A L hagi H L vastu omandiõiguse tuvastamiseks ja kinnisasja väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest ning H L või alternatiivselt H L ja L L vastu kinnistusraamatu kande muutmiseks ja vastavate tahteavalduste kohtuotsusega asendamiseks, alternatiivselt H L vastu kahju hüvitamiseks ja alternatiivselt L L vastu kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind
75 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja A L (isikukood xxxxxxxxxxx), lepingulised esindajad vandeadvokaat Armand Reinmaa ja advokaat Piret Rummi Kostja I H L (isikukood xxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja vandeadvokaat Ahti Kuuseväli Kostja II L L (isikukood xxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja advokaat Teet Lehiste
Asja läbivaatamine
15. juuli ja 15. detsembri 2021 kohtuistungid
RESOLUTSIOON
1.Võtta vastu A L hagist loobumine osas, milles hageja esitas alternatiivse nõude H L ja L L vastu kinnistusraamatu kande muutmiseks ja vastavate tahteavalduste kohtuotsusega asendamiseks ning lõpetada selles osas tsiviilasja nr 2-20-9577 menetlus.
2.Jätta H L ja L L avaldused hagi läbivaatamata jätmiseks rahuldamata.
3.Jätta A L hagi H L vastu omandiõiguse tuvastamiseks, kinnisasja väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest ning kinnistusraamatu kande muutmiseks ja vastava tahteavalduse kohtuotsusega asendamiseks rahuldamata.
Jätta A L alternatiivne haginõue H L vastu kahju hüvitamiseks rahuldamata. Jätta A L alternatiivne haginõue L L vastu kahju hüvitamiseks rahuldamata. Jätta maakohtus kantud menetluskulud hageja kanda. Jätta kostja II taotlus hageja menetluskulude kandmist tõendavate dokumentide esitamiseks rahuldamata.
8.Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus pärast otsuse jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 alusel.
Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Taotledes menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks menetlusabi taotletakse, eelkõige esitama kaebuse. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle läbivaatamist istungil. Hagiavaldus
1.A L (hageja) esitas 2. juulil 2020 Pärnu Maakohtule hagiavalduse H L (kostja I) ja L L (kostja II) vastu. Hageja palub tuvastada enda omandiõigus kinnisasja (registriosa number xxxxxx, asukoht xxxxx xxxx, xxxxx xx x, edaspidi ka Kinnisasi) 1/3 suurusele mõttelisele osale ning nõuda see välja kostja I ebaseaduslikust valdusest. Hageja palub kohustada kostjat I või alternatiivselt kostjaid I ja II andma tahteavaldused asjaõiguslepingu sõlmimiseks ning Kinnisasja omandi 1/3 osas üleandmiseks hagejale ja hageja selles osas kaasomanikuna kinnistusraamatusse sissekandmiseks ning asendada kostja I või alternatiivselt kostjate I ja II tahteavaldused kohtuotsusega. Alternatiivselt palub hageja mõista kostjalt I enda kasuks välja Kinnisasja 1/3 suuruse mõttelise osa valduse väljanõudmise asemel 25 000 euro suurune hüvitis Kinnisasja 1/3 suuruse mõttelise osa väärtuse järgi. Alternatiivselt eeltoodule palub hageja mõista kostjalt II enda kasuks välja 25 000 euro suurune kahjuhüvitis. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate I ja II kanda.
2.Hageja täpsustas 16. septembril 2020 oma nõudeid, loobus oma nõudest osas, milles esitas alternatiivse nõude kostjate I ja II vastu kinnistusraamatu kande muutmiseks ja vastavate tahteavalduste kohtuotsusega asendamiseks. Hageja lõplikud nõuded on järgmised. Hageja palub tuvastada enda omandiõigus Kinnisasja 1/3 suurusele mõttelisele osale ning nõuda Kinnisasi välja kostja I ebaseaduslikust valdusest kaasomanike hageja ja kostja I ühisesse valdusse arvestades, et hagejale kuulub 1/3 suurune mõtteline osa ja kostjale I kuulub 2/3 suurune mõtteline osa Kinnisasjast. Hageja palub kohustada kostjat I andma tahteavaldused kostja I omanikukande kustutamiseks, asjaõiguslepingu sõlmimiseks ja kinnistusraamatusse Kinnisasja omandi 1/3 osas üleandmiseks hagejale ning hageja kinnistusraamatusse 1/3 ja kostja I 2/3 Kinnisasja kaasomanikuna sissekandmiseks ning asendada kostja I tahteavaldused kohtuotsusega. Alternatiivselt palub hageja mõista kostjalt I enda kasuks välja Kinnisasja 1/3 suuruse mõttelise osa valduse väljanõudmise asemel 25 000 euro suurune hüvitis Kinnisasja 1/3 suuruse mõttelise osa väärtuse järgi. Alternatiivselt
2(15)
eeltoodule palub hageja mõista kostjalt II enda kasuks välja 25 000 euro suurune kahjuhüvitis. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate I ja II kanda ning kuludelt välja mõista viivis.
3.Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt asuvad xxxxxx xxxxx xx x asuval Kinnisasjal ehitised: katusekorrusega ühekorruseline puidust elamu kolme toa ja ühe köögiga, ühekorruseline laut-kuur, veel kaks kuuri ja kaev (edaspidi ka Ehitised), mille ehitasid kunagi A L ja M L (hageja vanavanemad), kes olid H L (hageja isa) vanemad. Kostja II on hageja ema. Hageja vanavanemad, vanemad ning hageja ja tema õde H L kasutasid ehitisi elamiseks. Hageja suhted vanavanematega ja isaga olid väga head. Kostja II sai paremini läbi tütre H. L. Kostja II survel kolis hageja 1987. a-l Kinnisasjalt ära xxx alevikku. Hageja, tema isa ning M L suhted olid jätkuvalt soojad ja lähedased, hageja käis tihti neil abis ja aitas hoolitseda Kinnisasja ja Ehitiste eest. Hageja ja kostja II suhted ei olnud nii head. M. L soovis juba 1987-1988. a-tel anda Ehitised üle hagejale, kes sellest keeldus. A L suri 1977. a-l ja M. L 1991. a-l, misjärel jäid Ehitised hageja isale. 1992. a-l teatas isa, et soovib Ehitised anda hagejale, kuid isa tervis paistis korras, seega ei pidanud hageja seda vajalikuks. Hageja isa suri ootamatult 23. novembril 1993. Rapla notar Helje Päivil väljastas 6. septembril 1994 seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse (edaspidi 1994 pärimistunnistus), mille kohaselt on H. L pärijaks kostja II 2/3 vara osas, millest 1/3 osas loobus tema kasuks H. L, ning 23. veebruaril 1995 seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse (edaspidi 1995 pärimistunnistus), mille kohaselt on H. L pärijaks hageja 1/3 vara osas. Mõlema pärimisõiguse tunnistuse kohaselt kuulus pärandvara hulka mh xxxxx xxxxxx xxxxx xx x asuv katusekorrusega ühekorruseline puidust elamu kolme toa ja ühe köögiga (elamispind 52,9 m2, kogupind 96,9 m2), ühekorruseline laut-kuur-kuur, kaks kuuri ja kaev, mis kõik paiknevad 1200 m2 suurusel maatükil. Nende terviklik investeerimise hind oli 14 860 krooni ja need kuulusid pärandijätjale vastavalt VE „Rapla Kinnisvarad“ 4. mai 1994 õiendile nr 457. Pärimistunnistuste väljastamise juures viibisid hageja, kostja II ja H. L (kostja I ema), kes kõik olid nende sisust teadlikud. Hageja elas teadmises, et tal on õigus 1/3 suuruses osas Ehitiste, hiljem Kinnisasja omandile. Hageja abistas kostjat II Kinnisasju ja Ehitisi korras hoida (nt niita, puid ja pisemaid remonditöid teha, rohida, maja värvida jne). 1996. a-l tegi hageja kostjale II ettepaneku asuda koos Kinnisasjal elama, kuid kostja II ei nõustunud ja hageja sisse ei kolinud, kuid jätkas kostja II abistamist. See, et kostja II oli suuteline käima tööl 2010. a-ni, ei tähenda, et tal ei oleks olnud vaja abi. Omandiõigusega seonduvate küsimuste üle ei arutatud. Aja möödudes muutus kostja II jaoks üksi elamine tema vanuse tõttu keeruliseks, mistõttu arutasid hageja, kostja II ja H. L mitmel korral võimalust, et kostja II läheb elama hooldekodusse. 2019. a lõpus sai hagejale teatavaks, et kostja II oli kolinud 14. oktoobril 2019 hooldekodusse. Kostja II kolimise korraldasid H. L ja kostja I. 2019. a lõpus teatas kostja II hagejale, et Kinnisasja ja Ehitise eest hoolitseb nüüd kostja I. Hageja sai 2019. a lõpus teada, et Ehitiste ümber asuv maa erastati 8. aprilli 1998 maa ostumüügilepingu ja asjaõiguslepingu (edaspidi Leping) alusel Eesti Vabariigi poolt ekslikult viisil, et kostja II kanti kinnistusraamatusse Kinnisasja ainuomanikuna. Lepingu sõlmimise kohta ei saanud hageja mingit teavitust või informatsiooni. Lepingu p-s 1.4 andis kostja II kinnituse, mille kohaselt ta on lepingu objektiks oleva maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjekt maal asuvate ehitiste omanikuna. Kostja II vastav kinnitus on ebaõige – maal asuvad Ehitised kuulusid 1994 ja 1995 pärimistunnistuste alusel vaid 2/3 osas kostjale II. 1/3 osas oli hageja maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjekt.
3(15)
Kaasomandis olevate Ehitiste puhul pidi riik maa tagastama samuti kaasomandisse vastavalt iga õigustatud subjekti osale ehitise kaasomandis. Erastamise tulemusel loodava Kinnisasja kinnistusraamatu registriossa oleks pidanud kandma kaasomanikud kostja II (2/3 suurune mõtteline osa) ja hageja (1/3 suurune mõtteline osa). Ka Lepingu p 2.1 on vale, sest selle järgi kuuluvad Ehitised 1994 pärimistunnistuse alusel kostjale II. Kostja II oli teadlik, et Kinnisasjal asuvad Ehitised kuuluvad 1/3 osas hagejale. Kinnistusraamatust nähtub, et Kinnisasja esmane omanik oli 9. juulil 1998 tehtud kande alusel kostja II. Seejärel 19. novembril 2018 tehtud kande alusel olid kaasomanikud kostja II (2/3 kaasomandiosa) ja H. L (1/3 kaasomandiosa) ning 29. oktoobril 2019 tehtud kande alusel sai Kinnisasja ainuomanikuks kostja I. Kostjad I ja II ning H. L ei teavitanud Kinnisasjaga tehingutest hagejat enne 2019. a lõppu. Hageja oli hoolitsenud oma isa surmast alates Kinnisasja ja sellel asuvate Ehitiste eest teadmisega, et pärimistunnistuse järgi kuuluvad Ehitised (hiljem Kinnisasi) 1/3 suuruses mõttelises osas talle. Kumbki kostja ei omandanud Kinnisasja heauskselt asjaõigusseaduse (AÕS) § 561 järgi. Riik erastas maa kostjale II küll ekslikult, kuid kostja II oli teadlik, et ta on esitanud ebaõige avalduse, annab ebaõiged kinnitused ja kantakse ebaõigesti kinnistusraamatusse kinnisasja ainuomanikuna. Maa erastamiseks õigustatud subjektide ringi (maareformi seaduse (MaaRS) § 5) kuulus ka hageja 1995 pärimistunnistuse alusel. Kostja II jättis hageja erastamisest teadlikult teavitamata. Ilmselgelt oleks hageja protsessiga liitunud. MaaRS § 40 lg-s 1 sätestatud tähtajale viitamine on asjakohatu. Pärast maa erastamist ja kinnistusraamatusse kinnistu ainuomanikuna kandmist, ei oleks hageja saanud maad erastada. Ametiasutused on kinnitanud, et maa erastamiseks vajalikud eeldused ei ole enam täidetud. Hageja õigust on rikutud ebaõige kandega, õigust saada kaasomanikuks ei ole kinnistusraamatusse kantud. Kostja II ei tohtinud võõrandada 2019. a-l kinnistu 2/3 suurust mõttelist osa 1/3 ulatuses kostjale I ilma hageja nõusolekuta. Erastamise protsessis erastamise korraldaja pädevusele ja väljastatud kinnitustele tuginemine ei vabasta vastutusest. Protsess algas kostja II taotlusel. Kostja I kinnitas, et ta ema H. L on talle näidanud 1994 pärimistunnistust. Seega on kostjale I enne Kinnisasja omandamist tutvustatud dokumente ja kostja I on seda notariaalselt tõestatud kinkelepingus kinnitanud. Kostja I ei pidanud teadma ja mõistma pärimistunnistuste väljastamise ajal nende sisu või Lepingu sõlmimisel selle sisu. 2019. a-l oli kostja I teadlik, et kostja II ei olnud kantud Kinnisasja ainuomanikuna kinnistusraamatusse õiguspäraselt ja sai aru, mida see tähendab. Notar ei kontrollinud kostja I heausksust. Notari asjaolude väljaselgitamise ja tehingu seaduslikkuse kontrollimise kohustus ei ulatu nii kaugele. Kostjad I ega II ei saanud vahepeal kinnisasja omanikuks ka AÕS § 123 lg 1 järgi kinnistusraamatu kande igamise kaudu. Kostja I ei ole Kinnisasja vallanud piisavalt kaua. Kostja II ei vallanud asja heauskselt. Sätte kohaldamine on ka hea usu põhimõtte vastu. Hagejal puudub kohustus tasuda kostjale I hüvitist. Kui kostja II pidi maksma kinnistu eest 1998. a-l mingit tasu, siis ei pea saama hüvitist kostja I. Kostjate I ja II omavahelised kokkulepped ei tekita kohustusi hagejale. Kostja I keeldus hagejaga kohtuvälise kokkuleppe sõlmimisest. Nõuet ei tule esitada riigi vastu. Hageja palub TsMS § 368 lg 1 järgi tuvastada omandiõigus Kinnisasja 1/3 suurusele mõttelisele osale ning AÕS § 80 lg-te 1 ja 2 järgi see nõuda välja kostja I valdusest hageja ja kostja I ühisesse valdusesse arvestusega, et hageja on 1/3 suuruse mõttelise osa omanik ja kostja I 2/3 suuruse mõttelise osa omanik. Hageja esitab ebaõige kande parandamise nõude
4(15)
AÕS § 65 järgi, taotleb kostja I tahteavalduste andmiseks kohustamist ja tahteavalduste otsusega asendamist. Alternatiivselt palub hageja kostjalt I välja mõista 1/3 suuruse mõttelise osa väljaandmise asemel hüvitise 25 000 eurot 1/3 suuruse mõttelise osa väärtuse ulatuses, kuna asi on õigusliku aluseta kostja I valduses. Hüvitis vastab samaväärse asja soetamise kuludele. Hageja ei ole enda omandiõiguse rikkumise suhtes käitunud tahtlikult või raskelt hooletult, mistõttu puudub alus hüvitist vähendada. Hageja usaldas oma ema. Nende vahel oli kokkulepe, et kuni kostja II elab Kinnisasjal, ei võta hageja oma osaga midagi ette. Hageja ei mõelnud pidevalt Kinnisasjale, sh maamaksu tasumisele. Kostja II soovis Kinnisasjal ise toimetada ja hageja ei küsinud oma osa eest vastu hüvesid. Hageja ja kostja II arutasid mõnel korral Kinnisasjaga seotud küsimusi (1990. aastate lõpus rohkem, hiljem vähe) ja kostja II küsis jutuajamiste käigus ikka, et miks hageja ei loobu oma osast. See kinnitas hagejale, et temale kuuluv osa on alles. Hageja ei osanud vajalike õigusalaste teadmiste puudumise tõttu mõelda, et maa tuleks erastada. Kostjal I oli võimalik teavitada hagejat ebaõigest esmakandest hiljemalt enne Kinnisasja omandamist 2019. a-l. Alternatiivselt esitab hageja 25 000 euro suuruse hüvitisnõude kostja II vastu võlaõigusseaduse (VÕS) §-de 115 ja 127 järgi. Kostja II rikkus AÕS §-dest 72 ja 74 tulenevaid kohustusi, võõrandades 2019. a-l Kinnisasja 2/3 suuruse mõttelise osa hageja nõusolekuta täies ulatuses kostjale I. Hagejal on kostja II vastu samadel asjaoludel ja põhjendustel alternatiivselt kahjunõue VÕS § 1043 jj alusel alusetu rikastumise sätete järgi. Kostjate taotlused hagi läbivaatamata jätmiseks ning kostja II taotlus aegumise kohaldamiseks tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 155 järgi on omandinõude aegumistähtaeg 30 aastat. Hüvitisenõuded kostjate I ja II vastu on esitatud alternatiivsena. Hüvitisenõude kostja II vastu aegumine ei oleks kooskõlas seadusandja sooviga tagada isiku omandiõiguse kaitsmiseks vajalike nõuete esitamisele pikem aegumistähtaeg. Kostja II hilisem õigusrikkumine leidis aset 2019. a-l, kui kostja II võõrandas hageja nõusolekuta kostjale I 2/3 suuruse osa kinnisasjast. See nõue ei ole aegunud TsÜS § 150 järgi. Kostja I vastuväited
4.Kostja I palub jätta hagiavaldus rahuldamata, menetluskulud ja nendelt viivise hageja kanda. Kostja I on Kinnisasja omanikuks saanud seaduslikult ja kehtivalt. 1998. a-l, kui kostja II maa erastas ja omanikuks sai, oli kostja I kõigest 9-aastane. Kostja I on olnud ja käitunud heauskselt kinnistu omandiõiguse saamisel. Hageja nõuded põhinevad eeldusel, et ta on või on olnud kinnistu omanik. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks kinnistu omanik või, et kostja I kinnistu valdus oleks ebaseaduslik. Hageja sai pärimisel üksnes Ehitiste 1/3 omandiõiguse. Juhul kui hageja on õigustatud saama Kinnisasja omandiõiguse, kohustub hageja tasuma kostjale I vähemalt 25 000 eurot. Kostja II omandas kinnistu Eesti Vabariigilt tasu eest ja hageja kohustub hüvitama kostjale I kinnistu 1/3 väärtuse omandiõigusest ilmajäämise ajahetkega. Kinkelepingus, mille alusel kostja II võõrandas kinnistu kostjale I, võttis kostja I kohustuse tasuda kostja II hooldekoduga seotud kõik kulud kuni kostja II elu lõpuni. Neid kulusid peab 1/3 osas hakkama kandma hageja. Kui hageja kahjunõue on põhjendatud, tuleb seda vähendada nullini, kuna hageja on enda omandiõiguse rikkumise suhtes käitunud tahtlikult või raskelt hooletult. Ei ole eluliselt usutav, et hageja ei tundnud huvi pärast hoonete pärimist maa erastamise vastu. Hagi resolutsioon ei ole nõuetekohane ja täidetav, nõustuda ei
5(15)
saa ka hagi muutmisega. Hageja nõue valduse väljanõudmiseks tuleb jätta läbi vaatamata, sest omandiõiguse tuvastamisel on hagejal õigus asja vallata. Vallasasjaks olevate hoonete omamisest erastamisõiguse tekkimiseks ei piisa. Maa erastamise menetlus algab õigustatud isiku avaldusega erastamise läbiviijale. Hageja ei ole avaldanud erastamise kohustatud subjektile soovi maa omanikuks saada. MaaRS § 23 lg 3 kohaselt tehakse ostueesõigusega erastamise avalduse kohta otsus kolme kuu jooksul, arvates avalduse esitamisest. Maa erastamise eelduseks on erastamise läbiviija otsused, millega tunnistatakse isik erastamise õigustatud subjektiks, otsustatakse lubada isikul maad erastada ning määratakse kindlaks erastamise tingimused, sh maa ostuhind. Kostja II suhtes on sellised otsused tehtud, kuid hageja suhtes ei ole. Lisaks on maa omandamise eelduseks erastamise korral müügilepingu sõlmimine ja müügihinna tasumine. Kuna hageja ei ole teinud toiminguid maa omandamiseks, ei ole saanud maa omanikuks, siis kinnistusraamatu kanne ei ole tema suhtes vale. Enne hagi esitamist ei ole hageja soovinudki maad erastada. Isegi, kui hagejal oli maa erastamise õigus 1998. a-l, oli tal nõudeõigus maa saamiseks erastamise kohustatud subjekti vastu, mitte kostjate vastu. Maa erastamise õiguse realiseerimata jätmine oli hageja enda valik. Kostja I nõustub, et ema on näidanud talle 1994 pärimistunnistust. Hageja ise täiskasvanuna ei saanud aru pärimise õiguslikust seosest maa erastamisega, siis veel vähem pidi sellest aru saama kostja I, kes omandas kinnistu notariaalselt tõestatud tehinguga, omamata õigusalaseid teadmisi. Notar on kontrollinud fakti, et kostja II oli kinnistu ainuomanik ning võib kinnistu kostjale I kehtivalt võõrandada hageja nõusolekuta. Seega oli kostja I kinnistu omandamisel heauskne. Kostja II vastuväited
5.Kostja II ei tunnista haginõuet, palub menetluskulud ja nendelt viivise jätta hageja kanda. Hagejal puudub 25 000 euro suurune kahju nõue kostja II suhtes ja see nõue tuleb jätta läbi vaatamata. Kahjunõue põhineb kaasomaniku kohustuste rikkumisel, kuid hageja ei ole omanik olnud. Asjas on põhjendatud teha vaheotsus hageja kahjunõude aegumise osas kostja II suhtes (TsÜS § 150 lg 3). Kostja II ei saa olla hagejale kahju põhjustanud 2019. a sündmuse tõttu, puudub põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Lisaks ei ole hageja kostja II suhtes esitatud hagi nõuetelt tasunud riigilõivu ja hagi tuleks jätta seetõttu läbi vaatamata. Kaasomanik, kellele kuulub 2/3 suurune mõtteline osa kaasomandist, ei pea oma osa võõrandamiseks küsima luba teise kaasomaniku käest (AÕS § 73 lg 1, § 74). Tõele ei vasta, et kostja II teadis, et ta on hagejaga vaidlusaluse kinnisasja kaasomanik ning, et ta on ebaõigesti kantud kinnistusraamatusse kinnistu ainuomanikuks. Kostja II sõlmis Eesti Vabariigiga ostumüügilepingu kinnisasja ostmiseks ja teadis tuginedes Lepingule, et tema omandiõigus kinnistule on õiguspärane ja kanne kinnistusraamatus on õige. Kuivõrd kostja II ei ole hagejaga kunagi kinnistu kaasomanik olnud ega rikkunud kaasomandist tulenevaid kohustusi, siis ei saa hagejal sellest tulenevalt olla kahju hüvitamise nõuet kostja II suhtes. Isegi kui nõue oleks, ei ole see tõendatud ega põhjendatud arvestades kahju nõude alusnorme. Hageja faktiväited on asjakohatud, paljasõnalised ja valed. Hageja ei ole kostjat II alates 1993. a novembrist aidanud kinnistu ja hoonete korrashoiul. Kostja II oli tol ajal tööinimene ning sai enda ja kinnistu majandamisega iseseisvalt hakkama. Ka peale 2010. aastat, kui kostja II töölt ära tuli, toimetas ta iseseisvalt kinnistu hooldamisega ning kui abi vajas, siis teda aitasid töökaaslased, tütar H. L, kostja I ja vend M. Viimastel aastatel kui kostja II vajas tõsiselt abi ja tervis halvenes, polnud hagejat abistamas. Enne hooldekodusse minekut
6(15)
hooldasid kostjat II H. L ja kostja I, mida saab kinnitada xxxxx sotsiaaltöötaja. 20 aasta jooksul ei ole hageja kostjale II teinud etteheiteid, et ta sooviks või tal oleks õigus saada kinnistu 1/3 omandiõigus või et ta oleks kostjaga II kinnistu kaasomanik. Juhul kui hageja leiab/leidis, et kinnistusraamatu kanne oli tema suhtes vale, oli hagejal aktiivkohustus vaidlustada ebaõige kanne. Hageja ei ole kinnistu suhtes huvi üles näidanud, tasunud maamaksu ja kulusid. Hageja on rajanud oma kodu ja elu xxxxx talus, kuhu on kulutanud oma senise raha ja aja. Kostja II omandas 1998. a-l kinnistu Eesti Vabariigilt ostu-müügilepingu alusel seaduslikult ja on elanud teadmises, et kinnistusraamatu kanne on õige ning seda asjaolu on kinnitanud kostjale II kahel korral notar 2018. ja 2019. a-l. Täitmata ja tõendamata on kahju õigusvastase tekitamise nõude eeldused. Hageja ei ole kunagi kinnistu (kaas)omanik olnud (VÕS § 1045 lg 1 p 5). Kostja II ei ole seadusest tulenevat kohustust rikkunud, ei ole rikutud AÕS kaasomandi sätteid ja isegi kui oleks, siis nende eesmärk ei olnud kaitsta hagejat sellise kahju tekkimise eest (väidetav erastamise ebaseaduslik läbiviimine riigi poolt) (VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja § 1045 lg 3). Kostja II ei ole käitunud heade kommete vastaselt ja tahtlikult (VÕS § 1045 lg 1 p 8). Kostja II ei ole käitunud süüliselt. Kostjal II ei olnud õigusteadmiseid ega kogemusi maa erastamisel. Erastamisel tekkinud vea või eksimuse eest vastutab erastamise korraldaja. Isegi kui hagejal oleks kahju nõue kostja II suhtes, siis kahjuhüvitisest tuleks maha arvata kasu, mida hageja sai kahju tekitamise tõttu. Põhjendatud oleks ka kahjuhüvitise vähendamine nullini. Lisaks on kostja II hiljemalt 2008. a-l saanud kinnistusraamatu kande igamise teel kinnistu ainuomanikuks. Hageja ei ole välja toonud, mis põhjusel ta ei osalenud ostueesõigusega maa erastamise protsessis. Maa ostueesõigusega erastamise korral on ehitiste omanikel aktiivkohustus esitada erastamise korraldajale tähtaegselt avaldus (vt Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996 määruse nr 267 Maa ostueesõigusega erastamise korra kinnitamine (edaspidi Määrus nr 267) p 71 lg 1 ja p 8). MaaRS § 40 lg-st 1 tuleneb tähtaeg, mis ajaks pidi hageja oma avalduse esitama, kui ta soovis maad erastada. Hageja avaldust tähtaegselt pole esitanud ja kaotas erastamise õiguse. Kostja II esitas avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks, mis nähtub erastamise korraldaja kinnitusest. Määrus nr 267 p 23 kohaselt kontrollib erastamise korraldaja maa ostueesõigusega erastamiseks esitatud dokumentide ja andmete õigsust. Kostja II esitatud avaldust ja dokumente on erastamise korraldaja kontrollinud ja teinud korralduse, millisega tunnistas kostja II õigust maad ostueesõigusega erastada. Erastamise korraldaja on sõlminud kostjaga II kehtiva maa ostu-müügilepingu ja asjaõiguslepingu, milles on samuti kinnitanud kostja II õigust ostueesõigusega maad erastada. Lisaks on Rapla Maakohtu Kinnistusamet kinnitanud üle kostja II õiguse saada vaidlusaluse maa omanikuks ning teinud selleks kinnistamisotsuse. Seega on kahjunõue kostja II suhtes alusetu. Hageja vande all antud seletused tuleks asja lahendamisel jätta arvestamata, kuivõrd tegemist on ebausaldusväärse tõendiga. Menetluse käik
6.Maakohus võttis hagi 6. juuli 2020 määrusega menetlusse. Kostja II vastas hagile 23. juulil 2020 ja kostja I vastas hagile 24. juulil 2020. Hageja palus 16. septembri 2020 menetlusdokumendis vande all enda üle kuulata ning tunnistajana üle kuulata oma poja R L. Kostja II esitas 22. septembril 2020 taotluse vaheotsuse tegemiseks ja aegumise kohaldamiseks.
7(15)
7.Kohus rahuldas 15. juuli 2021 istungil hageja vande all ülekuulamise taotluse ning jättis rahuldamata tunnistaja R. L ülekuulamise taotluse. Samuti jättis kohus rahuldamata kostja II taotluse vaheotsuse tegemiseks.
8.Kostja I esitas 25. augustil 2021 taotluse enda vande all ülekuulamiseks ja kostja II esitas samal päeval taotluse tunnistajana H. L ülekuulamiseks. Hageja esitas 10. septembril 2021 taotluse Kinnisasja ekspertiisi läbiviimiseks. Kostjad I ja II ning hageja loobusid taotlustest
15.detsembri 2021 istungil. Kostjad I ja II võtsid omaks väite, et Kinnisasja 1/3 suuruse osa väärus on 25 000 eurot. Kohus kuulas hageja 15. detsembri 2021 istungil vande all üle ning määras asjas lõplikud tähtajad seisukohtade ja menetluskulude esitamiseks.
OTSUSE PÕHJENDUSED
9.Maakohus, ära kuulanud pooled, sh hageja vande all üle kuulanud, ja tutvunud tsiviilasja toimikus olevate tõendite ning menetlusdokumentidega, leiab, et hageja hagist osaline loobumine tuleb vastu võtta, selles osas menetlus lõpetada ning kõik nõuded kostjate I ja II vastu jätta rahuldamata. Menetluskulud jäävad hageja kanda.
10.Esmalt lahendab kohus TsMS § 442 lg-st 5 tulenevalt asjas seni lahendamata taotlused.
11.Hageja esitas 16. septembril 2020 hagi täpsustuse, milles mh märkis, et soovib loobuda haginõudest osas, milles ta nõudis alternatiivselt kostjate I ja II tahteavaldusi (vt nt menetlusdokumendi p 18, tl 62 pöördel). Hageja märkis, et tal on jätkuvalt kostja II vastu alternatiivne õigusvastasest kahju tekitamisest tulenev nõue 25 000 euro ulatuses. Kostja II teatas 22. septembril 2020, et tal ei ole vastuväiteid hagist osalisele loobumisele. Kostja I
23.septembri 2020 vastuses hagi osalise loobumise osas seisukohta ei esitanud. TsMS § 429 lg 1 järgi võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Eeltoodu kehtib ka nõudest osalise loobumise kohta ja kohus saab loobumise avalduse lahendada kohtuotsusega. Praegusel juhul on hageja
16.septembri 2020 hagi täpsustuses esitanud kostjate I ja II vastu alternatiivse haginõude kinnistusraamatu kande muutmiseks ja vastavate tahteavalduste saamiseks loobumise taotluse. 15. juuli 2021 istungil kinnitas hageja soovi nõudest loobuda. Kuivõrd hageja nõudest osaline loobumine on menetluses lubatav ning kostja II ei ole sellel vastuväiteid esitanud ja kostja I arvamust avaldanud, tuleb hagist osaline loobumine vastu võtta ning selles osas asja menetlus lõpetada TsMS § 428 lg 1 p 3 alusel.
12.Kostja I juhtis 23. septembri 2020 menetlusdokumendis tähelepanu, et hageja muutis
16.septembri 2020 menetlusdokumendis hagi, korrigeerides oma valduse väljanõudmise nõude sõnastust (palvepunkt 1.2, tl 59). Kostja I leiab, et lisaks on tegemist perspektiivitu nõudega mis tuleb jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel. Kohus leiab, et hagi sõnastuse korrigeerimine eelmenetluses hageja teises kohtule esitatud menetlusdokumendis ja pärast seda kui kostja I on resolutsiooni sõnastuse ebaselgusele tähelepanu juhtinud (24. juuli 2020 vastus, tl 51 pöördel), ei ole hagi muutmine TsMS § 376 tähenduses. Hageja selgitas juba esialgses hagiavalduses, et tema nõude eesmärk on ennekõike, et kostja I võimaldaks hagejal kasutada 1/3 suurust mõttelist osa kaasomanikuna (2. juuli 2020 hagiavalduse p 27, tl 4 pöördel). Omandiõiguse tuvastamine ei välista valduse nõudmist. Kohus jätab hagi läbivaatamata jätmise taotluse rahuldamata.
8(15)
13.Kostja II leiab, et hageja ei ole tema suhtes esitatud hagi nõuetelt tasunud riigilõivu ja hagi tuleks jätta seetõttu läbi vaatamata. Kohus sellega ei nõustu. TsMS § 125 järgi on omandiõiguse tuvastusnõude hind 25 000 eurot, TsMS § 126 lg 1 järgi on kinnisasja ebaseaduslikust väljanõudmise nõude hagihind 25 000 eurot ja TsMS § 126 lg 1 järgi on kinnistusraamatu kande muutmise ja tahteavaldustega asendamise nõude hagi hind 25 000 eurot. Kohtu arvates on hageja tasunud hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivu seaduse § 59 lg 1 ja Lisa 1 alusel nõuetekohaselt riigilõivu 2700 eurot (3 x 900) kõikidelt nõuetelt. Kuna kostjate I ja II vastu esitatud alternatiivsed kahjunõuded on esitatud ka üksteise suhtes alternatiivselt samas summas, siis vastavalt TsMS § 134 lg-le 1 lausele ei ole hageja neilt eraldi riigilõivu tasunud. Kohtu hinnangul puudub alus hagi läbivaatamata jätmiseks TsMS § 423 lg 1 p 11 alusel.
14.Seega on kohtumenetluses hageja Kinnisasja 1/3 suuruse mõttelise osa omandiõiguse tuvastamise nõue, valduse saamise nõue, kinnistusraamatu ebaõige omanikukande parandamise nõue ning kostja I tahteavalduse andmiseks kohustamise ja selle kohtuotsusega asendamise nõue. Juhul kui eelnevad nõuded ei kuulu rahuldamisele, palub hageja mõista kostjalt I välja 25 000 euro suurune hüvitis valduse asemel. Alternatiivselt kõigele eeltoodule, st juhul kui need jäävad rahuldamata, palub hageja mõista kostjalt II enda kasuks välja 25 000 euro suurune kahjuhüvitis. Oma nõuete läbivaatamise järjekorda on hageja kinnitanud 15. juuli 2021 istungil (helisalvestis alates 01:19:58, tl 97).
15.TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.
16.Pooled tõid esile järgmised asjaolud, mis vastaspool võttis omaks või mille vaidlustamise tahe ei ilmnenud tema avaldustest, mistõttu kohus saab need lugeda TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 ning tõendite alusel tuvastatuks: Hageja isa suri xx. xxxxxxxxx 1993 ning Rapla notar Helje Päivil väljastas
6.septembril 1994 seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse (tl 10), mille kohaselt on H. L pärijaks kostja II 2/3 vara osas, millest 1/3 osas loobus tema kasuks H. L, ning
23.veebruaril 1995 seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse (tl 11), mille kohaselt on H. L pärijaks hageja 1/3 vara osas. Mõlema pärimisõiguse tunnistuse kohaselt kuulus pärandvara hulka mh xxxxx xxxxxx xxxxx xx x asuv katusekorrusega ühekorruseline puidust elamu kolme toa ja ühe köögiga (elamispind 52,9 m2, kogupind 96,9 m2), ühekorruseline laut-kuur-kuur, kaks kuuri ja kaev (vt ka tl 9), mis kõik paiknevad 1200 m2 suurusel maatükil. Nende terviklik investeerimise hind oli 14 860 krooni ja need kuulusid pärandijätjale vastavalt VE „Rapla Kinnisvarad“ 4. mai 1994 õiendile nr 457. Kostja II esitas 20. jaanuaril 1997 erastamise avalduse, mille registreerimisnumber on 123 ning mille kohta on väljastatud kinnitus – Tõend. Sellest nähtub, et Rapla Linnavalitsuse erastamisnõunik on vastu võtnud avalduse aadressil, xxxxx xxxx,
9(15)
xxxxx x asuva maa ostueesõigusega erastamiseks. Maahind 7200,00 EVP, riigilõiv maa kinnistamise eest 120,00, ostu-müügilepingu sõlmimise kulud 35,00 (tl 103). Rapla Linnavalitsuse 12. märtsi 1998 „Maa ostueesõigusega erastamise korralduse nr 254“ alusel anti kostjale II õigus erastada katastriüksus - xxxxx:xxx:xxxx xxxxx x. x, sihtotstarve – 100% väikeelamumaa, suurus – 1200 m2, asukoht – xxxxxxxx, xxxxx xxxx. Maa maksumus on 14 400,00 krooni, maa müügihind on 7200,00 krooni, maa ostueesõigusega erastamise kulud 385,00 krooni (tl 77, 104, 109).
8.aprillil 1998 sõlmisid Eesti Vabariik müüjana ja kostja II ostjana maa ostumüügilepingu ja asjaõiguslepingu (tl 12-14). Lepingu p-s 1.4. kostja II kinnitas, et ta on lepingu objektiks oleva maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjekt maal asuvate ehitiste omanikuna. Lepingu p 2.1. kohaselt on lepingu objektiks ostueesõigusega erastamisele kuuluv maatükk, mille katastriüksus - xxxxx:xxx:xxxx xxxxx x. x, sihtotstarve – 100% väikeelamumaa, suurus – 1200 m2, asukoht – xxxxxxxx, xxxxx xxxx ning millel vastavalt seadusjärgse pärimisõiguse tunnistusele
06.septembrist 1994. a asuvad ostjale kuuluvad ehitised. Rapla Maakohtu Kinnistusameti 8. juuli 1998 kinnistamisotsusega kinnistamisasjas nr 1273-1998 kohtunikuabi Helle Roosvalt vaadanud läbi Eesti Vabariigi kui müüja ning L L kui ostja vahel sõlmitud ostu-müügilepingu ning selles sisalduva asjaõiguslepingu 08.04.1998. a tegi kindlaks: ostja avaldab soovi ning müüja on nõus kinnisomandi, asukohaga xxxxx xxxx, xxxxx xx x, suurusega 1200 m2, katastritunnusega xxxxx:xxx:xxxx, üleminekuga ning vastava kinnistusregistriosa avamisega ostja nimele. Kohtunikuabi leiab, et esitatud avaldus vastab kinnistusraamatuseaduse (KRS) §-dele 34 ja 35 ning kuulub rahuldamisele asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 11 alusel. Arvestades eeltoodut ja KRS §-de 41, 46, 47 ja 48 ning MaaRS § 23 lg 5 alusel kohtunikuabi otsustas avada kinnistusregistriosa ja kanda ainuomanikuna II jakku kostja II (tl 105). Kostja II kanti kinnistusraamatusse kinnistu registriosa nr xxxxxx (Kinnisasi) II jakku ainuomanikuna sisse 8. aprilli 1998 kinnistamisavalduse alusel 9. juulil 1998 (registri väljavõte, tl 8). Kinnisasja II jakku kanti 15. novembri 2018 kinnistamisavalduse alusel kaasomanikena sisse 19. novembril 2018 kostja II - 2/3 kaasomandist ja H. L 1/3 kaasomandist (tl 8). Kinnisasja II jakku kanti 17. oktoobri 2019 kinnistamisavalduse alusel ainuomanikuna sisse 29. oktoobril 2019 kostja I (tl 8). Selle kinnistamisavaldus tõestati Rapla notari Raul Joametsa poolt 17. oktoobril 2019 koostatud ja tõestatud dokumendis „Kinnistu kinkeleping, asjaõigusleping ja kinnistamisavaldus“, millega kostja II kinkijana ja H. L kinkijana kinkisid Kinnisasja kingisaajale, s.o kostjale I, kes mh kohustub korraldama kostjale II koha xxxxx xxxxxxxxxxxxxx ja kandma seal elamisega seotud kostja II kulud, mis ületavad kostja II igakuist elatist (pensioni) (tl 53-55).
17.Hageja põhiväited asjas on järgmised. Tema õigusi on rikutud kinnistusraamatu ebaõige kandega, sest tal oli õigus saada Kinnisasja kaasomanikuks 1/3 suuruses mõttelises osas, kuna ta oli Ehitiste kui vallasasjade kaasomanik. Tal oli maa erastamise õigus ja õigus saada maatüki kaasomanikuks. Ebaõige kanne tekkis, kuna kostja II ei teavitanud hagejat teadlikult ja pahatahtlikult erastamiseprotsessi alustamisest ega sellel osalemise võimalusest ning erastamisega tegelevate ametnike ilmselge eksimuse tõttu. Seega ei tohtinud kostja II võõrandada 2019. a-l Kinnisasja 2/3 suurust mõttelist osa 1/3 ulatuses kostjale I ilma hageja nõusolekuta, kuna see kuulub hagejale.
10(15)
Kostjad I ja II leiavad järgmist. Hageja nõuded on põhjendamatud ning kostja II esitas ka aegumise vastuväite tema vastu esitatud nõude osas. Kinnistusraamatu kanded ei ole valed. Hageja ei ole teinud toiminguid maa omandamiseks, mistõttu ei ole ta saanud maa omanikuks. Ainuüksi vallasasjaks olevate hoonete omamisest erastamisõiguse tekkimiseks ei piisa. Isegi kui hagejal oli 1998. a-l maa erastamise õigus, siis saab tal olla nõue erastamise kohustatud subjekti, mitte kostjate vastu. Kostjad ei ole käitunud pahatahtlikult.
18.Järgnevalt kontrollib kohus, kas hageja esitatud nõuded (vt otsuse p 14) on põhjendatud.
19.TsMS § 368 lg 1 kohaselt võib hageja esitada kohtule nõude omandiõiguse tuvastamiseks. Hageja esile toodud asjaoludel tuleb kohtul kontrollida esmalt, kas Kinnisasja kinnistamise hetkeks oli hageja saanud selle 1/3 suuruses mõttelises osas kaasomanikuks.
19.1.Vastavalt 1994 ja 1995 pärimistunnistustele olid xxxxxx xxxxx xx x asuvad Ehitised kui vallasasjad hageja ja kostja II kaasomandis vastavalt 1/3 ja 2/3 suuruses mõttelises osas. Puudub vaidlus, et kostja II esitas 20. jaanuaril 1997 avalduse (tl 103), millega algatas maa erastamise protsessi.
19.2.Maareformi tagamise kohta on sel ajal kehtinud maareformi seaduse VIII peatükis §-s 38, mis sätestab maareformi tagamise korra, märgitud, et maareformi viivad läbi Vabariigi Valitsus Maa-ameti kaudu ja kohalikud omavalitsused käesoleva seaduse alusel Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. MaaRS § 38 lg 4 järgi on maa erastamise õigust omav isik kohustatud maa erastamise menetluses tegema Vabariigi Valitsuse kehtestatud tähtaegadel ja korras menetluseks vajalikke toiminguid. Kui maa erastamise õigust omav isik mõjuva põhjuseta ei tee talle kirjalikult teatatud tähtaja jooksul vajalikke toiminguid, loetakse ta erastamisnõudest loobunuks ja erastamismenetlus lõpetatakse, ehitise teenindamiseks vajalik maa jäetakse riigi omandisse ning sellele seatakse Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras hoonestusõigus ehitise omaniku kasuks. MaaRS § 23 lg-st 6 tuleneb, et maa erastatakse Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996 määrusega nr 267 kinnitatud Maa ostueesõigusega erastamise korra p 8 järgi algab maa ostueesõigusega erastamise menetlus avalduse esitamisega erastatava maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele. Eelnev tähendab kohtu hinnangul n-ö aktiivset kohustust omal algatusel maa erastamise menetlus algatada. Asjas esitatud tõenditest nähtub, et kostja II maa erastamise avaldus aadressil, xxxxx xxxx, xxxxx x asuva maa ostueesõigusega erastamiseks on esitatud 20. jaanuaril 1997 ning selle kohta on kostjale II väljastatud ka tõend vastavalt määruse nr 267 p-le 8 (tl 103). Määruse nr 267 p-st 7 tulenevalt tuli maa ostueesõigusega erastamise avaldus esitada hiljemalt
1.jaanuariks 1998. Määruse nr 267 p 11 sätestab, et maa ostueesõigusega erastamise avaldusele tuli lisada ehitise omandiõigust tõendavad dokumendid ning muud vajalikud dokumendid. Ostueesõigusega erastatava maa asukoha järgne linna- või vallavalitsus pidi avama avaldaja esitatud dokumentide ja andmete alusel maa ostueesõigusega erastamise toimiku ja teostama eeltoimingud (määruse nr 267 p 13). Lisaks pidi erastamise korraldaja kontrollima maa ostueesõigusega erastamiseks esitatud dokumentide ja andmete õigsust (määruse nr 267 p 23).
19.3.Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta oleks maa erastamise avalduse esitanud. Seega lähtub kohus eeldusest, et hageja suhtes ei ole maa ostueesõigusega erastamise menetlust alustatud. Hageja väitel ei ole erastamise läbiviijad ekslikult ja hageja pahatahtlikult
11(15)
talle erastamise algatamisest teatanud. Kohus leiab, et MaaRS § 38 lg-st 4 võis aru saada, et maareformi läbiviijatel, mitte kostjal II lasus kohustus kirjalikult teavitada erastamise õigust omavat isikut erastamise menetlusest. Samale järeldusele saab jõuda määruse nr 267 p-s 23 sätestatud ametnikele pandud kontrollikohustusest. Seega juhul kui hageja oli maa erastamise õigust omav isik ja teda jäeti kirjalikult teavitamata vajalike toimingute tegemise kohustusest, siis võisid erastamise korraldajad oma kohustusi rikkuda.
19.4.Vaidlus puudub selles, et Rapla Linnavalitsuse 12. märtsi 1998 „Maa ostueesõigusega erastamise korralduse nr 254“ alusel anti kostjale II õigus erastada xxxxx xx x, xxxxxxxx, xxxxx xxxx (tl 77) ning 8. aprillil 1998 sõlmisid Eesti Vabariik müüjana ja kostja II ostjana maa ostu-müügilepingu ja asjaõiguslepingu (tl 12-14), mille alusel Rapla Maakohtu Kinnistusameti 8. juuli 1998 kinnistamisotsusega kinnistamisasjas nr xxxx-xxxx avati kinnistusregistriosa ja kanti Kinnisasja ainuomanikuna II jakku kostja II (tl 105).
19.5.Kuigi AÕSRS § 12 lg 1 kohaselt tagastatakse või erastatakse kaasomandis oleva ehitise aluse ja selle ehitise teenindamiseks vajalik maa kaasomanikele vastavalt nende osa suurusele ehitises, siis käesoleval juhul ei ole see aga võimalik (nagu möönab ka hageja ise), kuna Ehitiste alune maa on kinnistatud ja Ehitised ei saanud enam maast eraldi tsiviilkäibes olla. Maa esmakinnistamisega 8. juulil 1998 muutusid Ehitised sel ajal kehtinud AÕS § 16 lg 1 järgi maa oluliseks osaks ning AÕS § 15 lg 2 järgi ei võinud üldjuhul asi ja tema olulised osad olla erinevate õiguste ja kohustuste esemeks (vt ka Riigikohtu 12. märtsi 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-178-11, p 13). Seetõttu on kohus seisukohal, et pärast maa kinnistusraamatusse kandmist ei olnud hageja enam maal paiknevate Ehitiste omanik 1/3 suuruses mõttelises osas. Kinnistatud maa osas on maareform lõppenud.
19.6.Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et Kinnisasja kohta tehtud 1998. a ja ka 2019. a omanikukanded on valed. Hagejat ei kantud kaasomanikuna 1998. a-l kinnistusraamatusse, kuna hageja ei läbinud erastamisprotsessi, ei esitanud maa ostueesõigusega erastamise avaldust, teinud kõiki vajalikke toiminguid erastamiseks, sh tasunud maa müügihinda ja muid makse. Ekslik võis olla iseenesest hagejale erastamise korraldajate poolt sellise kohustusest ja võimalusest teavitamata jätmine, juhul kui see oli nii. Õiguste rikkumise tuvastamisel ei saa välistada hageja kahju hüvitamise nõuet rikkujate vastu.
19.7.Praegusel juhul puudub alus asuda seisukohale, et asjaõiguslepingu alusel tehtud kostja II 9. juuli 1998 omanikukanne on vale. Eelneva tõttu ei kontrolli kohus väiteid, et kostja II sai Kinnisasja omanikuks AÕS § 123 lg 1 alusel igamise tõttu.
19.8.Hageja väited, et kostja II ei teavitanud teda teadlikult ja pahatahtlikult erastamisest, ei ole kohtu hinnangul tõendatud, sh hageja vande all antud ütlustega. Samuti ei ole tõendatud, et kostjal II tulenes kohustus hagejat teavitada. Selline kohustus võis olla erastamise korraldajatel (vt otsuse p 19.2., 19.3. ja 19.6.). Muuhulgas on hageja ise korduvalt selgitanud, et tema läbisaamine kostjaga II ei olnud lähedane, mistõttu tundub eluliselt ühtpidi usutav, et kostja II ja hageja konkreetselt erastamistoimingute teemadel ei pruukinud kunagi suheldagi. Teistpidi on samuti võimalik see, et kostja II ei pruukinud õigusteadmisteta isikuna selle pealegi tulla, et ta oleks pidanud hagejat erastamisavalduse esitamisest teavitama. Kostja II ise esitas Ehitiste all oleva maa erastamiseks ja kinnistamiseks ilmselt ja usutavalt avalduse, kuna kostja II elas xxxxx xx x krundil. Kuna hageja ja kostja II omavahel tihedalt ei suhelnud ning käisid ka pärimistunnistusi erinevatel aegadel saamas, ei ole välistatud, et kostja II eeldas, et hageja soovi korral omal algatusel erastamisavalduse esitab (nagu pärimisavaldusegi). Kohtule ei tundu eluliselt usutav, et hageja ei teadnud üle 21 aasta, et tema ema, kostja II on
12(15)
maa erastanud ja kinnistu ainuomanikuks saanud, kuigi vastupidist pole samuti tõendatud. Siiski ei ole tõendatud ka kostja II pahausksus Kinnisasja omandamisel. Asjaolu, et hageja tegeles pidevalt Kinnisasja hooldamise ja korrashoidmisega (sellele on kostjad I ja II vastu vaielnud), ei ole aluseks hageja omandiõiguse tuvastamisel.
19.9.Kokkuvõttes leiab kohus, et hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest järelduks, et ta oli kinnistu kinnistamise hetkeks saanud selle kaasomanikuks. Hagi Kinnisasja omandiõiguse tuvastamiseks jääb rahuldamata.
20.Hageja valduse väljanõudmise nõude õiguslik alus saaks olla AÕS § 80, mille lõike 1 järgi on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Sama sätte lõike 2 kohaselt on omaniku nõue suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse. AÕS § 80 lg 1 kohaldamise eelduseks on, et hageja on Kinnisasja omanik, kostja I on Kinnisasja valdaja ja kostja I valdab Kinnisasja õigusliku aluseta (vt Riigikohtu 17. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-178-14, p 11). Arvestades otsuse p-s 19 tuvastatut, et hageja ei ole Kinnisasja omanikuks kunagi saanud ning et kostja II suhtes tehtud esmane omanikukanne oli õige, mistõttu oli tal õigus ka Kinnisasi kostjale I kinkida, ei ole vindikatsiooninõude eeldused täidetud. Hageja nõue Kinnisasja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks jääb rahuldamata.
21.AÕS § 65 lg 1 järgi võib isik, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, nõuda ebaõige kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigusi parandamine puudutab. Juhul kui oleks tuvastatud hageja omandiõigus Kinnisasjale 1/3 suuruses mõttelises osas, saaks hageja nõuda AÕS § 65 lg 1 alusel kinnistusraamatu ebaõige kande parandamist ning kande muutmiseks kostja I nõusolekut, mida asendaks KRS § 341 lg 8 ja TsÜS § 68 lg 5 järgi kohtuotsus. Kuna vaid kande ebaõigsus saab olla aluseks hageja nõuetele kinnistusraamatu kande parandamiseks, siis jääb hagi selles osas samuti rahuldamata.
22.Hageja esitas alternatiivnõude kostjalt I valduse väljanõudmise asemel 25 000 euro suuruse kahjuhüvitise väljamõistmiseks. Sellise nõude võimalikkust on kohtupraktikas iseenesest teatud tingimustel jaatatud (vt nt Riigikohtu 30. novembri 2020 määrus kriminaalasjas nr 1-20-1975, p 30 ja seal viidatud kohtupraktika), kuid selle nõude rahuldamise esmased eeldused on samad, mis valduse väljanõudmisel (vt ka otsuse p 20). Praegusel juhul leidis kohus, et vindikatsiooninõude rahuldamise peamine eeldus, st et hageja on Kinnisasja omanik, puudub. Seega jääb hageja alternatiivne nõue kostja I vastu hüvitise saamiseks rahuldamata.
23.Alternatiivselt eelnevatele nõuetele palus hageja kostjalt II välja mõista 25 000 euro suurune kahjuhüvitis.
23.1.Hageja enda hinnangul võiks hüvitise nõue kuuluda rahuldamisele VÕS § 115 või alternatiivselt VÕS § 1043 alusel. Hageja leiab, et kostja II rikkus pooltevahelisi kaasomanike kohustusi, kinkides hagejale 1/3 suuruses mõttelises osas kuuluva Kinnisasja 2019. a-l kostjale I, mistõttu on tal kostja II vastu 25 000 euro suurune (mõttelise osa väärtus) kahju nõue kinnisasja kaasomandist tulenevate kohustuste rikkumise tõttu (VÕS § 115, § 127). Alternatiivselt on hageja arvates tal samadel asjaoludel ja põhjendustel kahjunõue alusetu rikastumise sätete järgi (VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p-d 5, 7 ja 8).
13(15)
23.2.Kostjad I ja II vaidlevad hageja nõudele vastu, leides et see on põhjendamatu. Kostja II esitas nõudele ka aegumise vastuväite, mistõttu kontrollib kohus esmalt aegumist.
23.3.Aegumise kohta otsuse tegemisel tuleb kohtul aegumistähtaja kontrollimiseks kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe.
23.4.Eelnevalt on tuvastanud, et hageja ja kostja II ei ole kunagi olnud Kinnisasja kaasomanikud (vt otsuse p 19). Nad olid kaasomanikud enne maa kinnitamist maal asuvate Ehitiste osas, kuid pärast maa kinnistusraamatusse kandmist 9. juulil 1998 ei olnud hageja enam Ehitiste omanik 1/3 suuruses mõttelises osas. Seega ei saa pidada hageja võimaliku kahju tekkimise aluseks 2019. a sündmusi (vt 17. oktoobri 2019 notariaalne leping, tl 53-55, ja selle alusel tehtud 29. oktoobri 2019 kanne kinnistu II jakku, tl 8). Kostja II ei pidanud 2019. a-l Kinnisasja 2/3 suuruse mõttelise osa kinkimisel kostjale I küsima hageja kui kaasomaniku nõusolekut. Kahju, mis sai hagejal teoreetiliselt tekkida, sai tekkida 1998. a-l, kui erastamise käigus kanti kostja II kinnistusraamatusse kinnisasja ainuomanikuks ning hageja kaotas Ehitiste kui vallasasjade 1/3 suuruse mõttelise osa. Kahju tekkimise aeg sai olla 9. juuli 1998, kui maa kinnistati. Enne 1. juulit 2002 kehtinud TsÜS § 116 järgi hagi aegumise tähtaja kulgemine hagemisõiguse tekkimise päevast, s.o päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Hageja väitel sai ta oma õiguste rikkumisest teada 2019. a lõpul. TsÜS § 113 lg 1 kohaselt on hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat. Seega teoreetiliselt võiks hagejal olla kahju nõue, mis ei ole aegunud, kostja II vastu kaasomanike vahelistest õigussuhetest tulenevalt.
23.5.Kohus leiab, et kostja II vastu esitatud kahjunõue ei ole siiski põhjendatud ega tõendatud. Hagejale ei saanud tekkida kahju 2019. a kinkelepingust, millega kostja II kinkis endale kuuluva 2/3 suuruse mõttelise osa Kinnisasjast kostjale I. Kohtu ette ei ole toodud 1998. a Kinnisasja esmakinnistamise tõttu kostja II poolt hagejal tekkinud kahju, rikkumine ja põhjuslik seos, kuid nagu eelnevalt märgitud ei saa välistada võimalikku kahjunõuet erastamise korraldajate vastu (vt otsuse p 19.2., 19.3. ja 19.6.), juhul kui nõude eeldused on täidetud. Eeltoodu alusel jääb kahju hüvitamise nõue kostja II vastu rahuldamata.
24.Menetluses esitatud, kuid otsuses käsitlemata poolte väited ja tõendid tuleb jätta arvestamata kui asjas mitte tähtsust omavad (TsMS § 442 lg 8, § 238).
25.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hagimenetluses jaotatakse menetluskulud üldjuhul TsMS § 162 lg 1 järgi, st et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohtuotsus tehti hageja kahjuks ja hagist osalise loobumise kulud jäävad TsMS § 168 lg 4 alusel hageja kanda, jäävad kostjate I ja II maakohtus kantud menetluskulud hageja kanda. Kohtu arvates puudub vajadus kohustada hagejat TsMS § 176 lg 6 alusel esitama menetluskulude kandmist tõendavad dokumendid ja kostja II vastav taotlus jääb rahuldamata.
14(15)
Kooskõlas TsMS § 174 lg-ga 4 määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. TsMS 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Agle Elmik kohtunik
15(15)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.