Politsei- ja Piirivalveameti taotlus anda luba pidada X kinni ja paigutada ta kinnipidamis-keskusesse
Menetlusosalised
Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Siiri Sepa Puudutatud isik – X, esindaja Uljana Ponomarjova
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 25.07.2026 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 25.07.2026 määruse peale.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 25.07.2026 määruse resolutsioon muutmata, asendades määruse põhjendused ringkonnakohtu määruse põhjendustega.
3.Tõlkida puudutatud isikule määruse sissejuhatus, resolutsioon, selgitus ning kohtu põhjendused araabia keelde.
4.Jõustunud määruse arvutivõrgus avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi tähemärgiga. Selgitus Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul, arvates määruse kättetoimetamisest (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 265 lg 5, § 235 lg-d 1 ja 3).
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 23.07.2026 Tallinna Halduskohtule taotluse anda luba pidada X (puudutatud isik) kinni ning paigutada ta kinnipidamis-keskusesse (KPK) kuni neljaks kuuks välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 66 lg 2 ja § 65 lg 2 p-de 1 ja 2 ning väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 6 8 p-de 3, 6, 11 ja 13 alusel.
3-26-2221 Taotluse kohaselt kontrollis PPA ametnik 23.07.2026 Tallinna Vanasadamast Soome väljuva laeva reisijat, kelle dokumentide kontrollimisel selgus, et tal puudusid reisidokumendid ja isikut tõendavad dokumendid. Puudutatud isik peeti 23.07.2026 kell 05.02 VSS § 23 lg 1 ning lg 2 p-de 1–3 ja 6 alusel kinni. Tema isik tuvastati tema enda ütluste alusel: XX.XX.XXXX sündinud Maroko kodanik X. Taustakontrolli käigus avaldas puudutatud isik soovi taotleda rahvusvahelist kaitset (RVK). Seetõttu pidas PPA ta samal päeval kell 10.50 kinni VRKS § 65 lg 2 p-de 1, 2 ja 4 alusel. Väidetav reisiteekond oli Maroko-Venemaa-Valgevene-Läti-Eesti. PPA-le teadaolevalt soovis ta jõuda Hispaaniasse ja kasutas Eestit transiitriigina. PPA-l on põhjendatud kahtlus tema isikusamasuses ning kodakondsuses (VSS § 6 8 p 3). Isikusamasus on tõendatud ainult isiku enda ütluse kohaselt. Tal ei olnud kinnipidamisel esitada reisidokumenti ega muud isikut tõendavat dokumenti. Päringute käigus ei saanud PPA kinnitavat infot, mille alusel saaks PPA kindel olla isikus ja tema kodakondsuses, need andmed vajavad veel kontrollimist, et püüda isik üheselt tuvastada. Olles KPK-s kinni peetud, avaldas puudutatud isik soovi taotleda Eestis RVK-d. Kuivõrd see ei olnud Eestisse saabudes tema esimene tegevus, ei soovinud ta tegelikult Eestis RVK-d, vaid soovis liikuda edasi järgmisesse, talle meelepärasesse liikmesriiki. Selline käitumine näitab selgelt, et puudutatud isik ei ole orienteeritud õiguskuulekale käitumisele. Kui RVK taotlus peaks jääma rahuldamata ning puudutatud isikut ootab riigist väljasaatmine, võib see kaasa tuua selle, et ta ei soovi väljasõidukohustust täita, vaid hakkab sellest kõrvale hoiduma (VSS § 68 p 6). Puudutatud isik ei ole endale eelnevalt taotlenud viisat Eestisse või mujale Schengeni alale sisenemiseks ja tuli Eestisse ilma seadusliku aluseta (VSS § 6 8 p 11). Välismaalased, kes sisenevad Eestisse ja Schengeni alale ebaseaduslikult, ilma seadusliku riiki sisenemise ja riigis viibimise aluseta, kujutavad endast ohtu Eesti avalikule korrale (VSS § 6 8 p 13). Ebaseaduslik piiriületus ja riigis viibimine kahjustavad riigi võimet teostada tõhusat rändekontrolli ning kontrollida, kes viibivad Eestis ja Schengeni alal. Selliste inimeste edasiliikumine teistesse Schengeni liikmesriikidesse soodustab ebaseaduslikku rännet, raskendab Euroopa Liidu välispiiri ja siseturvalisuse tagamist ning suurendab ohtu, et isikud väldivad riiklikku järelevalvet ja seadusest tulenevaid menetlusi. Puudutatud isiku suhtes ei ole võimalik tõhusalt kohaldada VRKS §-s 67 sätestatud kinnipidamise alternatiive, kuna esineb tema põgenemise oht. Tal ei ole kaasas ühtegi reisidokumenti, mille PPA saaks hoiule võtta. Puudutatud isik ei pruugi vabaduses viibides järgida järelevalvemeetmeid ning võib omavoliliselt ja ebaseaduslikult lahkuda teise riiki.
2.Puudutatud isik märkis 24.07.2026 kohtuistungil, et ta ei soovi minna oma päritoluriiki Marokosse. Kui tal lubataks Eestisse jääda, jääks ta hea meelega siia.
3.Tallinna Halduskohus rahuldas 25.07.2026 määrusega taotluse ja andis PPA-le loa pidada puudutatud isik kinni ja paigutada ta KPK-sse kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 24.11.2026 (kaasa arvatud). Taotlus tuleb rahuldada VRKS § 65 lg 2 p-de 1 ja 2 ning VSS § 6 8 p-de 3, 6 ja 11 alusel. Puudutatud isiku väited vajavad RVK taotluse menetluses kontrollimist. Arvestades RVK taotluse esitamise aega, on menetlus alles algusjärgus. On ilmne, et PPA-l on vaja koguda andmeid, selgitamaks välja puudutatud isiku RVK vajadus, sh korraldada vestlus, kontrollida väidete usutavust ja taotlusega seotud muid asjaolusid. Puudutatud isikul puuduvad dokumendid, mistõttu ei ole võimalik veenduda tema isikusamasuses ja kodakondsuses. Ta saabus Eestisse viibimisaluseta ning peeti sadamas kinni ajal, mil ta valmistus Eestist lahkuma. Ta ei esitanud esimesel võimalusel RVK taotlust, vaid alles pärast seda, kui ta oli kinni peetud ning viibis KPK-s.
2(10)
3-26-2221 RVK taotleja kinnipidamiseks ohu tõttu avalikule korrale peavad olema täidetud kõrgendatud nõuded. Praeguseks teadaolevad asjaolud ei viita, et isiku käitumine kujutaks endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustaks mõnd ühiskonna põhihuvi, mistõttu VSS § 6 8 p 13 järgset põgenemisohtu ei ole. Kuivõrd muus osas nõustub halduskohus PPA hinnanguga põgenemisohu kohta, ei tingi eeltoodu siiski taotluse rahuldamata jätmist. Puudutatud isikuga seotud asjaolusid arvestades ei ole liikumisvabaduse piiramine (VRKS § 60 lg 1) ega kinnipidamise alternatiivide kohaldamine (VRKS § 67 lg 1) võimalik. Puudutatud isikul ei ole kehtivat reisidokumenti ja talle ei ole antud luba Eestisse siseneda. Põgenemisohu tõttu ei täidaks leebemad meetmed oma eesmärki. PPA eesmärk on välja selgitada puudutatud isiku kodakondsus ning RVK taotlusega seotud asjaolud. Puudutatud isiku kinnipidamine ning KPK-sse paigutamine kuni neljaks kuuks ei ole ebaproportsionaalne meede. Tõhusamate alternatiivide puudumisel on meede mõõdukas. Isiku kinnipidamist KPKs ei saa pidada ebaproportsionaalseks ka muudel põhjustel. Isikule on seal tagatud majutus, toitlustus, arstiabi ja võimalus viibida värske õhu käes.
4.X palub määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 25.07.2026 määrus ja teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata, alternatiivselt lühendada kinnipidamise tähtaega 3 kuuni. Kinnipidamine VRKS § 65 lg 2 p 4 alusel on õigusvastane, sest puudutatud isiku suhtes kohaldatakse kiirendatud menetlust, mitte piirimenetlust. VSS § 68 p 6 asjas ei kohaldu. PPA ei ole toonud esile ühtegi konkreetset asjaolu, mis viitaks sellele, et puudutatud isik oleks pärast kinnipidamist keeldunud koostööst, andnud vastuolulisi ütlusi eesmärgiga menetlust takistada, püüdnud ametiasutuste kontrolli alt lahkuda või muul viisil väljendanud kavatsust menetlusest kõrvale hoiduda. VSS § 68 p 11 asjas ei kohaldu. See kohaldub piirimenetluse raames, kuid puudutatud isiku suhtes toimub kiirendatud menetlus ehk ta on riiki lubatud. Neljakuuline kinnipidamine ületab märkimisväärselt kiirendatud menetluse 3-kuulist kestust, mis on ette nähtud määruse (EL) 2024/1348 art 35 lg-s 3. Lisaks näeb see säte ette, et menetlev ametiasutus viib kiirendatud läbivaatamismenetluse lõpule võimalikult kiiresti. Halduskohtu määrusest ei nähtu asjaolusid, mis viitaksid puudutatud isiku juhtumi menetluse erandlikule keerukusele või muudele objektiivsetele takistustele, mis muudaksid nii pika kinnipidamisaja vajalikuks ja proportsionaalseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Ringkonnakohus võtab määruskaebuse HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse.
6.Halduskohtu määrust ei ole alust tühistada. PPA taotluse rahuldamine oli lõppjäreldustes põhjendatud. Kinnipidamisest üldiselt
7.RVK taotleja kinnipidamine on erandlik meede (RKHKm 3-25-2126/93, p 10). RVK taotlejate vastuvõtu nõuded on sätestatud direktiivis (EL) 2024/1346 1, mille põhjenduse 26 teise lause kohaselt tohib RVK taotlejat kinni pidada ainult selle direktiiviga ette nähtud väga selgelt kindlaksmääratud erandlike asjaolude korral ning nii sellise kinnipidamise viisi kui ka eesmärgi puhul tuleb lähtuda vajaduse ja proportsionaalsuse põhimõtetest. Direktiivi art 10 lg
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1346, 14. mai 2024, milles sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded.
3(10)
3-26-2221 1 sätestab, et liikmesriigid ei tohi isikut kinni pidada ainult sel põhjusel, et ta on RVK taotleja, või taotleja kodakondsuse alusel. Kinnipidamine põhineb ainult ühel või mitmel art 10 lg-s 4 osutatud kinnipidamise põhjustest. Kinnipidamine ei tohi olla karistuslikku laadi. Liikmesriigid võivad vajaduse korral ja igat juhtumit eraldi hinnates pidada RVK taotlejat kinni, kui muid leebemaid alternatiivseid sunnimeetmeid ei ole võimalik tulemuslikult kohaldada (art 10 lg 2). Nimetatud sätte võtab Eesti õigusesse üle VRKS § 65 lg 1, mis sätestab, et RVK taotlejat võib kinni pidada VRKS § 65 lg-s 2 sätestatud alusel, kui VRKS § 60 lg-s 1 sätestatud liikumisvabaduse piirangut ja § 67 lg-s 2 sätestatud kinnipidamise alternatiivi ei ole võimalik tulemuslikult kohaldada. Euroopa Kohus (EK) on varasema samasisulise direktiivi 2013/33/EL kohta selgitanud, et kinnipidamine ei tohi mingil juhul kesta kauem kui kõige lühem võimalik ajavahemik (EKo 14.09.2017, K. vs. Staatssecretaris van Veiligheid en Justitie, C-18/16, p 48). Kinnipidamise aluseid tuleb seetõttu tõlgendada kitsalt ja kohaldada üksnes siis, kui see on rangelt vajalik (vt EKo 30.06.2022, M. A. vs. Valstybės sienos apsaugos tarnyba, C-72/22 PPU, p-d 82–83).
8.Halduskohus andis loa pidada puudutatud isik kinni VRKS § 65 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel. Seetõttu on asjakohatu määruskaebuse väide selle kohta, et puudutatud isiku suhtes ei kohaldata piirimenetlust ning kinnipidamise aluseks ei saa seetõttu olla VRKS § 65 lg 2 p 4.
9.Nähtuvalt haldusasja nr 3-26-2626 materjalidest oli X tegelikult taotlenud RVK-d Lätis, kuid need asjaolud ei olnud PPA-le halduskohtu määruse tegemise ajal teada. Ringkonnakohus kontrollib halduskohtu määruse seaduslikkust selle tegemise ajal teada olnud asjaolude valguses. Nüüdseks peetakse puudutatud isikut KPK-s kinni halduskohtu 26.08.2026 määruse alusel vastavalt VRKS § 65 lg 2 p-le 7. Kinnipidamine isikusamasuse ja kodakondsuse kontrollimiseks
10.VRKS § 65 lg 2 p 1 järgi võib RVK taotlejat kinni pidada isiku ja kodakondsuse tuvastamiseks või kontrollimiseks.
11.See kinnipidamise alus tugineb direktiivi (EL) 2024/1346 art 10 lg 4 punktile a ning on identne varem kehtinud direktiivi 2013/33/EL art 8 lg 3 punktiga a, mille kohaselt võis RVK taotlejat kinni pidada selleks, et tuvastada tema isik või kodakondsus või seda kontrollida.
12.VRKS § 65 lg 2 p 1 on seotud RVK taotleja kaasaaitamiskohustusega. Vastavalt VRKS § 20 lg-le 2 ning määruse (EL) 2024/1348 art 9 lg 2 p-de a ja b alusel peab RVK taotleja teatama PPA-le kaasaaitamiskohustuse raames oma nime, sünniaja ja -koha, soo ning kodakondsuse, samuti esitama kõik isikut tõendavad dokumendid või selgitused nende puudumise kohta. EK leidis 14.09.2017 otsuses K. vs. Staatssecretaris van Veiligheid en Justitie, C-18/16 (p 42), et direktiivi 2013/33 art 8 lg 3 esimese lõigu punkti a sõnastusest nähtub, et RVK taotlejat võib kinni pidada ainult juhul, kui ta hoolimata oma koostöökohustusest ei ole avaldanud oma isikut või kodakondsust või esitanud isikut tõendavaid dokumente, mille alusel neid oleks võimalik tõendada. Samas kohtuasjas esitatud kohtujuristi 04.05.2017 ettepanekus (p-d 59–63) on selgitatud, et isikusamasuse ja kodakondsuse kindlakstegemine on vajalik mitmete asjaoludega seoses: isiku vastavus RVK andmise tingimustele, RVK andmist välistavad asjaolud, vastutava liikmesriigi kindlaksmääramine, RVK taotleja erivajadused. Lisaks selgitas kohtujurist (p 72): „Arvestades, et varjupaigataotlejad põgenevad tagakiusamise eest, on alust arvata, et paljud neist liiguvad võltsitud või puudulike dokumentidega. Vastuvõtudirektiivi artikli 8 lõike 3 punktist a koostoimes artikli 8 lõigetega 1 ja 2 tuleneb, et taotlejat võib sellel alusel kinni pidada üksnes juhul, kui ta oma isikut või kodakondsust ei avalda või kui pädevad ametiasutused ei usu tema väiteid. Isiku või kodakondsuse tuvastamise eesmärgil ei või kinni pidada iga taotlejat. Lisaks tuleb artikli 8 lõike 3 punkti a kohaldamisel silmas pidada 4(10)
3-26-2221 vastuvõtudirektiivi eesmärke. Nende hulka kuuluvad proportsionaalsuse ja vajalikkuse põhimõtted, nagu ka põhimõte, et kinnipidamise aluste kontrollimiseks vajalik aeg on võimalikult lühike.“
13.Kooskõlas eeltoodud selgitustega on Euroopa Varjupaigaamet märkinud 2024. a suunistes kinnipidamise alternatiivide kohta2 selle kinnipidamise aluse kohta (küll piirimenetluste kontekstis, kuid on asjakohane ka siinsel juhul) järgmist: „Seda ei tohiks tõlgendada nii, et see õigustab kõigi taotlejate kinnipidamist, kellel puuduvad nõuetekohased dokumendid. Kinnipidamist tuleks kohaldada juhul, kui on selge, et taotlejalt vabaduse võtmine on ainus viis, kuidas ametiasutused saavad kindlaks teha isiku identiteedi või kodakondsuse või seda kontrollida. Hindamisel võivad ametiasutustele olla abiks teatavad näitajad, näiteks isiku tahtlik katse ametiasutusi eksitada, selgete põhjuste olemasolu, mis võimaldavad arvata, et taotleja on pahauskselt hävitanud või kõrvaldanud isikut tõendava dokumendi, et vältida tema isikusamasuse või kodakondsuse kindlakstegemist; võltsitud dokumentide kasutamine; tahtlik taotlejapoolse koostöö puudumine taustakontrolli käigus; selgelt vastuolulise teabe esitamine; põgenemise oht.“
14.Ringkonnakohus märgib esiteks, et halduskohtule esitatud PPA taotluse sissejuhatuses on märgitud, et isik on Eritrea kodanik, teksti sees aga Maroko kodanik; kinnipidamise protokollis on sünnikohaks märgitud Maroko, sünniaeg sama; taustakontrolli kokkuvõttes on sünnikohaks ja kodakondsuseks märgitud Maroko; isiku tuvastamise aktis on märgitud, et isiku sünnikoht tema sõnutsi Eritrea, aga PPA tuvastas, et Maroko. Nagu PPA ringkonnakohtule selgitas, oli Eritrea kodakondsusele viitamise puhul tegu vormistamisel tekkinud ebatäpsusega. Muud asjas esitatud tõendid kinnitavad, et puudutatud isik esitles end Maroko kodanikuna ning sellest tuleb asjas lähtuda.
15.PPA ei tuginenud halduskohtule esitatud taotluses sellele, et puudutatud isik on jätnud oma isiku tuvastamise ning dokumentide esitamise osas kaasaaitamiskohustuse mingis aspektis täitmata. Praeguses asjas avaldas puudutatud isik PPA-le kinnipidamisel kohe oma nime ja kodakondsuse ning selgitas isikut tõendavate dokumentide puudumist. Taotlusele oli lisatud 23.07.2026 isikusamasuse tuvastamise akt, mille kohaselt PPA luges isiku ütluste alusel tuvastatuks, et tegemist on X-iga . PPA pole ka esile toonud, et tal on tekkinud põhjendatud kahtlus, et puudutatud isik on soovinud eksitada PPA-d selles, kes ta on. Samuti pole PPA selgitanud, milliseid toiminguid ta tegi või kavatses teha, et isikusamasust ning kodakondsust tuvastada ja kontrollida. Pelgalt asjaolu, et isikut tõendava dokumendita RVK taotleja puhul ei saa PPA reeglina olla tema isikusamasuses ja kodakondsuses kindel, ei saa olla automaatselt kinnipidamise aluseks, sest see tingiks iga isikut tõendavate dokumentideta RVK taotleja kinnipidamise, mis oleks vastuolus direktiiviga (EL) 2024/1346 (põhjendus 26, art 10 lg 2) ja VRKS-i asjaomaste sätetega.
16.Seega ei saanud siinsel juhul kinnipidamise aluseks olla direktiivi (EL) 2024/1346 art 10 lg 4 punkt a ja VRKS § 65 lg 2 p 1. Kinnipidamine RVK taotluse aluseks olevate asjaolude väljaselgitamiseks
17.VRKS § 65 lg 2 p 2 järgi võib RVK taotlejat kinni pidada RVK taotluse aluseks olevate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on põgenemise oht. See säte on samasisuline kuni 11.06.2026 kehtinud VRKS v.r § 361 lg 2 p-ga 4, mille kohta on Riigikohus selgitanud, et selle sätte all on silmas peetud muu hulgas taotleja RVK vajadust puudutavate väidete kontrollimist, kui see eeldab taotleja isiklikku osalust ja kättesaadavust; säte aitab ühtlasi kaasa taotleja edasiliikumise ennetamisele (RKHKm 3-17-792/61, p-d 18.1 ja 18.2). PPA peab siiski põhjendama, milliseid asjaolusid on vaja välja selgitada või kontrollida ja miks ei ole seda võimalik teha puudutatud isikut kinni pidamata, näiteks kohaldades
Suunised kinnipidamise alternatiivide kohta, lk 17.
5(10)
3-26-2221 järelevalvemeetmeid. Lisaks sellele, et RVK taotluse lahendamiseks on vaja kontrollida taotleja väidete õigsust, on kinnipidamise vajadus põhjendatud isiku põgenemise ohuga, kui asjaolude väljaselgitamine isiku osaluseta ei ole võimalik (RKHKm 3-25-2126/93, p 11).
18.Puudutatud isik esitas RVK taotluse, kuid menetlus oli halduskohtu määruse tegemise ajal alles algstaadiumis. PPA-l tuli korraldada taotlejaga isiklik vestlus, kontrollida vestlusel saadud andmeid, kõrvutades neid päritolumaa teabega, samuti võib olla vaja võimaldada puudutatud isikule anda täiendavalt selgitusi ja esitada võimalikud oma vastuväited PPA seisukohtadele. Sellised toimingud on osa RVK taotluse sisulisest läbivaatamisest ja võivad eeldada taotleja kättesaadavust, et tagada PPA otsuse aluseks olevate faktiliste asjaolude õigsus (RKHKm 3-25-2126/93, p 12). Loetud päevadega ei olnud PPA veel jõudnud teha vajalikke toiminguid ning nende toimingute tegemiseks peab puudutatud isik olema PPA-le kättesaadav. Põgenemisohust üldiselt
19.Ainuüksi menetlustoimingute tegemise vajadus ei tingiks siiski puudutatud isiku kinnipidamist. Lisaks peab esinema põhjendatud kahtlus, et isik võiks kinnipidamiseta Eestist lahkuda või asuda ennast PPA eest varjama, st esinema peab isiku põgenemise oht (vt RKHKm 3-17-792, p-d 18.1.–18.5). VRKS § 65 lg 3 p 1 sätestab, et VRKS §-s 65 nimetatud põgenemise ohuna käsitatakse seda, kui esineb VSS §-s 68 nimetatud asjaolu, arvestades Euroopa Liidu ühtse RVK õigustikus sätestatud menetluse erisusi. Põgenemisohu kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (nt RKHKm 3-20-2004, p 18.5; RKHKm 3-3-1-93-16, p 13).
20.Halduskohus tugines põgenemisohu tuvastamisel VSS § 68 p-dele 3, 6 ja 11. Punktile 13 tugineda ei pidanud halduskohus põhjendatuks. Põgenemise oht – põhjendatud kahtlus isikusamasuses või kodakondsuses
21.VSS § 68 p 3 kohaldamiseks peaks PPA välja tooma, et esinevad mingid asjaolud, mis viitavad sellele, et puudutatud isik on oma isiku või kodakondsuse kohta esitanud valeandmeid, s.o PPA ei usu tema selgitusi. Pelgalt hüpoteetiline võimalus, et isikut tõendava dokumendita inimene ei pruugi olla see, kes ta väitab, et tähenda, et tekkinud on põhjendatud kahtlus tema isikusamasuses. Põhjendatud kahtlusele oma tegeliku identiteedi varjamises peavad viitama mingidki menetluses kogutud andmed ja tõendid. Põgenemise oht – ei ole antud luba Eestisse siseneda
22.Samuti ei olnud siinsel juhul pärast taustakontrolli läbimist asjakohane tugineda VSS § 68 p-le 11. Eestisse sisenemise loa küsimus tõusetub piirimenetluse puhul (määruse (EL) 2024/1348 art 43) või VSS-s ette nähtud sisenemiskeelu korral, kuid puudutatud isiku suhtes neid ei ole kohaldatud. Puudutatud isik on RVK taotleja ning tal tekkis pärast taustakontrolli läbimist (s.o hiljemalt kolme päeva möödumisel esialgsest kinnipidamisest) õigus Eestis viibida (VRKS § 19 lg 1 ja lg 9 p 1, määruse (EL) 2024/1356 3 art 5 lg 1, art 7 ja art 8 lg 4). Eeltoodud tõlgendust kinnitab ka sätte kehtestanud seaduse eelnõu seletuskiri 4 (lk 233 teine lõige): Selleks et rahvusvahelise kaitse ja väljasõidukohustuse menetluste läbiviimisel saaks paremini tugineda taustakontrolli tulemustele, nähakse eelnõus ette, et välismaalase põgenemise ohule viitab asjaolu, kui ta on keeldunud biomeetriliste andmete andmisest või
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2024/1356, 14. mai 2024, millega kehtestatakse kolmanda riigi kodanike taustakontroll välispiiridel ning muudetakse määrusi (EÜ) nr 767/2008, (EL) 2017/2226, (EL) 2018/1240 ja (EL) 2019/817.
Eelnõu - Riigikogu.
6(10)
3-26-2221 takistanud muul viisil menetluse läbiviimist, pole saanud Eestisse sisenemiseks luba või ta kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule (VSS § 68 punktid 11–13). Põgenemise oht – ei soovi täita väljasõidukohustust
23.Tulenevalt VRKS § 65 lg-st 3 pole VSS §-s 68 nimetatud asjaolu RVK taotleja põgenemise ohu hindamisel kohaldatav, kui see pole ühildatav Euroopa Liidu ühtse RVK õigustikus sätestatu,d menetluse erisustega. Siinses asjas tuleb arvestada, et RVK taotlejal on õigus lõpliku otsuse tegemiseni riigis viibida ja tal ei ole väljasõidukohustust. RVK taotleja soovimatus päritoluriiki naasta on varjupaigamenetluses tavapärane. RVK eesmärk ongi luua isikule võimalus päritoluriiki mitte naasta teda seal ähvardavate tagajärgede tõttu. RVK taotleja soovimatusest päritoluriiki naasta ei saa järeldada, et taotleja hoidub PPA läbi viidavast menetlusest kõrvale või ei täida talle tulevikus pandavat lahkumiskohustust. VSS § 68 p 6 järgi kinnitab põgenemisohtu see, kui isiku hoiakutest või käitumisest nähtub kavatsus võimalikku tulevast väljasõidukohustust mitte täita, hoidudes väljasaatmismenetlusest kõrvale või raskendades selle täitmist. Ainuüksi eelistusest esitada RVK taotlus mujal Euroopa Liidus ei saa järeldada, et kui isik on juba Eestis RVK taotluse siiski esitanud, sooviks ta PPA läbi viidavatest menetlustest kõrvale hoida (RKHKm 3-25-2126/93, p 25).
24.PPA ja halduskohus on õigesti tuginenud puudutatud isiku põgenemise ohule VSS § 6 8 p 6 järgi koostoimes teiste siinse juhtumi asjaoludega. Nähtuvalt kinnipidamise ajal teada olnud asjaoludest sisenes ta ebaseaduslikult Lätisse välispiiri ületades (puuduvad andmed ametliku piiriületuse kohta) ja liikus siis ebaseaduslikult Eestisse. Puudutatud isik teatas kinnipidamisel, et oli minemas laevaga Soome, väidetavalt turismi eesmärgil. Samas puudus tal isikut tõendav dokument ning koosmõjus Lätis välispiiri ületamise asjaoludega andis see aluse põhjendatud järelduseks, et puudutatud isiku eesmärgiks oli jõuda Euroopa Liidu sisepiirideta alal välja riiki, kus ta saaks end sisse seada. Taustakontrolli käigus selgus, et plaan on välja jõuda Hispaaniasse; lisaks sellele tuleb märkida, et ringkonnakohtu välja nõutud PPA 23.07.2026 ettekande kohaselt oli ta varem viibinud ka Prantsusmaal, kust ta välja saadeti, misjärel suundus Venemaa ja Valgevene kaudu Lätti – sellest järeldub, et tegelikuks sihtriigiks võib olla ka Prantsusmaa, puudutatud isik räägib mh prantsuse keelt. Isik on kord juba Schengeni alalt välja saadetud ja asus Venemaa/Valgevene ebaseadusliku rände kanali kaudu uuesti otsima võimalust Schengeni alale pääseda. Puudutatud isik on suure tõenäosusega teadlikult ja eesmärgipäraselt (sh pidi ta ebaseadusliku teenuse eest maksma suhteliselt suurt tasu) osalenud smugeldamisskeemis, mille eesmärk oli jääda nii Läti kui ka Eesti võimude eest varjatuks ning kasutada reegleid rikkudes Schengeni alal vaba liikumise võimalust, et jõuda sihtriiki. See näitab, et puudutatud isikul on kogemus ja valmisolek varjuda ametivõimude eest oma eesmärgi saavutamiseks. Puudutatud isiku senist rändamist ning isikut tõendavate dokumentide puudumist arvestades pole usutav tema väide, et Soome soovis ta minna turismi eesmärgil. See näitab täiendavalt, et puudutatud isik on valmis riiki eksitama. Põgenemisohu kokkuvõte
25.Tulenevalt eeltoodust oli halduskohtu määruse tegemise ajal tõenäoline, et uuesti vabadusse pääsemise korral jätkaks puudutatud isik võimaluse otsimist liikuda edasi algsesse sihtriiki, kus on suurem marokolaste kogukond ja sobiv keelekeskkond, toe saamise ning enda elatamise võimalused jms. Samuti, juhul kui puudutatud isiku RVK taotlus peaks osutuma põhjendamatuks ning tal peaks tekkima väljasõidukohustus, oli alust arvata, et ta teeb kõik selleks, et ebaseaduslikult Schengeni alale tulekuga seotud kulutused ja vaev ei jääks asjatuks ning leida võimalus ametivõimude eest varjatult jääda Schengeni alale. Põgenemise oht ei ole pelgalt abstraktne ega seotud soovimatusega naasta päritoluriiki ja eelistusega taotleda RVK-d 7(10)
3-26-2221 kusagil mujal, nagu oli asjas nr 3-25-2126/93, vaid selle tuvastamisel saab võtta aluseks konkreetselt puudutatud isiku senise tegevusega seotud asjaolud.
26.Kuna halduskohus avaliku korra rikkumisele põgenemisohu tuvastamisel ei tuginenud ning tuvastatud on põgenemisoht VSS § 68 p 6 alusel, ei ole siinses asjas tarvis võtta seisukohta, kas esineb VSS § 68 p-s 13 toodud asjaolu. Kinnipidamise alternatiivid
27.Asjaolu, et on tuvastatud isiku põgenemise oht, ei tähenda, et mistahes muud abinõud eesmärgi saavutamiseks (isiku RVK menetluses kättesaadavuse tagamiseks) ei ole võimalikud ega piisavalt tõhusad. VRKS § 67 lg 1 sätestab, et PPA võib otsustada kinnipidamise asemel kinnipidamise alternatiivi (kindlaksmääratud kohas elamine, PPA-s registreerimas käimine või dokumendi hoiule andmine – VRKS § 67 lg 2 ja § 60 lg 1 koosmõjus) kohaldamise, kui esineb VRKS § 65 lg-s 2 nimetatud kinnipidamise alus. See tähendab, et kinnipidamise õigustamiseks peab põgenemise oht olema sedavõrd märkimisväärselt suur, et mitte piirduda kinnipidamise alternatiiviga. Kinnipidamine peab olema konkreetsel juhtumil isikuga seotud individuaalseid asjaolusid arvestades vajalik ning proportsionaalne, tekkiv kahju isikuvabadusele peab olema tasakaalus kaitstava kaaluka avaliku huviga.
28.Siinsel juhul ei oma puudutatud isik Eestiga mistahes sidemeid, ta on jäänud Eestisse ilmselgelt tema tahte vastaselt ainuüksi seetõttu, et ta tabati katselt reisida ebaseaduslikult edasi Soome. Tema Schengeni alale saabumise ja transiidi läbi Eesti korraldasid smugeldajad, s.o ta oli nendest sõltuvuses ega tegutsenud iseseisvalt. Ta on pärast Schengeni alalt väljasaatmist läbi Venemaa ja Valgevene sinna uuesti pääsemiseks pidanud palju panustama, et saavutada oma kaugem eesmärk jõuda soovitud sihtriiki, milleks ei ole Eesti. Juhul kui isik peaks pääsema vabadusse ja talle jääb üksnes kindlaksmääratud elukohas elamise või PPA-s registreerimas käimise kohustus (dokumente, mida hoiule anda, tal pole), on ebatõenäoline, et isik jätab kasutamata võimaluse liikuda Schengeni alal suhteliselt vabalt edasi ning jõuda oma esialgu planeeritud sihtkohta. Puudutatud isiku puhul ei ole erilisi tema isikuga, erivajadusega, vaimse või füüsilise tervisega, perekondliku olukorraga jne seotud asjaolusid, mis muudaksid lühiajalise kinnipidamise ebaproportsionaalseks võrreldes kaaluka avaliku huviga, et RVK menetlus oleks võimalik tõhusalt ja nõuetekohaselt kiiresti lõpule viia, et otsustada isiku võimaluse üle jääda RVK-d vajava pagulase või täiendava kaitse saajana Eestisse või alustada tema väljasaatmisega. Kinnipidamise proportsionaalsus
29.Kinnipidamise loa andmist ei ole alust pidada ebaproportsionaalseks ka selle kestusest tulenevalt. VRKS § 38 lg 6 kohaselt vaatab PPA taotluse läbi nii kiiresti kui võimalik, kuid hiljemalt määruse (EL) 2024/1348 art-s 35 sätestatud tähtajal. RVK taotlus tuleb läbi vaadata võimalikult kiiresti ning üldjuhul mitte hiljem kui kuue kuu jooksul (määruse (EL) 2024/1348 art 35 lg 4). Määruskaebuses väidab puudutatud isik, et PPA asus tema RVK taotlust läbi vaatama kiirendatud menetluses. Toimikust ei nähtu, et PPA oli juba halduskohtus toimunud menetluse ajal seisukohal, et hakkab puudutatud isiku RVK taotlust läbi vaatama kiirendatud menetluses. Isegi kui PPA kohaldab kiirendatud menetlust, siis määruse (EL) 2024/1348 art 35 lg 3 kohaselt tuleb see viia lõpule võimalikult kiiresti ning hiljemalt kolme kuu jooksul alates taotluse esitamise kuupäevast. Samas näeb määruse (EL) 2024/1348 art 42 lg 2 ette, et kui menetlev ametiasutus leiab, et taotluse läbivaatamisega on seotud faktilised või õiguslikud asjaolud, mille läbivaatamine kiirmenetluse korras on liiga keerukas, võib ta jätkata taotluse sisulist läbivaatamist kooskõlas art 35 lg-ga 4 ja art-ga 39. Halduskohtu luba kinnipidamiseks neljaks kuuks ei andnud õigust pidada puudutatud isikut kinni kauem, kui on vältimatult vajalik RVK menetluses asjaolude väljaselgitamiseks – see saab aga täpsemalt selguda alles 8(10)
3-26-2221 menetluse käigus, sõltuvalt sellest, milliseid menetlustoiminguid ja kui suures mahus on tarvilik teha. RVK menetlus oli halduskohtu määruse tegemise ajal alles väga esialgses staadiumis ja siis ei olnud alust kindlalt väita, et asjaolude väljaselgitamine võtab aega vähem kui neli kuud. Kui asjaolude väljaselgitamiseks vajalikud toimingud on tehtud ning puudub muu seaduslik kinnipidamise alus, tuleb PPA-l taotleja vabastada (RKHKm 3-25-2126/93, p 13.3). Kui PPA ei tee seda, on isikul võimalik esitada halduskohtule kaebus PPA kohustamiseks vabastada ta KPK-st, sh saab ta selle kaebuse raames taotleda enda vabastamist esialgse õiguskaitse korras. Praeguseks on ilmnenud, et puudutatud isiku kinnipidamise aluseks on edaspidi VRKS § 65 lg 2 p 7 ja teda peetakse KPK-s kinni uue halduskohtu loa alusel. Seega on vaidlustatud luba nüüdseks ammendunud.
30.VRKS § 21 lg-st 1 tuleneb, et kinnipidamise alternatiivide kohaldamisel ning taotleja kinnipidamisel hinnatakse ja arvestatakse taotleja vastuvõtu erivajadust ning menetluslikku eritagatist vajava taotleja eriolukorda ja sellest tingitud vajadusi. VRKS § 65 lg 5 sätestab, et vastuvõtu erivajadusega või menetlusliku eritagatise vajadusega taotleja kinnipidamise korral tuleb arvestada taotleja vaimset ja füüsilist tervist. Taotlejat ei peeta kinni, kui see võib tema vaimset või füüsilist tervist tõsiselt ohustada. Siinsel juhul ei ole alust pidada puudutatud isiku kinnipidamist vastuolus olevaks isiku turvalisuse või tervise kaalutlustega. Tasuta õigusabi halduskohtu istungil
31.Ringkonnakohus märgib, et määruskaebuses ei tugine puudutatud isik sellele, et tema kinnipidamine ja halduskohtu määrus oleks õigusvastane seetõttu, et tal ei olnud halduskohtu istungil tasuta õigusabi osutajat. Ta ka ei väida, et soovis kohtuistungiks esindajat ja talle on määruskaebemenetluses olnud tagatud õigus tasuta õigusabile. Seetõttu ei ole põhjust arvata, et tasuta õigusabi andmata jätmine saaks siinses asjas kaasa tuua menetluse sedavõrd suurt ebaõiglust ja olulist menetlusnormi rikkumist, et see tooks kaasa kohtumääruse tühistamise. Kuna aga PPA on ringkonnakohtule esitanud oma arvamuse RVK taotlejale kinnipidamise asjas tasuta õigusabi tagamise kohta, peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada järgmist.
32.Juhul kui RVK taotleja seda soovib, tuleb talle tagada tasuta õigusabi osutaja halduskohtu istungile, kus otsustatakse tema kinnipidamise küsimust.
33.VRKS § 65 lg 7 kohaselt teavitatakse RVK taotleja kinnipidamisel teda viivitamata kirjalikult temale arusaadavas keeles tema kinnipidamise põhjusest ja õigusest kinnipidamine vaidlustada ning taotleda vaidlustamiseks tasuta õigusabi. VRKS § 16 lg 2 p 4 kohaselt on välismaalasel õigus saada tasuta õigusabi halduskohtumenetluses, kui välismaalane vaidlustab enda kinnipidamist VRKS-s sätestatud alusel – see tähendab, et õigus laieneb ka halduskohtus toimuvaks kinnipidamise loamenetluseks ning seda sõltumata sellest, kas RVK taotlejale on jõutud määrata tasuta õigusabi osutaja RVK menetluse raames (VRKS § 16 lg 2 p 1). Sestap on ebaõige PPA seisukoht, et kuna RVK taotlus registreeritakse alles pärast taustakontrolli lõppu, saab ka kinnipidamise asjus tasuta õigusabi hakata osutama pärast seda. VRKS § 16 lgst 2 tuleneb selgelt, et õigus omada tasuta õigusabi osutajat RVK menetluses ja kinnipidamise menetluses pole üksteisest sõltuvad – isegi kui välismaalane ei taotle tasuta õigusabi RVK menetluses, võib ta seda taotleda ja saada kinnipidamise menetluses. Vastupidine seisukoht oleks vastuolus põhiõiguste kõrge kaitse nõudega ja EL varjupaigaõigustiku aluspõhimõtetega. VRKS-i osundatud sätted on mõeldud tagama, et RVK taotleja, kelle kinnipidamist otsustatakse, saaks kasutada vastuvõtutingimuste direktiivist tulenevat õigust õigusabile kinnipidamise kohtuliku läbivaatamise käigus. Nimelt sätestab selle direktiivi põhjenduste p 26 viimane lause, et kui taotleja on kinni peetud, peaks tal olema tegelik juurdepääs vajalikele menetlustagatistele, näiteks kohtulikule läbivaatamisele, ning õigus tasuta õigusabile ja esindamisele, kui see on selle direktiivi alusel kohaldatav. Direktiivi (EL) 9(10)
3-26-2221 2024/1346 art 11 lõiked 4 ja 6 näevad ette tasuta õigusabi saamise õiguse juhul, kui kinnipidamise on otsustanud haldusorgan – kinnipidamiskorralduse peale kohtule kaebuse esitamiseks, kui ka juhul, kui kinnipidamist otsustab haldusorgani taotlusel kohus – sellisel juhul kohtus toimuvaks menetluseks. Täpsem korraldus sõltub iga liikmesriigi õigussüsteemi eripärast.
34.Eestis otsustab kinnipidamise menetleva asutusena PPA või Kaitsepolitseiamet, seejuures on kinnipidamine üle 48 tunni lubatud vaid halduskohtu loal. Isiku kinnipidamine ei ole kohtu, vaid haldusorgani otsustus ning kinnipidamiseks loa andmine ei kohusta loa taotlejat isikut kinni pidama (RKHKm 3-20-1697/31, p 30). Haldustoiminguks loa andmisel peab halduskohus seega kontrollima, kas haldusorgan on otsustanud inimeselt vabaduse võtta põhjendatult. Välismaalane saab vaidlustada oma kinnipidamise seaduslikkust (s.o kaitsta ennast, tutvuda asja materjaliga, vaielda vastu taotluse väidetele ja tõenditele, esitada omalt poolt väiteid ja tõendeid, omada esindajat, jm menetluslikud õigused) Eesti õigusele eripärases halduskohtus toimuvas kohtuliku läbivaatamise korras. Asjaolu, et tegu on kohtuliku eelkontrolliga, mitte järelkontrolliga, ei muuda järeldust, et see on seotud isiku õigusega õiguskaitsevahendile (PS, harta ja EL varjupaigaõigustiku mõistes). Põhiõigus õiguskaitsevahendile on tagatud alates halduskohtus toimuvast menetlusest, mitte alles määruskaebuse esitamisest teise astme kohtule.
35.Puudutatud isiku kinnipidamise protokollis ei ole talle selgitatud õigust saada tasuta õigusabi kinnipidamise menetluses esindamiseks (nii PPA esialgse 48-tunnise kinnipidamise vaidlustamiseks kui ka õiguste kaitsmiseks halduskohtus toimuvas eelkontrolli menetluses). Menetluslikud küsimused
36.Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 25.07.2026 määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb määruse põhjendusi.
37.Ehkki halduskohus kuulutas asja menetluse (istungi) kinniseks RVK menetluse asjaolude konfidentsiaalsuse tõttu, on võimalik jõustunud kohtulahend avaldada HKMS § 175 lg 3 ja § 265 lg 4 alusel arvutivõrgus selliselt, et puudutatud isiku nimi on varjatud. See on piisav puudutatud isiku identifitseerimise vältimiseks, tagades samal ajal menetluse avalikkuse piisavas ulatuses ja võimaluse tutvuda kohtupraktikaga.
(allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.