X (X) hagi Y (Y) vastu kinnisasja ebaseaduslikust valdusest vabastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 24.09.2021 otsus
Kaebuse esitaja ja liik ning kaebuse hind
Y apellatsioonkaebus, hind 3 500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja X (isikukood
XXXXXXXX),
vandeadvokaat Hendrik Mühls
esindaja
Kostja Y (isikukood XXXXXXXXX), vandeadvokaat Tõnu Tuulas
esindaja
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Täpsustada Harju Maakohtu 24.09.2021 otsuse sõnastust ja sellega määratud otsuse täitmise korda (resolutsiooni punktid 3 ja 4) järgnevalt:
1.1.Mõista Y valdusest välja kinnisasi (registriosa nr XXXXXXX, asukohaga XXX) ja selle asuv hoone nr 9-1 X otsesesse valdusesse ning kohustada Y nimetatud kinnisasi ja hoone viivitamatult vabastama.
1.2.Kui Y keeldub kohtuotsuse resolutsiooni eelmise punkti vabatahtlikust täitmisest, tõsta Y kinnisasjalt ja sellel asuvast hoonest nr 9-1 koos talle kuuluva varaga välja täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
2.Ülejäänud osas jätta punktis 1 viidatud otsus muutmata.
3.Jätta kostja taotlus uute tõendite vastuvõtmiseks rahuldamata ja esitatud tõendid lugeda Y-le tagastatuks.
4.Jätta kostja apellatsioonkaebus rahuldamata.
5.Jätta ringkonnakohtu menetluskulud kostja kanda ja määrata need rahaliselt kindlaks vastavalt tervikresolutsiooni punktis 6.5 märgitule.
6.Kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgmine.
6.1.Rahuldada X hagi Y vastu kinnisasja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks.
6.2.Mõista Y valdusest välja kinnisasi (registriosa nr XXXXXXX, asukohaga XXX) ja selle asuv hoone nr 9-1 X otsesesse valdusesse ning kohustada Y nimetatud kinnisasi ja hoone viivitamatult vabastama.
6.3.Kui Y keeldub kohtuotsuse resolutsiooni eelmise punkti vabatahtlikust täitmisest, tõsta Y kinnisasjalt ja sellel asuvast hoonest nr 9-1 koos talle kuuluva varaga välja täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. 6.4.Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja kanda. 6.5.Mõista Y-lt välja X kasuks maakohtu menetluskulude katteks 2160 eurot ja ringkonnakohtu kulude katteks 630 eurot. Hüvitatavatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja) esitas 17.09.2020 Harju Maakohtule hagi Y (kostja) vastu, milles palus: − mõista kostja ebaseaduslikust valdusest välja 1⁄2 mõtteline osa kinnisasjast asukohaga XXX (kinnistu) ja sellel asuv hoone numbriga 9-1 hageja kasuks ning kohustada kostjat nimetatud kinnisasi viivitamatult vabastama; − määrata kohtuotsuse täitmise viisina õigus hagejale, kohtutäiturile ja kohtutäituriga koos olevatele isikutele (sh kohtutäituri abile ja sissenõudjale) siseneda kinnistul asuvatesse ning kostja poolt vallatavatesse ruumidesse (maja nr 9-1) ilma kostja nõusolekuta eesmärgiga viia seal läbi täitetoiminguid, sh võtta kinnistu ebaseaduslik valdus kostjalt üle ning kohustada kostjat nimetatud kinnistu vabastama; − jätta kõik menetluskulud kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt kuulus hagejale 1⁄2 suurune mõtteline osa kinnisasjast. Vastavalt kaasomanike vahelisele kasutuskorrale oli hageja ainukasutuses kinnistul olev maja nr 1. Eelnevalt kuulus kinnisasi selles osas kostjale (hageja endine elukaaslane ja hageja lapse isa). Hageja omandas kinnisasja osa kostjalt 07.06.2010 pangalaenuga, kuivõrd kostjal olid selleks ajaks tekkinud suured võlgnevused. Pooled leppisid kokku, et kostja tasub igakuised laenumakseid hagejale ning kui kostja saab kogu laenu maksed tasutud, siis on hageja nõus kinnisasja omandiõiguse andma üle kostjale. Kostja elas kinnisasjal asuvas majas. Kostja rikkus hagejaga sõlmitud kokkulepet, sh hageja pidi ainuisikuliselt tasuma alates 07.06.2010 kinnistu soetamiseks võetud laenukohustusi. Samuti pidi hageja tasuma osade kinnistu kommunaalkulude eest ehkki kostja oli korduvalt lubanud seda ise teha. Hageja oli aastate jooksul üritanud korduvalt kostjaga kokkuleppele jõuda, kuid see ei õnnestunud. Kostja lubas korduvalt olukorda parandada ja võlgnevuse tasuda, kuid jättis oma lubadused täitmata. Kinnisasjal asuval elamul puudus kasutusluba. Hagejal polnud võimalik seda organiseerida, kuivõrd kostja ei võimaldanud kolmandatele isikutele ligipääsu kinnistule.
Kuivõrd kostja oli pidevalt tugevas joobes, siis ei saanud kinnistut müüki panna ja ostuhuvilistele tutvustada. Kostja ei hoolitsenud kinnisasja ega hoone heakorra eest, mistõttu selle väärtus ajas langeb. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu, palus keelduda hagi menetlusse võtmisest ja jätta menetluskulud hageja kanda. Kinnistu maa-ala oli ostetud kaasomandisse ja kostja omandiks oli 1⁄2 mõtteline osa maa-ala kasutusest. Kaasomanikel oli sõlmitud kinnistu kasutuskorra kokkulepe, mis kehtis kinnistu igakordsete omanike suhtes. Kostja ehitas kinnistule üksikelamu oma perekonna elamistingimuste parandamiseks. Ehituse ettevalmistamise ja ehistustööde läbiviimise aastad olid 2000-2008. Kõik puitmaterjal oli kostja varutud (ise puud langetatud, palkideks saetud, metsast välja toodud, palgid kooritud, kuivatatud õhkkuivaks jne). Metsa varumine toimus kostja emale kuuluvatelt kinnistutelt Lääne-Virumaal, mille edasitöötlemise tellis kostja vastavatest teenindusettevõtetest. Lisaks metsavarumisele eraldasid kostja vanemad ehitustööde finantseerimiseks 500 000 eesti krooni, mõeldes, et üks tuba elamu teisel korrusel võiks vajaduse korral olla kasutatav nende jaoks. Hoonete ehitustööde läbiviimisel ega muude maksete tegemisel polnud hageja osalenud. Kinnisasi oli perekonna ühisvara. Kostja elas iseenda poolt ehitatud majas õiguslikul alusel. Maakohtu otsus
4.Maakohus rahuldas hagi kinnisasja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks. Kohus mõistis kostja ebaseaduslikust valdusest välja 1⁄2 mõttelise osa kinnisasjast ja sellel asuva hoone nr 9-1 hageja otsesesse valdusesse ning kohustas kostjat nimetatud kinnisasja ja selle asuvat elamut viivitamatult vabastama. Kohus määras, et juhul, kui kostja keeldub kohtuotsuse vabatahtlikult täitmast, tuleb kostja tõsta 1⁄2 mõtteliselt osalt kinnisasjast ja sellel asuvast hoonest koos talle kuuluva varaga välja täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Kohus jättis otsusega rahuldamata kostja taotlused allkirjaekspertiisi läbiviimiseks ja hagiavalduse menetlusse võtmiseks keeldumiseks. Menetluskulud jäid kostja kanda ja kostjal tuli hüvitada hagejale menetluskulu 2 160 eurot ning tasuda menetluskuludelt viivist seaduses sätestatud määras ja ulatuses.
5.Hageja nõude õiguslik alus on asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg 1, mille kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Hageja pidi tõendama, et ta on asja omanik ja tooma esile, et kostja valdab asja ebaseaduslikult. Hageja oli kinnistusraamatusse kantud kinnisasja XXX 1⁄2 suuruse mõttelise osa kaasomanikuna. Kinnisasja kaasomanike vahelise kasutuskorra kokkuleppe kohaselt kuulus hageja ainukasutusse kinnistul asuv maja nr 1. Hageja selgitas, et omandas kinnisasja osa 07.06.2010 kostjalt pangalaenuga. Kostja kinnitas seda väidet. Kostja avaldas, et hageja leidis ühise kodu päästmiseks võimaluse ja sõlmis pangaga laenulepingu ning kinnitas, et talle kuulunud kinnistu vormistati hageja nimele ja nii sai hageja kinnistu enda omandisse. Kohus ei nõustunud kostja väitega, et kinnistu mõtteline osa on poolte ühisvara. Vaidlust polnud, et pooled ei olnud kunagi teineteisega abielus. Mitteabielulise kooselu puhul ei teki ühisvara, seega olid kostja viited ühisvarale asjakohatud. Samuti polnud asjakohased kostja viited sellele, et ta oli vaidlusaluse elamu ise ehitanud. Kostja tõi esile, et elamu ehitamine toimus aastail 2008-2009, st enne kinnistu osa hagejale võõrandamist (07.06.2010). Seega ei omanud kostja viited elamu ehitamisele ja kostja vanematelt raha saamisele asja lahendamisel tähendust. Kinnisasja mõttelise osa ja vastavalt elamu omand läks hagejale üle. Seega oli hageja vaidlusaluse kinnisasja omanik. Vastavalt AÕS § 68 lg-le 1 on omand isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt
isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Puudus vaidlus, et kostja elas ja valdas kinnistul asuvat elamut. Tulenevalt AÕS § 83 lg-st 1 oli kostja kohustus tõendada, et tal on õiguslik alus kinnistu ja seal asuva elamu valdamiseks. Kohus selgitas 18.06.2021 kostjale asjas kohalduvat õigust ja kostja tõendamiskoormist, kuid kostja ei esitanud ühtegi väidet ega tõendit, millest nähtuks kostja õigus kinnisasjal olevat elamut vallata. Kostja tõi esile, et ta elas iseenda poolt ehitatud majas õiguslikul alusel. Pooled olid vastava kokkuleppe suusõnaliselt elus ka teinud. Kohus tuvastas, et kostja võõrandas kinnisasja hagejale ja kostja jätkas elamus elamist. Kumbki pool ei tuginenud asjaolule, et kostja oleks pidanud hagejale tasuma elamu kasutamise eest tasu ehk üüri, seega ei kasutanud kostja elamut üürilepingu alusel. Samuti ei nähtunud kinnistusraamatu väljavõttest, et kostja kasuks oleks seatud isiklik kasutusõigus AÕS § 227 lg 1 mõttes. Kohtu hinnangul võis kostja kasutada elamut tasuta kasutamise lepingu alusel. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 389 kohaselt tasuta kasutamise lepinguga kohustub üks isik (kasutusse andja) andma teisele isikule (kasutaja) üle eseme tasuta kasutamiseks. VÕS § 393 lg 3 järgi kui eseme kasutustähtaega ei ole määratud ja see ei tulene eseme kasutamise eesmärgist, võib kasutusse andja lepingu üles öelda ja nõuda eseme tagastamist igal ajal pärast lepingu sõlmimist. Asjast ei nähtunud, et pooled oleksid kokku leppinud elamu kasutustähtajas ja kumbki pool kasutustähtajale ei viidanud. Seega oli hagejal õigus igal ajal nõuda elamu vabastamist. Hageja oligi seda teinud, kuid kostja elamut ja kinnisasja osa ei vabastanud. Kostja esitas pangakonto väljavõtteid ja pangaga sõlmitud lepingu, kuid kostja ei näidanud ära kuidas vastavad dokumendid tõendasid elamu kasutamise õigusliku aluse olemasolu. Arvestades eeltoodut kuulus hagi rahuldamisele. Kostja apellatsioonkaebus
6.Kostja palus maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulu hageja kanda. Lisaks palus kostja võtta vastu uued tõendid. Tõenditega ei ole kooskõlas maakohtu järeldus, et tegu võis olla elamu tasuta kasutamise lepinguga. Kohus ei analüüsinud pangakontode väljavõtteid. Kostja maksis hagejale kinnistu kasutamise eest regulaarselt. Need maksed tuli lugeda üüri tasumiseks. Kostja hinnangul oli poolte vahel tähtajaline üürileping. Poolte kokkuleppe järgi oli kostjal laenumaksete tasumise eest õigus kasutada elamut kuni laenutähtaja lõpuni. Laenutähtaeg oli 15.02.2037. Hageja ise kinnitas, et kostja kasutas kinnistut alates ajast, mil hageja sai selle omanikuks, hageja tahte kohaselt, mitte omavoliliselt. Kostja kasutusõigus ei olnud tasuta, vaid kostja pidi tasuma hageja pangalaenu tagasimakseid. Regulaarsete maksete hulka kuulus ka maamaks. Kostja tasus ka üürilepingule tüüpiliselt seoses maja kasutamisega tarbitud teenuste eest. Kostja valdus ei olnud ebaseaduslik, üürileping oli kehtiv ja kostjal oli lepinguline alus elamu kasutamiseks. Maakohus ei asunud asja menetledes välja selgitama pooltevahelise õigussuhte tegelikku sisu ja alust ning mille alusel teostas kostja hagejale makseid. Kohus oleks pidanud kaaluma võimalust, et tegu oli üürilepinguga. Kohus ei juhtinud eelmenetluses poolte tähelepanu asjaolule, et võib pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerida tasuta kasutamise lepinguks. Hageja tõi esile, et soovis kostja tõsta välja, sest kostja rikkus regulaarsete maksete tasumise kokkulepet. Hageja ei ole esitanud väljatõstmise alusena seda, et soovib lihtsalt üles öelda tähtajatu tasuta kasutamise lepingut. Kohus ei arutanud pooltega, kas hageja oli tasuta kasutamise lepingu kehtivalt üles öelnud (kas formaalsed ja materiaalsed ülesütlemise eeldused olid täidetud) ning kas sel alusel on kostja kohustatud eluruumi vabastama. Kuna tegemist oli üürilepinguga, siis ei vastanud lepingu ülesütlemine seaduses ettenähtud reeglitele.
Kostja leidis, et maakohus ei täitnud selgitamiskohustust, kohaldas ebaõigesti VÕS § 389 ja § 393 lg 3 (tasuta kasutamise leping) ning jättis kohaldama eluruumi üürilepingut ja selle ülesütlemist reguleerivad sätted (VÕS § 271, § 272, § 316 ja § 325). Vastustaja seisukoht
7.Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Kostja esitas uusi väiteid ja tõendeid, mille vastuvõtmiseks puudus alus. Ringkonnakohtu seisukoht
8.Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohus on põhjendatult hagi rahuldanud ja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust sisuliselt muuta otsust hagi rahuldamise osas (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2). Kohtuotsuse resolutsiooni p 1 ei ole apellatsiooni korras iseseisvalt vaidlustatav.
9.Samas tuleb maakohtu otsuse resolutsiooni p-de 3 ja 4 sõnastust kaebuse põhjendustest olenemata muuta ja täpsustada. Hageja esitas hagi kaasomanikuna, kellel on ühise asja suhtes kolmandate isikute ees kõik omaniku õigused (AÕS § 71 lg 4). Hagi ese on kinnisasja valduse väljanõudmine, mitte aga mõttelise osa valdus. Nimelt on mõtteline osa üksnes õiguslik fiktsioon, mitte aga reaalne ese (või osa sellest). Lisaks märkis hageja oma nõudes ja maakohus vaidlustatud otsuse resolutsioonis asjakohatult, et kinnistu ja hoone nõutakse välja kostja ebaseaduslikust valdusest. Otsuse täitmise seisukohalt pole oluline, millistel asjaoludel kohus hagi rahuldas, aga valduse ebaseaduslikkus on just üks neist asjaoludest (vt nt Riigikohtu 12.6.2012 otsus 3-2-1-67-12, p 32). Ringkonnakohus leiab, et maakohtu eksimus seaduse kohaldamisel tuleb parandada ja kostja valdusest tuleb välja nõuda kogu kinnisasi ja hageja nõudes märgitud hoone. Ülejäänud osas on maakohtu otsus seaduslik ja selle muutmiseks puudub alus. Ülaltoodud muudatus ei tähenda apellatsioonkaebuse rahuldamist. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja kostja kanda jäävad menetluskulud ringkonnakohtus. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse resolutsiooni, siis märgib ringkonnakohtus otsuse resolutsiooni tervikliku sõnastuse (TsMS § 654 lg 22).
10.TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
11.Hageja nõue põhineb asjaolul, et kostja valduses on hagejale kuuluv kinnisasi, mida kostja väidetavalt ilma õigusliku aluseta valdab ja kasutab. Hageja esitas kinnistu valduse väljaandmise nõude ja palub, et kohus kohustaks kostjat kinnistu vabastama. Hageja nõude õiguslik alus on AÕS § 80 lg 1, mille kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. AÕS § 71 lg 4 järgi on hagejal kaasomanikuna ühise asja suhtes kostja ees kõik omaniku õigused. Riigikohus on selgitanud, et AÕS § 80 kohaldamiseks peab hageja väitma ja tõendama, et ta on asja omanik ning et kostja valdab asja ebaseaduslikult (Riigikohtu 30.11.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-11, p 12). Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtuga.
12.TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise,
millised asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega ta neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 tulenevalt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 436 lg 2 järgi rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Õiguse kohaldamise üle otsustab poolte esitatud asjaolude põhjal kohus (TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1).
13.Hageja on tõendanud, et ta on kantud kinnistusraamatusse vaidlusaluse kinnistu omanikuna (kinnistusraamatu väljavõte, tlk 5-6). Maakohus on ekslikult leidnud, et hageja omandas 1⁄2 kaasomandi osa kostjalt, kuid hageja esitatud kinnistusraamatu väljavõttest nähtuvalt omandas hageja vaidlusaluse kinnisasja mõttelise osas W ja Q-lt, kuid nimetatul puudub asja lahendamise seisukohalt tähtust. Kostja ei ole praegusel juhul maakohtus hageja omandi eeldust ümber lükanud. Kostja ei ole tõendanud, et kinnistusraamatu kanne oleks vale ja et vaidlusaluse kinnisasja tegelik omanik on tema. AÕS § 641 kohaselt tekib kinnisomand sellekohase kande tegemisel kinnistusraamatusse.
14.Pooltel on tsiviilmenetluses võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ning vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Tulenevalt AÕS § 83 lg-st 1 oli kostja kohustus tõendada, et tal oli õiguslik alus hagejale kuuluva kinnistu valdamiseks. Vastavat on kinnitanud ka Riigikohtu varasem praktika (Riigikohtu 23.10.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-185-07, p 16). Maakohus on 18.06.2021 määruses (parandatud 28.06.2021) täitnud selgitamiskohustust ja kostjale selgitanud, et tal tuleb selgitada, millisel õiguslikul alusel ta kinnisasja valdab ja omakorda esitada tõendid selle kohta, et tal on seaduslik alus kinnisasja XXX valdamiseks. Õiguslik alus saab olla nt üürileping vms. Kui kostjal on olemas mõni õiguslik alus kinnisasja valdamiseks, tuleb kostjal nimetatud asjaolu esile tuua ja esitada ka sellekohased tõendid. Maakohus andis kostjale tähtaja kinnistu valdamise õigusliku aluse esiletoomiseks hiljemalt 30.07.2021. Kui kostja toob nimetatud asjaolu esile, on hagejal aega sellele vastata kuni 14.08.2021. Lisaks andis kohus pooltele aega kompromissi sõlmimiseks ka kohtule esitamiseks kuni 06.09.2021.
15.Kostja ei ole vastu vaielnud sellele, et kinnistu on tema valduses. Kostja ei ole kohtule esitanud mistahes tõendeid selle kohta, et tal olnuks õiguslik alus kinnistut vallata. Hageja väitel ei ole vaidlust, et kinnisasi kuulus kunagi kostjale ja seoses võlgnevustega omandas hageja kinnisasja pangalaenuga 07.06.210. Hageja väitel oli tal kostjaga kokkulepe, et kui kostja tasub kinnistu soetamiseks võetud laenukohustuse, on hageja nõus kinnisasja omandiõiguse andma üle kostjale. Kostja ei ole ümber lükanud hageja väidet, et pangalaenu teenindab hageja. Alates 07.06.2010 kuni tänaseni tasub makseid ja kommunaalkulutusi hageja. Hageja väitel kohtuvälised ja rahumeelsed võimalused kinnisasja vabatahtlikuks vabastamiseks kostja poolt jäid tulemusteta.
16.Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus kostja uue väite lubatavusega ja apellatsioonkaebusele lisatud uute tõendite vastuvõtmise küsimusega. Kostja esitas apellatsioonkaebuses esmakordselt väite, mille kohaselt oli temal sõlmitud hagejaga tasuline tähtajaline üürileping ja hageja ei ole temaga sõlmitud kinnistu kasutamise lepingut kehtivalt enne kohtusse pöördumist üles öelnud. Kostja polnud maakohtus tuginenud, et kostja kasutusõigus ei olnud tasuta. TsMS § 652 lg 1 p 2 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks menetlusosaliste esitatud uued faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd nende esitamine on lubatud. Ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuse väidetega ei nõustu ja seda järgnevatel põhjustel. Tegemist on uue väitega. Uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust peab pool oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama. Kui pool uue asjaolu või tõendi
esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus (TsMS § 652 lg 4). Pooled ei tuginenud maakohtu menetluses asjaolule, et kinnistu kasutamine oli tasuline. Kostja ei väitnud, et tal oli hagejaga sõlmitud kinnistu kasutamiseks üürileping. Seda ei väitnud menetluses ka hageja. Seega jätab ringkonnakohus uue asjaolu tähelepanuta, kuivõrd kostja ei ole selle esitamist põhjendanud ega põhistanud.
17.Ringkonnakohus leiab, et kostja esitatud uute tõendite vastuvõtmise taotlus ei kuulu rahuldamisele. Ringkonnakohus leiab, et kostja põhjendused tõendite esitamise kohta alles apellatsioonimenetluses ei anna alust nende tõendite vastuvõtmiseks. TsMS § 652 lg 4 kohaselt kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud kui tõend on ilmselt vajalik asja õiglasemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Käesoleval juhul hageja uue väite ja uute tõendite vastuvõtmisega ei nõustunud ning ringkonnakohus jätab need tähelepanuta. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja esitanud apellatsioonkaebuses selliseid põhjendusi, mis õigustaksid uute tõendite esitamist. Menetlusosalisel on õigus esitada apellatsioonimenetluses uusi asjaolusid ja tõendeid üksnes mõjuval põhjusel, st eelkõige juhul, kui objektiivselt ei olnud võimalik selliseid asjaolusid ja tõendeid varem esitada võimalik. Kostja ei tuginenud ühelegi TsMS § 652 lg-s 3 nimetatud asjaolule, mis oleks aluseks tõendite vastuvõtmise taotluse rahuldamiseks ringkonnakohtus.
18.Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus tõendeid hinnates, et poolte vahel oli sõlmitud suuline tähtajatu tasuta kasutuslepingu, kuivõrd kostja on peale hageja poolt kinnistu omandamist 07.06.2010 kinnistul asuvas elamus elanud. Pooled maakohtus kinnistu tasulisele kasutamisele ei tuginenud. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele, mille kohaselt ei ole hageja öelnud kostjaga sõlmitud lepingut üles, järgmist. Kohtul oli tõepoolest alust kontrollida lepingu ülesütlemist VÕS § 393 lg 3 alusel. Selles osas täiendab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi. Seadus tasuta kasutamise lepingu ülesütlemise avaldusele vorminõudeid ei sätesta. Hageja on väitnud, et ta on püüdnud kokkuleppeliselt kostjaga keelitada kostjat kinnistut vabastama, kuid see ei õnnestunud. Ringkonnakohus leiab, et ülesütlemisavaldus võib sisalduda ka hagiavalduses ning seega on leping üles öeldud hiljemalt 09.10.2020 hagiavalduse kostjale kätte toimetamisega. Leping on kehtivalt VÕS § 393 lg 3 järgi kehtivalt üles öeldud. Kohtuotsuse tegemise ajaks on möödunud VÕS § 195 lg-st 3 tulenev mõistlik etteteatamistähtaeg. Kostja on 23.10.2020 avaldanud hagejale, et vastu talve ei väljakolimine käib talle üle jõu ja palub selleks pikemat aega (tlk 51). Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust hagi rahuldamise osas tühistada. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
19.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti kostja kanda. Ringkonnakohus määrab tulenevalt TsMS § 174 lg-st 3 hageja menetluskulud kindlaks rahaliselt. Hageja menetluskulud apellatsiooniastmes on lepingulise esindaja tasu 630 eurot käibemaksuga 3,5 tunni eest tasumääraga 180 euro tunnis (tunnihind käibemaksuta 150 eurot) järgmiste toimingute eest: tutvumine kaebusega ning sellele vastuse koostamine (2,5 tundi, 450 eurot); menetluskulude nimekirja koostamine ja seisukoha koostamine kostja menetluskulude nimekirjale (1 tund, 180 eurot). Ringkonnakohus leiab, et hageja esindaja
kulud vastavad menetluse käigule ja arvestades nende sisu on kõik toimingud ning nendele kulunud aeg vajalik ja põhjendatud. Hageja kinnitas, et ta ei ole käibemaksukohustuslane. Esindaja tunnitasu määr 150 eurot (käibemaksuga 180 eurot), on mõistlik ja põhjendatud ning vastab tavalisele kohtupraktikas aktsepteeritud vandeadvokaadist esindaja tasumäärale. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks täies ulatuses. Kostjal tuleb vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 tasuda menetluskuludelt viivist seadusjärgses määras ja ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.