Asjaõigus › Kinnistusraamatu asjad

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

kinnisasjaõiguse kuulumine abikaasade ühisvara hulka. Selline tõlgendus ei haaku kinnistamisavalduse üldise tähendusega TsMS-s ja KRS-s. KRS § 35 lg 1 kohaselt esitatakse kinnistamiseks vajalikud dokumendid kinnistamisavalduse lisadena, mitte kinnistamisavalduse sisuna. Seega tuleb abikaasade ühisvara hulka kuuluva asjaõiguse kohta tehtud ebaõige kande parandamisel samuti eristada kinnistamisavaldust ja muid kinnistamiseks vajalikke dokumente. Alates 1. juulist 2010 jõustunud PKS § 28 lg 4 sätestabki ainult nõudenormi, mis annab kinnistusraamatusse kandmata abikaasale õiguse nõuda kande parandamiseks vajalike tehingute tegemist, s.t nõusolekut omandiõiguse tunnistuse tõestamiseks ja kinnistusraamatu parandamiseks. KRS § 631 lg 3 reguleerib ainult seda osa, mille puhul on tegemist kinnistusraamatuseaduse reguleerimise esemega. Sellisel juhul on kinnistusraamatu parandamiseks vajalik ühe abikaasa kinnistamisavaldus, millele tuleb lisada teise abikaasa kui puudutatud isiku nõusolek. Iseenesest ei ole vahet, kumb abikaasa kinnistamisavalduse esitab. Kinnistamisavaldusele tuleb lisada notariaalselt tõestatud omandiõiguse tunnistus, mille tõestamiseks on vaja mõlema abikaasa avaldust (vt TõS § 372 muudatus). Kande parandamiseks ei piisa ainult ühe abikaasa kinnistamisavaldusest ja teise abikaasa kui puudutatud isiku nõusolekust, sest vaja on tuvastada ka kinnisasjaõiguse kuulumine abikaasade ühisvara hulka. KRS § 651 reguleerib kinnistusraamatu kande parandamist juhul, kui see on muutunud valeks asjaõiguse kinnistusraamatuvälise ülemineku korral. Sellisel juhul on kanne kinnistusraamatus vale, kuid üldjuhul ei ole muude andmekogude andmed asjaõiguse uue omaja kohta piisavalt kindlad, et teha kanne uue isiku kohta ilma kinnistamisavalduseta ametiülesande korras. Asjaõiguse kinnistusraamatuväline üleminek toimub füüsiliste isikute puhul eelkõige seoses pärimisega, kui pärandi avanemisel läheb kogu pärandaja vara üle teisele isikule – pärijale. Kuigi kinnisasjaõigus läheb pärijale üle juba alates pärandi avanemisest, on pärija või pärijate kandmiseks kinnistusraamatusse vaja esitada kinnistamisavaldus ja lisada sellele õigusjärglust tõendav dokument – pärimistunnistus. Kui asjaõigus on üle läinud kaaspärijate ühisusele, siis piisab kande parandamiseks ühe kaaspärija avaldusest ning teisi pärijaid ei loeta puudutatud isikuteks, s.t nende nõusolek kande tegemiseks ei ole vajalik, sest pärija ei saa keelduda sellest, et talle juba üle läinud õigus tehakse ka kinnistusraamatus nähtavaks. Sama põhimõte kehtib ka juhul, kui võõrandatakse osa kaaspärijate ühisusest. KRS § 65 1 lg-d 4 ja 5 sätestavad erinormid juhuks, kui pärimistunnistuse kohaselt oli abikaasade varalise suhte liigiks ühisvarasuhe. Sellisel juhul võib iga konkreetne ese kuuluda nii ühisvara kui ka lahusvara hulka ning seda küsimust ei ole võimalik lahendada pärimistunnistuse tõestamise käigus. KRS § 65 1 lg 4 reguleerib olukorda, kui asjaõigus kuulub abikaasade ühisvara hulka, kuid kinnistusraamatusse on selle omajana kantud ainult üks abikaasa ja see abikaasa sureb. Pärimisõiguse ja kinnistusraamatuõiguse üldpõhimõtete kohaselt tuleks ka sellisel juhul kanda pärija või kaaspärijate ühisus kinnistusraamatusse ühe pärija kinnistamisavalduse ja pärimistunnistuse alusel. Juhul kui üleelanud abikaasa kuulub kaaspärijate hulka, on tema õigused tagatud seeläbi, et pärandvara käsutamiseks on vajalik kõigi kaaspärijate nõusolek. Asjaolu, et abikaasal on asjaõiguse suhtes suurem õigus kui teistel kaaspärijatel, on nende sisesuhte küsimus, mis lahendatakse vara jagamise käigus. Kinnistusraamatusse kandmata ühisomanikust üleelanud abikaasa õigused võivad sattuda ohtu juhul, kui ta ise ei kuulu pärijate hulka. Kuigi pärija kandmine kinnistusraamatusse ei muuda ka sellisel juhul asjaõiguse materiaalõiguslikku seisundit (üleelanud abikaasa on pärija(te) kõrval jätkuvalt selle n-ö varjatud omaja), tekib oht, et asjaõigust käsutades kahjustab pärija

üleelanud abikaasa õigusi. Kuigi samasugune oht esineb ka abikaasade eluajal, on eelnõu koostamisel lähtutud eeldusest, et pärast abielu lõppemist selle ohu realiseerumise tõenäosus suureneb. KRS § 65 1 lg 5 reguleerib olukorda, kui pärimistunnistuse kohaselt oli abikaasade varalise suhte liigiks küll ühisvarasuhe, kuid konkreetne asjaõigus kuulus siiski pärandaja lahusvara hulka. Sellisel juhul tuleb esitada kinnistusraamatu kande parandamiseks koos kinnistamisavalduse ja pärimistunnistusega ka omandiõiguse tunnistus selle kohta, et ese kuulus pärandaja lahusvara hulka. Samas on oluline märkida, et TõS § 37 2 alusel tõestatakse omandiõiguse tunnistus ainult selle kohta, et tegemist on juba olemasoleva abikaasade ühisvaraga. Selle tunnistuse alusel on võimalik ainult kinnistusraamatu ebaõige kande parandamine ning see ei tekita pärijale täiendavaid õigusi ega piira ühegi kolmanda isiku õigusi võrreldes sellega, kui kande parandamine toimub ainult pärimistunnistuse alusel. Alates 1. jaanuarist 2009, mil jõustus uus pärimisseadus, ei ole pärimismenetluses enam ette nähtud omandiõiguse tunnistuse väljastamist. Samas on võimalik sellise tunnistuse väljastamine tõestamisseaduse § 34 või § 38 lg 2 p 8 alusel kliendi soovil (mingi eseme kuuluvuse kohta).

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke

Andra Pärsimägi

Kersti Kerstna-Vaks

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.