5.Tühistada otsuse jõustumisel Tartu Maakohtu 3. juuni 2020. a määrusega käesolevas asjas rakendatud hagi tagamise abinõu.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Sirje Kukk (hageja) esitas 3. juunil 2020 Tartu Maakohtule hagi Annelii Ehte (kostja) vastu, milles palus tuvastada kostja kohustuse anda hagejale üle Põlva maakonnas XXXXXXXX vallas XXXXXX külas asuva X kinnistu (kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXX; X kinnistu) omand ning asendada kostja nõusolek kinnisasja omandi üleandmiseks kohtuotsusega, mille alusel kustutada kostja kinnistusraamatust kinnistu omanikuna ja kanda uue omanikuna sisse hageja. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt kuulus X kinnistu hageja ja tema abikaasa M.K. ühisomandisse. Hageja ja M.K. tegid vastastikuse testamendi, millega määrasid, et pärast mõlema surma jäävad nendele kuuluvad kinnisasjad nende laste Annelii Ehte (kostja) ja Hannu Kuke lastele. M.K. suri XXXX. Pärast M.K. surma sai hageja X kinnistu ainuomanikuks. Kuigi perekonnasiseselt oli kokku lepitud, et X kinnistu pärandatakse pärast hageja surma lastelastele, nõustus hageja kinkima X kinnistu kostjale. 1. augustil 2017 sõlmitud notariaalse kinkelepinguga kinkis hageja X kinnistu kostjale. Kinkelepingu järgi on hagejal kui kinkijal on õigus kasutada elamiseks tasuta ja tähtajatult kinnistul asuvat vanemat elumaja koos vanema kõrvalhoone kasutamise õigusega ja saada kinnistult küttepuid omaks otstarbeks kasutamiseks. Juhul kui kingisaaja teeb kinkijale takistusi nimetatud õiguste teostamisel, loetakse seda kinkija suhtes jämedaks tänamatuseks, mis annab kinkijale õiguse kinkelepingust taganemiseks. Kinkelepingu alusel läks kinnistu omand hagejalt kostjale üle.
2(10)
Pärast kinnisasja omanikuks saamist kaotas kostja igasuguse huvi hageja kui oma ema hakkamasaamise osas. Hagejal oli küll võimalik kasutada kinnistul olevat vana elumaja, kuid kostja ei võimaldanud hagejale näiteks enam puhast joogivett, ei lubanud hagejal enese pesemiseks kasutada enam saunaruume. Pärast seda, kui kostja ei aidanud enam mingil määral hageja heaolu eest hoolitseda, võttis hageja eest hoolitsemise täielikult enda peale hageja poeg H.K.. Poeg viib ja toob hagejat kinnisasjale, aitab teha põllutöid söögi kasvatamiseks, teeb vajalikud hooldustööd elamu säilimise tagamiseks, aitab emal teha küttepuid jne. Alates 2019. a algusest hakkas kostja tegema takistusi ka hageja teise lapse, H.K. kinnistu kasutamisele. Kostja tegevus päädis hagiavalduse esitamisega H.K. vastu nõudega keelata H.K.l X kinnistu kasutamine (tsiviilasi nr 2-20-4490). Kostja nõudmine hagejale keelata tema poja viibimine X kinnistul tähendab hagejale abist ja hooldusest loobumist, milleta aga ei tule hageja iseseisvalt kinnistul toime. Sellise nõudmise ja hagiavalduse esitamine kostja poolt on käsitletav jämeda tänamatusena kinkija ning tema lähedaste vastu. Kostja on kingisaajana kuritarvitanud tema vastu üles näidatud usaldust, kuna kinkelepingu sõlmimise eelselt lepiti kokku, et hageja ise ning hageja lähedased saavad kinnistut kasutada ning kostja kinnitas, et tema selleks takistusi ei tee. Hageja tervis on viimastel aastatel oluliselt halvenenud. Hagejal on tekkinud tasakaaluhäired, süvenenud on pearinglus, mille tõttu on esinenud ka kukkumisi. Hageja leiab, et tervise halvenemise põhjuseks on kostja eelkirjeldatud käitumine.
5.mail 2020 esitas hageja võlaõigusseaduse (VÕS) § 267 p-le 1 ja § 268 lg-le 1 tuginedes kostjale avalduse kinkelepingust taganemiseks. Kostja sai lepingust taganemise avalduse kätte 8. mail 2020 ning teatas 13. mail 2020, et keeldub kinnisasja hagejale tagastamast, kuna leiab, et kinkelepingust taganemise materiaalsed eeldused ei ole täidetud. Seonduvalt kostja vastuväidetega lisab hageja, et ei nõustu seisukohaga, nagu ta oleks taganemisavalduse esitanud pärast VÕS § 270 lg-s 1 sätestatud üheaastase tähtaja möödumist. Hagejat ajendas lõplikult kinkelepingust taganema kostja poolt H.K. vastu kohtusse pöördumine 2020. a märtsis. Hageja tegi taganemisavalduse 2020. a mais ega ole seega taganemise õigust kaotanud.
2.Maakohus rahuldas 3. juuni 2020. a määrusega hagiavalduses esitatud hagi tagamise taotluse, otsustades arestida X kinnistu ning teha kinnistusraamatu registriossa nr XXXXXX käsutuskeeldu nähtavaks tegeva keelumärge hageja kasuks. Keelumärge kanti kinnistusraamatusse 5. juunil 2020.
Kostja vaidleb hagile vastu ning palub jätta selle rahuldamata.
Kostja leiab, et kinkelepingust taganemise eeldused ei ole täidetud, mistõttu ei ole ka kinnistu omandi üleandmiseks kohustamise nõue põhjendatud. Kostja ei ole mistahes viisil takistanud hagejal kinnistu kasutamist. Samuti ei ole kostja teinud takistusi H.K.l kinnistul viibimiseks (teda kinnistult ära ajanud, füüsiliselt keelanud kinnistule tulla vms). Kostja on pöördunud H.K. vastu hagiavaldusega kohtusse. Kostja soovib, et kohus keelaks H.K.l X kinnistu senise õigusvastase kasutuse. Kostja esitas hagi põhjusel, et H.K. on asunud X kinnistut kasutama nagu iseenda omandit. H.K. viibib kinnistul sageli ning vahel mitu nädalat korraga, kutsub sinna külalisi ja peab tähtpäevi. H.K. teeb kinnistult enda tarbeks küttepuid, mida viiakse kinnistult ära. Vaid mõnel üksikul korral on H.K. viibinud 3(10)
kinnistul koos hagejaga, mistõttu on ilmne, et H.K. ei kasuta kinnistut hageja hooldamiseks või tema külastamiseks, vaid ta kasutab kinnistut nagu iseenda suvilat. Kostja on austanud kõiki kinkelepingus sisalduvaid pooltevahelisi kokkuleppeid. Taganemisavalduses on hageja esitanud taganemise alusena vaid asjaolu, et kostja on H.K. vastu kohtusse pöördunud. Käesoleva kohtumenetluse käigus on hageja oma lepingust taganemise aluseid võrreldes taganemisavalduses tooduga laiendanud ja toonud taganemise alusena muu hulgas välja selle, et kostja on palunud H.K.l kinnistut mitte kasutada. Juhul kui hageja kinkelepingust taganemise alusena sellele asjaolule tugineb, siis on taganemisavaldus esitatud VÕS § 270 lg-s 1 sätestatud üheaastast tähtaega ületades. Kostja pöördus H.K. poole kinnistu kasutamise lõpetamise palvega juba 4 aprillil 2019, taganemisavalduse esitas hageja aga alles 5. mail 2020. Kuna hageja ja H.K. elavad perena koos, on ilmne, et hageja pidi väidetavast tänamatuse alusest teada saama samuti hiljemalt
4.aprillil 2019. Kinkelepingus leppisid pooled kokku võlaõiguslikus tasuta kasutamise õiguses ning tegemist ei ole hageja isikliku kasutusõigusega asjaõigusseaduse (AÕS) § 225 lg 1 mõttes. Võlaõigusliku tasuta kasutamise lepingu puhul näeb VÕS § 392 lg 2 ette, et kasutaja ei või anda eseme kasutamist üle kolmandale isikule ilma kasutusse andja nõusolekuta. Hagejal ei ole seega õigust anda kostja nõusolekuta kinnistu kasutusõigust üle H.K.le. Tõendamata on hageja väiteid selle kohta, et kostja on oma tegudega põhjustanud hageja terviseseisundi halvenemise. Kostjale teadaolevalt on hagejal olnud terviseprobleeme juba aastaid.
MAAKOHTU LAHEND
4.Maakohus rahuldas 7. juuni 2021. a otsusega hagi. Kohus luges tuvastatuks kostja kohustuse anda hagejale üle X kinnistu omand ja kostja kohustuse anda nõusolek tema kustutamiseks kinnistusraamatust X kinnistu omanikuna ning hageja kandmiseks kinnistusraamatusse kinnistu uue omanikuna. Kohus asendas kostja nõusoleku tema kustutamiseks kinnistusraamatust X kinnistu omanikuna ja hageja kandmiseks kinnistusraamatusse kinnistu uue omanikuna. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 3749 eurot koos kohustusega tasuda välja mõistetud menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni. Maakohus tegi kindlaks järgmised asjas tähtsust omavad vaidlustamata asjaolud: ▪ ▪
▪
Hagejal on kaks täisealist last: kostja ja H.K.. Hageja oli abielus M.K., kes suri
XXXX;
1.augustil 2017 sõlmisid hageja ja kostja notariaalselt tõestatud kinkelepingu, millega hageja kinkis kostjale X kinnistu, 10. augustil 2017 kanti kostja kinnistusraamatusse X kinnistu omanikuna;
5.mail 2020 tegi hageja kostjale notariaalselt tõestatud avalduse kinkelepingust taganemiseks, kostja sai taganemisavalduse kätte 8. mail 2020.
Hageja heidab taganemisavalduses kostjale ette seda, et kostja on asunud hagejale lähedasel isikul, H.K.l X kinnistul viibimist ja selle kasutamist keelama. Lõplikult ajendas hagejat kinkelepingust taganema see, et kostja pöördus kohtusse hagiga H.K. vastu X 4(10)
kinnistul viibimise ja selle kasutamise keelamiseks. Kohus leidis, et kostja kui kingisaaja poolt hagejale lähedase isiku (poja) vastu kingitud kinnistu kasutamise ja seal viibimise keelamise hagiga kohtusse pöördumist saab käsitleda jämeda tänamatusena hageja kui kinkija vastu, mis VÕS § 268 lg 1 ja § 267 p 1 järgi annab kinkijale õiguse kinkelepingust taganeda. Hageja eesmärk kostjaga kinkelepingu sõlmimisel oli see, et anda kostjale juba enne surma ja vara pärimist üle X kinnistu omand, säilitades sealjuures õiguse, et tema ise ja ka tema lähedased perekonnaliikmed, sh H.K., saavad hageja eluajal kinnistul asuvat vanemat elumaja ja kõrvalhoonet edasi kasutada ning hageja saab kinnistult oma tarbeks küttepuid. Kinkelepingu p-des 4.1 ja 4.2 leppisid pooled kostja kui kingisaaja koormisena (VÕS § 265 lg 1) ette vastavad hageja õigused. Kuna hageja kasuks ei ole seatud kinnistule isiklikku kasutusõigust, ei saa hageja seaduse järgi enda perekonnaliikmete majutamist tema kasutuses olevas vanemas elamus nõuda. Samas ei ole hageja oma vanuse ja tervisliku seisundi tõttu võimeline iseseisvalt X kinnistule minema ega seda kasutama. Viimastel aastatel on hagejal aidanud X kinnistule minna ja kinnistut kasutada ning sealt küttepuid teha temaga koos elav H.K.. Tütrega (kostjaga) hageja viimastel aastatel praktiliselt ei suhtle. Poolte suhtlemine on piirdunud napi sõnumivahetusega ja kostja hagejat X kinnistul ei aita. Juhul kui kohus kostja poolt H.K. vastu esitatud hagi rahuldab, siis ei tohi H.K. enam X kinnistul viibida ega seda kasutada. Sellisel juhul ei saa ka hageja ise enam kinkelepingus kokku lepitud õigusi teostada, st ei saa kinnistul viibida ega sealt oma tarbeks küttepuid teha. Sellisel juhul jääb hageja kinkelepinguga soovitud eesmärk saavutamata. Kuigi kostja poolt H.K. vastu hagi esitamist ei saa objektiivselt lugeda õigusvastaseks, siis kõiki asjaolusid arvesse võttes saab seda hageja kui kinkija subjektiivsest hinnangust lähtuvalt lugeda jämedaks tänamatuseks tema kui kinkija vastu. Kostja esitas kohtusse H.K. vastu hagi 23. märtsil 2020. a. Hageja taganes kinkelepingust
5.mail 2020. Seega ei olnud taganemiseavalduse tegemise ajaks VÕS § 270 lg-s 1 sätestatud üheaastane taganemise õigust lõpetav tähtaeg möödunud. Seega on hageja poolt kostjaga sõlmitud kinkelepingust taganemise eeldused täidetud ja taganemine on kehtiv. Kuna hageja on kinkelepingust kehtivalt taganenud, siis VÕS § 1028 lg 1 alusel on tal õigust kostjalt kui kingisaajalt tagasi nõuda kinkelepingu alusel üleantu, s.o X kinnistu omand, ja kostjal on kohustus anda kinnistu omandi hagejale üleandmiseks vajalikud tahteavaldused, mis tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 5 kohaselt on võimalik asendada kohtuotsusega.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Kostja palub 5. juulil 2021 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hageja hagi täies ulatuses rahuldamata ning kõik menetluskulud hageja kanda. Alternatiivselt palub kostja maakohtu otsuse tühistada ning saata asja tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja märgib esmalt, et jääb kõigi menetluses varem esitatud seisukohtade juurde ning palub need lugeda ka apellatsioonkaebuse osaks.
5(10)
Lisaks piirdus maakohus kostja arvates väidetava jämeda tänamatuse tuvastamisega seotud asjaolude hindamisel valdavalt ja ebaproportsionaalselt hageja ning H.K. kriitikavaba tsiteerimisega ning rajas otsuse põhjendused vaid hageja esitatud tõenditele, mis viis ka ebaõigete ja põhjendamatute järelduste ja õiguslike hinnanguteni. Maakohus eiras seejuures asjaolu, et hageja elab koos H.K.ga Tallinnas ja X kinnistu pole tema alaline elukoht. Kinnistu ei olnud pikka aega hageja alaline elukoht ka enne M.K. (hageja abikaasa ja kostja isa) surma XXXX, mistõttu viibis hageja seal valdavalt vaid lühiajaliselt külastuste vormis. Kuna hageja elab Tallinnas koos H.K.ga, siis tagabki viimne hageja kohaletoimetamise oma elukohast X kinnistule ning viibib seal koos temaga. See fakt ei saa aga sisustada kostja väidetavat jämedat tänamatust VÕS § 267 p 1 ja § 268 lg 1 mõttes. Hageja külastab kinnistut ja viibib seal lühiajaliselt 3-4 korda aastas, mistõttu ei ole objektiivsed ja õiged tema väited ning kohtu järeldused, et kingisaaja on tekitanud oma tegevusega talle probleeme elukondlike vajaduste tagamisel ja elukorralduslikus mõttes. Teadaolevate asjaolude alusel on ilmne, et H.K. viibib valdavas osas kinnistul mitte hageja elukondlike vajaduste korraldamiseks ja tagamiseks vaid isiklikes huvides ja eesmärkidel. Kostja ei ole teinud H.K.le kinnistu kasutamisel mingisuguseid takistusi (nagu väidab hageja). H.K. on kujundanud olukorra, kus kinnistu kasutamine peaks sisuliselt toimuma tema poolt soovitud tingimustel nii nädalalõppude veetmiseks, puhkusteks, külaliste vastuvõtuks ning isiklikuks tarbeks ja vajadusteks toimuvas metsaraieks. Kostja on koos oma abikaasaga ehitanud kinnistule 2007. aastal elamu kasutamiseks oma perekonna huvides ning ei ole ka seeläbi teinud hagejale mingeid takistusi vanemate hoonete kasutamiseks (järelikult tekib maakohtu otsuse jõustumisel lisaks eeltoodule olukord, kus kostja perekond jääb ilma talle kuuluvast omandist kõnesolevale elamule). Hageja pole ülalviidatud asjaolusid ümber lükanud ning kohus on jätnud need asja lahendamisel täielikult tähelepanuta. Hageja poolt välja toodud asjaolud ei ole piisavad sisustamaks kingisaaja "jämedat tänamatust" VÕS § 267 p 1 ja kohtupraktika mõttes. Kui hageja soovis määratleda kinkelepingu kaudu ka kolmanda isiku huvides teostatavaid poolte õigusi ja kohustusi, siis oleks pidanud need selgesõnaliselt kajastuma poolte vahel sõlmitud kinkelepingus. Sisuliselt on aga hageja asunud neid määratlema tagantjärgi ning kohus on seda ekslikult lubatavaks pidanud. Kohus jõudis materiaalõigust vääralt kohaldades ja tõendeid ebaõigesti hinnates põhjendamatu järelduseni, et kinkelepingust taganemise formaalsed eeldused on täidetud. Kohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 270 lg-t 1, leides, et hageja taganemisavaldus esitati tähtaegselt ja taganemise formaalsed eeldused on täidetud. Kostja esitas juba 4. aprillil 2019 H.K.le palve (isiklikes huvides) kinnistu kasutamise lõpetamiseks. Kuna hageja ja H.K. elavad koos, on ilmne, et samal päeval sai kostja pöördumisest teada ka hageja. Samuti on selge, et kostja pöördumine sai mõlemale teatavaks nende ühise esindaja kaudu. Samuti jõudis kohus materiaalõigust vääralt kohaldades ja tõendeid ebaõigesti hinnates järelduseni, et kostjaga sõlmitud kinkelepingust taganemise materiaalsed eeldused on täidetud. H.K. on kasutanud kostjale kuuluvat X kinnistut täielikult oma suva järgi ning kostja õigustega arvestamata. Kohtu seisukohad ja järeldused on vastuolulised küsimuses, kas oma õiguste kaitseks kohtu poole pöördumine on käsitletav jämeda tänamatusena 6(10)
kostja poolt. Kostja hinnangul on temal kui kinnistu omanikul õigus paluda kohtul hinnata seda, kas H.K. tegevus on õiguspärane. Kohus asus meelevaldselt tõlgendama kinkelepingu p-s 4.1 kokkulepitut. Sellest punktist ei tulene hageja perekonnaliikmetele kinnistu kasutamise õigust. Samuti ei ole lepingus kokku lepitud kostja isiklikus kasutusõiguses AÕS § 227 lg 1 mõttes.
6.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Kohus on analüüsinud kõiki tõendeid kogumis, kohtuotsuses käsitlenud kõiki asjakohaseid tõendeid ja faktiväiteid ning teinud oma siseveendumusele tuginedes õiguspärase ning õiglase lahendi. Otsusest on jälgitav kohtu poolne tõendite analüüs ning kohus on selgitanud, miks ta sellistele järeldustele jõudis. Kostja mittenõustumine maakohtu otsuse resolutsiooni ning põhjendustega ei muuda kohtu otsust ebaõigeks või norme rikkuvaks. Kuna käesolevas asjas ei ole nõuet H.K. kinnistu kasutamise üle, ei pidanud kohus andma hinnangut tõenditele, mis käsitlesid kinnistu väidetavat kasutamist H.K. isiklikes huvides. Asjaolud, et hageja elab koos H.K.ga Tallinnas ja X kinnistu pole tema alaline elukoht, ei ole vaidluse all, kuid hagejale jääb arusaamatuks, mil moel võiks need faktid mõjutada asja lahendust. Samuti jääb arusaamatuks, kuidas omab tähtsust asjaolu, et kinnistu ei olnud pikka aega hageja alaline elukoht ka enne abikaasa M.K. surma, mistõttu viibis hageja seal valdavalt vaid lühiajaliselt külastuse vormis. Tähtsust ei ole ka kostja väitel, et H.K. viibib kinnistul isiklikes huvides ja eesmärkidel. Hageja ei ole väitnud, et H.K. kinnistut ei kasuta. Hageja on kirjeldanud, et H.K. kasutab kinnistut tema palvel ja tema eest hoolitsemiseks ning see on täiesti elementaarne, et võib ette tulla olukordi, kus seda peab tegema H.K. üksinda (nt eluhoone kütte sisse panemine enne hageja kinnistule minemist, küttepuude tegemine hageja tarbeks jne). Hageja on menetluses põhjalikult käsitlenud neid toiminguid, mida H.K. tema jaoks teeb, et hagejal oleks võimalik kinnistut kasutada. Ükski kostja poolt välja toodud fakt või tõend ei näita seda, et H.K. kasutaks kinnistut vaid oma isiklikuks tarbeks, millise kuvandi kostja üritab luua. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja koos abikaasaga ehitasid kinnistule 2007. a-l elamu oma perekonna huvides ning ei ole teinud hagejale mingeid takistusi vanemate hoonete kasutamiseks. Samas ei ole sellel asjaolul vaidluse lahendamise seisukohalt tähtsust. Hageja leiab, et taganemisavaldus on esitatud tähtaegselt (VÕS § 270 lg 1) ja taganemise formaalsed eeldused on täidetud. Hageja nõustub maakohtu järeldustega, mille kohaselt ei ole hageja kohtumenetluses kinkelepingust taganemise alusena esitanud selliseid uusi asjaolusid, mida võiks käsitleda uue taganemisavaldusena. Kostja väidab menetluses läbivalt, et H.K. on asunud raiuma X kinnistul ebamõistlikult suures koguses puid. Ühelt poolt väidab kostja, et teda häirib fakt, et hageja kinnistult küttepuid saab, teiselt pool ütleb aga, et takistusi ei tehta. Kostja selline positsioon on vastuoluline ja arusaamatu. Kinkelepingus on kingisaajale antud õigus saada X kinnistult oma tarbeks küttepuid. Kogustele piiranguid seatud ei ole.
7(10)
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-st 2 lähtudes tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.
8.Maakohus on õigesti leidnud, et hagis esitatud asjaoludel võiks hageja nõuded kuuluda rahuldamisele VÕS § 268 lg 1 ja alusetu rikastumise sätete (VÕS § 1028 lg 1, § 1032 lg 1 esimene lause) alusel nende koosmõjus. Kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija VÕS § 268 lg 1 kohaselt lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda VÕS § 267 p-des 1–3 ettenähtud juhtudel. VÕS § 270 lg 1 esimese lause järgi võib kinkija kinkelepingust taganeda ühe aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama oma taganemise õiguse tekkimisest. Maakohus tuvastas mh järgmised asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud:
9.▪ ▪
▪
hageja oli abielus M.K., kes suri XXXX, ning kostja ja H.K. on hageja täisealised lapsed;
1.augustil 2017 sõlmisid hageja ja kostja notariaalselt tõestatud kinkelepingu, millega hageja kinkis kostjale X kinnistu, 10. augustil 2017 kanti kostja kinnistusraamatusse X kinnistu omanikuna;
5.mail 2020 tegi hageja kostjale avalduse kinkelepingust taganemiseks, kostja sai taganemisavalduse kätte 8. mail 2020.
Nende asjaolude üle pooled apellatsioonimenetluses ei vaidle ning ringkonnakohus võtab need TsMS § 652 lg 1 p-st 1 ja lg-st 5 lähtudes aluseks ka kaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel. Pooled ei vaidle lisaks ka selle üle, et kostja esitas 23. märtsil 2020. a H.K. vastu hagi (tsiviilasi nr 2-20-4490), millega soovib keelata H.K.l X kinnistu kasutamise ja kinnistul viibimise.
10.Hageja poolt tehtud taganemisavaldusest (tl-d 19–20) nähtuvalt võiks praegusel juhul tegu olla taganemise VÕS § 267 p-s 1 nimetatud juhuga, st kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust. Selliselt on taganemisavaldust käsitlenud ka pooled ja maakohus. Jäme tänamatus VÕS § 267 p 1 mõttes on hinnanguline kategooria, mis peab avalduma kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase vastu. Kohtul tuleb sellise käitumise hindamisel lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija subjektiivset hinnangut (vt ka Riigikohtu 22. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-17, p 15 koos seal viidatud lahenditega).
11.Hageja peab jämedaks tänamatuseks kostja poolt tsiviilasjas nr 2-20-4490 hagi esitamist H.K. vastu nõudega keelata H.K.l X kinnistu kasutamine ja kinnistul viibimine. Seda kinnitas hageja esindaja ka 28. septembri 2021. a ringkonnakohtu istungil (tl 141 pöördel). Ringkonnakohus lisab, et muude taganemisavalduses esitatud asjaolude osas ei oleks taganemisavaldus esitatud ka VÕS § 270 lg 1 kohase aastase tähtaja jooksul. Seejuures on viidatud tähtaeg õigust lõpetav tähtaeg, mitte aegumistähtaeg, nagu pooled on osades menetlusdokumentides ekslikult märkinud.
12.Ringkonnakohtu hinnangul tuleb H.K.e lugeda küll hagejale lähedaseks inimeseks, kuid H.K. vastu hagiga kohtusse pöördumisest ei saa iseenesest järeldada kostja kui 8(10)
kingisaaja jämedat tänamatust VÕS § 267 p 1 mõttes. Hagi esitamine ei ole kindlasti (objektiivselt) õigusvastane, nagu on leidnud ka maakohus. Kostja soovi saada enda väidetavalt rikutud õigustele kohtult kaitset ei saa kostjale mõistlikult ette heita. Pigem vastupidi – etteheidetav võiks olla enda võimalike rikutud õiguste kaitsmine omavoli teel (kinnistule pääsemist takistavate tõkete püstitamine, elamu lukkude vahetamine vms).
13.Maakohus on leidnud, et kõiki asjaolusid arvesse võttes saab H.K. vastu hagi esitamist hageja kui kinkija subjektiivsest hinnangust lähtuvalt lugeda jämedaks tänamatuseks tema kui kinkija vastu. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu.
13.1.Esiteks võib eeldada, et hageja ja kostja leppisid kõikides kinkega seotud olulistes koormistes ja tingimustes (VÕS § 265) kokku notariaalselt tõestatud vormis sõlmitud kinkelepingus. Asja materjalidest ei nähtu vastupidist. Kinnistu kinkelepingust (tl-d 12–17) ei tulene otseselt ega kaudselt, et kinnistul asuvat vanemat elumaja ning vanemat kõrvalhoonet on õigus tasuta ja tähtajatult kasutada ka H.K.l või mõnel muul isikul (peale hageja). Vaidlused selle üle, millistel tingimustel on H.K.l õigus X kinnistut kasutada hageja abistamiseks ja tema elukondlike vajaduste tagamiseks, on võimalik lahendada tsiviilasjas nr 2-20-4490.
13.2.Teiseks ei saa anda kinkija subjektiivsele hinnangule VÕS § 267 p 1 sisustamisel sellist kaalu, nagu seda on käesolevas asjas teinud maakohus. Kinkelepingust taganemise õigus ei saa sõltuda ainult kinkija subjektiivsest hinnangust kingisaaja käitumisele. Vastupidine seisukoht oleks tsiviilkäibe kindluse seisukohalt ebamõistlik.
13.3.Lisaks on ringkonnakohtu hinnangul tõendamata hageja väited, mille kohaselt hageja hakkamasaamine kostjat ei huvita ning kostja hagejat X kinnistul ei aita (mistõttu ei tuleks hageja H.K. abita kinnistul toime). Nende asjaolude kohta on üldsõnalisi ütlusi andnud ainult H.K. (tl 75 ja 75 pöördel). Asja materjalidest ei nähtu konkreetseid juhtumeid, kus kostja ei oleks ema soovidele X kinnistu kasutamisel vastu tulnud. Hageja ja kostja sõnumivahetuse väljavõttest (tl 67) ei ole võimalik kõnealuste asjaolude kohta järeldusi teha. Samuti ei ole kinnitust leidnud hageja väited, et kostja ei võimalda hagejale puhast joogivett ega saunaruumide kasutamist. J. Ehte ütlustest (tl 76) võib pigem järeldada vastupidist.
14.Eelmärgitud põhjustel tuleb maakohtu otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata. Menetlusökonoomia kaalutlustel ei vasta ringkonnakohus apellatsioonkaebuse muudele väidetele.
15.Kuna kohus jätab käesoleva otsusega hagi rahuldamata, jäävad nii maakohtu menetluses kantud kui ka apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.
16.Ringkonnakohus muudab maakohtu sisulist lahendit ning vastavalt sellele muutub ka maakohtu määratud menetluskulude jaotus hageja ja kostja vahel. Seetõttu juhindub ringkonnakohus menetluskulude rahalise kindlaksmääramise küsimuses kohtupraktikas TsMS § 174 lg-tele 3 ja 5 antud tõlgendusest ning poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määra (vt nt Riigikohtu 20. aprillil 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, pd 19–22; 10. aprilli 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-1553, p 25). 9(10)
Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.
17.Hagi rahuldamata jätmise korral tühistab kohus TsMS § 386 lg 4 järgi kohtuotsusega hagi tagamise. Kohus saab tagamise tühistada ka siis, kui hagi tagamise on otsustanud teine kohus, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Kuna hagi jääb rahuldamata, tuleb otsuse jõustumisel tühistada maakohtu 3. juuni 2020. a määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu.
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Üllar Roostoja
Vahur-Peeter Liin
Indrek Parrest
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.