Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks
Määruse tegemise aeg ja koht
7. detsember 2021, Tartu
Tsiviilasja number
2-20-9878
Tsiviilasi
Kivisaare Invest OÜ avaldus kohustuse rikkumisest hoidumiseks ja kinnistusraamatusse kitsenduse kandmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 10. veebruari 2021 määrus
Kaebuste esitajad ja kaebuste liigid
Jan Kraneri määruskaebused Kivisaare Invest OÜ määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
2. juuni 2021
Menetlusosalised ja nende
Määruskaebuse I ja vastumääruskaebuse esitaja (puudutatud isik I): Jan Kraner (isikukood XXXXXXXXXXX), esindajad vandeadvokaadid Katrin Prükk ja Heili Püümann
esindajad
Määruskaebuse II esitaja (avaldaja): Kivisaare Invest OÜ (registrikood 12986130), esindajad vandeadvokaadid Piret Kergandberg ja Alo Noormets Puudutatud isikud II-V: Raul Toomsalu (isikukood XXXXXXXXXXX) Meido Suigusaar (isikukood XXXXXXXXXXX) Rene Suigusaar (isikukood XXXXXXXXXXX) Põhja-Sakala vald (Põhja-Sakala Vallavalitsuse kaudu), esindaja vandeadvokaat Robert Sprengk
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 10. veebruari 2021 määrus ja jätta Kivisaare Invest OÜ avaldus läbivaatamata.
2.Jan Kraneri määruskaebus rahuldada osaliselt ja vastumääruskaebus jätta läbi vaatamata.
Kivisaare Invest OÜ määruskaebus jätta rahuldamata.
4.Jätta Kivisaare Invest OÜ esialgse õiguskaitse kohaldamise ja selle vaidlustamisega seotud menetluskulud Jan Kraneri kanda. Ülejäänud menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta menetlusosaliste endi kanda.
5.Välja mõista Jan Kranerilt menetluskuluna 3760,40 eurot Kivisaare Invest OÜ kasuks, millelt tuleb Jan Kraneril tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtumääruse jõustumisest kuni menetluskulu tasumiseni. Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.Kivisaare Invest OÜ (avaldaja) esitas 8. juulil 2020 maakohtule avalduse kohustada Jan Kranerit (puudutatud isik I) hoiduma XXXXX kinnistul (registriosa nr XXXXXXXX) asuva XXXXXXX kinnistut (registriosa nr XXXXXX) ja XXXXXXXX kinnistut (registriosa nr XXXXXX) teenindava veesüsteemi osade (puurkaevu, pumbasüsteemi ja selle elektritoite, pumbamaja, veetorustiku) suhtes kehtiva seadusjärgse talumiskohustuse rikkumisest, sh: (a) võimaldama avaldaja esindajatele juurdepääsu XXXXX kinnistul asuvatele veesüsteemi osadele, sh veepumba elektritoidet reguleerivatele seadmetele; (b) võimaldama XXXXX kinnistul asuvate veesüsteemi osade kasutust XXXXXXX kinnistu veega varustamiseks, sh tagama veepumba toimimiseks vajaliku elektritoite. Avaldaja palus kanda kinnistusraamatusse XXXXX kinnistule märkusena kitsendus, mille kohaselt on XXXXX kinnistu igakordne omanik kohustatud taluma XXXXX kinnistul paiknevat veesüsteemi kui tehnorajatist AÕSRS § 152 lg 1 tähenduses ning võimaldama XXXXXXX kinnistu ja XXXXXXXX kinnistu igakordsel omanikul saada kõnealuse veesüsteemi kaudu enda kinnistule ööpäevaringselt vett, samuti võimaldama XXXXXXX kinnistu ja XXXXXXXX kinnistu igakordsel omanikul ööpäevaringne ligipääs veesüsteemile, sh pumbamajale ja seadmetele ning võimaldama neil veesüsteemi osasid vajadusel hooldada, remontida ja rekonstrueerida. Menetluskulud palus avaldaja jätta puudutatud isiku I kanda. Avalduse kohaselt kuulub Põhja-Sakala vallas X külas asuv XXXXXXX kinnistu avaldajale. XXXXX kinnistu kuulub puudutatud isikule I. XXXXXXX ja XXXXXXXX kinnistu varustus joogija tarbeveega on korraldatud puurkaevust, mis asub XXXXX kinnistul. XXXXX kinnistul asub pumbamaja (mille sees on puurkaev, pump ja hüdrofoor). Puudutatud isik I on XXXXX kinnistu omandamisest (2013. a) alates olnud teadlik XXXXX kinnistul asuvast veesüsteemist.
XXXXXXX kinnistu omanikuks oli aastatel 2003-2016 puudutatud isik R. Toomsalu, alates
10.veebruarist 2016 Kivisaare Invest OÜ, kellel on kehtiv üürileping R. Toomsaluga. Alates kinnistu omandamisest R. Toomsalu poolt, on XXXXX kinnistul asuva veesüsteemi hooldamise ja korrashoiuga tegelenud XXXXXXX kinnistu omanikud ja üürnikud. Varasemalt hooldas pumbajaama XXXXXXXX kinnistu omanik.
30.detsembril 2018 avastas R. Toomsalu, et majapidamises puudus vesi. Riket tuvastama asudes selgus, et pumbajaama ja puurkaevu uks ja link olid lõhutud. Puurkaevust (ligi 40 m sügavuselt) oli välja tõmmatud pump koos vee- ja elektrijuhtmetega. Pump oli purunenud ning veevarustuse taastamine võttis terve päeva aega.
25.juunil 2020 sai R. Toomsalu Elektrilevi OÜ-lt e-kirja, mille kohaselt oli XXXXX kinnistu omanik pöördunud Elektrilevi poole avaldusega sõlmida võrguleping kinnistul asuva tarbimiskoha kohta, mille osas oli kehtiv leping R. Toomsalu nimel. Elektrilevi andis R. Toomsalule tähtaja esitada avaldus võrgulepingu lõpetamiseks või dokumendid, mis tõendaksid tema seaduslikku alust tarbimiskohta kasutada. R. Toomsalu soostus puudutatud isikule I võrgulepingu üle andma, lootes, et viimane võimaldab veevarustuse jätkamist XXXXX kinnistul paiknevast veesüsteemist kuni R. Toomsalu poolt uue puurkaevu valmimiseni.
3.juulil 2020 ähvardas puudutatud isik I SMS-teates R. Toomsalule katkestada veevarustus ning viis ähvarduse paarikümne minuti jooksul täide. Pärast veevarustuse katkestamist veevarustust ei taastatud (kuni esialgse õiguskaitse määruse täitmiseni). Puudutatud isik I rikkus veesüsteemi varustamise katkestamisega asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 152 lg-st 1 tulenevat vahetut talumiskohustust. Täidetud on talumiskohustuse eeldused, kuna veevarustuse süsteem rajati XXXXX kinnistule juba 1983. aastal ning veevarustuse süsteem ja selle osaks olevad rajatised on osaks lähiümbruse kinnistute veevarustuse tagamiseks rajatud tehnovõrgust. AÕSRS § 152 lg 1 rakendamise eelduseks ei ole, et avalduse esitanud isik oleks tehnorajatise omanikuks. Veesüsteem kui tehnorajatis on XXXXXXX ja XXXXXXXX kinnistute igakordsete omanikele kuuluva seadusjärgse talumiskohustuse oluline osa (vt ka Riigikohtu 11. oktoobri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-15-17137, p 25.3), mitte aga XXXXX kinnistu oluline osa. Veesüsteemi toimimine on võimalik vaid juhul, kui veetorustikku vett pumpav ning selles survet tekitav elektriline veepump on varustatud elektritoitega. Alates süsteemi rajamisest on elektritoide olnud tagatud vahelduvvooluvõrgu ühenduse kaudu XXXXX kinnistul. Nimetatud ühendust Elektrilevi OÜ jaotusvõrguga tuleb lugeda AÕSRS § 152 lg 1 kohaldamisalasse kuuluva tehnovõrgu osaks. Puudutatud isik I on ümber muutnud pumbajaama senise elektrilahenduse ning pumbamaja kõrvale on rajatud uus jaotuskapp, millest läheb eraldi toide nii pumbamaja seadmete kui ka maakaabliga edasi XXXXXXXXX kinnistule (omanikuks puudutatud isiku I elukaaslane E. Arras).
2.Puudutatud isik I palus jätta avalduse läbi vaatamata. Hilisemas seisukohas palus avaldaja jätta avalduse rahuldamata. Omaniku õigusi võib kitsendada üksnes seaduse või teiste isikute õigustega (AÕS § 68 lg 2). Puudutatud isik I ostis XXXXX kinnistu teadmisega, et sellel paiknev pumbamaja ei ole ehitatud asjaõiguse alusel ja tema suhtes ei kohaldu seadusest tulenevat talumiskohustust. Talumiskohustus on vaid juhul, kui tehnovõrk või -rajatis on seaduslik (vt Riigikohtu 11. oktoobri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-15-17137, p 20.4). Avaldaja ei ole välja toonud, et XXXXX kinnistul asuv veesüsteem on rajatud seaduslikult. Pole tõendeid, et pumbajaama rajamiseks oleks välja antud ehitusluba.
Isegi, kui puudutatud isikul I oleks seadusjärgne talumiskohustus, ei ole tal seda avaldaja ees. AÕSRS § 152 lg 1 tähenduses talumine on kinnistu omaniku ja tehnovõrgu või -rajatise omaniku vaheline õigussuhe. Ka seaduseelnõu seletuskirja kohaselt võivad kinnisasja omaniku õigused olla kitsendatud teisele isikule kuuluva asja, sh tehnovõrgu osaks oleva rajatise talumise kohustusega. Justiitsministeeriumi, Õiguskantsleri seisukoha kui ka kohtupraktika kohaselt on AÕSRS §-s 152 sätetatud omandiõiguse piirang tehnorajatise omanikule kuuluv õigus. Avaldaja ei väida, et ta oleks XXXXX kinnistul asuva puurkaevu, pumbasüsteemi ja selle elektritoite, pumbamaja ja veetorustiku omanik. Pumbajaama kasutamisest ei tulene talumiskohustuse nõudeõigust. Juhul, kui puudutatud isikul I oleks seadusjärgne talumiskohustus avaldaja ees, ei ole ta seda rikkunud, mistõttu ei saa nõuda rikkumisest hoidumist. Talumiskohustus hõlmab üksnes omaniku kohustust taluda, et tehnorajatis tema kinnistul asub ning keelab selle kõrvaldamist. Puudutatud isik I ei ole veesüsteemi oma kinnistult kõrvaldanud. Veesüsteemi kõrvaldamiseks ei saa pidada pumbajaamast tuleneva ja puudutatud isiku I elektrikilpi omavoliliselt ühendatud toitekaabli lahtiühendamist. Elektrikilp on elektrisüsteemi oluline osa, mitte veesüsteemi oluline osa. Isegi, kui elektrikilp oleks veesüsteemi oluline osa, siis ei saa elektrikilpi ilma omaniku nõusolekuta kasutada. Avaldaja ise ei ole soovinud oma kinnistult toitekaablit veesüsteemi juurde vedada. Avaldaja on esitanud rikkumisest hoidumise nõude. Sellise nõude aluseks on AÕS § 89 ning nõudeõigus on üksnes omanikul. Avaldaja ei väida, et ta oleks tehnorajatise omanik. Isegi, kui avaldajal oleks nõudeõigus, siis ei või ta seda TsÜS § 138 kohaselt teostada. Istungil teatasid XXXXXXX ja XXXXXXXX kinnistute omanikud, et lõikasid XXXXX kinnistu veeühenduse läbi. Lisaks on XXXXXXXX kinnistul ehitusluba puurkaevu rajamiseks. Avaldaja ei saa nõuda märkuse kandmist kinnistusraamatusse, sest seadus ei näe sellise märkuse kinnistusraamatusse kandmise võimalust ette. Lisaks ei saa märkust teha talumiskohustuse ruumilise ulatuse määramiseta. Avaldaja ei saa taotleda kinnistusraamatusse märkuse kandmist XXXXXXXX kinnistu igakordse omaniku (st kolmanda isiku) kasuks.
3.Põhja-Sakala vald palus avalduse rahuldada. AÕSRS § 152 lg 1 kohaldamise eeldused on täidetud, kuivõrd on tõendatud, et veevarustussüsteem rajati 1983. aastal. Avaldaja on piisavalt määratlenud tehnorajatise ehk veesüsteemi koosseisu ja selle osad, milleks on puurkaev, pumbasüsteem ja selle elektritoide, pumbamaja ning veetorustik.
4.Puudutatud isikud R. Toomsalu, M. Suigusaar ja R. Suigusaar palusid avalduse rahuldada.
MAAKOHTU SEISUKOHT
5.Maakohus rahuldas avalduse ja kohustas puudutatud isikut I hoiduma XXXXX kinnistul asuva ning XXXXXXX ja XXXXXXXX kinnistut teenindava veesüsteemi osade (puurkaevu, pumbasüsteemi ja selle elektritoite, pumbamaja, veetorustiku) suhtes kehtiva vahetu seadusjärgse talumiskohustuse rikkumisest, sh: (a) võimaldama avaldaja esindajatele juurdepääsu XXXXX kinnistul asuvatele veesüsteemi osadele, sh veepumba elektritoidet reguleerivatele seadmetele; (b) võimaldama XXXXX kinnistul asuvate veesüsteemi osade kasutust XXXXXXX kinnistu veega varustamiseks, sh tagama veepumba toimimiseks vajaliku elektritoite. Maakohus määras, et kinnistusraamatusse tuleb kanda XXXXX kinnistule (märkusena) kitsendus, mille kohaselt on XXXXX kinnistu igakordne omanik kohustatud taluma XXXXX kinnistul paiknevat veesüsteemi kui tehnorajatist ning võimaldama XXXXXXX kinnistu ja XXXXXXXX kinnistu igakordsel omanikul saada läbi XXXXX kinnistul paikneva veesüsteemi enda kinnistule ööpäevaringselt vett, samuti võimaldama XXXXXXX ja XXXXXXXX kinnistute igakordsel omanikul või nende poolt volitatud isikul ööpäevaringne ligipääs veesüsteemile, sh pumbamajale ja seadmetele ning võimaldama neil veesüsteemi vajadusel hooldada, remontida ja rekonstrueerida.
Maakohus jättis rahuldamata puudutatud isiku I taotluse nõuda vallalt välja XXXXXXXX kinnistu hajaasustuse projektiga seotud dokumendid. Menetluskulud jättis maakohus puudutatud isiku I kanda ning mõistis puudutatud isikult I menetluskulude katteks välja avaldaja kasuks 4761 eurot ja PõhjaSakala valla kasuks 600 eurot koos lisanduva viivisega. Maakohtu põhjenduste kohaselt saab avaldaja nõude aluseks olla AÕSRS § 151 lg 1, mille kohaselt on kinnisasja omanik kohustatud taluma olemasolevat tehnovõrku või -rajatist, mis on püstitatud enne maa esmakinnistamist. XXXXX kinnistul asuv vaidlusalune veevarustuse süsteem koosneb pumbamajast, puurkaevust, pumbasüsteemist ja sellele elektritoidet andvast seadmestikust, sh ühendusest Elektrilevi OÜ jaotusvõrguga ning veetorustikust. Veevarustuse süsteemi osaks on ka elektrisüsteem osas, mis on vajalik veevarustuse tagamiseks, sh vee pumpamiseks. Vaidlusalune veevarustuse süsteem on rajatud enne asjast puudutatud isikule kuuluva XXXXX kinnistu esmakinnistamist. Puudutatud isik I on veevarustuse süsteemi osaks oleva pumbamaja hõivanud, tehes võimatuks teiste isikute juurdepääsu. Senise elektrilahenduse muutmine tõi kaasa veevarustuse katkemise (II kd, tl 77). Puudutatud isiku I poolt veevarustuse katkestamine ja pumbamajja juurdepääsu takistamine on vastuolus AÕSRS § 152 lg-s 1 sätestatud talumiskohustusega. Maakohus leidis, et AÕSRS § 152 lg 1 kohaldamise eeldused on täidetud. XXXXX kinnistul asuva vaidlusaluses veevarustuse süsteemi puhul on tegemist 1983. aastal rajatud tehnorajatisega, mille kaudu on aastakümnete jooksul saanud joogi- ja tarbevett XXXXXXX ja XXXXXXXX kinnistutel asuvate majapidamiste elanikud, kes on pumbamaja ja selles olevate seadmeid kasutanud ja hooldanud, samuti tasunud elektrienergia eest. Vaidlusaluse tehnorajatise (veevarustuse süsteemi) põhiülesandeks on tagada põhjavee liikumine elektrienergia abil XXXXXXX ja XXXXXXXX kinnistutel asuvate majapidamiste elanikeni. Kohus nõustus avaldaja seisukohtadega, mille kohaselt veevarustuse süsteemi toimimine XXXXX kinnistul on võimalik vaid juhul, kui veetorustikku vett pumpav ning selles survet tekitav elektriline veepump on varustatud elektritoitega. Alates veevarustuse süsteemi rajamisest on elektritoide olnud tagatud läbi vahelduvvooluvõrgu ühenduse XXXXX kinnistul. Nimetatud ühendust Elektrilevi OÜ jaotusvõrguga tuleb eeltoodud põhjustel lugeda AÕSRS § 152 lg 1 kohaldamisalasse kuuluvaks. Puudutatud isiku I seadusjärgne talumiskohustust avaldaja ees hõlmab nii XXXXXXX kinnistu omaniku esindajate juurdepääsu tagamist veesüsteemi osadele kui muid vajalikke samme, mis tagaks veevarustuse XXXXXXX kinnistul. Oluliseks talumiskohustuse osaks on pumba elektrivarustuse tagamine, sest ilma selleta ei ole võimalik saavutada talumiskohustuse eesmärki – tagada teiste kinnistute veevarustus. Puudutatud isik M. Suigusaar kinnitas ärakuulamisel, et ta aitas 1983. aastal kaasa puurkaevu ehitusele, mida teostas Paala kolhoos. M. Suigusaare seletuste alusel luges maakohus mh tõendatuks, et veevarustuse süsteem on olnud faktilises kasutuses alates 1983. aastast. Puudutatud isik R. Suigusaar kinnitas ärakuulamisel M. Suigusaare seletust hüdrofooride vahetuse osas. Avaldaja esitas ajaloolise kaardi osa (II kd, tl 26), millel on kujutatud vaidlusalust piirkonda ja millelt nähtub vaidlusaluse pumbamaja olemasolu ja asukoht. Puudutatud isik R. Toomsalu kinnitas ärakuulamisel, et keegi ei ole seadnud varem kahtluse alla, et pumbajaama seadmed on tema ja M. Suigusaare omad. Maakohus ei nõustunud puudutatud isiku I seisukohaga, et veevarustuse süsteemi senised kasutajad (avaldaja ja teised puudutatud isikud) peavad tõendama, et seadusjärgne eeldus veevarustuse süsteemi kuulumise kohta puudutatud isikule I, kui XXXXX kinnistu omanikule, ei kehti. Seega ei ole viited AÕS §-le 158 ja §-st 1581 kohased. Kinnisasja omanik on kohustatud tema kinnisasjale püstitatud tehnorajatist taluma sõltumata õigusliku aluse olemasolust. Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-15-17137 (p 20) selgitanud, et AÕS §-d 158 ja 1581 reguleerisid ja reguleerivad talumiskohustust olukorras, kus
tehnovõrk või -rajatis soovitakse rajada võõrale maale, kuid nendest sätetest ei ole võimalik tuletada talumiskohustust olukorras, kus tehnorajatis on hageja kinnisasjale juba rajatud. Avalduse rahuldamist ei välista asjaolud seoses võrgulepingu ülevõtmise ja/või selle sõlmimisega. Elektrilevi OÜ-ga peetud kirjavahetuse ajalise järjekorra ja tarbimiskohaga seotud võrgulepingu tingimuste ja sõlmimisega seotu ei tähenda, et puudutatud isik I võib talumiskohustust rikkuda või et talumiskohustus puudub üldse. AÕSRS § 152 lg-s 1 sätestatu on regulatsioon maareformi käigus tekkinud olukorrale, kus omanik, s.o puudutatud isik I, peab kandma talumiskohustust seoses olemasoleva tehnorajatisega, mis on püstitatud enne maa esmakinnistamist. Seega ei ole põhjendatud puudutatud isiku I seisukoht, et avaldus on ekslikult menetlusse võetud ning tuleks jätta läbi vaatamata. Maakohus leidis, et kuivõrd seadusest ei tulene piisavalt selgelt konkreetse veevarustuse süsteemi talumiskohustuse ulatust ja teostamise viisi, siis on vajalik vaja teha õiguslik olukord täiendavalt nähtavaks kinnistusraamatu kande kaudu (AÕS § 141 lg-d 1 ja 3). Maakohus pidas põhjendatuks jätta menetluskulud puudutatud isiku I kanda, sest tema on oma käitumisega tekitanud olukorra, millest tulenevalt on avalduse esitamine ja rahuldamine põhjendatud. Avaldaja menetluskulud on kokku 14 681,40 eurot. Avaldaja esindajate õigusabi tunnihind 150 eurot ilma käibemaksuta on põhjendatud. Tegemist ei olnud keskmisest keerulisema vaidlusega – tõendite hulk ega menetluse kestus ei olnud tavapärasest suurem, mistõttu ei ole põhjendatud kahe esindaja tasu väljamõistmine puudutatud isikult I. Avaldaja esindaja põhjendatud ja vajalikud kulud kokku on 4761 eurot. Põhja-Sakala valla menetluskulud on põhjendatud taotletud ulatuses 600 eurot.
PUUDUTATUD ISIKU I MÄÄRUSKAEBUS
6.Puudutatud isik I esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega jätta avaldus rahuldamata. Menetluskulud palub puudutatud isik jätta avaldaja kanda. Koos määruskaebusega esitas puudutatud isik I uued tõendid. XXXXX kinnistul asuv kaev ja pumbamaja ei ole ehitisregistris, kaev pole ka keskkonnaregistris. XXXXX kinnistul asuvast kaevust on samal kinnistul asuvasse majja viidud vesi ning kaevust saavad vett ka XXXXXXXX ja XXXXXXX majapidamised, kes lõikasid XXXXX kinnistu elamu ja kaevu vahelise veetoru läbi. Kokkulepet XXXXX kinnistu kasutamiseks ei ole. XXXXX kinnistul paikneb ka Elektrilevi OÜ mast, mastil asuv liitumiskilp (liitumispunkt) ning alates 6. juulist 2020 ka maapinnal paiknev jaotuskilp. Liitumiskilp ja jaotuskilp kuuluvad alates 13. juulist 2020 E. Arrasele. Võrguleping ja elektrileping on sõlmitud E. Arrasega. Liitumispunktist saab oma elektri E. Arrasele kuuluv XXXXXXXXX talu. See on ka puudutatud isiku I elukoht. Käesolevas kohtuasjas kohaldatud esialgse õiguskaitse määruse täitmiseks on E. Arras loonud ajutise elektriühenduse jaotuskilbi ja pumbamaja vahel. Maakohus on jätnud asjas välja selgitamata keskset tähtsust omavad asjaolud, on lahendanud läbisegi hoidumis-, sooritus- ja tuvastusnõuet ja on rahuldanud sooritusnõude, mida ei ole võimalik täita. Maakohus leidis ebaõigesti, et asjas kuulub kohaldamisele AÕSRS § 152 lg 1. Sätte kohaldamise välistab asjaolu, et vaidlusalune tehnorajatis kuulub tervikuna puudutatud isikule I ning tal ei ole kohustust taluda enda kinnistul enda asja. Maakohus rahuldas avalduse sisuliselt põhjendusel, et XXXXX kinnistul asub veesüsteem, mis on tehnorajatis ning on ehitatud aastal 1983. Maakohus ei ole selgitanud asjas välja tähtsust omavaid asjaolusid ja kohtu mõttekäik on poolik. Maakohus ei ole tuvastanud, kellele kuulub vaidlusalune tehnorajatis (pumbamaja, kaev, surveseadmed, torustik ja pumpa varustavad elektriseadmed). Sellest sõltuvad kohalduvad õigusnormid.
Juhul, kui kohus leiab, et tehnorajatis ei kuulu puudutatud isikule I, on alternatiivselt võimalik, et see kuulub XXXXX, XXXXXXXX ja XXXXXXX kinnistute omanike kaasomandisse. Ka sellisel juhul ei ole puudutatud isikul I kohustust taluda iseenda asja. Avaldaja saaks enda kinnistule puurkaevu rajada ca 3000-eurose investeeringuga, mistõttu peaks olema välistatud teiste isikute põhiõiguste (omandiõigus) riivamine. XXXXXXX kinnistu omanik on korduvalt kinnitanud, et rajab endale kaevu. XXXXXXXX kinnistu on veesüsteemi tarbeks saanud toetust juba aastal 2009. Käesoleval aastal on XXXXXXXX kinnistu saanud kaevu rajamiseks ehitusloa. Maakohus luges ebaõigesti vaidlusaluse tehnorajatise „tehnorajatiseks“ AÕSRS § 152 lg 1 tähenduses. Kaev on olemuslikult maa sisse kaevatud auk ja sellega kinnistu oluline osa. Kaev on XXXXX kinnistul asuva veevarustuse süsteemi kese. Kuna kaevu ei saa lugeda tehnorajatiseks, ei saa ka XXXXX kinnistul asuvat veevarustuse süsteemi lugeda tehnorajatiseks. Rajatise lugemine tehnorajatiseks eeldab nii selle faktilist kasutamist/selle võimalikkust, kui ka rajatise kasutamise õiguslikku võimalikkust ja lubatavust. Kaev ei ole registreeritud, mistõttu ei või seda keegi kasutada. Maakohus ei ole tuvastanud, kas vaidlusalune veevarustuse süsteem on seaduslik ehitis. Ebaõige on maakohtu järeldus, et elektrisüsteem on veesüsteemi osa. Ainuüksi asjaolu, et veesüsteemi toimimine nõuab elektrit, ei tähenda, et elektrisüsteem oleks seeläbi kuidagi automaatselt veesüsteemi osa. Faktiliselt peab XXXXX kinnistu omanik lisaks veesüsteemile taluma ka elektrisüsteemi (kuigi viimane kuulub E. Arrasele). XXXXX kinnistu veesüsteemi on võimalik elektriga varustada veesüsteemile eraldiseisva liitumise loomise läbi, XXXXXXX või XXXXXXXX kinnistu elektrisüsteemi kaudu või generaatori paigaldamisega. Maakohus on järeldanud ka ebaõigesti, et XXXXX kinnistul asuva veevarustuse süsteemi põhiülesandeks on teenindada naaberkinnisasju. Asjaolu, et veevarustuse süsteem rajati algselt XXXXX kinnistu teenimiseks, kinnitab mh asjaolu, et kui XXXXX kinnistul asuvatel hoonetel on ehitusregistri kohaselt veevarustus olemas (kuigi R. Toomsalu ja M. Suigusaar selle ebaseaduslikult eemaldasid), siis XXXXXXX ja XXXXXXXX kinnistutel see puudub. AÕSRS § 152 lg-st 1 tulenev talumiskohustus saab olla üksnes kinnisasja omaniku passiivne kohustus. Maakohus on ebaõigesti tuletanud puudutatud isikule I kohustuse tagada pumba ja muude seadmete varustatus elektriga. Elektritoite tagamise kohustusega on kohus läinud talumiskohustusest palju kaugemale ning näinud ette, et puudutatud isik peab sõlmima Elektrilevi OÜ-ga liitumislepingu, tasuma liitumistasu, ehitama välja veepumba elektriga varustamiseks elektrisüsteemi ja tagama, et elektrisüsteem toimiks, sh tasuma ka kõik elektriarved. Tekkinud olukorda illustreerivad avaldaja saadetud SMS-id ja e-kirjad, milles on palutud kontrollida veesurvet jne. Alternatiivselt olukorras, kui kohus jõuab siiski järeldusele, et puudutatud isik I peab taluma AÕSRS § 152 lg 1 alusel enda kinnisasjal XXXXXXX kinnistu omaniku huvides ja tema kinnistut veega varustavaid tehnorajatisi või -võrke, tuleb kohtul reguleerida ka talumisega kaasnevate kulutuste hüvitamine ja näha ette tasu omandiõiguse kitsendamise eest (RKTKo 3-2-1-87-14, p 32). Puudutatud isik I on jätkuvalt seisukohal, et kinnistusraamatuse märkuse kandmiseks puudub õiguslik alus. Märkus on tehtud teistsuguses ulatuses kui on seda rahuldatud hoidumisnõue. Maakohus mõistis ebaõigesti puudutatud isikult I välja mh Põhja-Sakala valla menetluskulud. Valla menetluskulud tulnuks jätta valla kanda.
7.Avaldaja palus jätta puudutatud isiku I määruskaebuse rahuldamata ja puudutatud isiku I määruskaebusega seotud kulud tema enda kanda. Maakohtu määrus on õiguspärane ja põhjendatud. Veesüsteemi rajamisest alates on M. Suigusaar süsteemi hooldanud. Alates 2003. aastast on süsteemi hooldanud M. Suigusaar ja R. Toomsalu ühiselt
ning peavad end ka veesüsteemi omanikeks. Puudutatud isik I on määruskaebuses moonutanud asjaolusid ning jätnud mulje, justkui oleks ta õigusvastaselt pandud vee-ettevõtja rolli kohustusega tagada XXXXXXX ja XXXXXXXX kinnistutele veevarustus ilma rahalist hüvitist saamata. Puudutatud isik I murdis ise 2020. a juulis õigusvastaselt kõnealusesse pumbajaama sisse ja ühendas veesüsteemi senisest elektriühendusest lahti. Kuni 2020. a juulini ei pidanud puudutatud isik I tegema veesüsteemi hooldamiseks ja ülalpidamiseks mitte ühtegi toimingut ega kulutust. Maakohus on õiguspäraselt ja õigesti kohaldanud AÕSRS § 152 lg-t 1 ning lugenud selle eeldused täidetuks. Puudutatud isik I on määruskaebuses asunud üllatuslikult seisukohal, et veesüsteem ei kujutagi endast tehnovõrku ega –rajatist AÕSRS § 152 lg 1 tähenduses. Avaldaja hinnangul ei tohiks selline uus vastuväide olla lubatud, sest maakohtus puudutatud isik I sellist vastuväidet ei esitanud. Samuti on tegemist asjakohatu ja ebaõige väitega. Avaldaja on jätkuvalt seisukohal, et AÕSRS § 152 lg 1 rakendamise eelduseks ei ole, et avalduse esitanud isik peab olema tehnorajatise omanikuks. Käesolevas vaidluses ei peaks keskenduma sellele, kes on veesüsteemi kui rajatise omanik, vaid, kes on seadusjärgse talumiskohustuse omanik. Maakohus on AÕSRS § 152 lg-st 1 lähtuvat talumiskohustuse sisustanud õigesti. Ka märkuse kandmise osas on maakohtu lahend kooskõlas Riigikohtu praktikaga ja õiguspärane. Talumiskohustust ei tee olematuks, et alates 2020. a juulist on veesüsteemi elektrikulu kandnud puudutatud isik I (või tema elukaaslane E. Arras). Selline olukord sai võimalikuks üksnes läbi puudutatud isiku I enda õigusvastase käitumise. Lisaks on puudutatud isikul I võimalus esitada nõue veesüsteemi käitamisega seotud elektrikulude hüvitamiseks muul õiguslikul alusel ning selleks ei pea tühistama käesolevas tsiviilasjas tehtud maakohtu lahendit, kuivõrd elektrikulude hüvitusnõue ei ole otseselt seotud seadusjärgse talumiskohustuse määramisega (pealegi on nii avaldaja kui XXXXXXX ja XXXXXXXX kinnistu elanikud avaldanud valmisolekut veesüsteemi käitamiseks kulunud elektrikulu hüvitamiseks, mida puudutatud isik I on seniajani ignoreerinud).
8.Põhja-Sakala vald palub jätta puudutatud isiku I määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Puudutatud isikult I Põhja-Sakala valla menetluskulude väljamõistmine on põhjendatud. AVALDAJA MÄÄRUSKAEBUS JA PUUDUTATUD ISIKU I VASTUMÄÄRUSKAEBUS
9.Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada osas, millega mõisteti puudutatud isikult I avaldaja kasuks välja menetluskulude katteks 4761 eurot ning teha tühistatud osas uus määrus, millega mõista puudutatud isikult I avaldaja kasuks menetluskulude katteks välja 14 681,40 eurot. Menetluskulud palub avaldaja jätta puudutatud isiku I kanda. Maakohus ei ole põhjendanud avaldaja esindaja ajakulu vähendamist. Kohtu diskretsioon ei ole kontrollitav, jälgitav ega põhjendatud. Avaldaja esindaja menetluskulud on täies ulatuses põhjendatud.
10.Puudutatud isik I palus jätta avaldaja määruskaebuse rahuldamata ning esitas maakohtu määruse peale vastumääruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada menetluskulude jaotuse ja suuruse osas ning teha uus määrus, millega jätta menetluskulud täielikult avaldaja kanda või alternatiivselt R. Toomsalu kanda või jätta menetluskulud osaliselt avaldaja kanda. Juhul, kui kohus jätab menetluskulud puudutatud isiku I kanda, palub puudutatud isik I vähendada puudutatud isikult I väljamõistetud menetluskulude suurust. Avaldaja määruskaebusega ja puudutatud isiku I vastumääruskaebusega seotud menetluskulud palub puudutatud isik I jätta avaldaja kanda. Avaldaja määruskaebus on põhjendamatu. Õiglane ei olnud jätta menetluskulusid puudutatud isiku I kanda, kuivõrd avaldajal puudub vajadus puudutatud isiku I kaevu või elektrisüsteemi kasutamiseks.
Puudutatud isiku I hinnangul põhjustas kogu olukorra R. Toomsalu, mistõttu tulnuks menetluskulud jätta tema kanda. Kogu vaidlus tekkis sellest, et pumbamajal polnud enam elektriühendust. Avaldaja oli selles teadlik, kuid varjas seda kohtu eest. Puudutatud isik I pidi nimetatud asjaolud ise kohtu ette tooma, mis põhjustas talle suuremaid menetluskulusid. Esialgse õiguskaitse määruse täitmine ja vaidlus täitemenetlus põhjustas veelgi menetluskulude suurenemist, mistõttu tuleks sellega seotud kulud vähemalt osaliselt jätta avaldaja kanda. Puudutatud isikult I väljamõistetud menetluskulu on põhjendamatult suur. Avaldaja taotletud esindajakulu 14 681,40 eurot väljamõistmine ei arvestaks tsiviilkohtumenetluse eesmärke ega hagita menetluse eripära, samuti oleks see asja olemust ja hinda arvestades ebamõistlik. 14 681,40 euro eest oleks avaldaja saanud rajada endale enam kui viis kaevu või varustada pumbamaja üheksa iseseisva elektriühendustega. Ebamõistlike kulude tegemist ei pea hüvitama teised menetlusosalised. Puudutatud isik I ei takistanud objektiivselt täitemenetlust, vaid kaitses XXXXXXXXX kinnistu elektrisüsteemi. Pumbamaja sissepääsu ja postil asetsenud liitumiskilbi ees olnud masinad takistasid puudutatud isiku I ja tema pere elukohaks oleva XXXXXXXXX kinnistu elektrivarustuse katkestamist. Kumbki masin ei takistanud XXXXXXX kinnistuga veevarustuse loomist. Veevarustuse taastamiseks oli vaja ühendada pumbamajast väljuv toitekaabel elektrivõrku. Maakohus ei võtnud seisukohta puudutatud isiku I taotluse osas nõuda avaldajalt välja menetluskulusid tõendavad dokumendid (TsMS § 176 lg 6).
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada ja avaldus tuleb jätta läbivaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel. Puudutatud isiku määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt (temalt valla menetluskulude väljamõistmise osas), vastumääruskaebus tuleb jätta läbi vaatamata. Avaldaja määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
12.Avaldus on esitatud eesmärgiga tagada veevarustus avaldajale kuuluvale XXXXXXX kinnistule puudutatud isikule I kuuluvalt XXXXX kinnistult. Viimasel asub pumbamaja (sh puurkaev, pump ja hüdrofoor), pumba elektritoide, samuti osa torustikust, mille kaudu vesi XXXXXXX ja ka XXXXXXXX kinnistutele jõudis. Asja materjalide kohaselt rajas sellise veevarustuse süsteemi 1983. aastal Paala kolhoos ja see toimis kuni 3. juulini 2020, mil puudutatud isik I lõikas läbi elektritoite ja katkestas elektrivarustuse, mis oli vajalik pumba tööks. Avaldaja esitas kohtule avalduse 8. juulil 2020. 9. juuli 2020 määrusega rakendas maakohus esialgset õiguskaitset ja kohustas puudutatud isikut I viivitamatult (hiljemalt 24 tunni jooksul kohtumääruse saamisest) taastama XXXXXXX kinnistu veevarustuse XXXXX kinnistul asuva veesüsteemi rajatiste jm osade kaudu ning hoiduma veeühenduse omapoolsest katkestamisest kuni tsiviilasja menetlust lõpetava kohtumääruse jõustumiseni (I kd lk 9). Maakohtu määrus jõustus Tartu ringkonnakohtu
17.augusti 2020 määrusega.
30.juulil 2020 tuvastas kohtutäitur, et veevarustus XXXXXXX kinnistul puudub. Kohtutäitur ei saanud pumplasse siseneda, sest selle ukse ees oli roomikekskavaator, samuti oli roomikekskavaator elektrikapi ees (II kd lk 12-13). Veevarustus XXXXX kinnistult XXXXXXX ja XXXXXXXX kinnistutele taastati 18. augustil 2020 (kohtutäituri kirjavahetus puudutatud isikuga I, II kd, lk 52-55). Maakohus rahuldas avalduse 10. veebruaril 2021.
13.Ringkonnakohus leiab, et pärast maakohtu määruse tegemist on avalduse rahuldamise aluseks olevad asjaolud ära langenud.
Asja materjalide kohaselt ehitas Põhja-Sakala vald pärast maakohtu otsuse tegemist märtsis 2021 oma kuludega XXXXXXXX kinnistule puurkaevu, mille kaudu varustatakse XXXXXXX kinnistut veetrassi kaudu, mis asub XX tee ääres teemaa sees veega. Puurkaevu kasutusteatis anti välja 23. märtsil 2021 (III kd lk 6-7). Vald on selgitanud, et vald oli nõus ehitama kaevu juba 2020. a lõpus, kuid külm tuli peale ja töid ei saanud teostada. Kuna pumbajaamas toimus külmumine ja kuu aega ei olnud vett, siis otsustas vald kaevu ära teha (II kd lk 42 p).
1.septembril 2021 teatas Põhja-Sakala vald, et veetrass (XXXXXXXX kinnistult XXXXXXX kinnistule) on kantud ehitusregistrisse koodiga 221374305 ja see asub riigitee kruusakatte all.
2.juunil 2021 ringkonnakohtu istungil avaldas puudutatud isik M. Suigusaar, et XXXXXXXX kinnistul on nüüd kaev olemas ja sealt saab vett ka XXXXXXX kinnistu omanik. Avaldaja märkis, et vesi ei ole enam probleem, vaidluse all on menetluskulud. Avaldaja taotles 1. septembrini 2021 tähtaega avalduse täpsustamiseks ja oli nõus esialgse õiguskaitse määruse tühistamisega. Ringkonnakohus tühistas esialgse õiguskaitse 7. juuni 2021 määrusega.
26.oktoobril 2021 teatas avaldaja ringkonnakohtule, et ei soovi avaldust muuta ja palub kohtul lahendada tsiviilasi seniesitatud menetlusdokumentide alusel.
14.TsMS § 423 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus jätta hagi läbi vaatamata ka juhul, kui ilmneb, et avaldus ei ole esitatud eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset. Ringkonnakohus leiab, et alates valla poolt kaevu ehitamisest XXXXXXXX kinnistule, mille kaudu on tagatud ka XXXXXXX kinnistu veevarustus läbi riigi maal asuva veetrassi, puudub avaldajal avalduses taotletud õiguskaitse vajadus. Avaldaja on seda ise kinnitanud 2. juunil 2021 ringkonnakohtu istungil. Avaldaja ei soovi avaldusest loobuda, sest peab kohtusse pöördumist põhjendatuks, samuti on tal tekkinud menetluskulud, mille väljamõistmist puudutatud isikult I ta taotleb.
15.Ringkonnakohus märgib, et kohus peab omal algatusel kontrollima, kas menetluses oleval avaldusel on perspektiivi. Perspektiivikuse võimalikud põhjused ja hindamiskriteeriumid on sätestatud TsMS § 423 lg-s 2. See kehtib ka hagita menetluses. Avaldust saab jätta läbi vaatamata igas menetluse etapis (TsMS § 425 lg 3). Olukorras, kus avaldaja ise kinnitas kohtule, et ta ei vaja enam veevarustustust avalduses nõutud viisil puudutatud isikule I kuuluva kinnistu kaudu, sest talle on veevarustus tagatud muul viisil, puudub avaldajal jätkuv õiguskaitsevajadus. Avaldus tuleb jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 teise alternatiivi alusel sisulist otsust tegemata. Seetõttu ei võta ringkonnakohus ka seisukohta avaldaja nõude ning puudutatud isiku I vastuväidete ja nende põhjendatuse osas.
16.Hagi läbi vaatamata jätmisel tagastatakse TsMS § 150 lg 1 p 3 alusel üldjuhul tasutud riigilõiv. Sama kehtib tulenevalt TsMS § 477 lg-st 1 ka hagita menetluses avalduse läbi vaatamata jätmise korral. TsMS § 150 lg 3 kohaselt ei tagastata avalduse läbi vaatamata jätmisel eelnevas kohtuastmes tasutud riigilõivu. Riigilõivu tagastab kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti. Määruskaebuse esitajad on tasunud ringkonnakohtus riigilõivu kumbki 50 eurot, mille tagastamist saavad nad ringkonnakohtult nõuda.
17.Koos maakohtu määruse tühistamisega muudab ringkonnakohus TsMS § 173 lg 3 alusel vastavalt menetluskulude jaotust maakohtus ja otsustab menetluskulude jaotuse ringkonnakohtus. TsMS § 168 lg 2 ja § 477 lg 1 järgi avalduse läbi vaatamata jätmisel kannab avaldaja menetluskulud. Eriregulatsioon kehtib riigilõivu kohta (vt määruse p 16). Kulude jaotamine hagita menetluses saab TsMS § 172 lg 1 järgi reeglina tulla kõne alla vaid juhul, kui seal osaleb mitu menetlusosalist.
Viidatud säte näeb ette võimaluse, et kohus võib otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Ringkonnakohus märgib, et menetluskulude jaotuse määramisel avalduse läbivaatamata jätmisel tuleb kohtul hinnata, kas avaldaja pöördus kohtusse põhjendatult ja kas ta vastutab avalduse läbi vaatamata jätmise eest ning kas ta sai enda tegevusega avalduse läbivaatamata jätmist mõjutada. Kohtul on siin lai kaalutlusõigus ja õigus lähtuda õigluse põhimõttest (Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-176-16, p 27). Kui kohus leiab, et sellises olukorras on kõigi menetluskulude panemine avaldaja kanda äärmiselt ebaõiglane, saab kohus otsustada menetluskulude teistsuguse jaotuse. Samuti tuleb menetluskulude jaotamisel arvestada puudutatud isikute osaluse ulatust menetluses.
18.Hagita menetlust lõpetavas lahendis otsustatav menetluskulude jaotus hõlmab ka esialgse õiguskaitse ja selle vaidlustamisega seotud menetluskulusid (Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-14-11, p-d 8 ja 10). Ringkonnakohus leiab, et esialgse õiguskaitse kohaldamise ja selle vaidlustamisega seotud menetluskulud peab kandma puudutatud isik I, sest ilma kohtule avaldust esitamata ja kohtu poolt esialgset õiguskaitset kohaldamata oleks avaldaja kinnistu jäänud ilma veevarustusest viisil, mis oli toiminud alates 1983. aastast. Asjas kogutud tõenditega, sh sõnumivahetusega (II kd lk 140jj) on tõendatud, et enne veevarustuse katkestamist puudutatud isik I avaldajaga läbirääkimisi pidada ei soovinud. Avaldaja kinnistu veevarustus taastus üksnes kohtu määruse alusel ja sedagi mitte viivitamatult, vaid alles kohtumääruse jõustumisel ringkonnakohtu määrusega. Ülejäänud osas kannavad avaldaja ja puudutatud isikud oma menetluskulud ise. Kuigi tehnorajatise talumise asja iseloomustab sisuline vaidlus menetlusosaliste vahel, ei pea ringkonnakohus avaldajat vastutavaks selle eest, et avaldus jääb lõppkokkuvõttes läbi vaatamata. Kohtumenetluse käigus tagati avaldaja kinnistu veega varustamine senisest erineval viisil üksnes valla tegevuse tulemusena ning seetõttu ei ole põhjendatud ega õiglane jätta menetluskulusid ühe vaidleva menetlusosalise kanda.
19.Asja materjalide kohaselt kaasas maakohus menetlusse valla 15. oktoobri 2020 määrusega puudutatud isiku I taotlusel (II kd lk 91). Puudutatud isik I väitis taotluses, et vald tegeleb samuti vaidluse küsimusega (st kaevu rajamisega avaldaja kinnistule). 10. novembri 2020 menetlusdokumendis avaldas vald, et asjaolu, kas vald on tegelenud kohtuväliselt XXXXXXX kinnistu veesüsteemi küsimusega, ei ole AÕSRS § 152 kohaldamisel oluline ja asjakohane (II kd lk 118). Informatsiooni XXXXXXXX kinnistule ehitatud kaevu ja avaldaja kasutajaõiguste osas edastas vald kohtule esmakordselt 26. mail 2021 vastuses ringkonnakohtu päringule (III kd lk 6). Menetlusosaliste ärakuulamisel maakohtus 22. oktoobril 2020 valla esindaja ei osalenud. Ringkonnakohtule esitatud tõenditest (III kd lk 9-14) nähtub, et vald tegeles puurkaevu rajamisega XXXXXXX ja XXXXXXXX kinnistute huvides vähemalt alates septembrist 2020. Asja materjalide kohaselt ei olnud maakohus sellest asjaolust teadlik, mistõttu ei arutanud kohus menetlusosalistega ka avalduses taotletuga võrreldes alternatiivseid lahendusi ja veevarustuse jätkamise võimalikku tähtaega XXXXX kinnistu kaudu. TsMS § 6182 lg 2 kohaselt on tehnorajatise talumise asjades just vallavalitsuse ülesandeks koguda ja esitada kohtule asja lahendamiseks vajalikke andmeid, sõltumata sellest, kas ta on kaasatud asja lahendamisse menetlusosalisena. Käesoleval juhul on vald jätnud selle kohustuse täitmata, mistõttu jäi maakohtu menetluses välja selgitamata asja lahendamiseks tähtsust omavad asjaolud. Sellises olukorras on põhjendamatu jätta valla menetluskulusid puudutatud isiku I kanda, nagu määras maakohus. Vald pidi käesolevas menetluses täitma talle seadusega pandud kohustusi, mistõttu ei ole valla õigusabikulude väljamõistmine avaldajalt või puudutatud isikult I kuidagi põhjendatud. Valla kaasamine pidi aitama kaasa asja lahendamisele, mitte aga suurendama menetlusosaliste menetluskulusid.
20.Avaldaja menetluskulude nimekirja (II kd lk 126-127) kohaselt on tema kulutused õigusabile esialgse õiguskaitse kohaldamiseks perioodil 8. juuli – 25. august 2020 kahes kohtuastmes kokku 48 h hinnaga 150 eurot/h (lisandub km), kokku 8640 eurot. Avaldaja on TsMS § 174 lg 10 ja § 176 lg 5 alusel kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ega saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Ringkonnakohus peab esialgse õiguskaitse kohaldamisel vajalikuks ja põhjendatud kuluks TsMS § 175 lg 1 tähenduses mõlemas kohtuastmes kokku 3000 eurot (koos käibemaksuga 3600 eurot), mis tuleb välja mõista puudutatud isikult I. Põhjendatud kulu määramisel arvestab ringkonnakohus, et puudutatud isik I keeldus kohtumääruse vabatahtlikust täitmisest, millega suurendas avaldaja vajadust kasutada õigusabi. Samas ei ole maakohus avaldaja kõiki taotlusi seoses esialgse õiguskaitsega ka rahuldanud. Ringkonnakohus nõustub puudutatud isiku I seisukohaga, et 8. juuli 2020 menetlusdokumendi (avaldus koos esialgse õiguskaitse taotlusega) koostamiseks ei kulu õigusteadmistega esindajal 9 h tööaega ning määruskaebusele vastuse koostamiseks ei kulu 11h, vaid ajakulu on arvestades menetlusdokumentide pikkust ja sisu, väiksem. Hinnates avaldaja õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust kogumis, ei pea ringkonnakohus vajalikuks rahuldada puudutatud isiku I taotlust välja nõuda avaldajalt menetluskulusid tõendavad dokumendid (TsMS § 176 lg 6). Puudutatud isikult I tuleb avaldaja kasuks välja mõista ka esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud riigilõiv 50 eurot ja kohtutäituri ettemaks (TsMS § 144 p 5 alusel) 110, 40 eurot. Kokku mõistab ringkonnakohus puudutatud isikult I avaldaja kasuks välja menetluskuluna 3760,40 eurot, millele lisandub viivis.
21.Ringkonnakohus leiab, et ülejäänud menetlusosaliste menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda (TsMS § 172 lg 1 teine lause).
22.Ringkonnakohus märgib, et puudutatud isiku I vastumääruskaebus on maakohtu poolt ebaõigesti menetlusse võetud ja tuleb jätta läbi vaatamata (TsMS § 664 lg 2). Vastumääruskaebuses on puudutatud isik I vaidlustanud temalt avaldaja kasuks välja mõistetud menetluskulu suuruse, mida ta määruskaebusega ei olnud vaidlustanud. Puudutatud isik I on kinnitanud (II kd lk 159p), et ta sai maakohtu 9. veebruari 2021 määruskaebuse kätte 10. veebruaril 2021 ja esitas määruskaebuse
25.veebruaril 2021. Seega on puudutatud isiku I poolt 4. märtsil 2021 esitatud vastumääruskaebus esitatud TsMS § 661 lg 2 sätestatud tähtaega rikkudes. Esitades määruskaebuse on puudutatud isik I kasutanud oma õigust lahend vaidlustada ja ta pidi seda tegema ammendavalt. TsMS § 329 lg 1 kohaselt peavad menetlusosalised oma avaldused, taotlused ja vastuväited esitama nii varakult kui menetluse seisund seda võimaldab ning see põhimõte kohaldub ka määruskaebemenetluses. Tegemist ei ole ka TsMS § 635 lg-s 3 reguleeritud olukorraga.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Andra Pärsimägi
Üllar Roostoja
Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.