OÜ Mägede hagi OÜ RR KASHA vastu leppetrahvi, viivise ning eelmärke kustutamise, tahteavalduse andmiseks kohustamise ja valduse väljaandmise nõuetes
Tsiviilasja hind
95143,31 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: OÜ Mägede, registrikood: 10952150, asukoht: EssaReinu, Taadikvere küla, Järva vald, 72408 Järva maakond Hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Martin Männik, Pohla & Hallmägi, asukoht: Kentmanni 4, Tallinn, 10116, Harju maakond, e-posti aadress: [email protected] Kostja: OÜ RR KASHA, registrikood: 16063341, asukoht: Aasa tn 5, Võsu alevik, Haljala vald, 45501, Lääne-Viru maakond Kostja lepinguline esindaja: Heigo Kendla, e-posti aadress: xxx
Asja läbivaatamine
21.04.2022 kohtuistungil; istungil osalesid hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Männik, kostja seaduslik esindaja Randar Veispak ja kostja lepinguline esindaja Heigo Kendla
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Välja mõista OÜ-lt RR KASHA OÜ Mägede kasuks leppetrahv summas 4480 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 4,91 eurot perioodi 28.07.2021 kuni 02.08.2021 eest.
3.Välja mõista OÜ-lt RR KASHA OÜ Mägede kasuks edasiulatuv viivis alates 03.08.2021
põhinõudelt 4480 eurolt VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude 4480 euro täitmiseni.
4.Kohustada OÜ-t RR KASHA andma nõusolek OÜ RR KASHA kasuks kinnistule Veispaki registriossa nr 358831, asukohaga Veispaki, Karepa küla, Haljala vald, Lääne-Viru maakond III jakku kantud tagasimüügilepingust tuleneva omandiõiguse üleandmisenõude tagamiseks kantud eelmärke kustutamiseks ja asendada OÜ RR KASHA nõusolek eelmärke kande kustutamiseks kohtulahendiga.
5.Nõuda OÜ RR KASHA ebaseaduslikust valdusest välja OÜ Mägede otsesesse valdusesse Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr 358831 kantud kinnisasi Veispaki, asukohaga Veispaki, Karepa küla, Haljala vald, Lääne-Viru maakond.
6.Jätta menetluskulud kostja kanda.
7.Välja mõista OÜ-lt RR KASHA OÜ Mägede kasuks menetluskulud 3761,33 eurot.
8.Välja mõista OÜ-lt RR KASHA OÜ Mägede kasuks viivis menetluskuludelt (3761,33 eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni (TsMS § 177 lg 4). Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Menetlusabi taotlemise kord Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud, hageja nõue ja seisukohad
1.Hagiavalduse asjaolude kohaselt sõlmisid OÜ Mägede (hageja), OÜ RR KASHA (kostja) ja Omalaen OÜ 12.03.2021 hüpoteekide lõpetamise kokkuleppe, kinnistu müügilepingu, kinnistu tagasimüügilepingu ja asjaõiguslepingu. Lepingu punkt 1.1. kohaselt müüs kostja talle kuulunud kinnistu nimega Veispaki, asukohaga Veispaki, Karepa küla, Haljala vald, Lääne-Viru maakond koos selle oluliste osadega ja päraldistega hagejale. Lepingu p 3.1 kohaselt oli kinnistu müügihinnaks 70 000 eurot, mille hageja tasus vastavalt lepingu p-is 3.2 sätestatule. Lepingu p-s 4 ja 4.1.1 toodult kinnistu tagasimüügilepingu kohaselt kohustus hageja müüma kostjale kinnistu tagasi hinnaga 86 800 eurot, millise summa pidi kostja tasuma hagejale igakuiste osamaksetega 12 kuu jooksul (so esimesed 11 osamakset summas 1400 eurot 10 kpv-ks ja viimane osamakse summas 71 400 eurot tuli tasuda 10.03.2022). Lepingu p 4.2 on sätestatud, et hagejal on õigus tagasimüügilepingust taganeda, kui kostja ei ole tasunud tähtaegselt vähemalt kahte osamakset või kui kogu kinnistu tagasimüügihinda ei ole tasutud või tagatud selle tasumist 10.03.2022 (lep p 4.1.1.1-4.1.1.13). Lepingu p 4.2 kohaselt kohustub kostja lepingust taganemise korral tasuma hagejale leppetrahvi kümme protsenti (10%) lepingu eseme tagasimüügihinnast, tasudes nimetatud summa viieteistkümne (15) päeva jooksul arvates taganemise
jõustumisest. Pooled leppisid ühtlasi kokku, et hageja võib jätta taganemise ajaks tasutud tagasimüügihinna eeltoodud ulatuses leppetrahvina endale. Kostja on tagasimüügilepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmisega olnud viivituses alates tagasimüügilepingu sõlmimisest. 12.07.2021 seisuga jättis kostja tasumata 10.06.2021 ja 10.07.2021 osamaksed. Seega ei olnud kostja 12.07.2021 seisuga hagejale tasunud tähtaegselt vähemalt kahte osamakset täies ulatuses. 12.07.2021 esitas hageja e-kirja teel e-posti aadressile xxx, so kostja äriregistris näidatud e-posti aadressile, taganemisavalduse ja nõude leppetrahvi tasumiseks ning eelmärke kustutamiseks, otsese valduse üleandmiseks. Taganemisavaldusega taganes hageja tagasimüügilepingust lepingu p-is 4.2 sätestatud alusel ja nõudis lepingu p 4.2 alusel leppetrahvi summas 8680 eurot, millest 2800 eurot luges hageja tasutuks talle 13.03.2021, 15.05.2021 ja 18.05.2021 tasutud tagasimüügihinna osa arvelt. Lepingu p 4.3 alusel nõudis hageja kostjalt, et ta esitaks 2 nädala jooksul tahteavaldused lepingu p 5.3 alusel kinnistusraamatusse kantud eelmärke kustutamiseks ja annaks kinnistu valduse hagejale üle 2 nädala jooksul, arvates taganemisavalduse kättesaamise päevast. Kuigi kostja sai hageja tahteavalduse lepingust taganemise kohta kätte hiljemalt 13.07.2021, on kostja peale lepingust taganemist tasunud hagejale üksnes 1 400 eurot, millise summa on hageja arvestanud kostja poolt tasumisele kuuluva leppetrahvi katteks. Kostja ei ole kustutanud kinnistut koormavat eelmärget ega andnud hagejale üle kinnistu valdust. Seega valdab kostja kinnistut ilma õigusliku aluseta. Kuivõrd hageja taganes tagasimüügilepingust 13.07.2021 seisuga, siis kohustus kostja tasuma hagejale leppetrahvi summas 8 680 eurot. Kostja on hagejale tasunud tagasimüügilepingu alusel kokku 4200 eurot, mistõttu nõuab hageja kostjalt täiendavalt leppetrahvi tasumist summas 4480 eurot. Kostja pidi tasuma leppetrahvi hiljemalt 15 päeva jooksul taganemisavalduse jõustumisest ehk hiljemalt 28.07.2021. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista 4 843,31 eurot ja alates 03.08.2021 viivis tasumata põhinõudelt 4480 eurolt VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni, kohustada kostjat andma nõusolek Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistri registriosa nr 358831 III jakku tehtud kande „Eelmärge tagasimüügilepingust tuleneva omandiõiguse üleandmisenõude tagamiseks OÜ RR KASHA (registrikood: 16063341) kasuks, 12.03.2021 avalduse, 12.03.2021 nõusoleku alusel sisse kantud 18.03.2021. Kohtunikuabi Elle Lumiste“ kustutamiseks ja asendada kostja nõusolek kinnistusraamatu kande kustutamiseks TsÜS § 68 lg 5 mõttes kohtuotsusega, nõuda kostja ebaseaduslikust valdusest hageja otsesesse valdusesse Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistri registriosa nr 358831 kantud kinnisasi.
2.Hageja leidis, et kostja väited, et lepingu tegelikuks eesmärgiks oli laenu andmine, hageja andis laenu kinnistu ostmiseks ja varasema laenu refinantseerimiseks, on ebaõiged. Lepingust nähtub selgelt, et hageja oli kinnistu ostja, kes oli lepingu p 3.2 hoiustanud enne lepingu sõlmimist 70 000 eurot notarikontole, millest 42 500,49 eurot tasuti hüpoteegipidajale Omalaen OÜ-le, 1400 eurot kostjale ning 26 099,51 eurot V Forest OÜ-le. Hageja ei ole kostjale laenu (70 000 eurot) andnud ja pooled ei ole lepingus kokku leppinud laenu tagastamises ega intressisummas 16 000 eurot. Lepingu punktides 4.1.1-4.1.1.11 ei kajastu intressisummade makseid, vaid tegemist on maksegraafikuga tagasiostuhinna tasumiseks, mille nõuetekohase täitmise korral oleks kostjal tekkinud õigus nõuda hagejalt kinnistu tagasimüümist kostjale kokkulepitud tagasiostuhinnaga (lepingu punkt 4.1.2). Kostja väited, et ta ei tasunud lepingus kokkulepitud makseid tulenevalt „elukorraldusest ja hajameelsusest“, ei oma asja lahendamisel tähtsust. Ka leiab kostja ebaõigesti, et ta oli 10.07.2021 tasunud hagejale 4200 eurot, kuivõrd kostja kinnitas ise, et 1400 eurot tasus ta alles 13.07.2021 pärast hageja poolt lepingust taganemist. Asjaolu, et kostja ei olnud tasunud ühtegi lepingus kokkulepitud makset tähtaegselt, ei viita mitte kostja hajameelsusele, vaid kostja poolt teadlikule ja tahtlikule lepingu tingimuste rikkumisele, millega seotud tagajärgesid kostja teadis või pidi teadma. Hageja ei esitanud hagi, et saada leppetrahvi võrra rikkamaks ning saada kinnisasja omanikuks. Hageja selgitas, et sai kinnistu omanikuks juba lepingu sõlmimisega ja hagi esitas hageja seetõttu, et kostja ei tasunud hagejale leppetrahvi ega viivist ega teinud tahteavaldust kinnistusraamatus eelmärke kustutamiseks ning ei andnud hagejale üle kinnistu otsest valdust. Hageja eesmärgiks on kinnistu valduse saamine, eelmärke
kustutamine ja kostja poolt kohustuste täitmine. Tegemist ei olnud ajutise, lühiajalise makse viivitusega, vaid sellega, et kostja ei teinud ühtegi makset tagasimüügilepingu alusel tähtaegselt ning oli taganemise ajaks viivituses kahe osamakse täitmisega (so 2800 eurot), millise summa tasumata jätmine oli märkimisväärne. Sellist ohtu ette nähes leppisidki pooled lep 4.2 kokku taganemisõiguse ja leppetrahvi tasumise kohustuse. Kui kostja leidis, et lepingu tingimused ei olnud mõistlikud, siis pidanuks ta jätma kinnistu hagejale müümata või sõlmima tagasimüügilepingu teistel tingimustel ning käesoleval ajal väita, et taganemise alused ei olnud proportsionaalsed või leppetrahv oli liigselt koormav, viitab sellele, et kostja ei soovinud või ei suutnud juba tagasimüügilepingu sõlmimise ajal tegelikult kokkulepitud tingimusi täita ega kinnistut tagasi osta. Täiendavalt märkis hageja, et pooled on tagasimüügilepingu p-is 4.2 kaldunud kõrvale VÕS § 114 ja § 116 regulatsioonist ja selgelt kokku leppinud taganemise rakendamise tingimustes ja leppetrahvis. Hageja leidis, et taganemise eeldused olid täidetud, taganemine on õiguspärane ja kooskõlas hea usu põhimõttega.
3.Hageja selgitas, et 14.05.2021 taganemisavaldust ei ole kostja kätte saanud, mistõttu ei ole see kehtiv. Kostja on 28.10.2021 menetlusdokumendis (p-is 2.6) kinnitanud, et sai hageja taganemisavalduse kätte 12.07.2021, kui hageja esitas selle e-posti teel. 14.05.2021 taganemisavalduse materiaalsed eeldused ei olnud selle aja seisuga täidetud ning hagejal puudus lepingust taganemisõigus ja seetõttu on tegemist tagajärjetu (toimetu, st mitte tühise) taganemisavaldusega. Vaidluse lahendamisel tuleb lähtuda hageja 12.07.2021 taganemisavaldusest, mille osas loetakse, et kostja sai selle kätte hiljemalt 13.07.2021. Lisaks märkis hageja, et taganemise eelduseks ei olnud kostjale täiendava tähtaja andmine ja kostja rikkus lepingut, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise poole lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu (VÕS § 116 lg 2 p 2). Hageja huvi püsimise eelduseks, et ta oleks nõus lepingu eseme tagasi müüma, oli lepingust tulenevalt maksegraafiku täpne järgimine. Hageja osundas, et on hagi nõude resolutsiooni punktis 1 ekslikult palunud kostjalt välja mõista hagihinna, mitte hageja põhinõude ja viivise ning tegemist on kirjaveaga. Hageja nõuab kostjalt 4480 euro ja viivise 4,91 euro (kokku 4484,91 eurot) väljamõistmist ning muus osas jäi hagi ese samaks. Tehingu eesmärgiks oli hagejal kinnisasja omanikuks saamine ja kostja seadis tehingu eelduseks, et tal oleks võimalik lepingus sätestatud tingimustel kinnistu tagasi osta. Lepingu esemeks olev kinnistu ja sellega seonduv kulu on kajastatud hageja raamatupidamisest ning kinnistu osas on hageja sõlminud kindlustuslepingu, mis kinnitab hageja tegelikku tahet saada kinnistu omanikuks.
4.Kokkuvõtvalt märkis hageja, et poolte ühine tahe väljendus notariaalselt tõestatud lepingus ja hageja on kehtivalt ja õiguspäraselt lepingust taganenud. Kui pooled oleksid soovinud kokku leppida laenusuhtes (millist tahet hagejal ei olnud), oleks notar tehingu ka selliselt tõestanud. Tehingu projekt edastati pooltele vähemalt nädal enne tehingu tõestamist ja pooled said sellega piisavalt kaua tutvuda. Väär on kostja seisukoht, et kui hageja oleks soovinud osta kinnisvara, oleks ta ostnud kinnisasja koos valdusega. Ükski õigusakt ei kohusta omanikku enda asja valdama ja investeerides kinnisvarasse, on see pigem reegel kui erand, et omanik ei valda kinnisasja. Väär on kostja seisukoht, et hageja on lepingust taganenud kaks korda. Veelkord, taganemine toimus 12.07.2021 ja 14.05.2021 taganemine oli tagajärjetu. Leppetrahv on mõistlik ja see on vaid 10% lepingu hinnast ja tähtsust ei oma, kui palju oli kostja lepingust taganemise ajaks hagejale ülekandeid teinud, sest leppetrahv ei olnud mõeldud kompenseerimaks hagejale tekkivat kahju, vaid täitmaks survefunktsiooni ehk et leppetrahv lepiti kokku täitmise tagamiseks. Kuivõrd hageja on taganenud tagasimüügilepingust, siis ei kohustu hageja sõlmima mistahes käsutustehingud, vaid võib nõuda lepingus kokkulepitud leppetrahvi tasumist, millest on maha arvatud kostja poolt hagejale tehtud maksed. Kostja poolt esitatud raamatupidamisdokumendid ei oma asjas tähtsust.
Kostja vastuväited
5.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda. Kostja kinnitas, et poolte vahel on notar Kaata Kartau poolt 12.03.2021 tõestatud notariaalne leping (notari ametitegevuse raamatu registri nr 752). Lepingu tegelik mõte ja sisu oli hagejapoolne laenu andmine kinnistu ostmiseks ja varasema laenu refinantseerimiseks. Tagatiseks sai hageja kostjale kuuluva kinnistu, mille hageja kohustus pärast laenusuhte kohast täitmist tagastama (tagasimüük). Kostja kinnitas, et soovis laenu võtta ning oli valmis andma tagatiseks kõnealuse kinnistu. Hageja andis laenu 70 000 eurot, kostja kohustus aasta möödudes tagasi maksma summa 86 000 eurot. 16 000 eurot (86 000-70 000) on olemuselt intressisumma, ehkki pooled on seda kajastanud lepingus kui tagasiostuhinda. Ühe aasta intress 70 000 euro suuruse laenu pealt on 16 000 eurot, mis teeb intressi suuruseks 22,86 %. Lepingu punktides 4.1.1.1 – 4.1.1.11 on kajastatud intressisummade maksed. Kostja on selliselt lepingut ja neid summasid mõistnud ning sellisel kujul väljendas kostja ka oma tegelikku tahet. Kostja on hagejale tasunud järgmised summad: 13.05.2021 – 800 eurot; 15.05.2021 – 600 eurot; 18.05.2021 – 1400 eurot; 13.07.2021 – 1400 eurot, kokku oli kostja 13.07.2021 tasunud hagejale 4200 eurot. Kolm päeva pärast seda, kui kostja oli elukorraldusest ja hajameelsusest jätnud tasumata osamaksed, kasutas hageja kõige raskemat õiguskaitsevahendit, mis hagejal kasutada oli ja taganes lepingust. Hageja esitas kostjale 14.05.2021 taganemisavalduse. Lepingu punktide 4.1.1.1.-4.1.1.4 kohaselt pidi kostja olema hagejale tasunud hiljemalt 10.07.2021 kokku summa 5600 eurot. Kostja oli selleks ajaks tasunud 4200 eurot. Kostja oli seisuga 02.08.2021 hagejale võlgu ühe kuu summa vastavalt lisaks 1 olevale lepingu punktile 4.1.1.5. Kuigi kostja oli 02.08.2021 seisuga hagejale võlgu ühe kuu intressisumma ehk 1400 eurot, esitas hageja kohtule hagiavalduse, milles soovis leppetrahvi võrra rikkamaks saada ning üldistatuna saada kinnistu, Veispaki, asukohaga Veispaki, Karepa küla, Haljala vald, Lääne – Viru maakond, omanikuks. Hageja eesmärgiks ei olnud mitte laenusumma tagasi saamine vaid rikastuda leppetrahvi ulatuses ning arvestades kinnisvarahindade üldist kasvu, saada nn tagatisvaraks oleva kinnistu omanikuks. Kostja selgitas, et tal oli ajutine, lühiajaline viivitus maksetes, mis ei ole põhjustanud hagejale ulatuslikke kahjusid ega pidurdanud äritegevust. Kõnealuse lepingu punktis 4.2 on ära toodud 2 põhilist õiguskaitsevahendi kasutamise alust: kui müüja ei ole tasunud tähtaegselt vähemalt kahte osamakset (st 2800 eurot); kogu ostuhinda ei ole tasutud või tagatud hiljemalt 10.03.2022 (st 86 000 eurot). Kahe erineva ulatuse ja raskusastmega rikkumise sanktsioonina on sätestatud lepingust taganemine. Kostja arvates ei ole kahe osamaksega hilinemisel sanktsioonina lepingust taganemine ning leppetrahvi nõudmine proportsioonis rikkumise ulatusega ning on vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 6 lg 1). Samas möönas kostja, et lepingus on pooled sätestanud taganemise alusena ka kahe kuu makse tegemata jätmise, kuid kostjal oli väga vaja raha laenata ning oli nõus sõlmima ka sedavõrd koormavate tingimustega lepingu nagu see tänasel kujul sisaldab. Leppetrahvi suurus võrreldes hagejale tekkinud või tekkida võiva kahju katmiseks 10% kogusummast ei olnud proportsionaalne (so ebamõistlikult suur) ning õiglane ja see on kostjale liigselt koormav. Hageja olles teadlik, et kostjal oli 02.08.2021 seisuga tasumata vaid ühe kuu osamakse (intress) esitas kohtule hagiavalduse, milline käitumine ei olnud kooskõlas hea usu põhimõttega ja lepingust taganemine oli ebaproportsionaalne õiguskaitsevahend. Hageja ei tõendanud ega ole näidanud, millist olulist lepingu kohustust kostja rikkus, mis oleks õigustanud lepingust taganemist. Lepingust taganemine täiendavat mõistlikku tähtaega andmata ei ole lubatud (VÕS § 116 lg 4). Pooled ei olnud lepingus kokku leppinud selles, et nad loobuksid taganemisavalduse esitamise korral täiendava tähtaja andmisest. Kokkuvõtvalt leidis kostja, et taganemine oli ebaseaduslik ja lepingust taganemise korda rikuti ja sellest tulenevalt ei kuulu rahuldamisele ka hageja nõuded.
6.Kostja selgitas, et hageja surve tõttu vormistati hüpoteegi seadmise asemel kinnistu ostumüügileping tagasiostu võimalusega. Kui hageja oleks soovinud osta kinnisvara, oleks ta ostnud kinnisasja koos valdusega. Käesoleval juhul on hageja ostnud kinnisasja jättes valduse, kui omandi
ülemineku ühe tingimuse, müüjale. Samuti on ostja (hageja) andnud müüjale (kostja) võimaluse kinnisasi tagasi osta, kas või järgmisel päeval pärast ostu-müügitehingu tegemist. Kui ostja soovis osta kinnistut ja siis edasi müüa või rendile anda oleks sõlmitud ostu-müügileping, ilma tagasiostu võimaluseta. Käesoleval juhul on selge, et tegemist oli laenulepingu ja laenu tagamise kokkuleppega (kinnistu müük tagasiostu võimalusega). On üsna selge poolte tegelik tahe, sõlmida laenuleping ning hageja soov saada hüpoteegi, vm garantii asemel endale tagatisvara omandiõigus koos kohustusega see laenusuhte lõppedes tagasi anda. Hageja tahe oli lepingust taganeda juba 14.05.2021, mil kostja oli viivituses vähem kui kahe kuu maksega. Kui hageja väidab, et tema soov oli kinnistu omandada, siis miks oli lepingust taganemise soov sedavõrd suur, et isegi enne taganemisaluste tekkimist oli vaja lepingust taganeda. Hageja oli kinnistu omandanud. Tagasiostu osamaksete laekumine ei oleks pidanud olema sedavõrd ootuspärane, et kui neid tagasimakseid ei laeku, on esimesele võimalusel vaja taganeda. Taganemise soov ja selle realiseerimine näitavad selgelt, et hageja ei soovinud omandada kinnistust (see oli tal omandatud) vaid tema huvi oli teenida laenu pealt igakuiselt makstavaid intresse. Hageja ei ole näidanud, millist kohustust on kostja oluliselt rikkunud, mille täpne järgimine oli lepingust tuleneva teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks. Kui hageja huvi oli osta kinnistu, siis huvi oli kinnistu omandi üleminekuga täidetud ning osamaksega hilinemine ei olnud sedavõrd oluline, et taganemiseks oleks olnud piisav alus. Piisav alus ei olnud see ka laenusuhte korral. Kuna hageja taganes ja tegi seda kaks korda, kahe advokaadi vahendusel, siis on selge, et igakuise raha laekumise olulisus kinnitab laenusuhte olemust. Kui kohus asub siiski seisukohale, et taganemine oli õiguspärane ja pooltel ei olnud laenusuhet ning hageja nõuded on seaduspärased, siis palus kostja vähendada leppetrahvi kuna leppetrahvi nõue on ebamõistlikult suur. Hageja leppetrahvi nõue oli esimese taganemisavalduse ehk 14.05.21 seisuga 8680 eurot õigeaegselt tasumata tagasiostu summa 2000 eurot. Hageja leppetrahvi nõue oli teise st 12.07.2021 esitatud taganemisavalduse seisuga 8680 eurot, õigeaegselt tasumata tagasiostu summa oli 2800 eurot. Mõlemal juhul oli leppetrahvi summa ülemääraselt suur ning ei olnud proportsionaalne arvestades lepingu kogumahtu, rikkumise ulatust ning hageja tegelikku soovi, omandada kinnistu. Kuna omand oli hagejale üle läinud, ei saanud tagasiostu summade tasumisega viivitamisel tekkida hagejale olulist kahju ega toimunud olulist lepingu rikkumist. Leppetrahvi nõue aga eeldab otseselt kahju kannatamist (nn kahjustatud pool). See on jällegi vastuolus hageja enda väitega, et ta soovis vaid omandada kinnistu. Milles seisneb kahju, mistõttu oli vaja rakendada leppetrahvi nõuet, jäi kostjale arusaamatuks. Kostja sai 14.05.2021 tehtud taganemisavalduse kätte 14.05.2021. Sellega loetakse tahteavaldus kätte saaduks ning taganemine tehtuks. Kuna taganemine on kujundusõiguslik ja kaks korda ei saa kehtivalt taganeda, siis tuleb välja selgitada, kas hagi aluseks olev taganemine oli õiguspärane. Kui 14.05.2021 tehtud ning kostjale saadetud taganemisavaldus on kohtu arvates toimiv, ei ole 12.07.2021 esitatud taganemisavaldus kehtiv ning see tuleb jätta tähelepanuta ning hagiavaldus rahuldamata. Kui kohus asub seisukohale, et taganemine oli põhjendatud ning õiguslikult lubatav ja korrektne ning tegemist ei olnud laenusuhtega on taganemisest tulenevalt tekkinud tagasitäitmise võlasuhe. Sellest tulenevalt kohustub kostja tagastama rahasumma, mida hageja on maksnud ning hageja kohustub tagastama kinnistu, mille on omandanud. Taganemine on olemuselt õigussuhte tagasitäitmise sooviavaldus. Tagasitäitmise võlasuhte sisu on lepingu täitmiseks antu vastastikku tagastamine. Taganemise tagajärjena peavad lepingupooled tagastama teineteisele lepingu järgi üleantu. Tagastamiskohustus on võlaõiguslik, st sel ei ole käsutusõiguslikku toimet. Taganemisega kaasneb võlaõiguslik kohustus omand tagasi kanda. Käesoleval juhul tuleb võlaõigusliku lepingu täitmiseks sõlmida uus käsutusleping.
7.Täiendavalt märkis kostja, et arvestades hageja tegelikke käibeid ja varalist seisu, ei saanud 2 800 euro tasumisega viivitus olla kogu hageja jõukuse juures isegi märgatav. Hagejale kuulub üle 40 kinnistu ning 2021 III kvartali käive oli 364 967,64 eurot. Hageja ostis kinnistu ja koheselt oli kostjal õigus kinnistu tagasi osta. Selline kokkulepe näitab selgelt, et hageja soov ei olnud omandada kinnistu, vaid anda suure vaheltkasuga laenu, varasema tagasimakse võimalusega. Valdus jäi kostjale. Kui hageja soov ja huvi oli ost kinnistu, siis miks ta nõuab leppetrahvi tagasiostu maksetega hilinemise
eest. Hageja oli ju oma „tegeliku tahte“, omandada kinnistu, realiseerinud. Kuna hageja nõuab kiivalt leppetrahvi, viitab see asjaolule, et mitte omandamine ei olnud tähtis, vaid laenuks antud rahalt intresside (tagasiostu) teenimine ja kuna kostjal tekkisid ajutised viivitused maksmisega, siis nägi hageja kohe ka võimalust leppetrahvi osa sisse nõuda. Hageja tahet anda laenu tagatise vastu kinnitab ka tunnistaja, kelle kohtusse kutsumise taotluse kostja kohtule esitas. Kohtuotsuse põhjendused
8.Kohus, tutvunud poolte poolt kirjalikult ja suuliselt esitatuga ning uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi kuulub rahuldamisele.
9.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
10.Pooled ei vaidle käesolevas asjas järgmiste asjaolude üle, mille kohus loeb TsMS § 231 lõigete 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks: -OÜ RR KASHA (müüja/kostja), OÜ Mägede (ostja/hageja) ja Omalaen OÜ (hüpoteegipidaja) sõlmisid 12.03.2021 notariaalse hüpoteekide lõpetamise kokkuleppe, kinnistu müügilepingu, kinnistu tagasimüügilepingu ning asjaõiguslepingu (notari akti nr 752) (I kd, tlk 12-22; I kd, tlk 45; I kd, tlk 84-94); -hageja on 12.03.2021 notariaalsest tehingust tulenevalt kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt kinnistu Veispaki registriosa nr 358831, asukohaga Veispaki, Karepa küla, Haljala vald, Lääne-Viru maakond omanikuks ja kostja kasuks on nimetatud kinnistule tagasimüügilepingust tuleneva omandiõiguse üleandmise nõude tagamiseks seatud eelmärge (I kd, tlk 31-32); -12.03.2021 lepingu punkt 3.3 kohaselt jäi kinnistu registriosa nr 358831, asukohaga Veispaki, Karepa küla, Haljala vald, Lääne-Viru maakond kostja valdusesse (I kd, tlk 7 ja tlk 16); -kostja on hagejale tasunud kolm makset summas 2800 eurot (13.05.2021 800 eurot, makse selgituses: Veispaki, karepa k.osa; 15.05.2021 600 eurot, makse selgituses: Veispaki, karepa k. osa; 18.05.2021 1400 eurot, makse selgituses: Veispaki, karepa k.osa), kostja seaduslik esindaja Randar Veispak on hagejale 13.07.2021 tasunud ühe makse 1400 eurot, makse selgituses: Rr kasha, veispaki 3 makse) (pangakontoväljavõte I kd, tlk 26) ning täiendavaid makseid tehtud ei ole; -hageja on kostjale esitanud 14.05.2021 tagasimüügilepingust taganemisavalduse (sh nõude leppetrahvi tasumiseks, eelmärke kustutamiseks ja otsese valduse üleandmiseks) (I kd, tlk 23-25; I kd, tlk 95-97); -esimese lepingust taganemisavalduse tegi hageja 14.05.2021 (I kd, tlk 138); -12.07.2021 on hageja e-kirja teel edastanud kostjale (e-posti aadressile: xxx) 12.03.2021 tagasimüügilepingust taganemisavalduse ja nõuded leppetrahvi tasumiseks, eelmärke kustutamiseks ja otsese valduse üleandmiseks (I kd, tlk 27-30). Pooled vaidlevad kokkuvõtvalt selle üle, kas: - 12.03.2021 notariaalse lepingu näol oli tegemist laenulepinguga, hageja andis kostjale laenu summas
70 00 eurot kinnistu registriosa nr 358831 ostmiseks ning varasema laenu refinantseerimiseks ning kostja kohustus ühe aasta möödudes hagejale tagasi maksma 86 000 eurot ning tasuma hagejale intressi summas 16 000 eurot. Kostja laekumisi (I kd, tlk 26) tuleks tõlgendada intressimakseteks (I kd, tlk 45; I kd, tlk 55-56; I kd, tlk 132; I kd, tlk 149; I kd, tlk 156); -kumb 14.05.2021 või 12.07.2021 tagasimüügilepingust toimunud taganemine on kehtiv ning millisest taganemisavaldusest tuleb asjas lähtuda (I kd, tlk 118; I kd, tlk 135); -tagasimüügilepingust taganemine oli õiguskaitsevahendina ja samal ajal leppetrahvi nõudmine lühiajalise makseviivituse tõttu, täiendavat tähtaega andmata rikkumise ulatust ja lepingu mahtu arvestades õigustatud ning hea usu põhimõttega kooskõlas (I kd, tlk 46; I kd, tlk 57-58; I kd, tlk 7980; I kd, tlk 155-156); -tagasitäitmise võlasuhtest tulenevalt tuleb hagejal tagastada kinnistu, kostjal lasub kohustus tagastada rahasumma, mida hageja on müügilepingu alusel maksnud ning võlaõigusliku lepingu täitmiseks tuleks sõlmida käsutustehing (I kd, tlk 135; I kd, tlk 150); - lepingu punktis 4.2 sätestatud ja hageja poolt rakendatud ebamõistlikult suur ja ebaproportsionaalne leppetrahv kuulub vähendamisele (I kd, tlk 46; I kd, tlk 134; I kd, tlk 150; I kd, tlk 157).
11.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 238 lg 1 sätestab, et lepingupooled võivad müügilepinguga või hiljem kokku leppida, et müüjal on asja tagasiostuõigus (tagasiostuõigusega müügileping). VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub üks isik (laenuandja) laenulepinguga andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus on poolel, kes sellele tugineb, seega käesolevas asjas kostjal (vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-112-15, p 15; 2-10-4395/107). Asja lahendamisel tuleb lähtuda poolte tegelikust tahtest, arvestades kõiki kohtule esitatud asjaolusid ja tõendeid ning seda, kuidas pooled ise sõlmitud lepingut mõistsid. Eelkõige tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada VÕS § 29 lg 1 esimeses lauses sätestatuga ning lähtuda poolte ühisest tegelikust tahtest. Juhul, kui poolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb VÕS § 29 lg 4 järgi lepingu tõlgendamisel arvesse võtta ka seda, kuidas pidi lepingust aru saama lepingupoolega sarnane mõistlik isik. Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada VÕS § 29 lg 5 p-des 1-6 nimetatud asjaolusid, muuhulgas lepingu sõlmimise asjaolusid, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-118-13, p 12). Vaidlust ei ole selles, et OÜ RR KASHA (müüja/kostja), OÜ Mägede (ostja/hageja) ja Omalaen OÜ (hüpoteegipidaja) sõlmisid 12.03.2021 notariaalse hüpoteekide lõpetamise kokkuleppe, kinnistu müügilepingu, kinnistu tagasimüügilepingu ning asjaõiguslepingu (notari akti nr 752) (I kd, tlk 12-22; I kd, tlk 45; I kd, tlk 84-94). Hageja on käesoleval hetkel kinnistusraamatust nähtuvalt kinnistu Veispaki registriosa nr 358831, asukohaga Veispaki, Karepa küla, Haljala vald, Lääne-Viru maakond omanikuks (I kd, tlk 31-32). Pooltel on erimeelsus selles, kas eelmärgitud notariaalse lepingu näol on tegemist laenulepinguga ja seejuures, kas hageja andis kostjale laenu 70 000 eurot kinnistu registriosa nr 358831 ostmiseks ja varasema laenu refinantseerimiseks ning kostja poolt teostatud makseid saab lugeda intressimakseteks (I kd, tlk 45; I kd, tlk 55-56; I kd, tlk 132; I kd, tlk 149; I kd, tlk 156). 04.11.2021 kohtuistungil selgitas kohus kostjale, et laenusuhte olemasolu ja tingimusi peab tõendama kostja (I kd, tlk 104 pöördel; I kd, tlk 106). 21.04.2022 kohtuistungil tunnistaja A. A. poolt antud ütlustega on tõendatud, et ta vahendas notariaalset tehingut ja pooled leppisid tehingus kokku (kõigile sobis), kostja seaduslik esindaja R. Veispak tutvus dokumentidega ning tehing tehti ära (I kd, tlk 186 pöördel). Sisuks oli see, mis lepingus on, nagu leping tehti, niimoodi oli. Tehing tehti ja kostja seaduslik esindaja R. Veispak tutvus paberitega ja oli pärast seda rahul. Tunnistaja ei mäletanud, kas R. Veispak soovis laenu või mitte. Tunnistaja ei mäleta laenust midagi (I kd, tlk 187). Kostja lepinguline esindaja on kohtuistungil märkinud, et notar selgitas lepingu sõlmimisel, et tegemist on laenulepinguga, kuid pooled sõlmisid ikkagi ostu-müügilepingu ja tagasiostulepingu (I kd, tlk 104
pöördel). Kostja ei ole TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendanud 1) poolte tahet laenulepingu sõlmimiseks, 2) et hageja andis kostjale laenu 70 000 eurot kinnistu ostmiseks ja laenu refinantseerimiseks, 3) ühe aasta möödudes pidi kostja tagastama hagejale laenu koos intressidega 86 000 eurot (sh intressid 16 000 eurot), 4) laenu tagatiseks oli vaidlusalune kinnistu ja hageja kohustus pärast laenusuhte kohast täitmist kinnistu tagastama. Kohus leiab, et kostja laenusuhtega seonduvad seletused on paljasõnalised. Tagasimüügilepingu p-is 4.1.1 leppisid pooled kokku tagasiostuhinnas, milleks oli 86 800 eurot ja vastava ostuhinna kohustus kostja tasuma hagejale lepingu p-is 4.1.1.1 kuni 4.1.1.12 näidatud maksegraafiku alusel. Lepingust tervikuna ja ka viidatud lepingu punktidest ei nähtu, et pooled oleksid kokku leppinud laenulepingu tingimustes, sh intressi(de) tasumises. Ka ei tõenda kostja raamatupidamislikud väljavõtted (I kd, tlk 139-142, I kd, tlk 144) laenulepingu sõlmimist ja seda, et pooled oleksid kokkuleppeliselt määratlenud kostja tagasimakseid intressi(de) tasumisena. Ainuüksi asjaoludest, et 14.05.2021 tagasimüügilepingu taganemisest tulenevad materiaalsed eeldused ei olnud täidetud ja taganemine toimus ennatlikult ja tagajärjetult (vt taganemisega seonduvat käsitlust p-ist 12), lepingus kokkulepitult rakendus lepingu sõlmimisele järgneval kuul juba tagasimüük (leping sõlmiti 12.03.2021 ja esimene tagasiostu osamakse tuli tasuda kostjal 10.04.2021), kinnistu ostmisel võis hageja eesmärgiks olla investeering, kinnisasja ostmine otsese valduseta (otsene valdus on kostjal), ei saa kohtu hinnangul VÕS § 29 mõistes lepingu tõlgendamisel jõuda järeldusele, et pooled oleksid sõlminud ühisest tahtest tulenevalt laenulepingu. Kostja tunnistaja A. A. kinnitustest tulenevalt tutvus kostja seaduslik esindaja R. Veispak eelnevalt 12.03.2021 notariaalse lepinguga ja oli selle tingimustega rahul (st kostjale sobis vastavate tingimustega leping) ning leping sõlmiti ära. Ka kostja ise on möönnud, et sõltumata notari selgitustest sõlmis kostja vaidlusaluse lepingu, kuigi kostjal oli lepinguvabadusest tulenevalt võimalik see jätta sõlmimata, kui see oleks kostjale olnud vastuvõetamatute tingimustega. Kostja ei ole kohtu ette toonud selliseid asjaolusid ja tõendeid, mille aluseks saaks lugeda tõendatuks, et poolte vahel oli sõlmitud laenuleping (sh kostja poolt näidatud tingimustel). Seega loeb kohus tuvastatuks, et poolte vahel sõlmiti VÕS § 238 mõistes 12.03.2021 notariaalne tagasimüügileping (lepingu p 4.1).
12.Kuivõrd kohus on eelnevalt tuvastanud, et poolte vahel on sõlmitud tagasimüügileping, siis lasub kostjal VÕS § 76 alusel lepingu täitmise kohustus, selles näidatud tingimustel. Vaidlustamata asjaoluna kohustus kostja lepingu p 4.1.1 järgi tasuma lepingu eseme tagasiostuhinna summas 86 800 eurot maksegraafiku alusel (lepingu punktid 4.1.1.1 kuni 4.1.1.12), alates 10.04.2021, igakuiselt 10 kuupäevaks 1400 eurot (11 kuud), 12 kuu osamakse 71 400 eurot tuli maksta 10.03.2022 (I kd, tlk 16). Hageja kontoväljavõttega on tõendatud, et kostja tasus hagejale tagasimüügilepingu alusel järgmised maksed: 13.05.2021 800 eurot, makse selgituses: Veispaki, karepa k.osa; 15.05.2021 600 eurot, makse selgituses: Veispaki, karepa k. osa; 18.05.2021 1400 eurot, makse selgituses: Veispaki, karepa k.osa), kostja seaduslik esindaja Randar Veispak on hagejale 13.07.2021 tasunud ühe makse 1400 eurot, makse selgituses: Rr kasha, veispaki 3 makse) (I kd, tlk 26). Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kostja täiendavaid makseid hagejale teinud ja seda on kostja ise ka 04.11.2021 kohtuistungil kinnitanud (I kd, tlk 107 pöördel). Seega on kostja teinud hagejale makseid kokku summas 4200 eurot. Kohus märgib, et osamaksete laekumise kuupäevi vaadates on ilmne, et ükski osamakse ei ole teostatud tähtaegselt, so 10. kuupäevaks. Lepingu punktis 4.2 leppisid pooled kokku selles, et hagejal, kui ostjal on õigus tagasimüügilepingust taganeda, kui kostja ei ole tasunud tähtaegselt vähemalt kahte punktis 4.1.1.1-4.1.1.11 nimetatud osamakset (I kd, tlk 17), muus osas ei ole lepingu punkti sõnastus relevantne. Pooled arutlesid 21.04.2022 toimunud kohtuistungil lepingu p-is 4.2 toodult kahe osamakse sisu üle (I kd, tlk 189 ja tlk 189 pöördel). Hageja osundas, et kui eelviidatud lepingu p-i 4.2 (so maksegraafikus näidatud osamakse tähtaega) on rikutud kaks korda, siis on alust lepingust taganemiseks (I kd, tlk 189 pöördel). Kostja on
kohtuistungil märkinud järgnevalt: „Ehk siis summa tervikuna, osamakse on tervikuna, ei ole tükid, see on tervik.“ (I kd, tlk 189 pöördel). Kohus leiab, et lepingu p 4.2 tuleb tõlgendada selliselt, et kui kostja jätab tasumata kaks osamakset tervikuna, siis on hagejal õigus tagasimüügilepingust taganeda. Lepingust taganemise korral kohustub kostja tasuma hagejale leppetrahvi 10% lepingu eseme tagasimüügihinnast, tasudes nimetatud summa 15 päeva jooksul arvates taganemise jõustumisest. Hageja võib jätta taganemise ajaks tasutud tagasimüügihinna eeltoodud ulatuses leppetrahvina endale ning sellega loetakse sel juhul leppetrahv vastavas osas tasutuks, ülejäänud osas peab hageja tasutud ostuhinna tagastama (I kd, tlk 17). 14.05.2021 esitas hageja kostjale e-kirja teel tagasimüügilepingust taganemisavalduse ja nõuded leppetrahvi tasumiseks, eelmärke kustutamiseks ja kinnistu otsese valduse üleandmiseks (I kd, tlk 23; I kd, tlk 138), mille on kostja TsMS § 231 lg 2 kohaselt enda kinnitusel kätte saanud 14.05.2021 (I kd, tlk 135). 21.04.2022 kohtuistungil kinnitas kostja esindaja, et 14.05.2021 taganemisavaldus saadeti kostjale 14.05 (I kd, tlk 191). Seega on 14.05.2021 taganemisavaldus, kui ühepoolne tahteavaldus jõustunud ehk et muutunud kehtivaks kättesaamisega (TsÜS § 69 lg 1), millest tulenevalt on taganemisel formaalne eeldus täidetud. 14.05.2021 taganemisavaldusest nähtuvalt oli lepingust taganemise põhjuseks asjaolu, et taganemise hetke seisuga jättis kostja tagasimüügilepingu punktist 4.2 lähtuvalt tähtaegselt tasumata kaks osamakset (st hagejale tasuti 13.05.2021 vaid 800 eurot) ja 10.04.2021 tasumisele kuulunud osamakse tasuti üksnes osaliselt ja enam kui ühe kuu pikkuse hilinemisega ning 10.05.2021 tasumisele kuulunud osamakse oli tasumata täies ulatuses (I kd, tlk 23). Eeltoodust järelduvalt ei olnud kohtu hinnangul 14. mai 2021 seisuga hagejal taganemisõigus tekkinud ja hageja ei saanud taganemist õiguskaitsevahendina kohaldada, kuivõrd lepingu p-is 4.2 sätestatult võis tagasimüügilepingust taganeda juhul, kui kostja ei ole tähtaegselt tasunud vähemalt, lepingu p 4.2 sõnastusest tulenevalt tervikuna kahte osamakset. 14.05.2021 seisuga oli kostja jätnud tasumata 10.05.2021 osamakse täies ulatuses ja seejuures oli kostja 13.05.2021 tasunud 10.04.2021 osamakse osaliselt, so summas 800 eurot. Eeltoodud põhjenduste alusel on kohus seisukohal, et 14.05.2021 taganemisavalduse materiaalsed eeldused ei olnud täidetud ning vastav taganemisavaldus on tagajärjetu (toimetu), kuid tehinguna mitte tühine (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-94-12 p 47). Õiguslikult ei ole 14.05.2021 taganemisavaldusega tagasimüügileping lõppenud (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-5-13 p 18). Sellest tulenevalt viidatud taganemisavaldusega seonduvad seisukohad ja vastuväited edasiselt asja lahendamisel tähendust ei oma ja kohus neid ei käsitle. Kuivõrd 14.05.2021 taganemisavaldusega tagasimüügileping ei lõppenud, siis oli hagejal õiguslikult võimalik kasutada tagasimüügilepingust taganemist õiguskaitsevahendina eelduste olemasolul uuesti ja asjas tuleb seega lähtuda 12.07.2021 esitatud taganemisavaldusest. Hageja esitas 12.07.2021 e-kirja teel kostjale (äriregistris näidatud e-posti aadressile: [email protected]) 12.03.2021 sõlmitud tagasimüügilepingust taganemisavalduse ja nõuded leppetrahvi tasumiseks, eelmärke kustutamiseks ja otsese valduse üleandmiseks (I kd, tlk 27-30). VÕS § 188 lg 1 kohaselt lepingupool taganeb lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Taganemine on ühepoolne tahteavaldus, mis jõustub kättesaamisega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 järgi. Riigikohus on 29.11.2021 lahendi nr 2-19-14714/65 punktis 11.2 osundanud, et TsÜS § 69 lg 2 järgi on e-kiri jõudnud saajani, kui see on saabunud saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse, kuid e-kiri on kätte saadud alles siis, kui saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Sellisel juhul saab tahteavalduse lugeda kättesaaduks järgmisel päeval pärast selle saabumist e-kirja majandus- ja kutsetegevuses tegutseva adressaadi serverisse (vt selle kohta RKTKo nr 2-15-6538/82, p 14). Hageja on tahteavalduse edastamiseks valinud mõistliku viisi ja 12.07.2021 tahteavaldus tuleb kostjale kättesaaduks lugeda 13.07.2021. Seega on 12.07.2021
tagasimüügilepingust taganemise formaalne eeldus täidetud. Lisaks eeltoodule peab taganemisel olema täidetud ka materiaalsed eeldused (õiguslik alus taganemiseks). 12.07.2021 taganemisavalduses, mis on esitatud hagi nõude aluseks, on taganemise põhjendusena toodud asjaolu, et kostja on tagasimüügilepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmisega olnud viivituses alates tagasimüügilepingu sõlmimisest. 12.07.2021 seisuga oli kostja jätnud hagejale tasumata 10.06.2021 (lepingu p 4.1.1.3 osamakse) ja 10.07.2021 (lepingu p 4.1.1.4 osamakse) osamaksed täies ulatuses, kogusummas 2800 eurot.
15.maiks 2021 oli kostjal tasutud 10.04.2021 osamakse 1400 eurot (maksed: 13.05.2021 800 eurot ja 15.05.2021 600 eurot), 18.05.2021 tasus kostja 1400 eurot (10.05.2021 osamakse), 10.06.2021 osamakse 1400 eurot on tasumata ja 12.07.2021 taganemisavalduse esitamisel oli kostjal tasumata ka 10.07.2021 1400 eurone osamakse. Seega oli tagasimüügilepingu punktist 4.2 tulenev tingimus, so kahe osamakse täies ulatuses tasumata jätmine ja materiaalne eeldus taganemiseks täidetud. Siinkohal ei oma taganemise hindamisel tähtsust asjaolud, kui palju oli kostja enne taganemist osamakseid juba teinud ja et kostja tasus pärast taganemist, 13.07.2021 1400 eurot (10.07.2021 osamakse). Määrav on see, et kaks osamakset oli tähtaegselt tasumata ja lepingu punkte 4.1.1.3 ja 4.1.1.4 oli rikutud. Kostja vastuväidetest tulenevalt ei olnud tagasimüügilepingust taganemine sanktsioonina ja raskema õiguskaitsevahendi kohaldamine kahe osamaksega hilinemisel kooskõlas hea usu põhimõttega ega proportsionaalne ning kohustuse täitmiseks täiendavat mõistlikku tähtaega andmata ei olnud taganemine lubatud ning seetõttu on taganemine tühine (I kd, tlk 46, 47; I kd, tlk 77-80). Hageja märkis seevastu, et kostja ei ole ühtegi makset lepingu järgi teinud tähtaegselt ja 12.07.2021 taganemise ajaks oli kostjal tasumata 2 osamakset, mis on märkimisväärne ja seetõttu lepitigi lepingu taganemises ja leppetrahvis. Viidatud lepingu p-is 4.2 on pooled kõrvale kaldunud VÕS § 114 ja § 116 regulatsioonist ja taganemise eelduseks ei olnud kostjale täiendava tähtaja andmine ja kostja rikkus lepingut, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise poole lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu (VÕS § 116 lg 2 p 2). Hageja huvi püsimise eelduseks, et ta oleks nõus lepingu eseme tagasi müüma, oli lepingust tulenevalt maksegraafiku täpne järgimine. Hageja leidis, et taganemise eeldused olid täidetud, taganemine on õiguspärane ja kooskõlas hea usu põhimõttega (I kd, tlk 57). Praegusel juhul on pooled kokku leppinud selles, et teatud lepingurikkumise korral (lepingu p 4.2) on hagejal õigus lepingust taganeda. Kui pooled on lepingus kindlaks määranud üksnes selle, missugused lepingurikkumised annavad õiguse lepingust taganeda, on määravaks lepingus kokkulepitu, seda eelkõige majandustegevuses osalevate äriühingute puhul. Kohus märgib, et kostjale oli lepingu sõlmimisel teada, missugust õiguskaitsevahendit saab hageja kasutada juhul, kui ta tähtaegselt tagasiostuhinna osamakseid ei tasu. Kostjale ei saanud seega tulla hagejapoolne tagasimüügilepingust taganemisavaldus tulla üllatusena ja kostja pidi sellist tagajärge ette nägema. Seejuures tuleb märkida, et 14.05.2021 tagajärjetust taganemisest pidi kostja hoiatavalt ette nägema, et hageja võib lepingu rikkumisel lepingust punkti 4.2 alusel taganeda, kuid sellest hoolimata jätkas kostja lepingu rikkumist (so jättis tähtaegselt 10.06.2021 ja 10.07.2021 osamaksed tähtaegselt tasumata). Asjas puuduvad asjaolud, mis viitaksid poolte tahtele anda kostjale võimalus tugineda VÕS § 114 mõistes täiendava tähtaja andmise kohustusele, seda juhuks, kui hageja taganeb lepingust põhjusel, et kostja ei tasu tagasiostuhinda lepingus kokkulepitud kuupäevaks või et kostja tasub tagasiostuhinna osamakseid olulise viivituseta. Kohus sedastab, et pooled ei ole tagasimüügilepingus täiendava tähtaja andmist kokku leppinud või hageja taganemisõigust täiendavast tingimusest sõltuvusse seadnud. Kostja ei ole tuginenud ka sellele, et ta ei oleks lepingut sõlminud, kui oleks teadnud, et tagasiostuhinna kokkulepitud ajal tasumata jätmine annaks hagejale õiguse lepingust taganeda ilma täiendavat tähtaega kohustuse täitmiseks andmata. Kohus leiab, et hagejal oli õigus tagasimüügilepingust taganeda kostjale täiendavat tähtaega osamaksete tasumiseks andmata. Kohustus tuleb täita vastavalt lepingule
ja kostja ei täitnud kohtu hinnangul tagasimüügilepingu sõlmimisest alates nõuetekohaselt ja taganemise ajaks kahe osamakse tasumata jätmist tuleb seega käsitleda kogumis olulise lepingurikkumisena. Tagasiostuhinna osamaksete tasumise tähtaegne, so täpne (maksegraafiku) järgmine oli kostja kohustuseks, mida kostja lepingu vältel ei täitnud. Lepingus toodud alustel taganemisõigust kasutades ei käitunud hageja kostja suhtes hea usu põhimõtte vastaselt ja taganemine ei olnud kostja suhtes ebaproportsionaalne lepingus kokkulepitut arvestades. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et hageja õigus lepingust taganeda oli kostjale teada (sellistel tingimustel sõlmis kostja lepingu vabatahtlikult, hagejapoolset survestamist lepingu sõlmimisel, ei ole tõendamist leidnud, seejuures oli kostja tunnistaja ütlustest tulenevalt lepinguga, sh ka tingimustega rahul ja nõustus sellistel tingimustel lepingu sõlmimisega), see oli talle ettenähtav ja kostjal oli võimalik teha endast olenev tagasimüügilepingu nõuetekohaseks täitmiseks. Ka ei saa ühelgil viisil pidada taganemist tühiseks ja kostja ei ole selliseid asjaolusid ja tõendeid asjas esitanud, mille põhjal saaks jõuda järelduseni, et taganemine oleks tühine. Lisaks märgib kohus, et kuivõrd hageja taganes üksnes 12.03.2021 sõlmitud notariaalsest tagasimüügilepingust ja hageja on kinnisasja omanik, ei tule taganemise tagajärjena hagejal tagastada kinnisasja ja kostjal ei lasu kinnisasja müügilepingu alusel hageja poolt kinnisasja eest tasutud ostuhinna tagastamise kohustust ning sellekohase käsutustehingu sõlmimise väide on asjakohatu.
13.Hageja nõuab kostjalt leppetrahvi 4480 euro tasumist (I kd, tlk 119). VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Leppetrahvi nõude aluseks on rikkumise tuvastamine. Lepingu punktis 4.2 leppisid pooled kokku selles, et tagasimüügilepingust taganemise korral kohustub kostja tasuma hagejale leppetrahvi 10% lepingu eseme tagasimüügihinnast, tasudes nimetatud summa 15 päeva jooksul arvates taganemise jõustumisest. Hageja võib jätta taganemise ajaks tasutud tagasimüügihinna eeltoodud ulatuses leppetrahvina endale ning sellega loetakse sel juhul leppetrahv vastavas osas tasutuks, ülejäänud osas peab hageja tasutud ostuhinna tagastama (I kd, tlk 17). Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostja on tagasimüügilepingu punkte 4.1.13 ja 4.1.1.4 oluliselt rikkunud (tasumata jäid 10.06.2021 ja 10.07.2021 osamaksed summas 2800 eurot), seejuures ei täitnud kostja lepingut kogumis tervikuna nõuetekohaselt (ei tasunud osamakseid tähtaegselt). Poolte vahel on eeltoodud rikkumisest tulenevalt taganemise korral lepingu punktis 4.2 kokku lepitud leppetrahv 8680 eurot (tagasiostuhinnast 86 800 eurolt 10%, so 8680 eurot) ja mida ei ole vaidlustamata asjaoluna kostja 15 päeva jooksul arvates 12.07.2021 taganemisavalduse jõustumisest, so 13.07.2021 vabatahtlikult tasunud. Leppetrahvi nõue on muutunud VÕS § 82 lg 7 kohaselt sissenõutavaks 28.07.2021. Kostja on hagejale tasunud tagasiostuhinna summas 4200 eurot (I kd, tlk 26, 13.05.2021 800 eurot, 15.05.2021 600 eurot, 18.05.2021 1400 eurot, 13.07.2021 1400 eurot) ja lepingu p 4.2 kohaselt on hagejal õigus tasutud tagasimüügihind jätta leppetrahvina endale, milliseks summaks on 4200 eurot. Seega on hagejal õigus kostjalt nõuda täiendavalt leppetrahvi 4480 euro tasumist (8680-4200=4480 eurot). Kostja taotles leppetrahvi vähendamist, kuivõrd leppetrahv on ebamõistlikult suur ja ebaproportsionaalne (I kd, tlk 46; I kd, tlk 134; I kd, tlk 150; I kd, tlk 157). Hageja hinnangul on leppetrahv vaid 10% lepingu hinnast ja leppetrahv ei olnud kompenseerimaks hagejale tekkivat kahju, vaid täitmaks survefunktsiooni ehk et lepptrahv lepiti kokku täitmise tagamiseks. Leppetrahv ei ole ülemääraselt suur ja leppetrahvi vähendamine ei ole põhjendatud. Kokkulepitud leppetrahv on mõistlik ja koosõlas hea usu põhimõttega (I kd, tlk 150).
VÕS § 161 lg 1 sätestab, et lepingu rikkumise korral võib kahjustatud lepingupool nõuda leppetrahvi kahjust sõltumata. VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Arvestades kostja kinnitust, et tal on olemas raha lepingujärgse summa (lep p 4.1.1) puuduva osa tasumiseks (I kd, tlk 80), siis ei saa hageja poolt nõutav leppetrahv olla kostja jaoks ka koormav, arvestades siinjuures, et kostja nõustus sellisel tingimustel lepingu sõlmima. Kohus märgib, et leppetrahvil on kohustuse täitmisele sundimise, kui ka sanktsioneeriv eesmärk. Leppetrahv peab olema piisavalt suur selleks, et motiveerida kohustatud isikut lepingut täitma ning ära hoidma lepingu rikkumist. Kohus nõustub hagejaga selles, et antud juhul ei olnud lepingu p 4.2 põhimõtteks kahju kompenseerimine, vaid leppetrahvil oli survefunktsiooni eesmärk, tagamaks tagasimüügilepingu müügihinna osamaksete nõuetekohast täitmist. Teisisõnu oli leppetrahvi kokkuleppimisel eesmärgiks sundida kostjat tagasimüügilepingust tulenevaid kohustusi õigeaegselt täitma, mida kostja antud juhul ei teinud. Arvestades leppetrahvi kohustuse täitmisele sundivat mõju, siis on oluline arvestada kohustuse täitmise ulatust ja leppetrahvi suurust. Lepingujärgne tagasimüügihinna kohustus oli kokku summas 86 800 eurot (lepingu p 4.1.1, I kd, tlk 16), millest kostja tasus hagejale 4200 eurot. Kohus leiab, et leppetrahvi suurust arvestades ei ole tegemist ebamõistlikult suure leppetrahviga. Tegemist on 10% tagasimüügihinnast, mis on mõistlik tingimus. Kostja ei ole tõendanud, et leppetrahv tagasimüügihinnast 10% oleks ebamõistlikult suur. Olukorras, kus tagasimüügileping on jäänud kostjast tuleneval põhjusel suuremas ulatuses täitmata, ei saa leppetrahvi määraga 10% põhikohustusest pidada ülemääraseks ega ebaproportsionaalseks. Eeltoodud põhjendusel ei saa leppetrahvi nõudmist pidada ka hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. Kohus ei nõustu kostja väitega, et leppetrahvi (sh sellises määras) nõudmisel ja taganemisega seonduvalt hageja rikastuks. Kostjal oli valikuvõimalus lepingu tingimuste mittesobivuse korral keelduda lepingu sõlmimisest, kuid kostja seda ei teinud, mistõttu pärast tagasimüügilepingu sõlmimist (sh lepingu tingimustega nõustumist) ei ole kostja väited hageja rikastumise ja kahe erineva raskusega õiguskaitsevahendi kohaldamise osas asjakohased ega põhjendatud. Ka ei oma asjas tähtsust kostja viide hageja käibele ega varalisele seisule. Kohus leiab, et antud juhul on täidetud leppetrahvi nõudmise eeldused, poolte vahel on tagasimüügilepingu p-is 4.2 kokku lepitud leppetrahv, kostja on rikkunud tagasimüügilepingus võetud kohustust korduvalt so tasumata on jäetud kokkulepitud osamaksed (10.06.2021 ja 10.07.2021) ja sealjuures kogu lepingu vältel, ning kostja vastutab poolte vahel sõlmitud tagasimüügilepingu rikkumise eest (VÕS § 100 ja § 108). Lähtudes eeltoodule rahuldab kohus hageja leppetrahvi nõude ja mõistab kostjalt välja 4480 eurot.
14.VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või
osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on palunud hagis kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 4,91 eurot (põhinõudelt 4480 eurolt, VÕS § 113 lg 1 määras, periood 28.07.2021 kuni 02.08.2021) ja edasiulatuv viivis alates 03.08.2021 põhinõudelt 4480 eurolt VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Arvestades, et kohus rahuldas hageja leppetrahvi nõude täies ulatuses, siis on hageja kõrvalnõuded põhjendatud. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivise 4,91 eurot ja edasiulatuva viivise põhinõudelt 4480 eurolt alates 03.08.2021 VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni.
15.Viimaste nõuetena on hageja palunud kohustada kostjat andma nõusolek Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistri registriosa nr 358831 III jakku tehtud kande „Eelmärge tagasimüügilepingust tuleneva omandiõiguse üleandmisenõude tagamiseks OÜ RR KASHA (registrikood: 16063341) kasuks, 12.03.2021 avalduse, 12.03.2021 nõusoleku alusel sisse kantud 18.03.2021. Kohtunikuabi Elle Lumiste“ kustutamiseks ja asendada kostja nõusolek kinnistusraamatu kande kustutamiseks TsÜS § 68 lg 5 mõttes kohtuotsusega ning nõuda kostja ebaseaduslikust valdusest hageja otsesesse valdusesse Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistri registriosa nr 358831 kantud kinnisasi. Vaidlust ei ole selles, et kinnisasja registriosa nr 358831 omanikuks on hageja. Lepingu p 5.3 kohaselt seati kinnistule Veispaki registriosa nr 358831 III jakku tagasimüügilepingust tulenevat omandiõiguse üleandmise nõuet tagav eelmärge kostja kasuks (I kd, tlk 18; kinnistusraamatu väljavõte I kd, tlk 32). Lepingu punktis 4.3 on pooled kokku leppinud, et kostja kohustub vastava eelmärke kustutama hiljemalt kahe nädala jooksul pärast lepingu lõppemist (I kd, tlk 17). Tagasimüügileping lõppes 13.07.2021 taganemisega VÕS § 186 p 5 alusel. Hageja on kostjale 12.07.2021 taganemisavalduses esitanud nõude eelmärke kustutamiseks ja otsese valduse üleandmiseks (I kd, tlk 28-29). Kostja ei ole kinnisasjalt registriosa nr 358831 eelmärget kustutanud ja otsest valdust hagejale üle andnud. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 63 lg 8 sätestab, et isikul, kelle omandit või piiratud asjaõigust eelmärge või vastuväide puudutab, on õigus nõuda isikult, kelle kasuks märge on tehtud, märke kustutamist, kui märkega tagatud õiguse maksmapanek on välistatud, eelkõige juhul, kui nõue, mille tagamiseks märge tehti, on lõppenud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 kohaselt kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg 8 järgi võib puudutatud isiku nõusolekut asendada jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega on tuvastatud nõusoleku andmise kohustus. AÕS § 80 lg 1 kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab ja lg 2 järgi on omaniku nõue suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse. Kuivõrd tagasimüügileping lõppes taganemisega 13.07.2021, siis on hagejal lepingu p 4.3 ja AÕS § 63 lg 8 alusel õigus nõuda kinnistult registriosa nr 358831 eelmärke kustutamist ja selleks TsÜS § 68 lg 5 alusel kostja tahteavalduse asendamist kohtulahendiga. Niisamuti puudub lepingu lõppemisest tulenevalt kostjal õigus hagejale kuuluvat kinnisasja vallata ja hageja AÕS § 80 lg 2 alusel esitatud asjaõiguslik nõue kinnisasja kostja ebaseaduslikust valdusest hageja valdusesse nõudmine on põhjendatud. Kohus rahuldab mõlemad hageja nõuded vastavalt kohtuotsuse resolutsioonis toodule.
16.Kohus ei arvesta asjas järgmisi tõendeid: hageja fotod elamust (I kd, tlk 122-124); hageja pearaamatust väljavõte (Ikd, tlk 125); Ergo Insurance SE makseteatis-arve nr 11844051 ja kindlustuspoliis nr 16055628/1 ja selle lisa (I kd, tlk 126-129); kostja poolt esitatud väljavõte hageja kinnisasjadest, käibest ja majanduslikest näitajatest (I kd, tlk 159-164), kuivõrd need ei oma
tõendamisesemest lähtuvalt asjas tähtsust ega muuda asja lahendamise lõppjäreldust.
17.TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses ning määrab kindlaks menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid (TsMS § 173 lg 1 ja § 174 lg 1). Menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud (TsMS § 138 lg 1). TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Riigikohus on 29.09.2021 lahendi nr 2-1463261 p-is 14 osundanud, et TsMS § 175 lg 1 järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Selle sätte järgi menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja asja keerukust arvestades. Esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaolude, asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga (vt mh nt Riigikohtu 14.04.2021 määrus tsiviilasjas nr 2-19-10324/42, p 17). Kohus rahuldab hagi ja seega jäävad menetluskulud kostja kanda. Hageja palus 24.04.2022 menetluskulude nimekirjas (II kd, tlk 3-5) kostjalt välja mõista menetluskulud summas 7018 eurot (sh riigilõiv 1200 eurot, õigusabikulud 5818 eurot). Hageja kinnitas, et on käibemaksukohuslane, mistõttu nõuab hageja menetluskulude hüvitamist käibemaksuta ning menetluskulude nimekirjas märgitud kulud on kantud käesoleva menetlusega. Õigusabikulude spetsifikatsioon on toodud arvetes ja õigusabiteenuse tunnihinnaks on 170 eurot, käibemaksuta (II kd, tlk 7-20). Õigusabikulud koosnevad järgnevast: -05.08.2021 arve nr 2110680, õigusabi osutamine 1207 eurot (7,1 h x 170, kõned ja e-kirjad kliendiga, hagiavalduse koostamine 28-30.07.2021 6 tundi, hagiavalduse täiendamine 30.07.2021 1,1 tundi), millele lisandub kantseleikulu 8 eurot (II kd, tlk 7-8); -07.09.2021 arve nr 2110767, õigusabi osutamine 102 eurot (0,6 x 170, hagi täiendamine ja vormistamine 02.08.2021 0,4 h, e-kirja koostamine kliendile 24.08.2021 0,2 h), mille lisandub kantseleikulu 8 eurot (II kd, tlk 9-10); -06.10.2021 arve nr 2110871, õigusabi osutamine 952 eurot (5,6 h x 170, vastuse analüüs 07.09.2021 0,8 h, Riigikohtu lahendite analüüs, vastuse koostamine kostja vastusele 08.09.2021 3,7 h, suhtlus kliendiga 21.09.2021 0,3 h, suhtlus kliendiga seoses kohtuistungi määramisega 22.09.2021 0,2 h), millele lisandub kantseleikulu 6 eurot (II kd, tlk 11-12); -06.12.2021 arve nr 2111095, õigusabi osutamine 1564 eurot (9,2 h x 170, telefoninõupidamine kliendiga 02.11.2021 0,2 h, ettevalmistumine kohtuistungiks 03.11.2021 0,8 h, materjalide analüüs, ettevalmistumine, osalemine kohtuistungil 04.11.2021 4,4 h, suhtlus kliendiga 12.11.2021 0,4 h, suhtlus kliendiga 15.11.2021 0,2 h, vastuse koostamine kohtunõudele 26.11.2021 2,4 h, avalduse täiendamine ja vormistamine 29.11.2021 0,4 h, materjalide analüüs, e-kirja koostamine, suhtlus kliendiga 30.11.2021 0,4 h), millele lisandub kantseleikulu 12 eurot (II kd, tlk 13-14); -06.01.2022 arve nr 2111230, õigusabi osutamine 391 eurot (2,3 h x 170, telefoninõupidamine kliendiga 07.12.2021 0,2 h, vastuse koostamine kohtunõudele 13.12.2021 2,1 h), millele lisandub kantseleikulu 4 eurot (II kd, tlk 15-16); -07.02.2022 arve nr 20220053 õigusabi osutamine 51 eurot (0,3 h x 170, telefoninõupidamine kliendiga, e-kirja koostamine 12.01.2022 0,2 h, telefoninõupidamine kliendiga 26.01.2022 0,1 h) (II kd, tlk 17-18);
-06.04.2022 arve nr 20220308 õigusabi osutamine 782 eurot (4,6 h x 170, ettevalmistumine ja osalemine kohtuistungil, nõupidamised kliendiga 31.03.2022 4,6 h), millele lisandub kantseleikulu 6 eurot (II kd, tlk 19-20); -24.04.2022 menetluskulude nimekirjas kajastuvad õigusabikulud: tsiviilasjas nr 2-21-12071 telefoninõupidamine kliendiga, 08.04.2022 – 0,1 h, ettevalmistumine ja osalemine kohtuistungil, 21.04.2022 – 3,7 h, menetluskulude taotluse koostamine, 24.04.2022 – 0,5 h, kokku 4,3 h x 170=731 eurot (II kd, tlk 4). Hageja arvete spetsifikatsioonist ja menetluskulude avaldusest nähtuvalt on hageja lepingulise esindaja õigusteenuse tunnitasuks 170 eurot. Riigikohtu praktikas on põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu 175 eurot ilma käibemaksuta (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 2-17-13190, p 18), 190 eurot ilma käibemaksuta (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 2-18-17536, p 18) ja 200 eurot ilma käibemaksuta (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 2-16-3785, p 31.4). Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja tunnihind 170 eurot, käibemaksuta on käesoleva asja mahtu, keerukust ja hageja esindaja professiooni arvestades põhjendatud. Kohus leiab, et hageja menetluskulude nimekirjas ja arvete spetsifikatsioonides näidatud menetluskulud on põhjendatud ja vajalikud osaliselt. Kohtul ei ole õigusabile tehtud kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel kohustust analüüsida minutilise täpsusega iga ükskiku õigustoimingu põhjendatust ja vajalikkust eraldi. Väljamõistetavate õigusabikulude suurus tervikuna peab vastama tsiviilasja olemusele, keerukusele ja mahule ning vajalike menetlustoimingute hulgale. Kohus hindab toiminguid eraldiseisvalt üksnes vajadusel. Kohus ei arvesta menetluskuludena kantseleikulusid summas 44 eurot (8+8+6+12+4+6), kuivõrd hageja ei ole kantseleikulude sisu üheski arve spetsifikatsioonis, sh menetluskulude avalduses, põhjendanud ning kantseleikulude näol ei ole tegemist eraldiseisvalt õigustoimingutega. Lisaks märgib kohus, et TsMS ei näe sellist menetluskulude liiki ette ja tegemist ei ole TsMS § 143 ja § 144 mõistes asja läbivaatamise ega kohtuvälise kuluga. Kohtu hinnangul on hageja lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikud järgmises ulatuses: -hagiavalduse koostamiseks ja täiendamiseks, kliendi kommunikatsiooniks (kõned ja e-kirjad) on põhjendatud ja piisavaks ajakuluks (arvestades sh hagiavalduse sisu, mahtu, keerukust ja tõendite kogumit) kokku 3 h x 170=510 eurot; -kostja vastuse- ja kohtupraktika analüüs, 08.09.2021 vastuse koostamine kostja vastusele, kliendiga suhtlus on põhjendatud 4 h x 170=680 euro ulatuses, mis on piisav eeltoodud toimingute teostamiseks; -kliendi kommunikatsioon (30 min), 03.11.2021 kohtuistungiks ettevalmistus (30 min), esindamine 04.11.2021 kohtuistungil (algus 11:01, lõpp 12:05, 64 minutit), vastuse koostamine kohtunõudele ja avalduse täiendamine ja vormistamine, materjalide analüüs (2 h) on põhjendatud, 4 h 4 min, 691, 33 euro ulatuses (4 x 170=680 eurot, 4/60 x 170=11,33 eurot); - Kohtu hinnangul on 07.12.2021 kohtunõudele vastuse mahtu, sisu ja seisukohtade korduvust ja kliendi kommunikatsiooni arvestades põhjendatud ajakuluks (telefonikõned ja e-kirjad) 1 h x 170 eurot; -nõupidamised kliendiga (10 min), 31.03.2022 kohtuistungiks ettevalmistus (30 min), kohtuistungil esindamine (29 min, kohtuistungi algus 12:02, lõpp 12:31) on põhjendatud 1 h 9 min 195,50 euro ulatuses (1 x 170; 9/60 x 170=25,50 eurot); -kliendi kommunikatsioon (6 min), 21.04.2022 kohtuistungiks ettevalmistus (30 min), 21.04.2022 kohtuistungil esindamine (55 min, kohtuistungi algus 14:00 ja lõpp 14:55), menetluskulude avalduse koostamine (20 min), on põhjendatud kokku 111 minutit, 111/60 x 170=314,50 eurot. Kohus leiab, et hageja menetluskuludes kajastuvad läbivalt kliendi kommunikatsioon, mida kohus täiel
määral põhjendatuks ei pea ja mida on kohus eeltoodust oluliselt mõistlikkuse printsiipi arvestades vähendanud. Kohus möönab, et kliendi suhtlus on esindamiseks vajalik, kuid vastaspool ei pea hüvitama seejuures ülemäärast kliendi nõustamise, sh telefonikõnede ja e-kirjade kulu. Kohtu hinnangul asja olemust, mahtu ja keerukust arvestades ei saanud menetlusdokumentide koostamine olla sedavõrd ajamahukas tegevus nagu hageja on seda menetluskulude avalduses näidanud, mh on seisukohti teataval määral korratud. Kohus leiab, et riigilõiv summas 1200 eurot (31.07.2021 maksekorraldus nr 78, I kd, tlk 33) on põhjendatud menetluskulu. Kokkuvõtvalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 3761,33 eurot (õigusabikulud: 510+680+691,33+170+195,50+314,50=2561,33 eurot, millele lisandub riigilõiv:1200=3761,33 eurot). Kohus jätab eeltoodud põhjendusi arvestades rahuldamata hageja menetluskulud 3256,67 euro (hageja õigusabikulud: 5087+731=5818; 5818-2561,33=3256,67 eurot) ulatuses.
18.TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja taotlusel (II kd, tlk 5), kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja ka viivise menetluskuludelt (3761,33 eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
19.TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.