5.Mõista M.J-ilt M.T kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulude hüvitis 6161,72 eurot. Nimetatud summalt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
2-21-7525 Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.M.T (hageja) esitas 11.05.2021 Harju Maakohtule M.J-i (kostja) vastu hagi, milles palus kohustada kostjat andma tahteavalduse asjaõiguslepingu sõlmimiseks, mille järgi annab kostja kinnisasja 1⁄2 suuruse mõttelise osa omandiõiguse üle hagejale. Hageja palus asendada kostja tahteavalduse kohtuotsusega. Lisaks palus hageja kohustada kostjat andma tahteavalduse/nõusoleku kinnistusraamatu kande muutmiseks selliselt, et hageja kantakse kinnistusraamatusse kinnisasja 1⁄2 suuruse mõttelise osa omanikuks. Hageja palus asendada kostja tahteavalduse/nõusoleku kohtuotsusega.
1.1.Hagiavalduse kohaselt kinkis hageja 26.05.2014 kinkelepinguga kostjale 1⁄2 suuruse mõttelise osa Tallinnas XXXX asuvast kinnisasjast (kinnisasi). Hageja kinkis kaasomandiosa kostjale kui oma tulevasele elukaaslasele/abikaasale. Hageja oli huvitatud kostjaga püsiva kooselu alustamisest ja pere loomisest. Kinnisasjale oli plaanis rajada poolte ühine kodu.
1.2.Hageja esitas 24.05.2017 kinkelepingust taganemise avalduse kostja jämeda tänamatuse tõttu. Kostja solvas hagejat sügavalt ja lakkamatult. Taganemisavaldus ei toonud kaasa õiguslikke tagajärgi. Kinkelepingust taganemine toimus ajal, kui poolte suhe tundus hagejale lootusetu. Kui kostja sai 2020. a alguses aru, et hageja kavatseb taganemise tõttu kingitud eseme tagastamiseks kostja vastu kohtusse pöörduda, hakkas kostja hagejaga taas suhtlema viisil, mis näitas võimalust kooseluni jõuda. Pooled üritasid leida oma suhteprobleemidele lahendust. Kostja, kes on hariduselt jurist, koostas enda initsiatiivil 21.01.2020 kinnituskirja (kinnituskiri), mille järgi ei eksisteeri kinnituse allkirjastamise päeva seisuga alust kinkelepingust taganemiseks kostja jämeda tänamatuse tõttu. Hageja allkirjastas kinnituskirja, kuid selle allkirjastamisel olid hagejal samad kavatsused nagu kinkelepingu sõlmimisel, s.o olla kostjaga suhtes ja alustada kooselu. Dokumendi allkirjastamisega soovis hageja kostjale tõestada, et hagejal on tõsised kavatsused ja hagejat saab usaldada.
1.3.Kinnituskirja eesmärk oli muuta 24.05.2017 taganemisavaldus tagajärjetuks. Kinnituskiri lähtus eeldusest, et kinkeleping kehtis. Dokumenti saab hinnata ka selliselt, et see on poolte kompromissileping vaidluses selle üle, kas 24.05.2017 avalduse tegemise seisuga esinesid materiaalsed eeldused kinkelepingust taganemiseks. Kinnituskirja koostas kostja ja ta soovis luua olukorda, kus kinkelepingu kehtivus oleks väljaspool kahtlust. Kostja koostas kinnistuskirja olukorras, kus hageja oli kinkelepingust juba taganenud ja oli kostjale avaldanud, et ta soovib kingieseme tagastamiseks kohtusse pöörduda. Hageja avaldas kinnituskirjaga tahet, et kinkeleping kehtib. Kostja hilisem käitumine näitas, et ka tema ei pidanud kinkelepingut 24.05.2017 avalduse tõttu lõppenuks. Dokumenti saab käsitada hageja taganemisavaldusest loobumisena. Alternatiivselt näitab kinnituskiri, et 24.05.2017 avalduse tegemise seisuga ei olnud täidetud lepingust taganemise materiaalsed eeldused. 2
2-21-7525
1.4.Kinnituskiri ei ole hinnatav uue kinkelepinguna, vaid näitab poolte tahet jätta varem sõlmitud leping kehtima. Alternatiivselt on kinnituskiri kehtiv kinkeleping. Olukorras, kus kingitud eseme omand oli kostja käes, ei olnud uue asjaõiguslepingu sõlmimine vajalik. Kinnitus on käsitatav kehtiva kohustustehinguna. Isegi juhul, kui 21.01.2020 sõlmitud uus kinkeleping oleks notariaalse vormi järgimata jätmise tõttu tühine, on leping ikkagi kehtiv, kuna asjaõigusleping kingitu üleandmiseks on sõlmitud ning kostja on kinnistusraamatust nähtuvalt kingitud eseme omanik.
1.5.Kostja jätkas kinnituskirja allkirjastamise järel hageja verbaalset ründamist ega lõpetanud seda vaatamata hageja korduvatele palvetele. Kostja tuli 16.03.2021 hagejale füüsiliselt kallale. Hageja tegi 07.04.2021 uue avalduse, millega ta taganes kinkelepingust kostja jämeda tänamatuse tõttu. Selles avalduses tugines hageja asjaoludele, mis leidsid aset ühe aasta jooksul enne mainitud avalduse tegemist.
1.6.07.04.2021 avalduse tegemise järel ilmnesid uued asjaolud, millega hageja täiendas kohtumenetluses taganemise avaldust. /tekst eemaldatud/, avaldanud hageja kohta sotsiaalmeedias ja hageja äripartneritele valeinfot ja laimu, võtnud ära hageja telefoni, avaldanud kolmandatele isikutele hageja delikaatseid isikuandmeid, rikkunud kinnisasjal asuvas majas tehtud remonttöid ja algatanud vastuolulisi kohtuvaidlusi.
1.7.Lepingust taganemise tõttu peab kostja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi hagejale tagastama.
1.8.Kostja aegumise vastuväide on alusetu. Hageja nõude aluseks on 07.04.2021 taganemisavaldus ja hageja nõue ei ole aegunud. Juhul, kui 24.05.2017 taganemisavaldus on kehtiv, peab arvestama, et kostja on oma käitumisega tunnistanud hageja nõuet kinnisasja omandi tagastamiseks. Nõudes 2020. a kinnitust taganemisavalduse materiaalsete eelduste puudumise kohta ja selle kinnituse saades, tunnistas kostja oma tegudega, et hagejal on 2017. a taganemisest tulenevalt kostja suhtes nõue saada kinnisasja omand tagasi. Seega katkestas kostja 21.01.2020 koostatud kinnituskiri nõude aegumistähtaja. Alternatiivselt tuleb rikastumisnõudest teadasaamist mõista hageja kasuks erandlikult laiemalt, arvestades kostja vastuolulist käitumist. Hageja on saanud alles kohtumenetluses teada, et kostja peab lepingut lõppenuks alates 2017. Kostja poolt aegumise vastuväite esitamine on ka hea usu põhimõttest lähtuvalt lubamatu. Kostja, omades õigusalast haridust, koostas 21.01.2020 kinnituse ja lasi hagejal selle allkirjastada. Kostja tekitas hagejas arusaama, et kinkeleping jäi toona kehtima ja 2017. a taganemisavaldus oli tagajärjetu. Kostja ei ole hagejale juriidilist abi osutanud, sh ei koostanud kostja kinnituskirja hagejale õigusteenuse osutamise raames. Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata.
2.1.Kostja sai hageja 24.05.2017 taganemisavalduse kätte 09.07.2017. Taganemisavalduse puhul on täidetud taganemise materiaalsed ja formaalsed eeldused. Seega on kinkeleping 24.05.2017 avalduse tõttu lõppenud. Asjaolu, et hageja ise pidas lepingut avalduse tõttu lõppenuks, näitab see, et notar valmistas ette ja saatis märtsis 2018 hagejale lepingu, millest nähtuvalt soovib hageja kingitud eseme omandi tagastamise asjaõiguslepingu vormistada.
2.2.Hageja 21.01.2020 allkirjastatud kinnitus ei muuda asjaolu, et kostja on 24.05.2017 avaldusega kinkelepingust kehtivalt taganenud. Kinnitus näitab üksnes 3
2-21-7525 seda, et hageja hinnangul ei esinenud üks aasta enne kinnituse väljastamist kostja jämedat tänamatust, mis annaks aluse kinkelepingust taganeda. Kinnituskiri ei näita, et 24.05.2017 taganemisavalduse seisuga ei pidanud hageja kostja käitumist tema suhtes jämedalt tänamatuks. Kinnitusel ei ole mingit seost 2017. a taganemisavaldusega. Kinnitusega ei saanud hageja 24.05.2017 taganemisavaldust tagasi võtta. Samuti ei saa kinnitust käsitada 24.05.2017 taganemisavalduse tühistamise või sellest loobumisena. Kostja hinnangul ei saanud pooled 21.01.2020 kinnituses leppida kokku kinkelepingu jätkamises. Kinkeleping ei ole kestvusleping, mistõttu ei ole võimalik pärast lepingu lõppemist leppida kokku, et leping jätkub. Kinnituskiri ei ole hinnatav ka pooltevahelise kompromissilepinguna muuta vaieldav õiguslik olukord vaieldamatuks. Kostja ei ole mainitud dokumendi pooleks.
2.3.Kostja selgitas, et hageja palus kostjal 21.01.2020 kinnituskiri koostada. Kostja on alates 2014. a osutanud hagejale juriidilist teenust. Kostjal ei olnud võimalust mõjutada kirja olemust ega sisu. Hageja andis kinnituse soovist teha suur žest, millega justkui kingib tagasi selle kinnistu, mille kinkelepingust ta oli varem taganenud. Dokumendi allkirjastamisel ei saanud hagejal olla sama tahet nagu kinkelepingu sõlmimisel ehk alustada kooselu kostjaga. Kostja ei survestanud hagejat 21.01.2020 kinnitust allkirjastama. Kostjal puudus tahe või huvi kinnituskirja koostamiseks. Kostja ei ole dokumenti allkirjastanud. Kostja käitumine ei anna alust arvata, et tal oli tahe kinkelepingut jätkata või 21.10.2020 kinnituskirjas uus kinkeleping sõlmida. Samas ei olnud kinnitusega võimalik kinnisasja tagasi kinkida, kuna kinkeleping sõlmitakse notariaalses vormis. Ei saa väita, et dokumendi koostamise eesmärk oli hageja eksitamine.
2.4.Kuivõrd kinkeleping on hageja 24.05.2017 avalduse tõttu lõppenud, ei saanud kostja 07.04.2021 avaldusega lepingust taganeda. Hageja 07.04.2021 avaldus on tagajärjetu. Isegi juhul, kui hageja nõude aluseks on 07.04.2021 taganemisavaldus, ei ole see õiguslikke tagajärgi kaasa toonud. Taganemise materiaalsed eeldused ei ole viidatud avalduse osas täidetud. Lisaks ei ole hageja avaldust mõistliku aja jooksul esitanud. Hageja väitel on kostja alates 2014. a käitunud hageja suhtes tänamatult. Ka aastatel 2017 ja 2019 oli hageja seisukohal, et kostja näitas tema vastu üles jämedat tänamatust. Seega ei teinud hageja avaldust mõistliku aja jooksul alates hetkest, kui ta sai teada taganemise aluseks olevatest asjaoludest.
2.5.Hagejal ei ole võimalik täiendada 07.04.2021 avaldust asjaoludega, mis leidsid aset pärast avalduse esitamist. Asudes 11.05.2021 ja 26.07.2021 menetlusdokumentides välja tooma uusi asjaolusid, mis hageja hinnangul annavad talle õigust lepingust taganeda, on hageja esitanud uued taganemisavaldused. Mõlemad avaldused on tagajärjetud. Taganemise materiaalsed eeldused ei ole avalduste osas täidetud.
2.6.Kinkelepingu alusel saadud eseme tagastamine toimub alusetu rikastumise sätete alusel. Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat alates ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Kostja sai hageja 24.05.2017 taganemisavalduse kätte 09. 06.2017. Seega aegus hageja nõue 09.06.2020. Aegumise vastuväitele tuginemine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja ei ole hageja suhtes vastuoluliselt käitunud. Maakohtu otsus
3.Maakohus rahuldas 21.03.2024 otsusega hagi, jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 20 108,60 eurot ja viivise. Maakohus jättis 4
2-21-7525 otsuse täitmise tagamiseks jõusse Harju Maakohtu 13.05.2021 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud.
3.1.Maakohus tuvastas, et hageja omandas 26.05.2014 lepinguga OÜ-lt X 1⁄2 suuruse mõttelise osa kinnisasjast, mille ta samal kuupäeval sõlmitud lepinguga kinkis kostjale. Puudus vaidlus, et poolte vahel sõlmitud kinkeleping on täidetud. Täidetud kinkelepingust võib kinkija võlaõigusseaduse (VÕS) § 268 lg 1 alusel taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda VÕS § 267 p-des 1–3 ettenähtud juhtudel. Maakohus tuvastas, et kinkelepingu eesmärk oli hageja soov kostjat tasuta rikastada tingituna poolte isiklikest suhetest ja soovist rajada ühine kodu.
3.2.Maakohus asus seisukohale, et hageja on 24.05.2017 avaldusega kinkelepingust taganenud.
3.2.1.Hageja 24.05.2017 taganemisavalduse järgi on kinkelepingust taganemise põhjuseks asjaolu, et kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija vastu üles jämedat tänamatust. Maakohtu hinnangul oli 24.05.2017 avalduse puhul täidetud taganemise materiaalne eeldus.
3.2.2.Tõendina on esitatud avalduse koostamisele eelnenud hageja ja notari kirjavahetus, milles hageja avaldas notarile, milliste väljenditega on kostja hagejat solvanud. Kostja on kohtumenetluses tunnistanud, et 24.05.2017 avalduse puhul on täidetud kinkelepingust taganemise materiaalsed eeldused. Hageja ja kostja vahel oktoobrist 2020 kuni märtsini 2021 toimunud kirjavahetus kinnitab, et hageja aadressil mõnitavate ja solvavate väljendite kasutamine on kostja tavapärane suhtlusviis. Seega oli maakohtu hinnangul usutav, et kostja kasutas hageja suhtes väljendeid, mis tõid kaasa 24.05.2017 taganemisavalduse esitamise.
3.2.3.Kostja väljendite mõju hindamisel peab arvestama, et kostja avaldas neid sõnu ajal, kui pooled olid suhtes. Pooled ei vaielnud, et kinkelepingu sõlmimisel olid hageja ja kostja lähisuhtes. Pooled olid eri meelt suhete lõppemise aja osas. Kohtule esitatud dokumentidest nähtuvalt puudus vaidlus, et kevadel 2017 olid pooled suhtes. Kohus möönis, et suhetes olevatel inimestel on õigus otsustada selle üle, kas ja millist kohtlemist (sh verbaalset kohtlemist) on nad valmis partneri poolt taluma. Keskmise mõistliku isiku arusaama järgi ei ole kostja kasutatud väljendid sellised, mida adressaat peaks partneri poolt enda aadressil taluma. Kostja väljendite kasutamine hageja suhtes oli viimase jaoks äärmiselt solvav.
3.2.4.Kostja tunnistas, et ta sai hageja 24.05.2017 taganemisavalduse kätte 09.06.2017, mida kinnitab ka notari 09.06.2017 kiri kostjale. Seega oli täidetud ka taganemise formaalne eeldus.
3.3.Asja materjalidest nähtuvalt oli hageja 2017–2018 seisukohal, et lepingust taganemine 24.05.2017 avalduse alusel on kehtiv. Seda kinnitas asjaolu, et notar valmistas ette kostjale kingitud eseme omandi üleandmise asjaõiguslepingu projekti ja edastas selle 28.03.2018 kirjaga hagejale.
3.4.Seega taganes hageja 24.05.2017 avaldusega kehtivalt võlaõiguslikust kinkelepingust ja see on VÕS § 186 p 5 ja § 188 lg 2 järgi lõppenud. See ei mõjuta tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 6 lg-te 3 ja 4 järgi omandi 5
2-21-7525 ülekandmise asjaõiguslepingu kehtivust. Hagejal on seega võlaõiguslik nõue kostja vastu, et see kannaks hagejale tagasi omandi kinnisasjale. Hageja nõue on suunatud omandi tagasikandmisele, st asjaõiguslepingu sõlmimisele asjaõigusseaduse (AÕS) § 641 järgi. Tegemist on võlaõigusliku nõudega. Selline nõudeõigus on hagejal kinkelepingust taganemise korral VÕS § 268 lg 1 ja § 1028 lg 1 järgi.
3.5.Maakohus leidis, et hageja nõue ei ole aegunud.
3.5.1.Hageja sai hiljemalt 24.05.2017 avalduse allkirjastamisel teada, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue kostja vastu. Seega hakkas aegumistähtaeg kulgema 25.05.2017 ja võis lõppeda 24.05.2020. Selleks, et hinnata, kas 21.01.2020 kinnituskirja koostamisega seotud asjaolud katkestasid TsÜS § 158 alusel aegumise, tuli maakohtu hinnangul käsitleda poolte käitumist kogumis.
3.5.2.Maakohus tuvastas poolte kirjavahetuse alusel, et 21.01.2020 kinnituskirja koostamise ajal suhtlesid pooled väga intensiivselt ja lähedalt. 2019. a alguses ja kevadel veetsid pooled koos aega, jaanuari 2019 seisuga olid pooled ka intiimsuhetes, mida kinnitavad kostja poolt hagejale saadetud pildid ja nende kirjavahetus. Ka 2018–2019 toimunud kirjavahetusest nähtuvalt olid pooled intiimsuhetes ning sõnumitest nähtuvalt oli hagejal soov kostjaga kokku kolida.
3.5.3.Kostja sai taganemisavalduse kätte 09.06.2017 ja pidi juristina aru saama, et hagejal on õigus nõuda kinkelepingu eseme tagastamist. Hageja saatis 18.02.2019 kostjale sõnumi palvega panna aeg kinnisvara vormistamiseks hageja nimele. Seega oli kostja teadlik, et hageja soovib kinnisasja mõttelise osa omandit tagasi saada.
3.5.4.Poolte vahel 05.01.2020–08.01.2020 toimunud kirjavahetusest nähtus, et pooled arutasid omavahelisi varalisi küsimusi. Kostja 05.01.2020 sõnumist nähtus, et ta oli teadlik, et hagejal on varalised nõuded tema vastu ning et hageja saab neid maksma panna, mistõttu soovis kostja vaidlusalused varalised küsimused (mh kinkeeseme osas) ära lahendada selliselt, et kostja ei peaks vastutama hageja ees. Kostja käitumine näitas, et ta tunnistas hageja nõuet kinkelepingu eseme tagastamise osas.
3.5.5.Poolte kirjavahetusest nähtus, et hageja avaldab korduvalt rahuolematust sellega, et muude lahendamata varaliste küsimuste kõrval ei ole kostja hagejale kinkelepingu eset tagastanud. Kirjavahetuse sisust järeldus, et kostja oli teadlik hageja nõudest tagastada kinnisasja mõttelise osa omand ning et kostja soovis sõlmida kokkuleppe, mille järgi ei ole hagejal nõudeid kostja vastu. See, et kostja soovis mainitud kokkuleppe sõlmida, näitab, et ta tunnistas hageja nõuet tagastada kinkelepingu ese omand. Mõistlik ei ole sõlmida kokkulepet nõuete puudumise kohta olukorras, kus võlgnik ei tunnista võlausaldaja nõuet ja enda kohustust viimase ees.
3.5.6.Maakohus ei nõustunud kostja väitega, et kostja 08.01.2020 sõnumis toodud kokkuleppe eesmärk oli see, et hageja jätaks kostja rahule. Kirjavahetusest nähtub, et pooled üritasid nendevahelised varalised lahkarvamused (sh kinkelepingu eseme osas) ära lahendada ja hinnates sõnumeid kogumis, on selge, et kostja ei avaldanud soovi kokkulepe sõlmida, 6
2-21-7525 et hageja jätaks ta rahule, vaid kostja eesmärk oli tuua selgust just varalistesse küsimustesse.
3.5.7.Asja materjalid tõendavad, et kostja koostas 21.01.2020 kinnituskirja. Kohtu hinnangul näitas asjaolu, et kostja koostas kinnistuskirja, et ta ei pidanud hageja nõuet tagastada kinkelepingu ese alusetuks, vaid kostja hinnangul oli hagejal õigus nõuda kinnisaja mõttelise osa omandiõiguse tagasikandmist. Kinnituskirja koostamisega soovis kostja ennast hageja nõude realiseerimise eest kaitsta ja seda kinnitab kirja sõnastus, mille järgi puuduvad hagejal dokumendi koostamise aja seisuga seaduses sätestatud alused kinkelepingust taganemiseks. Kostja tegevus – kinnituskirja koostamine ja hagejale allkirjastamiseks saatmine – näitab, et kostja tunnistas hageja nõuet tagastada kinnisasja mõtteline osa ja oma kohustust mainitud vara hagejale tagasi kanda.
3.5.8.Maakohtu hinnangul ei koostanud kostja kinnitust hagejale juriidilise teenuse osutamise käigus. Kostja esitatud kirjavahetusest nähtus, et hageja kui õigusalaste teadmisteta isik on pöördunud erinevate juriidiliste küsimustega kostja kui suhtepartneri poole. Seega on arutelud toimunud hageja ja kostja isiklikest suhetest tingituna. Kohtule esitatud dokumendid ei kinnita, et hageja ja kostja vahel olid kokkulepped juriidilise teenuse osutamise kohta.
3.5.9.Olukorras, kus hageja ja kostja olid 2020. a alguses suhetes ning arvestades kogumis kostja käitumist, tunnustas kostja TsÜS § 158 lg 2 järgi oma tegudega hageja nõuet tagastada kinkelepingu ese. Maakohus leidis, et hageja nõude tunnustamise hetkeks tuleb lugeda 20.01.2020, kui kostja saatis hagejale allkirjastamiseks kinnituskirja. TsÜS § 158 lg 1 kohaselt katkeb aegumine ja algab uuesti kohustatud isiku nõude tunnustamisega. Seega katkes 20.01.2020 hageja alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg ja mainitud kuupäevast alates hakkas kolmeaastane tähtaeg uuesti kulgema. Nõude aegumine lõpeks 19.01.2023. Hageja esitas hagi 11.05.2021 ehk enne nõude aegumist. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse, ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
4.1.Hageja nõue on aegunud. Kostja ei vaidle vastu maakohtu tuvastatud asjaolule, et hageja on kinkelepingust 24.05.2017 taganemisavaldusega kehtivalt taganenud. Vaidlust ei ole selles, et kostja sai taganemisavalduse kätte 09.06.2017, ja seega lõppes kinkeleping 09.06.2017. Kinkelepingust taganemisega sai hageja aru, et tal on õigus kinkelepingu ese kostjalt tagasi nõuda. Seega on hageja alusetust rikastumisest tulenev nõue vastavalt TsÜS § 151 lg-le 1 aegunud 09.06.2020.
4.2.Maakohus tugines otsuses asjaolule, mida menetluses ei ole käsitletud. Kostja ei nõustu maakohtu hinnanguga, et kostja on oma käitumisega kogumis tunnustanud TsÜS § 158 lg 2 alusel hageja nõuet tagastada kinkelepingu ese. Maakohus hindas ebaõigesti tõendeid, s.o poolte 05.01.2020–08.01.2020 toimunud vestlusi ja 21.01.2020 kinnituskirja. Hageja ei ole menetluse jooksul kordagi toonud kohtu ette asjaolu, et kostja oleks kõnealuste vestluste käigus hageja nõuet tunnustanud TsÜS § 158 lg 2 mõttes, millega oleks TsÜS § 158 lg 1 kohaselt aegumine katkenud. 7
2-21-7525
4.3.Kostja ei tunnustanud poolte kirjavahetuses hageja nõuet. Asjaolu, et hageja enese erinevatele väidetavatele nõuetele osundab, millele kostja ei reageeri, ei peegelda kostja poolt hageja nõude tunnustamist. Seejuures luges maakohus kostja poolt nõude tunnustamiseks hoopis hageja sõnumid kostjale, mis muudab maakohtu hinnangu täiesti ebaloogiliseks. Ebaõige on ka maakohtu hinnang, et pooled olid 2019. a ja jaanuaris 2020 intiimsuhtes. Mõlemad pooled kinnitasid, et nad ei olnud suhtes. Poolte suhe lõppes 2018. Hagejal polnud tegelikkuses kunagi soovi alustada kostjaga kinnisasjal asuvas majas kooselu ja rajada seal ühine kodu, mida kinnitab asjaolu, et kinnisasja teiseks kaasomanikuks on X OÜ.
4.4.Kostja ei ole ka hageja 20.01.2020 kinnitusega nõuet tunnustanud. Jääb arusaamatuks, kuidas hageja poolt kinnituskirja andmise seisuga kinkelepingust taganemise õiguse puudumise kinnitamine peegeldab kostja poolt hageja nõude tunnustamist. Kinnituskiri kinnitab üksnes, et allkirjastamise päeva seisuga ei esine kostja poolseid jämeda tänamatuse asjaolusid.
4.5.Hageja ei ole ka ise pidanud kinnitust aegumist katkestavaks nõude tunnustamiseks, väites hagiavalduses, kuidas kõnealune kinnitus ei oma siinses vaidluses tähtsust.
4.6.Kostja osutas hagejale õigusabi. Maakohus tuvastas, et hageja pöördus kostja poole erinevate juriidiliste küsimustega. Kuivõrd kinnituskirja tellis hageja, siis ei peegelda ega sisalda kinnituskirja koostamine kostja tahet – tegemist on hageja ühepoolse tahteavaldusega. Seega ei sisalda (ega saagi sisaldada) kinnituskiri kostja poolset hageja nõude tunnustamist. Vastustaja seisukoht
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21 alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid täiendada maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad kostja kanda.
7.15.09.2025 seisukohas on hageja esitanud korduva taotluse 28.05.2024 esitatud apellatsioonkaebuse vastuse lisade 5 ja 9 vastuvõtmiseks. Ringkonnakohus jääb oma 04.07.2025 kohtumääruses toodud seisukoha juurde, et nimetatud tõendid on esitatud hilinemisega. Ringkonnakohus jätab hageja korduva taotluse TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel rahuldamata ja tagastab 15.09.2025 seisukoha lisad 1 ja 2.
8.Maakohus on tuvastanud, et 26.05.2014 sõlmisid pooled kinkelepingu, millega hageja kinkis kostjale 1⁄2 suuruse mõttelise osa XXX kinnisasjast. Hageja esitas 24.05.2017 taganemisavalduse, mille kostja sai kätte 09.06.2017. Hageja ja kostja pidasid mh kinkelepingu osas kirjavahetust 05.-08.01.2020 ja 20.01.2020 edastas kostja hagejale allkirjastamiseks kinnituskirja, mille kohaselt selle allkirjastamise (21.01.2020) päeva seisuga ei olnud alust kinkelepingust taganemiseks. 03.10.2020–04.03.2021 edastas kostja hagejale erinevaid sõimavaid sõnumeid ja hageja esitas 07.04.2021 uue taganemisavalduse. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus eeltoodud asjaolude tuvastamisega eksinud ning ringkonnakohus võtab need siinse otsuse tegemisel aluseks. 8
2-21-7525
9.Esmase taganemisavalduse esitas hageja kostjale 24.05.2017. Kostja on juba oma esimeses vastuses hagile (04.06.2021, I kd, tl 123 pöördel, p 7) avaldanud, et hageja taganes 24.05.2017 taganemisavaldusega kinkelepingust, olemas olid taganemise nii formaalsed kui materiaalsed eeldused ning kinkeleping lõppes, kui kostja sai taganemisavalduse kätte 09.06.2017 (dtl 183, p 10). Seega on kostja omaks võtnud, et taganemisavalduse aluseks olevad teod pani kostja toime. Pooled ei vaidle ka selle üle, et need olid mõistetavad jämeda tänamatusena, millega on nõustunud ka maakohus ja millega nõustub ka ringkonnakohus. Maakohtu otsuse põhjendusi ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda.
10.Seejärel on hageja 21.01.2020 allkirjastanud kinnituskirja, mille kohaselt kinnituse allkirjastamise päeva seisuga ei eksisteeri ühtegi võlaõigusseaduse §-s 267 toodud alust kinkelepingust taganemiseks (I kd, tl 20–21). Pooltevahelisele õigussuhtele hinnangu andmisel on keskse tähtsusega see, kas ja milliseid õiguslikke tagajärgi tõi kostjapoolne kinnituskirja koostamine ja hagejale edastamine 20.01.2020 ning selle allkirjastamine hageja poolt 21.01.2020.
10.1.Apellatsioonkaebuses leiab kostja, et maakohus on tõendite ebaõige hindamise tulemusena leidnud, et hageja ja kostja 5.–8.01.2020 toimunud vestlustes ja 20.01.2020 kinnituskirja (I kd, tl 25-26 pöördel) hagejale saatmisega on kostja hageja nõuet kinnisasja tagastamiseks tunnistanud. Hageja alusetust rikastumisest tulenev nõue on kostja hinnangul TsÜS § 151 lg 1 kohaselt aegunud.
10.2.TsÜS § 158 kohane aegumine võib katkeda nii tahteavalduse kui ka teo või toiminguga (käitumisega). Aegumise katkemisele hinnangu andmiseks on vajalik anda hinnang poolte tahteavaldustele ning käitumisele kinnituskirja allkirjastamisel ning läbirääkimistele, mille tulemusena selleni jõuti. Maakohtu otsuse punktis 20.3 ja selle alapunktides toodud kirjavahetusest nähtub see, et hageja on tuginenud oma nõudele kinnisasja mõttelise osa tagastamiseks. Maakohus on õigesti tuvastanud, et enne kinnituskirja allkirjastamist on pooled aktiivselt suhelnud ja üritanud taastada vastastikust usaldust. 05.01.2020 on hageja muu hulgas kirjutanud kostjale: „Pole võimalik läbirääkimisi pidada ega kahekesi otsustada kui sinu poolt tuleb ainult nõudmisi ega yhgtegi kompromissi ega oma poolset vastutulekut.“ Seejärel teevad pooled teineteisele etteheited. Hageja teeb ettepaneku rääkida ja kokku leppida, „kuidas edasi.“ Kostja vastab seejärel: „Kui saadan mingi nimekirja siis ma kardan et hakkad seda minu vastu kasutama. See poleks ok ja asja mõte.“ Hageja märgib, et nimekirja pole vaja ning palub öelda, kuna ja kus kokku saada ja asjad koos kirja panna. 07.01.2020 kirjutab kostja, et „Sinu poolt on tulnud ainult lapsik ja lihtsameelne „kolime kokku“.“ Hageja märgib aga „Ma ei saa aru kuidas peaks olema võimalik saavutada suhe, kooselu ja abielu, kui üks sõimab teist värdjaks linnanikkariks. Minu tänase kõne mõte oli, et anname üksteisele andeks tehtud vead, ei sõima enam ja hakkame koos elama. Kuna ma ei saa enam aru mida ma öelda võin või ei või ja kuna pole olnud ühtegi minu ettepanekut, mida sa poleks maha teinud ja sa oled leidnud iga sellise arutelu jooksul suht kiirelt põhjuse minu isiklikuks, suht ropuks, maha tegemiseks, siis mul pole julgust enam midagi öelda.“ 08.01.2020 kirjutab hageja: „Kas enda varalistest õigustest pean loobuma ja Tesla arvet, Hiiu kinkelepingut ja vanalinna korterisse pandud raha tasumist mulle ja Tesla puhul firmale nõuda seaduse raamides ega omavahelise kokkuleppega sa ei luba?“ Kostja vastab sellele: „soovin solmida kokkuleppe, mille sisuks on et sul ei ole nõudmisi minu vastu. Saada mulle palun need ettevalmistatud dokumendid. Ma mõtlen oigusbyroo ettevalmistatud dokumendid.“ Hageja on kostjale 08.01.2020 kostjale edasi saatnud e-kirja, mille kohaselt hageja vandeadvokaadist esindaja küsib, kas liikuda edasi taganemisest tuleneva omandi tagastamise nõudega ning teatab, et koostama peaks hagi tagamise avalduse enne hagi esitamist, et seada kinnisasjale käsutamise keelumärge. Sellest nähtub, et hageja edastas kostjale tema palutud info nõuete kohta, mida hageja esitada 9
2-21-7525 kavatses. Hageja vastab kostjale: „Tegin nagu käskisid. Mis kokkuleppest sa räägid? Nõuad et ma loobun kõigist nõudmistest sinu vastu ehk firma lepib sellega et Tesla arvet ei tasuta ja mina eraisikuna loobun soovist kinkelepingust taganeda ja vanalinna korteri eest makstud raha tagasi saada? Sain ma õigesti aru? Vastu ma midagi enda loobumiste eest ei saa? See pole kokkulepe vaid nõudmine. Täidan sinu nõudmise.“ Kostja vastab: „Ok, tänud, koostan selle kokkuleppe.“ (IV kd, tl 9–12). /tekst eemaldatud/ Esile toodud asjaoludest on tuvastatav, et: -
mõlemad pooled avaldasid soovi teineteist mitte kaotada ja jätkata romantilist suhet, kostja oli teadlik, et hageja on kinkelepingust taganenud ning soovib lepingu eseme tagastamist, pooled arutasid lisaks tulevikus suhte jätkamisele ka omavahelise kokkuleppe sõlmimist, kusjuures kostja soovis kinnitust, et hagejal ei ole kostja suhtes nõudmisi, kostja koostas kinnituse, mille tekstist nähtuvalt kinnitas hageja, et kinnituskirja allkirjastamise päeva seisuga ei esine kinkelepingust taganemiseks jämedat tänamatust. Kostja saatis selle hagejale 20.01.2020 ning hageja avaldas pahameelt selle üle, et see ei olnud kahepoolne, kuid allkirjastas selle siiski.
10.3.Kostja on apellatsioonkaebuses maakohtule ette heitnud, et maakohus on järeldanud aegumise katkemise hageja, mitte kostja saadetud sõnumitest. Samas on kostja jätnud tähelepanuta, et aegumise katkestab mitte üksnes tahteavaldus, vaid võlga saab tunnistada ka käitumisega ning et maakohus tuvastas nõude tunnustamise just nimelt kostja käitumist kogumis hinnates. Lisaks tehingutele hõlmab TsÜS § 158 lg 2 muid tegusid või toiminguid (käitumist), millega võlgnik väljendab võlausaldajale oma teadlikkust võla olemasolust. Sellisel juhul ei pruugi tegu olla tehingulise tahtega (TsÜS § 67 jj mõttes), vaid nõude tunnustamiseks piisab ka võlgniku ühepoolsest mittetehingulisest kinnitusest, millega võlgnik konstateerib (tunnistab) kohustuse olemasolu, soovimata õiguslikku siduvust. Võlgniku ühepoolne mittetehinguline tunnistus toob kaasa aegumise katkemise TsÜS § 158 järgi (RKTKo 16.02.2022, 2-188695/140, p 17). Kuigi hageja avaldatust nähtuvalt ootas hageja kahepoolset kokkulepet poolte edasiste suhete reguleerimiseks, koostas kostja hagejale üksnes hageja poolt allkirjastamiseks kinnituse, millega hageja kinnitas vaid seda, et kinnituskirja allkirjastamise kuupäeva seisuga ei esine jämedat tänamatust. Kostja käitumist kogumis ja 20.01.2020 kinnituskirja teksti hinnates on õige maakohtu järeldus, et siinse vaidluse asjaoludel on kostja kinnituskirja koostamise ja edastamisega tunnistanud hageja nõuet kinnisasja tagasisaamiseks. Poolte arvukas kirjavahetuses ei vaidle kostja hageja nõudele kordagi vastu ega märgi ka, et need oleksid alusetud. Küll aga on kostja korduvalt avaldanud tahet sõlmida kokkulepe, mille sisuks on, et hagejal ei ole kostja vastu nõudmisi. Hageja väljendab rahulolematust sellega, et kinnituskirjaga peaks tema loobuma nõuetest, saamata selle eest midagi vastu. Poolte sõnumivahetusest järeldub, et pooled soovisid reguleerida nendevahelist õigussuhet lähtudes eeldusest, et hagejal on kostja vastu sissenõutavad nõuded. Sellega on kooskõlas ka kostja positsioon siinses menetluses. Kostja on olnud juba esimesest vastusest hagile vankumatul seisukohal, et 24.05.2017 10
2-21-7525 taganemisavaldus oli kehtiv ning kinnituskirjal ei olnud taganemisavalduse kehtivusele ega hageja nõuetele mingit mõju.
10.4.Kostja hinnangul on maakohus, jõudes järeldusele, et kostja on oma käitumisega hageja nõuet tunnustanud, rikkunud menetlusõiguse norme (TsMS § 436 lg-d 3 ja 4 ja § 5 lg-d 1 ja 2) sellega, et rajas kohtulahendi asjaolule, millele hageja ei tuginenud. Hageja on 21.11.2022 seisukoha punktis 6.2 tuginenud sellele, et kinnituse nõudmise ja koostamisega on kostja 24.05.2017 taganemisest tulenevaid nõudeid tunnistanud. Seega on hageja tuginenud ka asjaolule, et kostja kinnituskirja nõudis, selle koostas ja edastas. Asja materjalidest nähtuvalt arutasid pooled selle väljastamist 20.01.2020 kinnituskirjale eelnenud kirjavahetuses. Lisaks märgib ringkonnakohus, et pooled olid oma menetlusdokumentides toonud esile asjaolud, millele õigusliku hinnangu andmisel saab kohus järeldada, et kostja tunnustas hageja nõudeid. Maakohus ei ole oma järelduse tegemisel tuginenud sellistele faktilistele asjaoludele, mida pooled ei oleks menetluses ise esile toonud.
10.5.Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et kostja osutas hagejale õigusabi, mille raames koostas ka 21.01.2020 kinnituskirja. Olenemata sellest, et kostja on ajavahemikus 17.01.2020–22.01.2020 tõepoolest nõustanud hagejat erinevates ärilistes küsimustes, reguleerib 21.01.2020 kinnituskiri poolte vahelisi eraelulisi suhteid – selle esemeks on üksnes 26.05.2014 kinkelepingust taganemise asjaolud. Omavaheliste suhete reguleerimisel ei ole mõeldav see, et kostja osutas hagejale kinnituskirja projekti saates õigusteenust. Ka ei nähtu sõnumivahetusest, et hageja oleks vastava kinnituskirja tellinud, selle allkirjastamise ettepaneku on teinud kostja ning kostja on ka ise valinud selle sõnastuse.
10.6.Vaidlusalune kinnituskiri vajab hindamist ka aspektist, kas hageja on kostja vastu esitatud nõuetest 21.01.2020 allkirjastatud kinnituskirjaga loobunud. TsÜS § 75 lg 1 sätestab, et kindlale isikule tehtud tahteavaldust tuleb tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kostja 16.01.2020 sõnumist on tuvastatav, et poolte teravnenud suhe oli stabiliseerumas („meil oli täna yle pika aja hea koos olla.“). 20.01.2020 saadetud sõnumis räägib hageja kostjale kooselu eesmärgil tehtud kingitustest ja abielust, millest nähtub selgelt hageja tahe sõlmida kokkulepe eesmärgiga jätkata isiklikku suhet kostjaga. Seejuures on mõlemad pooled väljendanud soovi teineteist mitte kaotada. Kostja pidi hageja tahet, et kinnituskirja allkirjastab hageja pooltevahelise suhte taastamiseks, mõistma, sest hageja on seda otsesõnu väljendanud ning asjaolu, et pooltel on üle pika aja hea koos olla, on kostja ise kinnitatud. Taganemine on kujundusõigus, mis realiseeritakse ühepoolse tahteavaldusega. Hageja tahteavaldus lepingust taganemiseks muutus TsÜS § 69 lg 1 järgi kehtivaks, kui kostja selle 09.06.2017 kätte sai. Ühepoolse tahteavalduse tagasivõtmine pärast selle jõustumist ei ole ühepoolse kinnituskirjaga TsÜS § 72 järgi õiguslikult võimalik. Samas ei nähtu kinnituskirja tekstist, et hageja oleks oma nõudeid käsutanud, s.o nendest loobunud. Kinnituskirjas kinnitas hageja, et kinnituse allkirjastamise päeva seisuga ei eksisteeri jämedat tänamatust: „Käesolevaga kinnitan mina, M.T /.../, et käesoleva kinnituse allkirjastamise päeva seisuga ei eksisteeri ühtegi võlaõigusseaduse §-s 267 toodud alust punktis 1 nimetatud kinkelepingust taganemiseks“. TsÜS § 6 lg 3 teine lause sätestab määratletuse põhimõtte, mille kohaselt tuleb iga õigus ja kohustus eraldi üle anda, kui seadusest ei tulene teisiti. Määratletuse põhimõte kehtib ka ühepoolsele käsutusele, sh nõudest loobumisele. Kinnituskirja tekstist, mis kinnitab üksnes faktilise asjaolu puudumist, ei tulene hageja käsutustehingut nõudest loobumiseks. Seejuures on kinnituskirja teksti koostanud kostja (kes oma väitel osutas selle koostamisega professionaalset õigusteenust) ja kostja on valinud sõnastuse, mis käsutustehingut ei sisalda. 11
2-21-7525 Kuigi kinnituskirja üle varasemalt toimunud läbirääkimiste käigus on kostja avaldanud soovi sõlmida kokkulepe, mille tagajärjel ei ole hagejal kostja vastu nõudmisi, siis poolte suhete paranemisel enne kinnituskirja allkirjastamist on kostja siiski valinud kahepoolse kokkuleppe asemel hageja ühepoolse kinnituskirja allkirjastamise, milles nõudest loobumiseks vajalikku käsutustehingut ei ole. Asja materjalidest ei nähtu ka kahepoolset kokkulepet, et pooled oleksid soovinud kokkuleppel muuta 24.05.2017 taganemisavalduse õiguslikult tagajärjetuks. Seda on korduvalt leidnud kostja ka siinses kohtumenetluses, rõhutades, et 24.05.2017 taganemisavaldus on sõltumata kinnituskirjast kehtiv. Seega ei olnud kostja koostatud kinnituskiri piisav ei selleks, et lugeda hageja oma nõuetest loobunuks, ega ka selleks, et 24.05.2017 taganemisavaldus muutuks õiguslikult tagajärjetuks.
10.7.Kuna maakohus tuvastas õigesti, et 24.05.2017 taganemisavaldus on kehtiv, ei analüüsi ringkonnakohus hilisemate taganemisavalduste ja nende alustega seonduvaid asjaolusid, sh hagejalt telefoni äravõtmist, vaidlusalusel kinnistul vandaalitsemist, /tekst eemaldatud/, hageja kohta sotsiaalmeedias laimu ja kolmandatele isikutele hageja delikaatsete isikuandmete avaldamist.
11.VÕS § 268 lg 1 kohaselt, kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija VÕS § 267 sätestatud eelduste olemasolul sellest taganeda ja nõuda kingitud eseme tagasi alusetu rikastumise sätete alusel. Maakohus tuvastas õigesti kostja jämeda tänamatuse VÕS § 267 p 1 tähenduses ja leidis, et 24.05.2017 taganemisavalduse puhul on täidetud nii selle formaalsed kui materiaalsed eeldused. Seega on hageja VÕS § 1028 alusel esitatud nõue põhjendatud ja maakohus leidis otsuse resolutsioonis õigesti, et hagi tuli rahuldada. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
12.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
12.1.Hageja 15.09.2025 menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja esindaja osutanud õigusteenust apellatsioonimenetluses kokku 22 tundi 18 minutit keskmise tunnihinnaga 224,71 eurot (lisandub käibemaks). Hageja palub kindlaks määrata õigusteenuse osutamise kulu koos käibemaksuga 6161,72 eurot.
12.2.Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. TsMS § 175 lg 1 alusel esindatava huvides toimingu tegemisel kohaldatav põhjendatud tunnitasu suurus sõltub eelkõige asja ja vastava toimingu keerukusest ja mahukusest, samuti esindaja kvalifikatsioonist ja menetluse kestusest. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (RKTKm 24.01.2024, 2-21-9796, p 18).
12.3.Ringkonnakohus peab hageja vandeadvokaadist esindaja tunnitasu siinses asjas mõistlikuks ja TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatuks. Ringkonnakohus leiab, et hageja esindaja toimingud apellatsioonimenetluses on asja mahtu ning keerukust arvestades asjatundliku õigusteenuse osutamiseks TsMS § 175 lg 1 tähenduses põhjendatud ja vajalikud. Toimikust nähtuvalt on hageja esindaja koostanud vastuse apellatsioonkaebusele, milleks ta pidi tutvuma maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebusega. Lisaks on hageja esindaja koostanud vastuse kohtunõudele 12
2-21-7525 seoses apellatsiooniastmes esitatud tõenditega. Ringkonnakohtu hinnangul saab arvestades vaidluse sisu ja mahtu hageja menetluskulude nimekirjas toodud menetlusdokumentide koostamise ajakulu pidada põhjendatuks. Samuti on põhjendatud suhtlemine kliendiga, mida siinses asjas on tehtud mõistlikus mahus. Vastuseks kostja vastuväidetele märgib ringkonnakohus, et asja materjali põhjal saab järeldada, et hageja esindajal oli vaja Sotsiaalkindlustusametile teabenõue esitada seoses asjaoluga, et kostja on arvatud väidetavalt MARAC programmi, millisele väitele kostja menetluse ajal tugines. Eeltoodust tulenevalt kuulub hagejale hüvitamisele menetluskulu 6161,72 eurot (käibemaksuga).
13.Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.
14.Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.
(allkirjastatud digitaalselt)
13
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.