Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Reena Nieländer ja Neve Uudelt
Otsuse tegemise aeg ja koht
22. aprill 2022, Tallinn
Kohtuasja number
2-20-13046
Kohtuasi
ODGOVARA SHABLI OÜ (likvideerimisel) hagi X ja Y vastu võlgnevuse nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 22. detsembri 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
ODGOVARA SHABLI OÜ apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
25 597,68 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja ODGOVARA SHABLI OÜ (likvideerimisel) (registrikood 14045182), likvideerija Priit Janu, lepinguline esindaja Ave-Pirjo Paluvere Kostja I X (isikukood XXXXXXXXX) Kostja II Y (isikukood XXXXXXXX) Kostjate lepinguline esindaja Urmas Arumäe
Menetluse liik
Asja läbivaatamine 5. aprilli 2022. a kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Mitte võtta asja juurde ODGOVARA SHABLI OÜ (likvideerimisel) 7. aprillil 2022 esitatud dokumentaalseid tõendeid (A resto OÜ 2016. a majandusaasta aruanne,
31.augusti 2020. a osanike otsus, 5. aprilli 2022. a osanike otsus, äriregistri registrikaardi väljavõte).
2.Jätta rahuldamata ODGOVARA SHABLI OÜ (likvideerimisel) 7. aprillil 2022 esitatud vastuväide kohtu tegevuse kohta.
3.Jätta rahuldamata ODGOVARA SHABLI OÜ (likvideerimisel) 7. aprillil 2022 esitatud taotlus ringkonnakohtu 5. aprilli 2022. a istungi protokolli parandamiseks.
4.Tühistada Pärnu Maakohtu 22. detsembri 2021. a otsus kostja C kaasamise taotluse rahuldamata jätmise osas (maakohtu otsuse resolutsiooni p 1.5). Saata asi selles osas samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
5.Tühistada Pärnu Maakohtu 22. detsembri 2021. a otsus osas, millega maakohus jättis ODGOVARA SHABLI OÜ (likvideerimisel) hagi X vastu kahju hüvitamise ja sellelt arvestatud viivise nõudes läbi vaatamata. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi selles osas rahuldamata.
6.Jätta Pärnu Maakohtu 22. detsembri 2021. a otsuse resolutsioon muutmata osas, millega maakohus jättis ODGOVARA SHABLI OÜ (likvideerimisel) hagi X ja Y vastu osakapitali sissemakse tasumise ja sellelt arvestatud viivise nõudes rahuldamata (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 1.1–1.3), arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.
7.Jätta Pärnu Maakohtu 22. detsembri 2021. a otsus muutmata menetluskulude jaotust ja kindlaksmääramist puudutavas osas (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 2 ja 3).
8.Pärnu Maakohtu 22. detsembri 2021. a otsus on jõustunud osas, milles maakohus jättis ODGOVARA SHABLI OÜ (likvideerimisel) hagi Y vastu kahju hüvitamise ja sellelt arvestatud viivise nõudes läbi vaatamata.
9.Rahuldada ODGOVARA SHABLI OÜ (likvideerimisel) apellatsioonkaebus osaliselt.
10.Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon X ja Y puudutavas osas järgmiselt:
10.1.Jätta ODGOVARA SHABLI OÜ (likvideerimisel) hagi X ja Y vastu osakapitali sissemakse tasumise ja sellelt arvestatud viivise nõudes rahuldamata.
10.2.Jätta ODGOVARA SHABLI OÜ (likvideerimisel) hagi X vastu kahju hüvitamise ja sellelt arvestatud viivise nõudes rahuldamata.
10.3.Jätta ODGOVARA SHABLI OÜ (likvideerimisel) hagi Y vastu kahju hüvitamise ja sellelt arvestatud viivise nõudes läbi vaatamata.
10.4.Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud ODGOVARA SHABLI OÜ (likvideermisel) kanda.
10.5.Määrata X ja Y hüvitatavate maakohtu menetluskulude suuruseks 1754,70 eurot ja ringkonnakohtu menetluskulude suuruseks 941,16 eurot ning mõista nimetatud summad ODGOVARA SHABLI OÜ-lt (likvideerimisel) X ja Y kasuks solidaarselt välja. Väljamõistetud menetluskuludelt tuleb alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni tasuda võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.ODGOVARA SHABLI OÜ (likvideerimisel) (hageja, osaühing) esitas 8. septembril 2020 (täpsustatud 8. ja 26. aprillil 2021) Pärnu Maakohtule X (kostja I) ja Y (kostja II) (koos kostjad) vastu hagi, milles palus mõista hageja kasuks välja kostjalt I 18 900 eurot ja kostjalt II 100 eurot või alternatiivselt kostjatelt solidaarselt 19 000 eurot või alternatiivselt kostjalt I ja C-lt solidaarselt 19 000 eurot ning viivise nendelt nõuetelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 8. septembrist 2020 kuni nõude täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt sõlmisid kostjad 7. mail 2016 hageja asutamislepingu ning võtsid kohustuse tasuda osaühingu osakapitali sissemakse ühe aasta jooksul, kuid mitte hiljem kui äriseadustiku (ÄS) § 1401 lg-s 2 nimetatud tingimuse saabumisel (põhikirja lisa p 2.2). Kostja I võttis kohustuse kapitaliseerida osaühing 18 900 euro ulatuses ja kostja II 100 euro ulatuses. 9. mail 2016 kanti osaühing äriregistrisse ning kostjad said osanikeks ja juhatuse liikmeteks. Kostjad olid asutamislepingu sõlmimise ajal abielus, mistõttu kuulub kapitaliseerimise kohustus kostjate ühisvara hulka. Esmase kapitaliseerimise kohustus saabus hiljemalt 7. mail 2017 ning hageja nõue muutus seega sissenõutavaks 8. mail 2017. Kuivõrd senini ei ole osakapitali sissemakset tasutud, siis on hagejal õigus nõuda täitmist (VÕS § 108 lg 1). Nõude rahuldamise aluseks saab olla ka ÄS § 147 lg 4, mis näeb ette spetsiifilise asutajate vastutuse. Hilisemad põhikirja muudatused ei mõjuta asutamislepinguga võetud kohustuse kehtivust. Hageja nõuab alternatiivselt kahju hüvitamist (VÕS § 115 lg 1, ÄS § 187 lg 2), sest kostjad on hageja juhatuse liikmetena rikkunud hoolsus- ja lojaalsuskohustust, kui jätsid osaühingu tähtaegselt kapitaliseerimata ja selle kohustuse sisse nõudmata. Osaühingu esmase kapitaliseerimise kohustus ei ole kehtivalt 23. oktoobril 2017 sõlmitud hageja osa müügilepinguga uuele osanikule C-le üle läinud, sest hageja selles tehingus ei osalenud ega ole kohustuse üleminekuga nõustunud, kuid C on kohustusega ühinenud (VÕS § 175 lg-d 1 ja 2, § 178 lg 1). Isegi kui kohustus on C-le üle läinud, siis rikkusid kostjad sellega oma juhatuse liikme kohustusi, sest andsid kohustuse üle varatule isikule. Samuti on kostjate tegevusetus esmase kapitaliseerimise kohustuse sisse nõudmata jätmisel ja hageja üle kontrolli andmisel Cle vastuolus hea usu põhimõttega ja õiguste kuritarvitamise keeluga ning lojaalsus- ja hoolsuskohustusega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 32, § 138 lg 2, § 35 ja ÄS § 187 lg 1). Kostjate vastuväited
2.Kostjad palusid jätta hagi läbi vaatamata või rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostjate vastuväidete kohaselt muudeti esmast põhikirja 27. juunil 2016 ning perioodil 1. juuli 2016. a kuni 3. september 2020. a kehtis põhikirja lisa, mille järgi tuli osakapital sisse maksta ÄS § 1401 lg-s 2 või 3 nimetatud nõude esitamisel. Sellist nõuet ajal, mil kostjad oli hageja osanikeks, ei esitatud ning puudus ka kohustus, mida ei oleks olnud võimalik osaühingu vara arvel täita. Seega ei olnud kostjatel kohustust sissemakset tasuda. Kostjatele teadaolevalt ei ole viidatud eeldus siiani saabunud. Asjakohatu on viide ÄS § 147 lg-le 4, sest kostjad ei võtnud hageja asutamislepingu sõlmimisega hagejale kohustusi. Kostjad võõrandasid 23. oktoobril 2017 neile kuulunud hageja osad C-le. Müügilepingus lepiti kokku, et osaga seotud õigused ja kohustused lähevad üle ostjale ning C kinnitas teadlikkust sellest, et hageja on asutatud sissemakset tegemata ning kuni sissemakse ei ole täielikult tasutud, vastutab ta osaühingu kohustuste eest tasumata sissemakse ulatuses (lepingu p-d 3.1 ja 1.5.2). Seega läks tasumata sissemakse eest vastutus hageja ees üle C-le. Juhatuse liikmeks
olnud kostja I kinnitab, et ta andis osaühingu nimel enne müügilepingu sõlmimist nõusoleku osakapitali sissemakse tasumise kohustuse üleminekuks. Ühestki dokumendist ei nähtu, et oleks sõlmitud kohustusega ühinemise kokkulepe kostjate ja C vahel. Alternatiivselt aegus hageja nõue kostjate vastu 7. mail 2020. Kostjad ei vastuta hageja ees ka juhatuse liikmetena. Kostja II volitused lõppesid 8. novembril 2016, s.o enne sissemakse tasumise nõude sissenõutavaks muutumist. Kostja I volitused kehtisid küll veel 5,5 kuud pärast selle nõude sissenõutavaks muutumist, kuid alates 23. oktoobrist 2017 oli hageja juhatuse liikmeks C, kellel oli võimalus realiseerida nõue 2,5 aasta jooksul. Peale selle ei ole juhatuse liikmete kohustuseks kapitaliseerimine ega olnud saabunud tingimused, mis oleks kohustanud juhatuse liikmetel asutajate vastu nõuet esitama. Samuti ei ole hageja tõendanud kahju tekkimist. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Pärnu Maakohus jättis 22. detsembri 2021. a otsusega (vaidlustatud otsus) rahuldamata hageja nõuded kostja I ja kostja II vastu, samuti alternatiivse solidaarnõude kostjate vastu ning läbi vaatamata hageja alternatiivse nõude kostjate vastu kahju hüvitamiseks ja rahuldamata hageja taotluse alternatiivses nõudes kostja C kaasamiseks ning menetluskulud hageja kanda ja määras kindlaks kostjatele hüvitatavate menetluskulude suuruse. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on sissemakse tasumise nõue tehingust tulenev nõue, mille aegumistähtaeg on kolm aastat (TsÜS § 146 lg 1). Hagiavalduses toodud asjaoludest nähtuvalt saabus kostjate hageja esmase kapitaliseerimise kohustus hiljemalt 7. mail 2017, mistõttu tuli hagi esitada hiljemalt 7. mail 2020. Seega on hageja nõue kostjate vastu aegunud. Samuti ei ole täidetud osaniku vastutuse eeldused osaühingu ees (ÄS § 1401 lg 2), sest hageja ei ole välja toonud, et osaühingul on täitmata kohustused või üldse mingid kohustused ega seda, et ta ei suuda oma kohustusi enese vara arvel täita. Hageja ei ole ka tegutsenud heas usus, sest on tagantjärele 31. augustil 2020 muutnud oma põhikirja, kaasamata sellesse kostjaid kui asutajaid, eesmärgiga esitada nõue sissemakse saamiseks hageja asutanud osanike vastu olukorras, kus osaühingul puuduvad kohustused kolmandate isikute ees. Tegemist on menetluse algatamisega tulu õngitsemise eesmärgil. Seega ei ole hageja alternatiivne nõue esitatud seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p 2). Seetõttu puudub ka vajadus C kostjana kaasamiseks. Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ning saata asi tagasi maakohtule menetluse jätkamiseks ja jätta menetluskulud kostjate kanda. Maakohus leidis ebaõigesti, et kostjad osaühingu tegevust ei alustanud. Hageja tegutses toitluse korraldajana erinevates söögikohtades. Kostjad kinnitasid maakohtu 15. novembri 2021. a istungil, et hageja nõue muutus sissenõutavaks 23. oktoobril 2017 ja aegus 23. oktoobril 2020. Maakohus lahendas kostjate aegumise vastuväite sellel kohtuistungil, leides, et nõue ei ole aegunud. Kui maakohus asus hiljem vastupidisele seisukohale, siis tuli menetlus uuendada (TsMS § 361). Osaühingu esmase kapitaliseerimise kohustus tekib seaduse alusel (ÄS § 140 lg 2). Asjaolu, et see asutamislepingu sõlmimisel tehinguga edasi lükatakse, ei muuda kohustust tehinguliseks. Seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kümme aastat (TsÜS § 149 esimene lause). Igal juhul ei ole aegunud hageja nõue kostja I ja C vastu, sest kui aegumistähtaja jooksul osaühing sissemaksmata osakapitali tasumise nõuet ei esita ja hiljem on osanikul võimalus aegumisele tuginedes maksmisest keelduda, tuleb kõne alla osaühingu juhatuse vastutus oma kohustuse mittetäitmise eest (TsÜS § 37). Samuti on maakohus pooli üllatanud, sest asjaolu, et
hageja alternatiivset nõuet (kahju hüvitamise nõuet) ei ole menetlusse võetud, selgub alles vaidlustatud otsusest. Selleks, et ühing lõpetada ja teha ühingust väljamakseid, on vältimatu eeldus nõuda sisse seni tasumata osakapitali sissemakse (ÄS § 209 lg 4), mistõttu on kummastav, miks maakohus seadusest tulenevate kohustuste täitmist hagejale ette heidab. Vastustajate seisukoht
5.Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas millega maakohus jättis hagi kostja I vastu kahju hüvitamise ja sellelt arvestatud viivise nõudes läbi vaatamata. Kolleegium saab teha uue otsuse, millega jätab hagi selles osas rahuldamata. Samuti tuleb maakohtu otsus tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega maakohus jättis kostja C kaasamise taotluse rahuldamata. Kolleegium saadab asja selles osas samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata osas, millega maakohus jättis hagi kostjate vastu osakapitali sissemakse tasumise ja sellelt arvestatud viivise nõudes rahuldamata, arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Samuti jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata menetluskulude jaotust ja kindlaksmääramist puudutavas osas. Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles maakohus jättis hagi Y vastu kahju hüvitamise ja sellelt arvestatud viivise nõudes läbi vaatamata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. TsMS § 654 lg 22 alusel esitab kolleegium kohtuotsuse resolutsiooni tervikliku sõnastuse kostjaid puututavas osas.
7.Kolleegium lahendab esmalt hageja 7. aprillil 2022 esitatud taotlused dokumentaalsete tõendite vastuvõtmiseks, protokolli parandamiseks, asja arutamise uuendamiseks ja vastuväite kohtu tegevuse kohta (kd II, tl 61–63).
7.1.Hageja heidab ringkonnakohtule ette, et talle ei võimaldatud apellatsiooniastmes tõendeid esitada, kuigi kohus võttis vastu kostjate tõendid. Kolleegium hagejaga ei nõustu. Hageja etteheited menetlusõiguse normi rikkumise kohta on alusetud.
16.märtsi 2022. a kirjaga selgitas ringkonnakohus pooltele menetluslikku olukorda ning kahju hüvitamise nõude läbivaatamata jätmise osas märkis kohus, et kuna selle nõude menetlemisel on maakohus rikkunud selgitamiskohustust, siis peab ringkonnakohus andma pooltele võimaluse esitada uusi asjaolusid ning tõendeid (kd II, tl 30–31). Kokkuvõtvalt on selgituskirjas märgitud, et „ringkonnakohus annab hagejale võimaluse kohtu poolt esile toodud asjaolude kohta seisukoha esitamiseks 25. märtsini 2022“. Kostjate tõend – äriregistri registrikaardi väljavõte – oli esitatud kohtu poolt määratud tähtaja jooksul, s.o 4. aprill 2022. a. Kostjate lepingulise esindaja haridust tõendava diplomi koopia ei ole dokumentaalne tõend TsMS § 229 lg 1 mõttes, vaid kinnitab, et esindaja vastab TsMS § 218 lg 1 p-s 2 sätestatud lepingulise esindaja nõuetele. Eeltoodut arvestades on hageja esitanud tõendid hilinenult ning ringkonnakohus neid tulenevalt TsMS §-st 66 ja § 331 lg-st 1 asja juurde ei võta.
7.2.Hageja heidab ringkonnakohtule ette, et talle ei võimaldatud vastata kostjate esindaja kohtukõnele repliigiga. Hageja etteheide menetlusõiguse normi rikkumise kohta on alusetu. Asja arutamist ringkonnakohtu istungil reguleerib TsMS § 648. Kohtuistung ringkonnakohtus erineb küllalt olulisel määral kohtuistungist maakohtus. Seega ei kohaldata ringkonnakohtu istungile esimese astme kohtu menetluse kohta kehtivaid sätteid. Kui kohus peab vajalikuks,
võib ta TsMS § 648 lg 5 järgi lubada menetlusosalistel esineda lõppsõnaga. Praegusel juhul ei pidanud kohus vajalikuks anda menetlusosalistele võimalust lõppsõnaga esineda. Hageja tugineb sellele, et repliigi korras oleks ta saanud välja tuua, et hageja on likvideerimisel olev ühing. Kolleegium märgib, et kohtukõnes ega lõppsõnas ei saa avaldada uusi asjaolusid. Lisaks sellele ei vasta hageja väide tegelikkusele. Enne ringkonnakohtu istungi algust kontrollis asja arutamist ettevalmistav kohtunik hageja äriregistri andmeid ning osaühing ei olnud likvideerimisel. Seda kinnitas ka hageja juhatuse liige (vt kd II, tl 55 pöördel; ajamärk 00:15:17). Eeltoodut arvestades tuleb hageja vastuväide kohtu tegevuse kohta jätta rahuldamata (TsMS § 333 lg 1).
7.3.Hageja taotleb asja arutamise uuendamist, tuginedes TsMS § 437 p-le 1. Kolleegiumi hinnangul puudub alus asja täiendavaks läbivaatamiseks, sest ringkonnakohus ei ole teinud menetluses hageja poolt etteheidetavaid vigu.
7.4.Hageja taotleb ringkonnakohtu 5. aprilli 2022. a istungi protokolli parandamist. Hageja taotlus protokolli parandamiseks tuleb jätta rahuldamata. Hageja parandused on kolleegiumi hinnangul hageja kommentaarid asjaolude kohta (hageja palub protokolli lisada faktid, et maakohus ei ole pooltega arutanud, kas hageja suhtes on nõudeid ning et hageja on läbivalt väitnud, et hageja nõue ei ole aegunud). Samuti palub hageja protokolli lisada kohtu väite, et kohus andis pooltele tõendite esitamise võimaluse ning et ringkonnakohus ei lubanud esitada repliiki. Esmalt märgib kolleegium, et menetlustoimingu protokoll peab kajastama menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist (TsMS § 50 lg 1 esimene lause). Teiseks, protokolli märgitakse poolte ja teiste menetlusosaliste nõuete ja vastuväidete põhisisu ulatuses, milles see ei ole kajastatud kohtule esitatud kirjalikes dokumentides (TsMS § 50 lg 1 p 8). Kolmandaks, menetlusosalise taotlusel protokollitakse asjas esitatud asjaolu või seisukoht, kuid kohus võib jätta taotluse määrusega rahuldamata, kui asjaolul või seisukohal ei ole asjas tähtsust (TsMS § 50 lg 2). TsMS § 50 lg 1 sätestab protokolli sisu nõuded. Hageja ei ole välja toonud, kuidas taotletavad parandused omavad tähtsust asja lahendamisel või edasikaebamisel.
8.Kolleegiumi hinnangul rikkus maakohus lahendi tegemisel TsMS § 436 lg-st 1 ja § 442 lgst 8 tulenevat põhjendamiskohustust ning ei ole nõuetekohaselt täitnud TsMS § 392 lg 1 pdes 1, 3 ja 4 sätestatud selgitamiskohustust. Vaidlustatud otsuse kohaselt on maakohus teinud vaheotsuse aegumise kohaldamise taotluse suhtes. Tegemist ei saa olla vaheotsusega TsMS § 449 lg 3 mõttes, sest maakohus võttis 11. novembri 2021. a istungil seisukoha, et nõue ei ole aegunud ning jätkas menetlust (kd I, tl 146 pöördel). Asja materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks vahetult enne lahendi tegemist lahendanud taotluse aegumise kohaldamise taotluse suhtes.
8.1.Ringkonnakohus ei ole seotud poole taotlusega saata asi läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud maakohtu lahend tuleb tühistada, kuid ringkonnakohus ei saa ise teha asjas sisulist lõpplahendit, on ringkonnakohtul õigus saata asi TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel maakohtule uueks läbivaatamiseks. See on põhjendatud eelkõige juhtudel, kus maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust. Menetlusökonoomia põhimõttest (TsMS § 2) lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks (vt nt Riigikohtu 3. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-14, p 13). TsMS § 656 lg 2 järgi on ringkonnakohtul õigus apellatsioonkaebuse põhjendustest olenemata tühistada esimese astme kohtu otsus menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule vaid siis, kui rikkumist ei ole võimalik
apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt peab ringkonnakohus vajadusel hindama uusi tõendeid ja tuvastama asjaolusid.
8.2.Kolleegium, hinnates menetlustoiminguid, mida ta ise teha ei saa, leiab, et asi tuleb tagasi saata C vastu esitatud nõude osas. Ülejäänud osas saab ringkonnakohus maakohtu rikkumised kõrvaldada. Pooled said võimaluse maakohtu selgitamiskohustuse rikkumise kõrvaldamiseks esitada apellatsioonimenetluses uusi asjaolusid ning tõendeid (vt 16. märtsi 2022. a selgituskiri; kd II, tl 30–31).
9.Pooled ei vaidle, et kostjad olid osaühingu asutajad ja osanikud kuni 23. oktoobrini 2017 ning kostja I juhatuse liige asutamisest kuni 25. oktoobrini 2017 ja kostja II asutamisest kuni
8.novembrini 2016. Vaidlus puudub ka selles, et osaühing asutati osakapitali sissemakseta ja kostjal I oli kohustus osa eest tasuda 18 900 eurot ja kostjal II 100 eurot. Pooled vaidlevad jätkuvalt selle üle, kas hageja osakapitali sissemakse tasumise nõue on aegunud, kas kostjate kohustus osakapitali sisse maksmiseks on läinud üle C-le ning, kui kostjatelt ei saa sissemakse tasumist nõuda, siis alternatiivselt, kas kostja I juhatuse liikmena on rikkunud oma kohustusi ja tekitanud sellega hagejale kahju.
10.Hageja esitas kostjate vastu osakapitali sissemakse tasumise nõude, mis on oma olemuselt rahalise kohustuse täitmise nõue VÕS § 108 lg 1 mõttes. Nõude rahuldamise eelduseks on osakapitali sissemakse kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata. Maakohus leidis, et kostjad pidid sissemakse tasuma hiljemalt 7. mail 2017 ning TsÜS § 146 lg 1 järgi on hagi aegunud. Enne, kui kolleegium hindab nõude aegumise küsimust ning hageja apellatsioonkaebuse väiteid, tuleb anda hinnang kostjate väitele, mille kohaselt on sissemakse tasumise tähtaega muudetud. Maakohus ei ole nimetatud väite osas seisukohta võtnud. Kolleegium täiendab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.
11.Maakohus tuvastas täitmisnõude aegumise 7. mail 2016 kinnitatud põhikirja (esimene põhikiri) alusel. Põhikirja lisa p 2.2 järgi tasub osanik osa eest täielikult ühe aasta jooksul, kuid kõige hiljem ÄS § 1401 lg-tes 2 või 3 nimetatud nõude esitamisel (kd II, tl 54). Kostjad tuginevad sellele, et sissemakse tasumise tähtaega muudeti. 27. juunil 2016 kinnitatud põhikirja (teine põhikiri) lisa p 2.2 järgi tasub osanik osa eest täielikult ÄS § 1401 lg-tes 2 või 3 sätestatud nõude esitamisel (kd I, tl 120). Hageja ei vaidle vastu, et selline põhikiri on vastu võetud (vt ringkonnakohtu 5. aprilli 2022. a istungi protokoll; kd II, tl 56 pöördel; ajamärk 00:30:04).
11.1.Kuigi seaduses ei ole lahendatud küsimust, kas asutamislepinguga ettenähtud sissemaksete tasumise tähtaegu on võimalik hiljem muuta, siis kolleegiumi hinnangul tuleb sellise muudatuse lubatavust jaatada. Selleks, et sissenõutavaks muutumise edasilükkamine mõjutaks ka aegumist, tuleks seda teha õigustatud ja kohustatud isiku kokkuleppega – asutamislepingule ette nähtud sätete järgi (vastavale tehingule kehtestatud nõudeid arvestades) (vt Riigikohtu 8. detsembri 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-117829/41, p 17). ÄS § 1391 lg 4 järgi asendab kiirmenetluseks kasutatav põhikiri asutamislepingut ja ÄS §-s 139 sätestatud põhikirja. ÄS § 138 lg-d 4 ja 5 näevad ette, et osaühingu asutamisdokumendid peavad üldjuhul olema notariaalselt tõestatud vormis. Kui osaühing asutatakse kiirmenetluses, siis asendab asutamislepingut põhikiri ning asutajatel tuleb see digitaalselt allkirjastada (ÄS § 1391 lg-d 3 ja 4). Seega ei pea osaühingu asutamisdokumendid juhul, kui osaühing asutatakse kiirmenetluses, olema notariaalselt tõestatud, vaid seda vormi asendab kiirmenetluses kasutatava põhikirja digitaalallkirjastamine. Teine põhikiri vastab eeltoodud nõuetele ning sellega on sissemakse tasumise tähtaega muudetud.
11.2.Teise põhikirja järgi on sissemakse tegemise tähtaeg jäetud määramata – see sõltub osaühingu majanduslikust olukorrast. Seega on võimalik, et sissemakset ei tasutagi osaühingule kogu ühingu eluea jooksul, kuid siis peab osanik kogu aeg arvestama võimaliku vastutusega
osaühingu kohustuste eest ulatuses, mis vastab tema sissemakse suurusele. Osaühingu nõue osaniku vastu muutub sissenõutavaks hiljemalt juhul, kui ühing ei suuda võlausaldajate nõudeid rahuldada.
12.Enne, kui ringkonnakohus hindab hageja nõude sissenõutavaks muutumise eelduste olemasolu, hindab kohus järgmist kostjate vastuväidet. Kostjad leiavad, et nende kohustus osakapitali sisse maksmiseks on läinud C-le üle. Maakohus ei ole kostjate väite osas seisukohta võtnud. Kolleegium täiendab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.
12.1.Kohustuse saab üle võtta nii võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel (VÕS § 175 lg 1) kui ka võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel, kuid võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel läheb kohustus üle vaid juhul, kui võlausaldaja sellega nõustub (VÕS § 175 lg 2). Kuivõrd kostjad olid nii hageja asutajad kui ka osanikud, siis oli kostjate kohustuseks osanikena tasuda osakapitali sissemakse. Võlausaldajaks sissemakse tasumise kohustuse puhul on osaühing, kellele kuulub sissemakse tasumise nõue. Seaduses ei ole piiranguid, mis keelaksid selliselt asutatud osaühingu osa võõrandada. Notariaalselt tõestatud osa müügilepingu sõlmisid 23. oktoobril 2017 kostjad ja C (kd I, tl 121–122 pöördel). Lepingu tekstist tulenevalt ei olnud selle pooleks hageja kui võlausaldaja. Samuti ei nähtu lepingu tingimustest, et hageja kui võlausaldaja kohustuse ülevõtmisega nõustus. Kostjad leiavad, et kuna kostja I kui hageja juhatuse liige oli lepingu sõlmimisel kohal ja notar küsis tema seisukohta, kas osaühing on nõus osakapitali sissemakse kohustuse ülevõtmisega, siis on võlausaldaja nõusolek olemas. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu ja märgib vastuseks kostjate väitele järgmist. VÕS § 11 lg 3 järgi tuleb kohustuse ülevõtmine, sh võlausaldaja nõusolek ülevõtmiseks anda või kohustuse ülevõtmine heaks kiita lepinguga samas vormis juhul, kui seadusest või poolte kokkuleppest tulenevalt oli lepingu enda sõlmimiseks kehtestatud vorminõue (vt ka Riigikohtu
19.detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-07, p 12). ÄS § 138 lg-d 4 ja 5 näevad ette, et osaühingu asutamisdokumendid peavad üldjuhul olema notariaalselt tõestatud vormis. Kui osaühing asutatakse kiirmenetluses, siis asendab asutamislepingut põhikiri ning asutajatel tuleb see digitaalselt allkirjastada (ÄS § 1391 lg-d 3 ja 4). Seega ei pea osaühingu asutamisdokumendid juhul, kui osaühing asutatakse kiirmenetluses, olema notariaalselt tõestatud, vaid seda vormi asendab kiirmenetluses kasutatava põhikirja digitaalallkirjastamine.
12.2.Hageja asutati kiirmenetluses. Digitaalallkirjastatud tehing on tehtud elektroonilises vormis, mida tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 80 lg 1 järgi loetakse võrdseks tehingu kirjaliku vormiga. TsÜS § 78 lg 4 kohaselt asendab tehingu kirjalikku vormi tehingu notariaalne tõestamine. Seega pidi võlausaldajaks olev hageja andma nõusoleku osakapitali sissemakse tasumise kohustuse ülevõtmiseks kolmanda isiku poolt digitaalselt allkirjastatud või notariaalselt tõestatud vormis, kuivõrd praeguses asjas tuleb rahalise sissemakse tasumise kohustus osaühingu põhikirjast, mille puhul näeb seadus vastavalt ülal viidatule ette kohustusliku vorminõude. Asjas ei ole tõendatud, et hageja andis kohustuse ülevõtmiseks notariaalselt tõestatud või digitaalselt allkirjastatud nõusoleku.
12.3.Kuigi kohtupraktikas on TsÜS § 116 lg-le 1 tuginedes leitud, et esindaja võib tegutseda esindatava nimel ka siis, kui ta ei tee esindatava nimel sõnaselgelt tahteavaldust, siis praegused asjaolud sellist järeldust teha ei võimalda (vrd Riigikohtu 19. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-07, p 14). Käesolevas asjas tuli võlausaldaja nõusolek kohustuse ülevõtmiseks anda vähemalt samas vormis, millest seaduse järgi piisas sissemakse tasumise kohustuse ette näinud põhikirja kinnitamiseks. Kolleegium selgitab, et tahteavaldus saab olla tehtud üksnes otsese tahteavaldusena, kui seaduses on ette nähtud kindel vorm (Varul, P. TsÜS § 68, komm 3.1. – Varul, P. jt. Tsiviilseadustiku üldosa seadus: kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2010).
12.4.Tõestamisseaduse (TõS) § 9 lg 1 järgi märgib notar notariaalakti enda ja osalejate isikuandmed ning osalejate poolt avaldatu, kusjuures nende andmeteta on tehingu tõestamine tühine. Seejuures TõS § 10 lg-st 1 tulenevalt märgib notar osaleja kohta notariaalakti nii täpsed isikuandmed, et kahtlus ja segiajamine on välistatud ning kooskõlas TõS § 12 lg-ga 1 ka esindusõiguse aluse ning selgituse, kuidas ta selle tuvastas. Samuti selgitab notar TõS § 18 lg 1 kohaselt välja osalejate tahte ja õiguslikult korrektseks tehinguks olulised asjaolud ning kajastab osalejate tahteavaldused notariaalaktis selgelt ja ühemõtteliselt. Seega on notari ülesandeks tagada, et hiljem oleks võimalik tehtud tehingu sisu selgelt ja üheselt mõistetavalt kindlaks teha ja tõendada. Kolleegiumi hinnangul tuleb eeldada, et notari selgitamiskohustuse kaudu on eelduslikult tagatud, et osa notariaalses müügilepingus kajastub osalejate tegelik tahe (vt Riigikohtu 20. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-13, p 26). Pelgalt asjaolust, et kostja I oli lepingu sõlmimise ajal hageja osanik ja juhatuse liige, ei saa tuletada hageja nõusolekut osakapitali sissemakse tasumise kohustuse üleandmiseks. Hageja ei olnud osa müügilepingu pooleks ja kostja I ei osalenud lepingu sõlmimisel hageja esindajana. Samuti ei ilmne, et notar oleks tõestanud hageja vastava tahteavalduse.
12.5.Osa müügilepingu p 1.5.2 järgi pidi lepingu esemeks oleva osa eest tasuma sissemakse C. Sellest tingimusest nähtub üksnes see, et kolmas isik on sõlminud võlgnikuga kokkuleppe kohustuse ülevõtmiseks, aga VÕS § 175 lg 2 järgi läheb kohustus üle üksnes tingimusel, et võlausaldaja sellega nõustub. Osa müügilepingust ei ilmne, et kostja I oleks hageja kui võlausaldaja esindajana selles tehingus osalenud ja nimetatud kokkuleppega nõustunud. Kolleegium leiab, et kui kostja I soovis hageja esindajana anda nõusoleku osakapitali sissemakse tasumise kohustuse üleminekuks, pidi sellekohane tahteavaldus lepingu tingimustest ühemõtteliselt nähtuma. Sellisel juhul oleks notar kontrollinud hageja õigusvõimet ning kostja I esindusõiguse olemasolu ja ulatust. Riigikohus on nõustunud, et olukorras, kus võlausaldajaks olev osaühing ei olnud osa notariaalse müügilepingu pool ning lepingu tingimustest ei nähtu nagu sisalduks lepingus ka hageja kui võlausaldaja nõusolek kohustuse ülevõtmiseks, siis ei ole osaühingu juhatuse liige väljendanud soovi osaühingu nimel tegutsemiseks (vt Riigikohtu 11. märtsi 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-4090/24, p 14). Kolleegium leiab, et isegi sellest, et kostja I annab lepingus kinnitusi, mida ta saab anda tulevalt oma juhatuse liikme staatusest tulenevatest kohustustest, siis ei nähtu lepingust, et kinnitused oleks antud osaühingu nimel. Ainuüksi asjaolust, et kostja I oli osa müügilepingu sõlmimise hetkel hageja osanik ja juhatuse liige, hageja nõusoleku olemasolu järeldada ei saa. Eelnevast tulenevalt ei ole kostjate kohustus hageja ees kolmandale isikule üle läinud.
13.Kuna sissemakse tasumise tähtaeg on jäetud määramata ning selle tasumise kohustus ei ole üle läinud kolmandale isikule, siis tuleb järgmisena tuvastada, kas hageja nõue kostjate vastu on muutunud sissenõutavaks juhul, kui hageja ei suuda võlausaldajate nõudeid rahuldada. Maakohus leidis, et hageja ei ole asjaoluna esile toonud, et hagejal on täitmata kohustusi, mida ta ei ole suuteline täitma oma vara arvel (vt maakohtu otsuse p 17). Hageja esitas ringkonnakohtu 5. aprilli 2022. a istungil väite, et hagejal on sissenõutavaks muutunud kohustus, mis tuleneb 31. augustil 2020 sõlmitud laenulepingust, tähtajaga 30. september 2020 (vt kd II, tl 56; ajamärk 00:18:37).
13.1.Uute faktiliste asjaolude ja tõendite esitamine ringkonnakohtus on piiratud. TsMS § 652 lg 1 järgi lähtub ringkonnakohus otsust tehes üldjuhul üksnes maakohtus esitatud asjaoludest ja tõenditest. Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid TsMS § 652 lg-s 3 sätestatud juhtudel. Riigikohus on selgitanud, et menetlusosalisel on õigus esitada apellatsioonimenetluses uusi asjaolusid üksnes mõjuval põhjusel, st eelkõige juhul, kui objektiivselt ei olnud võimalik selliseid asjaolusid varem esitada (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2016. a otsus asjas nr 3-2-1-171-15, p 17).
TsMS § 652 lg 3 p 2 järgi võib apellatsioonimenetluses asjaolu või tõendi vastuvõtmise aluseks olla see, et asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus peab võimaldama uute asjaolude esitamist nt olukorras, kus pooltel jäid maakohtu selgitamiskohustuse rikkumise tõttu asja õigeks lahendamiseks vajalikud asjaolud ja tõendid esitamata (vt nt Riigikohtu 23. novembri 2016. a otsus asjas nr 3-2-1-11216, p 27).
13.2.Kolleegium leiab, et täitmisnõude osas ei ole hagejal TsMS § 652 lg 3 järgi alust esitada apellatsioonimenetluses uusi faktilisi asjaolusid. Hageja ei esitanud maakohtu menetluses väidet võlausaldajate nõuete rahuldamise suutmatusest ega esine ka mõjuvat põhjust, miks neid asjaolusid ei saanud varem esitada. Kolleegium ei nõustu hageja väitega, et maakohus rikkus selgitamiskohustust, jättes täitmisnõude eeldused pooltega arutamata. TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 5 lg 2 teise lause järgi määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Maakohtu menetluses esindas hagejat lepinguline esindaja (kd I, tl 9 ja 11), pooled ei vaielnud täitmisnõude õigusliku aluse üle (ÄS § 1401 lg 2 ja VÕS § 108 lg 1) ning sellega nõustus ka kohus. Lisaks märgib kolleegium, et kostjad on nõude eelduse – osaühingu kohustust ei ole võimalik täita osaühingu vara arvel – selgelt välja toonud 22. mai 2021 a menetlusdokumendi p-s 24 (kd I, tl 114). Hagejale ei saanud olla üllatuseks, et temal tuli nõude rahuldamise eeldusena asjaolu kohtu ette tuua ning seda TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada. Kuigi maakohus viitas nõude rahuldamise eelduse puudumisele oma otsuses (vt maakohtu otsuse p 17), siis ei käsitle hageja seda nõude eeldust ka oma apellatsioonkaebuses. Apellatsioonkaebuses tugineb hageja jätkuvalt esimesele põhikirjale ning vaidlustab maakohtu õiguslikku hinnangut, et õigussuhte aegumist reguleerib TsÜS § 146 lg 1.
13.3.Kolleegium ei nõustu hageja väitega, et täitmisnõude rahuldamise eeldus on täidetud, sest kostjad võtavad omaks, et tegemist on varatu äriühinguga. Asjaolu, et hagejal puudub vara, ei muuda osakapitali sissemakse nõuet sissenõutavaks. Hageja suhtes ei olnud ringkonnakohtu istungi ajaks alustatud likvideerimismenetlust (ajamärk 00:15:17). Kolleegium märgib, et võimalik likvideerimismenetlus või osaühingu kapitalivajadus ei muuda nõuet sissenõutavaks, kui seda ei ole otseselt asutamislepingus kokku lepitud. Asutamislepingus ei ole selliseid sissemakse tasumise asjaolusid kokku lepitud. Seega on maakohus lõppkokkuvõttes kostjate vastu esitatud täitmisnõude õigesti jätnud rahuldamata. Kuna nõude eeldused on täitmata, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks hinnata, kas kohustuse näol oli tegemist tehinguga perekonna vajaduste rahuldamiseks ning kas kostjad vastutavad hageja ees solidaarselt.
14.Maakohus jättis hageja alternatiivse nõude läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel. Kolleegiumi hinnangul on maakohus juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude (VÕS § 115 lg 1 ja ÄS § 187 lg 2) jätnud kostja I osas ekslikult läbi vaatamata. Selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta kostja I vastu esitatud kahju hüvitamise nõue rahuldamata. Kostja II osas jätab kolleegium maakohtu otsuse muutmata. Hageja avaldas ringkonnakohtule, et ta ei ole esitanud juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõuet kostja II vastu (vt kd II, tl 35 pöördel). Sellest saab järeldada, et hagejal puudub õiguslik huvi kostja II vastu esitatud kahju hüvitamise nõude läbivaatamata jätmist vaidlustada. Maakohtu otsus on selles osas TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud.
14.1.Maakohus on kahju hüvitamise nõude menetlemist käsitlenud vastuoluliselt ja menetlusõiguse norme oluliselt rikkudes. Hageja esitas juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude hagiavalduses (vt hagiavalduse p 2.5). Hagiavaldus on
menetlusse võetud 2. oktoobri 2020. a määrusega (kd I, tl 15–16 pöördel). Maakohus jättis kahju hüvitamise nõude läbi vaatamata selle perspektiivituse tõttu. Hagi saab jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel, kui sellise hagi esitamine on õiguslikult võimatu, ning et selle sätte kohaldamisel ei saa kohtud hinnata tõendeid (vt nt Riigikohtu 2. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-12, p-d 12 ja 13; 9. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-13, p 12). Maakohus on hagi läbi vaatamata jätmisel asunud hindama tõendeid selle kohta, kas nõude eeldused on täidetud. Lähtutud ei ole hageja esitatud faktiväidetest ega eeldatud nende õigsust, mis on TsMS § 423 lg 2 p 2 kohaldamise eelduseks. Samuti ei saa nõustuda maakohtu seisukohaga, et hageja kahju hüvitamise nõue ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks, kuna tegemist on pahauskse nõudega, millele riik ei pea andma õiguskaitset. Kolleegium märgib, et hageja nõue ei ole õiguslikult välistatud ning sellise nõude õiguslikuks aluseks saab olla VÕS § 115 lg 1 ja ÄS § 187 lg 2.
14.2.Tühistades maakohtu hagi läbivaatamata jätmise otsustuse, saab kolleegium teha uue otsuse, millega jätab kostja I vastu esitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Ringkonnakohus andis hagejale võimaluse kahju hüvitamise nõude aluseks olevate asjaolude esiletoomiseks ja tõendite esitamiseks. Hageja sisustab juhatuse liikme kohustuste rikkumisi sellega, et kostja I lubas sissemakse tasumise kohustuse ülevõtmise maksejõuetu C poolt ning kostjatelt ei ole võimalik sissemakset aegumise vastuväite tõttu saada. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaoludel selliseid rikkumisi ei esine. Kuna kahju hüvitamise nõude üks eeldustest on täitmata, siis ei analüüsi ringkonnakohus teisi nõude eeldusi.
15.26. aprilli 2021. a menetlusdokumendis esitas hageja taotluse kostja C menetlusse kaasamiseks (kd I, tl 77–81). Hageja nõuab C-lt juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Maakohus jättis kostja kaasamise taotluse rahuldamata seetõttu, et kahju hüvitamise nõue kostjate vastu jäi läbi vaatamata. Kolleegiumi hinnangul on maakohus kostja kaasamata jätmisega oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi, sest on põhjendamatult keeldunud C vastu esitatud nõude menetlemisest.
15.1.TsMS § 208 lg 2 järgi, kui hageja leiab, et hagi ei ole esitatud kõigi isikute vastu, kes on vaidlustatud õigussuhte osalised, võib kohus hageja taotlusel kuni kohtuliku arutamise lõppemiseni esimese astme kohtus kaasata kostjana ka need isikud. Uue kostja kaasamisel peab kaasamise taotlusest ja hagiavaldusest nähtuma, mis on isiku vastu esitatud nõue ning selle aluseks olevad asjaolud (vt TsMS § 363 lg 1). Kui hagiavalduses esitatud asjaolud ei ole piisavad selleks, et pidada hagi õiguslikult perspektiivikaks, kuid hagi oleks võimalik täpsustada, peab kohus määrama hagejale TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaja hagi täpsustamiseks (Riigikohtu 6. jaanuari 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-20574/19, p 11). Maakohus on jätnud täitmata eelmenetluse ülesanded kostjate ringi väljaselgitamise osas. Maakohus, lahendades kostja kaasamise taotluse kohtuotsusega, tekitas õiguslikult ebaselge olukorra.
15.2.Kostja kaasamine ei ole võimalik apellatsioonimenetluses. Kuna kostja I vastu jääb hagi kahju hüvitamiseks rahuldamata, siis on hagejal siiski põhimõtteliselt võimalik C hageda, st esitada tema vastu haginõue. Kostja I ja C osalevad (sarnaselt solidaarvõlgnikele) menetluses TsMS § 207 lg 2 mõttes iseseisvalt, st kostja I toimingud ei mõjuta C menetluslikku seisundit. Kolleegium selgitab, et kui käesolev otsus kostjate suhtes jõustub, siis tuleb maakohtul läbi TsMS § 208 lg 2 kohaldamise otsustada, kas C vastu esitatud hagi tuleb menetleda. Menetlusökonoomia põhimõttega ei ole kooskõlas, kui üksnes seetõttu tuleks kostja I osas saata hagi tagasi maakohtule, et maakohus saaks kostja kaasamise taotluse nõuetekohaselt lahendada.
Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
16.Kuna hagi kostjate vastu jääb lõppkokkuvõttes rahuldamata, siis ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud menetluskulude jaotust muuta. Hageja ei ole menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamiseks argumente esitanud.
17.Kuigi apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, tuleb apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel jätta hageja kanda. Hagiavalduses esitatud nõuete järgi on kostjate vastutus mh ka solidaarne, mistõttu on nad menetluskulude osas solidaarvõlausaldajad. C vastu suunatud nõude maakohtule tagasi saatmine menetluskulude jaotust ei mõjuta, sest praeguses menetluses on kulusid kandnud üksnes kostjad, kelle suhtes jääb hagi rahuldamata.
18.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, milles kulud tekkisid. Kuna maakohus on oma otsuses kostjate menetluskulud kindlaks määranud, määrab kolleegium TsMS § 174 lg 3 järgi kindlaks ka kostjate apellatsiooniastme menetluskulud.
18.1.Apellatsioonimenetluses on kostjad palunud hagejalt välja mõista lepingulise esindaja kulu 1112,28 eurot. Menetluskulude nimekirja järgi on kostjatele osutatud õigusabi 7,13 tundi tunnihinnaga 130 eurot (käibemaksuta), millele lisandub käibemaks. Kostjad on 4. aprilli 2022. a menetluskulude nimekirjas kinnitanud, et kõik kohtule menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitatud kulud on kantud seoses praeguse kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5). Kuivõrd käesoleval juhul on õigusabi saajateks füüsilised isikud, kes taotlevad menetluskulude hüvitamist koos käibemaksuga, tuleb menetluskulud arvestada koos käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10). Kolleegium leiab, et kostjate apellatsiooniastme menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada osaliselt.
18.2.Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetluskulude nimekirja kohaselt kulus kostjate esindajal apellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks 4,25 tundi, menetluskulude nimekirja koostamiseks 0,5 tundi, istungiks ettevalmistamiseks 1,25 tundi ning istungiks (vastavalt tegelikule ajakulule) 1,13 tundi. Asja olemust, vaidluse keerukust ja apellatsioonimenetluses tehtud toiminguid arvestades on kolleegiumi hinnangul kostjate lepingulise esindaja ajakulu ringkonnakohtus põhjendatud.
18.3.Menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata ka esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust ning üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 14). Kostjate lepingulise esindaja tunnitasu 130 eurot (käibemaksuta) ületab keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Esindajaks ei ole advokaat. Senises kohtupraktikas on juristide osutatud õigusteenuse hinnad üldjuhul vahemikus 100– 120 eurot tunnis, millele vajadusel lisandub käibemaks. Sellest kõrgemad juristi tunnitasud on pigem erandlikud (Riigikohtu 28. novembri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-10348, p 16). Arvestades senist praktikat, vaidluse mahtu ja keerukust, mh esitatud menetlusdokumente ja nende sisu, peab ringkonnakohus hageja lepingulise esindaja põhjendatud tunnitasuks 110 eurot (käibemaksuta). Kolleegium võtab siinjuures arvesse, et advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele, mis mitteadvokaadist esindajate puhul nii ei ole.
18.4.Eelnevast tulenevalt on hageja põhjendatud ja vajalik õigusabikulu apellatsiooniastmes 7,13 tundi tunnihinnaga 110 eurot (käibemaksuta), millele lisandub käibemaks ehk kokku 941,16 eurot (= 7,13 x 110 x 1,2). Lisaks peab hageja tulenevalt kostjate taotlusest tasuma hüvitatavatelt menetluskuludelt TsMS § 177 lg 4 järgi viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.
19.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.