Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Kai Kullerkupp ja Urmas Volens
Kohtuasi
Sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikum psühhiaatriakliiniku juhataja ülemarsti kohustes taotlus M.S. suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamiseks esialgse õiguskaitse korras
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 2. veebruari 2021. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
M.S. määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Avaldaja Sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikum psühhiaatriakliiniku juhataja ülemarsti kohustes Sven Janno Puudutatud isik M.S., esindaja vandeadvokaat Anti Aasmaa
Asja läbivaatamine
riigi
õigusabi
korras
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada M.S. määruskaebus.
2.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 2. veebruari 2021. a määrus ja Tartu Maakohtu
detsembri 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-18321.
3.Jätta M.S. menetluskulud (riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud kõikides kohtuastmetes) riigi kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikum psühhiaatriakliiniku juhataja ülemarsti kohustes Sven Janno (avaldaja) esitas 11. detsembril 2020 Tartu Maakohtule avalduse, milles taotles rakendada M.S. (puudutatud isik) suhtes esialgset õiguskaitset nelja päeva vältel ja ühtlasi pikendada seda 40 päevani ning lubada kohaldada tema suhtes psühhiaatriahaiglas tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi.
2-20-18321 Avalduse kohaselt rakendati puudutatud isiku suhtes 11. detsembril 2020 kell 02.05 tahtest olenematut ravi psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 alusel. Isik vajab oma seisundist lähtuvalt tahtest olenematut ravi.
2.Avaldaja esitas 11. detsembril 2020 maakohtule ka psühhiaater R. Pihlaka arvamuse. Psühhiaatri arvamuses on välja toodud, et puudutatud isik vajab tahtest olenematu ravi kohaldamist, kuna tal on raske psüühikahäire (paranoidne skisofreenia episoodilise stabiilse defektiga), mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Haiglaravita jätmisel ohustab ta psüühikahäire tõttu iseenda ja teiste elu, tervist ja julgeolekut ning muu psühhiaatriline ravi ei ole küllaldane.
3.Tartu Maakohus rakendas 11. detsembri 2020. a määruse kohaselt puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutas puudutatud isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks raviarsti äranägemisel SA TÜ Kliinikum psühhiaatriakliinikusse kuni neljaks päevaks alates 11. detsembrist 2020 kell 02.05. Määruse põhjenduste kohaselt leidis maakohus, et esinevad alused puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Asjaoludest nähtub, et isik ei suuda enda käitumist juhtida, ta on ettearvamatu ning vaimsest seisundist tulenevalt võib kujutada ohtu endale või teistele inimestele. Isiku senine käitumine, sh haiguse kulg ja diagnoos annavad aluse hinnata võimalikku ohtu ilmselt reaalseks.
4.SA TÜ Kliinikum psühhiaatriakliinik esitas 14. detsembril 2020 maakohtule psühhiaater R. Pihlaka arvamuse, mille kohaselt on puudutatud isikul raske psüühikahäire (diagnoos: F20.02 – paranoidne skisofreenia episoodilise stabiilse defektiga; F10.1 – alkoholi tarbimine tervist kahjustaval viisil), mille tõttu on häiritud kontakt reaalsusega. Puudutatud isikul avaldub nii maniakaalne kui ka psühhootiline sümptomaatika. Tal ei ole kriitikat enda käitumise suhtes, ei suuda adekvaatselt enda käitumist ette planeerida ega käitumise tagajärgi mõista. Puudutatud isik on agiteeritud, valjuhäälne, kliiniku osakonna sisekorrareegleid ei täida, häirib enda käitumisega ka teisi haigeid. Ta on vajanud medikamentoosset lisaravi rahustamiseks ja une soodustamiseks. Käitumine on mõjutatud maniakaalsest seisundist ja psühhootilisest sümptomaatikast, seetõttu on puudutatud isik ohtlik nii enda kui ka teise elule ja tervisele ning vajab statsionaarset ravi. Ambulatoorne ravisoostumus ei ole piisav, ta on omavoliliselt ravi katkestanud. Ravita jätmise korral terviseseisund halveneb, suureneb oht nii puudutatud isiku enda kui ka teiste inimeste elule ja tervisele. Puudutatud isik oli 14. detsembril 2020 kell 10.20 teadvusel, kuid kontakt temaga oli puudulik. Ta on äärmiselt nõudlik, karjub raviarsti peale, keeldub haiglas olemast, vestlus keskendunud suitsude saamisele, püsib suurusluul ja võimekusluul. Ambulatoorne ravi ei ole puuduva haiguskriitika ja ravisoostumuse tõttu võimalik.
5.Tartu Maakohus pikendas 14. detsembri 2020. a määrusega puudutatud isiku suhtes rakendatud esialgset õiguskaitset ja tema kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks kuni 40 päevaks alates 11. detsembrist 2020. Määruse põhjenduste kohaselt esinevad alused puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse pikendamiseks. Asjaoludest nähtub, et senine korduv lühiajaline ravi ei ole andnud soovitud tulemusi, isik käitub jätkuvalt ebaadekvaatselt, arusaam enda tervise olukorrast puudub, ei saa aru ravivajadusest, käitub vägivaldselt. Ravivajaduse eitamise, seisundi ebastabiilsuse ja jälgimisvajaduse tõttu kujutab puudutatud isik ohtu iseendale ja teistele. Raviprotseduurid ei ole võimalikud väljaspool raviasutust. Isik vajab jälgimist kontrollitud keskkonnas. Ohtliku käitumise risk on pigem suur kui tõenäoline.
2(6)
2-20-18321 Maakohus kuulas isiku ära Skype’i teel 14. detsembril 2020 kell 14.04. Puudutatud isik teadis enda andmeid, kinnitas, et on haige ja viimati oli kolm nädalat ravil aasta eest. Puudutatud isik ravile vastu ei vaielnud ning kaebusi haiglas viibimise kohta ei esitanud. Puudutatud isik oli ärritunud ning pahur. Ärakuulamisel ei ilmnenud asjaolusid, mis välistaksid tahtest olenematu ravi pikendamise.
6.Tartu Maakohus määras 15. detsembri 2020. a määrusega puudutatud isikule riigi õigusabi korras esindaja. Maakohus leidis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 535 lg-le 1 viidates, et esindaja määramine puudutatud isiku huvides on vajalik.
7.Puudutatud isik esitas 19. detsembril 2020 esindaja vahendusel maakohtu 14. detsembri 2020. a määruse peale määruskaebuse, milles palus määruse tühistada. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei ole puudutatud isik ohtlik enesele ega teistele. Puudutatud isik ise eitab PsAS § 11 lg 1 p-de 2 ja 3 eelduste esinemist. Maakohus kuulas isiku ära Skype’i teel. TsMS § 524 lg 1 esimese lause kohaselt kuulab kohus isiku ära isiklikult. Isiku isiklik ärakuulamine tähendab seda, et kohus vestleb isikuga vahetult ning seeläbi ei ole võimalik kasutada selleks videosilda. Osutatud rikkumine toob kaasa maakohtu määruse tühistamise. TsMS § 535 lg-st 2 tuleneb, et isikule tuleb määrata esindaja, kui otsustatakse esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamist. Esialgset õiguskaitset pikendati 14. detsembri 2020. a määrusega, esindaja määrati aga 15. detsembri 2020. a määrusega, mis ei ole lubatav.
8.Maakohus jättis 21. detsembril 2020 tehtud määrusega määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule.
9.Avaldaja esitas 28. detsembril 2020 taotluse lõpetada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi (alates 22. detsembrist kell 14.20), sest puudutatud isiku tervislik seisund on paranenud. Maakohus lõpetas tahtest olenematu ravi kohaldamise. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
10.Tartu Ringkonnakohus jättis 2. veebruari 2021. a määrusega maakohtu 14. detsembri 2020. a määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Puudutatud isiku menetluskulud jäid Eesti Vabariigi kanda ja SA Tartu Ülikooli Kliinikumi kulud tema enda kanda.
10.1.Ringkonnakohus nõustus maakohtu määruse põhjendustega, et praegusel juhul esinesid PsAS § 11 lg 1 p-des 1–3 sätestatud eeldused puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise pikendamiseks. Maakohtu järeldused on kooskõlas tsiviilasja materjalidega. Psühhiaatri arvamuse kohaselt on puudutatud isikul raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Seega on maakohus õigesti tuvastanud, et täidetud on PsAS § 11 lg 1 p 1 eeldus, ka määruskaebuses ei ole väidetud vastupidist.
10.2.Ringkonnakohus ei nõustunud määruskaebuse väitega, et PsAS § 11 lg 1 p-s 2 toodud eeldust isikule tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ei esine. Isiku ohtlikkus PsAS § 11 lg 1 p 2 mõistes tähendab isiku reaalset ohtlikkust endale või teistele. Praegusel juhul seisnes puudutatud isiku ohtlikkus iseendale eelkõige selles, et isik ei teadvustanud ravi vajadust ja keeldus haiglas olemast. Asja materjalide kohaselt on isikul diagnoositud paranoidne skisofreenia episoodilise stabiilse defektiga ning alkoholi tarbimine tervist kahjustaval viisil. Seega oleks haiglaravita jäämine kahjustanud eelkõige patsiendi enda vaimset tervist ja heaolu. Olukorras, kus puudutatud isiku tahet 3(6)
2-20-18321 mõjutab alkoholi kuritarvitamine, tal puudub sisuline kriitika oma haiguse ja seisundi kohta ning ta keeldub ravist, ohustab ravita jäämine eelkõige isiku enda tervist. Lisaks võib isik olla ebaadekvaatse ja ähvardava käitumise tõttu ohtlik ka teistele inimestele. Puudutatud isiku vaimsest seisundist tuleneva ohu puhul ei saa tahtest olenematu ravi kohaldamine piirduda vaid juhtudega, kus tema ohtlikkus on juba väljendunud kellegi elu või tervise kahjustamises. Puudutatud isiku ohtlikkus oli maakohtu tuvastatud asjaolude põhjal lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline.
10.3.Psühhiaatri 14. detsembri 2020. a arvamusest nähtub, et puudutatud isikul puudub haiguskriitika ning ta keeldub haiglas olemast. Psühhiaater leidis, et muu psühhiaatriline abi ei olnud arvamuse andmise hetkel küllaldane. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud psühhiaatri seisukoht, et olukorras, kus isikul haiguskriitika puudub ning ta keeldub ravist, ei piisa muust psühhiaatrilisest abist (PsAS § 11 lg 1 p 3). Seega olid ringkonnakohtu hinnangul täidetud TsMS § 534 lg 5 teisest lausest tulenevad eeldused selleks, et pikendada esialgset õiguskaitset kuni 40 päevani.
10.4.Ringkonnakohus ei nõustunud puudutatud isiku esindaja väitega, et isiklikuks ärakuulamiseks ei ole võimalik kasutada videosilda. Ärakuulamise eesmärk on eelkõige see, et asja menetleval kohtunikul kujuneks vahetu mulje isikust endast, tema tervislikust seisundist ja teda ümbritsevast keskkonnast. Määruskaebusest ei nähtu ühtegi põhjendust, miks ei ole vahetu mulje tekkimine videosilla vahendusel peetud vestluses võimalik. Ka videosilla vahendusel suhtlevad isikud vahetult, näevad üksteist, esitavad üksteisele küsimusi ja annavad vastuseid. Ärakuulamisel avaldas puudutatud isik kohtunikule oma hinnangu enda tervisliku seisundi kohta. Viirushaiguste (praegusel juhul koroonaviiruse) leviku ohu korral on selline ärakuulamine vastutustundlik. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus seega TsMS § 536 lg-s 1 sätestatut.
10.5.Iseenesest on õige määruskaebuse esitaja väide, et TsMS § 535 lg-st 2 tuleneb kohustus määrata isikule esindaja juhul, kui otsustatakse esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamist. Asja materjalidest nähtub, et maakohus otsustas puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise pikendamise
14.detsembri 2020. a määrusega, kuid määras puudutatud isikule esindaja 15. detsembri 2020. a määrusega. Maakohus rikkus esindaja õigeaegse määramata jätmisega menetlusõigust, kuid nimetatud rikkumine ei anna põhjust maakohtu määrust tühistada. Puudub alus arvata, et esindaja määramata jätmine enne esialgse õiguskaitse pikendamise otsustamist võis kaasa tuua õiguskaitse põhjendamatu pikendamise. Maakohus määras puudutatud isikule esindaja 15. detsembri 2020. a määrusega ning puudutatud isiku huvid ei jäänud menetluses kokkuvõttes kaitseta. Puudutatud isikul oli seadusest tulenev võimalus esitada maakohtu määruse peale määruskaebus ning seda on puudutatud isik esindaja vahendusel ka teinud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
11.Puudutatud isik esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada osas, milles määruskaebus jäi rahuldamata. Maakohtu 14. detsembri 2020. a määruse palub puudutatud isik tühistada täies ulatuses. Määruskaebuse kohaselt pidi maakohus vestlema puudutatud isikuga vahetult ning ei olnud võimalik kasutada ärakuulamiseks videosilda. Riigikohus on määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-127-14 leidnud, et eestkosteasjas ei ole üldjuhul võimalik isikut ära kuulata telefonitsi või kirja teel. On ilmne, et vahetu kohtumine tagab paremini isiku põhiõigusi.
4(6)
2-20-18321 Maakohus rikkus teadlikult menetlusnorme sellega, et 14. detsembri 2020. a määruse tegemise ajaks ei olnud puudutatud isikule määratud esindajat. Tahtevastasele ravile paigutamine rikub intensiivselt isikute põhiõigusi. Sellest tulenevalt ei saa põhimõtteliselt kohaldada tsiviilkohtumenetluse üldist põhimõtet, et menetlusnormi rikkumine on oluline üksnes sel juhul, kui see võis enesega kaasa tuua lõppjäreldustes väära kohtulahendi.
12.Psühhiaater R. Pihlakas leidis vastuses määruskaebusele, et puudutatud isikule oli tema tervislikust seisundist lähtuvalt vajalik osutada tahtest olenematut ravi.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
13.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb kooskõlas TsMS § 701 lg-ga 3 tühistada. Samuti tuleb tühistada maakohtu 14. detsembri 2020. a määrus. Määruskaebus rahuldatakse.
14.Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et maakohtu menetlusõiguse normide rikkumine ei anna põhjust maakohtu määrust tühistada, kuna puudutatud isiku huvid ei jäänud kokkuvõttes kaitseta, sest tal oli seadusest tulenev võimalus esitada maakohtu määruse peale määruskaebus. Olukorras, kus esindaja määramise tingimused on TsMS § 535 lg 1 järgi täidetud, ei tohi kohus isiku esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamist ja põhimenetluse korras kinnisesse asutusse tahtest olenematule ravile paigutamist otsustada ilma, et määraks isikule esindaja. Kui maakohus määrab puudutatud isikule riigi õigusabi korras esindaja alles pärast selle määruse tegemist, millega otsustas esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise, ning puudutatud isiku esindajal ei olnud võimalik enne, kui maakohus tegi esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise määruse, oma ülesandeid täita, rikub maakohus oluliselt menetlusõiguse norme (vt Riigikohtu 21. aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-11920/32, p 11.2). Praeguses asjas ei põhjendanud maakohus esindaja õigel ajal määramata jätmist ning määras esindaja alles pärast esialgset õiguskaitset pikendava määruse tegemist. Seega on tegu menetlusõiguse normi (TsMS § 535 lg 1 esimene lause, lg 2 esimene lause) olulise rikkumisega, mis on määruse tühistamise alus.
15.TsMS § 534 lg 5 teise lause ja § 536 lg 1 esimese lause järgi tuleb isik enne isiklikult ära kuulata, kui kohus otsustab tema esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise korras kinnisesse asutusse paigutamise. Isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses on isiklik ja vahetu kohtumine isikuga, kelle paigutamist kinnisesse asutusse otsustatakse, vajalik, et kohtunik tajuks isiklikult isiku seisundit ja saaks vahetu mulje alusel kujundada siseveendumuse, kas PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused on täidetud või mitte. Isiku kinnisesse asutusse paigutamise (sh esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise) menetluses on vahetu mulje loomise ja isiku isiklikult ärakuulamise eesmärk tagada, et isikut ei paigutataks kinnisesse asutusse põhjendamatult (Riigikohtu 21. aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-11920/32, p 12.2; 23. aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-10639/48, p 13.2). Praeguses menetluses kuulas maakohus puudutatud isiku ära Skype’i kaudu. Isiku ärakuulamiseks TsMS § 536 mõttes ei saa pidada videosilla vahendusel toimuvat ärakuulamist. Kuigi videosilla vahendusel isikut ära kuulates näeb kohtunik teda ekraanil, on kohtunikul isikuga vahetult kohtudes (samas ruumis viibides) siiski võimalik saada lisateavet puudutatud isiku, tema käitumise, tervisliku seisundi ja psüühikahäire laadi kohta, et kujundada siseveendumus, kas PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused on täidetud või mitte (vt ka Riigikohtu 21. aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-11920/32, p 12.2; 23. aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-10639/48, p 13.2).
5(6)
2-20-18321 Isiku, kelle kinnisesse asutusse paigutamist otsustatakse, isiklikult ära kuulamata jätmiseks peab esinema õiguslik alus. TsMS § 524 lg 5 ja § 536 lg 1 kolmanda lause kohaselt ei pea kohus isikut, kelle kinnisesse asutusse paigutamist otsustatakse, isiklikult ära kuulama, kui sellest võivad tema tervislikku seisundit kajastavate dokumentide või pädeva arsti arvamuse kohaselt tuleneda isiku tervisele kahjulikud tagajärjed (TsMS § 524 lg 5 p 1) või kui kohus on vahetu mulje põhjal veendunud, et isik ei ole ilmselt võimeline oma tahet avaldama (TsMS § 524 lg 5 p 2). Kui kohus jätab isiku TsMS § 524 lg 5 p 1 alusel isiklikult ära kuulamata, tuleb kohtul määruses põhjendada, miks kohtu hinnangul võivad isiku isiklikust ärakuulamisest tema tervislikku seisundit kajastavate dokumentide või pädeva arsti arvamuse kohaselt tuleneda isiku tervisele kahjulikud tagajärjed. Isiku isiklikult ära kuulamata jätmist TsMS § 524 lg 5 p 1 alusel ei saa põhjendada üksnes üldise epideemia või haiguspuhanguga (st abstraktse ohuga), vaid riski tuleb hinnata diferentseeritult. Isiku isiklikust ärakuulamisest võib loobuda üksnes erandlikel juhtudel ning ohuhinnang tuleb anda konkreetse olukorra kohta. Seega tuleb ka epideemia või haiguspuhangu korral isik, kelle kinnisesse asutusse paigutamist otsustatakse, isiklikult ära kuulata, kui isiku tervislikku seisundit kajastavate dokumentide või pädeva arsti arvamuse kohaselt ei tulene isiku tervisele sellest kahjulikke tagajärgi. Ohutu ärakuulamise tagamiseks võib (kõigi ärakuulamisel osalejate jaoks) olla piisav, kui järgitakse Terviseameti soovitustest tulenevaid kaitseabinõusid (nt hügieenireeglid, kaitsemaskid ja -riietus, piisava vahemaa hoidmine inimeste vahel, vaktsineeritus; vt ka Riigikohtu 21. aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-11920/32, p 12.3; 20. oktoobri 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-2210/32, p 15.2). Praegu ei esitanud maakohus määruses põhjendusi, miks ta ei kuulanud puudutatud isikut ära vahetult, vaid tegi seda videosilla vahendusel. Kohtud ei toonud esile asjaolusid, millest järelduks, et esines õiguslik alus jätta puudutatud isik vahetult ära kuulamata. Asja materjalidest ei nähtu, et puudutatud isiku tervislikku seisundit kajastavate dokumentide või pädeva arsti arvamuse kohaselt ei olnud puudutatud isiku külastamine ja vahetult ärakuulamine kõnealusel ajal lubatud. Kui Terviseameti soovituste järgimine ei olnud võimalik või ei võimaldanuks ka nende kaitseabinõude rakendamine tagada ärakuulamise ohutust, pidanuks see kajastuma eelmärgitud dokumentides. Seega rikkusid kohtud oluliselt menetlusõiguse norme.
16.Puudutatud isiku menetluskulud kõikides kohtuastmetes jäävad TsMS § 172 lg 3 esimese lause alusel riigi kanda.
17.Riigikohus vabastas 15. veebruari 2021. a määrusega puudutatud isiku määruskaebuselt kautsjoni tasumisest TsMS § 180 lg 1 p 1 alusel. Vabastamine on TsMS § 190 lg 7 tähenduses lõplik. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.