Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov
Kohtuasi
TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal hagi X (X) vastu võla nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 15. detsembri 2021 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Kaebuse hind ringkonnakohtus
7367,16 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (registrikood esindajad ringkonnakohtus 14304235), lepinguline esindaja AŽ Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Erki Casar Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 15. detsembri 2021 otsus osas, milles maakohus hagi osaliselt rahuldas ning mõistis X-lt TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kasuks välja põhivõlgnevuse 6821,44 eurot ja alates 20.03.2021 viivise põhivõlgnevuselt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta ka selles osas hagi rahuldamata.
2.Tühistada Harju Maakohtu 15. detsembri 2021 otsus menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas ning teha uus menetluskulude jaotus.
3.Kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine: 3.1 Jätta kostja X poolt 15.09.2021 esitatud taotlus hagi läbi vaatamata jätmiseks rahuldamata. 3.2 Jätta kostja X poolt 15.11.2021 esitatud vastuväide kohtu tegevusele rahuldamata. 3.3 Jätta TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali hagi X vastu rahuldamata.
3.4 Menetluskulud maakohtus jätta TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kanda.
4.Menetluskulud ringkonnakohtus jätta TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kanda.
5.Menetluskulude suuruse määrab kindlaks tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus.
6.Keelduda vastu võtmast TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali poolt apellatsioonkaebuse vastusele lisatud tõendeid.
7.Apellatsioonkaebus rahuldada. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (hageja) esitas 19.03.2021 Harju Maakohtule hagi ja 10.09.2021 hagiavalduse täpsustuse X (X, kostja) vastu võla nõudes. 10.09.2021 hagiavalduse täienduse kohaselt palus hageja kostjalt välja mõista põhivõlgnevus 6821,44 eurot, lepingutasu 545 eurot, lepingu haldustasu 11,60 eurot, intress 626,60 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 384,14 eurot ja viivis alates 20.03.2021 kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
2.Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt sõlmisid pooled 07.03.2018 laenulepingu, mille alusel sai kostja laenu 6000 eurot. 15.01.2019 sõlmisid pooled laenulepingu, mille alusel sai kostja laenu summas 4900 eurot ja millega refinantseeriti eelnevalt võlgnevuses olevat laenu. Kostja sai laenulepingute alusel laenu kokku 10 900 eurot (6000+4900). Kuivõrd kostja oma laenulepingulisi kohustusi korrapäraselt ei täitnud, saatis hageja 08.08.2020 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse. Kostja vaatamata hoiatusele võlgnevust ei tasunud, mistõttu ütles hageja lepingu üles 23.08.2020.
3.Kostja on teostanud põhinõude katteks tagasimakseid kokku summas 4078,56 eurot. Seega on kostja põhivõlgnevus 6821,44 eurot (10900-4078,56).
4.Pooled leppisid 07.03.2018 lepingus kokku intressimääras 19,90% aastas. 15.01.2019 sõlmitud lepingus leppisid pooled kokku intressimääras 9,90% aastas. Kostjal on
intressivõlgnevus alates 10.04.2020 osamaksest kuni ülesütlemisele eelnenud 10.08.2020 osamakseni summas 323,11 eurot.
5.Vastavalt poolte kokkuleppele oli kostja kohustatud hagejale tasuma lepingutasu 07.03.2018 sõlmitud laenulepingu eest 300 eurot ja 15.01.2019 sõlmitud lepingu eest 245 eurot. Kostja ei ole lepingutasu maksnud, mistõttu on võlgnevus lepingutasu eest 545 eurot (300+245).
6.Vastavalt poolte vahel 15.01.2019 sõlmitud laenulepingule oli laenusaaja kohustatud tasuma igakuiselt haldustasu 2,90 eurot ning laenulepingu ülesütlemise seisuga, s.o 23.08.2020, oli kostjal tasumata 10.04.2020 – 10.08.2020 osamaksete haldustasud 4 kuu eest 11,60 eurot.
7.Hageja arvestab viivist kogu põhivõla summalt 6821,44 eurot, määraga 9,90 % aastas, lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates 24.08.2020 kuni hagiavalduse esitamiseni 19.03.2021 ja nõuab viivist summas 384,14 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt kuni sellekohase tasumiseni seadusjärgses viivisemääras. Kostja vastus
8.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
9.Hageja nõue ei ole selge. Hageja ei ole laenulepinguid nõuetekohaselt allkirjastanud. Hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Laenulepingut ei ole kehtivalt üles öeldud, mistõttu laenu tagastamise nõue ei ole sissenõutavaks muutunud. Kostjale ei ole kätte toimetatud hoiatust ja laenulepingu ülesütlemisavaldust.
10.Lepingutasu on ebamõistlikult suur ning tühine VÕS § 42 mõttes. Lepingu haldustasu ei ole põhjendatud. Intressiarvestus on ebaõige. Viivisenõue on ebamõistlikult suur ja kostja palub viiviseid vähendada.
11.Juhul, kui kohus hageja nõude mingi osas rahuldab, siis palub kostja tasaarvestada hageja põhinõude kostjale õigusabikulude tõttu tekkinud kahjuga 3384 eurot ning alusetult hagejale tasutud summaga 5267,69 eurot. Maakohtu otsus ja põhjendused
12.Harju Maakohtu 15.12.2021 otsusega rahuldas kohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 6821,44 eurot ning alates 20.03.2021 viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõlgnevus täitmiseni. Kohus jättis rahuldamata kostja 15.09.2021 taotluse hagi läbi vaatamata jätmiseks, samuti kostja 15.11.2021 vastuväite. Kohus jättis hageja menetluskulud 84 % ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 16 % ulatuses hageja kanda. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskuluna 924 eurot ja hagejalt kostja kasuks menetluskuluna 76,80 eurot. Kohus
tasaarvestas vastastikused menetluskulude nõuded ja mõistis tasaarvestuse tulemusena kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 847,20 eurot ja viivise kuni täitmiseni.
13.Kohus asus seisukohale, et hageja pakkumused vastavad laenulepingu tunnustele (VÕS § 9 lg 1 ja § 16 lg 1). Kostja poolt nõustumust VÕS § 20 lg 1 järgi väljendas hagejale vajaliku teabe andmine (sh kostja arvelduskonto, kuhu laen üle kanda) ja lepingute allkirjastamine. VÕS § 9 lg 2 järgi pakkumusele nõustumuse andmisega on leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja nõustumuse kätte sai. Hageja on 08.03.2018 kostja arvelduskontole kandnud üle 6000 eurot ja 17.01.2019 kostja arvelduskontole kandnud üle 4900 eurot, millest tulenevalt saab järeldada, et hageja sai kostja nõustumused kätte 08.03.2018 ja 17.01.2019. Laenulepingute sõlmimist tõendab täiendavalt ka asjaolu, et pooled on asunud laenulepingut täitma (hageja on kostjale laenu üle kandnud ja kostja on laenu osaliselt ka tagastanud). Kõigest eeltoodust tulenevalt on hageja ja kostja vahel sõlmitud kehtivad laenulepingud.
14.Kohus analüüsis laenulepingu ülesütlemist. Hageja selgitas, et ta saatis 23.08.2020 kostjale lepingu ülesütlemise teate e-posti aadressile XXX ning lihtkirjaga aadressile XXX. Hageja viitas Riigikohtu lahendile nr 2-15-6538 (p 14), mille kohaselt loetakse TsÜS § 69 lg 2 järgi e-kiri saajani jõudnuks, kui see on saabunud saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse. Hageja ei ole kohtule esitanud tõendeid, et hageja oleks saatnud kostjale e-posti aadressile ja postiga ülesütlemisavalduse. Pelgalt 23.08.2020 ülesütlemisavalduse esitamine ei tõenda, et hageja on kostjale ülesütlemisavalduse edastanud. Seejuures ei ole ka kostja kinnitust, et ta oleks ülesütlemisavalduse kätte saanud. Seega ei saa lugeda laenulepingut ülesöelduks alates 23.08.2020. Olenemata sellest on nõue muutunud sissenõutavaks alates hagiavalduse esitamisest kohtule, kuivõrd hagimaterjalidega on kostja kätte saanud ülesütlemisavalduse. Seega luges kohus laenulepingu üles öelduks alates 19.03.2021.
15.Kohus analüüsis, kas hageja on eiranud vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Sõlmitud laenulepingute ajal kehtis VÕS § 4034, mille lg 1 punktide 1 ja 2 kohaselt krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja on 09.09.2021 esitanud Exceli tabeli krediidivõimekuse analüüsi kohta. Hageja on selgitanud, et ta kontrollis enne laenude väljastamist kostja maksekäitumist, võttis arvesse kostja poolt taotluses esitatud teavet ja kontrollis avalikke andmebaase. Kohus asus seisukohale, et hageja poolt esitatud Exceli tabel on täielikult sisustamata. Tabelist ei ole võimalik aru saada, kas nimetatud andmed üldse käivad kostja kohta. Hageja on esitanud üldised andmed ja jätnud välja toomata, kuidas kujunesid nimetatud tabelis sissetulekud ja väljaminekud. Hageja ei ole välja toonud ega esitanud tõendeid selle kohta, millise teabe täpsemalt laenuandja enne lepingute sõlmimist omandas. Praegusel juhul ei ole tõendatud ka kostja pangakonto väljavõtete küsimine. Hageja selgitustest tulenevalt ei selgu, kas laenuandja omandas teabe, mis võimaldas tal hinnata, kas kostja oli võimeline krediidi laenulepingutes kokkulepitud tingimustel tagasi maksma. Pelgalt viitamine, et hageja kontrollis kostja maksekäitumist ja avalikke andmebaase, ei ole piisav, kuivõrd need ei anna
sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv. Seega ei ole hageja tõendanud, et oli mõlemat laenu väljastades veendunud, et kostja puhul oli tegemist krediidivõimelise isikuga. Kohus asus seisukohale, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet 07.03.2018 ja 15.01.2019 lepingute sõlmimisel. Kuna hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb laenulepingu intressimääraks lugeda VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast (VÕS § 4034 lg 7). VÕS §-st 94 tulenev Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär alates 01.01.2018 laenulepingute sõlmimisest oli 0,00%. Seega tuleb 07.03.2018 ja 15.01.2019 sõlmitud lepingutele kohaldada intressimäära 0,00%. VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt ei võlgne kostja laenuandjale ka muid laenulepinguga seotud tasusid, nt lepingutasu, kuid kostja ei vabane nt makseviivitusest tekkinud viivise tasumise kohustusest, leppetrahvi nõuete, sissenõudmiskulude ega vara väärtuse vähenemisest tekkinud nõuete täitmise kohustusest. Eelnevast tulenevalt on kostja vastavalt 07.03.2018 ja 15.01.2019 sõlmitud lepingutele kohustatud tagastama vaid laenu põhiosa, millele lisandub viivis. Tagasimaksmisele kuuluvast summast tuleb maha arvestada laenulepingute sõlmimise tasu, intress ja haldustasu.
16.Vaidlust ei ole selles, et kostja võttis 08.03.2018 kasutusse laenusumma 6000 eurot ja 17.01.2019 laenusumma 4900 eurot (dtl 28, 30). Asjas nähtub, et 07.03.2018 sõlmitud laenulepingu alusel pidi kostja tegema hagejale kokku tagasimakseid summas 8563,35 eurot esimese osamaksena 278,50 eurot ja järgnevalt igakuise osamaksega 236,71 eurot iga kuu 10ndal kuupäeval alates 10.04.2018 kuni 10.03.2021 (dtl 10-14). Kostja tasus põhinõude katteks ajavahemikul 10.04.2018 kuni 10.01.2019 kokku 1394,26 eurot (dtl 33). Kostja ei ole sellele vastu vaielnud. Seejärel sõlmiti 15.01.2019 laenuleping, millega väljastati kostjale lisalaen suuruses 4900 eurot. 15.01.2019 seisuga oli eelmise laenulepingu põhivõlgnevuseks 4605,74 eurot (60001394,26). 15.01.2019 laenulepingu laenujäägiks oli selle sõlmimise hetkel 10 050,74 eurot, mis sisaldas ka mõlema laenulepingu lepingutasusid (4900+4605,74+545). 15.01.2019 sõlmitud laenulepingu alusel pidi kostja tegema hagejale kokku tagasimakseid summas 12 943,19 eurot esimese osamaksena 202,14 eurot ja järgnevalt igakuise osamaksega 215,95 eurot iga kuu 10ndal kuupäeval alates 10.02.2019 kuni 10.01.2024 (dtl 20-24). Kostja tasus põhinõude katteks ajavahemikul 10.02.2019 kuni 22.05.2021 kokku 2684,30 eurot (dtl 33). Eeltoodust tulenevalt on kostja teinud kahe laenulepingu põhiosa katteks tagasimakseid summas 4078,56 eurot (1394,26+2684,30), mistõttu on kostja põhivõlgnevuse suurus 6821,44 eurot (10900-4078,56).
Kokku on kostja teinud hagejale kahe laenulepingu alusel makseid 5627,69 eurot (dtl 33). Kostja ei ole sellele vastu vaielnud, arvestades, et kostja taotles enda 15.11.2021 menetlusdokumendis alusetult hagejale tasutud summa 5627,69 eurot tasaarvestada. Kohtu hinnangul on põhivõlgnevuse kujunemine arusaadav ja tõendatud. Kostjal oli laenulepingute järgi raha maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud. Kostja vastuväited ei ole aluseks hageja poolt väljastatud laenude tasumata jätmiseks. Kostja rikkumine ei ole vabandatav, seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Lähtudes eeltoodust kuulub kostjalt välja mõistmisele põhivõlgnevus suuruses 6821,44 eurot.
17.Hageja taotleb sissenõutavaks muutunud viivist määras 9,90% aastas, kuid edasiulatuvat viivist seadusjärgses määras. Kuna kohus ei ole lepingu ülesütlemist 23.08.2020 seisuga tuvastanud, siis on põhjendatud viivise nõue hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast, s.o alates 20.03.2021, ning seda seadusjärgses määras. Kostja taotlus viivisemäära vähendamiseks ei ole põhjendatud.
18.Kohus analüüsis kostja tasaarvestuse vastuväidet. Riigikohtu lahendi 3-2-1-136-12 punktist 25 tulenevalt võib vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Seega tuleb kohtul tuvastada, kas kostjale on tekkinud kahju. Kostja on märkinud enda kahjuna 15.11.2021 seisuga menetluskulud summas 3384 eurot ja hagejale tasutud summa 5627,69 eurot. Kohtu hinnangul ei saa kostja enda menetluskulusid tasaarveldada hageja võlanõudega, kuivõrd kostja nõue ei ole muutunud sissenõutavaks. Käesoleval hetkel ei ole kostjal õigus nõuda hagejalt menetluskulude tasumist, kuivõrd kohus määrab menetluskulude jaotuse ja suuruse kindlaks alles käesolevas lahendis, mida on võimalik pooltel edasi kaevata. Samuti ei saa pidada kostja kahjuks 5627,69 eurot, kuivõrd kohus on tuvastanud, et kostja on saanud hagejalt laenu kokku summas 10 900 eurot ja 5627,69 eurot on summa, mis kostja on hagejale tagasi maksnud. Nimetatud summa ei saa olla kostja kahju, arvestades, et kostja on saanud laenu 10 900 eurot. Seega tuleb jätta tasaarvestusavaldus rahuldamata. Apellatsioonkaebus
19.Maakohtu otsusele esitas apellatsioonkaebuse kostja, kes palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles kohus hagi osaliselt rahuldas ja jättis menetluskulud kostja kanda. Kostja palub teha uue otsuse, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja mõista hagejalt välja kostja menetluskulud. Alternatiivselt palub kostja teha otsuse, millega kostjalt mõistetakse hageja kasuks välja põhivõlgnevus 5272,31 eurot.
20.Apellatsioonkaebuse kohaselt ei nõustu kostja, et laenulepingu saab lugeda üles öelduks seisuga, mil kostjale toimetati kätte hagiavaldus koos lepingu ülesütlemise avaldusega. Lisaks sai kostja hagiavalduse kätte 29.04.2021, mitte 19.03.2021, nagu märgib maakohus. Kohus on ebaõigesti tuvastanud, et tarbijakrediidilepingut saab tagantjärele üles öelda.
Hageja oleks pidanud koostama uue ülesütlemisavalduse ja selle kostjale kätte toimetama. Laenulepingut ei ole kehtivalt üles öeldud. Kui maakohus luges intressimääraks 0,00%, siis saab kostja kohustuse jääk hageja ees olla 5272,31 eurot (10900-5627,59), mitte aga 6821,44 eurot.
21.12.07.2023 seisukohas märkis kostja, et kuna hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb kõik maksed lugeda tehtuks põhivõla katteks. Seetõttu ei olnud kostja maksmisega viivituses ning lepingu ülesütlemiseks ei olnud alust. Vastus apellatsioonkaebusele
22.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
23.Maakohtu otsust on vaidlustatud osas, milles hagi osaliselt rahuldati ning kostjalt mõisteti välja põhivõlg 6821,44 eurot ja viivised VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 20.03.2021. Samuti on maakohtu otsust vaidlustatud menetluskulude osas. Muus osas ei ole maakohtu otsusele apellatsioonkaebust esitatud. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsust üksnes vaidlustatud osas (TsMS § 651 lg 1). Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb vaidlustatud osas tühistada ning jätta hagi ka nimetatud osas rahuldamata. Samuti tuleb maakohtu otsus tühistada menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus teeb uue menetluskulude jaotuse (TsMS § 657 lg 1 p 2).
24.Hageja lisas apellatsioonkaebuse vastusele täiendavate tõenditena kostja 20.01.2021 e-kirja, kostja konto väljavõtte perioodi 19.09.2017-05.03.2018 kohta ning Maksu- ja Tolliameti 07.03.2018 tõendi. Kostja vaidles tõendite vastuvõtmisele vastu. Ringkonnakohus leiab, et hageja taotlus tõendite vastuvõtmiseks tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 652 lg 3 p 2 sätestab, et ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Hageja pole põhjendanud, et tal ei olnud võimalik esitada neid tõendeid maakohtule. Kuna hagejal oli võimalik esitada tõendid juba maakohtule, siis puudub alus nende esmakordseks esitamiseks ringkonnakohtule. Ülaltoodule tuginedes on tõendid esitatud hilinenult, mistõttu tuleb nende vastuvõtmisest keelduda.
25.Maakohus leidis, et laenulepingu saab lugeda ülesöelduks alates 19.03.2021, mil esitati kohtule hagi. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu käsitlusega. Vaidlust ei ole, et nii esialgne leping kui refinantseerimisleping on tarbijakrediidilepingud. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu
tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.
26.TsÜS § 69 lg 1 esimese lause kohaselt muutub kindlale isikule suunatud tahteavaldus kehtivaks kättesaamisega. Hageja on tsiviilasja materjali esitanud 08.08.2020 hoiatuskirja, millega andis kostjale võlgnevuse tasumiseks tähtaja 14 päeva kirja saatmisest, märkides, et võlgnevuse tasumata jätmisel ütleb ta lepingu üles. Samuti on hageja esitanud tsiviilasja materjali 23.08.2020 lepingu erakorralise ülesütlemise teate, millega ütles kostjaga sõlmitud lepingu võlgnevuse tõttu üles alates 23.08.2020. Kostja on vaielnud vastu nende teadete saamisele. Ringkonnakohus märgib, et hageja ei ole esitanud tõendeid, et kostja oleks 08.08.2020 ja 23.08.2020 teated kätte saanud ega sellegi kohta, et need on kostjale välja saadetud. Seega on tõendamata, et kostja on kätte saanud võlgnevuse tasumiseks antud täiendava tähtaja teate ja lepingu ülesütlemise avalduse enne hageja poolt hagiavalduse kohtusse esitamist. Kohtute Infosüsteemi andmetel on kostja saanud hagimaterjalid, mis sisaldavad ka 08.08.2020 teadet ning 23.08.2020 ülesütlemise avaldust, kätte 29.04.2021.
27.Riigikohus on 14. juuni 2016 otsuses tsiviilasjas 3-2-1-53-16 p-s 14 selgitanud, et kohtumenetluses saab lepingu üles öelda juhul, kui täidetud on ka kõik materiaalõigusest tulenevad eeldused lepingu ülesütlemiseks. Sealjuures peab tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus olema üheselt arusaadav, mh ülesütlemise kuupäeva osas. Tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus peab olema tingimusteta ja tarbija jaoks üheselt arusaadav. Avaldusest peab tarbija aru saama, et temaga sõlmitud leping on üles öeldud (mh ülesütlemise kuupäev) ja temalt nõutakse laenusumma tingimusteta tasumist (Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 17). VÕS § 416 lg 1 järgi võib ülesütlemise siduda täiendava tähtaja andmisega võla tasumiseks, st tähtaja edutul möödumisel loetakse leping lõpetatuks. See säte ei nõua täiendava ülesütlemisavalduse tegemist (Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-190-13, p 25). Küll aga peab ülesütlemisavaldus siiski vastama eelnimetatud nõuetele. Üldjuhul pikeneb lepingu ülesütlemise avalduses määratud ebamõistlik täiendav tähtaeg VÕS § 114 lg 1 kolmanda lause järgi mõistliku täiendava tähtajani. Ka sellisel juhul on kohaldatav VÕS § 116 lg 5, st leping lõpeb, kui võlgnik täiendava (mõistliku) tähtaja jooksul kohustusi ei täida (vt Riigikohtu 4. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-14, p-d 9-10). Eeltoodu ei ole aga kohaldatav tarbijakrediidilepingute puhul. Kuivõrd tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus peab olema üheselt selge ka täitmise täiendava tähtaja ja lepingu lõppemise kuupäeva osas, siis tuleb kehtetule (st kätte toimetamata) ülesütlemisavaldusele tuginedes määrata uuesti ka lepingu täiendav täitmise ning lõppemise tähtpäev või tähtaeg.
28.Eeltoodule tuginedes ei piisanud ringkonnakohtu hinnangul 08.08.2020 teate ning 23.08.2020 ülesütlemisavalduse hagile lisamisest. 08.08.2020 teates anti täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks 14 päeva ning leping öeldi 23.08.2020 ülesütlemisavaldusega üles alates 23.08.2020, põhjendusega, et kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. Nii võlgnevuse tasumiseks antud täiendav tähtaeg kui ka ülesütlemisavalduses märgitud lepingu ülesütlemise päev oli hagimaterjalide kättetoimetamiseks ajaks möödunud. Kestvuslepingut üles öelda üksnes tulevikku suunatult ning tarbijakrediidilepingu lõppemise kuupäev peab olema üheselt selge. Seega ei vastanud 23.08.2020 ülesütlemisavaldus selle kättetoimetamise ajal (29.04.2021) VÕS § 416 lg 1 nõuetele. Seetõttu on 23.08.2020 ülesütlemisavaldus tagajärjetu ning ei toonud kaasa tarbijakrediidilepingu ülesütlemist. Uut täiendavat tähtaega võlgnevuse tasumiseks ei ole hageja määranud ega uut ülesütlemisavaldust esitanud. Eeltoodust tulenevalt ei saa pooltevahelist tarbijakrediidilepingut lugeda ülesöelduks.
29.Hageja on esitanud lepingu ülesütlemisest tuleneva nõude. Kuna lepingut ei saa lugeda ülesöelduks, siis ei saa kostjal olla lepingu ülesütlemisest tulenevat põhivõlga ega ka selle tasumata jätmisest tulenevat viivisevõlga. Seetõttu tuleb maakohtu otsus tühistada ja jätta hagi vaidlustatud osas rahuldamata. Kuna hagi jääb vaidlustatud osas eeltoodud põhjustel rahuldamata, siis puudub vajadus anda hinnangut poolte muudele väidetele.
30.Ringkonnakohus märgib, et hageja ei ole alternatiivselt tuginenud laenumaksete tasumata jätmisest tulenevale võlgnevusele, s.t hageja ei ole alternatiivselt esitanud lepingu täitmise nõuet (sh ei ole hageja esitanud alternatiivset nõude arvestust), mistõttu puudub ringkonnakohtul vajadus käsitleda küsimust, kas kostjal on nimetatud alusel põhi- ja viivisevõlgnevus hageja ees. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
31.Kuna hagi jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus hageja kanda (TsMS § 162 lg 1). Tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus määrab menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest (TsMS § 177 lg 2).
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.