Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks
Määruse tegemise aeg ja koht
5. november 2021, Tartu
Tsiviilasja number
2-21-15541
Tsiviilasi
Tarvo Tangsoo ja Linda Tangsoo kandeavaldus kinnistamisasjas nr X
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu kinnistusosakonna 21. septembri 2021 kandemäärus nr X
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Tarvo Tangsoo ja Liina Tangsoo määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Määruskaebuse esitajad (avaldajad): Tarvo Tangsoo (isikukood: XXXXXXXXXXX) ja Linda Tangsoo (isikukood: XXXXXXXXXXX) esindaja NotS § 30 lg-te 21 ja 3 alusel notar Liia Aigro
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kohtunikuabi 21. septembri 2021 kandemäärus kinnistamisasjas nr X muutmata ja Tarvo Tangsoo ja Linda Tangsoo määruskaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud Tarvo Tangsoo ja Linda Tangsoo kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest.
Notar Liia Aigro esitas 19. augustil 2021 Tarvo Tangsoo ja Linda Tangsoo nimel Tartu Maakohtu kinnistusosakonnale kinnistu nr X, asukohaga X kohta kinnistamisavalduse. Kinnistu ainuomanikuna on kinnistusraamatusse kantud Linda Tangsoo. Linda Tangsoo oli abielus A.A.ga, kes suri X. Pärimistunnistuse kohaselt on A.A. pärijateks tema tütar B.B., tema poeg T. Tangsoo ja tema abikaasa L. Tangsoo. Kinnistamisavalduse kohaselt palusid avaldajad vastavalt AÕS § 65 korteriomandi kinnistusregistri registriosa nr X teisest jaost kustutada senise omaniku kanne ja kanda ühisomanikena B.B., Tarvo Tangsoo ja Linda Tangsoo.
23.augusti 2021 kandemäärusega nr X määras kohtunikuabi esitada kinnistusosakonnale notariaalselt tõestatud omandiõiguse tunnistus, millest nähtuks kinnistusregistri registriossa nr X kantud kinnisasja kuulumine pärandaja A.A. ja tema abikaasa ühisvarasse.
21.septembri 2021 määrusega jättis kohtunikuabi kandeavalduse rahuldamata kuivõrd kohtunikuabi poolt määratud tähtajaks puudusi ei kõrvaldatud. Määruse kohaselt kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 651 lg 1 järgi, juhul kui kinnistusraamat on muutunud valeks asjaõiguse kinnistusraamatuvälise ülemineku tõttu, parandab kinnistusosakond kande asjaõiguse uue omaja kinnistamisvalduse alusel. Kinnistamisavaldusele tuleb lisada asjaõiguse üleminekut tõendav dokument. Sama paragrahvi lõige 4 kohaselt, kui asjaõigus on üle läinud pärijale ja pärimistunnistuse kohaselt oli abikaasade varalise suhte liigiks ühisvarasuhe, kohaldatakse kinnistusraamatu kande parandamisele ka KRS § 631 lg-s 3 sätestatut. Nimetatu kohaselt, kui asjaõigus kuulub abikaasade ühisvara hulka, kuid kinnistusraamatusse on ebaõige kandemääruse alusel selle omajana kantud ainult üks abikaasa, tuleb kande parandamiseks kinnistamisavaldusele lisada omandiõiguse tunnistus, mis tõendab asjaõiguse kuulumist abikaasade ühisvara hulka.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
2.Avaldajad esitasid 30. septembril 2021 määruskaebuse 21. septembri 2021 kandemäärusele. Avaldajad paluvad teha kanne kinnistusregistri registriossa nr. X vastavalt 19. augusti 2021.a. Tallinna notar Liia Aigro poolt registriossa nr. X kande tegemiseks esitatud kinnistamisavaldusele. Avaldajad ei pea õigeks omandiõiguse tunnistuse täiendavat väljastamist pärandaja nimele ühisvara koosseisu vara kuulumise kohta. Kandemääruse tegemisel on ekslikult tõlgendatud õigusnorme. Üleelanud abikaasal on õigus, mitte kohustus taotleda omandiõiguse tunnistuse väljaandmist. Kohtunikuabi nõue ei täida seaduses sätestatud eesmärki, on ebamõistlikult üleelanud abikaasat koormav nõue ja pole kooskõlas menetlusökonoomika ja tavapärase kinnistusosakonna menetluspraktikaga. Kandemääruses tuginetakse KRS § 651 lg -le 4. Samas on tähelepanuta jäänud KRS § 651 lg 5. Nii kinnistusraamatuseadus kui ka pärimisseadus ja tõestamisseadus sätestavad, et omandiõiguse tunnistus väljastatakse lahusvara suhtes. Kuni seaduse muutmiseni kehtiva regulatsiooni (PKS § 17 lg 5) kohaselt pidid abikaasad esitama „ühise notariaalselt tõestatud avalduse“, et kanda kinnistusraamatusse omanikuna abikaasa, kes on küll kinnisasja omanik, kuid keda ei ole sinna kantud. Seda sätet on tõlgendatud selliselt, nagu tähendaks selles nimetatud avaldus kinnistamisavaldust, mis tuleb notariaalselt tõestada ja mille tõestamise käigus tehakse kindlaks
kinnisasjaõiguse kuulumine abikaasade ühisvara hulka. Selline tõlgendus ei haaku kinnistamisavalduse üldise tähendusega TsMS-s ja KRS-s. KRS § 35 lg 1 kohaselt esitatakse kinnistamiseks vajalikud dokumendid kinnistamisavalduse lisadena, mitte kinnistamisavalduse sisuna. Seega tuleb abikaasade ühisvara hulka kuuluva asjaõiguse kohta tehtud ebaõige kande parandamisel samuti eristada kinnistamisavaldust ja muid kinnistamiseks vajalikke dokumente. Alates 1. juulist 2010 jõustunud PKS § 28 lg 4 sätestabki ainult nõudenormi, mis annab kinnistusraamatusse kandmata abikaasale õiguse nõuda kande parandamiseks vajalike tehingute tegemist, s.t nõusolekut omandiõiguse tunnistuse tõestamiseks ja kinnistusraamatu parandamiseks. KRS § 631 lg 3 reguleerib ainult seda osa, mille puhul on tegemist kinnistusraamatuseaduse reguleerimise esemega. Sellisel juhul on kinnistusraamatu parandamiseks vajalik ühe abikaasa kinnistamisavaldus, millele tuleb lisada teise abikaasa kui puudutatud isiku nõusolek. Iseenesest ei ole vahet, kumb abikaasa kinnistamisavalduse esitab. Kinnistamisavaldusele tuleb lisada notariaalselt tõestatud omandiõiguse tunnistus, mille tõestamiseks on vaja mõlema abikaasa avaldust (vt TõS § 372 muudatus). Kande parandamiseks ei piisa ainult ühe abikaasa kinnistamisavaldusest ja teise abikaasa kui puudutatud isiku nõusolekust, sest vaja on tuvastada ka kinnisasjaõiguse kuulumine abikaasade ühisvara hulka. KRS § 651 reguleerib kinnistusraamatu kande parandamist juhul, kui see on muutunud valeks asjaõiguse kinnistusraamatuvälise ülemineku korral. Sellisel juhul on kanne kinnistusraamatus vale, kuid üldjuhul ei ole muude andmekogude andmed asjaõiguse uue omaja kohta piisavalt kindlad, et teha kanne uue isiku kohta ilma kinnistamisavalduseta ametiülesande korras. Asjaõiguse kinnistusraamatuväline üleminek toimub füüsiliste isikute puhul eelkõige seoses pärimisega, kui pärandi avanemisel läheb kogu pärandaja vara üle teisele isikule – pärijale. Kuigi kinnisasjaõigus läheb pärijale üle juba alates pärandi avanemisest, on pärija või pärijate kandmiseks kinnistusraamatusse vaja esitada kinnistamisavaldus ja lisada sellele õigusjärglust tõendav dokument – pärimistunnistus. Kui asjaõigus on üle läinud kaaspärijate ühisusele, siis piisab kande parandamiseks ühe kaaspärija avaldusest ning teisi pärijaid ei loeta puudutatud isikuteks, s.t nende nõusolek kande tegemiseks ei ole vajalik, sest pärija ei saa keelduda sellest, et talle juba üle läinud õigus tehakse ka kinnistusraamatus nähtavaks. Sama põhimõte kehtib ka juhul, kui võõrandatakse osa kaaspärijate ühisusest. KRS § 65 1 lg-d 4 ja 5 sätestavad erinormid juhuks, kui pärimistunnistuse kohaselt oli abikaasade varalise suhte liigiks ühisvarasuhe. Sellisel juhul võib iga konkreetne ese kuuluda nii ühisvara kui ka lahusvara hulka ning seda küsimust ei ole võimalik lahendada pärimistunnistuse tõestamise käigus. KRS § 65 1 lg 4 reguleerib olukorda, kui asjaõigus kuulub abikaasade ühisvara hulka, kuid kinnistusraamatusse on selle omajana kantud ainult üks abikaasa ja see abikaasa sureb. Pärimisõiguse ja kinnistusraamatuõiguse üldpõhimõtete kohaselt tuleks ka sellisel juhul kanda pärija või kaaspärijate ühisus kinnistusraamatusse ühe pärija kinnistamisavalduse ja pärimistunnistuse alusel. Juhul kui üleelanud abikaasa kuulub kaaspärijate hulka, on tema õigused tagatud seeläbi, et pärandvara käsutamiseks on vajalik kõigi kaaspärijate nõusolek. Asjaolu, et abikaasal on asjaõiguse suhtes suurem õigus kui teistel kaaspärijatel, on nende sisesuhte küsimus, mis lahendatakse vara jagamise käigus. Kinnistusraamatusse kandmata ühisomanikust üleelanud abikaasa õigused võivad sattuda ohtu juhul, kui ta ise ei kuulu pärijate hulka. Kuigi pärija kandmine kinnistusraamatusse ei muuda ka sellisel juhul asjaõiguse materiaalõiguslikku seisundit (üleelanud abikaasa on pärija(te) kõrval jätkuvalt selle n-ö varjatud omaja), tekib oht, et asjaõigust käsutades kahjustab pärija
üleelanud abikaasa õigusi. Kuigi samasugune oht esineb ka abikaasade eluajal, on eelnõu koostamisel lähtutud eeldusest, et pärast abielu lõppemist selle ohu realiseerumise tõenäosus suureneb. KRS § 65 1 lg 5 reguleerib olukorda, kui pärimistunnistuse kohaselt oli abikaasade varalise suhte liigiks küll ühisvarasuhe, kuid konkreetne asjaõigus kuulus siiski pärandaja lahusvara hulka. Sellisel juhul tuleb esitada kinnistusraamatu kande parandamiseks koos kinnistamisavalduse ja pärimistunnistusega ka omandiõiguse tunnistus selle kohta, et ese kuulus pärandaja lahusvara hulka. Samas on oluline märkida, et TõS § 37 2 alusel tõestatakse omandiõiguse tunnistus ainult selle kohta, et tegemist on juba olemasoleva abikaasade ühisvaraga. Selle tunnistuse alusel on võimalik ainult kinnistusraamatu ebaõige kande parandamine ning see ei tekita pärijale täiendavaid õigusi ega piira ühegi kolmanda isiku õigusi võrreldes sellega, kui kande parandamine toimub ainult pärimistunnistuse alusel. Alates 1. jaanuarist 2009, mil jõustus uus pärimisseadus, ei ole pärimismenetluses enam ette nähtud omandiõiguse tunnistuse väljastamist. Samas on võimalik sellise tunnistuse väljastamine tõestamisseaduse § 34 või § 38 lg 2 p 8 alusel kliendi soovil (mingi eseme kuuluvuse kohta).
19.augustil 2021 välja antud pärimistunnistuses on kajastatud kõik pärimisseaduse ja pärimisseadusest tulenevate notari ametitoimingute tegemise korra nõuded. Pärimistunnistuses avatakse pärijad, pärandvara loeteluna ei kuulu välja toomisele, ning kinnistusraamatusse kantakse vastavalt esitatud kinnistamisavaldusele pärijad kui ühisomanikud.
5.Kohtunikuabi ja Tartu Maakohus jätsid määruskaebuse rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et kinnistusosakonna kohtunikuabi määrus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks puudub alus. Avaldajate määruskaebuses esitatud väited ei anna alust määruse muutmiseks ja määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub kandemääruse põhjendustega kinnistamisavalduse rahuldamata jätmisel ja ei pea vajalikuks neid kõiki korrata (TsMS § 654 lg 6).
7.Asja materjalide kohaselt on kinnistusraamatusse vaidlusaluse kinnistu (registriosa nr X) omanikuna 9. detsembril 2003 sisse kantud Ljudmila Linda Tangsoo. Avaldajad on esitanud kinnistusosakonnale 19. augustil 2021 välja antud pärimistunnistuse ja kinnistamisavalduse. Pärimistunnistuse järgi on X surnud A.A. pärijateks tema tütar B.B., tema poeg T. Tangsoo ja tema abikaasa L. Tangsoo, igaüks 1/3 mõttelises osas. Pärimistunnistuse kohaselt (märkusena) on pärimismenetluses tuvastatud, et pärandaja oli perekonnaseisult abielus L. Tangsooga alates X ja pärandaja ja tema abikaasa varasuhteks oli varaühisuse varasuhe. Kinnistamisavalduse kohaselt palusid avaldajad vastavalt AÕS § 65 korteriomandi kinnistusregistri registriosa nr X teisest jaost kustutada senise omaniku kanne ja kanda ühisomanikena B.B., T. Tangsoo ja L. Tangsoo.
8.Kohtunikuabi kohustas avaldajaid 23. augusti 2021 määrusega esitama kinnistusosakonnale notariaalselt tõestatud omandiõiguse tunnistuse, millest nähtuks vaidlusaluse kinnisasja kuulumine pärandaja ja tema abikaasa ühisvarasse. Kuna avaldajad jätsid kinnistusosakonna nõude täitmata, jäeti nende kinnistamisavaldus rahuldamata.
9.Ringkonnakohus leiab, et kohtunikuabi keeldus põhjendatult kande tegemisest omandiõiguse tunnistuse puudumise tõttu KRS § 46 lg 3 ja 5 alusel. KRS 35 lg 1 p 7 järgi tuleb kinnistamisavaldusele lisada seadusest tulenevad kinnistamiseks vajalikud dokumendid. Kinnistusraamatukande parandamine asjaõiguse kinnistusraamatuvälise ülemineku korral, sh pärimisjärgluse alusel, on reguleeritud KRS §-s 651. Vastavalt KRS § 651 lg-le 1, kui kinnistusraamat on muutunud valeks asjaõiguse kinnistusraamatuvälise ülemineku tõttu, parandab kinnistusosakond kande asjaõiguse uue omaja kinnistamisavalduse alusel. Vastavalt KRS § 651 lg-le 4 kui asjaõigus on üle läinud pärijale ja pärimistunnistuse kohaselt oli abikaasade varalise suhte liigiks ühisvarasuhe, kohaldatakse kinnistusraamatukande parandamisele vastavalt ka käesoleva seaduse (KRS) § 631 lõikes 3 sätestatut, mille kohaselt kui asjaõigus kuulub abikaasade ühisvara hulka, kuid kinnistusraamatusse on ebaõige kandemääruse alusel selle omajana kantud ainult üks abikaasa, tuleb kande parandamiseks kinnistamisavaldusele lisada omandiõiguse tunnistus, mis tõendab asjaõiguse kuulumist abikaasade ühisvara hulka. Seega tuleneb seaduse tekstist selgelt, et koos pärimistunnistusega tuleb esitada ka TõS § 372 järgne omandiõiguse tunnistus kinnisasja kuulumise kohta ühisvarasse (vt ka V. Kõve jt, Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, 2014, lk 266). Seaduse tõlgendus ei ole sõltuvuses sellest, kas üleelanud abikaasa on ise ka pärijaks. Eeldatavasti ei pea omandiõiguse tunnistus olema ilmtingimata eraldi dokument ja võib sisalduda ka pärimistunnistuses.
10.Ringkonnakohus ei nõustu avaldajate väitega, et kehtiv tõestamisseadus omandiõiguse tunnistuse väljastamist ühe abikaasa surma korral ühisvara kohta ette ei näe. Tõlgendades TõS § 372 kõiki lõikeid koosmõjus, saab asuda seisukohale, et olukorras, kus abielu on lõppenud (PKS § 63), kuid ühisvara ei ole jagatud, saavad üleelanud abikaasa ja pärijad ühiselt KRS § 611 lg 3 järgset omandiõiguse tunnistuse tõestamist notarilt taotleda. Omandiõigustunnistuse alusel on võimalik lahendada perekonnaõiguslik ühisvarasuhe abikaasade vahel enne pärimisõigusliku ühisvarasuhte sisse kandmist kinnistusraamatusse. Kinnistusraamatu andmed koosnevad lisaks avalikkusele nähtavatele kannetele ka nende aluseks olevatest dokumentidest (KRS § 10). Kinnistusraamatu andmetele tuginemise vajadus võib tekkida alles aastakümneid hiljem, mistõttu võib siis osutuda keeruliseks selgeks teha, milliseid tehinguid või kohtulahendeid on selle aja jooksul tehtud või milliseid eeldusi järgmiste kannete tegemisel aluseks võetud.
11.Menetluskulud jäävad kaebuse rahuldamata jätmise tõttu määruskaebuse esitaja kanda (TsMS § 171 lg 1). Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Triin Uusen-Nacke
Andra Pärsimägi
Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.