TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal hagi X vastu võla nõudes 8935,99 eurot
Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (registrikood 14304235; asukoht PK 1201, Pallasti 28, 10001 Tallinn) Hageja esindaja: AŽ (e-post xxx) Kostja: X (isikukood xxxxxxxxxxx; elukoht xxx; e-post xxx) Kostja lepinguline esindaja: Erki Casar (e-post xxx) Kirjalikus menetluses
Menetluse liik
RESOLUTSIOON
1.Jätta kostja X poolt 15.09.2021 esitatud taotlus hagi läbi vaatamata jätmiseks rahuldamata.
2.Jätta kostja X poolt 15.11.2021 esitatud vastuväide kohtu tegevusele rahuldamata.
3.Hagi rahuldada osaliselt.
4.Välja mõista Xlt (X) TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kasuks põhivõlgnevus 6821,44 eurot ja alates 20.03.2021 viivis arvestatuna põhivõlgnevuselt (6821,44 eurolt) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.
5.TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali menetluskulud jätta 84% ulatuses X kanda ning X menetluskulud 16% ulatuses TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kanda.
6.Välja mõista Xlt TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kasuks menetluskuluna 924 eurot.
7.Välja mõista TF Bank AB (publ.) Eesti filiaalilt X kasuks menetluskuluna 76,80 eurot.
8.Tasaarvestada kohtuotsuse punktides 6 ja 7 märgitud TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali ja X vastastikused menetluskulude nõuded ning tasaarvestuse tagajärjel mõista välja Xlt TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kasuks menetluskulud 847,20 eurot.
9.Välja mõista Xlt TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kasuks viivis väljamõistetud menetluskulude tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2). Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 19.03.2021 esitatud ning 10.09.2021 täpsustustatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (hageja) ja X (kostja) 07.03.2018 laenulepingu, mille alusel sai kostja laenu summas 6000 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama kokku lepitud maksegraafiku alusel 10.04.2018-10.03.2021. Kostja tasus põhinõude katteks 1394,26 eurot. Refinantseerimise hetkel oli põhivõlgnevus 4605,74 eurot. 15.01.2019 sõlmisid pooled laenulepingu (refinantseerimise lepingu), mille alusel sai kostja laenu summas 4900 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodil 10.02.2019-10.01.2024. Refinantseerimislepingu põhinõue on 9505,74 eurot. Laenulepingute alusel sai kostja laenu summas kokku 10 900 eurot (6000+4900). Kostja on teostanud refinantseerimislepingu maksegraafiku järgi põhiosa katteks tagasimakseid summas 2684,30 eurot. Kokku on kostja põhiosa katteks tasunud 4078,56 eurot. Seega põhivõlg on 10900-4078,56=6821,44 eurot. Hageja märgib ära, et kostjaga 15.01.2019 sõlmitud leping on refinantseerimisleping ja lepingus kokku lepitud intressimäär on 9,90% aastas. Hageja ei nõustu kostja väitega, et hageja ei ole laenulepinguid allkirjastanud. Hageja selgitab, et laenulepingute leheküljelt nr kolm nähtub hageja esindaja allkirja kujutis. Laenulepingu punkti 2.2 järgi kohustub klient lepingu perioodil panka viivitamatult informeerima enda kontaktandmete muutumisest. Hageja saatis 23.08.2020 kostjale lepingu ülesütlemise teate kostja poolt hagejale lepingu sõlmimisel avaldatud e-postiaadressile xxx ning lihtkirjaga xxx. Hageja viitab Riigikohtu
lahendile nr 2-15-6538, p 14, mille kohaselt loetakse TsÜS § 69 lg 2 järgi e-kiri saajani jõudnuks, kui see on saabunud saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse. Tahteavalduse edastamise mõistlikuks ja tavapäraseks viisiks saab pidada ka kirja saatmist posti teel. Sellisel juhul tuleb TsÜS § 70 järgi lugeda tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil kiri pidanuks tavapäraselt saaja postkasti jõudma. Hageja on seisukohal, et krediidiasutusel on õigus vastutustundliku laenamise nõude rakendamisel eeldada, et klient teab oma laenu eesmärki ja finantsolukorda ning esitab krediidiasutusele enda huvi ja finantsolukorra kohta õiget informatsiooni. Hageja kontrollis enne laenude väljastamist kostja maksekäitumist. Kostjale tehti enne lepingu sõlmimist kättesaadavaks lepingueelne teave. Hageja võttis kostja krediidivõimelisuse hindamisel arvesse kostja poolt täidetud taotluses esitatud teavet ja kontrollis avalikke andmebaase. Hageja hinnangul puudub alus viivise vähendamiseks. Hageja märgib, et viivise eesmärk on tagada rahaliste kohustuste nõuetekohane täitmine, s.t sundida võlgnikku oma kohustuse täitmisele. Kostja on taotlenud viivisemäära vähendamist 2%-ni aastas. Hageja hinnangul on selline taotlus ilmselgelt perspektiivitu. Kohtupraktikas on kohus rahuldanud sarnaste nõuete puhul VÕS § 113 lg 1 tuleneva viivisenõude, millest saab järeldada, et viivisemäär on proportsionaalne ja põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt palub hageja kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 6821,44 eurot, lepingutasu 545 eurot, lepingu haldustasu 11,60 eurot, intressi 626,60 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 384,14 eurot ja edasiulatuva viivise seadusjärgses määras alates 20.03.2021 kuni põhivõlgnevuse summas 6821,44 eurot täitmiseni. Kostja vastuväited Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole lepingute tingimusi heaks kiitnud ning pooled ei oma kehtivat kokkulepet, kuivõrd hageja on jätnud lepingud elektrooniliselt allkirjastamata. Kostja leiab, et laenulepingute leheküljelt 3 nähtuv hageja esindaja allkirja kujutis ei ole asjakohane ja täitmata on TsÜS § 80 lg 3 tingimused. Kostja märgib ära, et laenulepingut ei ole kehtivalt üles öeldud, mistõttu laenu tagastamise nõue ei ole sissenõutavaks muutunud. Kostja hinnangul on 08.08.2020 hoiatus ja 23.08.2020 ülesütlemise avaldus kostjale kätte toimetamata. Samuti ei ole hageja edastanud laenulepingu ülesütlemise avaldust üldtingimustes sätestatud vormis ja viisil, st ülesütlemise avaldust ei ole kostjale allkirja vastu üle antud ega kostjale ka tähitud kirjana edastatud. Kostja leiab, et hageja ülesütlemise avaldus on TsÜS §§ 77 lg 2 ja 83 lg 2 alusel tühine tahteavaldus. Hageja ei ole tõendanud laenulepingu ülesütlemise avalduse kostjale kättetoimetamist. Kostja leiab, et laenulepingu tüüptingimuste punkt 2.2 on VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 35 alusel tühine tüüptingimus. Kostja leiab, et hageja ei ole väiteid seoses kostja krediidivõimelisuse hindamisega tõendanud. Kostja viitab (VÕS) § 4034 lõigetele 1, 6, 7, 9 ja 13 ja Finantsinspektsiooni soovitusliku juhendi vastutustundliku laenamise nõuete kohta punktile 7.8. Hageja sõnade kohaselt tugines hageja kostja krediidivõimelisuse üle otsustamisel krediidikäitumise analüüsi väljavõttele. Seejuures ei ole hageja tänaseni esitanud ühtegi tõendit selle kohta, mil moel on hageja kostja krediidivõimelisust hinnanud enne temaga krediidilepingu sõlmimist, mh ei ole hageja esitanud
kostjapoolset laenutaotlust või temapoolseid kinnitusi oma majandusliku seisundi kohta ega kostja pangakonto väljavõtet. Kostja hinnangul ei tõenda hageja poolt esitatud Exceli tabel kostja krediidivõimelisuse hindamist enne lepingu sõlmimist, kuna dokumendist ei nähtu lepingu pooltega mitte ühtegi viidet. Arvestades asjaolu, et kostjal on ülalpeetav alaealine laps, pidi kogenud krediidiandjale olema ilmselge, et kostja ei ole krediidivõimeline ja temaga krediidilepingut sõlmida ei või. Vastutustundliku laenamise põhimõtte mittejärgimiseks võib kostja hinnangul pidada sedagi, et krediidiandja on kostjale väljastanud lisakrediiti ilma, et poolte vahel oleks sõlmitud mingi kokkulepe. Kostja on seisukohal, et krediidiandja oleks pidanud igakordselt enne krediidilimiidi tõstmist kostja krediidivõimelisust uuesti hindama. Kuna hageja ei ole tõendanud, et ta oleks järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, saab krediidilimiidi piires kasutatud krediidilt arvestada intressi maksimaalselt seadusjärgses määras ning hagejal puudub õigus nõuda kõiki muid lepingust tulenevaid tasusid. Kostja on seisukohal, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja on seisukohal, et arvestades tüüplepinguid, mida hageja igapäevaselt kasutab, on lepingutasu ebamõistlikult suur. Kostja hinnangul on nimetatud tüüptingimused tühised VÕS § 42 mõistes. Samuti ei nõustu kostja hageja väitega, et kostja ei ole tasunud teenustasusid lepingute sõlmimise eest, sest lepingute Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehed sisaldavad infot, et lepingutasu kuulub tasumisele laenu väljamaksmisel ja lisatakse väljamakstavale laenusummale juurde. Eeltoodut arvesse võttes on kostja arvamusel, et lepingutasu nõue on põhjendamatu ja tühine. Kostja leiab, et ka lepingu haldustasu nõue ei ole õiguslikult põhjendatud VÕS § 281 lg 1 tähenduses. Kostja ei ole sõnaselgelt kinnitanud lepingu haldustasu maksmise kohustust. Kostja ei nõustu hageja viivisenõudega, viivisenõue on ebamõistlikult suur ja palub kohtul viivist vähendada. Juhul, kui hageja põhinõue tuleb rahuldada, on põhjendatud viivist vähendada 2%-ni aastas. Kuna hageja esitas kostjale nõudeid, kuid ei esitanud nõuete alusdokumente ega arvutuskäike, pidi kostja kasutama oma õiguste kaitseks õigusabiteenust. Sellega tekkis kostjale kahju summas 3384 eurot (kostjale osutati õigusabi 23,5 h tunni ulatuses tunnihinnaga 144 eurot koos käibemaksuga). Juhul, kui kohus hagi mingis osas rahuldab, esitab hageja protsessuaalse tasaarvestuse vastuväite. Kostja palub tasaarvestada hageja põhinõudega kostjale õigusabikulude tõttu tekkinud kahju 3384 eurot ning alusetult hagejale tasutud summa 5627,69 eurot. Kokku palub kostja hageja nõuete rahuldamise korral tasaarvestada kostja põhinõude 1888,31 euro ulatuses (10900-5627,69-3384). Kohtu põhjendused
1.Kohus, analüüsinud hagiavaldust, poolte poolt esitatud tõendeid ning analüüsinud kostja vastuväiteid, leiab, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele osaliselt.
2.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja
vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
3.Kohus selgitab, et enne asja sisulist lahendamist otsusega, lahendab kohus kostja poolt 15.09.2021 menetlusdokumendiga esitatud taotluse hagi läbi vaatamata jätmiseks ja 15.11.2021 esitatud vastuväite kohtu tegevusele. TsMS § 423 lg 2 sätestab alused, millisel juhul võib kohus jätta hagi läbi vaatamata. Kostja leiab, et hageja poolt kohtusse esitatud hagiavaldus ning selles esitatud asjaolude alusel ei ole nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel ning hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks, mille tõttu tuleb jätta see läbi vaatamata. Kohus leiab, et kostja taotlus hagi läbi vaatamata jätmiseks tuleb jätta rahuldamata. Kohtu hinnangul puudub hagi läbi vaatamata jätmiseks alus. Kohus ei nõustu kostjaga, et hageja nõuet ei ole võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel. Kohus peab põhjendatuks hagi sisulist menetlemist. Ülalmärgitud põhjendusel jätab kohus kostja taotluse hagi läbi vaatamata jätmiseks rahuldamata. Kostja on enda 15.11.2021 menetlusdokumendis välja toonud, et ta ei nõustu hagi muutmise nõude menetlemisega. Kohus selgitab, et kohus on juba 01.11.2021 kohtumäärusega võtnud menetlusse hageja poolt 10.09.2021 menetlusdokumendiga esitatud põhivõlgnevuse suurendamise nõue, mistõttu käsitleb kohus kostja seisukohta vastuväitena kohtu tegevusele TsMS § 333 lg 1 mõttes. TsMS § 333 lg 1 järgi menetlusosaline võib esitada vastuväite kohtu tegevuse kohta menetluse juhtimisel, samuti vastuväite menetlussätte rikkumise, eelkõige menetlustoimingu tegemise vorminõuete rikkumise kohta. Kostja leiab, et sisuliselt presenteerib hageja oma 10.09.2021 menetlusdokumendis kohtule 236,71 eurost maksegraafikut, väites, et tegemist on laenu tagastamise maksegraafikuga. Kostja juhib kohtu tähelepanu asjaoludele, et hagis ei ole tuginetud sellisest maksegraafikust tulenevale nõudele, sellist nõuet pole esitatud ja väidetavast maksegraafikust tulenev põhinõude kujunemise on täielikult tõendamata. Kostja leiab, et tegemist on nii uue hagi alusega kui ka uue nõudega, mis esitati kohtule alles 10.09.2021 ega ole menetletav. Isegi, kui kohus peaks leidma, et hagi alust ega eset ei ole korraga muudetud, ei esine mistahes mõjuvat põhjust hagi muutmiseks. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga justkui on hageja enda 10.09.2021 menetlusdokumendis esitanud uue maksegraafiku, millele hageja pole varasemalt tuginenud. Kohus selgitab, et tegemist on 07.03.2018 sõlmitud laenulepingu maksegraafikuga, mis on üheks nõude aluseks ja millele on hageja tuginenud kohtule 19.03.2021 esitatud hagiavalduses. Seega ei nõustu kohus kostja seisukohaga, et 10.09.2021 menetlusdokumendis on hageja esitanud uue nõude. Hageja üksnes suurendas enda põhivõlgnevust 1549,13 euro võrra ja vähendas lepingu haldustasu, intressi ja sissenõutavaks muutunud viivist. Kohus on seisukohal, et tegemist ei ole nõude muutmisega TsMS § 376 tähenduses. TsMS § 376 lg 4 p 2 kohaselt hagi muutmiseks ei peeta hageja põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist, vähendamist, laiendamist või kitsendamist. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kostja vastuväite kohtu tegevusele rahuldamata. Kostjal on võimalik esitada enda täiendavad vastuväited vajadusel apellatsioonkaebuses.
4.Kohus juhindub antud asja lahendamisel võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg-st 1, mis sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 76 lg 1 järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 142 lg 1 järgi käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.
5.Pooled vaidlevad selle üle, kas: 1) poolte vahel on sõlmitud kehtivad laenulepingud, kuivõrd hageja pole 07.03.2018 ja 15.01.2019 laenulepinguid digitaalselt allkirjastanud; 2) 15.01.2019 sõlmitud laenuleping on kehtivalt üles öeldud, sh kas 08.08.2020 ülesütlemise hoiatus ja 23.08.2020 ülesütlemise avaldus on kostjale kätte toimetatud; 3) hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet; 4) lepingutasu on ebamõistlikult suur; 5) lepingu haldustasu nõue on õiguslikult põhjendatud; 6) viivisenõue on ebamõistlikult suur ja kas viivise vähendamine on põhjendatud või mitte.
6.Kostja on seisukohal, et pooled ei oma kehtivat kokkulepet, kuivõrd hageja on jätnud lepingud elektrooniliselt allkirjastamata. Eeltoodust tulenevalt tuleb kohtul esmalt välja selgitada, kas poolte vahel oli 07.03.2018 ja 15.01.2019 sõlmitud kehtivad laenulepingud. VÕS § 9 lg 1 järgi leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 16 lg 1 kohaselt pakkumus (ofert) on lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. Oferdi piisav määratletus väljendab eelkõige tahet olla lepinguliselt seotud isikuga, kellele ettepanek tehakse ja kes selle vastu võtab. Tavaliselt loetakse piisavaks, kui ofert sisaldab lepingu eset, kogust ja hinda (võlaõigusseadus I, kommenteeritud väljaanne, lk 109). Kohtu hinnangul on hageja teinud kostjale VÕS § 16 lg 1 kohase pakkumuse. Kohtu hinnangul on ofert piisavalt määratletud, s.o mõlemas laenulepingus on märgitud laenutingimused (sh laenusumma, maksetähtaeg, intressimäär, lepingutasu, tagastamisgraafik) ja laenuandja ning laenusaaja andmed. Seega vastavad hageja pakkumused laenulepingute tunnustele. VÕS § 20 lg 1 järgi nõustumus (aktsept) on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. Kohtu hinnangul väljendab kostja nõustumust hagejale vajaliku teabe andmine (sh kostja arvelduskonto, kuhu laen üle kanda) ja lepingute allkirjastamine. VÕS § 9 lg 2 järgi pakkumusele nõustumuse andmisega on leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja
nõustumuse kätte sai. Hageja on 08.03.2018 kostja arvelduskontole kandnud üle 6000 eurot ja 17.01.2019 kostja arvelduskontole kandnud üle 4900 eurot, millest tulenevalt saab järeldada, et hageja sai kostja nõustumused kätte 08.03.2018 ja 17.01.2019. Laenulepingute sõlmimist tõendab täiendavalt ka asjaolu, et pooled on asunud laenulepingut täitma (hageja on kostjale laenu üle kandnud ja kostja on laenu osaliselt ka tagastanud). Kõigest eeltoodust tulenevalt on hageja ja kostja vahel sõlmitud kehtivad laenulepingud.
7.Antud juhul ei ole vaidlust selles, et kostja võttis 08.03.2018 kasutusse laenusumma 6000 eurot ja 17.01.2019 laenusumma 4900 eurot (dtl 28, 30). Nimetatule ei ole kostja vastu vaielnud. Kostja kohustus kasutusele võetud laenusummad tagastama vastavalt maksegraafikule. Hageja nõuab kostjalt laenulepingust tuleneva põhivõlgnevuse 6821,44 euro väljamõistmist. Kohtule nähtub, et 07.03.2018 sõlmitud laenulepingu alusel pidi kostja tegema hagejale kokku tagasimakseid summas 8563,35 eurot esimese osamaksena 278,50 eurot ja järgnevalt igakuise osamaksega 236,71 eurot iga kuu 10-ndal kuupäeval alates 10.04.2018 kuni 10.03.2021 (dtl 10-14). Kostja tasus põhinõude katteks ajavahemikul 10.04.2018 kuni 10.01.2019 kokku 1394,26 eurot (dtl 33). Kostja ei ole sellele vastu vaielnud. Kohtule esitatud asjaoludest tulenevalt sõlmiti seejärel 15.01.2019 laenuleping, millega väljastati kostjale lisalaen suuruses 4900 eurot. 15.01.2019 seisuga oli eelmise laenulepingu põhivõlgnevuseks 4605,74 eurot (6000 eurot-1394,26 eurot). 15.01.2019 laenulepingu laenujäägiks oli selle sõlmimise hetkel 10 050,74 eurot, mis sisaldas ka mõlema laenulepingu lepingutasusid (4900 eurot + 4605,74 eurot + 545 eurot). Kohtule nähtub, et 15.01.2019 sõlmitud laenulepingu alusel pidi kostja tegema hagejale kokku tagasimakseid summas 12 943,19 eurot esimese osamaksena 202,14 eurot ja järgnevalt igakuise osamaksega 215,95 eurot iga kuu 10-ndal kuupäeval alates 10.02.2019 kuni 10.01.2024 (dtl 20-24). Kostja tasus põhinõude katteks ajavahemikul 10.02.2019 kuni 22.05.2021 kokku 2684,30 eurot (dtl 33). Kostja ei ole sellele vastu vaielnud. Eeltoodust tulenevalt on kostja teinud kahe laenulepingu põhiosa katteks tagasimakseid summas 4078,56 eurot (1394,26 eurot+2684,30 eurot). Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid, et kostja oleks tasunud hagejale ajavahemikul 10.04.2018-22.05.2021 enam kui hageja poolt välja toodud 4078,56 eurot. Kostja on saanud laenu kokku summas 10 900 eurot. Kuivõrd kostja on teinud kahe laenulepingu põhiosa katteks tagasimakseid summas 4078,56 euro, siis on kostja põhivõlgnevuse suuruseks 6821,44 eurot. Kokku on kostja teinud hagejale kahe laenulepingu alusel makseid 5627,69 eurot (dtl 33). Kostja ei ole sellele vastu vaielnud, arvestades, et kostja taotles enda 15.11.2021 menetlusdokumendis alusetult hagejale tasutud summa 5627,69 eurot tasaarvestada. Kohtu hinnangul saab sellest järeldada, et kostja nõustub, et ta on tasunud hagejale 5627,69 eurot. Kohtu hinnangul on põhivõlgnevuse kujunemine arusaadav ja tõendatud. Kostjal oli laenulepingute järgi raha maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud. Kohus leiab, et
kostja vastuväited ei ole aluseks hageja poolt väljastatud laenude tasumata jätmiseks. Kostja rikkumine ei ole vabandatav, seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Lähtudes eeltoodust on kohus seisukohal, et hageja põhivõlgnevuse nõue on põhjendatud ning kostjalt kuulub välja mõistmisele põhivõlgnevus suuruses 6821,44 eurot.
8.Kostja leiab, et laenulepingut ei ole kehtivalt üles öeldud, kuivõrd hageja poolt on 08.08.2020 ja 23.08.2020 ülesütlemise avaldus kostjale kätte toimetamata ning seega ei ole ka laenu tagastamise nõue sissenõutavaks muutunud. Hageja selgitab, et ta saatis 23.08.2020 kostjale lepingu ülesütlemise teate e-posti aadressile xxx ning lihtkirjaga aadressile xxx. Hageja viitab Riigikohtu lahendile nr 2-156538, p 14, mille kohaselt loetakse TsÜS § 69 lg 2 järgi e-kiri saajani jõudnuks, kui see on saabunud saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 järgi kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Riigikohtu lahendi 3-2-1-146-04 punktist 19 tulenevalt on lepingu ülesütlemine ühepoolne, vastuvõtmist vajav tahteavaldus, mis lõpetab tulevikku suunatult kestvuslepingu. Kindlale isikule suunatud tahteavaldus tuleb tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 kohaselt tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Sama paragrahvi 2. lõike järgi on tahteavaldus kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. Kohus selgitab, et seega saab lepingu lugeda ülesöelduks juhul, kui kostja on ülesütlemise avalduse kätte saanud. Hageja ei ole kohtule esitanud tõendeid, et hageja oleks saatnud kostjale e-posti aadressile ja postiga ülesütlemise avalduse. Kohus selgitab hagejale, et pelgalt 23.08.2020 ülesütlemise avalduse esitamisest ei piisa. See ei tõenda, et hageja on kostjale ülesütlemise avalduse edastanud. Seejuures ei ole ka kostja kinnitust, et ta oleks ülesütlemise avalduse kätte saanud. Seega ei saa kohus lugeda laenulepingut ülesöelduks alates 23.08.2020. Kohus selgitab, et olenemata sellest on nõue muutunud sissenõutavaks alates hagiavalduse esitamisest kohtule, kuivõrd hagimaterjalidega on kostja kätte saanud ülesütlemise avalduse. Seega loeb kohus laenulepingu üles öelduks alates 19.03.2021.
9.Kostja on seisukohal, et krediidiandja on eiranud vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Kohtule nähtub, et vaidluse all olevad lepingud sõlmiti 07.03.2018 ja 15.01.2019. Kohus selgitab, et sõlmitud laenulepingute ajal kehtis VÕS § 4034, mille lg 1 punktide 1 ja 2 kohaselt krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi,
regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 6 järgi krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 14 lg 2 kohaselt lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistav isik peab teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Neist asjaoludest, mille teatamist teine pool ei saa mõistlikult oodata, ei pea teatama. Krediidiasutuste seadus (KAS) § 83 lg 3 järgi krediidiasutus on kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. KAS § 83 lg 31 kohaselt krediidiasutus peab tarbijale laenu andmisel või tarbijale krediidiandjate ja -vahendajate seaduse §-des 7 ja 51 nimetatud nõustamisteenuse osutamisel järgima krediidiandjate ja -vahendajate seaduse §des 47–531 sätestatut. Krediidiasutusel tuleb tagada, et krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 2 lõikes 8 nimetatud krediidiasutuse konsolideerimisgruppi kuuluva tarbijatele laenu andva või vahendava tütarettevõtja tegevus vastab krediidiandjate ja -vahendajate seaduse §-des 38, 40, 43, § 44 lõigetes 2 ja 3 ning §-des 46–531, 57 ja 58 sätestatud tingimustele. Kostja leiab, et ta ei olnud laenulepingute sõlmimise ajal krediidivõimeline. Arvestades asjaolu, et kostjal on ülalpeetav alaealine laps, pidi kogenud krediidiandjale olema ilmselge, et kostja ei ole krediidivõimeline ja temaga krediidilepingut sõlmida ei või. VÕS § 4034 lg 13 järgi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja. Seega peab hageja tõendama, et ta järgis vastutustundliku laenamise põhimõtte vajalikke kohustusi. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmiseks vajalike kohustuste täitmist. Hageja on 09.09.2021 esitanud Exceli tabeli krediidivõimekuse analüüsi kohta. Hageja on selgitanud, et ta kontrollis enne laenude väljastamist kostja maksekäitumist, võttis arvesse kostja poolt taotluses esitatud teavet ja kontrollis avalikke andmebaase. Kohtu hinnangul on hageja poolt esitatud Exceli tabel täielikult sisustamata. Tabelist ei ole võimalik aru saada, kas nimetatud andmed üleüldse käivad kostja kohta. Hageja on esitanud üldised andmed ja jätnud välja toomata, kuidas kujunesid nimetatud tabelis sissetulekud ja väljaminekud. Hageja ei ole välja toonud ega esitanud tõendeid selle kohta, millise teabe täpsemalt laenuandja enne lepingute sõlmimist omandas. Ringkonnakohtu praktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks
peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 13.10.2020 otsus asjas nr 2-18-9977, punkt 12). Kohus leiab, et praegusel juhul pangakonto väljavõtete küsimine tõendatud ei ole. Hageja selgitustest tulenevalt ei selgu, kas laenuandja omandas teabe, mis võimaldas tal hinnata, kas kostja oli võimeline krediidi laenulepingutes kokkulepitud tingimustel tagasi maksma. Kohtu hinnangul pelgalt viitamine, et hageja kontrollis kostja maksekäitumist ja avalikke andmebaase, ei ole piisav, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv. VÕS § 4034 lg 6 järgi tohib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Hageja ei ole aga tõendanud, et laenuandja oli mõlemat laenu väljastades veendunud, et kostja puhul oli tegemist krediidivõimelise isikuga. Kohus nõustub kostja vastuväidetega hageja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise osas ning on seisukohal, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet 07.03.2018 ja 15.01.2019 lepingute sõlmimisel. VÕS § 4034 lg 6 järgi tohib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 7 esimese lause järgi kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et hageja on nimetatud kohustust rikkunud. VÕS § 4034 lg 7 kohaselt tuleb seega 07.03.2018 ja 15.01.2019 sõlmitud lepingute intressimääraks lugeda VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kokkulepitud intressimääraks on antud juhul 19,90% ja 9,90% aastas. VÕS §-st
tulenev Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär alates 01.01.2018 laenulepingute sõlmimisest on 0,00%, seega tuleb kohtu hinnangul 07.03.2018 ja 15.01.2019 sõlmitud lepingutele kohaldada intressimäära 0,00%. VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt ei võlgne kostja laenuandjale ka muid laenulepinguga seotud tasusid, nt lepingutasu, kuid kostja ei vabane nt makseviivitusest tekkinud viivise tasumise kohustusest, leppetrahvi nõuete, sissenõudmiskulude ega vara väärtuse vähenemisest tekkinud nõuete täitmise kohustusest. Eelnevast tulenevalt on kostja vastavalt 07.03.2018 ja 15.01.2019 sõlmitud lepingutele kohustatud tagastama vaid laenu põhiosa, millele lisandub viivis. Tagasimaksmisele kuuluvast summast tuleb maha arvestada laenulepingute sõlmimise tasu, intress ja haldustasu.
10.Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka viivise 384,14 eurot. VÕS § 101 lg 1 p 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult
viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohtule nähtub laenulepingu eritingimustest, et intressimääraks on 9,90% aastas (dtl 22). Nimetatud intressimäär on kõrgem kui seadusjärgne viivisemäär, seega tuleb VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt lugeda poolte vahel sõlmitud laenulepingu viivisemääraks 9,90% aastas. Hageja taotleb sissenõutavaks muutunud viivist määras 9,90% aastas, kuid edasiulatuvat viivist seadusjärgses määras. TsMS § 367 järgi viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivist, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja nõuab kostjalt viivist alates lepingu ülesütlemisele järgnevast kalendripäevast 24.08.2020 kuni hagiavalduse esitamiseni 19.03.2021 määras 9,90% aastas ning edasiulatuvat viivist alates 20.03.2021 seadusjärgses määras. Kuivõrd kohus ei ole lepingu ülesütlemist 23.08.2021 seisuga tuvastanud, ei ole ka põhjendatud arvestada viivist ülesütlemisele järgnevast päevast. Seega leiab kohus, et viivisenõue on põhjendatud hagiavaldusele esitamisele järgnevast päevast, s.o alates 20.03.2021. Arvestades, et kostja on olnud oma kohustuse täitmisega viivituses, on põhjendatud kostjalt välja mõista viivis seadusjärgses määras alates 20.03.2021 arvestatuna põhivõlgnevuselt kuni põhivõlgnevuse täitmiseni.
11.Kostja on palunud kohtul viivist vähendada 2%-ni aastas. Riigikohtu lahendi 3-2-1-162-12 punktist 20 tuleneb, et olulised põhimõtted viivise vähendamise taotluse lahendamiseks tulenevad Riigikohtu 14. juunil 2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 tehtud otsusest. Riigikohus leidis, et viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Siiski peavad kohtulahendist nähtuma ja olema kontrollitavad kohtu motiivid, miks viivist vähendati. Arvestada tuleb ka üldist praktikat viivise väljamõistmisel, sest ka lepingulistes suhetes osalejate jaoks peab üldjoontes olema ettenähtav, kas ja millises ulatuses kohtud nende viivisenõudeid aktsepteerivad. Nimetatud lahendis jaotas Riigikohus ka tõendamiskoormuse. Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Seega on viivise ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus kostjal. Kohtu hinnangul ei ole viivisemäär 9,90% aastas ega seadusjärgses määras ebamõistlik arvestades krediidiandja tegevusala ja praktikat. Majandus- ja kutsetegevuses oleval juriidilisel isikul, kes tegeleb laenude väljastamisega, on nimetatud viivisemäär mõistlik. Riigikohus on 10.05.2016 otsuses nr 3-2-1-25-16 asunud seisukohale, et eelduslikult tuleb hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Käesoleval juhul ei ületa viivisemäär kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Praegusel juhul ei ületa hageja viivisenõue kordades ka põhinõuet. Kohus
peab vajalikuks täiendavalt mainida, et kostja pole ka esitanud tõendeid, millest saaks järeldada, et kostja majanduslik seis on väga raske. Kohus jätab kostja taotluse viivise vähendamiseks rahuldamata, kuna kostja ei ole tõendanud VÕS § 162 eelduste olemasolu.
12.Järgnevalt hindab kohus kostja tasaarvestuse vastuväidet. Kostja selgitab, et juhul kui kohus hagiavalduse mingis osas rahuldab, esitab hageja protsessuaalse tasaarvestuse vastuväite, millega palub tasaarvestada hageja põhinõude kostjale õigusabikulude tõttu tekkinud kahju 3384 eurot ning alusetult hagejale tasutud summa 5627,69 eurot. Tulenevalt VÕS § 197 esimesest ja teisest lõikest kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Kostja on seisukohal, et kostjale tekitati kahju. Riigikohtu 31.01.2018 otsuse kohaselt tsiviilasjas nr 2-14-21710 on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise eesmärgiks kaitsta laenuvõtjat üle jõu käiva krediidilepingu sõlmimise eest ja selle rikkumise tagajärjeks on esmajoones laenusaaja võimalus leping tühistada või nõuda rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist. Riigikohtu lahendi 3-2-1-136-12 punktist 25 tulenevalt võib vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega. Seega peab kohus hindama, kas kostjal on õigus kahjuhüvitist, millega hageja nõuet tasaarvestada, nõuda või mitte. VÕS § 115 lg 1 järgi kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. VÕS § 115 lg 1 ning §-de 127 ja 128 alusel võib hageja nõuda kahju hüvitamist. Riigikohtu lahendist 3-2-1-173-12 punktist 15 tulenevalt peavad olema täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused: 1) kohustuse rikkumine; 2) kostja vastutab rikkumise eest, st rikkumine ei ole VÕS § 103 lg 1 järgi vabandatav; 3) hagejale on tekkinud või tekib kahju; 4) kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga; 5) kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu; 6) rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Kohus on käesoleva lahendi punktis 9 jõudnud järeldusele, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, s.o hageja on kohustust rikkunud. Järgnevalt tuleb kohtul tuvastada, kas kohustuse rikkumine hageja poolt oli vabandatav või mitte. VÕS § 103 lg 1 sätestab, et võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et ta ei vastuta kohustuse rikkumise eest.
Järgnevalt tuleb kohtul tuvastada, kas kostjale on tekkinud kahju. Kahjuks märgib kostja 15.11.2021 seisuga menetluskulud summas 3384 eurot ja hagejale tasutud summa 5627,69 eurot. Riigikohtu lahendi 3-2-1-112-16 punktist 21 tulenevalt VÕS § 197 lg 1 järgi tekib tasaarvestusolukord siis, kui tasaarvestaval poolel on õigus teiselt poolelt tema kohustuse täitmist nõuda ning oma kohustus täita. Tasaarvestavale poolele kuuluv nõue teise poole vastu peab olema sissenõutav ning teisele poolele kuuluv nõue tasaarvestava poole vastu peab olema täidetav. Tasaarvestav pool käesolevas asjas on kostja, kellele kuuluvad potentsiaalselt leppetrahvi- ja kahju hüvitamise nõue hageja vastu ning teine pool on hageja kellele kuulub potentsiaalne tasunõue kostja vastu. Tasaarvestusolukord tekkis kui kostja nõuded oli muutunud sissenõutavaks ja kostjal oli õigus tema vastu suunatud hageja nõue täita. Seega tekkis käesolevas asjas tasaarvestuse olukord alates ajast, mil kostja õigus nõuda hagejalt kahju hüvitamist ja leppetrahvi muutus sissenõutavaks, ning hageja nõue oli täidetav ehk kostjal oli õigus maksta hagejale tasu ehk nõue täita. Kohtu hinnangul ei saa kostja enda menetluskulusid tasaarveldada hageja võlanõudega, kuivõrd kostja nõue ei ole muutunud sissenõutavaks. VÕS § 82 lg 1 kohaselt juhul, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 82 lg 7 järgi kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Käesoleval hetkel ei ole kostjal õigus nõuda hagejalt menetluskulude tasumist, kuivõrd kohus määrab menetluskulude jaotuse ja suuruse kindlaks alles käesolevas lahendis, mida on võimalik pooltel edasi kaevata. Samuti ei saa pidada kostja kahjuks 5627,69 eurot, kuivõrd kohus on tuvastanud, et kostja on saanud hagejalt laenu kokku summas 10 900 eurot ja 5627,69 eurot on summa, mis kostja on hagejale tagasi maksnud. Kohus selgitab, et nimetatud summa ei saa olla kostja kahju arvestades, et kostja on saanud laenu 10 900 eurot. Eeltoodust tulenevalt on seega täitmata eeldused kahju hüvitamise nõudmiseks. Kohtu hinnangul puudub eeltoodust tulenevalt kostjal tasaarvestuseks esitatud nõue hageja vastu ja tasaarvestust ei saa teostada, mistõttu tuleb jätta tasaarvestusavaldus rahuldamata.
13.Kõigest eeltoodust tulenevalt kuulub hagiavaldus rahuldamisele osaliselt. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 6821,44 eurot ja alates 20.03.2021 viivis arvestatuna põhivõlgnevuselt (6821,44 eurolt) VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.
Menetluskulud
14.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Tulenevalt TsMS § 163 lg-st 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
Kohus rahuldas hagi 84% ulatuses, seega jäävad hageja menetluskulud kostja kanda 84% ulatuses ja kostja menetluskulud 16% ulatuses hageja kanda.
15.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Hageja palub menetluskulude nimekirja kohaselt kostjalt välja mõista õigusabikulud 1140 eurot, riigilõivu summas 500 eurot ning viivise menetluskuludelt. Riigilõivu tasumine nähtub e-toimikust. Tegemist on põhjendatud ja vajaliku kuluga ning see kuulub kostjalt väljamõistmisele. Hageja esindaja on osutanud õigusabi kokku 9 tundi ja 30 minutit järgnevalt: 1) alusdokumentidega tutvumine ja nende analüüs 1 tund ja 30 minutit; 2) hagiavalduse ettevalmistamine ja koostamine; lisade kogumine ja komplekteerimine; dokumentide esitamine kohtule 2 tundi ja 30 minutit; 3) kostja vastusega tutvumine ja analüüs 2 tundi; 4) seisukoha koostamine, kohtupraktika analüüs, täiendavate tõendite kogumine ja analüüs ja kohtule esitamine 2 tundi; 5) kostja täiendava 15.09 seisukohaga tutvumine ja analüüs 1 tund; 6) menetluskulude nimekirja koostamine ja kohtule esitamine 30 minutit. Kostja esitas hageja menetluskuludele vastuväite. Kostja ei pea hageja õigusabikulusid hagiavalduse koostamisele ja esitamisele põhjendatuks. Kostja hinnangul on põhjendatud ajaks 1 tund. Samuti ei pea kostja mõistlikuks tunnitasu 120 eurot tunnis, mõistlik tunnitasu on 60 eurot tunnis. Hageja esindaja tunnihind on 120 eurot tunnis. Võttes arvesse eelkõige hageja esindaja kvalifikatsiooni (jurist), on kohtu hinnangul esindaja põhjendatud tunnitasu suuruseks 100 eurot. Kohus märgib, et juristid osutavad üldjuhul õigusteenust advokaatidest mõnevõrra madalama tasu eest. Kohtu hinnangul ei ole antud juhul tegemist keerulise ega mahuka tsiviilasjaga. Kohus leiab, et lepingulise esindaja kulu 1140 eurot ei ole põhjendatud. Kohtu hinnangul saab põhjendatud ajaks hagiavalduse koostamisele ja sellega seonduvatele toimingutele pidada 1 tundi ja 30 minutit, arvestades, et hageja on menetluses pidanud enda nõuet täpsustama. Kohus vähendab antud ajakulu 2 tunni ja 30 minuti võrra. Kostja vastusega tutvumisele ja analüüsile ei pidanud mõistlikult võttes kuluma rohkem kui 1 tund. Kohus vähendab antud ajakulu 1 tunni võrra. Ülejäänud toimingud on kohtu hinnangul põhjendatud ja mõistlikud ning vastavad väljatoodud ajakulule. Eeltoodust tulenevalt tuleb vähendada esindaja ajakulu kokku 3 tunni ja 30 minuti võrra, seega on esindaja menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud põhjendatud ja vajalikud kokku 6 tunni ulatuses, s.o 600 euro ulatuses. Hageja menetluskulud kokku on seega 1100 eurot (riigilõiv ja esindajakulu). Kuivõrd kohus rahuldas hagi 84% ulatuses, tuleb kostjalt hagejale välja mõista menetluskuluna 924 eurot.
16.Kostja on esitanud kohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on kostja kokku kandnud kulusid summas 3384 eurot 23 tunni ja 30 minuti eest tunnihinnaga 120 eurot
käibemaksuga järgnevalt: 1) hagiavalduse ja materjalidega tutvumine, läbitöötamine ning õiguslik analüüs ja tõendamiskoormise selgitamine 3 tundi; 2) 22.04.2021 kostja vastuse koostamine 4 tundi; 3) hageja 30.07.2021 seisukohaga tutvumine ja analüüs 3 tundi ja 30 minutit; 4) kostja 15.09.2021 vastuse koostamine 3 tundi; 5) hageja 10.09.2021 hagiavalduse täiendusega tutvumine, läbitöötamine ja õiguslik analüüs ja kliendi nõustamine 3 tundi; 6) 15.11.2021 kostja vastuse koostamine ja esitamine 7 tundi. Hageja esitas kostja menetluskuludele vastuväite. Hageja on seisukohal, et kostja esindaja toodud ajakulu 23 tundi ja 30 minutit ei ole reaalne ega põhjendatud. TsMS § 394 lg 3 kohaselt kui kostjat esindab menetluses esindaja, tuleb vastuses märkida ka esindaja andmed. Kostja ei ole kohtule esitatud dokumentides märkinud esindaja andmeid, kostja on menetlusdokumendid esitanud enda nimelt ning enda poolt allkirjastatuna kuni kostja viimase, s.o kuni 15.11.2021 menetlusdokumendi esitamiseni. Järelikult võis hageja käesolevas asjas mõistlikult eeldada, et kostja oli otsustanud osaleda kohtumenetluses isiklikult kuni 15.11.2021. Hüvitamisele kuuluvad vaid kulud lepingulisele esindajale, seetõttu kuuluvad menetluskulud hüvitamisele vaid juhul, kui lepinguline esindaja on menetluses osalenud. Menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel tuleb arvestada mh sellega, milliseid kulutusi sai isik ette näha. Kui kohus leiab, et põhjendatud on jätta kostja menetluskulud hageja kanda, tuleb kostja põhjendatud menetluskuludeks lugeda üksnes menetluskulud alates 15.11.2021 esitatud dokumendist. Kostja esindaja on märkinud, et 15.11.2021 menetlusdokumendi koostamiseks on kulunud 7 tundi. Hageja leiab, et tegemist ei ole mõistliku ajaga, vaid see on ülepaisutatud. Tuginedes eeltoodule on hageja hinnangul põhjendatud kostja esindaja kulud maksimaalses mahus 4 tundi. Kohus nõustub hagejaga ja leiab, et kostja põhjendatud kuluks on üksnes 15.11.2021 esitatud menetlusdokument, kuivõrd eelnevalt osales kostja menetluses esindajata. Olenemata sellest, et kostja on vastuses hagile enda esindaja menetluskulud välja toonud, ei saa kohus nendega arvestada, kuna kõik menetluses esitatud menetlusdokumendid on allkirjastatud ja esitatud isiklikult kostja poolt (v.a. 15.11.2021 menetlusdokument). Sellest sai järeldada, et kostjal ei ole esindajat. Kohus oleks saanud esindaja kuludega arvestada üksnes juhul, kui menetlusdokumentides oleks välja toodud esindaja andmed ja esitatud volikiri ning diplom. Kostja on esitanud 15.11.2021 volikirja, mis on allkirjastatud alles 14.11.2021. Seega saab esindaja toiminguid pidada põhjendatuks alates nimetatust kuupäevast. Kostja esindaja tunnihind on 120 eurot tunnis. Võttes arvesse eelkõige kostja esindaja kvalifikatsiooni (jurist), on kohtu hinnangul esindaja põhjendatud tunnitasu suuruseks 100 eurot, millele lisandub käibemaks. Kohus märgib, et juristid osutavad üldjuhul õigusteenust advokaatidest mõnevõrra madalama tasu eest. Kohtu hinnangul ei ole antud juhul tegemist keerulise ega mahuka tsiviilasjaga. Kohus leiab, et lepingulise esindaja kulu 840 eurot 15.11.2021 kostja vastuse koostamise ja esitamise eest ei ole põhjendatud. Nimetatud toimingule ei pidanud mõistlikult võttes kuluma rohkem kui 4 tundi. Kohus vähendab antud ajakulu 3 tunni võrra. Seega on esindaja menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud põhjendatud ja vajalikud kokku 4 tunni ulatuses.
Seega on esindaja menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud põhjendatud ja vajalikud kokku 480 euro ulatuses. Kuivõrd kohus jättis hagi rahuldamata 16% ulatuses, tuleb hagejalt kostjale välja mõista menetluskulud summas 76,80 eurot.
17.TsMS § 445 lg 1 teise lause järgi kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Seega tuleb tasaarvestada hageja ja kostja vastastikused menetluskulud ning mõista välja kostjalt hageja kasuks menetluskulud 847,20 eurot. Hageja on taotlenud TsMS § 177 lg 4 alusel kohustada kostjat hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab taotluse.
18.TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Liisi Vernik kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 15.08.2023. a otsusega nr 2-214379.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.