Määrus 2024/1348

Käesoleva määrusega kehtestatakse ühine menetlus rahvusvahelise kaitse andmiseks ja äravõtmiseks määruse (EL) 2024/1347 alusel.

1. Käesolevat määrust kohaldatakse kõikide rahvusvahelise kaitse taotluste suhtes, mille esitamiseks on avaldatud soovi liikmesriikide territooriumil, kaasa arvatud välispiiril, territoriaalmerel või transiiditsoonides, ning rahvusvahelise kaitse äravõtmise suhtes. 2. Käesolevat määrust ei kohaldata selliste rahvusvahelise kaitse taotluste ja diplomaatilise või territoriaalse varjupaiga taotluste suhtes, mis on esitatud liikmesriikide esindustele. 3. Liikmesriigid võivad otsustada kohaldada käesolevat määrust selliste kaitsetaotluste suhtes, mille suhtes määrust (EL) 2024/1347 ei kohaldata.

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid: 1) „pagulane“ – kolmanda riigi kodanik, kes põhjendatud tagakiusamishirm tõttu rassi, usu, rahvuse, poliitiliste vaadete või teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumise tõttu ja kes viibib sel põhjusel väljaspool kodakondsusjärgset riiki ja ei saa või kõnealuse hirmu tõttu ei taha saada nimetatud riigilt kaitset, või kodakondsuseta isik, kes viibib eespool nimetatud põhjustel väljaspool varasemat alalist elukohariiki, ei saa või kõnealuse hirmu tõttu ei taha sinna tagasi pöörduda, ja kelle suhtes ei kohaldata määruse (EL) 2024/1347 artiklit 12; 2) „täiendava kaitse saamise kriteeriumitele vastav isik“ – kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, kes ei kvalifitseeru pagulaseks, kuid kellega seoses on ilmnenud mõjuv põhjus arvata, et asjaomast isikut ähvardaks päritoluriiki või kodakondsuseta isiku puhul varasemasse alalisse elukohariiki tagasipöördumisel reaalne oht kannatada määruse (EL) 2024/1347 artiklis 15 määratletud tõsist kahju, ja kelle suhtes ei kohaldata nimetatud määruse artikli 17 lõikeid 1 ja 2 ning kes ei saa või kõnealuse ohu tõttu ei taha anda ennast nimetatud riigi kaitse alla; 3) „pagulasseisund“ – kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku pagulasena tunnustamine liikmesriigi poolt kooskõlas määrusega (EL) 2024/1347; 4) „täiendava kaitse seisund“ – kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku tunnustamine liikmesriigi poolt täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastava isikuna kooskõlas määrusega (EL) 2024/1347; 5) „rahvusvaheline kaitse“ – pagulasseisund või täiendava kaitse seisund; 6) „alaealine“ – alla 18-aastane kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik; 7) „saatjata alaealine“ – alaealine, kes saabub liikmesriigi territooriumile ilma asjaomase liikmesriigi õiguse või tava kohaselt tema eest vastutava täisealise isikuta seni, kuni selline täiskasvanu ei ole asjaomast alaealist tegelikult oma hoole alla võtnud; sealhulgas alaealine, kes on jäänud saatjata pärast liikmesriigi territooriumile saabumist; 8) „lõplik otsus“ – otsus selle kohta, kas kolmanda riigi kodanikule või kodakondsuseta isikule antakse määruse (EL) 2024/1347 alusel pagulasseisund või täiendava kaitse seisund, sealhulgas taotluse suhtes selle mittelubatavuse tõttu tehtud keelduv otsus või taotluse suhtes selle kaudselt või sõnaselgelt tagasivõtmise tõttu tehtud keelduv otsus, mille suhtes ei kohaldata enam õiguskaitsevahendit käesoleva määruse V peatüki raames või mis on riigisisese õiguse kohaselt muutunud lõplikuks, olenemata sellest, kas taotlejal on õigus jääda käesoleva määruse kohaselt liikmesriigi territooriumile; 9) „rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamine“ – rahvusvahelise kaitse taotluse lubatavuse või sisuline läbivaatamine kooskõlas käesoleva määrusega ja määrusega (EL) 2024/1347; 10) „biomeetrilised andmed“ – määruse (EL) 2024/1358 artikli 2 punktis s määratletud biomeetrilised andmed; 11) „piisav suutlikkus“ – suutlikkus, mis on igal ajahetkel vajalik, et viia läbi piiril toimuv varjupaigamenetlus ja määruse (EL) 2024/1349 alusel kehtestatud piiril toimuv tagasisaatmismenetlus või kohaldataval juhul riigisisese õiguse alusel kehtestatud samaväärne piiril toimuv tagasisaatmismenetlus; 12) „rahvusvahelise kaitse taotlus“ või „taotlus“ – sellise kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku sooviavaldus liikmesriigilt kaitse saamiseks, keda võib käsitada pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi taotlejana; 13) „taotleja“ – kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, kes on avaldanud soovi rahvusvahelise kaitse taotluse esitamiseks, mille suhtes ei ole lõplikku otsust veel tehtud; 14) „menetluslikke eritagatisi vajav taotleja“ – taotleja, kelle võime kasutada käesolevas määruses sätestatud õigusi ja täita selles sätestatud kohustusi on piiratud tema individuaalse olukorra, näiteks mõne haavatavuse tõttu; 15) „kodakondsuseta isik“ – isik, keda ei peeta ühegi riigi õigussüsteemis selle riigi kodanikuks; 16) „menetlev ametiasutus“ – liikmesriigi kohtulaadne ametiasutus või haldusorgan, kes vastutab rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamise eest ning on pädev tegema haldusmenetluse etapis otsuseid; 17) „rahvusvahelise kaitse äravõtmine“ – menetleva ametiasutuse või pädeva kohtu otsus tunnistada rahvusvaheline kaitse kehtetuks või see lõpetada, sealhulgas keeldudes selle pikendamisest kooskõlas määrusega (EL) 2024/1347; 18) „liikmesriiki jäämine“ – jäämine selle liikmesriigi territooriumile, kaasa arvatud piirile või transiiditsoonidesse, kus on avaldatud soovi rahvusvahelise kaitse taotluse esitamiseks või kus seda taotlust läbi vaadatakse; 19) „korduv taotlus“ – uus rahvusvahelise kaitse taotlus, mille esitamiseks avaldatakse soovi mis tahes liikmesriigis pärast eelmise taotluse kohta lõpliku otsuse tegemist, sealhulgas juhul, kui selle taotluse suhtes on tehtud selle sõnaselgelt või kaudselt tagasivõtmise tõttu keelduv otsus; 20) „vastutav liikmesriik“ – liikmesriik, kes vastutab taotluse läbivaatamise eest kooskõlas määrusega (EL) 2024/1351.

1. Iga liikmesriik määrab kooskõlas riigisisese õigusega menetleva ametiasutuse, kes täidab talle käesoleva määruse ja määruse (EL) 2024/1347 alusel antud ülesandeid, tehes eelkõige järgmist: a) rahvusvahelise kaitse taotluste vastuvõtmine ja läbivaatamine; b) otsuste tegemine rahvusvahelise kaitse taotluste kohta; c) otsuste tegemine rahvusvahelise kaitse äravõtmise kohta. Menetlev ametiasutus on haldusmenetluse raames ainuke ametiasutus, kellel on õigus otsustada rahvusvahelise kaitse taotluse lubatavuse ja põhjendatuse üle. 2. Ilma et see piiraks lõike 1 kohaldamist, teevad liikmesriigid muudele asjaomastele liikmesriigi ametiasutustele ülesandeks võtta vastu rahvusvahelise kaitse taotlusi ning teavitada taotlejaid sellest, kus ja kuidas esitada taotlus kooskõlas artikliga 28. Liikmesriigi kõnealuste muude ametiasutuste hulka kuuluvad vähemalt politsei, sisserändeasutused, piirivalve ning asutused, kes on vastutavad kinnipidamisasutuste või vastuvõturajatiste eest. 3. Iga liikmesriik määrab pädeva asutuse rahvusvahelise kaitse taotluste registreerimiseks. Liikmesriigid võivad teha rahvusvahelise kaitse taotluste registreerimise ülesandeks menetlevale ametiasutusele või muudele asjaomastele asutustele. 4. Kui taotluse saab asutus, kellel ei ole õigust seda registreerida, teavitab see asutus sellest viivitamata taotluste registreerimise eest vastutavat asutust ja taotlus registreeritakse kooskõlas artikliga 27. Taotluse vastuvõtmise eest vastutav asutus teavitab rahvusvahelise kaitse taotlejat ka sellest, milline asutus vastutab tema taotluse registreerimise eest. 5. Lõigete 2 ja 3 kohaldamisel teavitab iga liikmesriik hiljemalt 12. juuniks 2026 komisjoni nimetatud lõigetes osutatud ülesannete täitmiseks määratud asutustest, täpsustades neile määratud ülesanded. Kõigist nende määratud asutustega seotud muudatustest teatatakse viivitamata komisjonile. 6. Liikmesriigid võivad ette näha, et vastutava liikmesriigi kindlaksmääramise menetluse eest vastutab muu asutus kui menetlev ametiasutus kooskõlas määrusega (EL) 2024/1351. 7. Iga liikmesriik annab menetleva ametiasutuse ja muude käesoleva artikli alusel määratud pädevate asutuste käsutusse nende käesoleva määruse kohaste ülesannete täitmiseks asjakohased vahendid, sealhulgas piisaval arvul pädevaid töötajaid. 8. Liikmesriigid tagavad, et käesolevat määrust kohaldavate pädevate asutuste töötajatel on asjakohased teadmised ja nad on saanud koolituse, sealhulgas asjaomase koolituse määruse (EL) 2021/2303 artikli 8 alusel, ning juhised oma kohustuste täitmiseks käesoleva määruse kohaldamisel.

Ilma et see piiraks artikli 4 lõigete 7 ja 8 kohaldamist ning liikmesriigi taotlusel, võivad artikli 4 kohaselt määratud pädevaid asutusi rahvusvahelise kaitse taotluste vastuvõtmisel ja registreerimisel ning nende läbivaatamise hõlbustamisel, sealhulgas isikliku vestluse osas, abistada: a) Euroopa Liidu Varjupaigaameti (edaspidi „varjupaigaamet“) lähetatud eksperdid kooskõlas määrusega (EL) 2021/2303 ning b) teise liikmesriigi pädevad asutused, kellele asjaomane liikmesriik on teinud ülesandeks rahvusvahelise kaitse saamiseks esitatud taotluste vastuvõtmise, registreerimise või läbivaatamise. Artikli 4 alusel määratud pädevad asutused võivad abistada teise liikmesriigi asutusi üksnes nende ülesannete osas, mille täitmise on nende liikmesriik neile ülesandeks teinud. Konkreetsete rahvusvahelise kaitse taotluste üle otsustamise pädevus jääb üksnes vastutava liikmesriigi menetlevale ametiasutusele.

1. Liikmesriigid võimaldavad ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametil: a) kohtuda taotlejatega, sealhulgas nendega, kes on vastuvõtukeskustes, kinnipidamisasutuses, piiril või transiiditsoonides; b) saada taotleja sellekohasel nõusolekul juurdepääs teabele, mis käsitleb konkreetset rahvusvahelise kaitse taotlust, menetluse kulgu ja vastuvõetud otsuseid; c) esitada menetluse kõikides etappides 28. juuli 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooni, mida on täiendatud 31. jaanuari 1967. aasta New Yorgi protokolliga (edaspidi „Genfi konventsioon“) artikliga 35 talle pandud järelevalvekohustuste elluviimisel pädevatele ametiasutustele konkreetseid rahvusvahelise kaitse taotlusi käsitlevaid seisukohti. 2. Lõiget 1 kohaldatakse ka organisatsiooni suhtes, kes vastavalt liikmesriigiga sõlmitud kokkuleppele tegutseb asjaomase liikmesriigi territooriumil ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti nimel.

1. Käesolevat määrust kohaldavad asutused on kohustatud järgima konfidentsiaalsuse põhimõtet kõigi isikuandmete puhul, mida nad saavad oma ülesannete täitmisel, sealhulgas käesoleva määruse kohaldamise seisukohast olulises liidu või riigisisese õiguse kohases liikmesriikide ametiasutuste teabevahetuses. 2. Rahvusvahelise kaitse menetluse kestel ja pärast taotluse kohta lõpliku otsuse tegemist ametiasutused: a) ei avalda teavet konkreetse rahvusvahelise kaitse taotluse kohta ega asjaolu, et on avaldatud taotluse esitamise soovi, väidetavatele tagakiusajatele ega tõsise kahju põhjustajatele; b) ei kogu teavet väidetavatelt tagakiusajatelt ega tõsise kahju põhjustajatelt viisil, mis annaks neile teada asjaolust, et kõnealune taotleja on avaldanud taotluse esitamise soovi.

1. III peatükis osutatud haldusmenetluses on taotlejatel käesoleva artikli lõigetes 2–6 sätestatud tagatised. 2. Menetlev ametiasutus või kohaldataval juhul muud pädevad asutused või organisatsioonid, kellele liikmesriigid on sellekohased ülesanded andnud, teavitavad taotlejat keeles, millest ta aru saab või millest arusaamist võib temalt eeldada, järgmisest: a) õigus esitada individuaalne taotlus; b) järgitava menetluse tähtajad ja etapid; c) tema õigused ja kohustused menetluse ajal, sealhulgas määruse (EL) 2024/1351 kohased õigused ja kohustused, ning nende kohustuste täitmata jätmise tagajärjed, eelkõige mis puudutab taotluse sõnaselget või kaudset tagasivõtmist; d) õigus saada tasuta õigusnõustamist individuaalse taotluse esitamiseks ning õigusabi ja esindamist menetluse kõigis etappides käesoleva peatüki III jao alusel ning kooskõlas artiklitega 15, 16, 17, 18 ja 19; e) vahendid, mille abil ta saab täita määruse (EL) 2024/1347 artiklis 4 osutatud andmete esitamise kohustuse; f) menetleva ametiasutuse otsus kooskõlas artikliga 36. Kogu käesolevas lõikes osutatud teave tuleb esitada võimalikult kiiresti, et taotleja saaks kasutada käesoleva määrusega tagatud õigusi ning igakülgselt täita artiklis 9 sätestatud kohustused. Esimese lõigu punktides a–e osutatud teave esitatakse taotlejale hiljemalt rahvusvahelise kaitse taotluse registreerimisel. Kõnealune teave esitatakse lõikes 7 osutatud teabelehel kas füüsiliselt või elektrooniliselt ning vajaduse korral suuliselt. Alaealistele esitatakse teave lapsesõbralikul viisil ja esindaja või käesoleva määruse artikli 23 lõike 2 punktis a osutatud isiku osalusel. Taotlejale antakse võimalus kinnitada, et ta on teabe kätte saanud. Selline kinnitus dokumenteeritakse taotleja toimikus. Kui taotleja keeldub kinnitamast, et ta on teabe kätte saanud, tehakse tema toimikusse selle kohta märge. 3. Haldusmenetluse käigus osutatakse taotlejale tõlgi teenuseid taotluse registreerimise ja esitamise eesmärgil, ning kui see on asjakohane, isikliku vestluse läbiviimiseks, kui asjakohast suhtlust ei ole muul viisil võimalik tagada. Tõlketeenuse eest tasutakse riiklikest vahenditest. 4. Pädevad asutused annavad taotlejale võimalikult kiiresti ja enne taotluse esitamise tähtaega kooskõlas artikli 28 lõikega 1 võimaluse võtta ühendust ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti või mõne muu organisatsiooniga, kes pakub kooskõlas riigisisese õigusega taotlejatele õigusnõustamist või muud nõustamist. 5. Menetlev ametiasutus tagab, et taotlejal ja vajaduse korral tema esindajatel või õigusnõustajatel või muudel nõustajatel, kel on vastavalt liikmesriigi seadustele õigus või luba anda õigusalast nõu (edaspidi „õigusnõustajad“), on võimalik tutvuda artikli 34 lõike 2 punktides b ja c osutatud teabega, mis on vajalik taotluse läbivaatamiseks, ja artikli 34 lõikes 3 osutatud ekspertide esitatud teabega, kui menetlev ametiasutus on võtnud kõnealust teavet arvesse tema taotluse kohta otsuse tegemisel. 6. Menetlev ametiasutus teavitab taotlejat võimalikult kiiresti kirjalikult tema taotluse kohta tehtud otsusest. Kui taotlejat esindab ametlikult esindaja või õigusnõustaja, võib menetlev ametiasutus otsusest teatada taotleja asemel tema esindajale või õigusnõustajale. 7. Varjupaigaamet koostab tihedas koostöös komisjoni ja iga liikmesriigiga teabelehed, mis sisaldavad käesoleva artikliga nõutavat teavet. Need teabelehed koostatakse nii, et liikmesriigid saaksid neid täiendada asjaomase liikmesriigi spetsiifilise lisateabega, ning neis võetakse arvesse haavatavate taotlejate, nagu alaealiste või puuetega inimeste eripära.

1. Taotleja avaldab taotluse esitamise soovi liikmesriigis, mis on sätestatud määruse (EL) 2024/1351 artikli 17 lõigetes 1 ja 2. 2. Taotleja teeb artiklis 4 osutatud pädevate asutustega täielikku koostööd käesoleva määrusega hõlmatud küsimustes, tehes eelkõige järgmist: a) esitab artikli 27 lõike 1 punktides a, b ja d osutatud andmed; b) annab isikut tõendava dokumendi või reisidokumendi puudumise korral selgitusi; c) annab teavet kõikide muutuste kohta, mis puudutavad tema elukohta, aadressi, telefoninumbrit või e-posti aadressi; d) esitab biomeetrilised andmed; e) esitab oma taotluse kooskõlas artikliga 28 ja jääb kogu menetluse jooksul kättesaadavaks; f) annab võimalikult kiiresti üle enda valduses olevad dokumendid, mis on taotluse läbivaatamiseks asjakohased; g) osaleb isiklikul vestlusel, ilma et see piiraks artikli 13 kohaldamist; h) jääb selle liikmesriigi territooriumile, kus ta peab viibima kooskõlas määruse (EL) 2024/1351 artikli 17 lõikega 4. Kui pädevad asutused otsustavad mõne esimese lõigu punktis f osutatud dokumendi enda kätte jätta, tagavad nad, et taotleja saab viivitamata originaalide koopia. Määruse (EL) 2024/1351 artikli 46 kohase üleandmise korral, annavad pädevad asutused need dokumendid taotlejale tagasi üleandmise ajal. 3. Taotleja nõustub võtma oma viimases elukohas või viimasel aadressil, telefoni või e-posti teel, mille ta on pädevatele asutustele teatanud, vastu kõik pädevate asutuste saadetud teatised, eelkõige juhul, kui taotleja esitab taotluse kooskõlas artikliga 28. Liikmesriigid kehtestavad oma õiguses teatiste saatmise viisi ja ajahetke, mil teatis loetakse taotleja poolt kättesaaduks. 4. Taotleja täidab kohustust anda endast pädevatele asutustele teada kindlaksmääratud ajal või mõistlike ajavahemike tagant või jääma liikmesriigi territooriumil selleks määratud piirkonda vastavalt direktiivile (EL) 2024/1346, nagu on ette näinud liikmesriik, kus tal on kohalolekukohustus vastavalt määrusele (EL) 2024/1351. 5. Kui see on taotluse läbivaatamiseks vajalik ja nõuetekohaselt põhjendatud, võivad pädevad asutused nõuda taotleja või tema asjade läbivaatust kooskõlas riigisisese õigusega, ilma et see piiraks õigust teha julgeolekukaalutlustel tehtavat läbiotsimist. Pädev asutus esitab taotlejale läbiotsimise põhjused ja lisab need taotleja toimikusse. Taotleja läbiotsimist käesoleva määruse alusel viib läbi taotlejaga samast soost isik, järgides seejuures täiel määral inimväärikuse ning kehalise ja vaimse puutumatuse põhimõtteid.

1. Taotlejal on õigus jääda selle liikmesriigi territooriumile, kus tal on kohalolekukohustus kooskõlas määruse (EL) 2024/1351 artikli 17 lõikega 4, kuni menetlev ametiasutus on teinud III peatükis ette nähtud haldusmenetluses taotluse kohta otsuse. 2. Õigus riiki jääda ei anna õigust saada elamisluba ja see ei anna taotlejale õigust liikuda teiste liikmesriikide territooriumile ilma reisidokumendita, nagu on ette nähtud direktiivi (EL) 2024/1346 artikli 6 lõikes 3. 3. Taotlejal ei ole õigust jääda haldusmenetluse ajaks asjaomase liikmesriigi territooriumile, kui isik antakse üle teisele liikmesriigile vastavalt kohustustele, mis tulenevad Euroopa vahistamismäärusest, mis on tehtud kooskõlas nõukogu raamotsusega 2002/584/JSK (21). 4. Liikmesriigid võivad näha ette erandi taotleja õigusest jääda haldusmenetluse ajaks oma territooriumile, kui taotleja: a) avaldab korduvalt taotluse esitamise soovi kooskõlas artikliga 55 ja artiklis 56 sätestatud tingimused on täidetud; b) antakse välja või antakse üle teisele liikmesriigile, kolmandale riigile, rahvusvahelisele kriminaalkohtule või muule rahvusvahelisele kohtule või viiakse sinna üle kriminaalmenetluse läbiviimise või vabadusekaotusliku karistuse või vabadust piirava meetme täitmisele pööramise eesmärgil; c) kujutab endast ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule, ilma et see piiraks määruse (EL) 2024/1347 artiklite 12 ja 17 kohaldamist, tingimusel et sellise erandi kohaldamise tulemusel ei saadeta taotlejat välja kolmandasse riiki, rikkudes tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet. 5. Liikmesriik võib taotleja kolmandale riigile või rahvusvahelisele kohtule välja anda, üle anda või sinna üle viia, nagu on osutatud lõike 4 punktis b, ainult juhul, kui pädev asutus on seisukohal, et väljaandmise, üleandmise või üleviimise otsusega ei kaasne otsene ega kaudne tagasi- või väljasaatmine, millega rikutakse selle liikmesriigi rahvusvahelisest õigusest ja liidu õigusest tulenevaid kohustusi.

1. Ilma et see piiraks artikli 38 lõike 1 ja artikli 55 lõike 4 kohaldamist, antakse taotlejale, enne kui menetlev ametiasutus teeb kooskõlas artikliga 38 otsuse taotluse mittelubatavuse kohta, võimalus vestluseks, mis käsitleb taotluse lubatavust (edaspidi „taotluse lubatavust käsitlev vestlus“). 2. Taotluse lubatavust käsitleva vestluse ajal antakse taotlejale võimalus põhjendada, miks artiklis 38 ette nähtud mittelubatavuse põhjused ei ole tema suhtes kohaldatavad.

1. Enne kui menetlev ametiasutus teeb otsuse rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendatuse kohta, antakse taotlejale võimalus isiklikuks vestluseks, mis käsitleb tema taotluse sisu (edaspidi „taotluse sisu käsitlev vestlus“). Taotluse sisu käsitleva vestluse võib läbi viia samal ajal taotluse lubatavust käsitleva vestlusega, tingimusel et taotlejat on sellisest võimalusest eelnevalt teavitatud ja tal on olnud võimalik konsulteerida oma õigusnõustajaga kooskõlas artikliga 15 või isikuga, kellele on õigusnõustamine ülesandeks tehtud, kooskõlas artikliga 16. 2. Taotluse sisu käsitleva vestluse ajal antakse taotlejale võimalus esitada oma taotluse põhjendamiseks vajalikud andmed kooskõlas määrusega (EL) 2024/1347 ja ta esitab selle määruse artikli 4 lõikes 2 osutatud andmed nii täielikult kui võimalik. Taotlejale antakse võimalus anda selgitusi võimalike puuduvate andmete või lahknevuste või vasturääkivuste kohta tema väidetes.

1. Artiklites 11 ja 12 ette nähtud isiklikud vestlused viiakse läbi käesolevas määruses sätestatud tingimustel. 2. Kui rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud kooskõlas artikliga 31, antakse võimalus artiklite 11 ja 12 kohaseks isiklikuks vestluseks nimetatud sättes osutatud vastutavale täiskasvanud isikule. Ka taotlejale antakse võimalus sellel vestlusel osaleda, juhul kui ei kohaldata lõike 11 punkti c. 3. Isiklikud vestlused viiakse läbi tingimustes, mis tagavad piisava privaatsuse ja konfidentsiaalsuse ning võimaldavad taotlejal oma taotlust igakülgselt põhjendada. 4. Isiklikul vestlusel tagatakse taotleja õigusnõustaja kohalolek, kui taotleja on otsustanud kasutada õigusabi kooskõlas käesoleva peatüki III jaoga. 5. Isiklikel vestlustel võimaldatakse tõlgi teenuseid, kes on võimeline tagama asjakohase suhtlemise taotleja ja vestlust läbi viiva isiku vahel. Isiklikel vestlustel võib võimaldada kultuurilise vahendaja kohaloleku. Liikmesriigid eelistavad tõlke ja kultuurilisi vahendajaid, kes on saanud koolituse, näiteks määruse (EL) 2021/2303 artikli 8 lõike 4 punktis m osutatud koolituse. Liikmesriigid tagavad, et tõlke ja kultuurilisi vahendajaid teavitatakse rahvusvahelise kaitse taotluste hindamisel olulistest põhimõistetest ja -terminoloogiast, näiteks standardse teabelehe või juhise kaudu. Suhtlemiskeeleks on keel, mida taotleja eelistab, välja arvatud juhul, kui on mõni teine keel, millest taotleja aru saab ja milles ta on võimeline selgelt suhtlema. 6. Isiklikud vestlused viivad läbi menetleva ametiasutuse töötajad. Kui sama ajavahemiku jooksul avaldab rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise soovi ebaproportsionaalselt suur arv kolmandate riikide kodanikke või kodakondsuseta isikuid, mis muudab teostamatuks iga taotlejaga isikliku vestluse õigeaegse läbiviimise, võivad menetlevat ametiasutust ajutiselt aidata selle liikmesriigi muude ametiasutuste töötajad, kes eelnevalt saavad selliste vestluste läbiviimiseks asjakohase koolituse, mis hõlmab määruse (EL) 2021/2303 artiklis 8 loetletud elemente, või varjupaigaamet kooskõlas artikliga 5. 7. Vestlust läbi viiv isik: a) on pädev võtma arvesse taotlusega seonduvaid isiklikke ja üldisi asjaolusid, kaasa arvatud taotleja päritoluriigis valitsevat olukorda, tema kultuurilist tausta, vanust, sugu, sooidentiteeti, seksuaalset sättumust, haavatavust ja menetluslikke erivajadusi; b) ei kanna sõjaväe või õiguskaitseorganite vormiriietust. 8. Taotlejatega vestlusi läbi viivad töötajad, sealhulgas varjupaigaameti lähetatud eksperdid, on saanud: a) üldteadmisi teguritest, mis võivad kahjustada taotleja suutlikkust vestlusel osaleda, näiteks märkidest, mis viitavad võimalikule varasemale piinamisele või sellele, et ta võis olla inimkaubanduse ohver; b) eelneva koolituse, mis hõlmab määruse (EL) 2021/2303 artikli 8 lõikes 4 loetletud asjakohaseid elemente. 9. Kui taotleja seda palub ja see on võimalik, tagab menetlev ametiasutus, et vestlust läbi viivad isikud ja tõlgid on taotleja eelistatud soost, välja arvatud juhul, kui menetleval ametiasutusel on alust arvata, et selline taotlus ei ole seotud taotleja raskustega oma taotlust igakülgselt põhjendada. 10. Erandina võib menetlev ametiasutus korraldada isikliku vestluse videokonverentsi teel, kui asjaolud seda nõuetekohaselt põhjendavad. Sellisel juhul tagab menetlev ametiasutus vajaliku korralduse asjakohaste vahendite, menetluslike ja tehniliste standardite, õigusabi ja suulise tõlke jaoks, võttes arvesse varjupaigaameti juhiseid. 11. Vastavalt kas taotluse lubatavust või selle sisu käsitleva vestluse võib ära jätta, kui: a) menetlev ametiasutus saab olemasolevate tõendite põhjal teha pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi kohta positiivse otsuse, tingimusel et täiendava kaitse seisund pakub samu õigusi ja hüvesid kui pagulasseisund liidu ja riigisisese õiguse alusel; b) menetlev ametiasutus leiab, et taotlus ei ole olemasolevate tõendite põhjal mittelubatavust; c) menetlev ametiasutus on seisukohal, et taotleja ei ole temast mitteolenevatel püsivatel asjaoludel vestluseks võimeline või suuteline; d) korduva taotluse korral tehakse artikli 55 lõikes 4 osutatud esmane läbivaatamine kirjaliku avalduse alusel; e) menetlev ametiasutus peab taotlust artikli 38 lõike 1 punkti c alusel mittelubatavaks. Isikliku vestluse ärajätmisel esimese lõigu punkti c alusel ei ole negatiivset mõju menetleva ametiasutuse otsusele. Kui isiklik vestlus jäetakse nimetatud punkti alusel ära, annab menetlev ametiasutus taotlejale tegeliku võimaluse esitada lisateavet kirjalikult. Kui on kahtlusi taotleja võime või suutlikkuse osas vestlusel osaleda, konsulteerib menetlev ametiasutus meditsiinitöötajaga, et teha kindlaks, kas taotleja võimetus või suutmatus vestlusel osaleda on ajutine või on tema olukord püsiv. Kui pärast meditsiinitöötajaga konsulteerimist on selge, et taotleja võimetus või suutmatus vestlusel osaleda on ajutine, lükkab menetlev ametiasutus isikliku vestluse edasi, kuni taotleja on vestluseks võimeline või suuteline. Kui taotleja ei saa isiklikul vestlusel osaleda konkreetsetel temast mitteolenevatel asjaoludel, muudab menetlev ametiasutus isikliku vestluse aega. 12. Taotlejad viibivad isiklikul vestlusel kohal ja neilt nõutakse esitatud küsimustele isiklikult vastamist. 13. Taotlejat võib isiklikul vestlusel, sealhulgas videokonverentsi teel peetaval vestlusel, abistada õigusnõustaja. Õigusnõustaja puudumine ei takista menetlevat ametiasutust vestlust läbi viimast. Liikmesriigid võivad oma õiguses sätestada, et kui õigusnõustaja osaleb isiklikus vestluses, võib ta sekkuda üksnes isikliku vestluse lõpus. 14. Ilma et see piiraks artikli 11 lõike 1 ja artikli 12 lõike 1 kohaldamist ning tingimusel, et on tehtud piisavad jõupingutused selle tagamiseks, et taotlejale on antud isikliku vestluse võimalus, ei takista isikliku vestluse ärajäämine menetleval ametiasutusel tegemast otsust rahvusvahelise kaitse taotluse kohta.

1. Menetlev ametiasutus või mis tahes muu asutus või eksperdid, kes teda kooskõlas artikliga 5 ja artikli 13 lõikega 6 isikliku vestluse läbiviimisel abistavad, koostavad põhjaliku ja faktilise aruande, mis sisaldab kõiki isikliku vestluse peamisi elemente, või vestluse protokolli või vestluse salvestise stenogrammi, mis lisatakse taotleja toimikusse. 2. Isiklikust vestlusest tehakse helisalvestis. Taotlejat teavitatakse enne vestlust salvestamisest ja selle eesmärgist. Erilist tähelepanu pööratakse nende taotlejate vajadustele, kes vajavad menetluslikke eritagatisi. Menetlev ametiasutus lisab salvestise taotleja toimikusse. 3. Taotlejale antakse võimalus kommenteerida või selgitada suuliselt või kirjalikult seda, mis puudutab vestluse aruandes, vestluse protokollis või vestluse salvestise stenogrammis esinevaid võimalikke vigaseid tõlkeid või vääritimõistmisi või muid faktilisi vigu, kas isikliku vestluse lõpus või kindlaksmääratud tähtaja jooksul enne seda, kui menetlev ametiasutus võtab vastu otsuse. Sel eesmärgil teavitatakse taotlejat igakülgselt kõnealuse aruande sisust, vestluse protokollist või vestluse salvestise stenogrammist, vajaduse korral tõlgi vahendusel. 4. Taotlejal palutakse kinnitada, et vestluse aruande sisu või vestluse stenogramm kajastab isiklikku vestlust õigesti. Kui taotleja keeldub sisu kinnitamast, märgitakse selle keeldumise põhjused taotleja toimikusse. Selline keeldumine ei takista menetleval ametiasutusel võtmast taotluse kohta vastu otsuse. Kui taotleja isikliku vestluse käigus öeldu osas tekib kahtlusi, on ülimuslik helisalvestis. 5. Taotlejalt ei ole vaja nõuda märkuste või selgituste esitamist vestluse aruande ega vestluse stenogrammi kohta ega selle kinnitamist, et vestluse aruande sisu või vestluse stenogramm kajastab vestlust õigesti, kui: a) riigisisese õiguse kohaselt on vestluse salvestis või vestluse salvestise stenogramm edasikaebemenetluses tõendina lubatavad, või b) menetlevale ametiasutusele on selge, et taotlejale antakse pagulasseisund või täiendava kaitse seisund, tingimusel et täiendava kaitse seisund pakub samu õigusi ja hüvesid kui pagulasseisund liidu ja riigisisese õiguse alusel. 6. Taotleja ning tema esindajad ja õigusnõustajad, kui nad on määratud, saavad juurdepääsu lõikes 1 osutatud vestluse aruandele või vestluse protokollile või vestluse salvestise stenogrammile võimalikult kiiresti pärast vestlust ja igal juhul aegsasti enne seda, kui menetlev ametiasutus võtab vastu otsuse. Juurdepääs salvestisele tagatakse ka edasikaebemenetluses.

1. Taotlejal on õigus menetluse kõigis etappides konsulteerida tulemuslikult õigusnõustajaga või muu nõustajaga oma taotlust käsitlevates küsimustes. 2. Ilma et see piiraks taotleja õigust valida õigusnõustaja või muu nõustaja omal kulul, võib taotleja taotleda III peatükis ette nähtud tasuta õigusnõustamist haldusmenetluses kooskõlas artikliga 16 ning V peatükis ette nähtud tasuta õigusabi ja esindamist edasikaebemenetluses kooskõlas artikliga 17. Taotlejat teavitatakse niipea kui võimalik ja hiljemalt siis, kui taotlus kooskõlas artikliga 27 registreeritakse, tema õigusest taotleda tasuta õigusnõustamist või tasuta õigusabi ja esindamist. 3. Liikmesriigid võivad kooskõlas riigisisese õigusega ette näha tasuta õigusabi ja esindamise haldusmenetluses. 4. Liikmesriigid võivad korraldada õigusnõustamise ning õigusabi ja esindamise pakkumise kooskõlas oma riigisisese süsteemiga.

1. Liikmesriigid pakuvad taotleja avalduse korral III peatükis ette nähtud tasuta õigusnõustamist haldusmenetluses. Esimese lõigu kohaldamisel võib tasuta õigusnõustamise tulemusliku juurdepääsu tagamiseks teha õigusnõustamine ülesandeks isikule, kes osutab haldusmenetluse etapis teenust mitmele taotlejale korraga. 2. Haldusmenetluse raames hõlmab tasuta õigusnõustamine järgmist: a) haldusmenetlust käsitlevad juhised ja selgitus, sealhulgas teave õiguste ja kohustuste kohta menetluse ajal; b) abi taotluse esitamisel ja juhised seoses järgmisega: i) erinevad menetlused, mille raames võib taotluse läbi vaadata, ja nende menetluste kohaldamise põhjused; ii) taotluse lubatavust käsitlevad normid; iii) menetluse käigus tekkivad õiguslikud küsimused, sealhulgas teave selle kohta, kuidas vaidlustada taotluse suhtes tehtud keelduvat otsust kooskõlas artiklitega 67, 68 ja 69. 3. Ilma et see piiraks lõike 1 kohaldamist, ei pea tasuta õigusnõustamist haldusmenetluses pakkuma, kui: a) tegu on esimese korduva taotlusega, mis loetakse esitatuks üksnes selleks, et lükata edasi või nurjata tagasisaatmisotsuse täitmine, mis tooks kaasa taotleja kohese väljasaatmise liikmesriigist; b) tegu on teise või hilisema korduva taotlusega; c) taotlejat juba abistab ja esindab õigusnõustaja. 4. Käesoleva artikli rakendamiseks võivad liikmesriigid taotleda abi varjupaigaametilt. Lisaks võib liikmesriikidele anda rahalist toetust liidu fondide kaudu kooskõlas selliseid fonde reguleerivate õigusaktidega.

1. Edasikaebemenetluses tagavad liikmesriigid taotleja avalduse korral, et talle pakutakse tasuta õigusabi ja esindamist. Selline tasuta õigusabi ja esindamine hõlmab riigisisese õiguse kohaselt nõutavate menetlusdokumentide ettevalmistamist, edasikaebuse ettevalmistamist ja ärakuulamise korral osalemist kohtus asja arutamisel. 2. Liikmesriigid ei pea edasikaebemenetluses tasuta õigusabi ja esindamist pakkuma, kui: a) leitakse, et oma rahalise olukorra avalikustanud taotlejal on piisavalt vahendeid õigusabi ja esindamise võimaldamiseks tema enda kulul; b) leitakse, et edasikaebusel ei ole ilmseid eduvõimalusi või see on kuritarvitav; c) edasikaebus või läbivaatamistaotlus on jõudnud riigisisese õigusega ette nähtud teise või edasisse edasikaebeastmesse, kaasa arvatud uuesti ärakuulamise ja edasikaebuse uuesti läbivaatamise korral; d) taotlejat juba abistab või esindab õigusnõustaja. 3. Kui otsuse mitte võimaldada tasuta õigusabi ja esindamist teeb asutus, mis ei ole kohus, tuues põhjuseks, et edasikaebusel ei leita olevat ilmseid eduvõimalusi või seda peetakse kuritarvitavaks, on taotlejal õigus tõhusale õiguskaitsevahendile, et kohtus selline otsus vaidlustada. Selleks on taotlejal õigus taotleda tasuta õigusabi ja esindamist.

1. Õigusnõustajal, kes riigisiseses õiguses sätestatud tingimustel taotlejat esindab, on juurdepääs taotleja toimikus sisalduvale teabele, mille alusel otsus tehti või tehakse. 2. Kooskõlas riigisisese õigusega võib juurdepääsu taotleja toimikus sisalduvale teabele või allikatele keelata, kui teabe või allikate avalikustamine ohustaks riiklikku julgeolekut või teavet edastavate organisatsioonide või isikute või teabega seotud isikute julgeolekut, kui avalikustamine kahjustaks liikmesriigi pädevate asutuste poolt rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamisega seotud uurimist või liikmesriigi rahvusvahelisi suhteid või kui teave või allikad on riigisisese õiguse alusel salastatud. Sellistel juhtudel teeb menetlev ametiasutus järgmist: a) annab edasikaebust menetlevatele kohtutele juurdepääsu kõnealusele teabele või allikatele ning b) tagab, et järgitakse taotleja kaitseõigust. Seoses esimese lõigu punktiga b annavad liikmesriigid õigusnõustajale, kes taotlejat esindab ja kellele on tehtud julgeolekukontroll, juurdepääsu kõnealusele teabele või allikatele selles ulatuses, mis on taotluse läbivaatamiseks või rahvusvahelise kaitse äravõtmise otsuse tegemiseks asjakohane. 3. Taotlejat nõustaval, abistaval või esindaval õigusnõustajal või isikul, kellele on õigusnõustamine ülesandeks tehtud, on taotleja nõustamise, abistamise või esindamise eesmärgil juurdepääs suletud aladele, näiteks kinnipidamisasutustele ja transiiditsoonidele kooskõlas direktiiviga (EL) 2024/1346.

1. Tasuta õigusnõustamist, õigusabi ja esindamist pakuvad õigusnõustajad või muud nõustajad, kel on vastavalt riigisisesele õigusele õigus või luba taotlejaid nõustada, abistada või esindada, või valitsusvälised organisatsioonid, kellel on vastavalt riigisisesele õigusele volitused pakkuda taotlejatele õigusabiteenuseid või esindamist. 2. Liikmesriigid kehtestavad rahvusvahelise kaitse taotlustega seoses esitatud tasuta õigusnõustamise, õigusabi ja esindamise saamise avalduste registreerimiseks ja menetlemiseks konkreetsed menetlusnormid või kohaldavad olemasolevaid, samalaadsete riigisiseste juhtumite puhul kehtivaid norme, tingimusel et need normid ei ole rangemad ega muuda juurdepääsu tasuta õigusnõustamisele või tasuta õigusabile ja esindamisele võimatuks või ülemäära keerukaks. 3. Liikmesriigid kehtestavad konkreetsed normid, mis käsitlevad vastavalt artikli 16 lõike 3 ja artikli 17 lõike 2 kohast keeldumist pakkuda tasuta õigusnõustamist ning tasuta õigusabi ja esindamist. 4. Liikmesriigid võivad samuti kehtestada tasuta õigusnõustamise, õigusabi ja esindamise pakkumisele rahalised või ajalised piirangud, tingimusel et need piirangud ei ole meelevaldsed ega piira põhjendamatult võimalust tasuta õigusnõustamist, õigusabi ja esindamist saada. Seoses tasude ja muude kuludega ei tohi õigusabiga seotud küsimustes taotlejaid kohelda vähem soodsalt kui liikmesriigi enda kodanikke. 5. Liikmesriigid võivad taotlejalt nõuda seoses õigusabi ja esindamise pakkumisega kantud kulude osalist või täielikku hüvitamist juhul, kui taotleja rahaline olukord menetluse ajal oluliselt paraneb või kui otsus pakkuda tasuta õigusabi ja esindamist tehti taotleja esitatud valeandmete põhjal. Selleks teavitavad taotlejad pädevaid asutusi viivitamata kõigist olulistest muutustest oma finantsseisundis.

1. Pädevad asutused hindavad individuaalselt, kas taotleja vajab menetluslikke eritagatisi, kasutades vajaduse korral tõlgi abi. Selle hindamise võib ühendada olemasolevate riigisiseste menetlustega või direktiivi (EL) 2024/1346 artiklis 25 osutatud hindamisega ning seda ei pea läbi viima haldusmenetlusena. Taotleja nõusolekul võidakse hinnang kättesaadavaks teha ja hindamistulemused võidakse esitada menetlevale ametiasutusele, kui see on riigisisese õiguse kohaselt nõutav. 2. Lõikes 1 osutatud hindamine algatatakse võimalikult kiiresti pärast rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise soovi avaldamist, tehes kindlaks, kas taotleja puhul ilmnevad esimesed tõendid selle kohta, et ta võib vajada menetluslikke eritagatisi. Selle kindlakstegemise aluseks on nähtavad märgid, taotleja avaldused või käitumine või asjakohased dokumendid. Alaealise taotleja puhul võetakse arvesse ka avaldusi, mille on teinud alaealise taotleja vanem, tema eest asjaomase liikmesriigi õiguse või tava kohaselt vastutav täiskasvanu või alaealise taotleja esindaja. Taotluse registreerimisel lisavad pädevad asutused taotleja toimikusse teabe selliste esimeste tõendite kohta ja teevad selle teabe menetlevale ametiasutusele kättesaadavaks. 3. Lõikes 1 osutatud hindamist jätkatakse pärast taotluse esitamist, võttes arvesse taotleja toimikus sisalduvat teavet. Lõikes 1 osutatud hindamine viiakse lõpule võimalikult kiiresti ning igal juhul 30 päeva jooksul. See vaadatakse läbi, kui taotleja olukorras on aset leidnud asjaomased muutused või kui menetluslike eritagatiste vajadus ilmneb pärast hindamise lõpuleviimist. 4. Pädev asutus võib taotleja eelneval nõusolekul suunata taotleja asjakohase arsti või psühholoogi või muu spetsialisti juurde, et saada nõu selle kohta, kas taotleja vajab menetluslikke eritagatisi, prioriseerides juhtumeid, mille puhul on märke selle kohta, et taotleja võib olla langenud piinamise, vägistamise või muu jõhkra psühholoogilise, füüsilise, seksuaalse või soopõhise vägivalla ohvriks ning see võib kahjustada tema võimet menetluses tulemuslikult osaleda. Taotleja nõusolekut käesoleva lõigu kohase suunamisega käsitatakse nõusolekuna, mis hõlmab suunamise tulemuste edastamist pädevale asutusele. Menetlev ametiasutus võtab esimese lõigu kohaselt antud nõu arvesse, kui ta otsustab, mis laadi menetluslikke eritagatisi taotlejale saab anda. Vajaduse korral ja ilma, et see mõjutaks meditsiinilise läbivaatuse teostamist, võib lõikes 1 osutatud hindamise ühendada artiklites 24 ja 25 osutatud meditsiinilise läbivaatusega. 5. Pädevate asutuste asjaomased töötajad ning kõik menetluslike eritagatiste vajaduse kohta nõu andvad arstid, psühholoogid või muud töötajad saavad asjakohase väljaõppe, mis võimaldab neil tuvastada märke sellise taotleja haavatavusest, kes võib vajada menetluslikke eritagatisi, ning neid vajadusi pärast kindlakstegemist käsitleda.

1. Kui on kindlaks tehtud, et taotleja vajab menetluslikke eritagatisi, võimaldatakse talle vajalik tugi, et ta saaks kasutada käesolevas määruses sätestatud õigusi ja täita selles sätestatud kohustusi kogu rahvusvahelise kaitse menetluse kestuse vältel. 2. Kui menetlev ametiasutus leiab, sealhulgas liikmesriigi muu asjaomase ametiasutuse hinnangu põhjal, et käesoleva artikli lõikes 1 osutatud vajalikku tuge ei saa anda artiklis 42 osutatud kiirendatud läbivaatamismenetluse või artiklis 43 osutatud piirimenetluse raames, pöörates eelkõige tähelepanu piinamise, vägistamise või muu jõhkra psühholoogilise, füüsilise, seksuaalse või soopõhise vägivalla ohvritele, ei kohalda menetlev ametiasutus neid menetlusi taotleja suhtes või lõpetab nende kohaldamise tema suhtes.

1. Käesoleva määruse kohaldamisel peaks pädevate asutuste esmane kohus olema kaitsta lapse huve. 2. Menetlev ametiasutus hindab lapse huve kooskõlas direktiivi (EL) 2024/1346 artikliga 26. 3. Menetlev ametiasutus annab alaealisele võimaluse isiklikuks vestluseks, sealhulgas juhul, kui rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise soovi on avaldatud tema eest kooskõlas artikliga 32 ja artikli 33 lõikega 1, välja arvatud juhul, kui see ei ole lapse huvides parim. Sellisel juhul põhjendab menetlev ametiasutus oma otsust mitte anda alaealisele võimalust isiklikuks vestluseks. Alaealist küsitleb isik, kellel on vajalikud teadmised alaealiste õigustest ja erivajadustest. Vestlus viiakse läbi lapse vajadusi ja olukorda arvestaval viisil, võttes arvesse lapse vanust ja küpsust. 4. Kui alaealisega on kaasas saatja, toimub isiklik vestlus alaealise eest asjaomase liikmesriigi õiguse või tava kohaselt vastutava täiskasvanu juuresolekul ning õigusnõustaja osalusel, kui selline nõustaja on määratud. Liikmesriigid võivad samuti vajaduse korral ja kui see on lapse huvides parim, korraldada alaealisega isikliku vestluse vajalike oskuste ja teadmistega isiku juuresolekul. Põhjendatud juhtudel ja üksnes siis, kui see on lapse huvides parim, võib menetlev ametiasutus alaealist küsitleda ilma vastutava täiskasvanu juuresolekuta, tingimusel et ametiasutus tagab, et alaealist abistab vestluse ajal isik, kellel on lapse huvide kaitsmiseks vajalikud oskused ja teadmised. 5. Alaealise taotleja taotlust käsitleva otsuse valmistavad ette menetleva ametiasutuse asjaomased töötajad. Asjaomastel töötajatel on vajalikud teadmised ja nad on saanud asjakohase koolituse alaealiste õiguste ja erivajaduste alal.

1. Pädevad asutused tagavad, et saatjata alaealisi esindatakse ja abistatakse viisil, mis võimaldab neil kasutada õigusi ja täita kohustusi, mis tulenevad käesolevast määrusest, määrusest (EL) 2024/1351, direktiivist (EL) 2024/1346 ja määrusest (EL) 2024/1358. 2. Kui rahvusvahelise kaitse taotluse esitamiseks avaldab soovi saatjata isik, kes väidab end olevat alaealine või kelle puhul on objektiivselt alust arvata, et ta on alaealine, siis pädevad asutused: a) näevad võimalikult kiiresti ja igal juhul õigeaegselt lõikes 6, ja kui see on asjakohane, lõikes 7 sätestatud eesmärgi saavutamiseks ette isiku, kellel on vajalikud oskused ja teadmised, et alaealist tema huvide ja üldise heaolu kaitsmiseks ajutiselt abistada, mis võimaldab alaealisel kasutada käesolevast määrusest tulenevaid õigusi, ning kes asjakohasel juhul tegutseb esindajana kuni esindaja määramiseni; b) määravad esindaja, tehes seda niipea kui võimalik, kuid mitte hiljem kui 15 tööpäeva alates rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise soovi avaldamisest. Esindaja ja käesoleva lõike esimese lõigu punktis a osutatud isik võivad olla samad isikud, kes on sätestatud direktiivi (EL) 2024/1346 artiklis 27. Ta kohtub saatjata alaealisega ning võtab arvesse alaealise enda seisukohti tema vajaduste kohta vastavalt alaealise vanusele ja küpsusele. Kui pädev asutus on jõudnud seisukohale, et isik, kes väidab end olevat alaealine, on ilma kahtluseta vanem kui 18 aastat, ei pea ta käesoleva lõike kohaselt esindajat määrama. Esindaja või käesoleva lõike esimese lõigu punktis a osutatud isiku kohustused lõpevad, kui pädevad asutused pärast artikli 25 lõikes 1 osutatud vanuse hindamist ei eelda, et taotleja on alaealine, või leiavad, et taotleja ei ole alaealine, või kui taotleja ei ole enam saatjata alaealine. 3. Saatjata alaealiste rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise soovi avalduste ebaproportsionaalselt suure arvu korral või muudes erandlikes olukordades võib lõike 2 esimese lõigu punktis b osutatud esindaja määramise tähtaega pikendada kümne tööpäeva võrra, ilma et see piiraks lõike 2 kolmanda lõigu kohaldamist. 4. Kui lõike 2 kohaseks isikuks või esindajaks on määratud organisatsioon, määrab ta füüsilise isiku, kes täidab saatjata alaealise suhtes käesolevas artiklis osutatud ülesandeid. 5. Pädev asutus teavitab viivitamata: a) saatjata alaealist lapsesõbralikul viisil ja keeles, millest ta aru saab, lõike 2 esimese lõigu punktis a osutatud isiku ja saatjata alaealise esindaja määramisest ning sellest, kuidas esitada konfidentsiaalselt ja turvaliselt kaebus lõike 2 esimese lõigu punktis a või b osutatud isiku vastu; b) menetlevat ametiasutust ja asjakohasel juhul taotluse registreerimise eest vastutavat pädevat asutust sellest, et saatjata alaealisele on määratud esindaja, ning c) lõike 2 esimese lõigu punktis a osutatud isikut ja esindajat saatjata alaealise taotlusega seotud asjakohastest asjaoludest, menetlusetappidest ja tähtaegadest. Esindajal ja lõike 2 esimese lõigu punktis a osutatud isikul on juurdepääs alaealise toimikusse kuuluvatele asjaomastele dokumentidele, sealhulgas spetsiaalset teabematerjali saatjata alaealisele. 6. Lõike 2 esimese lõigu punktis a osutatud isik kohtub saatjata alaealisega ja täidab muu hulgas järgmisi ülesandeid, tehes seda koos õigusnõustajaga, kui see on asjakohane: a) annab saatjata alaealisele asjakohast teavet käesolevas määruses sätestatud menetluste kohta; b) abistab vajaduse korral saatjata alaealist seoses artiklis 25 osutatud vanuse hindamise menetlusega; c) annab vajaduse korral saatjata alaealisele asjakohast teavet ja abistab teda seoses määrustes (EL) 2024/1351 ja (EL) 2024/1358 sätestatud menetlustega. 7. Kuni esindajat ei ole määratud, võivad liikmesriigid volitada lõike 2 esimese lõigu punktis a osutatud isikut abistama alaealist taotluse registreerimisel ja esitamisel või esitama kõnealuse taotluse alaealise nimel kooskõlas artikliga 33. 8. Esindaja kohtub saatjata alaealisega ja täidab koos õigusnõustajaga, kui see on asjakohane, muu hulgas järgmisi ülesandeid: a) anda vajaduse korral saatjata alaealisele asjakohast teavet käesolevas määruses sätestatud menetluste kohta; b) abistada vajaduse korral saatjata alaealist seoses artiklis 25 osutatud vanuse hindamise menetlusega; c) abistada vajaduse korral saatjata alaealist taotluse registreerimisel; d) abistada vajaduse korral saatjata alaealist taotluse esitamisel või esitada kõnealune taotlus alaealise nimel vastavalt artiklile 33; e) abistada vajaduse korral saatjata alaealist seoses isikliku vestluse ettevalmistamisega ja viibida selle juures ning teavitada saatjata alaealist isikliku vestluse eesmärgist ja võimalikest tagajärgedest ning sellest, kuidas kõnealuseks vestluseks valmistuda; f) anda vajaduse korral saatjata alaealisele asjakohast teavet ja abistada saatjata alaealist seoses määrustes (EL) 2024/1351 ja (EL) 2024/1358 sätestatud menetlustega. Isiklikul vestlusel on esindajal ja õigusnõustajal võimalus esitada küsimusi või teha märkusi, tehes seda vestluse läbiviija kehtestatud raamistikus. Menetlev ametiasutus võib nõuda, et saatjata alaealine viibiks isikliku vestluse juures ka juhul, kui tema esindaja või õigusnõustaja on kohal. 9. Esindaja järgib oma ülesannete täitmisel lapse huvide põhimõtet ja tal on selleks vajalik kvalifikatsioon, väljaõpe ja teadmised. Esindajad saavad regulaarselt väljaõpet oma ülesannete täitmiseks ning nad on kohtulikult karistamata, eelkõige ei ole neid süüdi mõistetud laste suhtes toimepandud kuritegudes ega väärtegudes. Esindajat vahetatakse üksnes juhul, kui pädevad asutused leiavad, et kõnealuse esindaja või isiku ülesandeid ei ole nõuetekohaselt täidetud. Esindajaks ei määrata organisatsioone või füüsilisi isikuid, kelle huvid on vastuolus või võivad olla vastuolus saatjata alaealise huvidega. 10. Pädevad asutused määravad esindajana tegutseva füüsilise isiku või ajutiselt esindajana tegutsema sobiva isiku vastutama proportsionaalse ja piiratud arvu saatjata alaealiste eest ning tavaolukorras üheaegselt mitte rohkem kui 30 alaealise eest, tagamaks, et see isik suudab oma ülesandeid tulemuslikult täita. Saatjata alaealiste rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise soovi avalduste ebaproportsionaalselt suure arvu korral või muudes erandlikes olukordades võib saatjata alaealiste arvu esindaja kohta suurendada kuni 50 saatjata alaealiseni. Liikmesriigid tagavad, et on haldus- või õigusasutusi või muid üksusi, kes vastutavad korrapärase järelevalve tegemise eest selle üle, et esindaja ja lõike 2 esimese lõigu punkti a kohaselt määratud isik täidavad oma ülesandeid nõuetekohaselt, sealhulgas vaadates korrapäraste ajavahemike tagant läbi määratud esindajate ja ettenähtud isikute karistusandmed, et teha kindlaks võimalikud vastuolud nende rolliga. Need haldus- või kohtuasutused või muud üksused vaatavad läbi kaebused, mille saatjata alaealised on oma määratud esindaja või lõike 2 esimese lõigu punkti a kohaselt ettenähtud isiku vastu esitanud.

1. Kui menetlev ametiasutus leiab, et see on rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamiseks asjakohane ning kui taotleja sellega nõus on, palub menetlev ametiasutus, et taotleja suhtes viiakse läbi meditsiiniline läbivaatus seoses märkide ja nähtudega, mis viitavad varasemale tagakiusamisele või tõsisele kahjule; menetlevat ametiasutust teavitatakse läbivaatuse tulemustest. 2. Alaealise puhul tehakse meditsiiniline läbivaatus ainult siis, kui vanem, alaealise eest asjaomase liikmesriigi õiguse või tava kohaselt vastutav täiskasvanu, alaealise esindaja või artikli 23 lõike 2 punktis a osutatud isik ning riigisisese õigusega ette nähtud juhul taotleja on sellega nõus. Meditsiiniline läbivaatus on taotlejale tasuta ja selle eest tasutakse riiklikest vahenditest. Kui see on asjakohane, võib määruse (EL) 2024/1356 artiklis 12 osutatud tervise- ja haavatavuse kontrolli arvestada käesoleva artikli kohase meditsiinilise läbivaatusena. 3. Kui lõike 1 kohast meditsiinilist läbivaatust ei toimu, teavitab menetlev ametiasutus taotlejaid sellest, et nad võivad omal algatusel ja omal kulul korraldada meditsiinilise läbivaatuse seoses varasemast tagakiusamisest või suurest kahjust tulenevate märkide ja nähtudega. 4. Lõikes 1 või 3 osutatud meditsiiniliste läbivaatuste tulemused esitatakse menetlevale ametiasutusele ja taotlejale nii kiiresti kui võimalik ning menetlev ametiasutus hindab neid koos muude taotlusega kaasnevate dokumentidega. 5. Meditsiiniline läbivaatus on võimalikult väheinvasiivne ja seda viivad läbi üksnes kvalifitseeritud meditsiinitöötajad. Läbivaatus sooritatakse viisil, mis austab isiku väärikust. 6. Taotleja keeldumine meditsiinilisest läbivaatusest või tema otsus läbida meditsiiniline läbivaatus omal algatusel, kui selline läbivaatus ei toimu sobiva aja jooksul, võttes arvesse meditsiinilise läbivaatuse aegade kättesaadavust vastutavas liikmesriigis, ei takista menetlevat ametiasutust rahvusvahelise kaitse taotluse kohta otsust tegemast.

1. Kui taotleja ütlustest, olemasolevatest dokumentaalsetest tõenditest või muudest asjakohastest märkidest tulenevalt tekib kahtlusi, kas taotleja on alaealine või mitte, võib menetlev ametiasutus korraldada mitut valdkonda hõlmava hindamise, sealhulgas psühhosotsiaalse hindamise, mille viivad läbi kvalifitseeritud spetsialistid, et teha taotluse läbivaatamise raames kindlaks taotleja vanus. Vanust ei või hinnata üksnes taotleja füüsilise välimuse või käitumise põhjal. Vanuse hindamisel loetakse olemasolevad dokumendid õigeks, kui ei ole vastupidiseid tõendeid, ning alaealise ütlusi võetakse arvesse. 2. Kui taotleja vanuse suhtes jääb pärast mitut valdkonda hõlmavat hindamist ikka veel kahtlusi, võib taotluse läbivaatamise raames kasutada viimase võimalusena taotleja vanuse kindlakstegemiseks meditsiinilist läbivaatust. Kui käesolevas lõikes osutatud vanuse hindamise tulemus, mis puudutab taotleja vanust, on ebaselge või kui selle põhjal võib muuhulgas järeldada, et taotleja kuulub alla 18-aastaste vanuserühma, eeldab liikmesriik, et taotleja on alaealine. 3. Lõikes 2 sätestatud eesmärgil sooritatav meditsiiniline läbivaatus on võimalikult väheinvasiivne ja see viiakse läbi viisil, mis austab isiku väärikust. Läbivaatuse viivad läbi meditsiinitöötajad, kellel on vanuse hindamise alal kogemused ja eksperditeadmised. Kui kohaldatakse käesolevat lõiget, analüüsitakse meditsiinilise läbivaatuse ja mitut valdkonda hõlmava hindamise tulemusi koos, et tulemus oleks võimalikult usaldusväärne. 4. Kui meditsiinilist läbivaatust kasutatakse taotleja vanuse hindamiseks, tagab pädev asutus, et taotlejat, tema vanemat, tema eest asjaomase liikmesriigi õiguse või tava kohaselt vastutavat täiskasvanut, taotleja esindajaid või artikli 23 lõike 2 punktis a osutatud isikut teavitatakse enne nende rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamist keeles, millest nad aru saavad, ning lapsesõbralikul ja eakohasel viisil võimalusest, et nende vanust võidakse hinnata meditsiinilise läbivaatuse teel. See hõlmab teavet selle kohta, millisel viisil läbivaatust tehakse, kuidas võib meditsiinilise läbivaatuse tulemus mõjutada taotluse läbivaatamist, samuti taotleja võimaluse kohta meditsiinilisest läbivaatusest keelduda ning sellest, millised on selle keeldumise tagajärjed. Kõik meditsiinilise läbivaatusega seotud dokumendid lisatakse taotleja toimikusse. 5. Meditsiiniline läbivaatus tehakse taotleja vanuse hindamiseks ainult siis, kui taotleja, tema vanemad, käesoleva artikli lõikes 4 osutatud vastutav täiskasvanu, taotleja esindaja või artikli 23 lõike 2 punktis a osutatud isik on sellega nõus, olles eelnevalt saanud käesoleva artikli lõikes 4 sätestatud teabe. 6. Taotleja, tema vanemate, käesoleva artikli lõikes 4 osutatud vastutava täiskasvanu, taotleja esindaja või artikli 23 lõike 2 punktis a osutatud isiku keeldumine meditsiinilise läbivaatuse läbiviimisest taotleja vanuse hindamiseks ei takista menetlevat ametiasutust tegemast otsust rahvusvahelise kaitse taotluse kohta. Sellist keeldumist võib käsitada üksnes ümberlükatava eeldusena, et taotleja ei ole alaealine. 7. Liikmesriik võib tunnustada vanuse hindamise otsuseid, mille on teinud teised liikmesriigid, kui vanuse hindamine on toimunud kooskõlas liidu õigusega.

1. Rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise soov loetakse avaldatuks, kui kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, sealhulgas saatjata alaealine, väljendab isiklikult artikli 4 lõigetes 1 ja 2 osutatud pädevale asutusele soovi saada liikmesriigilt rahvusvahelist kaitset. Kui pädeva asutuse töötajad kahtlevad, kas käsitada konkreetset avaldust rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise soovi avaldamisena, küsivad nad isikult sõnaselgelt, kas ta soovib rahvusvahelist kaitset saada. 2. Asutusi, kes vastutavad vastuvõturajatiste eest kooskõlas direktiiviga (EL) 2024/1346, teavitatakse asjakohasel juhul rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise soovi avaldamisest. Kolmandate riikide kodanike puhul, kellele tehakse määruse (EL) 2024/1356 artikli 5 lõikes 1 osutatud taustakontroll, võivad liikmesriigid otsustada seda lõiget kohaldada alles pärast taustakontrolli lõppu.

1. Ilma et see piiraks andmete kogumise ja edastamise kohustust kooskõlas määruse (EL) 2024/1358 artikli 15 lõikega 1 registreerivad taotluste registreerimise pädevusega asutused, käesoleva määruse artikli 5 lõike 1 punktis b osutatud muu liikmesriigi asutused või neid selle ülesande täitmisel abistavad varjupaigaameti lähetatud eksperdid taotluse viivitamata ja hiljemalt viie päeva jooksul rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise soovi avaldamise hetkest. Selleks registreerivad nad järgmise teabe, mis võib pärineda määruse (EL) 2024/1356 artiklis 17 osutatud taustakontrolli vormilt: a) taotleja nimi, sünniaeg ja -koht, sugu, kodakondsus või kodakondsuse puudumine, määruse (EL) 2024/1351 artikli 2 punktis 8määratletud pereliikmed ning alaealiste puhul nimetatud määruse artikli 2 punktis h määratletud õed-vennad või sugulased, kes viibivad liikmesriigis, kui see on asjakohane, ning muud taotleja isikuandmed, mis on asjakohased seoses rahvusvahelise kaitse menetluse ja vastutava liikmesriigi määramisega; b) kui see dokument on olemas, siis taotleja isikut tõendava või reisidokumendi liik, number ja kehtivusaeg ning selle välja andnud riik, samuti taotleja esitatud muud dokumendid, mida pädev asutus peab asjakohaseks seoses tema isikusamasuse tuvastamise, rahvusvahelise kaitse menetluse läbiviimise ja vastutava liikmesriigi määramisega; c) taotluse kuupäev, rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise soovi avaldamise koht ja asutus, kellele rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise soovi avaldati; d) taotleja asukoht või elukoht või aadress ning olemasolu korral telefoninumber ja e-posti aadress, mille abil taotlejaga saab ühendust võtta. Kui liikmesriigid on esimese lõigu punktides a ja b osutatud andmed saanud juba enne rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise soovi avaldamist, ei tule neid uuesti esitada. 2. Kui isik väidab, et tal ei ole kodakondsust, registreeritakse see asjaolu selgelt seniks, kuni tehakse kindlaks, kas isik on kodakondsuseta. 3. Kui rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise soovi avaldatakse asutusele, kellele on usaldatud rahvusvahelise kaitse taotluste vastuvõtmise ülesanne ja kes ei vastuta taotluste registreerimise eest, teatab see asutus sellest taotluste registreerimise eest vastutavale asutusele viivitamata ja hiljemalt kolme tööpäeva jooksul alates rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise soovi avaldamisest. Taotluste registreerimise eest vastutav asutus registreerib taotluse võimalikult kiiresti ja hiljemalt viie päeva jooksul alates sellest, kui ta on teabe kätte saanud. 4. Kui teavet kogub menetlev ametiasutus või muu seda taotluse läbivaatamise juures abistav ametiasutus, võidakse registreerimise ajal koguda ka taotluse läbivaatamiseks vajalikke täiendavaid andmeid. 5. Juhul, kui sama ajavahemiku jooksul avaldab rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise soovi ebaproportsionaalselt palju kolmandate riikide kodanikke või kodakondsuseta isikuid, mistõttu muutub teostamatuks taotluste registreerimine lõigetes 1 ja 3 sätestatud tähtaegade jooksul, registreeritakse taotlus hiljemalt 15 päeva jooksul alates rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise soovi avaldamisest. 6. Ilma et see piiraks taotleja õigust esitada taotluse toetuseks uusi andmeid, ei pruugi pädev asutus ega sellega artikli 5 kohaselt koostööd tegevad asutused ega eksperdid selliseid andmeid koguda korduva taotluse korral, kui lõike 1 punktides a, b ja d ning lõikes 2 osutatud teave on pädevale asutusele juba kättesaadav. 7. Kolmandate riikide kodanike suhtes, kellele tehakse määruse (EL) 2024/1356 artikli 5 lõikes 1 osutatud taustakontroll, kohaldatakse käesoleva artikli lõikeid 1–6 alles pärast taustakontrolli lõppu.

1. Taotleja esitab taotluse selle liikmesriigi pädevale asutusele, kus rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise soovi avaldatakse, niipea kui võimalik ja hiljemalt 21 päeva jooksul alates taotluse registreerimisest, välja arvatud juhul, kui kohaldatakse käesoleva artikli lõiget 6, tingimusel et talle antakse kooskõlas käesoleva artikliga tegelik võimalus seda teha. Kui taotlust ei esitata menetlevale ametiasutusele, teavitab pädev asutus menetlevat ametiasutust viivitamata taotluse esitamisest. 2. Pärast määruse (EL) 2024/1351 artikli 46 kohast üleandmist esitab taotleja taotluse vastutava liikmesriigi pädevatele asutustele võimalikult kiiresti ja hiljemalt 21 päeva jooksul pärast seda, kui vastutava liikmesriigi pädevad asutused on taotleja isiku tuvastanud. 3. Taotlus esitatakse isiklikult, tehes seda kindlaksmääratud kuupäeval ja kohas ning, kui sellest on teavitatud, kellaajal. Pädevad asutused teavitavad taotlejat kõnealusest kuupäevast ja kohast. Pädevad asutused võivad taotlejat teavitada kõnealusest kellaajast. Liikmesriigid võivad riigisiseses õiguses sätestada, et taotlus loetakse isiklikult esitatuks, kui pädev asutus tuvastab, et taotleja viibib taotluse registreerimise või esitamise ajal füüsiliselt liikmesriigi territooriumil. 4. Erandina lõikest 3 võivad liikmesriigid riigisiseses õiguses sätestada taotlejale võimaluse esitada taotlus vormil, sealhulgas juhul, kui ta ei saa isiklikult kohale ilmuda temast sõltumatute püsivate ja tõsiste asjaolude tõttu, nagu vangistus või pikaajaline haiglaravi. Taotlus loetakse esitatuks, kui taotleja esitab lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul vormi ja kui pädev asutus teeb kindlaks, et käesolevas lõikes sätestatud tingimused on täidetud. Sellisel juhul hakatakse taotluse läbivaatamise tähtaega arvestama kuupäevast, mil pädev asutus vormi kätte sai. 5. Lõike 3 esimese lõigu kohaldamisel määratakse juhul, kui sama ajavahemiku jooksul avaldab rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise soovi ebaproportsionaalselt palju kolmandate riikide kodanikke või kodakondsuseta isikuid, mistõttu muutub teostamatuks igale taotlejale kohtumiseks aja määramine lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul, määratakse taotlejale taotluse esitamiseks kohtumisajana kuupäev, mis on hiljemalt kahe kuu jooksul alates taotluse registreerimise kuupäevast. 6. Taotlust esitades peavad taotlejad võimalikult kiiresti esitama kõik nende valduses olevad andmed ja dokumendid, millele on osutatud määruse (EL) 2024/1347 artikli 4 lõikes 2, mis on vajalikud taotluse põhjendamiseks. Pärast taotluse esitamist, eelkõige isiklikul vestlusel, lubatakse taotlejal esitada taotluse läbivaatamise seisukohast asjakohaseid täiendavaid andmeid kuni nende taotlust käsitleva haldusmenetluses tehtud otsuse vastuvõtmiseni. Liikmesriigid võivad määrata kõnealuse ajavahemiku jooksul nende täiendavate andmete esitamiseks tähtaja, mida taotleja püüab järgida. 7. Liikmesriigid võivad korraldada juurdepääsu menetlusele nii, et rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise soovi avaldamine, taotluse registreerimine ja taotluse esitamine toimuksid samal ajal. Sellisel juhul tagavad liikmesriigid, et kõigil taotlejatel on artikli 8 lõigetes 2–6 sätestatud tagatised. Kui rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise soovi avaldamine, taotluse registreerimine ja taotluse esitamine toimuvad samal ajal, on taotlejal lubatud kõik tema valduses olevad ja tema taotluse põhjendamiseks vajalikud andmed ja dokumendid, millele on osutatud määruse (EL) 2024/1347 artikli 4 lõikes 2, esitada isikliku vestluse ajal. Lisaks on taotlejal lubatud mis tahes täiendavaid andmeid, mis on tema taotluse läbivaatamise seisukohast asjakohased, esitada kuni haldusmenetluses tehtud otsuse vastuvõtmiseni tema taotluse kohta. Liikmesriigid võivad määrata kõnealuse ajavahemiku jooksul nende täiendavate andmete esitamiseks tähtaja, mida taotleja püüab järgida.

1. Selle liikmesriigi pädevad asutused, kus rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise soovi avaldatakse, annavad taotlejale registreerimisel nimelise dokumendi, mis tõendab, et rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise soovi on avaldatud ja taotlus on registreeritud. See dokument kehtib kuni lõikes 4 osutatud dokumendi väljastamiseni. Pärast määruse (EL) 2024/1351 artikli 46 kohast üleandmist annavad vastutava liikmesriigi pädevad asutused taotleja isikusamasuse tuvastamisel taotlejale nimelise dokumendi, mis näitab, et rahvusvahelise kaitse taotlus esitamise soovi on avaldatud ja taotlus on registreeritud ning isik on üle antud. See dokument kehtib kuni lõikes 4 osutatud dokumendi väljastamiseni. 2. Lõikes 1 osutatud dokumenti ei pea esitama, kui lõikes 4 osutatud dokumenti on võimalik väljastada registreerimise ajal. 3. Lõikes 1 osutatud dokument võetakse lõikes 4 osutatud dokumendi väljastamisel tagasi. 4. Selle liikmesriigi pädevad asutused, kus taotlus esitatakse vastavalt artikli 28 lõigetele 1 ja 2, väljastavad võimalikult kiiresti pärast taotluse esitamist dokumendi, mis sisaldab vähemalt järgmisi andmeid, mida ajakohastatakse vastavalt vajadusele: a) taotleja nimi, sünniaeg ja -koht, sugu ja kodakondsus või asjakohasel juhul märge kodakondsusetuse kohta, taotleja näokujutis ja taotleja allkiri; b) väljastav asutus, väljastamise kuupäev ja koht ning dokumendi kehtivusaeg; c) isiku staatus taotlejana; d) kinnitus, et taotlejal on õigus liikmesriigi territooriumile jääda taotluse läbivaatamise eesmärgil, ja märge selle kohta, kas taotlejal on õigus vabalt liikuda kogu liikmesriigi territooriumil või selle osas; e) märkus selle kohta, et dokument ei ole reisidokument ja et taotlejal ei ole lubatud reisida ilma loata teistesse liikmesriikidesse. 5. Ühtki käesolevas artiklis osutatud dokumenti ei ole vaja väljastada siis, kui taotleja on vahi all või vangistuses, ning seni, kuni taotleja on vahi all või vangistuses. Vahi alt või vangistusest vabastamisel antakse taotlejale lõikes 1 või 4 osutatud dokument. Kui taotlejale antakse vabastamisel lõikes 1 osutatud dokument, saab ta niipea kui võimalik kätte lõikes 4 osutatud dokumendi. 6. Saatjaga alaealiste puhul võivad käesolevas artiklis osutatud dokumendid, mis on väljastatud taotleja ühele vanemale või tema eest asjaomase liikmesriigi õiguse või tava kohaselt vastutavale täiskasvanule, asjakohasel juhul hõlmata ka alaealist. 7. Käesolevas artiklis osutatud dokumendid ei pea olema isikut tõendavad dokumendid, kuid neid käsitatakse piisavate vahenditena, mille abil taotlejad saavad end rahvusvahelise kaitse menetluse ajal liikmesriigi ametiasutuste jaoks identifitseerida ja oma õigusi kasutada. 8. Lõigetes 1 ja 4 osutatud dokumentides on märgitud taotluse registreerimise kuupäev. 9. Lõikes 4 osutatud dokument kehtib kuni 12 kuud või kuni taotleja antakse üle teisele liikmesriigile kooskõlas määrusega (EL) 2024/1351. Kui dokumendi on väljastanud vastutav liikmesriik, pikendatakse selle kehtivust nii, et see hõlmaks ajavahemikku, mille jooksul taotlejal on õigus jääda selle liikmesriigi territooriumile. Dokumendi kehtivusaeg ei anna õigust jääda riiki, kui selle õiguse kasutamine on lõpetatud või peatatud kooskõlas käesoleva määrusega.

1. Kui on märke sellest, et kinnipidamisasutustes või välispiiril asuvates piiripunktides, sealhulgas transiiditsoonides, viibivad kolmandate riikide kodanikud või kodakondsuseta isikud võivad tahta avaldada soovi esitada rahvusvahelise kaitse taotlus, annavad artikli 4 kohased pädevad asutused neile teavet kaitse taotluse esitamise soovi avaldamise võimaluse kohta. 2. Kui taotleja avaldab rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise soovi kinnipidamisasutuses, vanglas või välispiiril asuvas piiripunktis, sealhulgas transiiditsoonides, korraldavad artikli 4 kohased pädevad asutused suulise tõlke teenuste osutamise ulatuses, mis on vajalik rahvusvahelise kaitse menetlusele juurdepääsu hõlbustamiseks. 3. Organisatsioonidele ja isikutele, kellel on riigisisese õiguse kohaselt lubatud isikuid nõustada, antakse juurdepääs kinnipidamisasutustes viibivatele või välispiiril asuvates piiripunktides, sealhulgas transiiditsoonides, viibivatele taotlejatele. Sellise juurdepääsu tingimuseks võib olla eelnev kokkulepe pädevate asutustega. Liikmesriigid võivad riigisisese õiguse kohaselt piirata esimeses lõigus osutatud juurdepääsu, kui see on objektiivselt vajalik piiripunkti, sealhulgas transiiditsoonide, või kinnipidamisasutuse julgeoleku, avaliku korra või halduskorralduse huvides, tingimusel et juurdepääsu ei piirata märkimisväärselt ega muudeta päris võimatuks.

1. Täiskasvanu puhul, kes vajab kooskõlas riigisisese õigusega õigus- ja teovõime teostamiseks abi (edaspidi „ülalpeetav täiskasvanu“), võib täiskasvanu, kes asjaomase liikmesriigi õiguse või tava kohaselt tema eest vastutab, rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise soovi avaldada ja taotluse esitada ülalpeetava täiskasvanu nimel. 2. Ülalpeetav täiskasvanu viibib taotluse esitamise juures, välja arvatud juhul, kui on mõjuvad põhjused, miks ta ei saa juures viibida või ei ole selleks võimeline, või kui taotlus esitatakse vormil, kui selline võimalus on ette nähtud riigisisese õigusega.

1. Saatjaga alaealisel on õigus esitada taotlus enda nimel, kui tal on asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt õigus- ja teovõime. Kui saatjaga alaealisel ei ole asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt õigus- ja teovõimet, esitab tema nimel taotluse vanem või mõni teine täiskasvanu, näiteks seaduslik hooldaja või lastekaitseteenistus, kes asjaomase liikmesriigi õiguse või tava kohaselt alaealise eest vastutab. 2. Saatjaga alaealise puhul, kellel ei ole asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt õigus- ja teovõimet ja kes viibib ajahetkel, mil vanem või muu tema eest asjaomase liikmesriigi õiguse või tava kohaselt vastutav isik avaldab rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise soovi või esitab rahvusvahelise kaitse taotluse, kõnealuse liikmesriigi territooriumil, ning eelkõige juhul, kui sellel alaealisel puuduvad muud seaduslikud vahendid kõnealuse liikmesriigi territooriumil viibimiseks, käsitatakse rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise soovi avaldamist ja taotluse esitamist vanema või mõne muu tema eest asjaomase liikmesriigi õiguse või tava kohaselt vastutava täiskasvanu poolt ühtlasi alaealise nimel rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise soovi avaldamise ja taotluse esitamisena. Liikmesriigid võivad otsustada kohaldada esimest lõiku ka saatjaga alaealise puhul, kes on sündinud haldusmenetluse ajal või kes viibib haldusmenetluse juures. 3. Kui saatjaga alaealise vanem või tema eest vastutav täiskasvanu, kellele on osutatud lõikes 2, esitab taotluse alaealise nimel, viibib alaealine taotluse esitamise juures, välja arvatud juhul, kui on mõjuvad põhjused, miks alaealine ei saa juures viibida või ei ole selleks võimeline, või kui taotlus esitatakse alaealise nimel vormil, kui selline võimalus on ette nähtud riigisisese õigusega.

1. Saatjata alaealisel on õigus esitada taotlus enda nimel, kui tal on asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt õigus- ja teovõime. Selleks teavitatakse saatjata alaealist tema rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutavas liikmesriigis kehtivast õigus- ja teovõime saavutamise vanusest. Kui saatjata alaealisel ei ole asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt õigus- ja teovõimet, esitab tema nimel taotluse esindaja või artikli 23 lõike 2 punktis a osutatud isik. Käesoleva lõike esimest lõiku kohaldatakse, ilma et see piiraks saatjata alaealiste õigust õigusnõustamisele ning õigusabile ja esindamisele kooskõlas artiklitega 15 ja 16. 2. Saatjata alaealise puhul, kellel ei ole asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt õigus- ja teovõimet, esitatakse taotlus artikli 28 lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul, võttes arvesse lapse huve. 3. Kui saatjata alaealise esindaja või artikli 23 lõike 2 punktis a osutatud isik esitab taotluse alaealise nimel, viibib alaealine taotluse esitamise juures, välja arvatud juhul, kui on mõjuvad põhjused, miks alaealine ei saa juures viibida või ei ole selleks võimeline, või kui taotlus esitatakse vormil, kui selline võimalus on ette nähtud riigisisese õigusega.

1. Menetlev ametiasutus vaatab rahvusvahelise kaitse taotlused läbi ja võtab nende suhtes vastu otsused kooskõlas II peatükis sätestatud üldpõhimõtete ja tagatistega. 2. Menetlev ametiasutus teeb otsuse rahvusvahelise kaitse taotluse kohta, olles eelnevalt nõuetekohaselt hinnanud taotluse lubatavust või selle sisu. Menetlev ametiasutus hindab taotlusi objektiivselt, erapooletult ja üksikjuhtumi põhiselt. Taotluse läbivaatamisel võtab menetlev ametiasutus arvesse järgnevat: a) taotleja poolt vastavalt määruse (EL) 2024/1347 artikli 4 lõigetele 1 ja 2 esitatud asjakohased avaldused ja dokumendid; b) asjakohastest ja kättesaadavatest riiklikest, üleliidulistest ja rahvusvahelistest allikatest, sealhulgas lapse õiguste eest seisvatelt organisatsioonidelt, saadud asjakohane, täpne ja ajakohastatud teave olukorra kohta, mis taotlust käsitleva otsuse tegemise ajal valitseb taotleja päritoluriigis, sealhulgas päritoluriigi õigusaktide ja nende kohaldamise viisi kohta, ning, kui need on kättesaadavad, määruse (EL) 2021/2303 artiklis 11 osutatud ühine analüüs olukorra kohta konkreetsetes päritoluriikides ja juhised; c) esimese varjupaigariigi või turvalise kolmanda riigi mõistete kohaldamisel asjakohane, täpne ja ajakohane teave olukorra kohta, mis taotlust käsitleva otsuse tegemise ajal valitseb kolmandas riigis, mida käsitatakse esimese varjupaigariigi või turvalise kolmanda riigina, sealhulgas määruse (EL) 2021/2303 artiklis 12 osutatud teave turvaliste kolmandate riikide kohta ning nende analüüs; d) taotleja individuaalne seisund ja isiklikud asjaolud, sealhulgas sellised tegurid nagu taotleja taust, vanus, sugu, sooidentiteet ja seksuaalne sättumus, et hinnata, kas teod, mis on taotleja suhtes toime pandud või mida võidakse tema suhtes toime panna, võiksid taotleja isiklikest asjaoludest lähtudes osutuda tagakiusamiseks või tekitada tõsist kahju; e) kas taotleja tegevus pärast päritoluriigist lahkumist oli seotud rahvusvahelise kaitse taotlemiseks vajalike tingimuste loomise ainu- või põhieesmärgiga, et hinnata, kas kõnealune tegevus põhjustaks päritoluriiki tagasipöördumisel taotleja tagakiusamist või talle tõsise kahju tekitamist, nagu sellele on viidatud määruse (EL) 2024/1347 artiklis 5; f) kas võib eeldada, et taotleja annab ennast mõne teise riigi kaitse alla, mille kodakondsusele tal on õigus; g) kas määruse (EL) 2024/1347 artiklis 8 osutatud riigisisese kaitse alternatiiv on kohaldatav, kui tagakiusaja või tõsise kahju põhjustaja ei ole riik või riigi esindaja. 3. Taotluste läbivaatamise ja otsuste vastuvõtmise eest vastutavatel töötajatel on asjakohased teadmised ja nad on saanud väljaõppe, sealhulgas määruse (EL) 2021/2303 artikli 8 kohase asjakohase koolituse varjupaika ja pagulasi käsitleva õiguse valdkonnas kohaldatavate asjakohaste standardite kohta. Neil on võimalus küsida vajaduse korral ekspertidelt nõu konkreetsetes küsimustes, nagu meditsiinilised, kultuurilised ja usulised küsimused, vaimne tervis ning lastega seotud ja sooküsimused. Vajadusel on neil võimalik esitada päringuid varjupaigaametile kooskõlas määruse (EL) 2021/2303 artikli 10 lõike 2 punktiga b. 4. Dokumendid, mis on menetleva ametiasutuse hinnangul taotluste läbivaatamise seisukohast asjakohased, tõlgitakse vajaduse korral selliseks läbivaatamiseks. Kõnealuseid dokumente või nende osasid võivad tõlkida muud üksused ja selle eest võib tasuda riiklikest vahenditest kooskõlas asjaomase liikmesriigi õigusega. Taotleja võib omal kulul tagada muude dokumentide tõlkimise. Korduvate taotluste puhul võib dokumentide tõlkimise teha taotleja ülesandeks. 5. Menetlev ametiasutus võib rahvusvahelise kaitse taotluse eelisjärjekorras läbi vaadata, eelkõige kui: a) ametiasutus on seisukohal, et taotlus on tõenäoliselt põhjendatud; b) taotlejal on vastuvõtu erivajadused direktiivi (EL) 2024/1346 artikli 24 tähenduses või taotleja vajab käesoleva määruse artiklites 20–23 osutatud menetluslikke eritagatisi, eriti juhul, kui tegu on saatjata alaealisega; c) on põhjendatud alus arvata, et taotleja ohustab liikmesriigi riiklikku julgeolekut või avalikku korda; d) tegu on korduva taotlusega; e) taotleja suhtes on tehtud direktiivi (EL) 2024/1346 artikli 23 lõike 2 punkti e kohane otsus, ta on osalenud üldsuse häirimises või kuritegelikus tegevuses.

1. Artikli 38 lõike 1 punktide a, b, c ja d ning artikli 38 lõike 2 kohane läbivaatamine, mille eesmärk on teha kindlaks, kas taotlus on lubatav, viiakse lõpule võimalikult kiiresti ja hiljemalt kahe kuu jooksul alates taotluse esitamise kuupäevast. Artikli 38 lõike 1 punktis e osutatud juhul viib menetlev ametiasutus läbivaatamise lõpule kümne tööpäeva jooksul. Taotlust ei tohi lugeda lubatavaks üksnes seetõttu, et käesolevas lõikes ja lõikes 2 sätestatud tähtaegade jooksul ei ole tehtud otsust lubatavuse kohta. 2. Menetlev ametiasutus võib pikendada lõike 1 esimeses lõigus sätestatud tähtaegu kuni kahe kuu võrra, kui: a) sama ajavahemiku jooksul avaldab rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise soovi ebaproportsionaalne arv kolmandate riikide kodanikke või kodakondsuseta isikuid, mis muudab teostamatuks lubatavusmenetluse lõpuleviimise ettenähtud tähtaja jooksul; b) tegemist on keeruliste faktiliste või õiguslike asjaoludega; c) viivitus on selgelt ja üheselt seostatav sellega, et taotleja ei täida artiklist 9 tulenevaid kohustusi. 3. Menetlev ametiasutus viib kiirendatud läbivaatamismenetluse lõpule võimalikult kiiresti ning hiljemalt kolme kuu jooksul alates taotluse esitamise kuupäevast. 4. Menetlev ametiasutus tagab, et taotluse sisulise läbivaatamise menetlus, mille suhtes ei kohaldata kiirendatud läbivaatamismenetlust, viiakse läbi võimalikult kiiresti ja mitte hiljem kui kuue kuu jooksul pärast taotluse esitamise kuupäeva, ilma et see piiraks taotluste nõuetekohast ja põhjalikku läbivaatamist. 5. Menetlev ametiasutus võib lõikes 4 osutatud kuuekuulist tähtaega pikendada kõige enam kuue kuu võrra, kui: a) sama ajavahemiku jooksul avaldab rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise soovi ebaproportsionaalne arv kolmandate riikide kodanikke või kodakondsuseta isikuid, mis muudab teostamatuks menetluse lõpuleviimise kuue kuu pikkuse tähtaja jooksul; b) tegemist on keeruliste faktiliste või õiguslike asjaoludega; c) viivitus on selgelt ja üheselt seostatav sellega, et taotleja ei täida oma artiklist 9 tulenevaid kohustusi. 6. Kui taotleja suhtes kohaldatakse määruse (EL) 2024/1351 artiklis 46 sätestatud üleandmismenetlust, hakatakse käesoleva artikli lõikes 4 osutatud tähtaega arvestama alates kuupäevast, mil taotlus esitatakse kooskõlas artikli 28 lõikega 2. 7. Menetlev ametiasutus võib läbivaatamismenetluse lõpuleviimise edasi lükata, kui temalt ei saa päritoluriigis valitseva oodatavalt ajutise ebakindla olukorra tõttu mõistlikult eeldada otsuse tegemist lõikes 4 sätestatud tähtaja jooksul. Sellistel juhtudel menetlev ametiasutus: a) hindab selles päritoluriigis valitsevat olukorda vähemalt iga nelja kuu järel; b) võtab, kui need on kättesaadavad, arvesse varjupaigaameti läbivaatamisi seoses olukorraga kõnealuses päritoluriigis; c) teavitab võimalikult kiiresti asjaomaseid taotlejaid edasilükkamise põhjustest keeles, millest nad aru saavad või millest arusaamist võib neilt eeldada. Liikmesriik teavitab komisjoni ja varjupaigaametit võimalikult kiiresti menetluste edasilükkamisest seoses asjaomase päritoluriigiga. Menetlev ametiasutus viib läbivaatamismenetluse igal juhul lõpule kuni 21 kuu jooksul alates taotluse esitamisest. 8. Liikmesriigid kehtestavad läbivaatamismenetluse lõpuleviimise tähtajad juhuks, kui kohus tühistab menetleva ametiasutuse otsuse ja saadab asja tagasi. Kõnealused tähtajad on lühemad kui käesolevas artiklis sätestatud tähtajad.

1. Otsus rahvusvahelise kaitse taotluse kohta antakse üle kirjalikult ja see tehakse taotlejale teatavaks võimalikult kiiresti kooskõlas asjaomase liikmesriigi õigusega. Kui taotlejat esindab ametlikult esindaja või õigusnõustaja, võib pädev asutus otsuse teatavaks teha talle, mitte taotlejale. 2. Kui taotluse suhtes tehakse keelduv otsus, kuna see on pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundiga seoses mittelubatav, põhjendamatu või ilmselgelt põhjendamatu või kui see on sõnaselgelt tagasi võetud või kaudselt tagasi võetud, esitatakse otsuses keeldumise faktilised ja õiguslikud asjaolud. 3. Taotlejat teavitatakse kirjalikult otsuse tulemusest ja sellest, kuidas taotluse suhtes nii pagulasseisundi kui ka täiendava kaitse seisundiga seoses selle mittelubatavuse, põhjendamatuse või ilmselge põhjendamatuse tõttu tehtud keelduvat otsust või otsust, millega loetakse taotlus kaudselt tagasi võetuks, saab vaidlustada. See teave võidakse esitada rahvusvahelise kaitse taotluse kohta tehtud otsuse osana. Kui taotlejat ei abista õigusnõustaja, antakse seda teavet keeles, millest taotleja aru saab või millest arusaamist võib temalt eeldada. 4. Kui taotlejat abistab õigusnõustaja, kes taotlejat ametlikult esindab, võib lõikes 3 osutatud teavet anda üksnes sellele õigusnõustajale, ilma et see oleks tõlgitud keelde, millest taotleja aru saab või millest arusaamist võib temalt eeldada. Sellisel juhul edastatakse teave asjaolu kohta, kas rahvusvaheline kaitse on antud või mitte, koos üldise teabega selle kohta, kuidas otsust vaidlustada, taotlejale kirjalikult keeles, millest ta aru saab või millest arusaamist võib temalt eeldada. 5. Alaealise või ülalpeetava täisealise puhul ning kui kõik taotlused põhinevad täpselt samadel alustel kui kõnealuse alaealise või ülalpeetava täisealise eest vastutava täiskasvanu taotlus, võib menetlev ametiasutus pärast iga taotleja individuaalset hindamist võtta vastu ühe otsuse, mis kehtib kõigi taotlejate kohta, välja arvatud juhul, kui see tooks kaasa taotlejaga seonduvate konkreetsete asjaolude avalikustamise, mis võib kahjustada tema huvisid, eelkõige juhtumite korral, mis hõlmavad soolist vägivalda, inimkaubandust, soo, seksuaalse sättumuse, soolise identiteedi või vanuse tõttu tagakiusamist. Sellisel juhul tehakse eraldi otsus ja asjaomast isikut teavitatakse sellest kooskõlas lõikega 1.

Kui taotluse suhtes tehakse keelduv otsus, kuna see on nii pagulasseisundi kui ka täiendava kaitse seisundiga seoses mittelubatav, põhjendamatu või ilmselgelt põhjendamatu või kui see on kaudselt või sõnaselgelt tagasi võetud, teevad liikmesriigid tagasisaatmisotsuse, milles järgitakse direktiivi 2008/115/EÜ ning välja- või tagasisaatmise lubamatuse põhimõtet. Kui tagasisaatmisotsus või tagasisaatmiskohustuse kehtestav muu otsus on juba tehtud enne rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise soovi avaldamist, ei ole käesoleva artikli kohane tagasisaatmisotsus nõutav. Tagasisaatmisotsus tehakse rahvusvahelise kaitse taotluse suhtes tehtud keelduvas otsuses või eraldi aktina. Kui tagasisaatmisotsus tehakse eraldi aktina, tuleb see teha samal ajal ja koos rahvusvahelise kaitse taotluse suhtes tehtud keelduva otsusega või põhjendamatu viivituseta pärast seda.

1. Menetlev ametiasutus võib hinnata taotluse lubatavust kooskõlas II peatükis sätestatud üldpõhimõtete ja tagatistega ning ametiasutusel võib olla riigisisese õiguse kohaselt volitus teha taotluse suhtes selle mittelubatavuse tõttu keelduv otsus ükskõik millisel järgmisest põhjustest: a) esimeseks varjupaigariigiks artikli 58 kohaselt loetakse riiki, mis ei ole liikmesriik, välja arvatud juhul, kui on selge, et taotlejal ei lubata siseneda sellesse riiki või teda ei võeta sinna tagasi; b) artikli 59 kohaseks turvaliseks kolmandaks riigiks loetakse riiki, mis ei ole liikmesriik, välja arvatud juhul, kui on selge, et taotlejal ei lubata siseneda sellesse riiki või teda ei võeta sinna tagasi; c) liikmesriik, mis ei ole taotlust läbivaatav liikmesriik, on andnud taotlejale rahvusvahelise kaitse; d) rahvusvaheline kriminaalkohus on taganud taotleja turvalise ümberpaigutamise liikmesriiki või kolmandasse riiki või võtab ühemõtteliselt sel eesmärgil meetmeid, välja arvatud juhul, kui on ilmnenud uusi asjakohaseid asjaolusid, mida kohus ei ole arvesse võtnud, või kui puudus õiguslik võimalus tõstatada rahvusvahelises kriminaalkohtus asjaolusid, mis on seotud rahvusvaheliselt tunnustatud inimõiguste standarditega; e) asjaomase taotleja puhul on direktiivi 2008/115/EÜ artikli 6 kohaselt tehtud tagasisaatmisotsus ning ta avaldas rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise soovi alles pärast seda, kui oli möödunud seitse tööpäeva alates kuupäevast, mil taotleja sai kätte kõnealuse tagasisaatmisotsuse, eeldusel, et teda oli teavitatud tagajärgedest, mis kaasnevad rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise soovi avaldamata jätmisega selle tähtaja jooksul, ning pärast selle tähtaja möödumist ei ole ilmnenud uusi asjakohaseid andmeid. 2. Menetlev ametiasutus teeb taotluse suhtes selle mittelubatavuse tõttu keelduva otsuse, kui tegemist on korduva taotlusega, mille puhul ei ole tuvastatud ega taotleja poolt esitatud artikli 55 lõigetes 3 ja 5 osutatud uusi asjakohaseid andmeid seoses selle väljaselgitamisega, kas taotlejat on võimalik käsitada rahvusvahelise kaitse saamise kriteeriumidele vastava isikuna kooskõlas määrusega (EL) 2024/1347, või seoses eelnevalt kohaldatud mittelubatavuse alusega.

1. Taotlust ei vaadata sisuliselt läbi, kui: a) määruse (EL) 2024/1351 kohaselt vastutab teine liikmesriik; b) taotluse suhtes tehakse keelduv otsus vastavalt artiklile 38 mittelubatavuse tõttu või kui c) taotlus on sõnaselgelt või kaudselt tagasi võetud, ilma et see piiraks artikli 40 lõike 2 ega artikli 41 lõike 5 kohaldamist. 2. Taotluse sisulise läbivaatamise käigus teeb menetlev ametiasutus otsuse selle kohta, kas taotlejat on võimalik käsitada pagulasena, ja kui see ei ole võimalik, teeb ta kindlaks, kas taotlejal on õigus täiendavale kaitsele kooskõlas määrusega (EL) 2024/1347. 3. Menetlev ametiasutus teeb taotluse suhtes selle põhjendamatuse tõttu keelduva otsuse, kui ta on kindlaks teinud, et taotlejal ei ole õigust rahvusvahelisele kaitsele määruse (EL) 2024/1347 kohaselt. 4. Menetleval ametiasutusel võib riigisisese õiguse alusel olla volitus tunnistada põhjendamatu taotlus ilmselgelt põhjendamatuks, kui läbivaatamise lõpetamise ajal on kohaldatav mõni artikli 42 lõigetes 1 ja 3 osutatud asjaoludest.

1. Taotleja võib omaenese algatusel ja igal hetkel menetluse käigus oma taotluse tagasi võtta. Taotleja võtab taotluse tagasi kirjalikult kas isiklikult või teatab sellest tema õigusnõustaja, kes taotlejat kooskõlas riigisisese õigusega ametlikult esindab. 2. Pädevad asutused teavitavad taotluse tagasivõtmise ajal taotlejat artikli 8 lõike 2 punkti c kohaselt sellise tagasivõtmise kõikidest menetluslikest tagajärgedest keeles, millest ta aru saab või millest arusaamist võib temalt eeldada. 3. Kui sõnaselge tagasivõtmine toimub pädevas asutuses, mis ei ole menetlev ametiasutus, teavitab see asutus menetlevat ametiasutust kõnealusest tagasivõtmisest. Menetlev ametiasutus võtab vastu otsuse, millega kinnitatakse, et taotlus on sõnaselgelt tagasi võetud. See otsus on lõplik ja seda ei saa edasi kaevata, nagu on osutatud käesoleva määruse V peatükis. 4. Kui etapis, kus taotleja on taotluse sõnaselgelt tagasi võtnud, on menetlev ametiasutus juba leidnud, et taotlejal ei ole õigust saada rahvusvahelist kaitset vastavalt määrusele (EL) 2024/1347, võib ta siiski teha taotluse suhtes keelduva otsuse, kuna see on põhjendamatu või ilmselgelt põhjendamatu.

1. Taotlus tunnistatakse kaudselt tagasivõetuks, kui: a) taotleja ei ole ilma mõjuva põhjuseta esitanud oma taotlust kooskõlas artikliga 28, hoolimata asjaolust, et tal oli selleks tegelikult võimalus; b) taotleja keeldub koostööd tegemast, hoidudes esitamast teavet, millele on osutatud artikli 27 lõike 1 punktides a ja b, või keeldudes esitamast oma biomeetrilisi andmeid; c) taotleja keeldub esitamast oma aadressi, kuigi tal see on, välja arvatud juhul, kui majutust pakuvad pädevad asutused; d) taotleja ei ole ilma mõjuva põhjuseta isiklikul vestlusel osalenud, kuigi ta pidi seda tegema vastavalt artiklile 13, või on ilma mõjuva põhjuseta keeldunud vastamast vestluse ajal esitatud küsimustele sedavõrd, et vestluse tulemustest ei piisa taotluse põhjendatuse kohta otsuse tegemiseks; e) taotleja ei ole korduvalt täitnud talle artikli 9 lõike 4 kohaselt pandud aruandluskohustust või ei ole pädevatele haldus- või õigusasutustele kättesaadav, välja arvatud juhul, kui ta suudab tõendada, et kättesaamatuks jäämine oli tingitud temast mitteolenevatest konkreetsetest asjaoludest; f) taotleja on esitanud taotluse muus liikmesriigis kui määruse (EL) 2024/1351 artikli 17 lõigetes 1 ja 2 sätestatud liikmesriik ning ta ei asu selles liikmesriigis kuni vastutava liikmesriigi kindlaksmääramiseni või üleandmismenetluse rakendamiseni, kui see on asjakohane. 2. Kui ametiasutus, kes hindab, kas taotlus on kaudselt tagasi võetud, on muu pädev asutus kui menetlev ametiasutus ja kui see asutus leiab, et taotlust tuleb kaudselt tagasi võetuks pidada, teavitab kõnealune asutus sellest menetlevat ametiasutust. Menetlev ametiasutus võtab vastu otsuse, millega kinnitatakse, et taotlus on kaudselt tagasi võetud. 3. Kui taotleja viibib kohal, teavitab pädev asutus taotluse tagasivõtmise ajal taotlejat artikli 8 lõike 2 punkti c kohaselt sellise tagasivõtmise kõikidest menetluslikest tagajärgedest keeles, millest ta aru saab või millest arusaamist võib temalt eeldada. 4. Pädev asutus võib menetluse peatada, et anda taotlejale võimalus põhjendada või parandada lõikes 1 sätestatud puudusi või tegevust enne, kui tehakse otsus, millega taotlus kaudselt tagasi võetuks tunnistatakse. 5. Taotlus võidakse teha keelduv otsus, kuna see on põhjendamatu või ilmselgelt põhjendamatu, kui menetlev ametiasutus on menetluse selles etapis, kui taotlus kaudselt tagasi võeti, juba kindlaks teinud, et taotlejal ei ole õigust rahvusvahelisele kaitsele määruse (EL) 2024/1347 kohaselt.

1. Piiramata artikli 21 lõike 2 kohaldamist, kiirendab menetlev ametiasutus rahvusvahelise kaitse taotluse sisulise läbivaatamise menetlust kooskõlas II peatükis sätestatud üldpõhimõtete ja tagatistega juhul, kui: a) taotleja on taotluse ja asjaolude esitamisel tõstatanud ainult neid küsimusi, mis ei seostu sellega, kas teda saab käsitada rahvusvahelise kaitse saamise kriteeriumidele vastava isikuna määruse (EL) 2024/1347 kohaselt; b) taotleja on teinud selgelt ebajärjekindlaid või vastukäivaid, selgelt valesid või ilmselgelt ebatõenäolisi avaldusi või selliseid avaldusi, mis on vastuolus päritoluriiki käsitleva asjakohase ja kättesaadava teabega, mis muudab selgelt ebausutavateks tema väited selle kohta, kas ta vastab rahvusvahelise kaitse saamise kriteeriumidele kooskõlas määrusega (EL) 2024/1347; c) arvatakse, et pärast seda, kui taotlejale on antud täielik võimalus esitada mõjuvaid põhjendusi, on taotleja ametiasutusi tahtlikult eksitanud, esitades valeandmeid või -dokumente või varjates asjakohaseid andmeid või dokumente, eelkõige oma isiku või kodakondsuse kohta, millel oleks võinud olla negatiivne mõju otsusele, või kui on selge alus arvata, et taotleja on isikut tõendava või reisidokumendi pahauskselt hävitanud või sellest vabanenud, et takistada oma isiku või kodakondsuse kindlakstegemist; d) taotleja avaldab rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise soovi pelgalt eesmärgiga lükata edasi, nurjata või takistada sellise otsuse täideviimist, mis käsitleb tema väljasaatmist liikmesriigi territooriumilt; e) kolmas riik võidakse käesoleva määruse kohaselt tunnistada taotleja jaoks turvaliseks päritoluriigiks; f) on põhjendatud alus arvata, et taotleja ohustab liikmesriikide riiklikku julgeolekut või avalikku korda või taotleja on vastavalt riigisisesele õigusele välja saadetud mõjuvatel riikliku julgeoleku või avaliku korraga seotud põhjustel; g) tegu on korduva taotlusega, mis ei ole mittelubatav; h) taotleja sisenes liikmesriigi territooriumile ebaseaduslikult või pikendas ebaseaduslikult oma riigis viibimist ning jättis mõjuva põhjuseta pädevate asutustega ühendust võtmata või ei avaldanud rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise soovi niipea kui võimalik, võttes arvesse tema riiki sisenemise asjaolusid; i) taotleja sisenes liikmesriigi territooriumile seaduslikult ega avaldanud rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise soovi niipea kui võimalik, võttes arvesse tema taotluse põhjendusi; see punkt ei piira rahvusvahelise kaitse vajadust, mis tekib kohapeal, või j) taotleja on sellise kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isikute puhul sellise kolmanda riigi endine alaline elanik, mille puhul on menetleva ametiasutuse tehtud rahvusvahelise kaitse andmise otsuste osakaal uusimate kättesaadavate üleliiduliste keskmiste Eurostati aastaandmete kohaselt 20 % või väiksem, välja arvatud juhul, kui menetlev ametiasutus hindab, et asjaomases kolmandas riigis on pärast vastavate Eurostati andmete avaldamist toimunud oluline muutus või et taotleja kuulub isikute kategooriasse, kelle puhul ei saa 20 %-list või väiksemat osakaalu pidada nende kaitsevajadusi esindavaks, võttes muu hulgas arvesse märkimisväärseid erinevusi esimese astme otsuste ja lõplike otsuste vahel. Kui varjupaigaamet on kooskõlas määruse (EL) 2021/2303 artikliga 11 esitanud päritoluriigi kohta juhise, millest nähtub, et asjaomases kolmandas riigis on pärast asjakohaste Eurostati andmete avaldamist toimunud oluline muutus, viitavad liikmesriigid käesoleva lõike esimese lõigu punkti j kohaldamisel kõnealusele juhisele. 2. Kui menetlev ametiasutus leiab, et taotluse läbivaatamisega on seotud faktilised või õiguslikud asjaolud, mille läbivaatamine kiirmenetluse korras on liiga keerukas, võib ta jätkata taotluse sisulist läbivaatamist kooskõlas artikli 35 lõikega 4 ja artikliga 39. Sellisel juhul teavitatakse asjaomast taotlejat menetluse muutmisest. 3. Kiirendatud läbivaatamismenetlust võib saatjata alaealiste puhul kohaldada ainult juhul, kui: a) taotleja on pärit kolmandast riigist, mis võidakse käesoleva määruse kohaselt tunnistada turvaliseks päritoluriigiks; b) on põhjendatud alus arvata, et taotleja ohustab liikmesriigi riiklikku julgeolekut või avalikku korda või taotleja on vastavalt riigisisesele õigusele välja saadetud mõjuvatel riikliku julgeoleku või avaliku korraga seotud põhjustel; c) tegu on korduva taotlusega, mis ei ole mittelubatav; d) arvatakse, et pärast seda, kui taotlejale on antud täielik võimalus esitada mõjuvaid põhjendusi, on taotleja ametiasutusi tahtlikult eksitanud, esitades valeandmeid või -dokumente või varjates asjakohaseid andmeid või dokumente, eelkõige oma isiku või kodakondsuse kohta, millel oleks võinud olla negatiivne mõju otsusele, või kui on selge alus arvata, et taotleja on isikut tõendava või reisidokumendi pahauskselt hävitanud või sellest vabanenud, et takistada oma isiku või kodakondsuse kindlakstegemist, või e) taotleja on sellise kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isikute puhul sellise kolmanda riigi endine alaline elanik, mille puhul on menetleva ametiasutuse tehtud rahvusvahelise kaitse andmise otsuste osakaal uusimate kättesaadavate üleliiduliste keskmiste Eurostati aastaandmete kohaselt 20 % või väiksem, välja arvatud juhul, kui menetleva ametiasutuse hinnangul on asjaomases kolmandas riigis pärast vastavate Eurostati andmete avaldamist toimunud oluline muutus või taotleja kuulub isikute kategooriasse, kelle puhul ei saa 20 %-list või väiksemat osakaalu pidada nende kaitsevajadusi esindavaks, võttes muu hulgas arvesse märkimisväärseid erinevusi esimese astme otsuste ja lõplike otsuste vahel. Kui varjupaigaamet on kooskõlas määruse (EL) 2021/2303 artikliga 11 esitanud päritoluriigi kohta juhise, millest nähtub, et asjaomases kolmandas riigis on pärast asjakohaste Eurostati andmete avaldamist toimunud oluline muutus, viitavad liikmesriigid käesoleva lõike esimese lõigu punkti e kohaldamisel kõnealusele juhisele.

1. Pärast määruse (EL) 2024/1356 kohaselt läbi viidud taustakontrolli, kui see on asjakohane, ja tingimusel, et taotlejal ei ole veel luba liikmesriikide territooriumile siseneda, võib liikmesriik kooskõlas II peatükis sätestatud üldpõhimõtete ja tagatistega vaadata taotluse läbi piirimenetluses, kui rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise soovi on avaldanud kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, kes ei vasta määruse (EL) 2016/399 artiklis 6 sätestatud tingimustele liikmesriigi territooriumile sisenemise kohta. Piirimenetluse võib läbi viia: a) pärast rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise soovi avaldamist välispiiril asuvas piiriületuspunktis või transiiditsoonis; b) pärast kinnipidamist seoses välispiiri ebaseadusliku ületamisega; c) pärast otsingu- ja päästeoperatsiooni liikmesriigi territooriumile saabumise järel; d) pärast ümberpaigutamist vastavalt määruse (EL) 2024/1351 artikli 67 lõikele 11. 2. Ilma et see piiraks artikli 51 lõike 2 ja artikli 53 lõike 2 kohaldamist, ei lubata taotlejatel, kelle suhtes kohaldatakse piirimenetlust, liikmesriigi territooriumile siseneda. Kõik liikmesriikide võetavad meetmed oma territooriumile loata sisenemise ärahoidmiseks on kooskõlas direktiiviga (EL) 2024/1346. 3. Erandina artikli 51 lõike 2 esimese lõigu viimasest lausest ei lubata taotlejal liikmesriigi territooriumile siseneda, kui: a) taotlejal puudub artikli 10 lõike 4 punkti a või c kohaselt õigus liikmesriigi territooriumile jääda; b) taotlejal ei ole artikli 68 kohaselt õigust liikmesriigi territooriumile jääda ja ta ei ole kohaldatava tähtaja jooksul taotlenud luba edasikaebemenetluse ajaks riiki jääda; c) taotlejal ei ole artikli 68 kohaselt õigust liikmesriigi territooriumile jääda ja kohus on otsustanud, et taotlejal ei lubata riiki jääda, kuni edasikaebemenetluse tulemus on selgunud. Käesoleva lõike esimeses alapunktis osutatud juhtudel, kui taotleja suhtes on tehtud direktiivi 2008/115/EÜ kohane tagasisaatmisotsus või tal on keelatud riiki siseneda kooskõlas määruse (EL) 2016/399 artikliga 14, kohaldatakse määruse (EL) 2024/1349 artiklit 4. 4. Ilma et see piiraks määruse (EL) 2021/2303 artiklis 14 sätestatud seiremehhanismi kohaldamist ning selle täiendamiseks näeb iga liikmesriik ette põhiõiguste seire mehhanismi seoses piirimenetlusega, mis vastab määruse (EL) 2024/1356 artiklis 10 sätestatud kriteeriumidele.

1. Piirimenetluse kohaldamise korral võib teha otsuse: a) taotluse lubatavuse kohta artikli 38 kohaselt; b) taotluse sisu kohta, kui esineb mõni artikli 42 lõike 1 punktides a–g ja j ning lõike 3 punktis b loetletud asjaoludest. 2. Kui taotlejate arv ületab artikli 47 lõikes 1 osutatud arvu, ja selleks, et teha kindlaks, kelle suhtes kohaldada piirimenetlust vastavalt artikli 42 lõike 1 punktile c, f või j või lõike 3 punktile b, käsitletakse eelisjärjekorras järgmisi taotluste kategooriaid: a) taotlused, mille on esitanud teatavad kolmandate riikide kodanikud või kodakondsuseta isikute puhul kolmanda riigi varasemad alalised elanikud, kelle puhul on negatiivse otsuse korral suurem tõenäosus, et nad saadetakse tagasi vastavalt kas nende päritoluriiki, varasemasse alalisse elukohariiki, turvalisse kolmandasse riiki või esimesse varjupaigariiki käesoleva määruse tähenduses; b) taotlused, mille on esitanud teatavad kolmandate riikide kodanikud või kodakondsuseta isikute puhul kolmanda riigi varasemad alalised elanikud, kelle puhul mõjuval põhjusel leitakse, et nad kujutavad endast ohtu liikmesriigi julgeolekule või avalikule korrale; c) ilma et see piiraks punkti b kohaldamist, taotlused, mille on esitanud teatavad kolmandate riikide kodanikud või kodakondsuseta isikute puhul kolmanda riigi varasemad alalised elanikud, kes ei ole alaealised ega nende pereliikmed. 3. Kui piirimenetlust kohaldatakse alaealiste ja nende pereliikmete suhtes, vaadatakse nende taotlused läbi eelisjärjekorras. Liikmesriigid võivad samuti eelisjärjekorras läbi vaadata taotlused, mille on esitanud teatavad kolmandate riikide kodanikud või kodakondsuseta isikute puhul kolmanda riigi varasemad alalised elanikud, kelle puhul on negatiivse otsuse korral suurem tõenäosus, et nad saadetakse tagasi vastavalt kas nende päritoluriiki, varasemasse alalisse elukohariiki, turvalisse kolmandasse riiki või esimesse varjupaigariiki käesoleva määruse tähenduses.

1. Liikmesriik vaatab artikli 43 lõikes 1 osutatud juhtudel taotluse läbi piirimenetluses, kui see vastab mõnele artikli 42 lõike 1 punktides c, f või j osutatud asjaolule. 2. Kui esinevad artikli 42 lõike 1 punktis f osutatud asjaolud ja ilma et see piiraks artikli 54 kohaldamist, võtavad liikmesriigid asjakohaseid meetmeid, et säilitada piirimenetluses võimalikult suurel määral perekonna ühtsus. 3. Lõike 2 kohaldamisel perekonna ühtsuse säilitamise eesmärgil tähendab mõiste „kõnealuse taotleja pereliikmed“, juhul kui perekond oli olemas juba enne taotleja saabumist liikmesriikide territooriumile, järgmisi rahvusvahelise kaitse taotlusega seoses sama liikmesriigi territooriumil viibivaid taotleja pereliikmeid: a) taotleja abikaasa või temaga püsisuhtes olev vabaabielukaaslane, kui asjaomase liikmesriigi õiguse või tava kohaselt koheldakse vabaabielupaare samaväärselt abielupaaridega; b) punktis a osutatud paari või taotleja alaealised lapsed tingimusel, et nad ei ole abielus ning sõltumata sellest, kas riigisisese õiguse tähenduses on nad sündinud abielust või väljaspool abielu või on nad lapsendatud; c) kui taotleja on alaealine ega ole abielus, siis tema isa, ema või muu täiskasvanu, kes on taotleja eest vastutav selle liikmesriigi õiguse või tava alusel, kus asjaomane täiskasvanu viibib; d) kui taotleja on alaealine ega ole abielus, siis taotleja õed-vennad, tingimusel et nad on ei ole abielus ja on alaealised. Esimese lõigu punktide b, c ja d kohaldamisel käsitatakse alaealist individuaalse hinnangu alusel abielus mitteolevana, kui tema abielu ei oleks olnud võimalik sõlmida kooskõlas asjaomase liikmesriigi õigusega, võttes eelkõige arvesse seaduslikku abiellumisiga. 4. Kui komisjonil on määruse (EL) 2021/2303 artiklite 14 ja 15 kohaselt tehtud seire käigus saadud teabe põhjal alust arvata, et liikmesriik ei täida artikli 54 lõikes 2 sätestatud nõudeid, soovitab komisjon viivitamata peatada piirimenetluse kohaldamise alaealiste lastega perede suhtes vastavalt artikli 53 lõike 2 punktile b. Komisjon avalikustab selle soovituse. Asjaomane liikmesriik võtab komisjoni soovitust seoses liikmesriigile artikli 53 lõike 2 punktist b tulenevate kohustustega täiel määral arvesse, seades eesmärgiks kõikide kindlaks tehtud puuduste kõrvaldamise, et tagada artikli 54 lõike 2 nõuete eranditu täitmine. Asjaomane liikmesriik teatab komisjonile soovituse täitmiseks võetavatest meetmetest.

Liidu tasandil loetakse piisavaks suutlikkuseks 30 000.

1. Komisjon arvutab rakendusaktide abil arvu, mis vastab iga liikmesriigi piisavale suutlikkusele, kasutades lõikes 4 esitatud valemit. Ilma et see piiraks lõike 3 kohaldamist, kehtestab komisjon rakendusaktidega samuti nende taotluste maksimaalse arvu, mille liikmesriik peab aastas piirimenetluse käigus läbi vaatama. Maksimaalne arv on kahekordne lõikes 4 esitatud valemi kasutamisel saadud arv alates 12. juunist 2026, kolmekordne lõikes 4 esitatud valemi kasutamisel saadud arv alates 13. juunist 2027 ja neljakordne lõikes 4 esitatud valemi kasutamisel saadud arv alates 13. juunist 2028. 2. Kui liikmesriik saavutab lõike 1 esimeses lõigus osutatud piisava suutlikkuse, ei nõuta sellelt liikmesriigilt enam piirimenetluste läbiviimist artikli 43 lõikes 1 osutatud juhtudel, kui esinevad artikli 42 lõike 1 punktis j osutatud asjaolud. 3. Kui liikmesriik on läbi vaadanud lõike 1 teises lõigus osutatud maksimaalse arvu taotlusi, ei nõuta sellelt liikmesriigilt enam piirimenetluste läbiviimist artikli 43 lõikes 1 osutatud juhtudel, kui esinevad artikli 42 lõike 1 punktis c või j osutatud asjaolud. Sellele vaatamata jätkab liikmesriik piirimenetluses nende kolmandate riikide kodanike taotluste läbivaatamist, kelle puhul esinevad artikli 42 lõike 1 punktis f ja lõike 3 punktis b osutatud asjaolud. 4. Lõike 1 esimeses lõigus osutatud arvu arvutamiseks korrutatakse artiklis 46 sätestatud arv asjaomases liikmesriigis viimase kolme aasta jooksul toimunud ebaseaduslike välispiiri ületuste, otsingu- ja päästeoperatsioonide tulemusena asjaomasesse liikmesriiki saabunute ning asjaomase liikmesriigi välispiiril kehtestatud sisenemiskeeldude summaga ning saadud tulemus jagatakse samal ajavahemikul kogu liidus toimunud ebaseaduslike välispiiri ületuste, otsingu- ja päästeoperatsioonide tulemusena kogu liitu saabunute ning kogu liidu välispiiril kehtestatud sisenemiskeeldude summaga, võttes aluseks Frontexi ja Eurostati värskeimad andmed. 5. Komisjon võtab esimese lõikes 1 osutatud rakendusakti vastu 12. augustil 2024 ja seejärel iga kolme aasta järel 15. oktoobril. Pärast seda, kui komisjon on lõikes 1 osutatud rakendusakti vastu võtnud, tagab iga liikmesriik kuue kuu jooksul pärast teise sellise rakendusakti ja kõigi järgnevate selliste rakendusaktide vastuvõtmist, et tal on olemas kõnealuses rakendusaktis sätestatud piisav suutlikkus. Esimese sellise rakendusakti kohaldamisel tagavad liikmesriigid, et neil on enne 12. juunit 2026 kehtivas rakendusaktis sätestatud piisav suutlikkus.

1. Kui nende taotlejate arv, kelle suhtes kohaldatakse liikmesriigis mis tahes ajal piiril toimuvat varjupaigamenetlust, koos nende isikute arvuga, kelle suhtes kohaldatakse määruse (EL) 2024/1349 kohaselt kehtestatud piiril toimuvat tagasisaatmismenetlust, või kui see on asjakohane, samaväärset piiril toimuvat tagasisaatmismenetlust, mis on ette nähtud riigisisese õigusega, on võrdne arvuga või ületab arvu, mis on selle liikmesriigi kohta sätestatud artikli 47 lõike 1 esimeses lõigus osutatud komisjoni rakendusaktis, võib kõnealune liikmesriik sellest asjaolust komisjonile teatada. 2. Kui liikmesriik teavitab lõike 1 kohaselt komisjoni, siis erandina artikli 45 lõikest 1 ei ole see liikmesriik kohustatud vaatama piirimenetluses läbi artikli 42 lõike 1 punktis j osutatud taotlejate taotlusi ajal, mil nende taotlejate arv, kelle suhtes kohaldatakse selles liikmesriigis piirimenetlust, on võrdne artikli 47 lõike 1 esimeses lõigus osutatud arvuga või on sellest suurem. 3. Lõikes 2 sätestatud meedet kohaldatakse sisse- ja väljarände alusel ning asjaomane liikmesriik on kohustatud jätkama artikli 42 lõike 1 punktis j osutatud taotlejate taotluste läbivaatamist piirimenetluses niipea, kui nende taotlejate arv, kelle suhtes kohaldatakse selles liikmesriigis piirimenetlust, on mis tahes ajahetkel väiksem kui artikli 47 lõike 1 esimeses lõigus osutatud arv. 4. Liikmesriik võib lõikes 2 sätestatud meedet kohaldada alates lõike 1 kohase teavitamise kuupäevale järgnevast päevast sama kalendriaasta lõpuni.

1. Artiklis 48 osutatud teavitus sisaldab järgmist teavet: a) nende taotlejate arv, kelle suhtes asjaomases liikmesriigis teavitamise ajal kohaldatakse piiril toimuvat varjupaigamenetlust, määruse (EL) 2024/1349 kohaselt kehtestatud piiril toimuvat tagasisaatmismenetlust, või kui see on kohaldatav, samaväärset piiril toimuvat tagasisaatmismenetlust, mis on ette nähtud riigisisese õigusega; b) artiklis 48 osutatud meede, mida asjaomane liikmesriik kavatseb kohaldada või mille kohaldamist asjaomane liikmesriik kavatseb jätkata; c) põhjendatud selgitus asjaomase liikmesriigi kavatsuse kohta, milles kirjeldatakse, kuidas asjaomase meetme kasutamine võib aidata olukorda lahendada, ning vajaduse korral muud meetmed, mida asjaomane liikmesriik on võtnud või kavatseb võtta riigi tasandil olukorra leevendamiseks, sealhulgas need, millele on osutatud määruse (EL) 2024/1351 artikli 6 lõikes 3. 2. Liikmesriigid võivad kohaldataval juhul osana määruse (EL) 2024/1351 artiklites 58 ja 59 osutatud teavitusest teavitada komisjoni kooskõlas käesoleva määruse artikliga 48. 3. Kui liikmesriik teavitab komisjoni vastavalt artiklile 48, informeerib asjaomane liikmesriik sellest vastavalt teisi liikmesriike. 4. Liikmesriik, kes kohaldab artiklis 48 osutatud meedet, teatab komisjonile igakuiselt järgmisest: a) nende taotlejate arv, kelle suhtes kohaldatakse selles liikmesriigis sel ajal piirimenetlust; b) nende isikute sisse- ja väljavoolu arv, kelle suhtes kohaldatakse piirimenetlusi igal nädalal sellel kuul; c) piirimenetluse raames taotluste läbivaatamise eest vastutavate töötajate arv; d) läbivaatamise keskmine kestus menetluse haldusetapis ning e) läbivaatamise keskmine kestus kohtus seoses loa taotlusega jääda riiki edasikaebuse menetlemise ajaks. Komisjon jälgib käesoleva määruse artiklis 48 osutatud meetme kohaldamist ja vaatab selleks läbi liikmesriikide esitatud teabe. Komisjon esitab määruse (EL) 2024/1351 artiklis 9 osutatud aruande raames hinnangu käesoleva määruse artiklis 48 osutatud meetme kohaldamise kohta igas liikmesriigis.

Kui liikmesriigis piirimenetluse käigus ühe kalendriaasta jooksul läbi vaadatud taotluste arv on artikli 47 lõikes 1 osutatud rakendusaktis selle liikmesriigi kohta sätestatud taotluste maksimaalse arvuga võrdne või on sellest suurem, võib liikmesriik sellest komisjoni teavitada. Kui liikmesriik on komisjoni käesoleva artikli esimese lõigu kohaselt teavitanud, vaatab komisjon viivitamata läbi asjaomase liikmesriigi esitatud teabe, et kontrollida, kas asjaomane liikmesriik on alates kalendriaasta algusest piirimenetluse käigus vaadanud läbi sellise arvu taotlusi, mis on artikli 47 lõikes 1 osutatud rakendusaktis selle liikmesriigi kohta sätestatud arvuga võrdne või on sellest suurem. Kontrolli lõpetamisel annab komisjon asjaomasele liikmesriigile rakendusaktiga loa teha piirimenetluse käigus artikli 42 lõike 1 punktides c ja j osutatud taotlejate taotluste suhtes keelduv otsus. Selline luba ei vabasta liikmesriiki kohustusest vaadata piirimenetluse käigus läbi artikli 42 lõike 1 punktis f ja lõike 5 punktis b osutatud taotlejate taotlused.

1. Erandina käesoleva määruse artiklist 28 esitatakse taotlused, mille suhtes kohaldatakse piirimenetlust, hiljemalt viis päeva pärast esmakordset registreerimist või määruse (EL) 2024/1351 artikli 67 lõike 11 kohase üleandmise korral viis päeva pärast seda, kui taotleja saabub ümberpaigutamise sihtliikmesriiki pärast sellist üleandmist, tingimusel et taotlejale antakse tegelik võimalus seda teha. Kui viiepäevasest tähtajast ei suudeta kinni pidada, ei mõjuta see piirimenetluse jätkuvat kohaldamist. 2. Piirimenetlus on võimalikult lühike ning võimaldab samal ajal taotlused täielikult ja õiglaselt läbi vaadata. Ilma et see piiraks käesoleva lõike kolmanda lõigu kohaldamist, kestab piirimenetlus kõige rohkem 12 nädalat alates taotluse registreerimisest, kuni taotlejal ei ole enam õigust riiki jääda ja tal ei lubata riiki jääda. Selle ajavahemiku järel on taotlejal õigus siseneda liikmesriigi territooriumile, välja arvatud juhul, kui kohaldatakse määruse (EL) 2024/1349 artiklit 4. Liikmesriigid kehtestavad erandina artiklist 35 sätted, mis käsitlevad läbivaatamismenetluse kestust, artikli 68 lõigete 4 ja 5 kohaselt esitatud riiki jäämise taotluse läbivaatamist kohtus, ning kui see on asjakohane, edasikaebemenetlust. Kehtestatud kestusega tagatakse, et kõik kõnealused menetlusetapid viiakse lõpule 12 nädala jooksul alates taotluse registreerimisest. 12 nädala pikkust tähtaega võib pikendada 16 nädalani, kui liikmesriik, kuhu isik on määruse (EL) 2024/1351 artikli 67 lõike 11 kohaselt üle antud, kohaldab piirimenetlust.

1. Kui piirimenetluse tingimused on kohaldatavad, otsustavad liikmesriigid viia piirimenetluse sooritamise kohtades läbi taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi kindlaksmääramise menetluse, mis on sätestatud määruses (EL) 2024/1351 ilma et see piiraks käesoleva määruse artikli 51 lõikes 2 kehtestatud tähtaegade kohaldamist. 2. Kui piirimenetluse kohaldamise tingimused on täidetud liikmesriigis, kes taotleja üle andis, võib liikmesriik, kellele taotleja määruse (EL) 2024/1351 artikli 67 lõike 11 kohaselt üle antakse, kohaldada piirimenetlust, ilma et see piiraks käesoleva määruse artikli 51 lõikes 2 kehtestatud tähtaegade kohaldamist.

1. Saatjata alaealiste suhtes kohaldatakse piirimenetlust ainult artikli 42 lõike 3 punktis b osutatud asjaoludel. Kui taotleja vanuse suhtes on kahtlusi, viivad pädevad asutused viivitamata läbi vanuse hindamise kooskõlas artikliga 25. 2. Liikmesriigid ei kohalda piirimenetlust või lõpetavad selle kohaldamise menetluse mis tahes etapis, kui: a) menetlev ametiasutus leiab, et taotluse suhtes selle mittelubatavuse tõttu keelduva otsuse tegemise või kiirendatud läbivaatamismenetluse kohaldamise alused ei kehti või enam ei kehti; b) vastuvõtu erivajadustega taotlejatele, sealhulgas alaealistele, ei saa kooskõlas direktiivi (EL) 2024/1346 IV peatükiga pakkuda artiklis 54 osutatud kohtades vajalikku toetust; c) menetluslikke eritagatisi vajavatele taotlejatele ei saa artiklis 54 osutatud kohtades pakkuda vajalikku toetust; d) piirimenetluse kohaldamata jätmise tingivad asjakohased meditsiinilised põhjused, sealhulgas vaimse tervisega seotud põhjused; e) direktiivi (EL) 2024/1346 artiklites 10–13 sätestatud tagatised ja kinnipidamistingimused ei ole täidetud või ei ole enam täidetud ning piirimenetlust ei saa taotleja suhtes ilma kinnipidamiseta kohaldada. Käesoleva lõike esimeses lõigus sätestatud juhtudel lubab pädev asutus taotlejal siseneda liikmesriigi territooriumile ja kohaldab III peatükis sätestatud asjakohast menetlust.

1. Vastavalt direktiivi (EL) 2024/1346 artiklile 9, ja ilma et see piiraks kõnealuse direktiivi artikli 10 kohaldamist, nõuab liikmesriik, et sellel ajal, mil vaadatakse läbi taotlusi, mille suhtes kohaldatakse piirimenetlust, elaksid taotlejad üldjuhul välispiiril, selle läheduses või transiiditsoonis või mõnes muus nende territooriumil asuvas selleks määratud kohas, võttes täielikult arvesse asjaomase liikmesriikigi geograafilisi eripärasid. 2. Ilma et see piiraks artikli 47 kohaldamist, tagavad liikmesriigid, et pärast lapse huvide hindamist elavad alaealiste lastega pered nende vajadustele vastavates vastuvõturajatistes, ning tagavad alaealise füüsiliseks, vaimseks, hingeliseks, kõlbeliseks ja sotsiaalseks arenguks piisava elatustaseme, järgides täielikult direktiivi (EL) 2024/1346 IV peatüki nõudeid. 3. Iga liikmesriik teatab komisjonile hiljemalt 11. aprilliks 2026 kohad, kus piirimenetlust läbi viiakse, kaasa arvatud juhul, kui kohaldatakse artiklit 45. Liikmesriigid tagavad, et nende kohtade suutlikkus on artikliga 45 hõlmatud taotluste läbivaatamiseks piisav. Kõigist muudatustest nende kohtade määramisel, kus piirimenetlust läbi viiakse, teatatakse komisjonile kahe kuu jooksul muudatuste toimumisest. 4. Lõigete 1, 2 ja 3 kohast teatavas kohas elamise nõuet ei käsitata loana liikmesriigi territooriumile sisenemiseks ja seal viibimiseks. 5. Kui taotleja, kelle suhtes kohaldatakse piirimenetlust, tuleb sellise menetluse eesmärgil anda üle menetlevale ametiasutusele või pädevale esimese astme kohtule või anda üle ravi saamise eesmärgil, ei käsitata sellist reisimist sisenemisena liikmesriigi territooriumile.

1. Rahvusvahelise kaitse taotlust, mille esitamise soovi on avaldatud ajal, kui sama taotleja eelmise taotluse kohta ei ole veel lõplikku otsust tehtud, käsitatakse täiendava selgitusena, mitte uue taotlusena. Kõnealune täiendav selgitus vaadatakse läbi vastutavas liikmesriigis haldusmenetluse käimasoleva läbivaatamise raames või käimasoleva edasikaebemenetluse raames niivõrd, kuivõrd pädev kohus võib võtta arvesse kõnealuse täiendava selgituse aluseks olevaid andmeid. 2. Mis tahes liikmesriigis pärast sama taotleja eelmise taotluse kohta lõpliku otsuse tegemist avaldatavat soovi uue rahvusvahelise kaitse taotluse esitamiseks käsitatakse korduva taotlusena ja vastutav liikmesriik vaatab selle läbi. 3. Korduvale taotlusele tehakse esialgne kontroll, mille käigus menetlev ametiasutus teeb kindlaks, kas on tuvastatud või kas taotleja on esitanud uusi andmeid ning kas see: a) suurendab märkimisväärselt tõenäosust, et taotleja kvalifitseerub rahvusvahelise kaitse saajaks määruse (EL) 2024/1347 alusel, või b) on seotud varem kohaldatud mittelubatavuse alusega, kui varasema taotluse suhtes tehti selle mittelubatavuse tõttu keelduv otsus. 4. Esialgne kontrollimine tuleb läbi viia kirjalike avalduste või isikliku vestluse alusel kooskõlas II peatükis sätestatud üldpõhimõtete ja tagatistega. Isiklik vestlus võidakse ära jätta eelkõige siis, kui kirjalike avalduste põhjal on selge, et taotluses ei esitata lõikes 3 osutatud uusi andmeid. 5. Taotleja esitatud andmeid käsitatakse uutena üksnes juhul, kui taotleja ei saanud temast mitteolenevatel põhjustel neid andmeid varasema taotlusega esitada. Andmeid, mida taotleja oleks võinud varem esitada, ei ole vaja arvesse võtta, välja arvatud juhul, kui need suurendavad olulisel määral tõenäosust, et taotlust ei peeta mittelubatavaks või et taotlejat käsitatakse rahvusvahelise kaitse saamise kriteeriumidele vastava isikuna, või kui eelmise taotluse suhtes tehti keelduv otsus, kuna see loeti artikli 41 kohaselt kaudselt tagasivõetuks ilma sisulist analüüsi tegemata. 6. Kui taotleja on esitanud lõikes 3 osutatud uusi andmeid või need on ilmnenud, vaadatakse taotlus uuesti sisuliselt läbi, välja arvatud juhul, kui taotlust saab pidada mittelubatavaks mõnel muul artikli 38 lõikes 1 sätestatud põhjusel. 7. Kui taotleja ei ole esitanud lõikes 3 osutatud uusi andmeid ning neid ei ole ilmnenud, tehakse taotluse suhtes selle mittelubatavuse tõttu keelduv otsus vastavalt artikli 38 lõikele 2.

Ilma et see piiraks tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte kohaldamist, võivad liikmesriigid teha erandi õigusest jääda nende territooriumile ja artikli 68 lõike 5 punktist d, kui: a) esimene korduv taotlus on esitatud üksnes selleks, et lükata edasi või nurjata sellise otsuse täitmine, mis tooks kaasa taotleja peatse väljasaatmise kõnealusest liikmesriigist, ning seda ei vaadata täiendavalt läbi vastavalt artikli 55 lõikele 7, või kui b) taotleja avaldab pärast taotluse suhtes selle mittelubatavuse või põhjendamatuse või ilmselge põhjendamatuse tõttu tehtud lõplikku keelduvat otsust soovi korduva (teise või järgneva) rahvusvahelise kaitse taotluse esitamiseks.

1. Kolmandat riiki, kes on ratifitseerinud Genfi konventsiooni ja järgib seda kõnealuse kolmanda riigi kehtestatud erandite või piirangute piires, nagu on lubatud kõnealuse konventsiooniga, käsitatakse tulemusliku kaitse tagajana. Kolmanda riigi kehtestatud geograafiliste piirangute korral hinnatakse Genfi konventsiooni kohaldamisalast välja jäävate isikute kaitse olemasolu vastavalt lõikes 2 sätestatud kriteeriumidele. 2. Muudel kui lõikes 1 osutatud juhtudel käsitatakse kolmandat riiki tulemuslikku kaitset tagavana üksnes juhul, kui on täidetud vähemalt järgmised kriteeriumid: a) lõikes 1 osutatud isikutel on lubatud jääda kõnealuse kolmanda riigi territooriumile, b) lõikes 1 osutatud isikutel on olemas juurdepääs piisavatele elatusvahenditele, et säilitada rahuldav elatustase võrreldes vastuvõtva kolmanda riigi üldise olukorraga; c) lõikes 1 osutatud isikutel on juurdepääs arstiabile ja haiguste põhiravile selles kolmandas riigis üldiselt ette nähtud tingimustel, d) lõikes 1 osutatud isikutel on juurdepääs haridusele selles kolmandas riigis üldiselt ette nähtud tingimustel ning e) tulemuslik kaitse on kättesaadav kuni püsiva lahenduse leidmiseni.

1. Kolmandat riiki võib pidada taotleja esimeseks varjupaigariigiks ainult juhul, kui selles riigis: a) on taotlejale enne liitu saabumist antud selles riigis artikli 57 lõikes 1 osutatud tulemuslikku kaitset kooskõlas Genfi konventsiooniga või on talle antud artikli 57 lõikes 2 osutatud tulemuslikku kaitset ning ta saab ennast endiselt selle riigi kaitse alla anda; b) ei ole taotleja elu ja vabadus ohus rassi, usu, rahvuse, teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumise või poliitiliste tõekspidamiste tõttu; c) ei ähvarda taotlejat määruse (EL) 2024/1347 artiklis 15 määratletud tõsise kahju kannatamise reaalne oht; d) on taotleja kooskõlas Genfi konventsiooniga kaitstud tagasi- ja väljasaatmise eest ning väljasaatmise eest, millega rikutakse rahvusvahelises õiguses sätestatud õigust kaitsele piinamise ning julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise või karistamise eest. 2. Esimese varjupaigariigi mõistet võib kohaldada üksnes siis, kui taotleja ei suuda individuaalse hindamise raames esitada andmeid, mis põhjendaksid, miks esimese varjupaigariigi mõiste ei ole tema suhtes kohaldatav. 3. Kolmandat riiki võib pidada saatjata alaealise esimeseks varjupaigariigiks üksnes juhul, kui see ei ole vastuolus tema huvidega ja kui liikmesriikide ametiasutused on eelnevalt saanud asjaomase kolmanda riigi ametiasutustelt kinnituse selle kohta, et nimetatud asutused võtavad saatjata alaealise oma hoole alla ja et talle antakse kohe üks artiklis 57 määratletud tulemusliku kaitse vormidest. 4. Kui taotluse suhtes on tehtud selle mittelubatavuse tõttu keelduv otsus esimese varjupaigariigi mõiste kohaldamise alusel, siis teeb menetlev ametiasutus järgmist: a) teavitab taotlejat vastavalt artiklile 36 ning b) edastab talle dokumendi, milles teavitatakse asjaomase kolmanda riigi ametiasutusi selle riigi keeles asjaolust, et taotluse sisu ei ole tulenevalt esimese varjupaigariigi mõiste kohaldamisest läbi vaadatud. 5. Kui asjaomane kolmas riik ei luba taotlejal uuesti riiki siseneda või ei vasta pädeva asutuse määratud tähtaja jooksul, on taotlejal juurdepääs menetlusele vastavalt II peatükis ja III peatüki I jaos ette nähtud üldpõhimõtetele ja tagatistele.

1. Kolmandat riiki saab käsitada turvalise kolmanda riigina ainult siis, kui selles riigis: a) ei ole mittekodanike elu ja vabadus ohus rassi, usu, rahvuse, teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumise või poliitiliste tõekspidamiste tõttu; b) ei ähvarda mittekodanikke määruse (EL) 2024/1347 artiklis 15 määratletud tõsise kahju kannatamise reaalne oht; c) on mittekodanikud kooskõlas Genfi konventsiooniga kaitstud tagasi- ja väljasaatmise eest ning väljasaatmise eest, millega rikutakse rahvusvahelises õiguses sätestatud õigust kaitsele piinamise ning julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise või karistamise eest; d) on olemas võimalus taotleda ja, kui tingimused on täidetud, saada artiklis 57 määratletud tulemuslikku kaitset. 2. Kolmandat riiki võib käsitada turvalise kolmanda riigina nii liidu kui ka liikmesriigi tasandil, tehes erandi selle territooriumi konkreetsete osade või selgelt tuvastatavate isikute kategooriate puhul. 3. Hinnang selle kohta, kas kolmandat riiki võib käesoleva määruse kohaselt käsitada turvalise kolmanda riigina, põhineb mitmel asjakohasel ja kättesaadaval teabeallikal, sealhulgas liikmesriikidelt, varjupaigaametilt, Euroopa välisteenistuselt, ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametilt, Euroopa Nõukogult ja muudelt asjaomastelt rahvusvahelistelt organisatsioonidelt saadaval teabel. 4. Turvalise kolmanda riigi mõistet võib kohaldada, kui: a) kolmandat riiki käsitatakse turvalise kolmanda riigina liidu või liikmesriigi tasandil kooskõlas artikliga 60 või 64 või b) konkreetse taotleja puhul, kui seda riiki ei käsitata liidu või liikmesriigi tasandil turvalise kolmanda riigina, eeldusel et lõikes 1 sätestatud tingimused on selle taotleja puhul täidetud. 5. Turvalise kolmanda riigi mõistet võib kohaldada üksnes järgmistel tingimustel: a) taotleja ei suuda individuaalse hindamise raames esitada andmeid, mis põhjendaksid, miks turvalise kolmanda riigi mõiste ei ole tema suhtes kohaldatav; b) taotleja ja asjaomase kolmanda riigi vahel on seos, mille alusel oleks taotlejal mõistlik minna asjaomasesse riiki. 6. Kolmandat riiki võib pidada saatjata alaealise jaoks turvaliseks kolmandaks riigiks üksnes juhul, kui see ei ole vastuolus tema huvidega ja kui liikmesriikide ametiasutused on eelnevalt saanud asjaomase kolmanda riigi ametiasutustelt kinnituse selle kohta, et nimetatud asutused võtavad saatjata alaealise oma hoole alla ja et talle antakse kohe üks artiklis 57 määratletud tulemusliku kaitse vormidest. 7. Kui liit ja kolmas riik on jõudnud ELi toimimise lepingu artikli 218 kohaselt ühisele kokkuleppele, et kõnealuse kokkuleppe alusel vastu võetud rändajaid kaitstakse vastavalt asjakohastele rahvusvahelistele standarditele ning täielikult tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet järgides, võib eeldada, et käesoleva artikli tingimused turvalise kolmanda riigi staatuse kohta on täidetud, ilma et see piiraks lõigete 5 ja 6 kohaldamist. 8. Kui taotluse suhtes on tehtud selle mittelubatavuse tõttu keelduv otsus turvalise kolmanda riigi mõiste kohaldamise alusel, siis teeb menetlev ametiasutus järgmist: a) teavitab taotlejat vastavalt artiklile 36 ning b) edastab talle dokumendi, milles teavitatakse kolmanda riigi ametiasutusi selle riigi keeles asjaolust, et taotluse sisu ei ole tulenevalt turvalise kolmanda riigi mõiste kohaldamisest läbi vaadatud. 9. Kui asjaomane kolmas riik ei võta taotlejat vastu või ei luba taotlejal uuesti riiki siseneda, saab taotleja juurdepääsu menetlusele vastavalt II peatükis ja III peatüki I jaos kirjeldatud üldpõhimõtetele ja tagatistele.

1. Kolmandat riiki käsitatakse liidu tasandil turvalise kolmanda riigina vastavalt artikli 59 lõikes 1 sätestatud tingimustele. 2. Komisjon vaatab varjupaigaameti abil ja muudele artikli 59 lõikes 3 osutatud teabeallikatele tuginedes üle olukorra kolmandates riikides, mida käsitatakse turvalise kolmanda riigina. 3. Varjupaigaamet annab komisjoni taotlusel talle teavet ja koostab analüüse konkreetsete kolmandate riikide kohta, mille puhul võiks kaaluda nende käsitamist turvalise kolmanda riigina liidu tasandil. Komisjon kaalub viivitamata liikmesriigi taotlust hinnata, kas kolmandat riiki võiks käsitada liidu tasandil turvalise kolmanda riigina. 4. Vastavalt artiklis 63 sätestatud tingimustele on komisjonil õigus artikli 74 kohaselt võtta vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad kolmanda riigi liidu tasandil turvalise kolmanda riigina käsitamise peatamist.

1. Kolmandat riiki võidakse käesoleva määruse kohaselt käsitada turvalise päritoluriigina üksnes siis, kui õigusliku olukorra, õiguse demokraatlikus süsteemis kohaldamise ja üldiste poliitiliste olude põhjal on võimalik tõendada, et riigis ei toimu tagakiusamist määruse (EL) 2024/1347 artikli 9 tähenduses ning puudub kõnealuse määruse artiklis 15 määratletud tõsise kahju kannatamise reaalne oht. 2. Kolmandat riiki võib käsitada turvalise päritoluriigina nii liidu kui ka liikmesriigi tasandil, tehes erandi selle territooriumi konkreetsete osade või selgelt tuvastatavate isikute kategooriate puhul. 3. Hinnang selle kohta, kas kolmas riik on käesoleva määruse kohaselt turvaline päritoluriik, põhineb mitmel asjakohasel ja kättesaadaval teabeallikal, sealhulgas teabel, mis saadakse liikmesriikidelt, varjupaigaametilt, Euroopa välisteenistuselt, ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametilt ja muudelt asjaomastelt rahvusvahelistelt organisatsioonidelt, ning seejuures võetakse arvesse, kui see on kättesaadav, päritoluriigi kohta käivat teavet käsitlevat ühist analüüsi, millele on osutatud määruse (EL) 2021/2303 artiklis 11. 4. Lõikes 3 osutatud hindamisel tuleb võtta arvesse muu hulgas ka seda, millises ulatuses antakse asjaomases riigis kaitset tagakiusamise või tõsise kahju kannatamise eest järgneval moel: a) riigi asjaomaste õigusaktidega ning nende kohaldamise viisiga; b) Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis või kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis või ÜRO piinamise vastases konventsioonis sätestatud õiguste ja vabaduste järgimisega, eelkõige selliste õiguste järgimisega, millest ei saa teha erandit vastavalt nimetatud Euroopa konventsiooni artikli 15 lõikele 2; c) sellega, et oma kodanikke ei saadeta välja kolmandatesse riikidesse ega anta välja kolmandatele riikidele, kus on muu hulgas tõsine oht, et nende suhtes võidakse rakendada surmanuhtlust, piinamist, tagakiusamist või muud ebainimlikku või inimväärikust alandavat kohtlemist või karistamist või kus nende elu või vabadus satuks ohtu nende rassi, usu, rahvuse, seksuaalse sättumuse, teatavasse sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste tõttu või kus on tõsine oht, et nad saadetakse välja muusse kolmandasse riiki või antakse välja muule kolmandale riigile; d) nimetatud õiguste ja vabaduste rikkumise vastaste tõhusate õiguskaitsevahendite süsteemi loomisega. 5. Turvalise päritoluriigi mõistet võib kohaldada üksnes järgmistel tingimustel: a) taotlejal on selle riigi kodakondsus või ta on kodakondsuseta isik ja tema varasem alaline elukoht oli selles riigis; b) taotleja ei kuulu sellisesse isikute kategooriasse, kelle suhtes tehti erand kolmanda riigi käsitamisel turvalise päritoluriigina; c) taotleja ei suuda individuaalse hindamise raames esitada andmeid, mis põhjendaksid, miks turvalise kolmanda riigi mõiste ei ole tema suhtes kohaldatav.

1. Kolmandat riiki käsitatakse liidu tasandil turvaliseks päritoluriigiks vastavalt artiklis 61 sätestatud tingimustele. 2. Komisjon vaatab varjupaigaameti abil ja muudele artikli 61 lõikes 3 osutatud teabeallikatele tuginedes üle olukorra kolmandates riikides, mida käsitatakse turvalise päritoluriigina. 3. Varjupaigaamet esitab komisjoni taotlusel talle teavet ja koostab analüüse konkreetsete kolmandate riikide kohta, mille puhul võiks kaaluda nende käsitamist turvalise päritoluriigina liidu tasandil. Komisjon kaalub viivitamata liikmesriigi taotlust hinnata, kas kolmandat riiki võiks käsitada liidu tasandil turvalise päritoluriigina. 4. Vastavalt artiklis 63 sätestatud tingimustele on komisjonil õigus artikli 74 kohaselt võtta vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad kolmanda riigi liidu tasandil turvalise päritoluriigina käsitamise peatamist.

1. Olukorra olulise muutumise korral kolmandas riigis, mida liidu tasandil käsitatakse turvalise kolmanda riigina või turvalise päritoluriigina, koostab komisjon põhjendatud hinnangu selle kohta, kas asjaomane riik vastab artiklis 59 või artiklis 61 sätestatud tingimustele, ja kui komisjon leiab, et need tingimused ei ole enam täidetud, võtab ta artikli 74 kohaselt vastu delegeeritud õigusakti, millega peatatakse liidu tasandil kuueks kuuks kõnealuse kolmanda riigi käsitamine turvalise kolmanda riigina või turvalise päritoluriigina. 2. Komisjon jälgib pidevalt olukorda lõikes 1 osutatud kolmandas riigis, võttes muu hulgas arvesse liikmesriikidelt ja varjupaigaametilt saadavat teavet seoses olukorra edasise muutumisega kõnealuses riigis. 3. Kui komisjon on kooskõlas lõikega 1 vastu võtnud delegeeritud õigusakti, millega peatatakse liidu tasandil kolmanda riigi käsitamine turvalise kolmanda riigina või turvalise päritoluriigina, esitab ta kolme kuu jooksul pärast selle delegeeritud õigusakti vastuvõtmist seadusandliku tavamenetluse kohaselt käesoleva määruse muudatusettepaneku, et tühistada kõnealuse kolmanda riigi käsitamine turvalise kolmanda riigina või turvalise päritoluriigina liidu tasandil. 4. Kui komisjon ei ole esitanud lõikes 3 osutatud ettepanekut kolme kuu jooksul pärast lõikes 1 osutatud delegeeritud õigusakti vastuvõtmist, kaotab delegeeritud õigusakt, millega peatatakse liidu tasandil kolmanda riigi käsitamine turvalise kolmanda riigina või turvalise päritoluriigina, kehtivuse. Kui komisjon esitab muudatusettepaneku kolme kuu jooksul pärast lõikes 1 osutatud delegeeritud õigusakti vastuvõtmist, on tal õigus põhjendatud hinnangu alusel kõnealuse delegeeritud õigusakti kehtivust pikendada veel kuue kuu pikkuseks ajavahemikuks, mida võib veel ühe korra pikendada. 5. Ilma et see piiraks lõike 4 kohaldamist, kui komisjoni esitatud ettepanekut tühistada kolmanda riigi käsitamine turvalise kolmanda riigina või turvalise päritoluriigina liidu tasandil ei võeta vastu 15 kuu jooksul alates sellest, kui komisjon ettepaneku esitas, kaotab kehtivuse kolmanda riigi turvalise kolmanda riigina või turvalise päritoluriigina käsitamise peatamine liidu tasandil.

1. Liikmesriigid võivad jätta kehtima või kehtestada õigusaktid, mis võimaldavad rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamise eesmärgil käsitada liikmesriigi tasandil turvaliste kolmanda riigi või turvalise päritoluriigina muid riike lisaks neile, mida käsitatakse turvalisena liidu tasandil. 2. Kui kolmanda riigi käsitamine turvalise kolmanda riigina või turvalise päritoluriigina liidu tasandil on peatatud artikli 63 lõike 1 kohaselt, ei käsita liikmesriigid seda riiki turvalise kolmanda riigina ega turvalise päritoluriigina liikmesriigi tasandil. 3. Kui kolmanda riigi käsitamine turvalise kolmanda riigina või turvalise päritoluriigina liidu tasandil on peatatud seadusandliku tavamenetluse kohaselt, võib liikmesriik teatada komisjonile, et ta leiab asjaomase riigi olukorras toimunud muutustest tulenevalt, et see riik vastab taas artikli 59 lõikes 1 ja artiklis 61 sätestatud tingimustele. Teates tuleb esitada põhjendatud hinnang selle kohta, et riik vastab artikli 59 lõikes 1 ja artiklis 61 sätestatud tingimustele, sealhulgas selgitus konkreetsete muutuste kohta kolmanda riigi olukorras, mille tulemusena riik jälle nimetatud tingimustele vastab. Pärast teate saamist palub komisjon varjupaigaametil esitada talle teavet ja koostada analüüs kolmandas riigis valitseva olukorra kohta. Teavitav liikmesriik võib käsitada asjaomast kolmandat riiki liikmesriigi tasandil turvalise kolmanda riigina või turvalise päritoluriigina ainult tingimusel, et komisjon ei esita sellele vastuväiteid. Komisjoni vastuväidete esitamise õigus on piiratud kahe aastaga alates kuupäevast, mil tühistati kõnealuse kolmanda riigi käsitamine turvalise kolmanda riigina või turvalise päritoluriigina liidu tasandil. Komisjon esitab kõik vastuväited kolme kuu jooksul pärast liikmesriigi iga teate saamist ja pärast kolmandas riigis valitseva olukorra nõuetekohast läbivaatamist, võttes arvesse käesoleva määruse artikli 59 lõikes 1 ja artiklis 61 sätestatud tingimusi. Kui komisjon leiab, et need tingimused on täidetud, võib ta seadusandliku tavamenetluse kohaselt esitada ettepaneku käesoleva määruse muutmiseks, et käsitada asjaomast kolmandat riiki turvalise kolmanda riigina või turvalise päritoluriigina liidu tasandil. 4. Liikmesriigid teavitad komisjoni ja varjupaigaametit kolmandatest riikidest, mida käsitatakse liikmesriigi tasandil turvalise kolmanda riigina või turvalise päritoluriigina 12. juunil 2026 ja vahetult pärast iga sellist käsitamist või käsitamisega seoses tehtud muudatust. Liikmesriigid teavitavad komisjoni ja varjupaigaametit kord aastas sellest, milliste muude turvaliste kolmandate riikide osas rakendatakse kõnealust mõistet konkreetsete taotlejate puhul, nagu on osutatud artikli 59 lõike 4 punktis b.

Menetlev ametiasutus või liikmesriigi õiguses ette nähtud juhul pädev kohus alustab läbivaatamist kolmanda riigi kodanikult või kodakondsuseta isikult rahvusvahelise kaitse äravõtmiseks, kui ilmnevad uued asjaolud või tõendid, mis näitavad, et on põhjust kaaluda uuesti seda, kas isik vastab rahvusvahelise kaitse saamise kriteeriumidele, eelkõige määruse (EL) 2024/1347 artiklites 14 ja 19 osutatud juhtudel.

1. Kui menetlev ametiasutus või, kui riigisisene õigus seda ette näeb, pädev kohus alustab läbivaatamist kolmanda riigi kodanikult või kodakondsuseta isikult rahvusvahelise kaitse äravõtmiseks, on asjaomasel isikul järgmised tagatised: a) teda teavitatakse kirjalikult asjaolust, et tema vastavust rahvusvahelise kaitse saamise nõuetele vaadatakse uuesti läbi, ja läbivaatamise põhjustest; b) teda teavitatakse kohustusest teha menetleva ametiasutuse ja teiste pädevate asutustega koostööd, eelkõige asjaolust, et ta peab esitama kirjaliku avalduse ja ilmuma isiklikule vestlusele või ärakuulamisele ning vastama küsimustele; c) teda teavitatakse menetleva ametiasutuse ja teiste pädevate asutustega koostöö tegemata jätmise tagajärgedest ning et kirjaliku avalduse esitamata jätmine ning isiklikul vestlusel või ärakuulamisel ilma nõuetekohase põhjenduseta mitteosalemine ei takista menetleval ametiasutusel või pädeval kohtul teha otsust rahvusvahelise kaitse äravõtmiseks ning d) talle antakse võimalus esitada kirjalikus avalduses põhjused, miks tema rahvusvahelist kaitset ei tohiks ära võtta, mõistliku aja jooksul alates kuupäevast, mil ta sai punktis a osutatud teabe, ning isiklikul vestlusel või ärakuulamisel menetleva ametiasutuse, või kui see on liikmesriigi õiguses ette nähtud, pädeva kohtu määratud kuupäeval. 2. Lõike 1 kohaldamisel teeb menetlev ametiasutus või pädev kohus järgmist: a) kogub asjakohast, täpset ja ajakohast teavet asjakohastest ja kättesaadavatest riiklikest, liidu ja rahvusvahelistest allikatest ning võtab arvesse, kui need on kättesaadavad, määruse (EL) 2021/2303 artiklis 11 osutatud ühist analüüsi olukorra kohta konkreetses päritoluriigis ja juhiseid ning b) ei hangi teavet väidetavatelt tagakiusajatelt või tõsise kahju põhjustajatelt sellisel viisil, mis teavitaks neid asjaolust, et kõnealune isik on rahvusvahelise kaitse saaja, kelle seisund on uuesti läbivaatamisel. 3. Otsus rahvusvahelise kaitse äravõtmise kohta tehakse kirjalikult võimalikult kiiresti. Otsuses esitatakse äravõtmise aluseks olevad faktilised ja õiguslikud asjaolud ning teavet otsuse vaidlustamise viisi ja asjaomaste tähtaegade kohta antakse kirjalikult. 4. Kui menetlev ametiasutus või liikmesriigi õiguses ette nähtud juhul pädev kohus on teinud otsuse rahvusvaheline kaitse ära võtta, kohaldatakse artikleid 6, 17, 18 ja 19 mutatis mutandis. 5. Kui kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik ei tee koostööd, jättes esitamata kirjaliku avalduse või ei osale isiklikul vestlusel või ärakuulamisel või ei vasta küsimustele ilma nõuetekohase põhjenduseta, ei takista kirjaliku avalduse või isikliku vestluse või ärakuulamise puudumine menetleval ametiasutusel või pädeval kohtul teha otsust rahvusvahelise kaitse äravõtmiseks. Sellist koostööst keeldumist võib käsitada üksnes ümberlükatava eeldusena, et kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik ei soovi enam saada rahvusvahelist kaitset. 6. Käesolevas artiklis sätestatud menetlust ei kohaldata, kui kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik teeb järgmist: a) loobub ühemõtteliselt enda tunnistamisest rahvusvahelise kaitse saajaks; b) on saanud liikmesriigi kodanikuks või c) on hiljem saanud rahvusvaheline kaitse teises liikmesriigis. Liikmesriigid lõpetavad käesoleva lõikega hõlmatud juhtumid oma riigisisese õiguse kohaselt. Selline lõpetamine ei pea olema otsuse vormis, kuid see tuleb kanda vähemalt taotleja toimikusse koos viitega kõnealuse lõpetamise õiguslikule alusele.

1. Taotlejatel ja isikutel, kellelt tahetakse rahvusvaheline kaitse ära võtta, on vastavalt II peatükis ette nähtud üldpõhimõtetele ja tagatistele õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus, et esitada edasikaebus alljärgneva suhtes: a) keelduv otsus, mis on tehtud taotluse suhtes selle mittelubatavuse tõttu; b) otsus, millega jäetakse taotlus selle põhjendamatuse või ilmselge põhjendamatuse tõttu rahuldamata nii seoses pagulasseisundi kui ka täiendava kaitse seisundiga; c) keelduv otsus, mis on tehtud taotluse suhtes selle kaudse tagasivõtmise tõttu; d) otsus rahvusvahelise kaitse äravõtmise kohta; e) käesoleva määruse artikli 37 kohaselt väljastatud tagasisaatmisotsus. Erandina käesoleva lõike esimese lõigu punktist d võivad liikmesriigid oma riigisiseses õiguses sätestada, et artikli 66 lõikes 6 osutatud juhtumeid ei saa edasi kaevata. Kui tagasisaatmisotsus tehakse osana esimese lõigu punktides a, b, c või d osutatud seotud otsusest, kaevatakse tagasisaatmisotsus edasi koos selle seotud otsusega samas kohtus, sama kohtumenetluse ja sama tähtaja jooksul. Kui tagasisaatmisotsus tehakse eraldi aktina vastavalt artiklile 37, võib selle edasi kaevata eraldi kohtumenetluses. Nende eraldi kohtumenetluste tähtajad ei tohi ületada käesoleva artikli lõikes 7 osutatud tähtaegu. 2. Ilma et see piiraks lõike 1 kohaldamist, on täiendava kaitse saamise nõuetele vastavaks tunnistatud isikutel õigus tõhusale õiguskaitsevahendile otsuse suhtes, mille kohaselt on nende taotlus pagulasseisundiga seoses põhjendamatu. 3. Lõikes 1 osutatud tõhusa õiguskaitsevahendiga nähakse ette nii faktiliste kui ka õiguslike asjaolude täielik ja ex nunc läbivaatamine vähemalt esimese astme kohtus, sealhulgas vajaduse korral rahvusvahelise kaitse vajaduste läbivaatamine vastavalt määrusele (EL) 2024/1347. 4. Pädevas kohtus toimuval ärakuulamisel tagatakse taotlejale, isikutele, kellelt tahetakse rahvusvaheline kaitse ära võtta, ja täiendava kaitse saamise nõuetele vastavaks tunnistatud isikutele suuline tõlge, kui vajalikku suhtlust ei ole muul viisil võimalik tagada. 5. Kui kohus peab seda vajalikuks, tagab ta selliste asjakohaste dokumentide tõlkimise, mida ei ole artikli 34 lõike 4 kohaselt juba tõlgitud. Teise võimalusena võivad kõnealuseid dokumente tõlkida muud üksused ja nende eest võib tasuda riiklikest vahenditest kooskõlas riigisisese õigusega. Taotleja, isik, kellelt tahetakse rahvusvaheline kaitse ära võtta, või täiendava kaitse saamise nõuetele vastavaks tunnistatud isik võib omal kulul tagada muude dokumentide tõlkimise. 6. Kui dokumente ei esitata, juhul kui tõlke peab esitama taotleja, kohtu määratud tähtajaks, või kui dokumente ei esitata, juhul kui tõlke tagab kohus, piisavalt aegsasti, et kohus saaks tagada nende tõlkimise, võib kohus keelduda neid dokumente arvesse võtmast. 7. Liikmesriigid sätestavad oma riigisiseses õiguses järgmised tähtajad, mille jooksul taotlejad, isikud, kellelt tahetakse rahvusvaheline kaitse ära võtta, ja täiendava kaitse saamise nõuetele vastavaks tunnistatud isikud saavad esitada edasikaebuse lõikes 1 osutatud otsuste kohta: a) vähemalt viis ja kõige rohkem kümme päeva keelduva otsuse puhul, mis on tehtud taotluse suhtes selle mittelubatavuse, kaudselt tagasivõtmise, põhjendamatuse või ilmselge põhjendamatuse tõttu, kui otsuse tegemise ajal on täidetud artikli 42 lõigetes 1 ja 3 osutatud mis tahes tingimus; b) kõigil muudel juhtudel vähemalt kaks nädalat ja kõige rohkem üks kuu. 8. Lõikes 7 osutatud tähtaegade kulgemist hakatakse arvestama kuupäevast, mil menetleva ametiasutuse otsus või rahvusvahelise kaitse äravõtmise korral ja liikmesriigi õiguses ette nähtud juhul pädeva kohtu otsus tehakse teatavaks taotlejale, isikule, kellelt tahetakse rahvusvaheline kaitse ära võtta, ja täiendava kaitse saamise nõuetele vastavaks tunnistatud isikule või tema esindajale või õigusnõustajale, kes taotlejat ametlikult esindab. Teatamise kord sätestatakse riigisiseses õiguses.

1. Tagasisaatmisotsuse toime peatatakse automaatselt seniks, kuni taotlejal või isikul, kellelt tahetakse rahvusvaheline kaitse ära võtta, on käesoleva artikli kohaselt õigus riiki jääda või tal lubatakse sinna jääda. 2. Taotlejatel ja isikutel, kellelt tahetakse rahvusvaheline kaitse ära võtta, on õigus jääda liikmesriigi territooriumile, kuni tähtaeg, mille jooksul nad saavad kasutada oma õigust tõhusale õiguskaitsevahendile esimese astme kohtus, on möödunud, ning kui sellist õigust on tähtaja jooksul kasutatud, siis kuni esitatud kaebuse lahendamiseni. 3. Ilma et see piiraks tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte kohaldamist, ei ole taotlejal ja isikutel, kellelt tahetakse rahvusvaheline kaitse ära võtta, lõike 2 kohast riigis viibimise õigust, kui pädev asutus on teinud ühe järgmistest otsustest: a) keelduv otsus, mis tehakse taotluse suhtes selle põhjendamatuse või ilmselge põhjendamatuse tõttu, kui otsuse tegemise ajal: i) toimub taotleja puhul kiirendatud läbivaatamine vastavalt artikli 42 lõigetele 1 või 3; ii) kohaldatakse taotleja suhtes piirimenetlust, välja arvatud juhul, kui taotleja on saatjata alaealine; b) keelduv otsus, mis tehakse taotluse suhtes selle artikli 38 lõike 1 punkti a, d või e või artikli 38 lõike 2 kohase mittelubatavuse tõttu, välja arvatud juhul, kui taotleja on saatjata alaealine, kelle suhtes kohaldatakse piirimenetlust; c) keelduv otsus, mis tehakse taotluse suhtes selle kaudse tagasivõtmise tõttu; d) keelduv otsus, mis tehakse korduva taotluse suhtes selle põhjendamatuse või ilmselge põhjendamatuse tõttu, või e) otsus rahvusvahelise kaitse äravõtmise kohta vastavalt määruse (EL) 2024/1347 artikli 14 lõike 1 punktidele b, d või e ning artikli 19 lõike 1 punktile b. 4. Lõikes 3 osutatud juhtudel on kohtul õigus pärast nii faktiliste kui ka õiguslike asjaolude läbivaatamist otsustada, kas taotlejal või isikul, kellelt tahetakse rahvusvaheline kaitse ära võtta, tuleks lubada tema taotluse korral jääda liikmesriigi territooriumile, kuni kaebus, mille on esitanud taotleja või isik, kellelt tahetakse rahvusvaheline kaitse ära võtta, on lahendatud. Pädeval kohtul võib riigisisese õiguse kohaselt olla õigus teha selles küsimuses otsus ex officio. 5. Lõike 4 kohaldamisel kohaldatakse asjakohasel juhul ex officio otsuste puhul järgmisi tingimusi: a) taotlejal või isikul, kellelt tahetakse rahvusvaheline kaitse ära võtta, on alates kuupäevast, mil teda otsusest teavitati, vähemalt viis päeva aega, et taotleda luba jääda liikmesriigi territooriumile kuni esitatud kaebuse lahendamiseni; b) ärakuulamise korral pädevas kohtus tagatakse taotlejale või isikule, kellelt tahetakse rahvusvaheline kaitse ära võtta, suuline tõlge, kui vajalikku suhtlust ei ole muul viisil võimalik tagada; c) taotlejale või isikule, kellelt tahetakse rahvusvaheline kaitse ära võtta, võimaldatakse taotluse korral tasuta õigusabi ja esindamist kooskõlas artikliga 17; d) taotlejat või isikut, kellelt tahetakse rahvusvaheline kaitse ära võtta, ei tohi vastutava liikmesriigi territooriumilt välja saata: i) kuni on möödunud kohtult riigis viibimise loa taotlemise tähtaeg; ii) kuni kohus teeb, juhul kui taotleja või isik, kellelt tahetakse rahvusvaheline kaitse ära võtta, on riigis viibimise luba tähtaja jooksul taotlenud, otsuse selle kohta, kas taotlejal või isikul, kellelt tahetakse rahvusvaheline kaitse ära võtta, lubatakse riigi territooriumile jääda või mitte; e) taotlejat või isikut, kellelt tahetakse rahvusvaheline kaitse ära võtta, teavitatakse käesoleva lõike kohastest õigustest nõuetekohaselt ja õigeaegselt. 6. Korduvate taotluste puhul võivad liikmesriigid erandina lõike 5 punktist d, ilma et see piiraks tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte järgimist, riigisiseses õiguses sätestada, et taotlejal ei ole õigust riiki jääda, kui edasikaebus on esitatud üksnes selleks, et lükata edasi või nurjata tagasisaatmisotsuse täitmine, mis tooks kaasa taotleja kohese väljasaatmise liikmesriigist. 7. Taotlejal või isikul, kellelt tahetakse rahvusvaheline kaitse ära võtta ja kes esitab esimese või korduva edasikaebuse kohta tehtud otsuse kohta uue edasikaebuse, ei ole õigust jääda liikmesriigi territooriumile, ilma et see piiraks kohtu võimalust lubada selle taotleja või isiku taotluse korral, kellelt tahetakse rahvusvaheline kaitse ära võtta, või ex officio juhul, kui tuginetakse tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõttele.

Ilma et see piiraks kaebuse nõuetekohast ja põhjalikku läbivaatamist, sätestavad liikmesriigid oma riigisiseses õiguses mõistlikud tähtajad, mille jooksul kohus peab otsused artikli 67 lõike 1 kohaselt läbi vaatama.

Käesolev määrus ei mõjuta ametiasutustele riigisiseste õigusaktidega ette nähtud võimalust vaidlustada haldus- või kohtuotsuseid.

1. Iga liikmesriik määrab käesoleva määrusega hõlmatud küsimuste jaoks riikliku kontaktpunkti ja edastab selle aadressi komisjonile. Komisjon edastab kõnealuse teabe teistele liikmesriikidele. 2. Liikmesriigid võtavad komisjoniga kooskõlastatult kõik vajalikud meetmed pädevate ametiasutuste omavahelise ning kõnealuste ametiasutuste ja varjupaigaameti vahelise otsese koostöö ning teabevahetuse sisseseadmiseks. 3. Kui liikmesriigid tuginevad artikli 13 lõikes 6, artikli 27 lõikes 5, artikli 28 lõikes 5 ja artikli 35 lõigetes 2 ja 5 osutatud meetmetele, teavitavad nad komisjoni ja varjupaigaametit viivitamata, kuid vähemalt üks kord aastas, kui nende erandlike meetmete kohaldamise põhjused on ära langenud. See teave sisaldab võimaluse korral andmeid selle kohta, kui suure protsendi taotluste puhul sellel ajavahemikul menetletud taotluste koguarvust erandeid kohaldati.

1. Liikmesriigid säilitavad artiklites 14, 27 ja 28 osutatud andmeid kümme aastat alates rahvusvahelise kaitse taotluse kohta lõpliku otsuse tegemise kuupäevast. Andmed kustutatakse nimetatud tähtaja möödudes või juhul kui need on seotud isikuga, kes on saanud ükskõik millise liikmesriigi kodakondsuse enne selle tähtaja möödumist, kohe kui liikmesriik saab teada, et asjaomane isik on kodakondsuse saanud. 2. Kõiki andmeid säilitatakse kooskõlas määrusega (EL) 2016/679, sealhulgas eesmärgi piirangu ja andmete säilitamise piirangu põhimõttega.

Kui ei ole sätestatud teisiti, arvutatakse käesolevas määruses ette nähtud tähtaegade kulgemist järgmiselt: a) päevades, nädalates või kuudes väljendatav tähtaeg arvutatakse sündmuse toimumise või toimingu tegemise ajast; päeva, mil sündmus toimub või toiming tehakse, ei loeta kõnealuse tähtaja sisse kuuluvaks; b) nädalates või kuudes väljendatav tähtaeg lõpeb tähtaja viimase nädala või kuu selle päeva lõpus, mis on vastavalt sama nädala- või kuupäev kui see päev, mil toimus sündmus või tehti toiming, millest alates tähtaega arvutatakse; kui kuudes väljendatava tähtaja puhul ei ole tähtaja viimases kuus seda päeva, millal tähtaeg peaks lõppema, lõpeb tähtaeg kõnealuse viimase kuu viimase päeva keskööl; c) laupäevad, pühapäevad ja asjaomase liikmesriigi riigipühad loetakse tähtaegade sisse; kui tähtaeg lõpeb laupäeval, pühapäeval või riigipühal, loetakse tähtaja viimaseks päevaks järgmine tööpäev.

1. Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel. 2. Artiklites 60, 62 ja 63 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates 11. juunist 2024. Komisjon esitab volituste delegeerimise kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne viieaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist pikendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist. 3. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artiklites 60, 62 ja 63 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust. 4. Enne delegeeritud õigusakti vastuvõtmist konsulteerib komisjon kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes (22) sätestatud põhimõtetega iga liikmesriigi määratud ekspertidega. 5. Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule. 6. Artiklite 60, 62 ja 63 alusel vastu võetud delegeeritud õigusaktid jõustuvad üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

Hiljemalt 12. septembriks 2024 esitab komisjon tihedas koostöös liikmesriikide ning asjaomaste liidu organite ja asutustega nõukogule ühise rakenduskava tagamaks, et liikmesriigid on selle rakendamiseks piisavalt ette valmistatud hiljemalt 1. juuliks 2026, milles komisjon hindab kõiki kindlaks tehtud puudujääke ja vajalikke operatiivmeetmeid, ning teavitab sellest Euroopa Parlamenti. Esimeses lõigus osutatud ühise rakenduskava põhjal kehtestab iga liikmesriik komisjoni ning asjaomaste liidu organite ja asutuste toel hiljemalt 12. detsembriks 2024 riikliku rakenduskava, milles määratakse kindlaks meetmed ja nende rakendamise ajakava. Iga liikmesriik viib oma kava ellu hiljemalt 1. juuliks 2026. Käesoleva artikli rakendamiseks võivad liikmesriigid kasutada asjaomaste liidu organite ja asutuste toetust ning liidu fondidest võib anda liikmesriikidele rahalist toetust kooskõlas kõnealuseid organeid ja asutusi ning fonde reguleerivate õigusaktidega. Komisjon jälgib tähelepanelikult riiklike rakenduskavade rakendamist.

Liikmesriikide võetavad meetmeid piirimenetluse läbiviimiseks tasuta õigusnõustamise ja piisava suutlikkuse loomiseks vastavalt käesolevale määrusele on rahastamiskõlblikud fondidest, mis tehakse kättesaadavaks mitmeaastase finantsraamistiku (2021–2027) raames.

Hiljemalt 13. juuniks 2028 ja seejärel iga viie aasta järel esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva määruse kohaldamise kohta liikmesriikides ja teeb vajaduse korral muudatusettepanekuid. Liikmesriigid edastavad komisjoni taotlusel vajalikud andmed aruande koostamiseks hiljemalt üheksa kuud enne nimetatud tähtaja lõppu. Hiljemalt 12. juuniks 2027 ja seejärel iga kolme aasta järel hindab komisjon, kas artiklis 46 ja artikli 47 lõike 1 teises lõigus sätestatud arvud ja piiril toimuva varjupaigamenetluse suhtes kehtivad erandid on jätkuvalt piisavad, võttes arvesse üldist rändeolukorda liidus, ning teeb vajaduse korral ettepaneku sihipäraste muudatuste tegemiseks. Hiljemalt 12. juuniks 2025 vaatab komisjon läbi turvalise kolmanda riigi mõiste ning teeb vajaduse korral ettepaneku sihipäraste muudatuste tegemiseks.

1. Direktiiv 2013/32/EL tunnistatakse kehtetuks alates artikli 79 lõikes 2 osutatud kuupäevast, ilma et see piiraks artikli 79 lõike 3 kohaldamist. 2. Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale määrusele ja loetakse vastavalt lisas esitatud vastavustabelile. 3. Niivõrd, kui nõukogu direktiiv 2005/85/EÜ (23) oli jätkuvalt siduv liikmesriikide jaoks, kelle suhtes direktiiv 2013/32/EL ei ole siduv, tunnistatakse direktiiv 2005/85/EÜ kehtetuks alates kuupäevast, mil käesolev määrus muutub kõnealuste liikmesriikide jaoks siduvaks. Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale määrusele.

1. Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. 2. Käesolevat määrust kohaldatakse alates 12. juunist 2026. 3. Käesolevat määrust kohaldatakse rahvusvahelise kaitse andmise menetluse suhtes selliste taotluste puhul, mis on esitatud alates 12. juunist 2026. Enne seda kuupäeva esitatud rahvusvahelise kaitse taotluste suhtes kohaldatakse direktiivi 2013/32/EL. Käesolevat määrust kohaldatakse rahvusvahelise kaitse äravõtmise menetluse suhtes, kui rahvusvahelise kaitse äravõtmise läbivaatamine algas alates 12. juunist 2026. Kui rahvusvahelise kaitse äravõtmise läbivaatamine algas enne 12. juunit 2026, kohaldatakse rahvusvahelise kaitse äravõtmise menetluse suhtes direktiivi 2013/32/EL. 4. Liikmesriikide puhul, kelle jaoks direktiiv 2013/32/EL ei ole siduv, käsitatakse käesoleva artikli lõikes 3 esitatud viiteid sellele direktiivile viidetena direktiivile 2005/85/EÜ.