Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin
Otsuse tegemise aeg ja koht
12.11.2021, Tallinn
Tsiviilasja number
2-20-5113
Tsiviilasi
Y OÜ hagi X (endine X) vastu tuvastada 04.03.2020 töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse tühisus. X vastuhagi Y OÜ vastu töölepingu lõpetamise hüvitise 3836.76 eurot, viivise 54.02 eurot ja täiendava viivise nõudes.
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 27.10.2020 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
X apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
7697.72 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/vastustaja Y OÜ (registrikood XXXXXXXX, lepingulised esindajad v/adv-d Indrek Ergma ja Maris Alt Kostja/apellant X (isikukood lepinguline esindaja Thea Rohtla
Menetluse liik
XXXXXXXXX),
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Eemaldada tsiviilasja pabertoimikust apellatsioonkaebuse lisa 1 (vaidlustatud maakohtu otsus; t I kd lk 168-175).
2.Harju Maakohtu 27.10.2029 otsus tühistada osas, milles maakohus rahuldas hagi ja tuvastas kostja 04.03.2020 töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse ning luges 01.10.2018 töölepingu lõppenuks alates 04.04.2020, samuti menetluskulude jaotuse osas (maakohtu otsuse resolutsiooni punktid 3, 4, 6). Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.
3.Otsuse tervikresolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) Jätta tsiviilasja materjalide juurde võtmata kostja poolt 17.09.2020 esitatud Töötukassa 14.08.2020 otsus (elektrooniliselt esitatud tõendi puhul selle tagastamist ei toimu). 2) Jätta rahuldamata hageja 17.09.2020 taotlus asendada jõustunud kohtuotsuses kostja õe nimi tähemärkidega ning mitte avaldada kostja õe isikukoodi, sünniaega ega aadressi. 3) Jätta hagi rahuldamata. 4) Jätta vastuhagi rahuldamata. 5) Kostja apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. 6) Jätta menetluskulud mõlemas kohtuastmes kummagi poole enda kanda. Edasikaebamise kord ja tähtajad Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hagiavaldus
1.Y OÜ (hageja, tööandja) esitas 03.04.2020 hagiavalduse (täiendas 08.04.2020) X (kostja, töötaja) vastu tuvastada kostja 04.03.2020 töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus (t I kd lk 1-3, 31-35).
2.Pooled sõlmisid 01.10.2018 töölepingu, mille kohaselt asus kostja hageja juures tööle värbamisspetsialistina. 24.01.2020 oli hagejal arenguvestlus, kus kostja ei maininud, et töö põhjustab talle ärevushäireid. Kostjale meeldis tema töö ja ta soovis seda jätkata. Hageja juures töötas ka kostja õde, kes ütles töölepingu erakorraliselt üles 28.01.2020. Hageja ei nõustunud kostja õe avaldusega ning soovis seda vaidlustada. 28.01.2020 kutsus hageja kostja kohvikusse vestlusele, et selgitada, et kuigi hagejal on kostja õega pooleli töötüli, ei suhtu hageja seetõttu kostjasse teistmoodi kui varem. Kostja teavitas sama vestluse lõpus hagejat, et tema laps on haige, ta on töövõimetuslehel ja võtab arvuti koju, et kodus tööd teha. Hageja leidis, et töö tegemine kostja poolt sel ajavahemikul ei ole aus ja kostja peaks keskenduma lapse eest hoolitsemisele. Hageja selgitas, et kui on edasilükkamatuid tööülesandeid, organiseerib nende täitmise hageja. Samal põhjusel palus hageja 28.01.2020, et kostja toimetaks tööarvuti kontorisse või kinnitaks, kuhu hageja võib arvutile järele tulla. Seetõttu nõudis hageja ka sim-kaardi
tagastamist. Kuna ükski hageja poolt väljapakutud viis arvuti tagastamiseks kostjale ei sobinud ning hagejal oli mõistlik põhjus arvata, et kostja soovib käituda pahatahtlikult, helistas hageja nõu saamiseks politseisse. Politsei soovitas kirjutada avalduse, sest kostja tegu kvalifitseerub omastamisena. Hageja küsis politseilt ka, kas ta võib nõuda arvuti tagastamist ja hoiatada kostjat politseisse pöördumisega. Politsei sõnul olevat see tööandja ainuvõimalik viis anda töötajale teada seaduse rikkumisest. Hageja käitus politsei soovituse kohaselt, palus kostjal arvuti tagastada ja hoiatas teda politseisse pöördumisega. Lõpuks käis hageja esindaja 28.01.2020 kostja kodus arvutil ise järel. Kostja teavitas hagejat, et alates 30.01.2020 on ta töövõimetuslehel haigestumise tõttu. Hageja teavitas samal päeval, et kostja end raviks ega keskenduks tööle. 06.02.2020 teavitas kostja töövõimetuslehe pikendamisest. 20.02.2020 teavitas kostja uuesti töövõimetuslehe pikendamisest. Hageja ja kostja õde sõlmisid kompromissi töövaidluse lõpetamiseks 27.02.2020. Kostja esitas 04.03.2020 erakorralise töölepingu ülesütlemise avalduse töölepingu seaduse (TLS) § 91 lõigete 1 ja 2 alusel. Kostja asus avalduses seisukohale, justkui oleks hageja rikkunud TLS § 28 lõigetes 1 ja 2 sätestatud kohustusi. Hageja sellega ei nõustu.
3.Kostja ei hoiatanud hagejat ega väljendanud muul viisil rahulolematust töötingimustega. Kostja ei väljendanud 24.01.2020 arenguvestlusel rahulolematust ega andnud teada, et töö võib tema tervist ohustada. Lisaks viivitas kostja töölepingu ülesütlemisega 1,5 kuud alates väidetavate terviseprobleemide tekkest. Seega võib järeldada, et töö ei olnud kostjale stressi ega ärevushäiret põhjustanud. Isegi, kui vastavad asjaolud oleksid esinenud, ei ole ükski avalduses toodud väidetav rikkumine selline, mida hageja ei oleks saanud kõrvaldada, kui kostja oleks hagejat hoiatanud. Seega oleks pidanud töölepingu ülesütlemisele eelnema hoiatus. Lisaks sellele on kostja jätnud avalduse olulises osas põhjendamata, mistõttu ei ole hagejal võimalik aru saada, milliseid rikkumisi talle ette heidetakse. Ärevushäire ei teki reeglina ühe sündmuse tagajärjel, vaid kujuneb aja jooksul. Seega oleks kostja mõistlikult käituva isikuna pidanud tööandjat informeerima ärevushäire kujunemisest, misjärel oleks hageja saanud võtta tarvitusele meetmeid töö ümberkorraldamiseks. Kuna kostja seda ei teinud, ei saa hageja vastutada, kui kostja on ebaõigesti tõlgendanud hageja 28.01.2020 juhiseid ja selgitusi ning sellega süvendanud oma tervisekahju.
4.Kostja heidab avalduses ette, et hageja põhjustas talle ärevushäire järgmiste tegevustega: 1) süüdistas kostjat laimamises ja usalduse kaotuse põhjustamises ning ähvardas politseid teavitada omastamisest, kui arvutit ei tagastata; 2) peatas kostja ligipääsu töömeilile ja Dropboxile; 3) keelas kolleegidel kostjaga suhelda; 4) tagandas kostja Facebooki lehe administraatori positsioonilt lehe moderaatoriks. Ükski väidetav rikkumine ei olnud selline, mida hageja ei oleks saanud kõrvaldada, kui kostja oleks hagejat hoiatanud. Kostja vastuväited
5.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hagiavalduses on asjaolud esitatud puudulikult ja osaliselt moonutatuna. Kostja ja Q (tööandja esindaja) koostöö algas 22.05.2017. Tööleping sõlmiti 01.10.2018. Viimase paari kuu jooksul enne töövõimetuslehele jäämist oli õhkkond kontoris pingestunud, tööandja oli rahulolematu ning tööandja ja töötajate vahel oli erimeelsusi. Oodata oli muutusi ja kuna kõik pingutasid, tundusid probleemid mööduvat ja suhted rahunevat. Kostjale tema töö meeldis ja ta sai sellega edukalt hakkama. 24.01.2020 arenguvestlus andis
lootust töösuhte stabiliseerumisele. 27.01.2020 oli kostja sunnitud pealt kuulama kontoris toimunud tööandja esindajate Q ja C ning kolleegi (kostja õe) vahelist sõnavahetust, mis tekitas taas äärmiselt ebameeldiva ja äreva töökeskkonna. Õhtul saadetud kirjas soovis hageja kostjaga järgmisel päeval enne tööpäeva algust töökohaväliselt kohtuda. 28.01.2020 vestluse eesmärgiks oli tunnistuse nõudmine 27.01.2020 kontoris toimunud ebameeldiva vestluse kohta. Tunnistuse oli kostja nõus andma selle kohta, mida oma kõrvaga kuulis. Samuti anti talle vestluse käigus teada, et edaspidi ootavad kontoris kõiki töötajaid kostja õega alanud olukorra tõttu ebameeldivused, mis tuleb ära kannatada, mh uues sisekorraeeskirjas (mida kostja ei ole näinud) fikseeritud kellaaegadel 30 min pikkune lõunapaus. Enne ei olnud lõunapausi pikkust kindlaks määratud. Q väljendas selgelt, et ees on ootamas sõda. Vestluse käigus (umbes kella 9 ajal) teavitas kostja hagejat laste haigestumisest ja hoolduslehele jäämisest samast kuupäevast. Et aga töö pidi olema tehtud ja nagu tavapäraselt tööandja seda eeldas, võttis kostja pärast vestlust kohvikus kontorist koju kaasa (tööandja nähes ja teadmisel) tööarvuti. 28.01.2020 kell 12.33 sai kostja tööandjalt esmase e-kirja, kus kirjeldati mingit tekkinud olukorda. Kell 14.11 helistati kostjale, kuid et ta samal ajal puhkas palavikus lastega, ei näinud ega kuulnud ta kõnet. Kell 14.16 algas „pommitamine“ Facebookis ja telefoni teel: kostjale anti 10 min aega arvuti toimetamiseks kontorisse, süüdistati laimamises ja väideti, et on tekkinud usalduse kaotus. Kirja ja telefonikõnet nägi kostja kell 14.25 ning koheselt vastas, et toimetab arvuti kontorisse esimesel võimalusel. Kell 14.50 sai kostja uue kõne, kus nõuti tema asukohta ja anti teada, et koheselt ollakse ukse ees ja oodatakse arvutit. Kostja andis arvuti üle. Üleandmise jooksul süüdistati teda taaskord laimamises. Selgituse palumisel sai ta vaid vastuse - „küllap tead ise, mida tegid“. Eeskujuliku töötajana oli kostja täielikus šokis. Talle jäi mulje, et kuna ta ei olnud sel samal hommikul nõustunud ette antud tekstiga tunnistust kirjutama, on nüüd ka ise sattunud tööandja viha alla. Arusaamatu oli, miks teda laimamises süüdistatakse ja miks politseiga ähvardatakse.
6.Vale on hagiavalduses kirjeldatu „Kuna ükski hageja poolt väljapakutud viis tööarvuti tagastamiseks kostjale ei sobinud ning hagejal oli mõistlik põhjus arvata, et kostja soovib käituda pahatahtlikult...“ Hageja ei pakkunud kostjale mingit muud võimalust arvuti tagastamiseks, kui 10 min pärast kontorisse toomist. Arvestamata sellega, et haigete laste kõrvalt ei pruugi isegi e-kirja kohene lugemine ja telefonile vastamine olla võimalik, rääkimata kodunt välja tormamisest. Lisaks ei olnud kostjal mitte mingisugust põhjust käituda tööandjaga pahatahtlikult. Asjaolu pärast, et kostja oli olnud eelmisel päeval pealtkuulajaks hageja ja kostja õe vahelisele sõnavahetusele, ei saanud hageja seda eeldada. Sama päeva hilisõhtul avastas kostja, et kõik tema ligipääsud tööasjadele (töömeilile, programmidele) on blokeeritud. 30.01.2020 teavitas kostja hagejat, et arst sulgeb hoolduslehe ja avatakse haigusleht tema enda haigestumise tõttu. Vastuses palus hageja tagastada kontorisse töötelefon. Sellele järgnenud kirjavahetus sim-kaardi tagastamise teemal oli töötaja jaoks järjekordne traumeeriv kogemus, mis päädis nagu arvuti tagastamise nõuegi politseisse pöördumise ähvardusega, usalduse kaotuses süüdistamisega, pahatahtlikus käitumises ja võimaliku rahalise nõudega tema vastu. Teistkordne politseiga ähvardamine ja seda olukorras, kus sim-kaardi kohene mittetagastamine ka ei tähendanuks midagi, sest kõned sellele olid juba eelnevalt ära suunatud, mõjus töötajale väga rusuvalt ja pingeid tõstvalt. Kostja oli jätkuvalt töövõimetuslehel 31.01.2020-12.04.2020. 04.03.2020 esitas ta avalduse töösuhte lõpetamiseks TLS § 91 lõigete 1 ja 2 alusel samast
kuupäevast. Kostja leiab, et tema esitatud avaldus oli seaduspärane ja põhjendatud ning selle tühisuse tuvastamiseks alus puudub.
7.Kostja kinnitab, et kõik avalduses esiletoodud põhjused olid reaalselt tema jaoks šokeerivad, hirmutavad, ärevust ja pinget tekitavad, mis põhjustasid ja süvendasid terviseprobleemi, mille perearst diagnoosis esmakordselt juba 30.01.2020 kui ärevushäire ja millist raviti pikaajaliselt. Kostja kannatas oluliste unehäirete, isutuse, meeleolumuutuste ja ärevuse all. Kõik kokku tekitasid tugeva depressiooniseisundi. Hageja käitumine ja sellest tekkinud tagajärg olid tema jaoks nii olulised, et ta oli õigustatud töölepingu üles ütlema sellest ette teatamata ja tööandjat hoiatamata. Vastuhagi nõue ja põhjendused
8.Vastuhagi kohaselt tuleb leping lugeda lõppenuks 04.03.2020 TLS § 91 lõigete 1 ja 2 alusel, kuna kostja oli õigustatud töölepingut erakorraliselt üles ütlema. Kostja leiab, et piisavalt pikka ja eeskujulikku töösuhet arvesse võttes, aga ka tööandja süül pikaajalisel töövõimetuslehel viibimise ja seetõttu sissetulekute vähenemise tõttu on ta õigustatud nõudma seaduses sätestatud maksimaalse 3 keskmise kuutöötasu suurust hüvitist. Keskmise töötasu arvutamise aluseks on töötasud perioodil september 2019 kuni veebruar 2020. Hüvitise suurus on 3 x 1278.92 = 3836.76 eurot. Hageja oli kohustatud hüvitise maksma lepingu lõppemise päeval 04.03.2020. Viivitatud päevi vastuhagi esitamise ajani on 64 ja viivise suuruseks on 0,022 % päevas ehk 3836.76 x 0,922 % x 64 päeva = 54.02 eurot. Kostja palub välja mõista viivise kuni nõude kohase täitmiseni. Vastus vastuhagile
9.Töötajal puudub TLS § 100 lõikest 4 tulenev hüvitise nõue. Tööandja ei rikkunud töölepingut oluliselt ja ülesütlemisavaldus ei ole kehtiv. Juhul, kui kohus mõistab siiski töötajale hüvitise välja, palub tööandja arvestades töölepingu lõppemise asjaolusid ja mõlema poole huve TLS § 100 lõike 4 teise lause alusel ning vähendada hüvitise suurust 50 euroni.
10.Tööandja palub arvesse võtta eelkõige järgnevaid asjaolusid: töötaja ei hoiatanud tööandjat enne töölepingu erakorralist ülesütlemist ega andnud muul viisil märku, et töötamine põhjustab ärevushäireid (töötajal oleks olnud selleks võimalus 24.01.2020 arenguvestlusel); töötaja oli töövõimetuslehel kuni 12.04.2020 ja sai ligi poolteist kuud pärast töösuhte lõppu veel haigekassalt ajutise töövõimetuse hüvitist; Töötukassa on tõenäoliselt töötajale hüvitist maksnud. Esimese astme kohtu otsus
11.Maakohus, tutvunud poolte esitatud kirjalike seisukohtadega ja hinnanud kogutud tõendeid, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele ja vastuhagi tuleb jätta rahuldamata.
12.Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle: 01.10.2018 sõlmisid hageja ja kostja töölepingu nr BB-ADMIN1/18, mille kohaselt asus kostja hageja juures tööle värbamisspetsialistina; 24.01.2020 oli hagejal kostjaga arenguvestlus, kus kostja ei maininud, et töö põhjustab talle ärevushäireid, kostjale töö meeldis ning ta soovis seda
jätkata; hageja juures töötas ka kostja õde, kes ütles töölepingu erakorraliselt üles 28.01.2020; hageja ei nõustunud kostja õe erakorralise töölepingu ülesütlemisega ning soovis seda vaidlustada; 28.01.2020 kutsus hageja kostja kohvikusse vestlusele; 28.01.2020 palus hageja, et kostja toimetaks tööarvuti kontorisse või kinnitaks, kuhu hageja võib arvutile järele tulla; hageja nõudis tööarvuti ja sim-kaardi tagastamist; 30.01.2020 teavitas kostja, et on alates 30.01.2020 töövõimetuslehel haigestumise tõttu; 30.01.2020 vastuskirjas palus hageja tagastada kontorisse töötelefoni; 06.02.2020 teavitas kostja hagejat töövõimetuslehe pikendamisest; 20.02.2020 teavitas kostja hagejat uuesti töövõimetuslehe pikendamisest; 27.02.2020 sõlmisid hageja ja kostja õde kompromissi töövaidluse lõpetamiseks; 04.03.2020 esitas kostja erakorralise töölepingu ülesütlemisavalduse TLS § 91 lõigete 1 ja 2 alusel, mille kohaselt oleks kostja viimane tööpäev olnud 04.03.2020. Kohus loeb need asjaolud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lõigete 2 ja 4 alusel tuvastatuks. TsMS § 436 lõike 7 ja Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-41-05 kohaselt on kohus asja lahendamisel seotud hageja ja kostja esitatud asjaoludega, kuid ei ole seotud nende õigusliku kvalifikatsiooniga.
13.Pooled vaidlevad selle üle, kas töölepingu erakorraline ülesütlemine töötaja poolt on kehtiv ja kui suurt hüvitist peab tööandja maksma juhul, kui erakorraline ülesütlemine on kehtiv.
14.Kohus selgitab, et töölepingu erakorralise ülesütlemise eelduseks on TLS § 87 järgi mõjuva põhjuse olemasolu (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-116-12, punkt 11). Töötaja võib töölepingu TLS § 91 lõike 1 alusel mõjuval põhjusel üles öelda, eelkõige kui kõiki asjaolusid ja mõlema poole huvi arvestades ei või lepingu jätkamist mõistlikult nõuda. Sama sätte järgi on töölepingu erakorralise ülesütlemise mõjuvaks põhjuseks ettenägematu asjaolu, mille tõttu saab poolte huve kaaludes eeldada, et lepingu täitmine on muutunud töötaja jaoks võimatuks. Võimatuse all tuleb mõista mitte ainult füüsilist võimatust, vaid ka sellist erakorralist olukorda, kus töötajalt ei saa mõistlikult oodata tööülesannete täitmist (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-111-14, punkt 14). TLS § 104 lõike 1 kohaselt on seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine tühine.
15.Esimesena põhjusena on avalduses märgitud, et hageja süüdistas kostjat laimamises ja usalduse kaotuse põhjustamises ning ähvardas politseisse teavitada omastamise süüdistuses, kui tööarvutit 10 minuti jooksul nõude esitamisest ei tagastata. Toimiku materjalidest nähtub, et hageja edastas kostjale 28.01.2020 e-kirja, milles märkis, et kostjal tuleb toimetada tööarvuti kontorisse ning hageja hindab aega, mida kostja panustab lapse eest hoolitsemisele. Lisaks kirjutas hageja, et töö tegemine, ka kostja vabal tahtel, ei ole aus kostja ega tema lapse suhtes. Kui on edasilükkamatud tööülesanded, täidab hageja need ise. Hageja palus veelkord kostjal toimetada tööarvuti kontorisse või kinnitada, kuhu hageja võib sellele järele tulla (t I kd lk 8, 43, 46). Seega nähtub kirjast, et kostja ei pidanud töövõimetuslehe ajal tööd tegema, vaid hageja soovitas kostjal oma lapse ees hoolitseda ning lubas ise täita kostja tööülesandeid. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja nõudis arvuti kohest tagastamist ning kostja koheselt ei reageerinud hageja kõnedele ja teatele Messengeris. Sellest tulenevalt teatas hageja, et kui kostja arvutit ei tagasta, pöördub hageja politseisse. Eeltoodust ei saa kohtu hinnangul järeldada hageja pahatahtlikkust kostja suhtes ega kostja ähvardamist. Hageja on täiendavalt selgitanud, et kuna ükski hageja pakutud viis tööarvuti tagastamiseks kostjale ei sobinud ning hageja arvas, et kostja soovib
käituda pahatahtlikult arvestades töötüli kostja õega, helistas hageja politseisse nõu saamiseks. Samuti andis politsei hagejale teada, et kostja hoiatamine politseisse pöördumisest olevat hageja kui tööandja ainuvõimalik viis anda töötajale teada seaduserikkumisest.
16.Mis puudutab kostja väidet, et hageja töötaja Q pommitas (alates kella 14:16) kostjat, et saada tagasi hagejale kuuluv sülearvuti, siis hageja selgitas, et tegelikult helistas hageja kostjale kell 14:11 ja kirjutas kell 14:16 talle Facebookis. Seejärel helistas Q kostjale vastavalt kell 14:48 ja kell 14:50. Kell 14:50 võttis kostja kõne vastu ning lubas tulla alla. Kuna kostja viivitas alla tulemisega, aga Q-l oli laps autos, siis helistas Q kostjale uuesti (t I kd lk 44-45). Juhul, kui kostja oleks hagejale andnud koheselt mõistlikult teada, kuidas hageja saab oma töövahendid kätte, ei oleks ta pidanud kostjale täiendavaid sõnumeid edastama ja kõnesid tegema.
17.Laimamise osas on hageja selgitanud, et 28.01.2020 tagastas kostja õde oma tööarvuti. Kostja õe postkastist nähtus, et kostja on töösuhte vältel vahetanud õega hageja esindajat halvustavaid e-kirju. Näiteks 22.01.2020 kell 11:04 oli kostja kirjutanud õele: „Ok ma saatsin jälle Word dokumendi. Vaatame, kas tõmbab teema üles, et igaüks saadab isemoodi.“ (t I kd lk 16). 27.08.2019 kell 11:37 saatis kostja õele järgmise sisuga e-kirja: „Seega, kas me lähme koos? [st kliendi juurde] Või ma kutsun siia ja siis on ülemus ka nagu krapsti kohal.“ (t I kd lk 17). Kuivõrd kostja oli taolisi kirjavahetusi pidanud õega mitmeid, ei ole eluliselt usutav, et kostja ei saanud aru, mida hageja esindaja pidas silmas laimamise all. Seetõttu ei saanud hageja kommentaar laimamise kohta tekitada kostjal ärevushäiret.
18.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostja esitanud logi temale tehtud telefonikõnedest perioodil 09.01.2020-31.01.2020. Antud tõenditest ei nähtu, kas eeltoodud kõik kõned tegi kostjale Q. Hageja on tunnistanud, et tema töötaja Q helistas kostjale 28.01.2020 kell 14:11, 14:16, 14:48 ja 14:50. Samuti on hageja selgitanud, mis põhjustel ta kostjale helistas. Lisaks nähtub, et Q saatis kostjale 28.01.2020 kirja kell 14:16, paludes tuua arvuti kontorisse 10 minuti jooksul, kuna hageja oli kostja suhtes usalduse kaotanud ning hageja teatas kostjale ka, et teavitab politseid. Kohus märgib, et ähvardamisega (karistusseadustiku (KarS) § 120) rünnatakse teise inimese vaimset tervist, kasutades psüühilist vägivalda. Selle sisuks on konkreetses ähvarduse adressaadis ettekujutuse loomine võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus, olulises ulatuses vara rikkumine või hävitamine) tekkimisest ja sellega temas hirmutunde tekitamine. Kohus ei leia, et Q poolt kostja teavitamine politsei poole pöördumise võimalusest oleks olnud kostjat ähvardav või kostjas hirmutunnet tekitav. Kohus nõustub hagejaga, et hageja pidi korraldama töö tegemist ka siis, kui kostja haigestus ja pidi muutma töö protsesse, et oleks tagatud töö sujuv jätkumine. See, et hageja vajab selleks oma töövahendeid on loomulik ega viita pahatahtlikule ja kostja suhtes halvustavale käitumisele. Lisaks on hagejal õigus juhtida kostja tähelepanu sellisele käitumisele, mis ei ole aktsepteeritav kolleegide ja juhtide suhtes.
19.Täiendavalt on hageja selgitatud, et kostja väide, et hagejal oli ligipääs töötaja arvutile olemas, jääb arusaamatuks. Hagejal oli ligipääs vaid kostja tööarvuti adminkaustale, mitte tööalasele kasutajale. Kostja tööalastele failidele ei pääse ligi adminkasutajaga, selleks on vaja on kostja tööalast kasutajat.
20.Kohus leiab, et hinnates poolte esitatud tõendeid ja seda, kuidas hageja on kostjaga suhelnud, ei ole tõendatud, et hageja vajadus oma tööd korraldada kostja haigestumise korral võis tekitada kostjas hirmu või ärevust.
21.Teise põhjusena on ülesütlemisavalduses märgitud, et hageja peatas kostja ligipääsu töömeilile ja Dropboxile. Kohus leiab, et kuna kostja oli töövõimetuslehel ja hageja teatas, et kostja tööülesanded organiseeritakse ringi ning palus kostjal haige lapse eest hoolitseda, tähendab eeltoodu, et kostja ei vajanud töövõimetuslehel tööalast arvutit ning hageja vajas arvutist andmeid kostja tööülesannete täitmiseks. Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid selle kohta, et hageja oleks kostjat kohustanud täitma tööülesandeid ajal, mil kostja viibis töövõimetuslehel. Lisaks tuleb arvestada, et kostja kasutuses olnud tööarvuti näol oli tegemist hageja varaga ning kostjal ei olnud töövõimetuslehel olles vajalik kasutada hagejale kuuluvat tööarvutit.
22.Kolmanda põhjusena on ülesütlemisavalduses märgitud, et hageja keelas kolleegidel kostjaga suhelda. Eeltoodu osas on kostja viidanud hageja ja kostja 30.-31.01.2020 kirjavahetusele sim-kaardi tagastamise teemal. Sama kinnitab ka W oma tunnistuses ja Facebooki kirjavahetuses kostjaga. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on Q ja kostja pidanud kirjavahetust 30.01.2020 (t I kd lk 48-50), millest nähtuvalt teavitas kostja kell 12:11 Q sellest, et alates 31.01.2020 avatakse haigusleht tema enda haigestumise tõttu. Q vastas kell 12:15, milles tänas kostjat teavitamise eest ja palus tal mh toimetada kontorisse oma töötelefon. Kell 12:37 teavitas kostja, et sissetulevad kõned on kostja teada ümber suunatud ning kostja soovib anda sim-kaardi kolleeg W kätte, paludes ära tuua kostjale vajalikud prillid ja turvatool autost. Eeltoodud kirja peale teatas Q omakorda, et W täitab oma tööülesandeid ja tal ei ole aega mööda linna ringi sõita ja kostja asju tarnida. Samas pakkus Q välja, et toob ise ära kostjale tema lapse turvatooli ja prillid ning võtab enda kätte töötelefoni sim-kaardi. Kostja omakorda kirjutas Q-le kell 15:02, et peale tööaega toimetab ta W kätte sim-kaardi. Kostja eeltoodud pakkumise osas vastas Q kell 15:14, et ei ole nõus vastu võtma sim-kaarti W-lt, kuna peale tööpäeva lõppu läheb W koju. Lisaks juhiti kostja tähelepanu asjaolule, et haige inimene peaks kodus olema ja mitte kokku puutuma tervete kolleegidega. Samuti teavitati kostjat, et sim-kaardile saab tulla järele C või on kostjal võimalik jätta kaart turvaümbrikus Haldusmaailma/BB postkasti kontori esimesel korrusel juhul, kui kostja tunneb ennast piisavalt tervelt, et ringi liikuda. Kohus märgib, et eeltoodud kirjavahetusest ei nähtu, et hageja oleks kostja suhtes ebaviisakas või vaenulikult meelestatud olnud. Eeltoodut ei lükka ümber ka kostja ja W kirjavahetus (t I kd lk 60), millest nähtub, et kostjal oli palutud panna sim-kaart postkasti.
23.Lisaks on kostja esitanud W selgituse (t I kd lk 58-59). Hageja on tõendi osas selgitanud, et W ei tahtnud töötajaga kokku saada ja küsis hageja esindajatelt selles osas nõu. Hageja esindajad ütlesid W-le, et ta ei pea midagi tegema, st W ei pea töötajaga kokku saama, et töötaja saaks sim-kaardi tagastada. Kohus leiab, et W selgitusega ei ole tõendatud kostja väide, et kostjal ei lubatud kolleegidega suhelda. W ja kostja Messengeri kirjavahetusest nähtub, et W on kostjale kirjutanud „C (st tööandja esindaja) ütles, et ma ei pea seda tegema [...] Paluvad sul visata postkasti.“. Samuti ei nähtu kostja ja W vahelisest Messengeri kirjavahetusest, et W-l oleks keelatud kostjaga suhelda. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et tal oli keelatud kolleegidega suhelda, kuna kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on kostja kolleegiga suhelnud.
24.Neljanda põhjusena on ülesütlemisavalduses märgitud, et hageja tagandas kostja Facebooki lehe administraatori positsioonilt lehe moderaatoriks. Hageja 29.02.2020 sisekorraeeskirjadest nähtub, et ettevõtte varaks loetakse ka intellektuaalset vara ja sellega ümberkäimist/kasutamist/ligipääsude jagamist ja kontrollimist korraldab tööandja vastavalt vajadusele ja oma äranägemise järgi ning intellektuaalseks varaks loetakse mh ettevõtte Facebooki leht (t I kd lk 21 pöördel). Hageja on täiendavalt selgitanud, et peamised erinevused Facebooki grupi administraatori ja moderaatori rolli vahel on järgmised: 1) administraator saab teha teise liikme administraatoriks või moderaatoriks või eemaldada administraatori või moderaatori ning 2) hallata grupi seadeid (nt muuta grupi nime, kaanefotot ja privaatsusseadeid) (t I kd lk 98). Eeltoodust nähtub, et Facebooki grupi administraatori ja moderaatori ülesannete ning õiguste vahel ei ole tegelikult sisulist vahet. Hageja ei muutnud moderaatoriks määramisega kostja tööülesandeid. Administraatori positsioonilt moderaatori positsioonile liigutamine ei saanud põhjustada kostjale ärevushäiret ja olla seetõttu põhjuseks töölepingu erakorralisel ülesütlemisel. Muudatuse põhjuseks oli asjaolu, et kui kostja töösuhe peaks kunagi lõppema, ei tekiks hagejal probleeme talle kuuluva Facebooki grupi kasutamisega.
25.Kohus leiab, et kostja poolt töölepingu erakorralises ülesütlemisavalduses esiletoodud neli põhjust ei saanud kostja tervisele reaalset ohtu tekitada, millest tulenevalt oleks kostja olnud õigustatud töölepingut erakorraliselt üles ütlema. Samas on kostja täpsustanud, et ülaltoodud asjaolud ja selle fooniks olnud töökliima tekitasid temas ärevushäire, depressiooni ja unetuse. Kostja ei ole kunagi väitnud, et sellise seisundini viisid teda tööülesanded. Ärevushäire tekkis tööandja käitumisest ja põhjendamatutest süüdistustest alates 28.01.2020 erikohtlemise tõttu (Facebooki lehe erinevad positsioonid). Olles 2,5/1,5 aastat eeskujulik töötaja, olid taolised ähvardused ja süüdistused väga karmid. Eriti raskeks tegi olukorra see, et talle ei selgitatud kordagi, mille tõttu temaga niimoodi käitutakse ning käitumine kordus nii tööarvuti kui simkaardiga seonduvalt. Töökliima osas on kostja esitanud kohtule õe ja W selgitused. Hageja on seisukohal, et tema töökeskkond on üldiselt hea ega põhjusta töötajatel ärevushäireid. Hageja palus töötajal Z-l kirjeldada töökeskkonda. Kostja on hageja eeltoodud tõendi osas märkinud, et Z ei olnud tööl 27.01.2020 ega 28.01.2020 ning ta ei saa anda hinnangut sündmuste ja asjaolude kohta, mida ta ise näinud ega kuulnud ei ole.
26.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt kirjeldab W töökliimat järgmiselt: „Viimasel ajal olid meil tööl pingelised suhted kolleegide vahel ja ka kolleegide ja ülemuse vahel. Q sõnade järgi ei olnud me tema soovitud tulemusi saavutanud, meile tehti selgeks, et töötajad süüdi. Viimased pool aastat oli juttu, et tuleb midagi muuta ja teha tööd teistpidi. Kuna aeg venis ja ülemus ei pööranud rohkem sellele tähelepanu töötas kontor oma tavapärases koormuses ja kõik tegid oma tööd. Suur aastalõpu projekt oli detsembris 2019 meil käes ja kõik pingutasid selle jaoks töötades 24/7, olles kätte saadavad nii firma klientidele kui ka töötajatele. Kõik olemasolevad kliendid olid teenindatud. Jaanuaris saime jõuluürituse, mis minu arvates tähendas ka seda, et saame kõikidest probleemidest koos üle, kuigi ees ootasid meid kõiki personaalvestlused“. Ülejäänud osa W kirjast käsitleb tema enda olukorda ülemusega ning selgitusi sellest, kuidas toimus tööarvutite ja kostja sim-kaardi tagastamine ning kostjaga suhtlemise keelamine hageja poolt. Kostja õe kirjeldusest töökliima osas (t lk 61-62) nähtub, millised olid kostja õe tööülesanded, kuidas toimus suhtlemine
hagejaga. Lisaks on kostja õde selgitanud, et üleüldised sisekorraeeskirjad puudusid, kuidas hageja jälgis enda töötajate poolt tööauto kasutamist, haiguslehe ja puhkuste ajal töötamist, milliseid väljendeid kasutas Q töötajate suhtes. Samuti kirjeldas kostja õde intsidenti kostja ja Q vahel paar kuud tagasi ja seda, kuidas esimeseks lahkujaks oli sekretär ning kirjeldas enda vestlust hageja esindajatega. Z seletuskirjast (t lk 2526) nähtub, et ta peab hageja töökeskkonda üsna avatuks ning toetavaks, meeskonna liikmed on abivalmid ning toetavad. Üldiselt püütakse probleemsed olukorrad ühiselt lahendada ning jagatakse omavahel kogemusi ja teadmisi. Nõrgemateks kohtadeks pidas Z kommunikatsiooni ja meeskonnatööd. Lisaks märkis Z, et töökeskkonnas esines konflikte. Samuti selgitas Z kostja õe töölt lahkumisega seonduvat ja pidas suhtlust juhiga avatuks ning toetavaks.
27.Kohus märgib, et eeltoodud selgitused töökliima osas on vastukäivad. Kohus leiab, et tegemist on subjektiivsete selgitustega tulenevalt sellest, kuidas üks või teine töötaja sisekliimat ise tunnetas. Samas tuleb silmas pidada, et ükski ülalnimetatud töötajatest ei viibinud Q ega kostja jutuajamise juures 28.01.2020, mis kostja hinnangul temas erikohtlemise tõttu ärevushäireid tekitas. Ülaltoodud selgitustest nähtuvalt olid W ja kostja õde hageja töökliima osas pigem negatiivselt meelestatud, samas hageja Z pidas töökliimat pigem positiivseks, kuigi tunnistas, et esineb küll probleeme, kuid täpsustas, et probleemide olemasolu korral nendega ka tegeletakse. Kohus leiab, et kuna eeltoodud selgitused on subjektiivsed ja antud töötajate arvamused on kujunenud vastavalt sellele, kuidas nemad hageja juures töötades töökeskkonda tunnetasid enda kogemuste kaudu, ei ole eeltooduga tõendatud, et ka kostja osas oleks töökeskkond olnud halb ja kostjale seetõttu ärevushäireid tekitav.
28.Lisaks on kostja esile toonud, et hageja aktsepteeris vahest vajalikke töötajate ärakäimisi - mitte üksnes kostja omi, samas oli kogu puhkuste kasutamine/muutmine hageja range kontrolli all. Õppimine ja õppepuhkuste kasutamine oli pigem töötajate “eralõbu” ning ka arstil tuli käia pigem vabast ajast. Eelnimetatut tõendavad kostja hinnangul 14.03.2019 hageja kirjast kuvatõmmis koolituspäeva kohta (t lk 106), 19.06.2019 üldkoosoleku protokoll arstil käimiste ja lapsepäevade kasutamise kohta (t lk 107), 09.12.2019-10.12.2019 poolte kirjavahetus õppepuhkuse mittelubamise kohta (t lk 108), septembrikuise kalibreerimise koolituse edasilükkamise põhjendus (t lk 109).
29.Hageja on esile toonud ja esitanud tõendi selle kohta, et hageja töökliimat ja töökeskkonda on kontrollinud Tööinspektsiooni kontroll ja leidnud selle kõigile Tööinspektsiooni nõuetele vastavuses oleva (t lk 90-91). Kostja on märkinud eeltoodud tõendi osas, et töökliimat ja töökeskkonda on kontrollitud pärast kostja haigestumist ja töölt eemaloleku ajal, mistõttu ei saa teha järeldust, et kõik oli korras ka enne seda.
30.Hageja on täiendavalt selgitanud, et ettevõtte eripärast tulenevalt ongi aasta lõpp kiirem ja pingelisem periood, sest hageja teenindab aasta lõpus XXX oluliselt suurenenud kaubamahtudest tulenevaid tellimusi. Seetõttu on kalendriaasta lõpp olnud kiirem juba mitmeid aastaid ning kõik töötajad on sellest teadlikud. Hageja alustab ettevalmistust aastalõpu projektideks juba septembris ning värbab iga-aastaselt projektide teenindamiseks ligikaudu 100 uut töötajat. Ka hageja koostatud ametijuhendis on kirjas, et „hooajati võib töö maht ja intensiivsus oluliselt suureneda või vastupidiselt väheneda“ (t lk 92). Lisaks tuli hageja töötajatele vastu, nt võisid
töötajad varem töölt lahkuda. Nii lahkus kostja korduvalt varem töölt, sest tal oli vaja last lasteaiast ära tuua ja õde autoremonti sõidutada (t lk 93-95). Samuti lubas hageja kostjal korduvalt kasutada puhkuste ajakavasse märkimata puhkust järgimata 14päevast etteteatamistähtaega (t lk 96-97, pöördel).
31.Kohus märgib, et poolte esitatud tõendid töökliima osas on esitatud järgmistel kuupäevadel: 14.03.2019, 19.06.2019, 09.12.2019-10.12.2019, 10.06.2019, 10.09.2019, 23.09.2019, 22.05.2019, 22.02.2019, 01.06.2018 ja 28.10.2019. Kohus leiab, et viidatud tõendid töökliima osas ei tõenda kostjal ärevushäire tekkimist 28.01.2020, kuna on esitatud varasematel kuupäevadel ja tõenditest nähtuvalt olid pooltel erinevad arusaamised töökorralduse osas. Samuti on Tööinspektsioon koostanud kokkuvõtte hageja töökliima osas 27.02.2020 ehk ajal, mil kostja juba viibis haiguslehel. Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et asjaolud, kas hageja lubas kostjal ja oma teistel töötajatel tööajast arsti juures käia või muid asju ajada, sh varem töölt lahkuda, puhkust võtta, koolis käia ehk kõik see, kuidas hageja töö tegemist korraldas ei ole mõjuvaks põhjuseks ega õigusta käesoleval juhul kostja poolt töölepingu erakorralist ülesütlemist. Kui kostja ei olnud rahul töökorraldusliku poolega hageja juures, oleks eeltoodud asjaoludest tulenevalt kostjal olnud võimalik tööleping korraliselt lõpetada.
32.Kostja on seoses oma ärevushäirega esile toonud, et häire tekkis hageja käitumisest ja põhjendamatutest süüdistustest alates 28.01.2020 ning kostja erikohtlemise tõttu. Lisaks eeltoodule on kostja kinnitanud, et tema poolt töölepingu erakorralise ülesütlemisavalduses toodud põhjused olid reaalselt tema jaoks šokeerivad, hirmutavad, ärevust ja pinget tekitavad, mis põhjustasid ja süvendasid terviseprobleemi, millise perearst diagnoosis esmakordselt 30.01.2020 kui ärevushäire ja millist raviti kostjal pikaajaliselt ka pärast töösuhte lõppemist. Kostja kannatas sügavate unehäirete all, isutus ja meeleolumuutused ning ärevus - kõik kokku tekitasid tal tugeva depressiooniseisundi.
33.Perearsti anamneesist (t lk 56) nähtub, et 30.01.2020 kurtis kostja, et tema väidetavad ärevushäired kestavad juba üle kuu (st ärevushäire tekkis 30.12.2019 või ka varem). Samas 24.01.2020 toimunud arenguvestlusel ei maininud kostja hagejale, et tal on terviseprobleemid, halb olla, ärevushäired või midagi sarnast, mis on tingitud töökeskkonnast või töötamisest. Lisaks on kostja avaldanud, et talle tema töö meeldis ja ta sai sellega edukalt hakkama. Kohus leiab, et kuigi tööl käimine võib olenevalt tööperioodist või töö iseloomust tekitada küll töötajas pingeid, ei ole kostja käesoleval juhul tõendanud, et tema poolt töölepingu erakorralise ülesütlemisavalduses märgitud põhjused, mis olid tingitud hageja kui tööandja käitumisest, tekitasid kostjas ärevushäireid. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt said kostja terviseprobleemid (ärevushäired) alguse juba varem kui 28.01.2020 ja lisaks ei avaldanud kostja 24.01.2020 arenguvestluses, et tal on tööst tulenevalt tekkinud terviseprobleemid. Kostja oli juba alates 30.01.2020 töövõimetuslehel ärevushäirete tõttu. Ärevushäirete tekkimist seoses töösuhtega mainis kostja 04.03.2020 ülesütlemisavalduses. Seega oli kostja 1,5 kuud kodus haiguslehel ning tegi alles seejärel esimest korda teatavaks hagejapoolsed väidetavad olulised töölepingu rikkumised. TLS § 91 lõike 4 kohaselt võib töötaja töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama. Kohus leiab, et kuna kostja poolt esiletoodud rikkumised olid kostja jaoks olulised, ei saa kohtu hinnangul mõistlikuks pidada töölepingu TLS § 91 alusel ülesütlemisega viivitamist
ligi 1,5 kuud. Juhul, kui kostja ärevushäire oleks olnud põhjustatud hageja käitumisest, ei oleks mõistlik isik viivitanud töösuhte erakorralise ülesütlemisega 1,5 kuud, vaid oleks töösuhte lõpetanud koheselt.
34.Lisaks on hageja esile toonud, et tal on põhjendatud kahtlus, et kostja eesmärgiks oli öelda tööleping erakorraliselt üles ning survestada hagejat seeläbi sõlmima ka kostjaga kompromiss, mille alusel hageja kostjale õigusrahu huvides hüvitise tasuks, kuna kostja lõpetas töölepingu vahetult pärast seda, kui hageja ja kostja õde olid sõlminud kompromisslepingu töötüli lõpetamiseks. Kohus leiab, et tegemist on hageja paljasõnaliste väidetega. Hageja ei ole tõendanud, et kostja ja tema õe töölepingute ülesütlemine oleksid olnud seotud ja teineteisest sõltuvad.
35.Kostja on märkinud, et hageja ei ole oma käitumist ja suhtumist kostjasse muutnud ka pärast seda, kui kostja töölepingu erakorraliselt üles ütles. Hageja on viivitanud kostja osas kannete tegemisega töötamise registrisse (t lk 63-66). Kohus märgib, et antud kirjavahetusest nähtuvad poolte erimeelsused töölepingu lõpetamise aluse osas, mis on ka käesoleva vaidluse esemeks, mistõttu ei saa kohus lugeda hageja käitumist kostja suhtes pahatahtlikuks.
36.Ülalmärgitud põhjendustel on kohus kokkuvõtvalt seisukohal, et hageja ei rikkunud kostjaga sõlmitud töölepingut, mis oleks andnud kostjale õiguse tööleping erakorraliselt üles öelda ja töölepingu erakorraline ülesütlemine on sellest tulenevalt TLS § 104 lõike 1 kohaselt tühine. Kuna kostja poolt töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine, tuleb töölepingu lõpetamise aja kindlaksmääramisel juhinduda TLS § 107 lõikest 2. TLS § 85 lõike 4 kohaselt kui töötajal ei ole tähtajatu töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks alust, loetakse ülesütlemine korraliseks seaduses sätestatud etteteatamistähtajaga. TLS § 98 lõike 1 järgi peab töötaja tööandjale korralisest ülesütlemisest ette teatama vähemalt 30 kalendripäeva. Kohus loeb kostja töölepingu lõppenuks alates 04.04.2020.
37.Eeltoodud põhjendustel jätab kohus tsiviilasja materjalide juurde võtmata kostja poolt 17.09.2020 esitatud tõendi - Töötukassa otsuse osalise töövõime tuvastamise kohta 14.08.2020 (elektrooniliselt esitatud tõendi puhul selle tagastamist ei toimu).
38.Samuti on seni lahendamata hageja 17.09.2020 taotlus asendada jõustunud kohtuotsuses Ä nimi tähemärkidega Ä.Ä ning mitte avaldada Ä isikukoodi, sünniaega ega aadressi. Taotlus on esitatud põhjusel, et kuna hagejal puudusid muud võimalused oma seisukohtade tõendamiseks, pidi hageja kohtule esitama 02.04.2020 hagiavalduse lisad 2 ja 7. Samas võib nende sisu kohtuotsuses avaldamine tuua kaasa uusi õigusvaidluseid hageja ning Ä vahel. Lisa 7 (kokkulepe) punkti 4 kohaselt kohustuvad pooled (s.o hageja ja Ä) hoidma konfidentsiaalsena ja mitte avaldama kolmandatele isikutele kokkuleppega, töölepingu täitmisega ja selle lõpetamisega seotud asjaolusid. Seetõttu palub hageja avaldada kohtuotsuses võimalikult vähesel määral 02.04.2020 hagiavalduse lisade 2 ja 7 sisu ning Ä töölepingu lõpetamisega seotud asjaolusid. Kostja märkis, et nimetatud kompromisslepingu esitamisega on hageja juba rikkunud selles sätestatud konfidentsiaalsuskohustust.
39.TsMS § 462 lõike 2 kohaselt asendatakse andmesubjekti taotlusel või kohtu algatusel jõustunud kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalide või tähemärgiga ning ei avalikustata tema isikukoodi, sünniaega, registrikoodi ega aadressi. Riigi- või kohaliku
omavalitsuse asutuse, avalik-õigusliku juriidilise isiku või muu avaliku võimu kandja andmeid kohtulahendis ei varjata. Õiguskirjanduses on selgitatud, et andmete piiramist võivad taotleda kõik kohtuotsuses nimetatud subjektid, kelle isikuandmeid töödeldakse, sõltumata sellest, kas tegemist on menetlusosalise, tunnistaja või muu lahendis viidatud isikuga. Taotleda saab vaid enda, mitte mõne teise menetluses osaleva isiku andmete varjamist (nt hageja ei saa taotleda oma ema või isa andmete varjamist) (Tsiviilkohtumenetluse seadustik II. Kommenteeritud väljaanne. Kõve. V, Järvekülg. I, Ots. J, Torga. M. Tallinn 2017, lk 1251). Eeltoodust tulenevalt ei saa hageja taotleda kellegi teise isiku andmete varjamist, mistõttu jätab kohus hageja vastava taotluse rahuldamata. Küll aga märgib kohus, et ei ole otsuses kostja õde nimeliselt märkinud, välja arvatud hageja 17.09.2020 taotluses, kus hageja on kostja õe nime esile toonud. Kohus jätab hageja 17.09.2020 taotluse rahuldamata.
40.TsMS § 173 lõike 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Juhindudes TsMS § 162 lõikest 1 tuleb seoses hagi rahuldamisega ja vastuhagi rahuldamata jätmisega menetluskulud jätta kostja kanda.
41.Kohus määrab hageja menetluskulud rahaliselt kindlaks peale käesoleva kohtuotsuse jõustumist (TsMS § 177 lõike 1 punkt 2, TsMS § 177 lõige 2). Apellatsioonkaebus
42.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata ning rahuldada vastuhagi. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
43.Maakohus tugines järeldustes üksnes valitud tõenditele, jättis osa tõendeid materjalide juurde võtmata ning osa tõenditest tähelepanuta. Maakohus viitas poolte seisukohtade esitamisel hageja poolt väidetavalt esitatud dokumentidele, mida ei ole apellandile kätte toimetatud ega nähtavaks tehtud (23.09.2020 menetlusdokument).
44.Maakohus jättis rahuldamata apellandi 17.09.2020 taotluse Töötukassa 14.08.2020 tõendi asja juurde võtmiseks. Kostja on seisukohal, et TsMS § 237 lõike 1, § 331 ja § 330 lõike 1 alusel tulnuks tõend vastu võtta. Kohus ei andnud menetlusosalistele tähtaega eelmenetluses tõendite esitamiseks ega saa seetõttu väita, et 17.09.2020 oli tõend esitatud tähtaega rikkudes. 14.09.2020 määrusega rahuldas maakohus hageja taotluse tõendite kogumiseks ja kohustas kostjat esitama tõendid Töötukassas arvel oleku ja saadud hüvitiste kohta 3 päeva jooksul ning ühtlasi andis teada, et eelmenetlus lõpeb 14.09.2020. Pooled olid esitanud taotlusi juba varasemalt – hageja 10.06.2020 tõendite kogumiseks, kostja 07.05.2020 hageja tõendi vastuvõtmata jätmiseks. Taotlused olid lahendamata kuni 14.09.2020 ja kostja ei saanud eeldada, et antud olukorras kohus tähtaegu rohkem ei määra. Maakohus ei lahendanud kostja taotlust hageja esitatud tõendi (Ä ja hageja vahel sõlmitud kompromisslepingu) tagastamiseks.
45.Maakohus märkis üldjuhul õigesti asjaolud, mille osas pooltel vaidlust ei ole. Küll aga ei ole käesoleva vaidluse esemeks Ä ja hageja vahelise töövaidluse asjaolud. Seega selle fakti märkimine tuvastatud asjaolude hulgas ei ole vajalik.
46.Maakohus jõudis ebaõigele järeldusele, et avalduses toodud 4 põhjust ei saanud tekitada töötaja tervisele reaalset ohtu ja seeläbi anda alust tööleping erakorraliselt üles öelda. Olulisemaks põhjuseks, millest said sisuliselt alguse tööst tingitud ärevushäired, oli hageja tegevus 28.01.2020. Kostja leidis, et nii hageja sõnum kui mitmekordne helistamine olid teda šokeerivad, hirmutavad ja ärevust tekitavad, teda põhjendamatult laimus süüdistavad. Ligipääsu peatamine tema töömeilile ja Dropboxile kohe pärast arvuti tagastamist oli täielikult ootamatu. Mitte kunagi varem, ka mitte töövõimetuste ega puhkuste ajal, ei olnud temalt tagasi küsitud arvutit ega võetud ligipääsu töömeilile ega kasutatavasse keskkonda Dropboxis. Tööandjal ei olnud vajadust arvutit enda valdusesse saada, kuivõrd kogu tööalane info oli olemas Dropboxis ja sinna oli hagejal juurdepääs. Telefoni sim-kaardi tagastamise nõue kopeeris käitumist arvutit tagasi nõudes (süüdistused usalduse kaotuses, politseisse pöördumine). Hageja 30.-31.01.2020 kirjadesse lisandunud terminid „omastamine kui kuritegu“ ning rahalise nõudega ähvardamine tekitasid töötajale uue šoki ja veel enam pingeid.
47.Maakohus on tõendeid hinnates põhjendamatult lähtunud vaid hageja selgitustest. Kostja esitatud tõenditest nähtub, et kuni 28.01.2020 kell 14.16 saadetud kirjani oli hageja töötajale saatnud ühe e-kirja, kus palus arvuti tagastamist. Mitte mingisugust muud viisi või võimalust arvutit tagasi saada hageja ei pakkunud. Apellandi nägemusel olid kell 14.16 saadetud sõnumis süüdistused, mida hageja ei ole millegagi tõendanud - ühestki hageja tõendist ei nähtu, milline kostja tegu võis temas põhjustada usalduse kaotuse, milline tema teguviis tähendaks tööandja laimamist või miks peaks teda süüdistatama omastamises, kui töötaja 10 minuti jooksul arvutit ei tagasta. Viitamata kirjas millal ja kellega peetud kirjavahetusest tööandja enda laimamist välja luges, ei saanud apellant kuidagi aru, milles teda süüdistatakse. Hageja esitatud kahest kirjast kostja ja Ä vahel (jaanuaris 2020, augustis 2019) ei ole võimalik välja lugeda laimu levitamist tööandja suhtes. Väide, et selliseid kirju oli veel, on tõendamata. Maakohtu järeldus, et selline süüdistus ei saanud töötajale ärevust tekitada, on alusetu ja üksnes hageja selgitustest tulenev.
48.Maakohus seadis kahtluse alla kostja telefonikõnede logis näidatud helistaja isiku. Samas hageja ise ei ole väitnud, et telefon +372 507 9770 ei kuulu juhatuse liikmele Q-le.
49.Maakohus on otsuses küll välja toonud poolte erinevad seisukohad kostja FB administraatori positsioonilt moderaatoriks tagandamise põhjustest, kuid ei ole seda asjaolu hinnanud. Otsuses osundatud hageja väljavõte FB kodulehelt ei ole hageja FB leht ja lisaks on see esitatud võõrkeelsena. Hageja ei ole ühegi tõendiga tõendanud, et kostja tööülesandeid tema positsiooni muutmine ei mõjutanud. Kostja jääb seisukoha juurde, et üksnes sisekorraeeskirjade muutmisega ei ole võimalik muuta töötaja positsiooni ega tööülesandeid. Seda olenemata asjaolust, et hagejal oli õigus töökorralduslikke dokumente muuta. Hageja tegevust ei muuda seaduspäraseks kohtuotsuses toodud põhjendus - kui kostja töösuhe peaks kunagi lõppema, ei tekiks hagejal probleeme talle kuuluva FB grupi kasutamisega. Kostja leiab, et selline tema positsiooni/tööülesannete muutmine pärast ühekuulist töövõimetuslehel viibimist oli ebaproportsionaalne meede ja kindlasti mitte sel hetkel hädavajalik. Küll näitas see kostjale, et hageja püüab tema õigusi/tegutsemisvaldkondi vähendada võimalikult palju ja allutada ta võimalikult jäigale tööandja kontrollile. Ärevushäire ja depressiooniga töövõimetuslehel oleva töötaja jaoks ei olnud selline otsus tervenemist
soosiv – pigem haigust süvendav ja üheks põhjuseks töölepingu erakorralisel ülesütlemisel.
50.Kostja esitas poolte kirjavahetuse 30.-31.01.2020, W tunnistuse ja kirjavahetuse kostjaga. Maakohus leidis, et kirjavahetusest ei nähtu hageja ebaviisakus või vaenulik meelestatus kostja vastu, samuti leidis kohus, et W kirjavahetusest kostjaga ei nähtu, et kolleegil oleks keelatud kostjaga suhelda ja et kostja ei tõendanud, et tal oli keelatud kolleegidega suhelda. Kostja leiab, et kohtu järeldus ei tulene tema esitatud tõenditest. Poolte kirjavahetusest on maakohus võtnud välja meelevaldsed lõigud/laused ja jätnud hindamata olulised väljaütlemised, eelkõige: 1) 31.01.2020 kirjutas Q kell 9.45 kostjale: „Kuna sa ei olnud valmis C ega minuga kohtuma, et üle anda töö- SIM kaart, siis pöördume politseisse omastamise osas. Kõik võimalused on sulle ette kantud, et SIM tagastada, see on tahtlik töö takistamine ja sellega kaasneb rahaline nõue sinu vastu. Sinu käitumine on pahatahtlik“. Kostja vastas kell 10.16: „Nagu sa tead viibin ma haiguslehel. Püüdsin eile sinuga kokkuleppele jõuda, kuid ükski minu poolt välja käidud lahendus sulle ei sobinud ja vastupidi. Samuti keelasid sa teistel kolleegidel minuga kohtumise, et mul oleks olnud võimalus neile peale nende tööpäeva lõpus sim üle anda. Lahendan simi toomise tänase päeva jooksul, ma ei ole pahatahtlikult käitunud. Seda enam et eelnevalt pole haigestumise korral selliseid nõudmisi olnud. Palun selgita miks mind korduvalt juba politseiga ähvardatakse ja kiusatakse?“ Hageja vastas kell 10.41: „SIM -kaardi näol on tegemist tööandja varaga, seega on meie otsustada, milline on õige viis toimetada SIM -kaart meie valdusesse./.../ Tööandja vara ilma tööandja kirjaliku nõusolekuta enda valduses hoidmine on karistusseadustiku mõistes kuritegu...“ Kostja leiab, et tõenditest nähtub üheselt hageja eesmärk kostjat hirmutada ja tema vaenulik meelestatus kostja vastu.
51.Samuti on maakohus ebaõigesti hinnanud W-ga peetud kirjavahetust ja W selgitust. Kirjavahetusest nähtub, et W kirjutas kostjale: „G (hageja esindaja Q ) ütles et ma olen tööl ja ei saa su asju ajada“. Kohtu järeldus selle kohta, et W küsis tööandjalt nõu (kuna ta ei tahtvat sim-kaarti kostjalt vastu võtta), on meelevaldne ega tugine ühelegi hageja esitatud tõendile. Vastupidi – W selgituses on selgelt kirjutanud: „... Mis puudutab just X siis tean et tema käest oli nõutud ka sim-kaardi tagastamine. Minule keelati temaga kohtuda ja midagi tema käest võtta./.../ 27.03.20 helistas Q mulle ja palus tunnistust, et ta ei ole mul keelanud X-ga suhelda. Ma keeldusin, kuna see oleks olnud valetamine.“ Apellant ei ole kunagi väitnud, et temal keelati kolleegidega suhelda, küll aga kolleegidel temaga.
52.Apellant ei nõustu maakohtuga, et ülesütlemisavalduses esile toodud põhjused ei saanud tema tervisele reaalset ohtu tekitada. Selline järeldus ei tulene tõenditest. Töötajalt ähvarduse ja põhjendamata usalduse kaotuse süüdistuse saatel töövahendi nõudmine, politseisse pöördumisega ja võimaliku rahalise nõude esitamisega ähvardamine ei olnud kohased meetmed ja tekitasid töötajas ärevust, ebakindlust, stressi. Teistkordne politseiga ähvardamine tundus töötajale juba reaalselt toimuv ning mõjus talle väga rusuvalt ja pingeid veelgi tõstvalt. Lisades veel kolleegidel temaga suhtlemise keelamine ning lõpuks tema tagandamine FB lehe administraatori positsioonilt olid kõik kokku mõjuvateks põhjusteks töölepingu erakorralisel ülesütlemisel. Kõik need põhjused olid reaalselt tema jaoks šokeerivad, hirmutavad, ärevust ja pinget tekitavad, mis põhjustasid ja süvendasid terviseprobleemi, millist raviti pikaajaliselt ka veel pärast töösuhte lõppemist. Ehkki apellant ei ole otsesõnu töölepingu ülesütlemisavalduses ega vastuhagis väljendanud endaga toimunut kui
töökiusamist, siis kõik temaga toimunu on tegelikult käsitletav kui töökiusamine, millisele järeldusele pidanuks maakohus kostja arvates ka tulema.
53.Maakohus analüüsis töökliimat iseloomustavaid tõendeid, kuid jõudis ebaõigete ning kohati vastukäivate järeldusteni, millele apellant ei ole kunagi viidanud. Ükski aastate 2018-2019 kohta maakohtu poolt välja toodud tõenditest ei ole kostja esitatud ja ta ei ole neile ka viidanud kui töölepingu erakorralise ülesütlemise põhjustele. Kostja kirjeldas õhkkonda tööandja kontoris viimase paari kuu jooksul enne töövõimetuslehele jäämist pingestatuna, samuti töötajate ja tööandja vahelisi erimeelsusi. Perearsti anamneesi kohaselt oligi kostja 30.01.2020 kaevanud meeleoluhäireid, ärevust ja seesmist pinget, millele lisandus unetus. 28.01.2020 alguse saanud tööandja käitumine ja sellele järgnenu olid apellandile reaalselt šokeeriv ja süvendasid terviseprobleemi, mille perearst diagnoosiski esmakordselt 30.01.2020 kui ärevushäire. Kõrvutades alates 28.01.2020 tööandja käitumist/suhtumist temasse ja perearsti anamneesi, on võimatu selles mitte märgata ajalist paralleeli. Esmased varasemad sümptomid ei välista konkreetse diagnoosi saamist hiljem, kui töötaja selle seotuse oma igapäevatööga välja toob.
54.Kostja ei nõustu, et mõistlikuks ei saa pidada töölepingu ülesütlemisega viivitamist ligi 1,5 kuud. Kohus ei lükanud ümber kostja väiteid selle kohta, et hageja ei ole käitumist ega suhtumist kostjasse muutnud ka pärast töölepingu erakorralist ülesütlemist. Kostja teavitas hagejat töövõimetusest kirjavahetuses 30.-31.01.2020, Igakordne töövõimetuslehe pikendamisest teavitamine oli viiteks tõsisele tervisekahjustusele. Kostja ravist arsti ettekirjutuste kohaselt ja tema eesmärk oli terveneda ja naasta tööle. Kostja prioriteet oli pühenduda tervise korda saamisele ja et tervisehäire oli tingitud olulisel määral töösuhtest, siis sellest paranemiseks oli loomulik samm niipalju kui võimalik mitte mõelda tööle, sh ka võimalikule töösuhte lõpetamisele. Hageja jätkuv tegevus kostja suunal (viimane – positsiooni ja ülesannete ühepoolne muutmine FB lehe haldamisel) ei jätnud talle muud võimalust kui tervise nimel töösuhe üles öelda. Töövõimetuse algusest 1 kuu ja 5 päeva möödumisel lepingu ülesütlemine ei toimunud ebamõistlikult pika aja möödumisel. Tegemist oli olulise sammuga tööelus.
55.Apellant ei nõustu kohtu suhtumisega töölepingu lõppemise kande tegemisega viivitamisesse töötamise registris. See, et poolte vahel käib lepingu lõppemise aluse üle vaidlus, ei õigusta kande tegemisega viivitamist. Kohtupraktika kohaselt tuli TÖRi igal juhul kanda töötaja avalduses näidatud alus. Sellest tulenevalt tekkis apellandil ka õigus töötuskindlustushüvitisele. Töövõimetuslehtede kinnitamisega viivitamisele maakohus tähelepanu ei omistanud. Ometi sõltus hagejast apellandile ravikindlustusseadusega ettenähtud hüvitise maksmine. Põhjendamatu viivitamine jättis töötaja sissetulekuta.
56.Maakohus jättis hindamata hagiavalduse punktist 25 nähtuva hageja suhtumise kostjasse ja tema tervisesse. Mh kirjutas tööandja: „Mida on mul kommunikeerida töötajale muudatusest, mis tema tööd absoluutselt ei muuda. See on umbes sama, et meil on kaks sissepääsu ja ma ükspäev ütlen, et nüüd siseneme ainult Mustamäe tee uksest, teine uks on kinni ja siis selle peale lendab kellelgi sitt ventikasse ja ta saab ärevushäire ja seda sellepärast, et kõik peavad ühest uksest tööle tulema. Vabandust, et nii otsekohene näide, aga nii on. Ma ütleks, et mine Paldiski maanteele ja lase ennast kontrollida, see pole ärevushäire vaid ajupotensiaali puudumine.“ Nimetatu
kinnitab, et tööandja käitumine ja suhtumine apellanti ei ole muutunud, mistõttu tema käitumine alates 28.01.2020 sai igal juhul olla aluseks apellandi töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Vastustaja seisukoht
57.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
58.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebus annab aluse maakohtu otsuse tühistamiseks osas, milles kohus rahuldas tööandja nõude 04.03.2020 töölepingu ülesütlemise avalduse tühisuse tuvastamiseks ja sel alusel töölepingu lõppemise kuupäevana 04.04.2020 tuvastamiseks. Tühistatud osas kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõiguse norme ja rikkus oluliselt tõendite hindamisega seonduvaid menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus saab rikkumise kõrvaldada, tehes ise uue otsuse, millega jätab tööandja hagi rahuldamata (TsMS § 657 lõike 1 punkt 2). Ülejäänud osas nõustub kolleegium maakohtu lõppjäreldustega, kuid muudab otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lõike 1 punkt 21). Ringkonnakohus jaotab uuesti maakohtu menetlusega seotud menetluskulud. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
59.Ringkonnakohus märgib esmalt, et tsiviilasja pabertoimiku korrastamiseks eemaldab kolleegium sellest dokumendi, milline olid apellatsiooniastmes korduvalt esitatud, s.o vaidlustatud maakohtu otsuse väljatrükk (apellatsioonkaebuse lisa 1; t I kd lk 168175).
60.Kostja vaidlustab 17.09.2020 tema esitatud dokumentaalse tõendi (Töötukassa 14.08.2020 otsus osalise töövõime tuvastamise kohta) vastuvõtmata jätmise (maakohtu otsuse resolutsiooni punkt 1, põhjenduste punkt 6). Maakohus põhjendas vastuvõtmata jätmist tõendi hilinenult (peale eelmenetluse lõppemist) esitamisega ja sellega, et taotluses ei põhjendatud mõjuvat põhjust, miks tõend esitati hilinemisega. Kostja on seisukohal, et maakohus rikkus TsMS § 237 lõiget 1 ja § 330 lõiget 1, kui ei andnud enne eelmenetluse lõpetamist pooltele tähtaega taotluste esitamiseks. Hageja on seisukohal, et maakohus toimis õigesti, kuna tõend oli esitatud peale eelmenetluse lõpetamist ja taotlus ei sisaldanud põhjendust tõendi hilinenult esitamise kohta, samuti ei oma tõend asja lahendamisel tähtsust.
61.Ringkonnakohus on TsMS § 333 lõigete 2-4 alusel seisukohal, et kostja ei saa kirjeldatud veale maakohtu tegevuses apellatsioonkaebuses tugineda, kuna ta ei esitanud õigeaegselt vastuväidet eelmenetluse lõpetamisele 14.09.2020 (määrus t I kd lk 117-118). TsMS § 333 lõikest 2 tulenevalt pidi kostja vastuväite esitama rikkumisele järgnenud esimeses kohtule esitatud menetlusdokumendis, kui ta kohtu veast teadis või pidi teadma. Puudub vaidlus, et kostja sai maakohtu 14.09.2020 määrusest teada ja 17.09.2020 täitis ta selles antud kohtu korralduse 2 dokumentaalse tõendi esitamiseks. Sama menetlusdokumendi lisana esitas ta ka vaidlusaluse tõendi, kuid ei esitanud vastuväiteid eelmenetluse lõpetamisele. Kuna taotlus ei sisaldanud ka TsMS § 331 lõike 1 kohast mõjuva põhjuse põhistust ja maakohtu arvates oleks tõendi vastuvõtmine põhjustanud menetluse lahendamist viibimist, keeldus maakohus formaalselt õigesti dokumentaalse tõendi vastuvõtmisest. Tegemist ei olnud ka
tsiviilkohtumenetluse olulise põhimõtte rikkumisega, mille puhul TsMS § 333 lõiked 2 ja 3 ei kohaldu. Ringkonnakohus märgib, et isegi kui kolleegium asuks teistsugusele seisukohale, ei ole kaebaja esitanud apellatsioonimenetluses taotlust sama tõendi vastuvõtmiseks, mistõttu puuduks kolleegiumil ka sellisel juhul alus maakohtu poolt vastu võtmata jäetud tõendi hindamiseks (TsMS § 652 lõike 3 punkt 2).
62.Kohtute infosüsteemiga kooskõlas on kostja väide, et maakohus ei teinud temale nähtavaks hageja 23.09.2020 menetlusdokumenti, millele maakohus viitas vaidlustatud otsuse põhjenduste punktis 6. Samas on kolleegium seisukohal, et tegemist ei ole olulise menetlusnormi rikkumisega, mille tõttu oleks maakohus teinud ebaõige otsuse. Asjaolust, et maakohus kohtusekretäri isikus andis hagejale tähtaja seisukoha esitamiseks, pidi kostja olema teadlik, kuna 21.09.2020 kohtu e-kiri oli ka kostjale nähtavaks tehtud. 23.09.2020 menetlusdokument sisaldas hageja vastuväiteid kostja 17.09.2020 esitatud täiendava tõendi vastuvõtmisele, ei olnud kohtule siduv ja omakorda sellele vastamiseks ei pidanud maakohus kostjale tähtaega andma. 23.09.2020 hageja menetlusdokumenti ei pidanud maakohus TsMS § 306 mõistes kostjale kätte toimetama. Ringkonnakohus tegi dokumendi kostjale nähtavaks.
63.Kostja teeb kaebuses maakohtule etteheiteid ka selle kohta, et kohus jättis lahendamata tema 07.05.2020 menetlusdokumendis sisaldunud taotluse mittearvestada/tagastada hageja poolt tõendina esitatud hageja ja kostja õe vaheline kompromissileping. Nimetatud dokumendi punktist 19 nähtuvalt taotles kostja dokumendi tagastamist. Seega on kostja esitanud sisuliselt vastuväite sellele, et maakohus võttis hageja konkreetse dokumentaalse tõendi vastu. Kolleegium möönab, et maakohus ei lahendanud eelmenetluses selgelt kummagi poole tõendite vastuvõtmist, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et kohus võttis vaikimisi vastu mõlema poole eelmenetluse kestel esitatud dokumentaalsed tõendid. TsMS-i sätted ei nõua tõendite vastuvõtmisel põhjendatud määruse tegemist. Milline tõend on TsMS § 238 mõttes asjakohane ja lubatud, on kohtu kaalutlusõigus. Kõiki vastuvõetud tõendeid tuleb kohtul TsMS § 442 lõike 8 kohaselt otsuse põhjendustes kajastada, v.a kui esinevad TsMS § 238 lõikes 5 viidatud alused, mil kohus võib jätta vastuvõetud tõendi asja lahendamisel arvestamata. Praeguses asjas viitas maakohus kompromissilepingule vaid poolte vahel vaidluse all mitteolevate asjaolude loetlemisel (põhjenduste punktis 9). Vaidlusaluste asjaolude tuvastamiseks maakohus konkreetset tõendit ei hinnanud. Seega kokkuvõttes saab asuda seisukohale, et kuigi maakohus võttis tõendi vastu, jättis ta selle asja lahendamisel sisuliselt arvestamata. Vaidlusaluse tõendi vastuvõtmine ei saanud tuua kaasa ebaõige otsuse tegemist.
64.Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus lähtus töötaja 04.03.2020 avalduse seaduspärasuse kontrollimisel õigesti TLS §-st 91. Avalduses viitas töötaja töölepingu erakorralise ülesütlemise põhjusena eelkõige asjaolule, et töölepingu jätkamine oleks seotud reaalse ohuga tema tervisele. Seega tuli kohtul kontrollida, kas töötaja esiletoodud elulised asjaolud võisid anda talle TLS § 91 mõttes mõjuva põhjuse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Sätte lõike 1 kohaselt võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda mõjuval põhjusel, eelkõige kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist. Sama sätte lõikes 2 on seadusandja toonud esile avatud loetelu olukordadest, mil töötaja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu. Maakohus asus lõppjäreldusena seisukohale, et tõendamist ei leidnud, et tööandja oleks rikkunud töölepingut määral, mis oleks andnud töötajale õiguse tööleping
erakorraliselt üles öelda. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga selles, et maakohus rikkus asja lahendamisel TsMS § 232 lõikest 1 tulenevat kohustust hinnata kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Maakohus jättis osa vaikimisi vastuvõetud tõenditest põhjendamatult tähelepanuta ega põhjendanud oma otsustust vastavalt TsMS § 442 lõikele 8 ja § 238 lõikele 5. Lisaks jättis maakohus osaliselt tähelepanuta TsMS § 230 lõike 1 ja § 229, kui lähtus eluliste asjaolude tuvastamisel poole väidetest, tuvastamata, kas väide on tõendatud või mitte. Eeltoodu alusel hindab ringkonnakohus TsMS § 653 alusel maakohtus kogutud tõendid osaliselt ümber ja on sellest tulenevalt seisukohal, et kuigi tõendamist ei leidnud tööandjapoolne oluline lepingurikkumine, on tõendatud mõjuv põhjus, miks kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei võinud töötajalt mõistlikult nõuda lepingu jätkamist.
65.Riigikohus selgitas lahendis nr 3-2-1-111-14 (punktis 14), et töötaja võib töölepingu TLS § 91 lõike 1 järgi on töölepingu erakorralise ülesütlemise mõjuvaks põhjuseks ettenägematu asjaolu, mille tõttu saab poolte huve kaaludes eeldada, et lepingu täitmine on muutunud töötaja jaoks võimatuks; võimatuse all tuleb mõista mitte ainult füüsilist võimatust, vaid ka sellist erakorralist olukorda, kus töötajalt ei saa mõistlikult oodata tööülesannete täitmist; TLS § 98 lõike 2 järgi ei pea töötaja erakorralisest ülesütlemisest ette teatama, kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni; töötaja ei pea järgima etteteatamistähtaega, kui tal on töölepingu ülesütlemiseks mõjuv põhjus ning lepingu jätkamist ei või mõistlikult nõuda; töötaja viivitamatu lahkumine tuleb tööandjale ootamatult ega võimalda üldjuhul vältida töötaja lahkumisega tekkivat negatiivset mõju tööprotsessile, seetõttu eeldab töötaja isikust tulenev erakorraline ülesütlemine sellise kaaluga põhjust, mis õigustab töölt lahkumist enne TLS § 98 lõikes 1 sätestatud 30 kalendripäeva möödumist; selleks võib olla nt olukord, kus (edasi)töötamine võib põhjustada töötaja terviseseisundi edasise halvenemise. Lahendis nr 3-2-1-116-12 (punktis 11) Riigikohus, et TLS § 91 lõike 1 järgne mõjuv põhjus võib tuleneda tööandjast või töötajast, esimesel juhul on erakorraline ülesütlemine seotud tööandja kohustuste rikkumisega (TLS § 91 lõige 2).
66.Ringkonnakohus on maakohtus kogutud tõendite kogumi alusel seisukohal, et elulised asjaolud, millised on praeguses asjas tõendatud, annavad aluse asuda seisukohale, et kostjal oli 04.03.2020 seisuga temast tulenev mõjuv põhjus, mis õigustas töölt lahkumist enne seaduses ettenähtud töölepingu etteteatamise tähtaega. Ringkonnakohus jõudis sellisele veendumusele järgmiste tõendamist leidnud asjaolude kogumi alusel.
67.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole poolte vahel vaidlust, et kuni 28.01.2020 tööandja e-kirjani kell 12:33 (t I kd lk 8) olid töötaja ja tööandja juhatuse liikme Q suhted vähemalt normaalsed, tööandja oli töötaja tööga rahul, töötajale tema töö meeldis ja ta soovis seda edasi teha. Samuti nähtub kostja esiletoodud asjaoludest, millele hageja ei ole vastu vaielnud, et 28.01.2020 hommikul olid juhatuse liige ja töötaja töökohaväliselt kohtunud, kuid mingit konflikti ei olnud, sh teatas töötaja kohtumisel, et on samast päevast seoses laste haigestumisega hoolduslehel. Kolleegium on seisukohal, et piisava elulise usutavusega on tõendatud kostja väide, et tööandja nägi, kui kostja võttis 28.01.2020 hommikul kontorist kaasa arvuti ega teinud selleks takistusi. Ka hageja on hagiavalduses ise toonud esile, et kostja teavitas 28.01.2020 vestluse lõpus, et võtab arvuti koju kaasa, et kodus tööd teha (hagiavalduse punkt 4; t I kd lk 31 pöördel). Hageja ei toonud esile, et ta oleks keelanud arvutit koju
kaasa võtta (10.06.2020 menetlusdokumendis väitis hageja, et töötaja tuli kontorisse ja ütles, et võtab arvuti ja teeb tööajatabeleid; tööandja juhtis töötaja tähelepanu sellele, et laps on kõige tähtsam). Et arvuti kaasa võtmine töökohast oli selle tööandja juures tavaline, tõendab teise töötaja W kirjalik seletus, milles isik mh väidab, et „Need, kes võtsid tööarvuti koju kaasa pidid selle koheselt tagastama, kuigi varem polnud keelatud kanda neid kaasas, isegi läpakakotid olid meil selle jaoks olemas...“ Ringkonnakohus ei näe alust jätta W kirjalikku seletust kui dokumentaalset tõendit arvestamata, kuigi hageja seisukohalt ei ole see usaldusväärne tõend (taotlus t I kd lk 86 pöördel). W seletust tööarvutite koju kaasa võtmise lubatavuse kohta kinnitavad eelpool kirjeldatud hageja juhatuse liikme käitumine (nägi, kuidas hoolduslehel olev töötaja võttis arvuti kaasa ega keelanud teda) ja juhatuse liikme sms kostjale 28.01.2020 kell 14:16, milles mh teatas, et „... Ma sain teada, miks te oma arvutid koju tassite...“
68.Samuti on kolleegium veendumusel, et tegelikkusele vastab kostja väide selle kohta, et tööandja juures oli kogu aeg rangelt soovituslik täita tööülesandeid ka puhkuste ja haiguslehtede ajal. Kuigi hageja seda eitab, kinnitab kostja väidet tema õe Ä kirjalik seletus (t I kd lk 61-62). Ringkonnakohus ei näe alust jätta Ä kirjalikku seletust kui dokumentaalset tõendit arvestamata, kuigi hageja seisukohalt ei ole see usaldusväärne tõend (taotlus t I kd lk 86 pöördel). Kompromissilepingu sõlmimisest nähtub, et töösuhe Ä-ga lõppes pooltevahelise konsensusega, mistõttu ei saa eeldada endise töötaja pahatahtlikkust seletuse andmisel. Missugustel asjaoludel ütles Ä oma viimasel tööpäeval teise äriühingu töötajale H-le, et ka tema vallandatakse (t I kd lk 89), kuigi tema tööandjal ei olnud kavatsust oma töötajat vallandada, ei ole kohtule teada. Samas ei ole nimetatud asjaolu kohtu jaoks piisav, et lugeda kogu seletust ebausaldusväärseks.
69.Sõltumata eelnevast on kolleegium seisukohal, et praeguse vaidluse lahendamisel on asjaolul, kas varasemalt oli haiguslehel viibimise ajal töö tegemine tööandja poolt oodatud, teisejärguline tähtsus, kuna eelnevalt leidis tõendamist, et konkreetsel juhtumil tööandja teadis, et töötaja on hoolduslehel, kuid lubas võtta arvuti koju kaasa. Kuna sama päeva hommikul ei olnud tööandja teinud takistusi arvuti kaasa võtmisele ja tööandja teadis, et töötajal on lapsed haiged, siis on eluliselt usutav, et tööandja kell 12:33 saadetud e-kiri ja kell 14:16 saadetud sms (t I kd lk 43, 46) tekitasid töötajas vähemalt arusaamatust ja ärevust, mida ta väljendas kell 14:33 saadetud sms-is (t I kd lk 46). E-kirjast ei ole võimalik teha muud järeldust, kui et tööandja oli mõne tunniga täielikult muutnud suhtumist töötajasse, tuues põhjendusena välja „tekkinud olukorra ja kõigi osapoolte turvalisuse“. Kuigi kell 12:33 kirjutas tööandja lisaks arvuti tagasi nõudmisele selle aja hindamist, mida töötaja panustab lapse eest hoolitsemisele, siis kirja tekstist nähtuvalt oli sõnumiks, et arvuti tuleb kohe tagasi tuua. Juba kell 14:16 lubas tööandja selgelt teavitada politseid omastamisest, kui arvuti ei ole 10 minuti jooksul kontorisse toodud. Seega oli tööandja vähem kui 2 tunni jooksul veelkord muutnud oluliselt suhtumist töötajasse, olles nüüd seisukohal, et töötaja on arvuti omastanud, jättes arvestamata, et haigete laste kõrvalt ei pruugi olla võimalik tööandja teadetele koheselt reageerida. Lisaks väljendas tööandja samas sms-s selgelt, et on kaotanud usalduse töötaja vastu, kuna töötaja on tööandjat kirjavahetuses laimanud, samas selgitamata, milles tema arvates laimamine seisnes. Erinevalt maakohtust ei nõustu kolleegium tööandjaga, et selline intensiivne reageering peale töötaja ja tema õe kahest e-kirjast teada saamist oli proportsionaalne ja õigustatud ning kooskõlas TLS § 28 lõikes 1 sätestatud tööandja kohustusega täita kohustusi töötaja suhtes
lojaalselt. Poolte suhted olid kuni 28.10.2020 kella 12:33 e-kirjani korras. Tööandjal olid tekkinud küll erimeelsused kostja õega, kuid kohtumenetluses ei ole toonud hageja esile mistahes elulisi asjaolusid, millised oleksid saanud/pidanud andma talle mõistliku aluse eeldada kostja poolt pahatahtlikku tegutsemist tööandja suhtes.
70.Erinevalt hagejast ja maakohtust on kolleegium seisukohal, et hagejale teatavaks saanud kostja ja tema õe kaks e-kirja 27.08.2019 ja 22.01.2020 (t I kd lk 16, 17) sisu ei saanud heas usus ja lojaalselt käituvale tööandjale anda alust nii olulisteks süüdistusteks kui laimamine ja usalduse kaotus. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lõike 1 kohaselt tuleb kõigil isikutel toimida õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel heas usus. Laimamine tavakasutuses seostub igal juhul isiku pahatahtliku seadusevastase käitumisega, teise isiku kohta ebaõige info vmt avaldamisega. Usalduse kaotusel on töösuhetes kindel sisu – TLS § 88 lõike 1 punkti 5 kohaselt on tegemist alusega tööandja poolt töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, kui töötaja on pannud toime varguse, pettuse või muu teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu. Tööandja intensiivse reaktsiooni põhjustanud e-kirjade sisu, mille kostja oli vastavalt 6 kuud tagasi ja 6 päeva tagasi oma õele tööülesannete täitmisega seoses saatnud, oli järgmine: 1) „ Nii, ma arvan, et ühest värbajast on kohtumisel küll. Seega, kas me lähme koos? Või ma kutsun siis ja siis on ülemus ka nagu krapsti kohal.“ Kostja õde vastas sellele: „Võin tulla külla nii Teile kui võite ka meile tulla. Sellel ja järgmisel nädalal läheb pisut kiireks, kuid alates 10. septembrist saame juba planeerida.“; 2) Kostja õde kirjutas tabeli edastamisel: „Tegin nii ja saatsin dropboxi lingi. Ei hakka ma talle iga nädal edastama e-mailiga, saab ise vaadata kui tähtaeg käes.“, millele kostja vastas: “Ok, ma saatsin jälle Word dokumendi. Vaatame, kas tõmbab teema üles, et igaüks saadab isemoodi.“ Neist kirjadest saab kõrvalseisja lugeda välja küll teatud irooniat tööandja juhatuse liikme suhtes, kuid nende alusel süüdistada töötajat usalduse kaotuses ja laimamises oli kolleegiumi arvates tööandja esindaja poolt selgelt üle reageerimine. Arvestades, et tööandja ka ei selgitanud, et tema reaktsiooni põhjustasid konkreetsed e-kirjad, ega küsinud töötajalt selgitust, vaid teatas politsei poole pöördumisest, on eluliselt igati usutav, et tööandja tegutsemine arvuti kättesaamisel tekitas töötajas vähemalt ärevust. Ringkonnakohus selgitab, et kuigi tööandjal on õigus oma vara kasutamist tööülesannete täitmisel reguleerida ja kontrollida, peab ta tegema seda selgelt, korrektselt ja oma korraldused edastama töötajatele üheselt arusaadavalt ja teatama neist täitmiseks piisava aja ette. TLS § 17 lõike 2 kohaselt peab tööandja korralduste andmisel mõistlikult arvestama töötaja huve ja õigusi.
71.Puudub vaidlus, et nii nagu töötaja kell 14:25 tööandjale lubas, tagastas ta arvuti samal päeval kontorisse. Sellele vaatamata oli sama päeva õhtuks suletud talle juurdepääs oma töömailile (t I kd lk 47). Hageja ei toonud esile, et ettevõttes oli tavapärane, et hoolduslehel viibimise ajal oli töötajatel juurdepääs oma e-mailile suletud. Eelnevalt jõudis kolleegium veendumusele, et pigem oli tööülesannete täitmine sel ajal ettevõttes lubatud. Selline tavapärasest erinev suhtumine ilmselt tekitas töötajas täiendavat ärevust ja arusaamatust, mida ta väljendas ka 30.01.2020 e-kirjas kell 12:11 (t I kd lk 9). Maakohtus kogutud tõenditest nähtuvalt kordus eelnevalt kirjeldatuga sarnane tööandja tegevus 30. ja 31.01.2020 – kell 12:15 nõuti töötelefoni tagastamist kontorisse, kuigi tööandja pidi teadma, et telefoni töötaja käes ei ole (töötaja vastavasisulisele e-kirjale kell 12:37 (t I kd lk 49) tööandja vastu ei vaielnud); kell 12:58 anti teada, et kolleegil ei ole töö-ajal aega tuua ära kostja isiklikke asju ja et asjad toob juhatuse liige ise ära ja tahab saada telefoni sim-kaarti (t I kd lk 48
pöördel); vastuseks kostja kell 15:02 e-kirjale, milles ta teatas, et on protseduuridel, millega läheb aega ja et ta toimetab peale töö aega sim-kaardi kolleegi kätte, teatas tööandja kell 15:14 (t I kd lk 48), et keeldub sim-kaarti kostja kolleegi käest vastu võtmast mh põhjendusega, et kolleeg ei pea tegelema „kolleegide tegemata jätmistega“ ja andis juhised, kuhu sim-kaart turvaümbrikus jätta; 31.01.2020 kirjavahetusest nähtub, et eelmisel päeval olid pooled pidanud ka telefonikõnesid, kuid ei jõudnud sim-kaardi üleandmise viisis kokkuleppele, tööandja teatas, et pöördub taaskord omastamise alusel politseisse, kui kaart ei ole enne kella 12:00 kontoris, kuna töötaja takistavat tahtlikult tööd ja tööandjal on tema vastu rahaline nõue (t I kd lk 51 pöördel); samuti teatas tööandja, et kuna sim-kaart on tema vara, siis tema otsustab, kuidas töötaja peab kaardi tööandjale toimetama ja et tööandjal puudub igasugune usaldus lisaks kostja õele ka kostja suhtes (t I kd lk 51). Ringkonnakohtu jaoks jääb hageja selline käitumine täiesti arusaamatuks, kuna kohtu ette ei ole peale eelpool hinnatud 2 e-kirja toodud mistahes mõistlikke elulisi põhjusi, mis oleksid pidanud tööandjas sellise arusaama tekitama. Paar päeva enne oli töötaja andnud tagasi arvuti, telefoni ega sim-kaarti siis tagasi ei tahetud, telefoni töötaja käes ei olnud ja tema kasutuses olevale numbrile saabuvad kõned olid ümber suunatud (seda töötaja väidet ei ole tööandja vaidlustanud). Töötaja ei hoidunud kontaktist tööandjaga, kuid tööandja ise tegelikult loobus koostööst, kui sisuliselt teatas, et võtab kaardi vastu vaid sel viisil nagu tema ise ütleb, seejuures taaskord lubades pöörduda politseisse põhjusel, milleks töötaja ei olnud põhjust andnud – puuduvad mistahes tõendid, et töötajal oleks olnud keelatud võtta sim-kaarti koju kaasa, ka ei olnud töötaja keeldunud asja tagastamisest.
72.Eelnevalt tõendamist leidnud asjaolude kogumist tulenevalt on kolleegiumi arvates piisava elulise usutavusega töötaja poolt tõendatud, et tööandja konkreetne ootamatult intensiivne käitumine tema suhtes oli põhiliseks põhjuseks, miks ta pöördus 30.01.2020 perearsti poole, kes diagnoosis depressiooniga ärevuse (segatüüp), mis vajab ravi (t I kd lk 55-56). Kolleegium nõustub hagejaga, et anamneesist nähtuvalt olid töötajal probleemid (nutuvalmidus, uinumisraskused jmt) kestnud selleks ajaks juba üle kuu. Samas on kolleegium seisukohal, et varasemalt ei olnud töötaja pidanud vajalikuks nende probleemide tõttu arsti poole pöörduda, milles saab järeldada, et teatud määrani olid need töötaja jaoks talutavad ja ta ei pidanud neid otseselt tööandja poolt tekitatuks. Küll aga on üldteada asjaolu, et depressioon kui haigus ei kujune reeglina välja äkki ja ühel põhjusel, vaid teatud asjaolude kuhjumisel. Eelnevalt leidis tõendamist, et praeguses asjas viis selleni tööandja ootamatult ebaõiglane käitumine töötaja suhtes 28.-30.01.2020, mis jätkus ka 31.01.2020.
73.Töötaja tõi töölepingu ülesütlemise põhjendustes esile ka asjaolud, et tööandja keelas kolleegidel temaga suhelda ja et 01.03.2020 sai ta teada, et oli tööandja poolt tagandatud ettevõtte FB lehel administraatorist moderaatoriks. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et maakohus ei hinnanud õigesti kogutud tõendit, kui leidis, et tõendatud ei ole, et tööandja ei keelanud kostjal kolleegidega suhelda. Kostja väiteks oli, et tööandja keelas kolleegidel (konkreetselt W-l) kostjaga suhelda ja nimetatud asjaolu on selgelt tõendatud W kirjaliku seletusega (t I kd lk 58-59), millest mh nähtub, et 27.03.2020 palus tööandja W-lt tunnistust selle kohta, et ta ei keelanud ostjaga suhelda, kuid selle andmisest W keeldus. Kohtul puudub alus kahelda digiallkirjastatud kirjaliku seletuse usaldusväärsuses. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et FB lehe administraatori õiguste asemel kostjale lehe moderaatori õiguste andmine ei olnud tööülesannete muutmine (maakohtu otsuse punkt 13).
Hageja oli esile toonud, et tööülesannete sisu siiski muutus, aga mitte oluliselt (hagiavalduse punktis 25). Ringkonnakohus nõustub siinkohal hagejaga. Kostja ei tõendanud, et tema õigused seonduvalt ettevõtte FB lehega oleksid muutunud suuremas ulatuses, kui tõi esile tööandja ja tuvastas maakohus. Õigus olla nimelt administraator ei nähtu ka töölepingust ega selle lisaks olevast ametijuhendist (t I kd lk 5-6, 92). Seega isegi kui tööandja põhjendus selliseks ümberkorraldamiseks (kui töösuhe peaks kunagi lõppema, ei oleks hagejal takistusi oma FB grupi kasutamisega) ei ole loogiline, ei olnud tegemist tööandja poolt olulise rikkumisega. Arvestades töötaja diagnoosi võis see talle siiski häiriv olla, võttes arvesse tööandja varasemat ootamatut käitumist ja eluliselt on usutav, et töötaja ei näinud enda jaoks võimaliku olevat sama tööandja juures edasi töötada, kahjustamata seejuures oma tervist. Kuna ta oli eelnevalt viibinud töölt eemal enam kui ühe kuu ja tööandja oli niikuinii tema töö ümber korraldanud, võis töötaja lõpetada lepingu etteteatamistähtaega järgimata.
74.Ringkonnakohus tuvastas eelnevalt tööandja poolt töölepingu rikkumised, kuid leiab, et kokkuvõttes ei olnud siiski tegemist oluliste rikkumistega. Kirjavahetusest nähtuvalt olid mõlemad pooled sõltumata jaanuari lõpus toimunud sündmustest siiski kogu veebruarikuu jooksul seisukohal, et soovivad töösuhet jätkata. Sellise järelduse saab teha nii töötaja 06. ja 20.02.2020 teadetest töövõimetuslehe jätkumise kohta (t I kd lk 10 pöördel, 11 pöördel) kui tööandja 07. ja 20.02.2020 vastustest neile (t I kd lk 10, 11). 01.03.2020 teatavaks saanud tööülesannete muutmine ei olnud oluline. Eeltoodust tulenevalt puudub tööandjal kohustus maksta kostjale TLS § 100 lõike 4 alusel hüvitist. Seega jättis maakohus õigesti rahuldamata kostja vastuhagi hüvitise saamiseks.
75.Vastuseks eelpool käsitlemata kaebuse väidetele selgitab kolleegium järgmist. Kolleegium ei nõustu kaebajaga, et maakohus oleks pidanud tuvastama tööandja käitumises töökiusamise tunnused. Seadusandlus sellist õiguslikku mõistet ei defineeri. Internetilehel www.töökiusamine.ee on selgitatud, et töökiusamine on vaenulik ja ebaeetiline käitumine, mis on süstemaatiline ja pikaajaline, on suunatud ühele või mitmele inimesele ja avaldub enamasti verbaalselt läbi suhtluse, sotsiaalsete tegevuste ja psühholoogiliste manipulatsioonide. Kuigi eelpool tuvastatud tööandja käitumises võib töökiusamisele teatud iseloomulikke jooni tuvastada, ei ole kolleegium veendunud, et kokkuvõttes sellega siiski tegemist oli.
76.Tööandja käitumine peale töösuhte lõppemist ei saanud olla töötajale töösuhte lõpetamisel teada ja sellega ta ülesütlemisavalduse esitamisel arvestada ei saanud. Seega jättis maakohus õigesti vastavad kostja väited tähelepanuta, kuna need ei oma asja lahendamisel tähendust.
77.Kuna ringkonnakohus jätab tööandja hagi rahuldamata ja maakohtu otsus jääb muutmata vastuhagi rahuldamata jätmise osas, tuleb uuesti jaotada maakohtu menetlusega seotud menetluskulud. TsMS § 162 lõike 1 alusel jäävad hagi ja vastuhagi menetlemisega seotud kulud kummagi poole enda kanda. Kaebuse osalise rahuldamise alusel jäävad apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud TsMS § 163 lõike 1 alusel samuti kummagi poole enda kanda. Sellises olukorras puuduvad menetluskulud, mida maakohus peaks peale ringkonnakohtu lahendi jõustumist rahaliselt kindlaks määrama.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.