Eesistuja Liis Arrak, liikmed Gea Lepik ja Neve Uudelt
Otsuse tegemise aeg ja koht
22. november 2021. a, Tallinn
Kohtuasja number
2-13-19957
Kohtuasi
X hagi Y vastu kinnisasja piiri kindlaksmääramiseks Y vastuhagi X vastu kinnisasja piiri kindlaksmääramiseks ja tahteavalduste andmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 18. detsembri 2019. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
7000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant) X (isikukood XXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaadi abi Deivi Vaht Kostja (vastustaja) Y (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Argo Küünemäe Iseseisva nõudeta kolmas isik kostja poolel C (sünd XX.XX.XXXX), lepinguline esindaja Mae Küttik
Menetluse liik
Asja läbivaatamine 2. novembri 2021. a kohtuistungil
RESOLUTSIOON
Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata. Jätta Harju Maakohtu 18. detsembri 2019. a otsus muutmata. Jätta apellatsioonimenetluse kulud X kanda. Vabastada X apellatsioonimenetluses tekkinud riigi õigusabi kulude ja tasu riigituludesse tasumise kohustusest.
2-13-19957 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
1.X (hageja) esitas 30. aprillil 2013 Harju Maakohtule Y (kostja) vastu hagi (nõuet täpsustatud
21.mail 2013), milles palus kohustada kostjat lõpetama hagejale kuuluva kinnisasja osa ebaseadusliku valduse ning lammutama seitsme päeva jooksul alates kohtulahendi jõustumisest hageja kinnisasjal asuva piirdeaia. Hageja tegi kostjale kohtumenetluses korduvalt kompromissiettepanekuid kinnisasjade vahelise piiri määramiseks ning muutis 31. oktoobri 2019. a kohtuistungil oma nõuet ja palus määrata kindlaks kostjale kuuluva kinnisasja lõunapiiri. Hagiavalduse kohaselt on pooled naaberkinnisasjade omanikud. Hageja on Tallinnas Arnika tee 49/Randvere tee 87 asuva kinnisasja (hageja kinnisasi) omanik ja kostja on Tallinnas Arnika tee 51 asuva kinnisasja (kostja kinnisasi) omanik. Hageja ja kostja kinnisasjade vaheline piir tuleb määrata maakatastri andmete alusel. Maakatastri andmete järgi ulatub poolte kinnisasju eraldav piirdeaed 2,8–4,14 m hageja kinnisasjale ning kostja kasutab ca 142 m2 ulatuses hageja kinnisasja. Hageja kinnisasjal asuva piirdeaia tõttu ei saa hageja oma maad kasutada ning tal on takistatud juurdepääs hoonetele – hageja elamu ja piirde vahel on liiga kitsas ala, mis ei võimalda elamu hooldamist ja sinna kavandatud kanalisatsiooni rajamist, kõrvalhoone sein asub samal joonel piirdega, st vastava hoonekülje hooldamine ei ole võimalik ilma kasutamata selleks kostja kasutuses olevat maad. Poolte kinnisasjade vaheline piir tuleb määrata paralleelselt kostja ja Arnika tee 53 vahelise piiriga selliselt, et kostja kinnisasja suuruseks jääb 600 m2. Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja vastuväidete kohaselt on hageja nõue pahatahtlik ja alusetu. Kostja omandas kinnisasja 2004. a koos sellel asuva haljastuse ja piirdeaiaga. Ka hageja ostis kinnisasja, mis oli selle aiaga piiritletud. Hageja kinnisasja eelmine omanik möönis, et maad on kasutatud erinevalt arhiivimaterjalides säilinud joonistele üle 50 aasta, kuid ta ei esitanud mingeid nõudmisi. Kostja ega tema õiguseellased ei ole omal algatusel ega pahatahtlikult hageja maad enda kasutusse võtnud. Suurem osa Mähe asumi krundipiiridest on alates 1960. aastast nihkes, st praegust vaidlust ei saa pidada üksnes hageja ja kostja kinnisasjade vahelise piiri vaidluseks, vaid piiride nihked puudutavad ka kostja kinnisasja teist külge ning sealt edasi järgmiste
2-13-19957 kinnisasjade piire. Kõik naabrid, sh hageja on leppinud sellise maakasutusega ning rajanud hooned ja haljastuse olemasolevate piirdeaedade, mitte katastripiiride järgi. Paljud ümberkaudsed naabrid on juba määranud piirid tegeliku maakasutuse järgi ning seda soovib ka kostja naaberkinnisasja Arnika tee 53 omanik. Kostja tegi hagejale ettepaneku viia läbi täiendavad maamõõdutoimingud ja määrata piir vastavalt tegelikule maakasutusele, kuid hageja keeldus. Arvestades Arnika tee 53 omaniku soovi, jääks kostja hageja taotletud piiri määramise korral olukorda, kus tema kinnisasi osutub ettenähtust (600 m2) väiksemaks. Samas on hageja reaalne maakasutus laienenud Randvere tee suunas ning hageja kasutab juba praegu tegelikult ca 621 m2 suurust maatükki. Katastriüksuste moodustamisel on ilmselt tekkinud viga. 1960. a aianduskrundi plaani järgi mahub kostja kinnisasjal paiknev terrass tema kinnisasja piiridesse, kuid maakatastri piiride järgi tuleks terrass lammutada. Seega on katastripiir tegelike piiridega nihkes. Kostja ei ole kohustatud kinnisasja valdust vabastama, sest katastripiir on ebaõige. Kostja vastuhagi nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
3.Kostja esitas 19. jaanuaril 2015 vastuhagi (nõuet täpsustatud 17. märtsil 2015), milles palus määrata, et hageja kinnisasja lõunapoolne piir kulgeb mööda võrkaeda ja põhjapoolne piir mööda puitaeda ja hageja kinnisasjal paikneva kõrvalhoone põhjapoolset seina ning kostja kinnisasja põhjapoolne piir kulgeb mööda olemasolevat puitaeda ja lõunapoolne piir mööda puitaeda ning hageja kinnisasjal paikneva kõrvalhoone põhjapoolset seina. Samuti palus kostja kohustada hagejat esitama tahteavaldus kinnistusraamatu kannete parandamiseks kinnistu piiride suhtes ja asendada tahteavaldus kohtuotsusega. Vastuhagi põhjenduste kohaselt ei vasta katastriandmed tegelikule pikaajalisele maakasutusele ja kinnisasjade vaheline piir tuleb määrata vastavalt tegelikule maakasutusele. Poolte kinnisasjad moodustati Tallinna Linnavalitsuse 8. jaanuari 1999. a ja 29. septembri 1999. a korralduste alusel. Katastriüksuste piiride kirjeldamiseks ei ole koostatud piiriprotokolli ja maastikul puuduvad katastriplaanil märgitud kohtades piirimärgid. Katastriüksuse plaan on vormistatud 1960. a krundiplaanile, st katastriüksused moodustati plaanimaterjali alusel. Maaamet tuvastas 5. juuli 2012. a kontrollimõõdistamise tulemusena, et algdokumentides kujutatud piir on olulises vastuolus reaalse maa kasutusega maastikul. Kuigi piiri kindlakstegemisel tuleb üldjuhul lähtuda esmajoones kaartidest ja plaanidest ning eeldatakse katastriandmete õigsust, tuleb praegusel juhul määrata piir kõiki asjaolusid, sh tegelikku maakasutust arvestades, sest katastriandmed ei ole õiged ja neid tuleb parandada. Nelja külgneva kinnisasja omanikud on vähemalt alates 1982. aastast kasutanud maad ja rajanud ehitisi, juhindudes tegelikkuses eksisteerinud maakasutusest. Kuna katastriandmed on ebaõiged, taotleb kostja vastuhagiga katastriandmete ja kinnistusraamatus kinnisasja koosseisu andmete (katastritunnus, asukoht, pindala) parandamist. Tulenevalt naabrussuhtest ja hea usu põhimõttest on hagejal kohustus aidata kaasa piirivaidluse lahendamisele ja teha selleks vajalikud tahteavaldused. Kuna piiriandmete täpsustamisega kaasneb ka kinnisasja koosseisu andmete muutmine kinnistusraamatus, on selleks vaja sõlmida notariaalselt tõestatud vormis asjaõigusleping ja teha kinnistusraamatu kanne. Kuna ka kostja ja Arnika tee 53 vahelise piiri osas on katastriandmed ebaõiged, puudutab praegune vaidlus ka selle kinnisasja omanikku C (kolmas isik) ning ta tuleb kaasata menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel. Hageja vastuväited
2-13-19957
4.Hageja vaidles vastuhagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda (sh ka juhul, kui kohus rahuldab hagi kostja pakutud kompromissiga sarnases ulatuses). Hageja vastuväidete kohaselt ei ole kostjal õigust nõuda enda kinnisasja põhjapoolse, s.o Arnika tee 53 asuva kinnisasjaga külgneva piiri ega hageja kinnisasja lõunapoolse, s.o Randvere tee poolse piiri määramist. Arnika tee 53 omanik ei ole praeguse kohtuvaidluse pool, mistõttu ei ole kostjal õiguslikku alust nõuda kinnisasja piiri määramist enda ja selle kinnisasja omaniku vahel. Kostja ei ole Randvere tee poolse maatüki omanik. Vastuhagis esile toodud asjaolud on tõendamata ning kostja soovib seadustada hageja kinnisasja osa ebaseaduslikku valdust. Maa-ameti kaardirakendust kasutades selgub, et kostja kinnisasi muutub ca 10% suuremaks (660 m2) võrreldes praegu kinnistusraamatusse kantud kinnisasja suurusega (600 m2). Kostja ei ole selgitanud ega tõendanud, miks tal on õigus omandada suurem kinnisasi. Kostja taotlus kohustada hagejat tahteavaldust andma ei ole selge. Menetluse edasine käik
5.Harju Maakohus jättis 31. märtsi 2016. a otsusega hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi. Maakohus jättis kohtukulud hageja kanda, kohtuvälised kulud poolte enda kanda ning riigi õigusabi kulud riigi kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitise 1092 eurot.
6.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 14. septembri 2016. a otsusega olulise menetlusõiguse normi rikkumise tõttu maakohtu otsuse ja saatis asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus juhtis tähelepanu sellele, et maakohus ei saanud määrata kindlaks kostja põhjapoolset ja hageja lõunapoolset piiri ilma, et vastavate kinnisasjade omanikud oleksid kaasatud kohtumenetlusse.
7.Harju Maakohus andis 2. detsembril 2016 pooltele tähtaja ringkonnakohtu juhistest tulenevalt seisukoha esitamiseks.
8.Hageja teatas, et ta ei pea vajalikuks esitada hagi oma kinnisasja lõunapoolse piiri määramiseks.
9.Kostja jäi algselt esitatud nõuete juurde ning taotles taas Arnika tee 53 asuva kinnisasja omaniku kaasamist kohtumenetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel.
10.Harju Maakohus kaasas 10. aprilli 2018. a määrusega C iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel menetlusse.
11.Kolmas isik esitas taotluse kaasata kohtumenetlusse kolmanda isikuna ka Tallinna linn või Eesti Vabariik. Maakohtu otsus ja põhjendused
12.Harju Maakohus jättis 18. detsembri 2019. a otsusega hagi (muudetud nõude) rahuldamata ja rahuldas osaliselt vastuhagi. Maakohus määras kindlaks hageja kinnisasja põhjapoolse piiri ja kostja kinnisasja põhja- ja lõunapoolse piiri ning kohustas hagejat esitama tahteavalduse kinnistusraamatu kannete muutmiseks vastavalt määratud piiridele ja asendas tahteavalduse kohtuotsusega. Maakohus jättis vastuhagi rahuldamata hageja kinnisasja lõunapoolse piiri osas.
2-13-19957 Samuti jättis maakohus rahuldamata kolmanda isiku taotluse täiendavate kolmandate isikute kaasamiseks. Maakohus jättis menetluskulud poolte enda kanda, kuid riigi õigusabi tasu ja kulud riigi kanda.
12.1.Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: -
-
Hageja on Tallinnas Arnika tee 49/Randvere tee 87 asuva kinnisasja (registriosa nr 2568401, mille koosseisus on katastriüksus nr 78402:203:6681) omanik; kostja on Tallinnas Arnika tee 51 asuva kinnisasja (registriosa nr 1455801, mille koosseisus on katastriüksus nr 78402:203:0201) omanik; 1960-ndatel moodustati algsed maaüksused suurusega 600 m2 (40m×15m), samast suurusest lähtuti ka 1998 ja 2013; krundid moodustati ristkülikukujulistena üksteise kõrvale ning katastriüksused moodustati plaanimaterjali alusel; kostja tegi hagejale ettepaneku kontrollida ja täpsustada kinnisasjade piire, pooled pöördusid Maa-ameti poole, kes viis läbi kontrollmõõdistamise ja nentis, et katastriüksuste algdokumentides kujutatud piir on olulises vastuolus maa kasutusega maastikul.
12.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb poolte kinnisasjade vaheline piir määrata asjaõigusseaduse (AÕS) § 129 alusel kindlaks ajalooliselt väljakujunenud tegeliku maakasutuse alusel. Maareformi ajal oli kinnisasjade kinnistusraamatusse kandmise aluseks valdavalt maa tagastamine või erastamine. Poolte maaüksused tekkisid algselt 1960-ndatel aastatel maa kasutusse andmise tulemusel ja katastriüksused moodustati maa erastamise käigus. Maaüksuste mõõdistamist erastamise ajal ei toimunud ning katastriüksused moodustati plaanimaterjali alusel. Samuti ei moodustatud piiriprotokolle. Katastriüksuse moodustamisel nii maa mõõdistamisega kui ka plaani- ja kaardimaterjali alusel kaardistatakse tegelikkusele vastavad piirisuhted looduses, st kaart peab kirjeldama mõõdistamisel ilmnevat tegelikku olukorda, mitte et kinnisasjade tegelikud piirid määratakse vältimatult katastriüksuse kaardistatud piiride alusel. Katastrikannete õigsust küll eeldatakse, kuid pooltel on võimalik see eeldus ümber lükata. Seejuures saab mh tugineda sellele, et piirid on valesti kaardistatud. Kui piiride kaardistamise õigsuses kaheldakse, tuleb AÕS § 129 lg-te 2 ja 3 järgi kõiki piiriandmeid kogumis hinnata (vt Riigikohtu 12. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-12, p 23–26,
5.detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-12, p 15). Poolte vaidlus maakasutuse üle tekkis 2012. aastal. Toimiku materjalide kohaselt on senine maakasutus väldanud muutumatuna alates maa kasutusse andmisest 1960-ndatel aastatel. Eksperdi ütluste kohaselt on maakasutus olnud samasugune ca 30 aastat. Eksperdi arvamuse kohaselt ei vasta plaanimaterjali alusel koostatud plaan tegelikule maakasutusele, see põhjustab kiildumist ja lõikumist kõrvalkinnisasjade piiridega, katastripiirist lähtudes kannataksid kõik naabrid, sest samasugune nihe liigub kinnistu kaupa edasi, ning kõige otstarbekam on määrata piirid olemasoleva maakasutuse järgi, kuna see väldib piiride kulgemist läbi hoonete. Eksperdi arvamusele lisatud plaanilt nähtub, et 1960-ndate aastate piirid erinevad nii tegelikust maakasutusest kui ka katastriandmete järgi määratavast piirist – maakatastrijärgne piir on kõige põhjapoolsem, sellele järgneb 1960-ndate aastate piir ning piirdeaedadega määratud tegeliku maakasutuse piir on lõunapoolseim. Samasugust piiride arengut kinnitavad ka maa erastamise toimikute ärakirjad. Seda arvestades tuleb poolte kinnisasjade piir määrata kindlaks ajalooliselt väljakujunenud maakasutuse järgi. Ka kolmas isik on seisukohal, et piirid tuleks jätta sinna, kus nad täna on.
2-13-19957 Kuigi tegeliku maakasutuse järgi kujuneb kostja kinnisasi mõnevõrra suuremaks kui hageja kinnisasi (vastavalt 634 m2 ja 609 m2), on mõlemad suuremad sellest, mida algselt planeeriti kasutada ja erastada (600 m2). Hageja omandas 2004. aastal kinnisasja sellises suuruses, mis on praegu tema kasutuses. Hageja ei ole tõendanud, et kostja on pärast kinnisasja ostmist piire muutnud, et saada suuremat kinnisasja. Hageja pidi kinnisasja ostes olema teadlik Maa-ameti kaardiserveris ja looduses eksisteerivate piiride lahknemisest. Hagejal on ka võimalus suurendada oma kinnisasja ja saada erastamise teel oma kasutusse tema kinnisasjast Randvere teeni ulatuv maa-ala. Piiri hageja taotletud viisil määramine tähendaks pooltele täiendavaid kulutusi uute piirirajatiste ehitamisel ja seniste lammutamisel, samuti tuleks ümber korraldada maa kasutamist. Praegune vahemaa hageja kinnisasjal suva elamu ja poolte kinnisasjade vahel oleva piirini on piisav elamu hooldamiseks. Vahe on jalgsi ja väiksema seadmega läbitav. Samuti ei ole kostja keeldunud hagejat lubamast oma kinnisasjale, et teha vajaduse korral suuremaid hooldustöid. Hooldustöid ei tehta tihti. Ajalooliselt väljakujunenud maakasutuse seadustamist ei takista ka hageja kõrvalhoone paiknemine piiril. 1975. a plaani järgi on kõnealune vahe umbes sama lai nagu prügikast. 1980. a plaani järgi tuli hageja kõrvalhoone rajada piirist eemale, kuid 2005. a kooskõlastuste lehe järgi on see rajatud praktiliselt piirde pikendusena. Piire ei takista piiril oleva kaevu kasutamist ega hooldamist.
12.3.Vastuhagi nõue hageja lõunapiiri kindlaks määramiseks tuleb jätta rahuldamata, sest kohus ei saa lahendada piiri kindlakstegemise nõuet isiku suhtes, kes ei ole kostja suhtes naaberkinnisasja omanik. Kostja ei ole hageja kinnisasjaga lõunast piirneva kinnisasja omanik ning hageja ei ole taotlenud selle piiri kindlaksmääramist.
12.4.Kuna kohus määrab kindlaks piiri, siis kaasneb katastriandmete muutmisega vastavalt kinnisasja koosseisu andmete muutmine kinnistusraamatus ja hagejat tuleb kohustada tegema tahteavaldus vastava muudatuse tegemiseks kostja taotletud viisil.
12.5.Kolmanda isik taotlus Tallinna linna või Eesti Vabariigi kolmanda isikuna menetlusse kaasamiseks tuleb jätta rahuldamata, sest tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 216 lg 1 järgi saab seda taotleda üksnes kohtumenetluse pool ning kolmanda isiku kahjuks ei saa kohus otsust teha.
12.6.Menetluskulud tuleb jätta TsMS § 162 lg 1, § 163 lg 1 ja AÕS § 129 lg 4 järgi poolte enda kanda, v.a riigi õigusabi kulud, mis tuleb jätta riigi kanda. Apellatsioonkaebus
13.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega rahuldada hagi ja jätta vastuhagi täielikult rahuldamata, või saata asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
13.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt määras maakohus vääralt poolte kinnisasjade vahelise piiri. Maakohtu otsus on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-ga 32, otsuse tagajärjed on mõlemale poolele koormavad ning see ei too endaga kaasa õigusrahu. Otsuse järgi peab hageja võõrandama kostjale tasuta 142 m2 oma kinnisasjast ja see ei toimu avalikes huvides.
2-13-19957 Maakohus rikkus TsMS § 436 lg-t 4, kui tugines Riigikohtu lahenditele, neid pooltega eelnevalt arutamata. Viidatud lahendeid ei saa võtta aluseks praeguse vaidluse lahendamisel, sest nende asjaolud olid erinevad (praegusel juhul ei kulge katastripiir läbi hoone ning piiride erinevus on ulatuslikum). Maakohus asus ekslikult seisukohale, et kostja kinnisasja suuruseks saab olema 634 m2, jättes arvestamata, et kostja kinnisasja põhjapiir ulatub üle praeguse piirdeaia ja on tegelikult 660 m2. Maakohus jättis vastamata hageja seisukohale, et kostjal ei ole õigust kasutada maad suuremas ulatuses kui 600 m2 ja ta soovib saada ebaseaduslikult suurema kinnisasja omanikuks. Asjas esitatud tõendid kinnitavad, et kostja pidi juba 2005. a aprillis olema teadlik oma ebaseaduslikult valdusest ning soovib seadustada vastuhagiga oma ebaseaduslikku valdust. Maakohus ei ole hageja neid väiteid arvestanud. Maakohus jättis arvestamata, et hageja kinnisasjaga lõunast piirneva kinnisasja omanik peab õigeks katastrijärgset piiri ning selle maatüki saab erastada, kuid hageja peab oma kinnisasjast 142 m2 suuruse tüki tasuta võõrandama. Maakohus asus vääralt seiskohale, et vahe hoone ja aia vahel on jalgsi ja väiksema seadmega läbitav, tegelikult saab seda läbida üksnes külg ees. Maakohtu viidatud tõenditest ei saa järeldada, et vahe on sama lai nagu prügikast, ega seda, et hoone tuli rajada piirist eemale ja et kaevu on võimalik kasutada.
13.2.Maakohtu otsuse resolutsiooni p 5, mis puudutab tahteavalduse tegemist, ei ole täidetav, sest selles ei ole kande sõnastust, mis tuleb kinnistusraamatusse kanda. Vastustaja ja kolmanda isiku seisukoht
14.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu istungil palus kostja jätta riigi õigusabi kulud hageja kanda.
15.Kolmas isik palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud hageja kanda. Kolmas isik oli nõus oma menetluskulud ise kandma.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
16.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses.
17.Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Praegusel juhul palus hageja maakohtu otsuse tühistada, kuid ei täpsustanud, millises osas. Samas palus hageja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta vastuhagi rahuldamata. Arvestades seda, et maakohus jättis vastuhagi juba osaliselt, s.o hageja kinnisasja lõunapiiri puudutavalt rahuldamata, ei ole hagejal selgelt õiguslikku huvi selles osas maakohtu otsust vaidlustada ning ringkonnakohus ei kontrolli selles osas maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust. Lisaks ei ole hagejal õigustatud huvi vaidlustada maakohtu otsust ka osas, millega maakohus määras kindlaks kostja kinnisasja põhjapoolse piiri, s.o kostja ja kolmanda isiku kinnisasjade vahelise piiri. Kolmas isik ei ole maakohtu otsust vaidlustanud ja palus jätta
2-13-19957 maakohtu otsuse muutmata ning hageja ei ole selles osas maakohtule apellatsioonkaebuses etteheiteid teinud. Seega mõistab ringkonnakohus apellatsioonkaebust selliselt, et hageja ei vaidlusta maakohtu otsust kostja kinnisasja põhjapiiri määramise osas, ning sellest tulenevalt ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu otsust ka selles osas ning piirdub maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust kontrollides üksnes hageja ja kostja kinnisasjade vahelise piiriga.
18.Hageja ja kostja kinnisasjade vahelise piiri kindlaksmääramise osas nõustub ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 kohaselt maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium lühidalt järgmist.
18.1.Maakohus juhindus vaidlust lahendades õigesti asjakohasest Riigikohtu praktikast. Ringkonnakohus selgitab, et piir külgnevate maatükkide vahel määratakse AÕS § 128 lg 1 järgi plaanide ja piirimärkidega seaduses sätestatud korras ning kinnisasja omanik peab naabri põhjendatud nõudmisel aitama AÕS § 129 lg 1 järgi piiri kindlaks teha. Kui piiri ei saa kindlaks teha muul viisil, võetakse AÕS § 129 lg 2 järgi aluseks valduse ulatus ning kui valduse ulatust ei saa kindlaks teha, lisatakse igale kinnisasjale vaidlusalusest maast ühesuurune osa. Samas, kui sel viisil annab piiri kindlakstegemine tulemuse, mis on vastuolus kindlakstehtud andmetega kinnisasja suuruse ja muude olude kohta, määratakse piir kinnisasja suurust ja muid asjaolusid arvestades. Seega tuleb piir määrata eelkõige valduse ulatusest lähtudes, kuid lõppastmes kõiki piiri asukoha määramist mõjutavaid asjaolusid arvestades. Seejuures ei saa piiri kindlaks määrata ainuüksi maakatastri andmete alusel. Riigikohus on leidnud, et maakatastri andmed, mis on kantud kinnistusregistri esimesse jakku „Kinnistu koosseis“, sh katastritunnus ja kinnisasja pindala, ei ole kinnistusraamatuseaduse § 13 lg 2 teise lause järgi kinnistusraamatu kanded ning neil ei ole õigustloovat või seadusega kaitstud tähendust. See tähendab, et kinnistusraamatu kanne ei ole vaatamata katastritunnuse märkimisele kinnisasja piiride osas määrav (vt Riigikohtu
8.veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p 31 ja Riigikohtu 24. märtsi 2021. a otsus haldusasjas nr 3-18-687, p 14). Ka juhul, kui maakatastris on andmed piiri kohta, saab piiri kindlaks tehes lähtuda valduse tegelikust ulatusest. Katastrikaart peab kirjeldama mõõdistamisel ilmnevat tegelikku olukorda, mitte et kinnisasjade tegelikud piirid määratakse vältimatult katastriüksuse kaardistatud piiride alusel. Katastrikannete õigsust küll eeldatakse, kuid pooltel on võimalik see eeldus ümber lükata. Seejuures saab tugineda mh ka sellele, et piirid on valesti kaardistatud. Kui piiride kaardistamise õigsuses kaheldakse, siis tuleb hinnata AÕS § 129 lg-te 2 ja 3 järgi kõiki piiriandmeid kogumis (vt Riigikohtu 12. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-12, p-d 23– 26 ja 5. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-12, p 15). Viidatud seisukohta avaldas Riigikohus küll konkreetsete vaidluste raames, kuid see arusaam on üldisena kohaldatav ka teiste piirivaidluste puhul. Seetõttu juhindus maakohus õigesti Riigikohtu praktikas väljendatud arusaamast õiguse tõlgendamisel ja asus põhjendatult piiri kindlaks määrama kõigi piiri asukohta mõjutavate asjaolude alusel.
18.2.Maakohtule ei saa ette heita ka seda, et ta oleks praegust vaidlust lahendades jätnud piiri kindlaksmääramisel olulised asjaolud arvestamata või väljunud kaalumise piiridest. Maakohus määras hageja ja kostja kinnisasjade vahelise piiri AÕS § 129 alusel, kaaludes kõiki piiri määramiseks olulisi asjaolusid, ega ole seejuures ületanud kaalumispiire. Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et hageja ja kostja kinnisasjade vaheline piir tuleb määrata vastavalt sellele, milline on olnud nii hageja ja kostja kui ka teiste külgnevate ning
2-13-19957 läheduses asuvate kinnisasjade pikaajaline maakasutus, sest asumi kinnisasjade katastripiirid ja tegelik maakasutus on nihkes ning kõige otstarbekam on määrata piirid kindlaks tegeliku maakasutuse järgi. Kolleegiumi hinnangul on võimalik saavutada kõigi läheduses asuvate kinnisasjade omanike vahel õigusrahu just sel viisil, et piiride määramisel juhindutakse tegelikust maakasutusest. Maakohtust erinevale järeldusele ei anna alust asuda asjaolu, et katastripiiri ja tegeliku maakasutuse erinevus on hageja ja kostja kinnisasjade piiril 142 m2, ega see, et kostja kinnisasi on maakohtu määratud piiri puhul hageja kinnisasjast suurem. Hageja jätab apellatsioonkaebuses tähelepanuta asjaolu, et tegelikust maakasutusest lähtudes nihkub ka kostja kinnisasja põhjapiir ning selle võrra väheneb kostja kinnisasi 660 m2-lt 634 m2-le. Samuti on hagejal võimalik taotleda enda lõunapiiri määramist vastavalt tegelikule maakasutusele ja suurendada seeläbi oma kinnisasja pindala, kuid seda ei ole hageja, hoolimata ringkonna- ja maakohtu tähelepanu juhtimisest, soovinud praeguses menetluses teha. Seejuures ei soovi kostja hageja saada ebaseaduslikult suurema kinnisasja omanikuks. Kuigi mõlema kinnisasja moodustamise aluseks oli 600 m2 suurune krunt, on tänaseks nii hageja kui ka kostja kinnisasjad maakohtu määratud piiri korral sellest suuremad. Seetõttu on alusetud hageja väited selle kohta, et ta peab kostjale tasuta oma maa võõrandama, mis oleks vastuolus omandi põhiõigusega. Maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust ka kostja väited tõendite väära hindamise ja asjaolude väära tuvastamise kohta. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud määrata poolte kinnisasjade vaheline piir tegeliku maakasutuse järgi sõltumata sellest, kui palju ruumi on täpselt hageja kõrvalhoone ja piirdeaia vahel. Tiheasutusaladel on tavaline, et hooned on ehitatud kinnisasjade piirile ning neid saab hooldada naaberkinnisasjalt. Samuti ei ole õiged kostja väited, et ta ei saa piirdeaia tõttu oma kaevu kasutada ja hooldada. Kuna kaev ulatub üksnes servaga kinnisasjade määratud piirile ja seda on seni kasutatud, ei ole kolleegiumil alust arvata, et hageja ei saa tulevikus kaevu kasutada.
18.3.Maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust ka hageja väited selle kohta, et maakohtu otsuse resolutsioon ei ole hageja tahteavalduse asendamist puudutavas osas hageja arvates täidetav, sest ei ole teada, millise sisuga tahteavalduse maakohus asendas. Kolleegiumi hinnangul nähtub maakohtu otsuse resolutsioonist, et maakohus asendas hageja tahteavalduse vastavalt kohtu määratud piirile kinnistusraamatu kannete parandamiseks. Maakohus rahuldas kostja taotluse sellisena, nagu kostja selle esitas, kuna kostja ei soovinud oma taotlust maakohtus täpsustada. Juhul, kui maakohtu otsuse resolutsiooni p 5 alusel ei ole võimalik katastri- või kinnistusraamatu andmeid hageja nõusoleku puudumise tõttu kohtulahendi alusel muuta, siis on see kostja risk ega puuduta hageja õigustatud huve apellatsioonimenetluses.
19.Neil kaalutlustel jätab kolleegium apellatsioonkaebuse rahuldamata.
maakohtu
otsuse
muutmata
ja
hageja
Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
20.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
21.Kuigi TsMS § 190 lg-te 1 ja 2 järgi ei välista ega piira menetlusabi andmine menetlusabi saaja kohustust hüvitada kohtulahendi alusel vastaspoolele tekkinud kulutused ning menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, kannab oma menetluskulud täies ulatuses ka siis,
2-13-19957 kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks, tuleb praegusel juhul hageja TsMS § 190 lg 7 alusel vabastada apellatsioonimenetluses menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Harju Maakohus andis 28. detsembri 2012. a määrusega tsiviilasjas nr 2-12-45895 hagejale riigi õigusabi kohustusega hüvitada 50% riigi õigusabi tasust ja kuludest kaheksa kuu jooksul pärast riigi õigusabi tasu suuruse ja kulude kindlaksmääramist ning kostjale 12. augusti 2013. a määrusega riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud. Mõlemat poolt on kohtumenetluses esindanud riigi õigusabi korras määratud esindajad. TsMS § 190 lg 7 järgi võib kohus mõjuval põhjusel vabastada isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Riigikohus on leidnud, et hüvitamiskohustusega riigi õigusabi andmisel on kohtul TsMS § 190 lg-t 7 kohaldades võimalik isikut ka hüvitamiskohustusest vabastada või seda kohustust leevendada (Riigikohtu 13. veebruari 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-12, p 23). Praegusel juhul tuleb hageja vabastada kohustusest tasuda riigi õigusabi tasu riigituludesse, sest pooltel tuli kohtusse pöörduda oma õiguste kaitseks riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevuse tõttu maa erastamisel. Seetõttu ei nõua ringkonnakohus hagejalt apellatsioonimenetluses tekkinud riigi õigusabi tasu ja kulude tasumist riigituludesse.
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak, Gea Lepik, Neve Uudelt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.