Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku taotlus X paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse
Vaidlustatud määrus
Harju Maakohtu 27. augusti 2021 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
X määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja (vastustaja määruskaebemenetluses): Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (registrikood 90006399) Puudutatud isik (määruskaebuse esitaja): X (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 27. augusti 2021 määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
2.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad riigi kanda.
3.Määrus kätte toimetada menetlusosalistele (sh määruskaebuse esitajale isiklikult). Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik (avaldaja, kliinik) esitas
25.augustil 2021 Harju Maakohtule (maakohus) esialgse õiguskaitse taotluse, millega taotles
X (puudutatud isik, patsient) suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamist kuni neljaks päevaks ja selle pikendamist isiku kinnisesse asutusse paigutamisega 40 päevaks.
2.Patisent viibib kliinikus alates 24. augustist, mil kell 10.43 rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-le 11. Psüühikahäire tõttu on ta ohtlik nii ümbritsevatele kui ka iseendale, sest tema käitumine pole adekvaatne ja ta ei tule selle juhtimisega toime. Muu hulgas ei ole ta võimeline ise hindama ravivajadust.
3.Psühhiaatrite KK ja IV arvamusest nähtub haigestumise ja haiguse kulgemise kohta järgmine: -
-
-
-
-
patisent on kliinikus ravil neljandat korda. Ta on keskharidusega, lahutatud, elab koos 7-aastase tütrega ega tööta; esmakordselt kutsus ta 13. märtsi 2019 öösel ise politsei, et minna alumise korruse korterisse ja kontrollida, mis seal toimub. Ta avaldas valvearstile, et alumine naaber räägib temaga, armastab teda. Ta ei ole saanud mitu ööd magada, sest kogu aeg käib jutuvada, alt naabrid kõnnivad temaga samu radu. Patsient oli paljusõnaline, intensiivne, ta avaldas energiliselt oma elamusi. Ta avaldas kuulmismeelepetteid, mis olid kommenteeriva, halvustava ja lembesisuga. Haiglasse jäämisest keeldus. Valvearst vormistas tahtest olenematu ravi otsuse ja patsient oli kohtumääruse alusel ravil
13.märtsist kuni 18. aprillini 2019. Patsient lahkus osalise paranemisega (muutus sõbralikumaks). Teatas aga kohe, et ravimeid ta võtma ei hakka, kuid lubas käia psühhiaatri vastuvõttudel. Tegelikult ei pöördunud ta ka psühhiaatri vastuvõtule; seisund ägenes ja teistkordselt vajas ta haiglaravi 2. maist kuni 7. juunini 2020. Siis avaldas, et tal on avanenud kolmas silm. Ta ei ööbinud kodus, sest alumine naaber mõjutas teda. Kaebas, et majas on halb energia. Oli väga süüdistav oma abikaasa suhtes. Kui jutt lahutuse peale läks, lubas ennast ära tappa. Rändas 5-aastase tütrega mööda tuttavaid, käitus seal samuti ebaadekvaatselt. Lõpuks hospitaliseeriti ta politsei ja kiirabiga. Patsient oli segase mõttekäiguga, avaldas võõrmõjuelamusi, kuulmispetteid, paranoilist ja mõjutusluulu. Haiguskriitika puudus ja ta keeldus ka somaatilisest ravist (kuigi põeb kõrgvererõhutõbe). Patsient oli algul süüdistav ja tõrges, aga raviga muutus sõbralikumaks. Ravikoostööd siiski ei tekkinud; kolmandat korda hospitaliseeriti patsient kiirabi ja politseiga kodust, sest oli rünnanud oma ema (tõukas pikali). Haiglasse võtmisel oli patsient erutunud, kuri ja süüdistav. Tema luulud on muutnud laiahaardelisemaks, lisandusid varasemad töökaaslased. Ta oli haiglas 30. detsembrist 2020 kuni 21. jaanuarini 2021. Peale haiglat käis psühhiaatri vastuvõtul 29. jaanuaril 2021, kus teatas, et ta on terve ja rohkem ta ravimit ei võta; e-tervise süsteemist nähtub, et patsient pöördus erinevate arstide poole somaatiliste kaebustega, kahtlustanud usstõbe, kaevanud kihelemisi; seekord hospitaliseeriti ta kiirabi ja politseiga kodust, sest käitumine oli muutnud agressiivseks. Patsient oli taas erutunud, vihane ja kuri nii ema kui kahtlustav naabrite suhtes. Patsient ei tööta, kogu aeg kulub korteri desinfitseerimise peale; patsiendi lahutatud abikaasalt saadud andmete kohaselt lõpetas patsient kohe pärast haiglaravi ravimite võtmise ja tema seisund halvenes kiiresti. Ta nägevat kõikjal putukaid ja batsille, mistõttu küürib hommikust õhtuni korterit kemikaalidega. Ise kasutab mingeid kahtlaseid ravimeid infektsiooni ja usside vastu, mida abikaasa arvates saab posijatelt. Räägib oma jutte lapsele, kes on hakanud neid uskuma. On verbaalselt agressiivne - sõimab meest ja ema, kes teda ei mõistvat, tagaselja sõimab alumisi naabreid. Patsient on keeldunud haigustoetusest. Mees maksab korteri eest, ema annab söögiraha. Elavad suures korteris, mis on müügis, kuid patsient ei lase võimalikke ostjaid nakkuse kartuses korterisse. 2 (5)
Psühhiaatrid leidsid, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire (paranoidne skisofreenia, jälgimisperiood alla ühe aasta, F 20.09). Tema psüühiline seisund on halvenenud. Tal esinevad võõrmõjuelamused, kuulmismeelepetted, paranoiline luul, hüpohondriline luul. Psühhoosi on haaratud ka 7-aastane tütar. Patsiendi käitumine on täielikult psühhoosist mõjutatud ja ravita jäämisel võib ta olla ohtlik nii iseendale kui ka ümbritsejatele. Seisundist tulenevalt pole ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Praegust seisundit hinnates ja varasemat ravikogemust arvestades ei ole tõenäoline paranemine ja tema toimetulek haiglavälistes tingimustes 4-päevase haiglaravi järgselt.
4.Raviarst selgitas ärakuulamisel maakohtule, et patisent on olnud korduvalt ravil. Esimesest korrast saadik ta haigust ei tunnista. Ravimit võtab kuni on haiglas. Viimati lahkus jaanuaris ja sama kuu lõpus psühhiaatri vastuvõtul arvas, et tervis on korras. Tal on luul alumiste naabrite osas, arvab, et need mõnitavad teda. Uus luul on see, et naabrid saadavad tema tuppa putukaid. Endiselt abikaasalt saadud teabe kohaselt arvab, et peab kogu aeg desinfitseeriva lahusega pindasid puhastama. Helistab posijatele ja võtab mingeid asju sisse. Ta on verbaalselt kuri. Laps on temast mõjutatud ja arvab ka, et naabritega midagi toimub. Möödunud korral enne haiglasse saabumist tõukas ema, kuigi seekord ei löönud. Ohtlikkus avaldub ka lapse suhtes. Lõpuks võib muutuda agressiivseks. Endise abikaasa sõnutsi on patsient endale ohtlik.
5.Puudutatud isik avaldas ärakuulamisel, et saab aru oma viibimisest haiglas. Sinna tõi kiirabi, sest ema kutsus. Põhjust ta ei tea. Ema tujud on kõikuvad. Patsient on koroonast ja maskikandmisest teadlik, see on tema meelest tõsine asi. Emaga on neil tüli. Kui kiirabi kutsuti, ta pikutas, tahtis süüa teha, võib-olla sõi ka midagi. Kurdab, et on tablettide suhtes vastuvõtlik. Ka rahusti teeb uimaseks. Arvab, et haigla ei ole õige koht. Ta käis erinevate arstide, sest keegi hammustas teda maja ees. On ka muid kaebusi, patsiendi arvates tuleks teha vereanalüüs, mida perearst ei saa teha. Ta tegi fotod putukatest korteris, et keegi ei saaks vastupidist väita. Ta on internetist lugenud, et võib Hispaaniast tulla ja tuua lutika kohvris. Varasemalt on rohtusid määratud tüli käigus valedel arusaamadel. Kurdab, et all korteris käivad ebameeldivad inimesed, aga seletus selle kohta on segane. Patsient soovib minna infektsionisti juurde, sest laps hakkas sõbrustama inimesega, kellel olid ussid. Ta on tütre pärast mures.
6.Puudutatud isiku esindaja toetas taotluse rahuldamist.
7.Maakohus rahuldas 25. augusti 2021 määrusega kliiniku taotluse ja rakendas puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi tähtajaga 4 päeva alates 24.augustil 2021 kell 10.43 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest. Maakohus andis loa manustada tahtevastaselt ravimeid ja rakendada vajalikke ravimeetodeid arsti valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.
8.Avaldaja esitas 27. augustil 2021 maakohtule avalduse, mille kohaselt ei ole patsiendi tervislik seisund 27. augusti 2021 seisuga paranenud, mistõttu palub avaldaja pikendada tahtest olenematut ravi 40 päevani.
MAAKOHTU MÄÄRUS
9.Maakohus pikendas 27. augusti 2021 määrusega (vaidlustatud määrus) puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi tähtajaga 40 päevani alates tema 24. augustist 2021 kell 10.43 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest ja ravi lugeda lõpetatuks 3. oktoobril 2021 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Ühtlasi andis maakohus loa manustada tahtevastaselt ravimeid ja rakendada vajalikke ravimeetodeid arsti valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. 3 (5)
9.1.PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi tema tahtest olenemata, kui isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ja muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. PsAS § 13 lg 2 kohaselt võib isiku tahtest olenematu ravi kesta üle 48 tunni ainult kohtu loal. PsAS § 13 lg 1 kohaselt esitab esialgse õiguskaitse rakendamise taotluse isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja isiku haigla psühhiaatriaosakonda paigutamiseks isiku elukoha järgne vallavõi linnavalitsus, isiku eestkostja või haigla pea- või ülemarst haigla tegevuskohajärgsele kohtule.
9.2.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg 1 järgi võib kohus avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. TsMS § 534 lg 5 kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest ning pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates.
9.3.Maakohus järeldas, et arvestades isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, on kohtu hinnangul alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isikul esineb psüühikahäire, tema käitumine on psühhoosielamustest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui teistele. Samuti ei ole väljaspool haiglat tagatud ega kontrollitav ravimite korrektne manustamine. Kohus leiab, et kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on täidetud ja viivitusega võib kaasneda oht isikule endale ja teistele isikutele. Käesolevat seisundit arvesse võttes vajab isik hospitaliseerimist. Vabatahtliku ravi korral võib isik vabalt haiglast lahkuda, mis toob kaasa ravi katkemise ja ravi ebaõnnestumise, mis ei ole isiku huvides.
9.4.Maakohus leidis, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida ja haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik psüühikahäire tõttu nii iseennast kui ümbritsevaid. Seetõttu kohaldab kohus puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutab isiku 40 päevaks kinnisesse asutusse. Taotlusest nähtuvalt vajab isik ravi ja ravimite manustamist ning kohus leiab, et tuleb anda luba isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.
MÄÄRUSKAEBUS JA SELLE MENETLUS MAAKOHTUS
10.Puudutatud isik esitas esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada. Puudutatud isik on veendunud, et tema ohtlikkus endale ei ole tõendatud. Igal juhul oli neli päeva piisav ja edasine ravi on täiesti võimalik kodus. Ta eelistab loodusravi, mis oleks tervislik. Puudutatud isiku arvamuse kohaselt ei ole tema puhul täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatu, siis on ta seisukohal, et tema suhtes ravi pikendamine kuni neljakümne päevani tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamisega ei ole põhjendatud.
11.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ning andis avaldajale ja kohalikule omavalitsusele tähtaja vastamiseks. Avaldaja vaidles kaebusele vastu., kohalik omavalitsus sisulist seisukohta ei esitanud. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus 26. septembril 2021.
12.Kliinik teatas 30. septembril 2021 maakohtule, et patsiendi ravi lõpetati. 4 (5)
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Ringkonnakohus jätab vaidlustatud määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata (TsMS § 659 kaudu kohalduv § 657 lg 1 p 1). Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6). Vastuseks kaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
14.Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isiku seisukohaga, et PsAS § 11 lg 1 tingimused ei olnud tema puhul täidetud. PsAS § 11 lg 1 p-de 1–3 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, kui isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Maakohus on nende eelduste olemasolu piisavalt põhjalikult analüüsinud, tuginedes seejuures raviarsti arvamusele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega.
15.Määruskaebuse vastusest nähtub samuti, et täidetud olid tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise haiglaravi rakendamise tingimused vastavalt PsAS § 11 lg-le 1. Puudutatud isikul on raske psüühikahäire (paranoidne skisofreenia, jälgimisperiood alla ühe aasta; F 20.09), millest paranemine on pikaajaline. Ta on peale iga haiglaravi kohe katkestanud ravimite võtmise, mida ka ta ise on raviarstile kinnitanud. Enne viimast hospitaliseerimist on ta olnud pikema aja vältel psühhootiline, kuri lähedaste vastu. Tema käitumist mõjutavad psühhootilisted elamused, ta kahtlustab endal erinevaid infektsioone, kasutab ülemääraselt desovahendeid, mis suurtes annustes on tervisele ohtlikud. Ta on oma luulumõtteid ja meelepetteid avaldanud ka alaealisele tütrele, kes nendesse ei oska kriitiliselt suhtuda, mis on äärmiselt ohtlik lapse psüühilisele tervisele. Psühhootilised elamused ei ole taandunud ja tal puudub täielikult haiguskriitika, mistõttu ta kindlasti ei hakkaks väljaspool haiglat ravimeid võtma. Seetõttu muud ravivõimalused peale haiglaravi puudusid.
16.Ringkonnakohtul ei ole alust kahelda, et neil asjaoludel võis puudutatud isik ilma pikema haiglaravita olla lähitulevikus ohtlik nii endale kui ka teistele teda ümbritsevatele isikutele. Samuti ei ole alust arvata, et piisanuks 4-päevasest haiglaravist ja edasisest kodus ravimisest, eelistades loodusravi. Eelkõige võtab kohus arvesse, et puudutatud isiku vähene haiguskriitika ja ebaadekvaatne käitumine ümbritseva suhtes võivad seada ohtu tema 7-aastase lapse elu ja tervise. Psühhiaatrite ja raviarsti selgitustest maakohtu menetluses oli selgelt aru saada, et puudutatud isiku haigus ajuti ägeneb ja just siis vajab ta ravi, mida ta aga ise kas ei taha või ei suuda tunnistada. Sellises olukorras täiskasvanu lapse vahetus läheduses on lapsele ohtlik.
17.Neil kaalutlustel olid puudutatud isikule esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilise ravi kohaldamise eeldused täidetud ning haiglaravi pikendamine kuni 40 päevani põhjendatud. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu määrus muutmata.
18.Määruskaebusmenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus resolutsioonis menetluskulude jaotuse nii maa- kui ka ringkonnakohtus. Toimikust nähtuvalt on maakohus juba lahendanud puudutatud isiku esindaja riigi õigusabi taotluse.
19.Erinevalt maakohtust ei pea ringkonnakohus põhjendatuks saata puudutatud isikule ainult määruse väljavõte. Määrus ei sisalda teksti, mille kohta võiks eeldada, et isik ei ole ilmselt võimeline seda mõistma või mis võiks tekitada olulist kahju tema tervisele (TsMS § 541 lg 1).
20.TsMS § 543 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. (allkirjastatud digitaalselt) 5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.