Y ja X avaldus kaasomandi erikasutusõiguse kindlaksmääramiseks ja nõusoleku andmiseks kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 18.01.2021 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
C määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldajad Y (isikukood XXXXXXXXX) ja X (isikukood XXXXXXXXX), Avaldajate lepinguline esindaja Vassili Kosteitšuk Puudutatud isikud C (isikukood XXXXXXXXXX), esindaja Mehis Adamson
lepinguline
Q (isikukood XXXXXXXXXXX) Jõelähtme vald, Rebala küla, Kooli korteriühistu (registrikood 80436196) Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 18.01.2021 määrus ja saata asi uueks lahendamiseks samale maakohtule.
2.Määruskaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Määruse peale ei saa esitada määruskaebust Riigikohtule. Asjaolud ja menetluse käik
1.Y (avaldaja I) ja X (avaldaja II) esitasid 03.06.2019 Harju Maakohtule avalduse kaasomandi erikasutusõiguse kindlaksmääramiseks. Avaldajad palusid kohustada C (puudutatud isik I) ja Q (puudutatud isik II) andma Harjumaal Jõelähtme vallas Rebala külas asuva Kooli kinnistu (katastritunnus 24504:008:0529) kaasomanike erikasutusõiguse kokkuleppe sõlmimiseks vajalikud tahteavaldused. Avaldajad palusid asendada kohtumäärusega puudutatud isikute I ja II tahteavaldused kinnistu erikasutusõiguse kokkuleppe sõlmimisel, mille järgi: a) registriosa nr 9821502 igakordse omaniku ainukasutusse jääb maatükk üldpinnaga 3515,38 m2, mis oli
lisatud plaanil tähistatud numbriga 1; b) registriosa nr 9821702 igakordse omaniku ainukasutusse jääb maatükk üldpinnaga 2139,35 m2, mis oli lisatud plaanil tähistatud numbriga
3.Lisaks palusid avaldajad asendada kohtumäärusega tahteavaldused vastavate kannete vastavasse registriossa (9821502, 9821602, 9821702, 9821802) kandmiseks. Kulud tuli jätta menetlusosaliste endi kanda.
2.Avalduse asjaolude kohaselt oli avaldajate I ja II ning puudutatud isikute I ja II kaasomandis korteriomanditeks jagatud kinnisomand asukohaga Kooli, Rebala küla, Jõelähtme vald, Harjumaa (maatüki pind 9406 m2). Nimetatud kinnistul asus üks neljast korterist koosnev (neli korteriomandit) elamu ja mitu ehitist (mitteeluruumid). Elamus oli moodustatud korteriühistu, mis polnud aktiivne. Mitteeluruumid polnud korteriomanditeks jagatud, kuid mõned nendest olid ehitatud konkreetsete menetlusosaliste poolt ja olid nende kasutuses. Mõned mitteeluruumid olid ehitatud ammu, kuid asusid konkreetsete isikute kasutuses tava alusel. Avaldajatele kuulus kaks korteriomandit, so 692/1853 mõtteline osa (registriosa nr 9821502, eriomand 1) ja 421/1853 mõtteline osa kinnistust (registriosa 9821702, eriomand 3). Puudutatud isikule I kuulus 423/1853 mõtteline osa kinnistust (registriosa nr 9821602, eriomand 2). Puudutatud isikule II kuulus 317/1853 mõtteline osa kinnistust (registriosa nr 9821802, eriomand 4). Protsentides ja ruutmeetrites väljendades kuulus avaldajatele 37,34% (3514 m2) ja 22,72% (2138 m2), so. kokku 60,06% (5652 m2), puudutatud isikule I 22,83% (2147 m2) ja puudutatud isikule II 17,11% (1607 m2). Kaasomandis olev elamu oli jagatud korteriteks, mille kasutamises vaidlus puudus. Avaldajatele kuulusid maja ühes osas asuvad korterid nr 1 (esimene korrus) ja nr 3 (teine korrus). Puudutatud isikutele kuulusid maja teises osas asuvad korterid (puudutatud isikule I esimesel korrusel asuv korter nr 2, puudutatud isikule II teisel korrusel asuv korter nr 4). Kaasomandis oleva maatükki kasutuskorra osas puudus kokkuleppe ja seetõttu oli kinnistu kasutamine ja käsutamine sisuliselt võimatu. Avaldajatel puudus võimalus nendele kuuluvad korteriomandid turuhinnaga müüa, sest keegi polnud huvitatud avaldajatele kuuluva mõttelise osa maatüki erikasutusõiguse puudumisel ostmisest. Kohtuväliselt vaidluse lahendamine ebaõnnestus. Plaanil oleva kasutamiskorra alusel saaksid avaldajad kasutusse nende eriomandi osade suurustele vastavad maatükid. Selline kasutuskord oleks kõikide kaasomanike huvides. Plaan koostati tegeliku olukorra järgi ja vastavalt olemasolevale piirdeaiale. Plaanil tähistatud maatükk nr 1 oli avaldajate tegelikkuses kasutuses. Ehitisi sellel ei olnud. Seda läbis juurdepääsutee puudutatud isikute kasutuses olevatele ehitistele. Juurdepääsu tee kasutamise osas vaidlust ei olnud, st avaldajad olid nõus selle juurdepääsutee kasutamisega kaasomanike poolt. Plaanil tähistatud maatükk nr 2 oli puudutatud isiku II tegelikus kasutuses olev maa-ala. Seal asus puudutatud isiku II poolt püsitatud ehitis. Seal asus ka puudutatud isikutele kuuluv ühise elamu osa (puudutatud isikule I kuulus esimesel korrusel asuv korter, puudutatud isikule II teisel korrusel asuv korter). Plaanil tähistatud maatükil nr 3 asus avaldajatele kuuluv majaosa (kaks korterit, millest üks esimesel ja teine teisel korrusel) ning avaldajate poolt ehitatud ja nende ainukasutuses olevad ehitised – saun ja garaaž. Nimetatud maa-ala oli alati olnud avaldajate tegelikkuses kasutuses ja valduses. Puudutatud isik II korteriomandit ja kaasomandit tegelikult ei kasutanud. Plaanil tähistatud maatüki nr 4 võis tulevikus eraldada puudutatud isiku II ainukasutusse, kui ta vastava tehteavalduse esitab. Nimetatud maa-ala oli kavandatud selliselt, et igakordse omaniku ainukasutusse jääb ühise maatükki tagumine ja kõige rahulikum osa ning sellele juurdepääsuks vajalik maa-ala. Jõelähtme vallavalitsuse poolt kooskõlastatud asendiplaaniga oli kinnistule projekteeritud uus juurdepääsu tee, mis ühendas puudutatud isikute I ja II omandis oleva maja osa (s.o avalikult teelt vaadates kaugema osa) avaliku teega. Nimetatud tee oli projekteeritud ning korterite 1 ja
3 omaniku poolt ehitatud spetsiaalselt selleks, et puudutatud isikutel I ja II oleks eraldi juurdepääs nende eriomanditele ja selleks, et korterite 1 ja 3 omanikul oleks oma eraldi juurdepääs oma eriomanditele. Nimetatud plaaniga puudutatud isik I nõustus. Asendiplaanil projekteeritud juurdepääsutee oli korterite 1 ja 3 omaniku poolt valmis ehitatud. Avaldajate poolt pakutud kasutuskorra määramine oli vajalik selleks, et igal majaosal oleks oma eraldi hoov ja juurdepääsutee. Puudutatud isiku I seisukoht
3.Puudutatud isik I vaidles avaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Praegusel juhul oleks pidanud alustama korteriühistu koosolekust ning seejärel oleks saanud kohtus vaidlustada seda otsust, kui avaldajatel oleks olnud midagi otsuse vastu. Puudutatud isik I esitas plaani, kus oli tema kasutuses olev maatükk ja sõidutee, mis olid puudutatud isiku I tehtud ja tema kõrvalhoone projekt, kus oli näha puudutatud isikule I kuuluva kõrvalhoone mustavee kogumismahutid maa sees. Avaldajate esitatud plaanil ei arvestatud mustavee kogumismahuteid, mille kohale polnud võimalik teha läbikäidavat teed ega ehitist. Avaldajate plaani järgi peaksid avaldajad saama käia läbides puudutatud isiku I teed, kuid sellega puudutatud isik I nõus ei olnud, kuna enne seda oli sissesõit sealt, kus avaldaja I tegi sissesõidu ette värava. Endisest sissesõidu värvast said kõik korteriomanikud eelnevatel aastatel ligi oma korteritele, kuid praegu ei saanud ligi puudutatud isik II, kuna avaldaja I sulges värava. Kui avaldaja I tegi värava, siis tõkestas ta ligipääsu ühisele kaevule. Seega ei arvestanud avaldaja I teiste korteriomanikega. Eelmised korterite 1 ja 2 omanikud leppisid kokku puudutatud isikuga I, et teevad korter 2 omanikule kaugemalt tee tingimusel, et sissesõidutee tehakse täies ulatuses valmis. Puudutatud isik I andis allkirja oma nõusoleku kohta, kuid eelmised omanikud müüsid korteri teed valmis tegemata. Puudutatud isik I soovis, et peavärav oleks lahti, et puudutatud isik II saaks oma korterile ligi nii, nagu varasemalt, mitte puudutatud isiku I teed mööda. Puudutatud isikute II ja III seisukohad
4.Puudutatud isikud II ja III seisukohta ei esitanud. Maakohtu määrus
5.Maakohus rahuldas avalduse ja jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kohus määras kindlaks kinnisomandi asukohaga Kooli kinnistu, Rebala küla, Jõelähtme vald, Harju maakond (katastritunnus 24504:008:0529) kaasomandi osa eseme kasutamise ja erikasutusõiguse kord järgmiselt: − Kooli kinnistu, eriomandi nr 1 (registriosa nr 9821502) igakordse omaniku erikasutusõiguses on maatükk üldpinnaga ca 3514 m2, mis on määrusele lisatud plaanil tähistatud numbriga 1, välja arvatud nimetatud maatükil punase punktiirjoonega tähistatud tee, mis on kõigi kaasomanike ühiskasutuses; − Kooli kinnistu, eriomandi nr 2 (registriosa nr 9821602) igakordse omaniku erikasutusõiguses on maatükk üldpinnaga ca 2147 m2, mis on määrusele lisatud plaanil tähistatud numbriga 2; − Kooli kinnistu, eriomandi nr 3 (registriosa nr 9821702) igakordse omaniku erikasutusõiguses on maatükk üldpinnaga ca 2138 m2, mis on määrusele lisatud plaanil tähistatud numbriga 3; − Kooli kinnistu, eriomandi nr 4 (registriosa nr 9821802) igakordse omaniku erikasutusõiguses on maatükk üldpinnaga ca 1607 m2, mis on määrusele lisatud plaanil tähistatud numbriga 4, välja arvatud nimetatud maatükil punase punktiirjoonega tähistatud tee, mis on kõigi kaasomanike ühiskasutuses;
− määruse lisaks oleval plaanil numbriga 1 märgitud alade korrashoiu ja muid kaasnevaid kulusid kannab Kooli kinnistu, eriomandi nr 1 (registriosa nr 9821502) igakordne omanik; − määruse lisaks oleval plaanil numbriga 2 märgitud ala korrashoiu ja muid kaasnevaid kulusid kannab Kooli kinnistu, eriomandi nr 2 (registriosa nr 9821602) igakordne omanik; − määruse lisaks oleval plaanil numbriga 3 märgitud alade korrashoiu ja muid kaasnevaid kulusid kannab Kooli kinnistu, eriomandi nr 3 (registriosa nr 9821702) igakordne omanik; − määruse lisaks oleval plaanil numbriga 4 märgitud alade korrashoiu ja muid kaasnevaid kulusid kannab Kooli kinnistu, eriomandi nr 4 (registriosa nr 9821802) igakordne omanik. Kohus kohustas avaldajat I, avaldajat II, puudutatud isikut I ja puudutatud isikut II andma tahteavaldused käesoleva kohtumääruses kindlaks määratud kinnisomandi valdamise ja kasutamise korra kohta asjaõiguslepingu ja erikasutusõiguse kokkuleppe sõlmimiseks ja kannete tegemiseks kinnistusraamatusse korteriomandite nr 1-4 eriomandi sisuna ning asendas tahteavaldused kohtumäärusega. Kohus määras kanda lahendi alusel kindlaks määratud kinnisomandi valdamise ja kasutamise kord kinnistusraamatusse korteriomandite nr 1-4 eriomandi sisuna. Kohus lahendas avaldust hagita menetluses tsiviilkohtumenetlus seadustiku (TsMS) § 613 lg 1 p 1, lg 2 ja § 477 lg 1 alusel. Avaldajate nõude aluseks oli korteriomandi- ja korteriühistuseaduse (KrtS) § 9 lg 1 ja lg 2 p-d 1 ja 2, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 koosmõjus KrtS § 13 lg-te 1 ja 2, § 14 lg-ga 1 ja § 30 lg 1 p-ga 2. Olukorras, kus kaasomanikud ei sõlminud kinnistusraamatusse kantud kokkulepet õueala kasutamiseks ning avaldajatel polnud seetõttu võimalik neile kuuluvaid korteriomandeid kinnisvaraturul realiseerida, polnud antud hetkel kehtiva olukorra säilitamine kooskõlas hea usu põhimõttega KrtS § 9 lg-te 1 ja 2 mõttes. Antud juhul oli avaldajatel õigus nõuda, et nende erikasutusse jääb hoovi alast osa, mis oli võrdelises suuruses neile kuuluva kaasomandiosaga. Kohus asus seisukohale, et avalduses esitatud ettepanek erikasutuskorra kindlaksmääramiseks oli põhjendatud. Praegusel juhul oli põhjendatud määrata kinnistu hooviala erikasutusõiguse kord kindlaks viisil, mille kohaselt määrusele lisatud plaanil numbritega 1 tähistatud ala erikasutusõigus oleks korteriomandi nr 1 igakordsetel omanikel, välja arvatud nimetatud maatükil punase punktiirjoonega tähistatud tee, mis jääks kõigi kaasomanike ühiskasutuses, numbriga 2 tähistatud ala erikasutusõigus oleks korteriomandi nr 2 igakordsetel omanikel, numbriga 3 tähistatud ala erikasutusõigus oleks korteriomandi nr 3 igakordsetel omanikel ja numbriga 4 tähistatud ala erikasutusõigus oleks korteriomandi nr 4 igakordsetel omanikel, välja arvatud nimetatud maatükil punase punktiirjoonega tähistatud tee, mis jääks kõigi kaasomanike ühiskasutuses. Kohus määras täiendavalt kindlaks, et igal korteriomanikul on kohustus hooldada tema erikasutusse jäävat ala ning tasuda selle ala hooldamisega seotud kulud. Selline maa-alade jaotus oli mõistlik ja põhjendatud lähtuvalt asjaoludest, et sellisel juhul külgnevad kaasomanike erikasutusse jäävad alad ka nende kasutuses olevate hoonetega. Puudutatud isiku I ettepanek, mille kohaselt peaks avaldajate kasutusse jääma kinnistu läänepoolses osas asuv ala, ei olnud põhjendatud, kuna sellest alast jääksid avaldajate kasutuses olevad hooned kõige kaugemale. Plaanil numbriga 1 ja 4 tähistatud aladel asuv tee, mis oli plaanil märgitud punase punktiirjoonega, tuli jätta kõigi kaasomanike ühiskasutusse, et tagada juurdepääs kinnistu tagumisele osale. Ka avaldajad ise kinnitasid, et nad nõustusid, et kõnealune tee jääb kõigi kaasomanike ühiskasutusse ning selle osas vaidlust polnud.
Nähtuvalt vallavalitsuse poolt 2004. aastal kooskõlastatud asendiplaanist (dtl 51) oli kinnistule projekteeritud uus juurdepääsu tee, mis ühendas puudutatud isiku I (korter 2) ja puudutatud isiku II (korter 4) omandis oleva maja osa avaliku teega. Nimetatud tee oli projekteeritud ja korterite 1 ja 3 omaniku poolt ehitatud spetsiaalselt selleks, et puudutatud isikutel oleks eraldi juurdepääs nende eriomanditele ja selleks, et korterite 1 ja 3 omanikul oleks oma eraldi juurdepääs oma eriomanditele. Nimetatud plaaniga oli puudutatud isik I ka nõus. Eeltoodust tulenevalt leidis tõendamist, et puudutatud isikutele oli tagatud võimalus nende kasutuses olevatele maa-aladele ja hoonetele pääseda eraldiseisva tee kaudu ning samuti oli puudutatud isik I varasemalt oma allkirjaga kinnitanud nõusolekut selliseks lahenduseks. Nähtuvalt kohtu ette toodud asjaoludest oli kõnealune tee ka olemas ja kasutamiskõlblik, kuna puudutatud isik I kasutas seda oma korteriomandile ligipääsuks. Plaanil numbriga 1 ja 4 tähistatud aladel asuv tee oli kõigi kaasomanike ühiskasutuses ning kohtu hinnangul ei kahjusta see kuidagi puudutatud isiku I huvisid kui ka puudutatud isik II kasutab kõnealust teed. Seoses väidetega, et puudutatud isiku I kasutusse jääva maa sees olid kogumismahutid, märkis kohus, et nimetatud asjaolu ei takista puudutatud isikul I tema valdusse jäävat maa-ala kasutada. Täiendavalt avaldas puudutatud isik I, et ta soovis juurdepääsu kinnistul asuva kaevu juurde. Nähtuvalt esitatud asjaoludest oli kinnistul ühisveevärk, mistõttu igapäevane juurdepääs kaevu juurde ei olnud tarvilik. Kohus selgitas, et juhul, kui tekib hädaseisund, mille tõttu on tarvilik kohene juurdepääs kaevule, on teistel kaasomanikel õigus kaevu juurde pääseda ka vaatamata sellele, et kaev asub erikasutuskorra järgi maa-alal, mis oli jäetud avaldajate kasutusse. Puudutatud isiku I määruskaebus
6.Puudutatud isik I palus tühistada maakohtu määrus ja jätta menetluskulud avaldajate kanda. Asi tuli saata uueks menetlemiseks tagasi maakohtule ja asja uuel arutamisel määrata: − eriomandi nr 4 kasutusse jääva eraldisele nr 4 juurdepääsu kulgemine kinnistu lõunapiiri mööda, üle eraldise nr 1, otse eraldisele nr 4. − eriomandi nr 1 kasutusse jäetud eraldisele nr 1 jääva juurdepääsu tee tegelik asukoht, tee laius ja juurdepääsu tingimused ning kanda need kasutuskokkuleppe osana kinnistusraamatusse. Alternatiivselt palus kaebaja tühistada maakohtu määrus osaliselt ja teha määruse p-des 2.1 ja 2.4 muudatused kasutuskorra kokkuleppesse juurdepääsu tee paiknemise, ulatuse ja tingimuste osas ning määrata, et eraldise nr 4 põhja piir ei kulge eraldise nr 2 hoonestuse lõunapoolsest äärest vaid vähemalt 10 m kauguselt, viies eraldise nr 2 lõunapiir lõuna poole 10 m võrra. Määrus oli oluliste puudustega avaldajate soovikohase erikasutusõiguse määramise osas, mis ei vastanud ka tegelikule kasutusele. Maakohus ei põhjendanud, miks ta määras erikasutusõiguse selliselt ning miks ei kaalutud puudutatud isiku I ettepanekuid. Kõrvalhoone otsas oli vundament ja selle ees omakorda reoveemahutid, millest üle tee ehitamine polnud võimalik. Määrus oli vigane ja puudulik resolutsiooni p-des 2.1 ja 2.4 kajastatud juurdepääsu tee kirjeldamise osas (puudusid selged viited asukohale ja tee laiusele). Avaldajad soovisid oma osasid müüa. Praeguse määrusega tehtava kande alusel poleks uus kaasomanik seotud mistahes varasema kokkuleppega ja võib suvaliselt määrata tingimusi tee laiuse, asukoha ja liikumistingimuste osas, kuni hüvitiste nõudmiseni välja. Valla kooskõlastusega plaanil asuva tee kuju ei vastanud puudutatud isiku plaanile ega tegelikkusele. Pole esitatud juurdepääsu tee projekti või tee ehitusluba või tee kasutust võimaldavaid dokumente. Tee puhul oli tegemist erinevatel aegadel kuhjatud teematerjaliga ja puudus võimalus kontrollida maakohtu järeldust valla projekteeritud tee vastavuse kohta. Puudus maakohtu tuvastus või osundamine tee laiusele, selle kasutamise tingimustele olukorras, kus ainus juurdepääsutee jäi avaldajatele, kes ebaseaduslikult ja omavoliliselt sulgesid algupärase juurdepääsu tee maanteelt.
Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik
7.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis menetlusosalistele tähtajad sellele vastamiseks. Avaldajad vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu põhjendused
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada ja saata asi uueks lahendamiseks samale maakohtule. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt, sest ringkonnakohus ei saa otsustada menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks vaid juhul, kui ei saa asja ise lahendada (vt ka § 657 lg 1 p 3). Käesoleval juhul on tegemist sellise olukorraga, sest maakohus ei viinud läbi kohast eelmenetlust ega selgitanud välja kõigi menetlusosaliste tegelikku tahet. Maakohus juhindus asja lahendamisel õigesti KrtS § 9 lg-test 1 ja 2, § 13 lg-test 1 ja 2, § 14 lgst 1 ja § 30 lg 1 p-st 2 ning TsÜS § 68 lg-st 5. Eeltoodud KrtS normidest tuleneb, et kõik korteriomanikud võivad kasutada kogu kaasomandi eset. Selleks, et välistada ühe või mitme korteriomaniku õigus kaasomandi osa kasutamisel, peavad korteriomanikud sõlmima kokkuleppe. Korteriomanikel on võimalik leppida kokku, kuidas ruume/maad kasutada. Juhul, kui kõik korteriomanikud ei ole nõus kokkulepet sõlmima, võib erikasutusõigust sooviv kaasomanik nõuda kokkuleppe tekkimise eelduseks olevate tahteavalduste andmist kohtu kaudu. Avaldajatel kui korteriomanikel oli õigus nõuda neile ainukasutusse jääva maa-ala asukoha täpset kindlaksmääramist ja vastavate kannete tegemist kinnistusraamatusse. Avaldus ei kuuluks rahuldamisele vaid olukorras, kui avaldajate nõue oleks kõiki asjaolusid arvestades vastuolus hea usu põhimõttega või see kahjustaks ülemääraselt teiste korteriomanike õigustatud huve (KrtS § 9 lg 2 p-d 1 ja 2). Määruskaebusest nähtub, et puudutatud isik I oli nõus erikasutuskorra kindlaksmääramisega, kuid soovis selle määramist teisel viisil. Korteriomaniku huvide kaalumine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire. Kohtule antud kaalumisõiguse kasutamine tähendab muu hulgas tehtud valiku kohast põhjendamist. Maakohus ei põhjendanud, kuidas on puudutatud isikul I võimalik kasutada tema kui korteriomaniku ainukasutusse jäävat maa-ala sama tõhusalt nagu seda saavad teha endi kasutusse jääva maaga avaldajad. Tulenevalt järgnevalt kirjeldatavatest puudustest, ei saa ringkonnakohus eelviidatud rikkumist ise kõrvaldada. Maakohus lahendas avalduse nii, et kohustas kõiki menetlusosalisi andma teatavad tahteavaldused. Sellist nõuet ei ole kohtule esitatud. Kuigi TsMS § 477 lg 5 järgi ei ole kohus hagita asja läbivaatamisel seotud menetlusosaliste esitatud taotlustega, siis ei ole kohtul alust väljuda avaldusega seatud piiridest (TsMS § 3 lg 1, § 4 lg 1). Avaldajad taotlesid puudutatud isikute I ja II kohustamist tahteavalduste andmiseks ning nende asendamist kohtulahendiga. Sarnaselt hagimenetlusega ei saa ka hagita asja lahendamisel panna soorituskohustust avaldajale, kui selleks ei ole esitatud vastuavaldust või vähemalt selgelt taotlust (vrd RKTKo 27.01.2010, 3-2-1-153-09, p 16; RKTKo 12.04.2017, 3-2-1-13-17, p 15). Toimikust ei nähtu, et maakohus oleks avalduse laiendamist avaldajate endi tahteavalduste osas menetlusosalistega arutanud. Ühtlasi tähendab maakohtu valitud lahendus, et erikasutusõigus anti ka korteriomanikele, kes selleks soovi ei avaldanud. Maakohus selgitas 01.09.2020 ärakuulamisel osalejatele, et erikasutusõiguse kindlaks määramisel toimub tavapäraselt ala jagamine tervikuna. See arusaam pole põhjendatud. Ringkonnakohtu hinnangul tulnuks avalduse lahendamisel pigem juhinduda samal ärakuulamisel avaldatud maakohtu alternatiivsest arusaamast, et võimalik on jätta osa
kinnisajast ainukasutusse ja ülejäänud ala korteriomanike ühiskasutusse. Eelkõige peab kohus kirjeldatud variantide puhul välja selgitama, kas ja millistel tingimustel oleksid korteriomanikud nõus andma avaldajatele (ja puudutatud isikule I) erikasutusõiguse nende soovitud viisil (vt RKTKm 07.12.2021, 2-19-5506, p 15). Asja uuel lahendamisel tuleb maakohtul määrata korteriomanikele tähtajad selleks, et nad saaksid esitada oma seisukohad ja võimalikud alternatiivsed taotlused neile hüvede määramise kohta puhuks, kui maakohus leiab, et avaldajatele (ja puudutatud isikule I) tuleb anda erikasutusõigus. Kohus võib ka ise teha asja lahendamiseks ettepaneku, mis hõlmab mh vastusooritust, mis oleks teiste korteriomanike jaoks kohtu hinnangul õiglane. Vaidlust ei saa aga lahendada viisil, et teistele korteriomanikele antakse vastusooritusena erikasutusõigus, mida nad ei soovinud. Eeltoodud kaalutlustel maakohtu määrus tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks lahendamiseks, sest asjas on vaja läbi viia eelmenetluse toiminguid. Määruskaebuse ülejäänud väidetele pole vaja seetõttu eraldi vastata.
9.TsMS § 173 lg 3 sätestab, et kui kõrgema astme kohus tühistab alama astme kohtu lahendi ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, jätab ta menetluskulude jaotuse alama astme kohtu otsustada. Maakohus jaotab menetluskulud asja uuel lahendamisel.
10.Hagita menetluses võib TsMS § 696 lg 3 esimese lause järgi maakohtu menetlust lõpetava määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitada isik, kelle õigusi on määrusega kitsendatud. Menetlust lõpetavaks määruseks loetakse neid hagita menetluses tehtud määrusi, millega asi lahendatakse (menetlus n-ö suletakse või lõpetatakse), ning menetlust lõpetavat määrust ei tule mõista kitsalt menetluse lõpetamise määrusena TsMS § 428 tähenduses. Praegusel juhul ei tee ringkonnakohus menetlust lõpetavat lahendit. Seetõttu ei anna TsMS § 696 lg 3 määruskaebuse esitamise õigust (vt ka Riigikohtu 28.05.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-14, p 11) . (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.