Määruse tegemise aeg ja koht 26.09.2025, Tallinn Kohtuasja number
2-25-9831
Kohtuasi
Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku taotlus J.S paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30.06.2025 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
J.S 10.07.2025 määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja sihtasutus Põhja-Eesti (registrikood 90006399)
Regionaalhaigla
Puudutatud isik I J.S (isikukood XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar Puudutatud isik II Sihtasutus (registrikood 90004585)
Viljandi
Haigla
Eestkosteasutus Tallinna linn (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu, registrikood 75014965), lepinguline esindaja Y.T
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 30.06.2025 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
2.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad riigi kanda.
3.Toimetada puudutatud isikule J.S-ile kätte üksnes määruse sissejuhatav osa ja resolutsioon eesti ja vene keeles.
2-25-9831 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) esitas 27.06.2025 Harju Maakohtule taotluse, milles palus paigutada J.S (puudutatud isik) psühhiaatriahaiglasse tahtest olenematu ravi jätkamiseks üle 48 tunni. Avaldaja palus rakendada J.S suhtes esialgset õiguskaitset ja ühtlasi pikendada seda kuni 40 päevani ning lubada kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kuni 40 päeva arvestades tahtest olenematu ravi otsust.
2.Harju Maakohus rakendas 27.06.2025 määrusega esialgset õiguskaitset ja lubas kohaldada J.S suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neli ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o alates 26.06.2025 kell 23.46 kuni 30.06.2025 kell 23.46. Maakohus andis loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks, eeskätt psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamiseks haiglatingimustes ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Menetluskulud jäeti riigi kanda.
2.1.Taotlusele lisatud arstide arvamusest nähtub, et J.S hospitaliseeriti valvearsti poolt tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega 26.06.2025 kell 23.46. Raviarstid põhjendasid, et J.S on pikaaegse psühhiaatrilise anamneesiga patsient, kes on SA PERH-i psühhiaatriakliinikusse hospitaliseeritud 15. korda. Diagnoositud on paranoidne skisofreenia (F20.02) – episoodiline stabiilse defektiga. Psühhiaatriline anamnees on alates 2016. a, siis diagnoositi laste- ja noorukiteosakonnas segatüüpi käitumishäireid ning jätkati ambulatoorse raviga, kuhu patsient tuli ebaregulaarselt. 2020. a diagnoositi äge polümorfne psühhootiline häire skisofreenia sümptomitega (F23.0). 2021. a diagnoositi juba paranoidset skisofreeniat. Viimati viibis statsionaarsel ravil SA PERH psühhiaatriakliinikus 12.03–25.03.2024 tahtest olenematult ning viidi statsionaarse sundravi rakendamiseks üle SA Viljandi Haiglasse. Kohtumäärusega statsionaarne sundravi muudeti ambulatoorseks sundraviks ning patsient kirjutati haiglast välja, anti kaasa kõik vajalikud ravimid kuni järgmise plaanilise visiidini, mis pidi toimuma käesoleva aasta 8. juulil. Käesolevalt hospitaliseeriti J.S kiirabiga. Ta saatis häirekeskusesse sõnumi, et keegi koputab tema uksele ja tahab teda tappa. Esialgu reageeris väljakutsele politsei, kuid patsient neile ust ei avanud. Ukse avas lõpuks majahaldur oma võtmega. Politsei kaasas kiirabi, kelle andmetel patsient käitunud neli päeva kummaliselt, kohati ähvardab ema. Patsient avaldas kiirabitöötajatele, et läks maja ette suitsetama, kui kaks võõrast noormeest kutsusid teda autoga sõitma. Ta seletused olid vastuolulised, kord ütles, et tegemist oli tuttavate, naabrite, siis jälle, et võõraste meestega. Patsient olnud esialgu nõus nendega kaasa sõitma, kuid mingil hetkel muutis auto sõidusuunda ja noormehed muutusid pealetükkivaks, mispeale patsient põgenes autost, peatas liinibussi ja sõitis koju. Väidetavalt oli üks meestest jälitanud bussi. Koju jõudes saatis patsient SMS-i, et vajab abi. Korteris oli J.S poolalasti, seksuaalselt maneerse ja väljakutsuva käitumisega. Valvetoas oli patsient katkendliku ja segase 2
2-25-9831 mõttekäiguga, oma käitumist adekvaatselt selgitada ei osanud, tema jutt hüples ühelt teemalt teisele. Valvearst vormistas talle tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsuse 26.06.2025 kell 23.46. Patsiendi seisund pole käesolevaks ajaks paranenud, ta on jätkuvalt katkeva ja segase mõttekäiguga, annab vastuolulisi andmeid. Patsient väidab, et kutsus endale kiirabi, kuna tal said eelmisel päeval ravimid otsa ning ta ei saanud magada. Tahtis, et kiirabi tooks ta haiglasse. Politsei mitte sisselaskmist põhjendab sellega, et tahtis enne põranda puhtaks pesta. Ta kirjeldab oma eelmise päeva seiklusi. Kui aga jutt kaldub napile riietusele, seksuaalselt väljakutsuvale käitumisele, siis ärritub. Leiab, et see on tema isiklik asi ning lõpetab vestluse. Haiglaravist patsient keeldub, nõuab, et talle väljastataks ravimid ja lubataks koju. J.S-il esineb raske psüühikahäire paranoidne skisofreenia, puudub haiguskriitika ning koostöövalmidus raviks. Ravita jätmisel võib ta oma psühhoosist lähtuva ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega olla ohtlik nii endale kui ka ümbritsevatele. Patsiendi seisundit hinnates ei ole tõenäoline selle paranemine 4-päevase ravi toimel sedavõrd, et oleks tagatud tema ohutu toimetulek haiglavälises keskkonnas.
2.2.Ärakuulamisel õiguskaitse esmasel rakendamisel avaldas dr Z, et patsiendi seisund ega ravivajadus haigla tingimustes ei ole võrreldes kohtule saadetud kirjaliku arsti arvamusega muutunud. Ravi võtab aega vähemalt 40 päeva, seisund sedavõrd raske. Haiglas on vajalik esmalt diagnoosi kinnitamine uuringutega ja seejärel ravi määramine ja ravi haigla tingimustes patsiendi seisundi jälgimisega ning seisundi paranemine enne, kui isik on valmis koju minema.
2.3.Ärakuulamisel avaldas J.S, et Viljandi haiglas oli pikalt. Juunis sai välja. Politseid ei lasknud sisse, sest ta ei teadnud, kes see on ja ei tahtnud ust avada. Olanzapiin on kodus otsa saanud. J.S oli nõus olema Viljandi haiglas mingi aja.
2.4.J.S-ile määratud esindaja toetas taotlust. Inimene on selgelt segaduses, ei käitu ratsionaalselt ning tunneb ka ise, et vajab abi.
2.5.Maakohus märkis, et isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (paranoidne skisofreenia). Isiku käitumine on täiel määral psüühilisest haigestumisest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui ka ümbritsevatele. Ärakuulamisel veendus kohus, et isiku käitumine on psüühilisest haigestumisest mõjutatud, isik ei mõtle selgelt ning ei mõista ravivajadust. Isik on ilmselgelt segasusseisundis ja ei suuda enda eest mistahes adekvaatseid otsuseid teha. Ravita jäämisel võib ta oma psühhoosist lähtuva ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega olla ohtlik nii endale kui ka ümbritsevatele – mõtlemine ja käitumine reaalsest maailmast irdunud ja võib haiguse ajel provotseerida enda vastast vägivalda või rünnata teisi (millisel põhjusel varasemalt ka sundravile paigutatud). Isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek kodustes tingimustes. Seega leidis kohus arsti arvamusele, isiku ja arsti ärakuulamisele tuginedes, et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Tulenevalt oma seisundist on isik psühhiaatrite hinnangul võimetu otsustama ravi vajaduse üle. Arvestades isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, oli maakohtu hinnangul alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg 5 alusel. Maakohus paigutas J.S neljaks päevaks kinnisesse asutusse.
3
2-25-9831
2.6.Maakohus selgitas, et võtab avaldaja avalduse osas, millega ta taotleb tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi loa pikendamist kuni 40 päevaks, eraldiseisva määrusega hiljemalt esialgse õiguskaitse rakendamise viimasel päeval.
3.Avaldaja esitas 29.06.2025 taotluse, mille kohaselt paluti luba ambulatoorse sundravi otsuse ümberpööramiseks statsionaarseks sundraviks ning luba tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi jätkamiseks ning J.S-ile psühhoosivastase, meeleolu stabiliseeriva ja rahustava ravi manustamiseks haiglatingimustes kuni statsionaarse sundravi määruse jõustumiseni. Patsiendi seisund ei ole muutunud. Patsiendil puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele.
MAAKOHTU MÄÄRUS
4.Harju Maakohus rahuldas 30.06.2025 määrusega SA PERH Psühhiaatriakliiniku valvearsti dr X.Y taotluse ning asendas J.S suhtes Tartu Maakohtu 26.05.2025 määrusega kriminaalasjas nr XXX kohaldatud ambulatoorse sundravi statsionaarse psühhiaatrilise sundraviga. J.S ambulatoorne sundravi jätkub statsionaarsena sundraviteenuse osutaja Viljandi Haigla psühhiaatriakliiniku juures. Maakohus andis SA PERH psühhiaatriakliinikule loa J.S Viljandi Haigla psühhiaatriakliinikusse sundravile paigutamiseni J.S-ile tahtevastaselt ravimite manustamiseks, eeskätt psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamiseks haiglatingimustes ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Maakohus jättis menetluskulud riigi kanda.
5.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuvastas kohus tsiviilkohtumenetluses, et ambulatoorsel sundravil oleva patsiendi J.S puhul on täidetud tahtest olenematu ravi eeldused. Maakohus kordas oma 27.06.2025 määruse seisukohti.
6.Maakohus leidis, et kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 4021 lg 4 kohaselt kui ambulatoorsel sundravil viibiv isik on võetud vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ja kohus on teinud psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-s 2 nimetatud otsuse, siis jätkub isiku sundravi statsionaarse ravina. Riigikohus on 14.10.2021 kohtuasjas nr 1-20-6639 p-s 14 leidnud, et tahtest olenematu ravi kohaldamise taotluse saanud kohus kontrollib PsAS § 11 lg-s 1 nimetatud eeldusi ja selgitab välja, kas inimene on määratud ambulatoorsele sundravile (PsAS § 13 lg 12). Mõlemale küsimusele jaatava vastuse korral sedastab kohus, et tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused on täidetud, kuid KrMS § 4021 lg 4 alusel ei suundu patsient tahtest olenematule ravile, vaid tema psühhiaatriline sundravi jätkub statsionaarsena. Kuna sundravi kohaldamisel on esimese astme kohus juba otsustanud isiku põhiõiguste ja -vabaduste piiramise tema sundravile allutamisega, valides isiku tervislikust seisundist tulenevalt ambulatoorse ravi vormi, ning materiaalõiguse norm PsAS § 11 lg 41 näeb otsesõnu ette isiku ambulatoorse ravi vormi asendamise statsionaarse raviga järgmiselt: kui käesoleva paragarahvi lõikes 3 nimetatud otsus on tehtud ambulatoorsele sundravile määratud isiku suhtes ning isiku sundravi jätkub vastavalt KrMS § 4021 lg-s 4 sätestatule statsionaarse sundravina, siis loetakse otsuse vormistamise aeg statsionaarse sundravi jätkumise alguseks. Siis isik, kes vajab statsionaarset ravi, tuleb paigutada statsionaarsesse raviasutusse, paigutab kohus esialgse õiguskaitse kohaldamise asemel isiku statsionaarsesse raviasutusse, määratledes, et isiku ravi jätkub statsionaarse sundravina.
7.Eeltoodust tulenevalt asendas maakohus J.S suhtes Tartu Maakohtu 26.05.2025 määrusega kriminaalasjas nr XXX kohaldatud ambulatoorse sundravi statsionaarse psühhiaatrilise 4
2-25-9831 sundraviga. Tema statsionaarne sundravi jätkub statsionaarsena sundraviteenuse osutaja Viljandi Haigla psühhiaatriakliiniku juures. Taotlusest nähtuvalt vajab isik ravi ja ravimite manustamist ning kohus leidis, et tuleb anda luba isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.
8.Maakohus jättis TsMS § 172 lg 3 alusel menetluskulud riigi kanda.
9.Maakohus toimetas J.S-ile kätte määruse väljavõtte ilma põhjendusteta, sest määruse põhjendustega tutvumine võiks isiku seisundist tulenevalt tekitada olulist kahju tema tervisele (TsMS § 541 lg 1).
MÄÄRUSKAEBUS JA SELLE MENETLUS MAAKOHTUS
Määruskaebus
10.J.S esitas määruskaebuse, milles palub tema suhtes rakendatud statsionaarse sundravi asendada ambulatoorsega.
11.Määruskaebuse kohaselt on J.S tervis stabiilselt hea, rikkumisi ei ole olnud. Käesoleval hetkel on oht mõõdukas, see tähendab minimaalne, mille võib kindlaks teha haigla. Haigla on J.S suhtes saavutanud kõik püstitatud eesmärgid. Sundravi ei tohi lubada isiku suhtes, keda ei ole võimalik täielikult terveks ravida või kelle seisundit ei saa raviga isegi mitte leevendada (RKKKm 31.03.2017, 3-1-1-105-16, p-d 25–26). J.S-ile anti korter, tal on kus elada. Samuti on J.S-il olemas töökoht keskuses, kus koristab trepikodasid. J.S tahab last ning emaks saada. Teda aitavad ema, isa, õde, vanaema ja vanaisa. J.S kavatseb hakata küüsi tegema – kogemused on olemas, kuid on vaja osta vajalikke materjale. Samuti soovib hakata müüma kosmeetikat Internetis. J.S-il on hobi – tantsimine. J.S pesi korteris põrandaid, pühkis tolmu, pesi nõusid, ise pesi pesumasinas ka riideid. Käis ise poes ja sõi iga päev. Võttis ka tablette. J.S-il ei ole juba ammu luulumõtteid ning ta teeb kõik, mis tema võimuses, et mitte rikkuda mitte mingeid reegleid. J.S palub kohtul arvestada, et ta ei ole tarvitanud ega joonud. Samuti, et ta on režiimi jälginud, tablette võtnud, töötanud, veetnud aega perekonnaga. J.S soovib koju, tahab teha videosid, töötada ja veeta aega perekonnaga.
12.J.S selgitab ka, et kutsus politsei, kuna tema uksele koputati ja ei öeldud, kes see on. Ta pesi korteris põrandaid. Uks avanes ja korterisse astus politsei koos K-ga. Tema avas võtmetega ukse. J.S oli täiesti adekvaatne ning kavatses magama minna, sest tal oli järgmisel päeval töö. J.S helistas politseisse ja juba enne nende tulekut keegi koputas. J.S ei tahtnud ust avada, kuna oli väga väsinud. Kui ta nägi aga politseiautot akna all, siis tahtis lõpetada põranda pesemise ja end riidesse panna. Nemad jõudsid aga juba sisse tulla. J.S oli rinnahoidja ja aluspükste väel, kuna kavatses minna duši alla ja siis magama. Menetlusosaliste seisukohad
13.Eestkosteasutus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Tuvastamist on leidnud, et PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused on täidetud. Seega on ambulatoorse sundravi asendamine statsionaarse sundraviga põhjendatud, et vältida olukorda, kus J.S kahjustab enda ja/või teiste isikute elu ja/või tervist. J.S vajab ravi kontrollitud keskkonnas oma tervisliku seisundi paranemiseni.
5
2-25-9831
14.SA Viljandi Haigla psühhiaatriakliiniku juht esitas vastuseks määruskaebusele J.S kohta koostatud arstliku komisjoni arvamuse (märts 2025) ja 29.07.2025 ja 31.07.2025 toimunud erakorraliste sündmuste raportid.
14.1.Arstide 28.03.2025 komisjoni arvamuse kohaselt viibib J.S sundravi osakonnas alates 25.03.2024. Patsiendil on diagnoositud kroonilise kuluga psühhootiline häire – paranoidne skisofreenia, episoodiline stabiilse defektiga. Patsiendile algselt kohaldati ambulatoorset sundravi alates 04.01.2024, kuid patsiendi seisundi halvenemise tõttu muudeti see statsionaarseks psühhiaatriliseks sundraviks. Patsiendile on määratud ravi kahe suukaudse antipsühhootikumiga. Peale viimast komisjoni oli patsiendil põgenemiskatse, tagasi toodud politsei poolt. Viimase poolaasta jooksul, ravi foonil seisundis positiivne dünaamika. Patsient on muutunud rahulikumaks, koostöisemaks. Vägivallariski hindamise alusel uue vägivaldse käitumise risk kontrollitud tingimustes käesolevalt mõõdukas, kontrollimata tingimustes kõrge. Tõsise kehalise kahju risk ja vahetu vägivalla risk jäävad mõõdukaks. Risk tuleneb eelkõige hinnatava raskest psüühikahäirest, mille tõttu esinenud viimase aasta jooksul korduvast vägivaldsest käitumisest ja osaliselt isiksuslikest eripäradest tulenevast käitumisviisist (impulsiivsus, püsimatus). Riski aitaks maandada stabiilses toetavas keskkonnas viibimine ning psühholoogiline nõustamine eesmärkidega parandada hinnatava emotsioonidega toimetulemise oskuseid, haigusteadlikkust, ravikoostööd ning suunata hinnatava hoiakuid empaatilisemas suunas. Haiguskriitika ning ravisoostumus on hinnatavad vaid formaalseteks, tulevikuplaanid on ebarealistlikud ja senine iseseisva eluga toimetuleku kogemus praktiliselt puudub. Arvestades patsiendi varasemat väga impulsiivset käitumist, korduvaid haiglaravilt põgenemisi ning vähest haiguskriitikat ja ravisoostumust, vajab patsient pikemaajalisemat stabiliseerimist tugevalt kontrollitud keskkonnas ning edasist psühhoedukatsiooni. Komisjon soovitas J.S statsionaarse psühhiaatrilise sundravi jätkamist.
14.2.29.07.2025 erakorraliste sündmuste raportitest nähtub, et J.S kasutas füüsilist vägivalda, lõi patsient Q-le jalaga ja rusikaga näkku. Provotseerimist ja suhtlust kaaspatsiendi poolt ei esinenud, löömine oli juhuslik. Lisaks oli patsient väga ärev, proovis veenda personali, et temaga on kõik hästi ning ta tahab koju ema ja õe juurde minna. Patsient seletas, et ta pole midagi teinud. Nutab, on väga ärev ning emotsionaalselt üles köetud. Vehib kätega. Personali korraldusi ja seletusi ei kuula, korraldustest aru ei taha saada. Patsient ka ütles, et ei suuda hingata siin osakonnas kõikide meeste õhku. Hooldaja suunamisel patsient õepostist eemaldatud, selle järgselt röökis kõigest kõrist ning lõi tugevalt inventari. 31.07.2025 erakorralise sündmuse raportist nähtub, et patsient nõudis vestlust tugiõega või arstiga ning soovis rääkida toimunud vahejuhtumist. J.S ähvardas ära tappa nii patsient Q-d kui ka personali. Ta lõi jalaga korduvalt vastu ust ja palatis olevaid esemeid. Menetluse edasine käik
15.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
16.Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta määruskaebus rahuldamata ja vaidlustatud maakohtu määrus muutmata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid (TsMS § 659 ja § 654 lg 6). Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
6
2-25-9831
17.Asjast puudutatud isik tugineb määruskaebuses eelkõige sellele, et haiglaravita jätmisel ei ohusta avaldaja psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ning muu psühhiaatriline abi, on praegusel juhul küllaldane (PsAS § 11 lg 1 p-d 2 ja 3). Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Praegusel juhul on kohus tuvastanud PsAS § 11 lg-s 1 nimetatud eelduste täitmise ja selgitanud välja, et avaldaja on määratud ambulatoorsele sundravile (PsAS § 13 lg 12). Seega sedastas maakohus õigesti, et tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused on täidetud, kuid kuna KrMS § 402 1 lg 4 alusel ei suundu patsient tahtest olenematule ravile, vaid tema psühhiaatriline sundravi jätkub statsionaarsena, tuli muuta puudutatud isiku ambulatoorne sundravi KrMS § 402 1 lg 4 alusel statsionaarseks. Maakohus leidis, et isikul on diagnoositud raske psüühikahäire, tema käitumine on täiel määral psüühilisest haigestumisest mõjutatud, isik ei mõtle selgelt ning ei mõista ravivajadust, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui ümbritsevatele. Eelnimetatus veendus maakohus isiku ärakuulamisel. Kohus järeldas, et ravita jäämisel võib ta oma psühhoosist lähtuva ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega olla ohtlik nii endale kui ümbritsevatele – mõtlemine ja käitumine reaalsest maailmast irdunud ja võib haiguse ajel provotseerida enda vastast vägivalda või rünnata teisi (millisel põhjusel varasemalt ka sundravile paigutatud). Isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek kodustes tingimustes. Seega hindas maakohus isiku ohtlikkust ja ravinõuetest kinnipidamist ning kaebuse väited ei anna alust maakohtust erinevale seisukohale jõudmiseks.
18.Kolleegium leiab seega, et käesoleval juhul on maakohus õigesti leidnud, et PsAS § 11 lgs 1 sätestatud eeldused on täidetud, mistõttu pidi ambulatoorne sundravi jätkuma puudutatud isiku suhtes statsionaarse sundravina. Riigikohus on lisaks selgitanud, et selline kohtumäärus pööratakse täitmisele TsMS § 541 lg-tes 3 ja 4 sätestatu kohaselt ning isik paigutatakse ravile sundraviteenuse osutaja juurde. Kui viimase juures selgub, et statsionaarseks sundraviks enam põhjust pole, tuleb tervishoiuteenuse osutajal esitada kohtule KrMS §-s 403 sätestatud korras taotlus sundravi lõpetamiseks või KrMS § 4021 lg-s 1 nimetatud taotlus sundravi muutmiseks ambulatoorseks. Sellele järgneb sundravi lõpetamise või muutmise menetlus kriminaalmenetluse seadustiku alusel.
19.TsMS § 172 lg 3 kohaselt jäävad määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud riigi kanda. Resolutsioonis märgitakse menetluskulude jaotus nii maa- kui ka ringkonnakohtus (TsMS § 173 lg 1 ls 2). Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata.
20.Maakohus edastas patsiendi tervise huvides talle vaidlustatud määruse ilma kirjeldava ja põhjendava osata. Kaebemenetluses ei nähtu andmeid patsiendi seisukorra olulise muutuse kohta, mistõttu peab ka ringkonnakohus põhjendatuks teha puudutatud isikule I teatavaks ainult kohtumääruse sissejuhatus ja resolutsioon (TsMS § 541 lg 1 ls 2). Toimikust nähtuvalt saab patsient aru ainult vene keelest, st talle saadetav kohtulahendi versioon tõlgitakse enne saatmist sellesse keelde (TsMS § 33 lg 4, § 34 lg 4).
21.TsMS § 543 lg 1 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.
(allkirjastatud digitaalselt)
7
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.