Määruse tegemise aeg ja koht 24. september 2025, Tallinn Kohtuasja number
2-25-8509
Kohtuasi
Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus L.U paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 02.06.2025 ja 04.06.2025 määrused
Kaebuse esitaja ja liik
L.U määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja: Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (registrikood 90006399), seaduslik esindaja Kaire Aadamsoo Puudutatud isik: L.U (isikukood XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 02.06.2025 ja 04.06.2025 määrused muutmata.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) esitas 02.06.2025 Harju Maakohtule taotluse L.U (puudutatud isik) suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks.
1.1.Puudutatud isik viibib psühhiaatriakliinikus alates 15.04.2025. Puudutatud isiku suhtes rakendati 01.06.2025 kell 16.40 tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule. Puudutatud isiku psüühikahäirest tulenev ebaadekvaatne käitumine ja toimetulematus oli ohtlik ümbritsevatele ja temale endale. Puudutatud isik ei olnud võimeline ravivajadust hindama. Ei olnud alust prognoosida puudutatud isiku psüühilise seisundi paranemist nelja ööpäeva vältel.
1.2.Avaldusele lisatud psühhiaatrite arvamuse järgi selgitasid raviarstid, et puudutatud isik viibis avaldaja psühhiaatriakliinikus ravil 14. korda. Puudutatud isik vajas esimest korda haiglaravi 2020. a-l, mil tema käitumine muutus luulumõtetest (tagakiusamis-, jälitus- ja suurusluul) põhjustatuna agressiivseks. Isik ähvardas ja ründas füüsiliselt. Puudutatud isik oli 3–4 aastat enne hospitaliseerimist luululistel ajenditel pidevalt põgenenud ning kolinud. Puudutatud isikul diagnoositi äge polümorfne psühhootiline häire skisofreenia sümptomitega (F23.1). Isikul ei kujunenud haiguskriitikat ega ravisoostumust. Puudutatud isikul diagnoositi 2021. a-l paranoidne skisofreenia (F20.0). Isik katkestas korduvalt toetusravi ning haiguse ägenedes vahetas luululistel ajenditel elukohti, sh põgenes Ukrainasse. Puudutatud isik on ägedalt psühhootilisena viibinud korduvalt ravil nii Eesti psühhiaatriakliinikutes kui ka välismaa psühhiaatriahaiglates. Puudutatud isik on viibinud lühidalt haiglaravil ka enda nõusolekul, kuid on ravi katkestanud vaatamata raviarsti soovitusele ravi jätkata. Puudutatud isikul on püsiva toetusravi puudumise tõttu haigus süvenenud ja alates 2022. a-st on isikul diagnoositud püsikululine paranoidne skisofreenia (F20.00). Puudutatud isik vajas 2023. a-l haiglaravi neljal korral.
1.3.Puudutatud isik pöördus 03.02.2024 ise psühhiaatriakliinikusse, kus avaldas suitsiidimõtteid, kuulmismeelepetteid (4000 inimest räägib temaga), kahjustusluulumõtteid, millest juhituna põgenes ta pidevalt kodust ning elas hotellides. Puudutatud isik soovis kolme päeva pärast haiglast lahkuda ning ei hakanud toetusravi skeemi järgima. Puudutatud isik viibis 27.02.–10.06.2024 tahte vastaselt haiglaravil. Talle määrati puuduliku haiguskriitika tõttu toetusraviks psühhoosivastane pika toimeajaga süstitav ravim, mille manustamiseks ei pöördunud puudutatud isik edaspidi vastuvõtule.
1.4.Puudutatud isik pöördus 10.11.2024 taas ise valvetuppa. Ta oli psühhoosielamustest juhituna pärast viimast haiglaravi sõitnud Hispaaniasse, kus luulumõtetest juhituna isoleerus oma tuppa, sest tajus, et teda terroriseeritakse ja ta peab end kaitsma. Puudutatud isik tajus Eestisse naastes jätkuvalt psühhoosist juhituna, et tema elu on ohus, ning enesekaitseks magas ta raudtoru ja pipragaas padja all. Puudutatud isik hospitaliseeriti tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusega, mida pikendati kohtu loal. Puudutatud isik ei hakanud haiglaravijärgselt taas toetusravimeid võtma.
1.5.Puudutatud isik viibis haiglaravil 06.03.–21.03.2025, kus esiplaanil oli jätkuvalt laiahaardeline paranoilise sisuga luul. Puudutatud isik tõlgendas luululiselt ka personali ja kaaspatsientide käitumist, mille tõttu ta soovis haiglaravi lõpetada. Ta ei hakanud taas toetusravimeid võtma.
2
2-25-8509
1.6.Puudutatud isik pöördus 13.04.2025 valvetuppa, kuid keeldus psühhoosivastasest ravist. Puudutatud isik pöördus 15.04.2025 taas valvetuppa ning soovis haiglaravi, kuna otsis kaitset jälitajate eest. Ta avaldas laialdasi tagakiusamis-, jälitus- ja kahjustusluulumõtteid – mitu tuhat jälitajat järgnevad talle kõikjale, mille tõttu ei julge ta enam väljas käia, ei saa magada ja ei tule igapäevaeluga toime. Puudutatud isik palus end haiglasse sisse kirjutada, kuid teatas, et ta ei nõustu psühhoosivastase raviga ja peab saama koheselt haiglast lahkuda, kui kaaspatsiendid teda jälitama hakkavad. Kuna puudutatud isikul puudus haiguskriitika, siis hospitaliseeriti ta psühhoosist tingitud ettearvamatu käitumise ning sellest tuleneva enesele ja ümbritsevale ohtlikkuse ning muu ravi ebapiisavuse tõttu tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega 15.04.2025, mida maakohus pikendas kuni 40 päevani. Ravi tulemusel oli puudutatud isiku psüühiline seisund kerge positiivse dünaamikaga. Ta avaldas luulumõtteid spontaanselt vähem, oli vähem pinges, sõbralikuma olekuga ja käis hoovis koos teiste patsientidega. Ägedas psühhootilises seisundis isoleerub puudutatud isik tavaliselt oma palatisse, kust praktiliselt väljas ei käi, kuna tunneb, et teised provotseerivad teda. Tahtest olenematu ravi lõppes 25.05.2025. Puudutatud isik avaldas nõusolekut statsionaarse ravi jätkamiseks. Puudutatud isiku psüühiline seisund püsis esimestel päevadel rahuldav. Alates 28.05.2025 täheldati puudutatud isiku psüühilise seisundi selget negatiivset dünaamikat. Ta muutus taas hirmunuks ja oli personali suhtes verbaalselt vaenulik. Oli kahtlus, et puudutatud isik oli vahepeal tarvitanud illegaalseid psühhoaktiivseid aineid. Uriini analüüsis olid amfetamiin ja fentanüül positiivsed. Puudutatud isik oli jätkuvalt ägedalt psühhootiline. Puudutatud isiku enda ja teiste ohutuse tagamiseks suunati ta akuutraviosakonda. Puudutatud isik väljendas, et personal veel kahetseb seda, et teda 5. osakonda saadetakse.
1.7.Puudutatud isiku suhtes alustati tahtest olenematut ravi 01.06.2025 kell 16.40. Siinses asjas avalduse esitamise ajaks ei olnud puudutatud isiku seisund paranenud. Ta oli vestlusel ärritunud ja avaldas paranoilisi luulumõtteid, et ta on poliitiliselt jälitatav, ning suurusmõtteid, et temast sõltub maailmarahu. Ta ärritus ja oli pinges ning ei nõustunud alustatud tahtest olenematu raviga. Puudutatud isik ähvardas verbaalselt raviarsti, kõneles, kuidas varsti kontrollib tema poliitiliselt kõike maailmas, oli süüdistav ja halvustav meditsiinipersonali suhtes, tundis, et tema suhtes oldi vaenulikud, käitus ähvardavalt ja žestikuleeris elavalt. Puudutatud isik ähvardas raviarsti, et kui raviarst peaks tahtest olenematut ravi pikendama, siis hakkavad inimesed surema. Puudutatud isikul esines raske psüühikahäire – püsikululine paranoidne skisofreenia (F20.00). Puudutatud isik oli psühhoosielamustest juhituna veendunud temavastases jälitus- ja mõjutustegevuses, mille tõttu tundis ohtu oma elule. Psühhoosist juhitud käitumisega oli tal oht sattuda vägivalla ohvriks. Puudutatud isik oli ravita jäämisel ohtlik ka teda ümbritsevatele. Kuna puudutatud isik tajus inimesi vaenulikuna, siis võis ta käituda ettearvamatult. Puudutatud isik on varasemalt luululistel ajenditel olnud ka füüsiliselt agressiivne. Samuti ei olnud puudutatud isik oma psüühikahäirest tulenevalt võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Tal puudus haigustaju ja ta ei pidanu vajalikuks haiglarežiimi jälgimist. Maakohtu 02.06.2025 määrus ja põhjendused
2.Maakohus rakendas 02.06.2025 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi tähtajaga kuni 4 päeva alates tema 01.06.2025 kell 16.40 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest kuni 05.06.2025 kella 16.40-ni või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Kohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta 3
2-25-8509 ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.
3.Puudutatud isikul oli raske psüühikahäire – püsikululine paranoidne skisofreenia (F20.00). Isiku ohtlikkus lähitulevikus oli pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isik oli ärakuulamisel ärritunud, ta avaldas paranoilisi luulumõtteid, et on poliitiliselt jälitatav ja et temast sõltub maailmarahu. Ta oli süüdistav ja halvustav meditsiinipersonali suhtes. Puudutatud isik tundis, et tema suhtes ollakse vaenulikud. Ta käitus ähvardavalt ja žestikuleeris elavalt. Isik tajus ümbrust ja olukorda luulust lähtuvalt. Puudutatud isik selgitusi ei kuulanud ja oli veendunud, et ta on vandenõu ohver. Isiku käitumine oli täiel määral psühhoosielamustest juhitud, sihipäratu ja ettearvamatu. Puudutatud isik oli ravita jäämisel ohtlik nii iseendale, s.o veendumus temavastasest jälitus- ja mõjutustegevusest, millega tundis ohtu oma elule ja psühhoosist juhitud käitumisega oli oht sattuda vägivalla ohvriks, kui ka teda ümbritsevatele, s.o puudutatud isik tajus inimesi vaenulikuna, millest juhituna võis käituda ettearvamatult ja oli varasemalt luululistel ajenditel olnud füüsiliselt agressiivne. Kuna väljaspool haiglat ei olnud tagatud ega kontrollitav ravimite korrektne manustamine, siis vajas isik hospitaliseerimist. Menetluse edasine käik
1.Avaldaja andis 04.06.2025 kohtule teada, et puudutatud isiku seisund ei olnud muutunud. Puudutatud isikul puudus jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel oli ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele. Maakohtu 04.06.2025 määrus ja põhjendused
4.Maakohus pikendas 04.06.2025 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi tähtaega 40 päevani, lubades kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi alates 01.06.2025 kella 16.40-st kuni 11.07.2025 kella 16.40-ni või mõne eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Kohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Kohus jättis menetluskulud TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.
2.Maakohus jäi oma varasema seisukoha juurde, et PsAS § 11 lg-s 1 ja § 13 lg-s 1 ning TsMS § 534 lg-s 5 sätestatud puudutatud isikule tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamise eeldused on täidetud. Kogutud tõendite ja arstide arvamuse kohaselt vajas puudutatud isik jätkuvalt tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi, kuna tema seisund ei olnud pärast neljapäevase tahtevastase ravi kohaldamist paranenud. Määruskaebus
5.Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määrused tühistada. Puudutatud isik arvas, et ta vajab psühhiaatrilist ravi, kuid ta soovis ja oli nõus seda saama vabatahtlikult, mitte tahtevastaselt kohtumääruse alusel. Puudutatud isikule jäi selgusetuks, millega oli põhjendatud tema suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamine. Puudutatud isik oli veendumusel, et tema ohtlikkus enda ja teiste suhtes ei olnud tõendatud ega õige.
4
2-25-8509 Menetlusosaliste seisukohad
6.Avaldaja on seisukohal, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Puudutatud isikul on raske psüühikahäire, s.o püsikululine paranoidne skisofreenia (F20.00). Tema käitumine on juhitud laialdastest paranoidsetest tagakiusamis-, jälitus- ja kahjustusluulumõtetest. Ta usub, et mitu tuhat jälitajat järgnevad talle kõikjale, mille tõttu ei julge ta enam väljas käia, ta ei saa magada ega tule igapäevaeluga toime. Ta on ohtlik nii enesele kui ka ümbritsevatele. Puudutatud isikul puudub kriitika oma seisundi raskuse osas ja ta pole psühhoosist lähtuvalt võimeline mõistma püsiva pikaajalise antipsühhootilise ravi vajadust ega kontrollima oma käitumist. Psühhoosist paranemine on pikaajaline ja vajab püsivat ravi antipsühhootikumidega. Menetluse edasine käik
7.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
8.Avaldaja teatas 09.07.2025, et seoses puudutatud isiku psüühilise seisundi paranemisega lõpetati tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi psühhiaatriakliinikus 07.07.2025.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9.Ringkonnakohus jätab vaidlustatud määrused muutmata ja määruskaebuse rahuldamata (TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1). Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruste põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda.
10.Kuigi määruskaebuse lahendamise ajaks on puudutatud isiku tahtest olenematu ravi lõpetatud, annab ringkonnakohus hinnangu maakohtu määruste seaduslikkusele ja põhjendatusele. TsMS § 543 lg 3 järgi saab kõrgema astme kohus ka pärast isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse. Seega ei takista puudutatud isiku ravi lõppemine määruskaebuse lahendamist.
11.Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse väidetega. Kolleegium leiab, et praegusel juhul olid puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise eeldused täidetud, sest maakohus oli puudutatud isiku isiklikult ära kuulanud (TsMS § 536 lg 1), esitatud oli psühhiaatrite arvamus (TsMS § 537 lg 1) ning kohus oli sunnimeetme kohaldamist piisavalt põhjendanud (vt RKTKm 19.12.2018, 2-18-11917, p 21). Psühhiaatrite arvamuse kohaselt esines puudutatud isikul raske psüühikahäire püsikululine paranoidne skisofreenia (F20.00) ning oma psüühikahäirest tulenevalt ei olnud puudutatud isik võimeline enda tervislikku seisundit, ravivajadust ega tegevuse tagajärgi adekvaatselt hindama.
12.Maakohus leidis põhjendatult, et PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatu kohaselt võis puudutatud isik haiglaravita jäämisel olla ohtlik nii endale kui ka ümbritsevatele ning et ohtlikkus oli pigem kindel kui tõenäoline.
12.1.Raviasutuse psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt avaldas puudutatud isik psühhoosi ägenemisel laialdasi tagakiusamis-, jälitus- ja kahjustusluulumõtteid, et ta oli jälitatav, mille tõttu ei julgenud ta enam väljas käia, ei saanud magada ja ei tulnud igapäevaeluga toime. Puudutatud isik tundis ägedas psühhootilises seisundis, et teised provotseerisid teda ja olid 5
2-25-8509 tema suhtes vaenulikud. Puudutatud isik tundis oma elule ohtu. Puudutatud isik oli varasemalt luululistel ajenditel olnud ka füüsiliselt agressiivne (dtl-id 6,7, 74, 75). Puudutatud isik ähvardas 01.06.2025 tahtest olenematu ravi alustamisel verbaalselt raviarsti ja oli süüdistav ning halvustav meditsiinipersonali suhtes. Puudutatud isik selgitusi ei kuulanud ja oli veendunud, et ta on vandenõu ohver. Puudutatud isik ähvardas raviarsti, et kui raviarst peaks tahtest olenematut ravi pikendama, siis hakkavad inimesed surema. Seega nähtus puudutatud isiku käitumisest, et ta võis haiglaravita jäämisel olla ohtlik ümbritsevatele ning psühhoosist tingitud ettearvamatu käitumise tõttu ka enda elule ja tervisele.
12.2.Lisaks väljendus puudutatud isiku ohtlikkus haiguskriitika puudumises, mis on ohtlik nii tema enda kui ka teiste isikute elule ja tervisele. Ka Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1).
13.Kolleegiumi hinnangul oli antud juhul täidetud ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldus. Asja materjalide põhjal saab asuda seisukohale, et puudutatud isiku suhtes muu psühhiaatriline ravi ei oleks olnud küllaldane. Arvestades puudutatud isiku seisundit, käitumist ja psühhiaatrite arvamust, ei nähtu, et väljaspool raviasutust oleks olnud tagatud korrektne ravimite manustamine ja puudutatud isiku terviseseisundi paranemine. Arvestades puudutatud isiku senist käitumist – toetusravi korduvat katkestamist ning haiguskriitika puudumist, ei ole usutav tema kinnitus, et ta oleks hakanud vabatahtlikult ravimeid võtma ning iseseisvalt raviplaanist kinni pidama.
14.Eelnevast tulenevalt olid maakohtu järeldused põhjendatud ning ringkonnakohtu hinnangul olid praegusel juhul täidetud TsMS § 534 lg-test 1 ja 5 ning PsAS § 11 lg-st 1 tulenevad tingimused esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja selle tähtaja pikendamiseks.
15.Menetluskulude jaotuse osas on maakohtu määrus põhjendatud. määruskaebemenetluse kulud tuleb TsMS § 172 lg 3 alusel jätta riigi kanda.
Ka
16.TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 543 võimaldab esitada praeguse määruse peale määruskaebuse.
(allkirjastatud digitaalselt)
6
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.