5.Jätta menetluskulude rahaline suurus kulude puudumise tõttu kindlaks määramata.
2-23-6500 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.OK Incure OÜ (hageja, uus ärinimi B2 Impact OÜ) esitas 02.05.2023 Harju Maakohtule hagi R.D vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja lepingust tulenev põhivõlg 2976,41 eurot, intress 446,98 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 194,34 eurot ja sissenõudmiskulu 50 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja 08.06.2021 IPF Digital AS-ga (krediidiandja) iseteeninduskeskkonna kaudu krediidikontolepingu nr 5091461, millega kostja kasutusse anti krediidilimiit 1300 eurot. Lepingut muudeti 16.09.2022 krediidikontolepinguga 5544373, millega limiit suurendati 3000 euroni. Kostja kohustus tagastama krediidi koos intressidega minimaalse kuumakse arvutamise perioodi 60 kuu jooksul. Aastane intressimäär oli 39,72% ja viivisemäär loeti sellega võrdseks. Lepingu krediidikulukuse määr oli 48,62% aastas.
3.Lepingu p 11.1 järgi pidi kostja tagastama krediidi ja tasuma intressi ning tasusid igakuiselt vastavalt saadetud arvele. Ajavahemikus 12.06.2021 kuni 15.10.2022 tegi krediidiandja kostjale väljamakseid 3080 eurot. Kostja jäi viivitusse kolme üksteisele järgneva osamaksega (detsember, jaanuar ja veebruar) ja krediidiandja andis kostjale 10.02.2023 täiendava tähtaja kohustuse rikkumise kõrvaldamiseks ning pakkus võimalust ka läbirääkimisteks, kuid tulemusteta. Krediidiandja ütles lepingu 03.03.2023 üles ja loovutas nõude hagejale.
4.Kostjale oli väljastatud krediiti kokku 3080 eurot, millest kostja tagastas 103,59 eurot. Pärast lepingu lõppemist ei ole kostja ühtegi tagasimakset teinud. Kostja võlg on seega 2976,41 eurot. Lisaks peab kostja tasuma intressi alates viimasest raha kasutusele võtmisest 15.10.2022 kuni lepingu ülesütlemiseni, s.o kuni 02.03.2023 446,98 eurot. Lepingu p 6 alusel on hagejal õigus nõuda intressimääraga võrdses määras viivist alates laenulepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 03.03.2023. Samuti on hagejal õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude 50 euro hüvitamist, mis kujuneb kooskõlas võlaõigusseaduse (VÕS) § 1332 lg 2 p-ga 3 järgmiselt: 03.03.2023 nõudekiri 0 eurot, 09.03.2023 meeldetuletus 25 eurot, 20.03.2023 meeldetuletus 5 eurot, 03.04.2023 pretensioon 5 eurot, päringud, võlamenetleja töö, andmebaaside haldamine (kahjuhüvitis) 15 eurot. Kostja vastuväited
5.Kostja vaidles hagile vastu ja palus tunnistada laenulepingu kehtetuks. 2
2-23-6500
6.Kostja vastuväidete kohaselt rikkus hageja lepingu sõlmimisel rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadust, kuna ei kontrollinud korrektselt ega tuvastanud lepingu osapooli, ei uurinud piisavalt põhjalikult kliente ega teinud riskianalüüsi, ei täitnud aruandlusega arhiveerimiskohustust. Leping on seetõttu kehtetu ja tühine.
7.Kostja on valmis tasuma krediidiandjale mõistliku aja jooksul põhivõla ilma intresside, viiviste ja kolmandate isikute tasudeta. Kuna hageja ei esitanud piisavalt tõendeid võla olemasolu kohta, ei saa nõude õigsust kontrollida. Maakohtu otsus ja põhjendused
8.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 139,41 eurot. Hagi jäi põhivõla 2837 euro, intressi 446,98 euro, sissenõutavaks muutunud viivise 194,34 euro ja sissenõudmiskulu 50 euro ulatuses rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.
9.Maakohus tuvastas, et laenuandja ja kostja sõlmisid krediidilepingud, mille krediidikulukuse määr vastas seaduses sätestatud nõuetele. Laenuandja ei täitnud võlaõigusseadusest (VÕS) ja krediidiandjate ja -vahendajate seadusest (KAVS) tulenevat vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja ei selgitanud 08.06.2021 lepingu sõlmimisel välja kostja regulaarsete finantskohustuste kestust ega koosseisu. Laenuandja ei küsinud kostja arvelduskonto väljavõtet, mis on oluline teabeallikas tarbija sissetulekute ja kohustuste hindamisel. Krediidiandja ei saa tarbija esitatud andmete kontrollimata jätmisel tugineda enda kehtestatud reeglitele. Kostja väited rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduses sätestatud hoolsusmeetmete rikkumise kohta ei ole põhjendatud. Lepingud ei ole tühised RahPTS § 42 lg 5 järgi.
10.Pooled sõlmisid 16.09.2022 uue krediidilepingu, millega muudeti intressimäära ja suurendati krediidilimiiti. Uus krediit hõlmas ka varem antud krediiti. Krediidiandja omandas 16.09.2022 lepingu sõlmimisel kostja pangakonto väljavõtte. Krediidiandja ei hinnanud piisava põhjalikkusega kas ja millised olid kostja finantskohustused ning milline oli nende mõju kostja krediidivõimelisusele. Hageja ei ole tõendanud andmete omandamist kostja sõlmitud tarbijakrediidilepingutest tulenevate finantskohustuste kohta, sh igakuiselt sissenõutavaks muutuvate osamaksete koosseisu (põhiosa ja intress) kohta, kohustuste lõpptähtaja ega põhiosa jääkide suuruse kohta. Samuti ei omandanud krediidiandja andmeid kostja ülalpeetavate kohta. Rahvastikuregistri andmetel on kostjal kaks alaealist last, mistõttu tuleb eeldada tema seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust. Krediidiandja ei ole omandanud andmeid selle kohustuse täitmise kohta. Pangakonto väljavõttest see ei nähtu.
11.Tulenevalt VÕS § 4034 lg-s 7 sätestatust ei võlgne kostja hagejale muid tasusid peale põhivõla, kuna seadusjärgne intressimäär oli lepingute kehtivuse ajal 0%. Samuti ei pidanud kostja tasuma viivist. 08.06.2021 krediidilepingu järgi (08.06.2021–16.09.2022) sai kostja 1400 eurot, millest tagastas 708,02 eurot. 15.09.2022 seisuga oli kostja võlg 691,98 eurot. Kostja sai pärast 16.09.2022 lepingu sõlmimist krediiti 1680 eurot, mis on tagastamata.
12.Krediidiandja ja kostja ei leppinud kokku maksegraafikus. 16.09.2022 krediidikonto lepingu järgi tuli krediit tagastada 60 igakuise osamaksega, mille minimaalne suurus on 10 eurot (lepingu p 11.1. ja 11.2.). Seega tuleneb tagasimaksete suurus lepingust ja krediidiandja ei pea neid uuesti määrama. Kuna kostja pidi tagastama iga kuu vähemalt 10 eurot, ei olnud kostja 10.02.2023 seisuga krediidi tagastamise kohustuse täitmisega viivituses ja krediidiandjal puudus lepingu ülesütlemiseks alus. Avaldusel ei ole õiguslikke tagajärgi. 3
2-23-6500
13.Lepingu sõlmimisest 16.09.2022 kuni kohtuotsuse tegemiseni 15.04.2024 pidi kostja tegema 19 tagasimakset kogusummas 190 eurot. Selles osas on kostja kohustus muutunud sissenõutavaks. Arvestades, et kostja tasus pärast 16.09.2022 krediidiandjale 50,59 eurot, on kohustus täitmata 139,41 euro ulatuses ja see tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Ülejäänud osas ei ole krediidi tagastamise tähtaeg saabunud. Muid tasusid kostja hagejale ei võlgne. Kuna leping ei ole ülesütlemisega lõppenud, ei ole hagejal õigust nõuda sissenõudmiskulusid VÕS § 1132 lg 2 alusel.
14.Kostjal ei ole õigust keelduda kohustuse täitmisest hagejale. Hageja tõendas, et krediidiandja teatas kostjale nõude loovutamisest. Apellatsioonkaebus
15.Hageja palub maakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Alternatiivselt palub hageja rahuldada tagasimaksete ümberarvestuse käigus tehtud hagiavalduse osaliselt, so sissenõutavaks muutunud tagastamata põhinõude 2321,39 euro, viivise 40,07 euro ja sissenõudmiskulu 35 euro osas. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
16.Maakohus leidis ebaõigesti, et krediidiandja rikkus lepingute sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Enne lepingu nr 5091461 sõlmimist tuvastas krediidiandja kostja sissetuleku pensioniregistrist saadud andmete alusel. Maksehäireid kostjal ei olnud. Kostja ise märkis finantskohustusteks 0 eurot ja et tal ülalpeetavaid ei ole. Kostja ei esitanud tuvastatud palga ja kohustuste suuruse õigsuse kohta vastuväiteid. Nende andmete alusel oli krediidiandja veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Credit24 krediidireeglid ei näinud ette pangakonto väljavõtte küsimist. Need sise-eeskirjad on järelevalveorgani poolt heaks kiidetud ja on kooskõlas Euroopa Panganduse Järelevalve (EBA) suunistega.
17.Krediidilimiidi suurendamise taotluse hindamisel analüüsis krediidiandja kostja arvelduskonto väljavõtet. Ekslik on maakohtu järeldus, et krediidiandja ei hinnanud kostja finantskohustusi ega võtnud neid arvesse piisava põhjalikkusega. Krediidiandjal ei olnud kohustust omandada teavet kostja ülalpeetavate kohta. Selle teabe omandamata jätmine ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine. Krediidiandja tuvastas kolme kuu põhjal, et kostja keskmine sissetulek on 1332,07 eurot ja keskmised finantskohustused 345,60 eurot. Majapidamiskulude hulka arvestati 200 eurot, tagasimakseks IPF-le 119,22 eurot. Vaba raha jäägiks kujunes 667,25 eurot, mis on 50% sissetulekust. Nende andmete alusel oli krediidiandjal veendumus, et kostja suudab krediidi kokkulepitud tingimustel tagastada.
18.Maakohus leidis ebaõigesti, et lepingut nr 5544373 ei ole kehtivalt üles öeldud. Maakohus ei võimaldanud hagejal esitada seisukohta selle kohta, kas tagasimaksete ümberarvestus mõjutab ülesütlemise kehtivust. 15.09.2022 seisuga oli tagastamata krediidisumma 691,98 eurot. Selles osas oleks maakohus pidanud hagi rahuldama.
19.Kui maakohus tuvastas, et krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, pidi ta andma hagejale võimaluse tagasimaksed uuesti määrata. Maakohus seda ei teinud.
20.Ekslik on järeldus, et pooled leppisid kokku minimaalse osamakse suuruses 10 eurot. Üldtingimuste p 11.2 kohaselt ei või kuumakse olla vähem kui 10 eurot, v.a viimane tagasimakse. Kostjale esitatud arvete kohaselt oli tagasimakse enamasti 57,15 eurot ja pärast limiidi suurendamist 119,22 eurot. Minimaalse kuumakse suurus sõltub sellest, kuidas klient oma krediidikontot kasutab. Leping oli tähtajatu ja maksegraafikus kokku ei lepitud. 4
2-23-6500
21.Hageja nõue on sissenõutavaks muutunud. Kostja viimane krediidi kasutusele võtmine 1000 eurot oli 15.10.2022. Pärast seda kostja tagasimakseid ei teinud. Seega oli ta 02.03.2023 viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja eeldused lepingu ülesütlemiseks olid täidetud.
22.Kui ringkonnakohus leiab, et krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, tuleb hagi ümberarvestuse alusel osaliselt rahuldada. Kostja sai krediiti 3080 eurot ja on tagastanud sellest 758,61 eurot. Kostja võlgneb hagejale 2321,39 eurot. Kuna lepingu ülesütlemise eeldused on täidetud, on hagejal õigus nõuda ka seadusjärgses määras viivist ja sissenõudmiskulu 35 eurot. Vastustaja seisukoht
23.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
24.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 1 alusel jätta muutmata, kuid muuta tuleb otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
25.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et IPF Digital AS ja kostja vahel 08.06.2021 ning 16.09.2022 sõlmitud lepingud on tarbijakrediidilepingud VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Samuti nõustub kolleegium maakohtu järeldusega, et krediidiandja rikkus kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet.
26.VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus).
26.1.Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Selleks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).
5
2-23-6500
26.2.Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest, tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098, p 18).
26.3.Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud ja kogutud andmed, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet.
26.4.Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust sisuliselt ja piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098, p-d 20–22 ja seal viidatud kohtupraktika).
27.VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Seejuures tuleb krediidiandjal veenduda krediididvõimelisuses iga kord, kui lepitakse kokku tarbija kasutusse võetava krediidisumma või krediidi ülempiiri muutmises (VÕS § 4034 lg 9). Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098, p 23). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tuleb vaidluse korral VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendada krediidiandjal.
28.Maakohus leidis põhjendatult, et hageja ei ole täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikke teabe saamise ja hindamise kohustusi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 456 lg 6). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kohus järgmist.
28.1.Hageja viitab ka apellatsioonimenetluses sellele, et tuvastas 08.06.2021 lepingu sõlmimisel kostja sissetuleku pensioniregistrist saadud andmete alusel, kuid ei osanud ka ringkonnakohtu istungil selgitada, kuidas krediidiandja tegelikult täitis käesoleva otsuse punktis 26 kirjeldatud teabe saamise ja hindamise kohustust. Pensioniregistrist saadud sissetulekut puuduvad andmed ei saanud anda krediidiandjale mingit teavet kostja kohustuste 6
2-23-6500 ja kulude kohta. Hageja selgitas üksnes, et krediidiandja eeldas kostja esitatud andmete õigsust ja kohaldas sisereeglitest tulenevaid määrasid (05.03.2025 istungi protokoll, ajamärge 00:40:05). Nimetatu ei ole aga vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks piisav. Hageja viide, et krediidiandja sisereeglid ei näinud sellel ajal ette kohustust küsida tarbija konto väljavõtet, üksnes kinnitab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmist. Hageja ei tõendanud, et krediidiandja oleks tarbija krediidivõimelisuse sisuliseks hindamiseks kogunud muid andmeid (vt ka KAVS § 50 lg 4). Seega oli krediidikonto kostjale avamine vastuolus vastutustundliku laenamise põhimõttega.
28.2.Õige ei ole hageja seisukoht, nagu ei oleks krediidiandjal tulnud omandada kostjaga lepingute sõlmimisel teavet kostja ülalpeetavate kohta. Tegemist on asjaoluga, millel on oluline tähtsus tarbija varalise seisundi hindamisel (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja § 3 p 3 ning VÕS § 4034 lg 1). See oli ilmselt teada ka krediidiandjale, kuna ta ise soovis selle kohta kostjalt teavet saada. Kolleegium ei ole aga veendunud, et krediidiandja on andmete kogumisel käitunud tarbijale arusaadaval viisil. Nimelt tuli ülalpeetavate arv märkida inglisekeelse laenutaotluse eluaset puudutava peatüki lahtrisse pealkirjaga household dependants (dtl 60 ja 63). Tegemist on spetsiifilise võõrkeelse terminiga, mille sisu ja tähendus ei pruugi olla tarbijale ilmsed. Samuti ei ole hageja täitnud kohustust kontrollida kogutud andmeid piisava hoolsusega. Hageja on küll korduvalt rõhutanud, et kostja ise märkis ankeeti, et tal lapsi ei ole, kuid ei ole esile toonud, et krediidiandja oleks hankinud selle kohta andmeid asjakohastest andmekogudest.
28.3.Maakohus heitis õigesti ette ka seda, et krediidiandja ei omandanud andmeid kostja poolt varem sõlmitud tarbijakrediidilepingutest tulenevate finantskohustuste kohta, sh igakuiselt sissenõutavaks muutuvate osamaksete koosseisu (põhiosa ja intress) kohta, kohustuste lõpptähtaja ega põhiosa jääkide suuruse kohta (KAVS § 49 lg 1 p 2). Hageja ei ole apellatsioonkaebuses neid maakohtu järeldusi ümber lükanud.
28.4.Seda, et krediidiandja ei viinud läbi andmete sisulist kontrolli, kinnitab ka asjaolu, et krediidiandja ei ole tundnud huvi kostja teise arvelduskonto väljavõtte vastu. Nimelt nähtub kostja poolt krediidiandjale esitatud konto väljavõttest, et kostja on teinud regulaarselt makseid oma LHV panga kontole selgitusega „Swedbanka konto jääk“. Suures ulatuses (keskmiselt 1304,13 eurot kuus) igakuiste ülekannete tegemine nähtub ka hageja esitatud pangakonto väljavõtte analüüsilt (dtl 66). Ülekanded on tehtud 30 – 125 euro suuruste maksete kaupa kohati igapäevaselt. Muud arvelduskontolt nähtuvad arveldused puudutavad laekuvat töötasu ja muid laenukohustusi. Konto väljavõttest pidi krediidiandjal tekkima vähemalt kahtlus, et see ei kajasta kõiki kostja arveldusi, mh ei kajasta see näiteks eluasemekulusid. Seega ei andnud olemasolev konto väljavõte tegelikult ülevaadet kostja majanduslikust seisundist. Krediidiandja ei ole sellele tähelepanu pööranud ega kostjalt täiendavat teavet küsinud. Ringkonnakohtu istungil selgitas hageja, et krediidiandja eeldas, et kostja püsivad väljaminekud on üksnes laenud ja muud väljaminekud on tema enda otsustada (protokoll ajamärge 00:49:40 ja 00:52:05). Selline seisukoht on aga vastuolus KAVS §-s 49 loetletud teabe kogumise kohustusega. Samuti ei ole hageja selgitanud, kuidas kontrollis krediidiandja kostja majapidamiskulusid. Krediidiandja ei ole kostja tegelike majapidamiskulude kohta teabe kogumisel ja arvelduskonto väljavõtte analüüsimisel tegutsenud nõuetekohase hoolsusega. Teabe kogumisena ei ole käsitatav üksnes viide krediidiandja enda kehtestatud üldkohaldatavale määrale, kui krediidiandja ei ole teinud mõistlikke pingutusi tarbijat puudutavate tegelike asjaolude väljaselgitamiseks. Tarbija krediidivõimekuse piisav hindamine on krediidiandja põhikohustus (RKTKo 31.01.2018, 214-21710/105, p 25.3).
7
2-23-6500
29.Eeltoodud asjaoludel ei olnud krediidiandjal piisavalt teavet, et veenduda tarbija krediidivõimelisuses. Seega on õige maakohtu järeldus vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise kohta. Maakohus selgitas õigesti ka seda, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu ei võlgne kostja hagejale peale laenu põhiosa muud kui intressi seaduses sätestatud määras, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast (VÕS § 4034 lg 7). Seejuures ei oma tähtsust see, et siinses asjas ei ole selgunud kostja makseraskustesse sattumine. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärgede kohaldamine ei eelda, et tarbija oleks tegelikult sattunud makseraskustesse.
30.Siinsel juhul ei ole alust kohalda ka VÕS § 4034 lg 7 neljandat lauset, mille kohaselt samas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt sama paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Iseenesest on õige, et tarbija peab esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks (VÕS § 4034 lg 3 teine lause). Siiski ei saa olukorras, kus krediidiandja ei ole täitnud teabe kogumise ja kontrollimise kohustust, tõusetuda küsimust tarbija krediidivõimelisuse valesti hindamisest tarbija esitatud teabe tõttu. Krediidiandja ei vabane vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega kaasnevatest tagajärgedest kui ta ei ole ise üles näidanud piisavat hoolsust vastutustundliku laenamise kohustuse täitmisel, sh tarbija esitatud teabe kontrollimisel (vt ka VÕS II komm (2019), § 4034 lg 7, p 3.1.2.b).
31.VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Krediidiandja peab seega ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole üksnes juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud (vt ka RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098, p 24). Seega tulnuks maakohtul anda hagejale võimalus esitada oma sissenõutavaks muutunud nõude terviklik arvestus. Ilma sellise arvestuseta ei saanud maakohus hinnata, millises ulatuses võib hageja nõue olla põhjendatud. Maakohus on rikkunud sellega menetlusõiguse norme, jättes asjas tähtsust omavad asjaolud välja selgitamata (TsMS § 392 lg 1). Kuna nõuetekohast ümberarvestust ei esitatud ka apellatsioonkaebusega, andis ringkonnakohus hagejale 05.03.2025 istungil võimaluse selle esitamiseks ja kordas ümberarvestusesisu ja selle esitamise vajadust ka 14.03.2025 kirjas. Nõuetekohast ümberarvestust hageja ei esitanud.
32.Hageja tõi esile üksnes selle, et kostja sai krediidiandjalt kokku 3080 eurot ja kui arvestada kogu tema poolt tagastatu põhivõla katteks (arvestades, et VÕS § 94 sätestatud intressimäär oli vaidlusalusel ajal 0%), võlgneb kostja hagejale 2321,39 eurot. Hageja on jätnud tähelepanuta, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole lepingu tervikuna tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kui see ületab seadusjärgset intressimäära. Seega kehtib leping ülejäänud osas edasi ja seda tuli maksete ümber arvestamisel silmas pidada. Õiguskirjanduses on selgitatud, et tagasimaksed tuleb uuesti määrata lepingu sõlmimise hetke seisuga, st enam tasutud intressi ja muude tarbija poolt makstud tasude võrra tuleb vähendada võlgnetavat põhiosa, arvestades poolte vahel kokku lepitud tingimusi (vt ka VÕS II komm (2019), § 403 4 lg 7, p 3.3.a.a). Seega tuli hagejal esile tuua see, millised tagasimaksed oleks kostjal tulnud krediidiandjale lepingu alusel teha, kui intressimäär oleks vastanud VÕS §-s 94 sätestatud määrale. Kohus 8
2-23-6500 pööras eraldi tähelepanu vajadusele arvestada ümberarvestuse tegemisel lepingus sätestatut veel ka 12.03.2025 kirjas, kuid ka hageja poolt 17.03.2025 esitatu ei vasta poolte vahel kokku lepitule.
33.Lepingujärgsete maksete uuesti määramine on oluline mh põhjusel, et see võib mõjutada krediidiandja lepingu ülesütlemise tahteavalduse kehtivust, s.t asjaolu, kas tarbijal oli lepingu ülesütlemise õigustamiseks vajalik võlg ajal, kui krediidiandja ütles lepingu üles (vt ka TlnRnKo 18.10.2023, 2-21-129990/25, p 32). Nimelt peavad lepingu ülesütlemise kehtivuseks ja sellest tulenevate tagajärgede tekkimiseks olema täidetud nii formaalsed (eelkõige avalduse esitamine teisele poolele VÕS § 195 lg 1 järgi) kui materiaalsed eeldused. Formaalsete eelduste täidetuse üle pooled siinsel juhul ei vaidle. Materiaalsete eelduste täimiseks peavad täidetud olema VÕS § 416 lg-st 1 tulenevad eeldused. Viidatud sätte kohaselt võib krediidiandja öelda tarbijakrediidilepingu makseviivituse tõttu üles üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega. Seega tuleb hageja nõude põhjendatuse hindamiseks esmalt kindlaks teha, kas kostja oli hageja poolt lepingu ülesütlemise ajal, s.o 03.03.2023 krediidi tagasi maksmisega viivituses.
34.Hageja leiab ekslikust, et ülesütlemise eeldused olid täidetud, kuna kostja ei teinud pärast viimast krediidi välja võtmist 15.10.2022 kuni lepingu ülesütlemiseni mitte ühtegi tagasimakset. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärgede tõttu ei saa hageja lähtuda kostjale lepingu kehtivuse ajal esitatud arvetest, kuna need põhinevad intressimääral, mida hagejal ei ole õigust kostjalt nõuda. Hageja arvestus, mille järgi tulnuks kostjal tasuda alates 09.11.2022 (s.o pärast viimast krediidi väljavõtmist) iga kuu 119,22 eurot on seega vastuolus nii VÕS § 4034 lg-ga 7 kui ka krediidiandja ja kostja vahelises lepingus kokkulepituga. Samuti on ekslik hageja viide VÕS § 406 1 lg-le 1, kuna see reguleerib krediidikulukuse määra, mitte igakuise makse suuruse arvutamist. Igakuise makse suuruse arvestamise metoodikat reguleerivad krediidikonto tingimused ja üldtingimused.
35.Krediidikonto tingimuste kohaselt on leping tähtajatu, kuid minimaalse kuumakse arvutamise perioodiks loetakse 60 kuud. Krediidikonto tingimustele kohaldatakse krediidikonto üldtingimusi (dtl 20). Krediidikonto üldtingimuste (dtl 22–28) p 11.1 kohaselt peab kostja tegema igakuiselt makse vähemalt minimaalse kuumakse ulatuses. Minimaalse kuumakse suurust reguleerib punkt 11.2, mille kohaselt jagatakse minimaalse kuumakse arvutamiseks krediidi ja arvestatud intressi summa minimaalse kuumakse arvutamise perioodi kuude arvuga, kasutades annuiteetgraafiku meetodit. Minimaalne kuumakse ei ole siiski ühelgi juhul (välja arvatud viimane tagasimakse) väiksem kui 10 eurot. Üldtingimuste 1. peatüki kohaselt on annuiteetgraafik maksegraafiku koostamise tingimus, mille kohaselt on tasutav kuumakse võrdne kogu minimaalse kuumakse arvutamise perioodi vältel, v.a viimane makse, mis erineb ümardamise tõttu. Õige on apellatsioonkaebuse etteheide, et maakohus järeldas punktist 11.2 ekslikult, nagu oleks igakuine minimaalne tagasimakse 10 eurot. Maakohus jättis ekslikult tähelepanuta samast punktist tuleneva tagasimakse suuruse arvutamise metoodika, mille kohaselt sõltub kuumakse suurus kasutusse võetud krediidi suurusest ja arvestatud intressist. Kuna lepinguga kokku lepitud arvutuskäiku ei ole ümberarvestuse tegemisel järginud ka hageja, arvestab ringkonnakohus hageja nõude rahuldamise eelduste kontrollimiseks kostja kohustuse ulatuse ise välja. Maakohtu otsuse põhjendused tuleb vastavas osas asendada käesoleva otsuse põhjendustega. Lisaks eelviidatud tingimustele, arvestab kohus tagasimaksete suuruse määramisel ka tingimuste punkti 11.3, mis näeb ette, et minimaalne kuumakse arvutatakse ümber iga kord krediidilimiidi kasutusse võtmisel, krediidilimiidi muutmisel ja maksepäeva muutmisel. Samuti punkti 11.5, mille järgi 9
2-23-6500 arvestatakse kuumaksest suurem makse krediidilimiidi tagastuseks, kuid minimaalset kuumakset ümber ei arvutata.
37.Tabelist nähtub, et alates lepingu sõlmimisest kuni lepingu ülesütlemiseni olid kostja sissenõutavaks muutunud minimaalsed tagasimaksed kokku 387,59 eurot. Arvestades kostja poolt lepingu alusel tehtud tagasimakseid, s.o kokku 758,61 eurot, ei olnud kostjal krediidiandja ees 03.03.2023 seisuga võlga (vt ka üldtingimuste p 11.5). Seega ei oma tähtsust hageja osundatu, et kostja ei teinud pärast 15.10.2022 krediidi kasutusse võtmist ühtegi tagasimakset. Kostjal oli ettemaks, mis kattis kogu sissenõutavaks muutunud kohustuse. Seega leidis maakohus lõppastmes õigesti, et krediidiandja ülesütlemisavaldus on toimetu.
38.Eeltoodust tulenevalt ei ole tarbijakrediidileping lõppenud. Leping kehtib ja sellest tulenevad kohustused ei ole tervikuna sissenõutavaks muutunud (kostjal tuleb tagastada 10
2-23-6500 krediit 60 kuu jooksul alates viimasest krediidi suurendamisest, so oktoobriks 2027). Kostjal ei ole seega hageja ees lepingu ülesütlemisest tulenevat põhivõlga ega ka selle tasumata jätmisest tulenevat viivisevõlga või sissenõudmiskulude hüvitamise kohustust. Hageja ei ole nõude esitamisel ega ka menetluse ajal tuginenud, vähemalt alternatiivselt, lepingu täitmise nõudele ega taotlenud tulevikus sissenõutavaks muutuva võla väljamõistmist, sh ei ole hageja toonud esile lepingu täitmise nõude rahuldamiseks vajalikke asjaolusid. Seega ei ole hagejal kostja vastu hagis esitatud nõuet (vt ka TlnRnKo 27.10.2023, 2-21-15813/44, p 13 ja TlnRnKo 15.08.2023, 2-21-4379/29, p 29).
39.Maakohus rahuldas hageja nõude osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 139,41 eurot. Kuigi hageja märkis oma apellatsioonkaebuses, et palub maakohtu otsuse tühistada täies ulatuses, saab kolleegium apellatsioonkaebuse sisust ja kaebuse täienduse taotluse punktist 4 aru, et hageja ei vaidlusta maakohtu otsust siiski osas, millega tema nõue rahuldati. Ringkonnakohus jätab seega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
40.Vastuseks kostja väidetele ja taotlustele märgib kolleegium, et kohus ei teosta siinses menetluses krediidiandja tegevuse üle haldusjärelevalvet. Samuti ei ole kohtul pädevust algatada laenuandja suhtes kriminaalmenetlust. Asjaolusid, mis annaksid põhjendatud aluse esitada kuriteoteade, ei esine.
41.Hageja esitas koos 17.03.2025 menetlusdokumendiga tõenditena kostjale septembrist novembrini 2022 väljastatud arved (dtl 307–309). Ringkonnakohus kõrvaldab tõendid asja materjali hulgast, kuna tegemist on dubleerivate tõenditega (vrdl dtl 141–143). Samuti esitas hageja kostjale detsembrist 2022 veebruarini 2023 esitatud venekeelsed meeldetuletuskirjad (dtl 310–312). TsMS § 652 lg 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel üldjuhul aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud ja esitatud tõendid. Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja kogub uusi tõendeid üksnes seaduses sätestatud juhtudel (TsMS § 652 lg 3). Uue tõendi esitamise lubatavust peab pool oma kaebuses põhjendama (TsMS § 652 lg 4). Hageja ei selgita oma menetlusdokumendis, miks ta ei esitanud kostjale saadetud meeldetuletuskirju juba maakohtu menetluses ega seda, millist asjas tähtsust omavat asjaolu ta soovib tõendiga tõendada. Kohus andis hagejale kohtuistungil ja 14.03.2025 kirjas tähtaja üksnes ümberarvestuse esitamiseks, kuid tõendid puudutavad hageja täiendavaid selgitusi kostjale tehtud väljamaksete ja esitatud arvete kohta, mida hageja selgitas juba ka maakohtus. Kohus keeldub meeldetuletuskirjade asja materjali juurde võtmisest, kuna nende vastuvõtmiseks puudub seadusest tulenev alus. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
42.Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega, jäävad menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kuna kostjal ei ole apellatsioonimenetluses kulusid tekkinud, ei ole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt)
11
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.