X hagi C vastu kinnistu valduse üleandmise, kasutuseelise ning viivise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 15. juuni 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
C apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
5654,66 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Ahti Kuuseväli Kostja C (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised esindajad vandeadvokaat Ott Saame ja vandeadvokaadi abi Helen Hääl
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 15. juuni 2021. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-2015078 muutmata, kuid täiendada otsuse põhjendusi.
2.Harju Maakohtu 15. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-15078 on jõustunud osas, millega jäeti rahuldamata X hagi C vastu kasutuseeliste hüvitamise nõudes 1995,06 eurot ületavas osas ja sellelt arvestatud viivise osas.
Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud C kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada
Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja) esitas 15. oktoobril 2020 (täiendatud 13. jaanuaril 2021) Harju Maakohtule C (kostja) vastu hagi, milles palus kohustada kostjat andma hagejale üle XXX, Tallinn (registriosa nr XXXXXXX) asuva kinnistu (kinnistu) valdus ning tasuma 2190 eurot kinnistu kasutamise eest ajavahemikul 1. oktoober 2020. a kuni 31. detsember 2020. a ja seadusjärgses määras viivist sellelt alates 13. jaanuarist 2021 kuni nõude täitmiseni. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt on hageja alates 29. septembrist 2020 kinnistu omanik. Kinnistu on hageja lapsepõlvekodu. Kinnistul asub eraldi sissepääsudega kahepereelamu, millest ühte osa kasutab hageja ja teist osa kostja koos oma tütrega. Pooled ei ole sõlminud lepingut kinnistu kasutamiseks ning kostjal puudub ka muu õiguslik alus kinnistu valdamiseks ja kasutamiseks. Kostjal on pooleli ühisvara jagamise vaidlus endise abikaasaga, kes on hageja poeg. Kinnistu oli viimase lahusvara, sest kinnistu kinkis talle hageja ema. Hageja poja poolt kinnistu kinkimine hagejale ei ole kahjustanud kostja huve ega omandanud hageja kinnistut näiliselt. Hageja aitas oma pojal pärast kinnistult lahkumist osta uus eluase. Kostja ei ole hageja nõudmisele vaatamata maksnud kinnistu osa kasutamise eest tasu. Kostja valduses oleva kinnistu osa kasutustasu on 730 eurot kuus. Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja vastuväidete kohaselt ehitasid hageja poeg ja kostja aastatel 2002–2003 kinnistul asuva maja juurde ühistest vahenditest juurdeehituse, milles asusid elama alates 6. juunist 2003. Hageja poja ja kostja abielu lahutati 2020. a septembris. Kostja ja hageja poeg on pidanud läbirääkimisi ühisvara jagamise osas. Hageja poeg oli alguses seisukohal, et kostja võib kinnistule edasi elama jääda, kuid aja jooksul on hageja poeg hakanud kostjat survestama kinnistult lahkumiseks. Kohustustehing kinnistu omandi üleandmiseks on näiliku tehinguna tühine ja käsutustehing on tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Kinnistu hageja pojalt hagejale üleandmise eesmärgiks oli üksnes hageja pojale näilise õigusliku positsiooni loomine selleks, et hageja poeg saaks kostjale esitada nõudeid ja takistada kostja õiguste realiseerimist ühisvara jagamisel. Kinnistut on olulisel määral parendatud ühisvara arvel. Hageja poeg on kinnistu oma emale üle andnud mh eesmärgil muuta võimatuks kostja õigus nõuda hageja pojalt ühisvara jagamist selliselt, et ühisvara arvel parendatud lahusvara tunnistatakse vähemalt mingis osas ühisvara hulka kuuluvaks ning see, et kostja saaks seoses kinnistu parendamisega esitada teisi nõudeid või vastuväiteid. Seetõttu on ka hageja pojal hageja kaudu lihtsam nõuda kostjalt tasu kasutuse eest. Kinnistu valduse vabastamist soovib hageja poeg, mitte hageja. Hageja esitas nõude kostjale kohe pärast kinnistusraamatus omanikukande muutumist. Samuti tasub kostja vee ja elektri eest hageja pojale ning hageja esitatud hindamisakti tellis ja jätkuvalt on jäätmeveolepingu pooleks hageja poeg, mistõttu on hageja poeg kinnistu tegelik omanik. Seetõttu ei ole hagejal ka kasutuseeliste nõuet. Lisaks ei nõustu kostja kasutuseeliste nõude suurusega, sest
ekspertiisiaktist ei nähtu, et see põhineks üksnes ühe majaosa kasutusel ning kasutuseeliste nõude algusperiood ei saa olla 1. oktoober 2020. a. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus rahuldas 15. juuni 2021. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi osaliselt, kohustas kostjat andma hagejale üle kinnistu valdus ning tasuma hagejale kinnistu kasutamise eest 1995,06 eurot ja seadusjärgses määras viivist sellelt. Menetluskulud jättis maakohus 96,41% ulatuses kostja kanda ja 3,59% ulatuses hageja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole kohustustehing tühine, sest tõendamata on tehingu näilikkus. Kostja ei ole tõendanud, et hageja ja tema poeg ei soovinud tegelikkuses kinnistut hagejale kinkida, vaid tegid seda mingil muul eesmärgil. Kinnistu kinkimine ei takista ühisvara jagamist, sest kostjal on võimalik hageja poja lahusvarale rahaliste panuste nõue sellele vaatamata maksma panna. Näilikkust ei saa järeldada hageja poja soovist asuda kinnistut ise kasutama, mh kuivõrd vastav kirjavahetus on peetud enne omandi üleandmist hagejale. Tõendamata ja asjakohatu on kostja väide, mille kohaselt on temalt advokaadi vahendusel nõudnud kinnistu vabastamist hageja poeg. Hageja on eakas ja on tavapärane, et asjaajamisel kasutatakse oma laste abi. Seetõttu on ainetud ka väited hindamisakti tellija kohta, kusjuures akt on koostatud enam kui üks kuu enne omandi üleandmist. Tähtsust ei oma ka see, kui kiiresti pärast omanikuks saamist asus hageja oma õigusi teostama ega anna kõrvalkulude tasumine hageja pojale ja õigussuhted jäätmekeskusega tunnistust näilikkusest. Asjaolu, kas ja kui palju on hageja kostja valduses olevat osa ajalooliselt vallanud, ei mõjuta hageja omandiõigust või tehingu kehtivust. Samuti ei ole tehingu näilikkust võimalik tuletada kostja esitatud helisalvestise põhjal. Käsutustehing on samuti kehtiv. Kostja ei ole tõendanud, et selle eesmärk või tehing ise on heade kommete vastane. Kinketehinguga omandi üleandmist ei saa pidada ebamoraalseks või taunitavaks. Seega on hageja kehtivalt saanud kinnistu omanikuks. Kostja ei ole tõendanud, et tal oleks õiguslik alus kinnistu valdamiseks. Tõendamata on, et hageja poeg kui väidetav kaudne valdaja andis kostjale nõusoleku kinnistu valdamiseks. Tõendamata on ka see, et hageja oleks oma pojale andnud õiguse kinnistu valdamiseks. Isegi, kui kostja ja hageja poja vahel oli kinnistu tasuta kasutamise leping, siis on see lõppenud ülesütlemisega. Hageja nõudis kostjalt teavet valduse vabastamise kuupäeva kohta või alternatiivselt tahteavaldust üürisuhte alustamiseks hiljemalt 9. oktoobriks 2020. Kuivõrd kostja sellele ei vastanud, siis on tema valdus ebaseaduslik alates 10. oktoobrist 2020. Hageja nõuab ebaõigesti kasutuseeliseid 1. oktoobrist 2020. Kuna nõudekirjas andis hageja kostjale võimaluse valida, kuidas pooltevaheline õigussuhe jätkub, siis ei olnud kostja tähtaja vältel veel rikkumises. Hageja saab nõuda kasutuseeliseid alates 10. oktoobrist 2020, millisest kuupäevast alates rikkus kostja hageja valdust. Kostja on kasutuseelise harilikule väärtusele vastu vaielnud, kuid vastuväited on üldsõnalised ja tõendamata, mistõttu tuleb lähtuda hageja eksperthinnangule tuginedes kasutuseelise suuruseks peetud summast 730 eurot kuus. Kostja ei ole viivisenõudele vastu vaielnud. Lisaks tuleb jätta rahuldamata kostja protokolli parandamise taotlus, sest puudub vajadus kajastada protokollis väiteid sõna-sõnalt, sh mõttepauside olemasolu ja kestust. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi rahuldati ning teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus jättis sisuliselt analüüsimata kostja väite, mille kohaselt on kinnistu hagejale üleandmine toimunud kostja kahjustamise eesmärgil, mistõttu on käsutustehing heade kommete
vastane ja seega tühine. Kostja ei soovi esitada hageja poja vastu üksnes rahalist nõuet seoses kinnistule ühisvara arvel tehtud parendustega, vaid soovib saada kinnistu ühisomanikuks. Kinnistu tegelikuks omanikuks on jätkuvalt hageja poeg. Hageja poeg andis kinnistu omandi üle vaid selleks, et oleks välistatud kostja saamine kinnistu ühisomanikuks ja tal oleks lihtsam kostja kinnistult välja ajada. Kohus jättis hindamata omandi üleandmise eesmärgi. Hagejale anti kinnistu omand üle just siis, kui tõusis esile ühisvara jagamise küsimus ning oli selge, et kostja soovib kinnistul edasi elada, aga hageja poeg teda sealt välja ajada. Maakohus jättis ekslikult rahuldamata kostja taotluse protokolli parandamiseks. Menetlusosalise või tunnistaja käitumise hindamine on oluline. See, millise vaevaga hageja selgitusi omandi üleandmise ja kinketehingu vajalikkuse kohta esitas ning kui ettevaatlikult otsustas seda, mida ta mäletab ja mida mitte, näitab, et hageja positsiooni kujundab tema poeg. Kuna maakohus jõudis ekslikult järeldusele, et omandi üleandmine on kehtiv, siis on ekslik ka kasutuseeliste väljamõistmine kostjalt. Vastustaja seisukoht
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21 alusel muutmata, täiendades otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
7.Kostja on olnud menetluses läbivalt seisukohal, et hageja ei ole Tallinnas XXX asuva kinnistu omanik, mistõttu ei saa hageja kostjalt nõuda kinnistu valduse endale üleandmist (asjaõigusseaduse (AÕS) § 80) ega kasutuseeliste hüvitamist (AÕS § 85 lg 1, võlaõigusseaduse (VÕS) § 1037 lg 1 ja lg 3 esimene lause).
8.Esmalt võtab kolleegium seisukoha apellatsioonkaebuse läbivaatamise ulatuse osas. Tulenevalt TsMS § 651 lg-st 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohus leidis, et kohustustehing (kinkeleping) ei ole näilikkuse tõttu tühine. Samuti leidis maakohus, et kostja saab iseenesest käsutustehingu (asjaõiguslepingu) tühisusele tugineda, kuigi ta ei ole selle õigussuhte osaline, sest käsutustehing võib riivata kostja õigusi. Samas ei ole maakohtu hinnangul käsutustehing vastuolus heade kommetega ja on kehtiv. Kuna maakohtu poolt tuvastatud asjaolude kohaselt ei ole kostjal kinnistu valdamiseks õiguslikku alust, siis rahuldas maakohus hageja valduse üleandmise nõude. Lisaks rahuldas maakohus osaliselt hageja kasutuseeliste hüvitamise nõude. Osas, milles kasutuseeliste hüvitamise nõue jäeti rahuldamata, s.o 1995,06 eurot ületavas ja sellelt arvestatud viivise osas, on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud.
9.Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt selle üle, kas käsutustehing on vastuolus heade kommetega ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 järgi tühine. Kui kostjal on õigustatud huvi tugineda käsutustehingu tühisusele ja kohus tühisuse ka tuvastab, siis on tühise käsutustehingu tagajärjeks see, et hageja ei ole saanud kinnistu omanikuks, kuna kinnistu ei ole hageja pojalt hagejale üle läinud. Abstraktsioonipõhimõttest (TsÜS § 6 lg 4) tulenevalt ei olene käsutustehingu kehtivus õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu (kausaaltehingu) kehtivusest. Seega ei tooks ka kõnealusel juhul käsutustehingu tühisus ilmtingimata kaasa kausaaltehingu tühisust.
10.Kostja leiab, et käsutustehing on sõlmitud tema kahjustamise eesmärgil ja on seetõttu tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Apellatsioonkaebuse väite kohaselt on maakohus jätnud
kostja väiteid kinnitavad tõendid hindamata. Kolleegium nõustub selle etteheitega osaliselt. Maakohus on kohustustehingu tühisuse väidet hinnates TsMS § 232 lg 1 järgi kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt analüüsinud (maakohtu otsuse p 35). Kuigi maakohus ei ole käsutustehingu tühisuse väidet hinnates analüüsinud TsMS § 442 lg 8 kohaselt kõiki tõendeid, mis lisaks kausaaltehingu näilikkusele tõendavad kostja hinnangul ka asjaõigusliku lepingu heade kommete vastasust, ei tingi see menetlusõiguse normi rikkumine maakohtu otsuse tühistamist. Selle rikkumise saab ringkonnakohus kõrvaldada. Selguse huvides märgib kolleegium, et maakohtu otsuse p 36 esimeses lauses on ebatäpsus – maakohus on käsutus- ja kohustustehingu omavahel ära vahetanud.
11.Kohtupraktikas on leitud, et kuigi üldjuhul on käsutustehing õiguslikult neutraalne ega saa olla vastuolus heade kommetega, võib see erandina siiski nii olla, kui tehingu eesmärk või käsutustehing ise on heade kommete vastane (vt nt Riigikohtu 6. novembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11216/75, p 19). Samuti on Riigikohus leidnud, et erandlikult on võimalik tugineda käsutustehingu tühisusele selle heade kommete vastasuse tõttu juhtudel, kui asja käsutamise eesmärk on teise isiku kahjustamine (vt Riigikohtu 18. juuni 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-7090/106, p 14). Seega tuli praeguse vaidluse lahendamisel hinnata, kas hageja poeg kinkis kinnistu hagejale selleks, et välistada kostja saamine selle ühisomanikuks, ning kas sellisel juhul on vaidlusalune käsutustehing vastuolus heade kommetega. Kolleegium leiab, et asjas esitatud tõenditest ei saa järeldada, et hageja ja tema poja vahel sõlmitud käsutustehing oleks vastuolus heade kommetega.
11.1.Esmalt märgib kolleegium, et ei nõustu hageja väitega, mille kohaselt on tegemist kostja poolt apellatsiooniastmes esmakordselt esitatud väitega. Kostja tugines ka maakohtus sellele, et hageja poeg on kinnistu hagejale üle andnud mh eesmärgil muuta võimatuks kostja õigus nõuda hageja pojalt ühisvara jagamist selliselt, et ühisvara arvel parendatud lahusvara tunnistatakse vähemalt mingis osas ühisvara hulka kuuluvaks (vt nt kostja 16. novembri 2020. a vastus hagile, p 2.3; tl 27).
11.2.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele kinnistu kinkimise ajastuse ja selle eesmärgi elulise usutavuse osas märgib kolleegium, et praeguses asjas ei pidanud hageja tõendama, et omandi üleandmise eesmärgiks ei olnud kostja kahjustamine. Kuna kostja tugines oma vastuväites sellele, et tehing on tühine heade kommete vastasuse tõttu, siis oli kostja kohustuseks TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada asjaolusid, millega ta seostab tehingute vastuolu heade kommetega. Kolleegiumi hinnangul on kinkelepingu sõlmimine lähikondsete vahel iseenesest tavapärane, seda eriti olukorras, kus kinnistu oli hageja lapsepõlvekodu ning hageja väitel aitas ta osta pojale uue eluaseme (vt hagiavalduse p-d 1.1 ja 1.6). Kui hageja poja eesmärgiks olnuks kinnistu kõrvaletoimetamine, selle ühisvarana jagamise takistamine vm ebamoraalne eesmärk, oleks kinnistu eelduslikult võõrandatud pooltega mitteseotud kolmandale isikule.
11.3.Kostja soovib käsutustehingu heade kommete vastasust tõendada tema ja hageja poja vahelise e-kirjavahetusega, millest kostja hinnangul saab järeldada, et kinnistu omandiõiguse üleandmise eesmärk oli kostja kahjustamine (tl 32–34). Kolleegium kostja arvamusega ei nõustu. Viidatud e-kirjavahetusest ja kostja teistest asjas esitatud tõenditest ei saa järeldada, et kinnistu käsutamise eesmärk oli kostja kahjustamine ja seda tehti ilmse sooviga jätta kostja omandist ilma.
11.4.Hageja väitis, et kinnistu kinkimine hagejale ei ole kuidagi kahjustanud kostja ühisvara jagamise võimalusi hageja pojaga. Nii on ka maakohus, analüüsides enne 1. juulit 2010 kohaldatavaid perekonnaseaduse (PKS1995) sätteid, õigesti leidnud, et kinnistu hagejale kinkimine ei mõjuta hageja poja ja kostja ühisvara jagamist, sest kostjal on võimalik jätkuvalt oma nõue maksma panna. Kolleegium täiendab eeltoodud osas maakohtu otsuse põhjendust.
Enne 1. juulit 2010 omandatud ühisvara koosseisu määramisele kohaldub PKS1995 § 14, mille lg 2 järgi võib kohus abikaasade ühisvaraks osaliselt või täielikult tunnistada abikaasa lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Teiseks võimaldas PKS1995 § 19 lg 2 p 4 kohtul vara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui abikaasa lahusvara väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud teise abikaasa töö, rahaliste kulutuste või abikaasade ühisvara arvel. Kolmandaks võimaldas PKS1995 § 19 lg 2 p 3 kohtul vara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Kolleegium märgib, et ühisvara jagamisel võib tulla jagamisele ka vara, mida jagamise ajal enam alles ei ole. Seda seetõttu, et 1. juulist 2010. a kohalduva perekonnaseaduse (PKS) § 37 lg 11 järgi määratakse ühisvara koosseis kindlaks varasuhte lõppemise seisuga. Kui kohus tunnistab kostja nõudel kinnistu osaliselt või täielikult hageja poja ja kostja ühisvaraks, siis saab kostja tugineda tehingu tühisusele PKS § 31 lg 1 alusel, mille kohaselt on abikaasa nõusolekuta ühisvara hulka kuuluvate esemetega tehtud mitmepoolne tehing tühine, välja arvatud juhul, kui abikaasa, kelle nõusolekuta või osaluseta tehing tehti, selle hiljem heaks kiidab. Riigikohus on leidnud, et selline nõusolekuta tehing välistab käsutustehingu alusel kinnisomandi või piiratud asjaõiguse heauskse omandamise (vt Riigikohtu 13. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-127-13, p 22; Riigikohtu 3. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-11, p 14).
12.Maakohus leidis, et kostja ei ole tõendanud, et tal oleks mõni õiguslik alus vaidlusaluse kinnistu valdamiseks ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja kasutuseeliste eest hüvitise. Apellatsioonkaebuse põhjendustes ei ole märgitud midagi, mis TsMS § 633 lg 3 nõudeid arvestades puudutaks sellega seoses maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid.
13.Apellatsioonkaebuses leiab kostja, et maakohus on ebaõigesti jätnud kostja taotluse maakohtu 5. mai 2021. a istungi protokolli parandamiseks rahuldamata. Kolleegium kostja seisukohaga ei nõustu ning leiab, et maakohus ei ole protokolli parandamise taotluse rahuldamata jätmisel menetlusõiguse norme rikkunud. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendusega ja seda TsMS § 654 lg 6 järgi täies ulatuses ei korda. Kolleegium märgib, et TsMS § 50 lg 1 sätestab protokolli sisu nõuded. Menetlustoimingu protokoll peab kajastama menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist (TsMS § 50 lg 1 esimene lause). Kohtuistungil ei andnud hageja vande all seletust, mistõttu ei ole tema kohtuistungil avaldatu tõendiks TsMS § 229 lg 2 mõttes. Veelgi enam, praeguses asjas lasus kostjal oma väidete tõendamise kohustus, mistõttu ei ole kostja põhjendused, miks tuleb protokollis ära märkida pausi kestus, asjakohased. Seega on maakohus õigesti TsMS § 50 lg 2 järgi leidnud, et kostja käitumise kirjeldamine protokollis ei ole vajalik, sest sellel ei ole asjas tähtsust. Menetluskulude jaotus
14.Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud menetluskulude jaotust muuta. Kuigi kostja vaidlustab maakohtu otsuse tervikuna, ei ole ta menetluskulude jaotuse vaidlustamiseks argumente esitanud.
15.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Poolte põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruse kõigis kohtuastmetes määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus.
16.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.