R R (R) hagi K R (R) vastu kinnistu valduse üleandmise, kasutuseelise ning viivise nõudes
Tsiviilasja hind
5865,20 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: R R (isikukood: xxx; aadress: xxx); Hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Ahti Kuuseväli (Advokaadibüroo
HETA;
e-post: [email protected]); Kostja: K R (isikukood: xxx; aadress: xxx); Kostja lepingulised esindajad: vandeadvokaat Ott Saame ja advokaat Helen Hääl (Advokaadibüroo Concordia; epost: [email protected])
Asja läbivaatamine
05.05.2021 kohtuistung
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Kohustada kostjat K R andma hagejale R R üle xxx asuva kinnistu (registriosa xxx) valdus.
Kohustada kostjat K R tasuma hagejale R R 1995,06 eurot xxx asuva kinnistu (registriosa xxx) kasutamise eest ajavahemikul 10.10.2020-31.12.2020.
4.Kohustada kostjat K R tasuma hagejale R R viivist kasutuseeliste hüvitiselt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 13.01.2021 kuni nõude kohase täitmiseni. Menetluskulude jaotus ja rahalise suuruse kindlaksmääramine
5.Jätta menetluskulud 96,41% ulatuses kostja K R kanda ning 3,59% ulatuses hageja R R kanda.
6.Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast kohtulahendi jõustumist. Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse
2-20-15078 kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Menetlusabi taotlemise selgitus Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.Hagist nähtub, et hageja on Tallinnas aadressil xxx asuva kinnistu omanik alates 29.09.2020. Kinnistu on hageja lapsepõlvekodu. Kinnistul asub eraldi sissepääsudega kahepereelamu, millest ühte osa kasutab hageja ja teist osa kostja koos oma tütrega. Kostja valdab kinnistut, kasutades seda elamiseks. Pooled ei ole sõlminud lepingut kinnistu kasutamiseks ning kostjal puudub ka muu õiguslik alus kinnistu valdamiseks ja kasutamiseks. Seega on kostja valdus hageja kui kinnistu omaniku suhtes ebaseaduslik.
2.Kostjal on pooleli ühisvara jagamine endise abikaasaga, kes on hageja poeg. Kinnistu oli hageja poja lahusvara ning hageja poeg lahkus kinnistult pärast abielu purunemist. Sellele järgnes lahutuse ja ühisvara jagamisega seotud vaidlus. Kinnistu oli hageja pojale kinkinud kunagi hageja ema ja see on alati olnud hageja koduks. Lisaks aitas hageja enda pojal pärast kinnistult lahkumist osta omale uus eluase, sest kostja jäi kinnistut ise kasutama ning poja elukoha küsimus vajas lahendust. Kuigi koos kostjaga elab ka hageja lapselaps, keda hageja väga hoiab ja armastab, siis ei ole paraku mõeldav, et pooled ühel kinnistul elavad, kuna kostja ei suhtu hagejasse lugupidavalt ning pooled ei saa omavahel läbi, mis annab halva eeskuju ka hageja lapselapsele. Hageja soovib, et kostja kinnistu vabastaks.
3.Hageja palub kohustada kostjat andma hagejale üle xxx asuva kinnistu (registriosa xxx) valdus, s.o lõpetama kinnistu valdamine kostja poolt.
4.Seoses kostja vastuväidetega märgib hageja järgmist. Kostja soovib käesoleva vaidluse taandada enda ja oma endise abikaasa ühisvara jagamisele. Käesoleva asja lahendamist ei saa mõjutada kostja väited sellest, millised olid tema suhted oma endise abikaasaga (kostja p 1.9 jj). Kinnistu kinkimine hagejale ei ole kahjustanud kostja võimalust jagada ühisvara oma endise abikaasaga. Kui kostja endine abikaasa soovinuks iga hinna eest kostja lahkumist kinnistult, ei oleks miski takistanud ka kostja endisel abikaasal selline nõue kostja vastu esitada. Kostjal ei oleks ka sellisel juhul olnud ühtegi õiguslikku alust kinnistu valdamiseks. Kostja poolt kinnistu valdamist ei saa õigustada ka kostja väide, et kinnistu omandiõiguse üleminekuga hagejale sooviti kahjustada kostja võimalust saada kinnistu omanikuks. Kostja ei ole kunagi soovinud kinnistu omanikuks saada, mistõttu puudus vajadus takistada kostjal kinnistu omanikuks saamist. Kinkelepingu eesmärgiks ei olnud kostjale kahju põhjustamine ja kinnistu omandi üleandmisega ei olegi võimalik kahju põhjustada isikule, kellel puuduvad igasugused õigused kinnistu suhtes. Samuti ei olnud hagejal soovi omandada kinnistu näiliselt, vaid saada kinnistu omanikuks tegelikult.
2-20-15078
5.13.01.2021. a menetlusdokumendis on hageja esitanud nõude: kohustada kostjat hagejale tasuma 2 190 eurot xxx asuva kinnistu (registriosa xxx) kasutamise eest ajavahemikul 01.10.2020-31.12.2020; kohustada kostjat tasuma viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest, s.o 13.01.2021 kuni põhinõude kohase täitmiseni. Hageja on pöördunud kostja poole ettepanekuga sõlmida üürileping, kui kostjal on soov kinnistut edasi kasutada, või palunud kinnistu vabastada, kui kostja ei ole nõus hagejaga kinnistu kasutamises kokku leppima. Hageja on palunud kostjal tasuda ka igakuiselt tasu kinnistu osa kasutamise eest kuni valduse vabastamiseni. Kostja ei ole kinnistu valdust hagejale üle andnud, kinnistu kasutamise eest tasu maksnud ega nõustunud kasutamise tingimuste üle läbi rääkima. Kuni kostja kinnistut valdab, peab ta hagejale hüvitama selle eest ebaseadusliku valduse teel saadu hariliku väärtuse. Kostja ebaseaduslikus valduses oleva kinnistu osa kasutustasu ühes kuus on 730 eurot, millele lisanduvad kõrvalkulud. Kuna kostja on siiski seni vabatahtlikult tasunud enda tarbitud vee ja elektri eest, siis hageja kõrvalkulude nõuet ei esita. Seni kuni kinnistu on kostja valduses, ei saa hageja seda vallata ega kasutada. Hagejal omanikuna on õigus nõuda valduse ajal ebaseaduslikult valdajalt kasu väljaandmist (AÕS § 85 lg 1, VÕS § 1037 lg 1, VÕS § 1037 lg 3).
6.Seoses kostja poolt esitatud tõendiga (helisalvestis) märgib hageja järgmist. Kostja on last helisalvestise saamiseks ära kasutades rikkunud lapse põhiõigust saada oma vanematelt kohtlemist, mis lähtub eelkõige lapse huvidest, ning seetõttu palub hageja selle tõendiga asja lahendamisel mitte arvestada (TsMS § 238 lg 3 p 1). Lapse kaasamine vanemate vahelisse võitlusesse on osa lapse kasvatamisest, sest õpetab lapsele, et ebaausate võtete kasutamine ei ole keelatud, kui eesmärk sellise abinõu kasutamist õigustab. Selliselt kasvatatud lapsed astuvad iseseisvasse ellu teadmisega, et reeglite rikkumine on lubatud, kui selleks on tema enda arvates piisav põhjus. Kostja on oma vastuses üritanud jätta muljet, et tõend on hangitud legaalsel viisil selliselt, et laps on selle teinud vabatahtlikult kostja kaitsmiseks. Kostja ei avalda, millist kaitset kostja vajab, kuid avaldab, et tõend on tehtud ja esitatud eesmärgil, et kostja ei jääks kodust ilma (2. lk 3. lõik). Seega on kostja üheselt arusaamisel, et ta võib elada õigusliku aluseta teisele isikule kuuluval kinnistul ning selle tagamiseks on ta vahendina enda kohtuvaidlusesse kaasanud ka oma alaealise lapse. Kostja on rikkunud mh hageja poja põhiseadusest tulenevat õigust eraelu puutumatusele (PS § 26) – mis annab isikule õiguse pidada oma privaatvestlusi varjatult kolmandate isikute eest. Sellesse põhiõigusesse on lubatud sekkuda vaid kriminaalmenetlusseadustiku (KrMS) ja julgeolekuasutuste seaduse (JAS) alusel ja ulatuses, nagu eelnimetatud seadused seda ette näevad. Kuigi isikul endal on õigus oma privaatvestlusi salvestada ja teatud tingimustel neid avaldada kolmandatele isikutele enda kaitseks, ei ole käesoleval juhul eraelulise vestluse salvestise avaldajaks kohtule ja kolmandatele isikutele mitte vestluse osapool, vaid vestluseväline isik - kostja. Kostjal puudub õiguslik alus aga kolmandate isikute vestluste avaldamiseks tõendi formaadis. Veelgi enam, paljasõnalised ja ebausutavad on tegelikkuses kostja väited, et laps on salvestise teinud enda vaba tahte alusel. Seetõttu on küsimuse all ka tõendi kogumise õiguspärasus. Nagu nähtub kostja vastusest, on ta lapsele avaldanud asjaolusid, mis puudutavad vanematevahelist ühisvara jagamise vaidlust. Seejuures on kostja avaldanud lapsele vaid omapoolset tõde - „ema ei peaks lapse eest varjama seda, mida tema suhtes toime
2-20-15078 pannakse“ (2. lk 1. lõik). Seega olukorras, kus vanem on alaealise lapse kaasanud manipuleerides „kodust ilmajäämisega” erinevatesse vaidlustesse, on ta teadlikult survestanud igapäevaselt tema mõjusfääris oleva lapse salvestama vestlusi eesmärgiga koguda enda kasuks tõendeid. Muu hulgas rikub tõend hageja poja kui andmesubjekti põhiseaduse (PS) §-s 19 sätestatud informatsioonilise enesemääramisõigusest tulenevat õigust otsustada tema kohta käivate andmete saatuse üle. Kostja ei ole ka tõendanud, et hageja poeg oleks andnud nõusoleku tema kohta käivate andmete avaldamiseks. Mh ei ole kostja tõendanud ülekaaluka huvi olemasolu, mis kaaluks üles andmesubjekti õiguse otsustada tema kohta käivate andmete avaldamise, kustutamise jm töötlemise viisi üle. „Kodu säilitamine“ ei ole käesoleval juhul kostja ülekaalukas huvi, sest sellise eesmärgi saavutamine on kostjale olnud võimalik muul viisil (vt p 2), st kolmandate isikute põhiseaduslikke õiguseid riivamata ja rikkumata. Tõend on lubamatu ka selle põhiõiguse rikkumise tõttu.
7.Istungil märkis hageja, et vaidlusalune audiosalvestus pole esitatud terviklikult ja on ebausaldusväärne. Väljalõige millestki. Millal vestlus toimus, kas enne seda, kui hageja sai omanikuks, kus ja mis asjaoludel toimus? Ei räägita omandisuhetest, vaid kodust, et on ka lapse ja tema esivanemate ja kostja kodu. Kostja endine abikaasa on isa, kes hoolib lapsest. Isa on teinud avaldused selleks, et lepitada last iseendaga. Selle tõendi puhul tuleks seda arvestada.
8.Hageja palub jätta kostja taotlus kohtuistungi protokolli parandamiseks rahuldamata. Kostja on oma taotlust põhjendanud sellega, et tema taotlusel protokolli kantav informatsioon võimaldab teha järelduse, et hageja mõtles 12 sekundi vältel sellele, milline vastus oleks tal kõige kasulikum anda. Kuna hageja vastas kostja esindajale, et ta kostja küsitud asjaolu täpselt ei mäleta, siis on pigem usutav see, et hageja kasutas mõttepausi selleks, et meenutada, kuidas sündmused minevikus tegelikult aset leidsid. Isegi, kui hageja oleks enne kostja esindajale vastamist mõtelnud mitu sekundit, ei võimalda mõttepausi pikkus teha usaldusväärset järeldust selle kohta, mida hageja sellel ajal tegelikult mõtles. Seega ei saaks kohus asjas tehtavat kohtuotsust rajada hageja mõttepausi pikkusele ning seetõttu ei ole asja lahendamisel tähtsust sellel, kas või kui pikalt hageja enne kostjale antavat vastust mõtles.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
9.Kostja märgib, et ei tunnista hagi ning vaidleb sellele vastu kokkuvõtlikult järgmistel alustel ja põhjendustega: hageja on kinnistu omandi saanud oma pojalt, kostja endiselt abikaasalt. Omandi saamise ainsaks eesmärgiks on hageja pojale näilise õigusliku positsiooni loomine selleks, et hageja poeg, mitte hageja, saaks kostjale esitada erinevaid nõudeid ja takistada kostjat oma seaduslike õiguste realiseerimisel ühisvara jagamises; kinnistu omandi üleandmine hageja pojalt hagejale kui käsutustehing (asjaõigusleping) on tühine, kuna see on oma eesmärgist tulenevalt vastuolus heade kommetega; kuna hageja ei ole kinnistu tegelik omanik ja kuna hageja eesmärk käesoleva hagi esitamisel on kostja teadlik kahjustamine, oleks hagi rahuldamine vastuolus TsÜS § 138 lg-ga 2.
10.Käesolevas asjas on hageja üksnes oma poja M R’i, kostja endise abikaasa eest, huvides ja juhiste kohaselt tegutsev isik. Ka kinnistu omandamise ja kostjale väljakolimise nõude esitamise eesmärgiks ei ole midagi, mis lähtuks hageja huvidest, hageja tegutseb üksnes oma poja käepikendusena, seejuures on poja eesmärgiks kostja kahjustamine ja survestamine.
2-20-15078
11.Hageja poeg sai kinnistu omanikuks 2002. aastal, mil selle kinkis talle hageja ema; hageja ise sai kinnistu omanikuks (kanti kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse) 29. septembril 2020, omandades selle oma pojalt. Hageja ei ole päris täpne, kui väidab, et kinnistu on „alati“ olnud hagejale koduks (hagiavalduse p 1.6). Kostjale teadaolevalt elas hageja ca 30 aastat mujal ning kolis kõnealusele kinnistule elama umbes samal ajal, kui hageja ema kinkis kinnistu hageja pojale. Hageja poeg ja kostja abiellusid aastal 2001. Neil sündis xxx tütar G L. Hageja poeg ja kostja elasid perena kõnealusel kinnistul alates 06.06.2003. Esialgse vana maja juurde ehitasid hageja poeg ja kostja aastal 2002-2003 ühistest vahenditest juurdeehituse. Nö. vanas majapooles elas (ja elab ka praegu) hageja, uuemas, juurde ehitatud pooles elasid perena hageja poeg ja kostja ja nende tütar. Pere hoolitses maja ja kinnistu eest ühiselt. Kogu abielu jooksul hoolitses kostja kinnistu eest nii nagu inimene heas usus hoolitseb oma kodu eest. 2019. a. kevadel ilmnesid hageja poja ja kostja abielusuhetes (st ilmnesid vähemalt kostja jaoks) tõsised probleemid. Aja möödudes muutus abielu jätkumine aina küsitavamaks ja pooled hakkasid arutama, kuidas lahendada abielu lõppemisega kaasnevaid küsimusi, k.a. kuidas jagada vara ja kelle kodu saab kus olema. Hageja poja ja kostja abielu lahutati septembris 2020. Hageja poeg on hageja ainus laps ja ilmselt ka ainus pärija. Pooltevaheline suhtlus, mis seondub abielu lahutamisega ja vara jagamisega, näitab nii oma sisu kui ka kronoloogiaga üheselt, et kinnistu omandi andmine hageja pojalt hagejale on toimunud üksnes selleks, et hageja poeg saaks kostjat survestada. Mingit tegelikku omandi muutust ei ole seejuures soovitud ega silmas peetud. Kostja ei soovi ega püüa hakata siinses menetluses sisuliselt lahkama tema ja hageja poja vahelise ühisvara jagamise küsimusi, kuid see, kuidas hageja poeg / kinnistu omanik on kinnistuga ja kostjaga seonduvalt käitunud, on siinses menetluses määrava tähtsusega: 01. augustil 2019 kirjutas hageja poeg (kinnistu omanik, toona ka vormiliselt kinnistu omanik) kostjale, et mõistlik oleks, kui kinnistul asuv uuem maja pool (ühiste vahendite ja jõupingutustega ehitatud) jääks kostjale ja ühisele tütrele; septembris 2019 palus kostja hageja pojalt kinnitust, et kostja saab koos tütrega kinnistule edasi jääda; hageja hakkas vastuseks arutlema kinnistu ja ühiselt tehtud parenduste väärtuse üle; 2020.a. jaanuaris tegi hageja poeg kostjale ettepaneku ühisvara jagamiseks, milles mh. kinnitas, et kinnistule rajatud juurdeehitus ja varjualune/garaaž on tema ja kostja ühisvara, väärtuseks ca 89 tuh. €, ja tegi ettepaneku, et ta hüvitab selle vara väärtuse kostjale 50% ulatuses rahaliselt. Ühtlasi kirjutas hageja poeg ettepaneku osana, et peale rahalise hüvitise tasumist kohustub kostja „vabastama kinnistul asuva eluruumi“; veebruarist kuni aprillini 2020 suhtlesid hageja poeg ja kostja ühisvara jagamise täpsustamise teemal — milline võiks olla või peaks olema õiglane hüvitis, kuhu kostja võiks kolida (leida endale uue kodu) peale kinnistult lahkumist, jne. Mh. kirjutas hageja poeg 12. aprillil 2020 kostjale, et ta ei taha asja lahendamisega venitamist ja soovib „teemaga“ kiiresti lõpule jõuda: „mõtlen veel, kuidas seda tagada et nii ka juhtuks ja seda venitamist ei juhtuks“; 26. aprillil pakkus kostja hageja pojale, et võtab laenu ja ostab hageja pojalt majaosa välja, hageja poeg vastas 26. aprillil, et „seda varianti et xxx jääd ei ole olemas. See suvi tuleb erinev, sest ma [...] tahan oma kodu kasutada nagu paremaks pean“; 28. aprillil keeldus hageja poeg küttepuude raha vastuvõtmisest, kuna kostja „neid ju kasutama ei hakka“. Eeltoodu näitab selgelt, et kostja ja hageja poeg (kinnistu omanik) on pidanud läbirääkimisi selle üle, kuidas ühisvara jagada. Hageja poeg on alguses olnud seisukohal, et kostja võikski kinnistule edasi jääda (see on olnud ka kostja eelistus ja soov). Hageja poeg on isegi teinud selge ettepaneku, et kostja peaks kinnistult lahkuma alles peale seda,
2-20-15078 kui pooled (st endised abikaasad) on oma ühisvara ära jaganud ja rahalised arveldused on toimunud. Siiski aja jooksul on hageja poja see seisukoht muutunud ja ta on järjest rohkem asunud kostjat survestama, et kostja kinnistult lahkuks. Ei ole kahtlust, et selleks isikuks, kes soovib, et kostja lahkuks tema kinnistult, ei ole mitte hageja, vaid hageja poeg — „tahan oma kodu kasutada nagu paremaks pean“ ja „mõtlen veel, kuidas seda tagada“. Käesoleva hagi näol ongi hageja poeg selle „tagamise välja mõelnud“ ja püüab seda plaani ema nimel all ja ema kasutades realiseerida.
12.28. augustil 2020 teatas hageja poeg kostjale, et ta tahab oma koju, st kõnealusesse majja, kus kostjagi elab, tagasi tulla ja seetõttu palub kostjal valdus vabastada hiljemalt
15.septembril; kostja teatas hageja pojale, et vastavalt varasematele kokkulepetele peaks tal olema õigus majas edasi elada vähemalt kuni ühisvara jagamiseni. Kostja on eeltooduga selgelt näidanud, et selleks isikuks, kes tahab, et kostja kinnistu valduse vabastab, on hageja poeg, mitte hageja. Kinnistu on põhimõtteliselt kogu aeg olnud mitte hageja, vaid hageja poja oma.
13.Hagiavalduse lisana 3 esitatud kirjavahetus tõendab ka seda, et kostjal oleks hageja poja vastu võimalik esitada vähemalt ca 22 tuh. € ulatuses nõudeid, mis tulenevad kõnealuse kinnistu parendamisest ühisvara arvelt — niisuguste nõuete olemasolu on hageja poeg ise tunnistanud (hagiavalduse lisa 3, lk 2).
14.Nagu ülal näidatud, sõlmisid hageja ja hageja poeg kinnistu omandi üleandmise asjaõiguslepingu 23. septembril 2020 ning hageja kanti omanikuna kinnistusraamatusse
29.septembril 2020. Juba teisel päeval peale omanikuna kinnistusraamatusse kandmist saatis seni hageja poega, nüüd aga (ka) hagejat esindav advokaat kostjale kirja (hagiavalduse lisa 2, lk 1), milles teatas hageja kui kinnistu omaniku nimel, et kui kostja soovib kinnistule edasi jääda, peaks ta sõlmima hagejaga üürilepingu ja hakkama tasuma hagejale üüri 700 € kuus. Seejuures viitas hageja advokaat kahe päeva tagusele telefonivestlusele, milles ta samuti oli hageja nimel niisuguse soovi esitanud. Kostja niisugust telefonivestlust ei eita, see toimus tõepoolest (täpsemalt — kostja advokaadiga). On märkimisväärne, et hagejal tekkis soov kinnistu edasise kasutamise osas selgust saada samal päeval, kui ta omanikuna kinnistusraamatusse kanti. Samuti on märkimisväärne, et telefonivestluses esitas hea kolleeg „kinnistu omaniku“ soovi suuliselt nii, et tutvustas end esmalt „kinnistu omanikust“ hageja poja advokaadina, mitte aga hageja advokaadina. Kostja ei saa eitada, et hageja poeg võib omanikuna ise otsustada, kas, mis põhjustel ja kellele ta oma omandi üle annab. Omaniku poolt omandi üleandmiseks ei ole vaja põhjust ega õigustust, kui niisugune on omaniku soov. Samas on niisugusel omandi üleandmisel siiski teatud piirangud — omandi üleandmine peab olema poolte tegelik tahe ja tehing ise ei tohi olla tehtud eesmärgiga tekitada kellelegi kahju.
15.Hageja poja lahusvaraks olnud kinnistut on olulisel määral parendatud abikaasade ühisvara arvelt enne Perekonnaseaduse muudatusi 2010.a. Varasemalt (st parenduste tegemise ajal) kehtinud PKS § 19 lg 2 p 4 ja selle rakendamise kohtupraktika kohaselt oleks kostjal tegelik õigus nõuda hageja pojalt (kui kinnistu omanikult) ühisvara jagamist nii, et ühisvara arvelt parendatud lahusvara võidakse tunnistada (vähemalt mingis osas) ühisvara hulka kuuluvaks. Hageja poeg on kinnistu oma ema nimele kirjutanud mh. eesmärgil muuta võimatuks kostja poolt niisuguse seadusliku õiguse teostamine. Kui kinnistu omanikuna tunnustada hagejat, kellega kostjal ei ole olnud mingeid õigussuhteid,
2-20-15078 ei saaks kostja niisuguseid vastuväiteid ega õigusi edukalt realiseerida. Samuti on hageja pojal oma ema kaudu lihtsam nõuda kostjalt üüri ja/või kasutuseeliste tasumist — ka sellele nõudele ei saaks kostja esitada neid vastuväiteid, mida ta saaks esitada hageja pojale.
16.Kui kinnistu omand oleks hagejale ka tegelikult üle antud heas usus ja hagiavalduses deklareeritud kaalutlustel (ema kingitus, pojale korteri ostmise aitamine, aus ja õiglane soov ise otsustada kinnistu edasine saatus), siis käituks hageja nagu heauskne ja mõistlik omanik. Hageja hakkaks omanikuks saades mõtlema, mida omandatud kinnistuga peale hakata. Ilmselt pöörduks hageja vastse omanikuna mõistliku aja jooksul ja mõistlikul viisil kõigepealt oma endise minia poole ja uuriks, millised on eks-minia plaanid hageja kinnistu edasise kasutamise osas. Selle kinnistu, mis on ca 20 aastat olnud eks-minia ja hageja lapselapse koduks. Selle asemel pöördub hageja advokaat, kes seni on esindanud hageja poega, kes on jõuliselt nõudnud kostja kinnistult lahkumist, samal päeval, kui kinnistusraamatuse tehakse sissekanne omaniku muutuse kohta, kostja poole nõudega kas hakata maksma üüri või kinnistu vabastada. Niisugune käitumine tõendab selgelt, et hageja ei tegutse mitte oma tegelike õiguste kaitseks, vaid üksnes kui hageja poja agent, avatar. Hageja ainsa pärijana ei ole hageja pojal omandi niisugusel üleandmisel ka mingit riski.
17.Kostja on seisukohal, et kohustustehing kinnistu omandi üleandmiseks on näilik ja seeläbi tühine. Kinnistu omandi üleandmise asjaõigusleping (käsutustehing) on heade kommetega vastuolus ja seeläbi tühine. Käesolevas asjas ei saa olla mõistlikult vaidlust selles, et hageja ja tema poja vahelise kinnistu omandi üleandmise kehtivusest sõltuvad otseselt ja olulisel määral kostja õigused ja kohustused. Seetõttu on kostjal õigus tugineda käsutustehingu tühisusele ülaltoodud asjaoludel ja kostja lugupidavalt palub kohtul käsutuse kehtivust hinnata.
18.Kokkuvõtlikult on kostja seisukohal, et ka muudetud hagi ei kuulu rahuldamisele, kostja vaidleb vastu ka kasutuseeliste nõudele. Hagejal ei ole kostja vastu kasutuseeliste nõuet, kuna hageja ei ole kinnistu tegelik omanik.
19.Hageja poolt esitatud xxx ekspertarvamus on väga heaks ja ilmekaks tõenduseks selle kohta, kes on siinses asjas tegelik hageja ja kelle huve ja õiguseid hagiavaldus tegelikult järgib. Arvamuse esimesel lehel on selgelt näha, et arvamuse on tellinud hageja poeg M R ja et arvamus on tellitud 25. augustil 2020. Sel ajal oli M R veel ka ametlikult kinnistu omanik. Kostja ja M R abielu oli küll juba 07. augustil 2020 Harju Maakohtu otsusega tsiviilasjas nr xxx lahutatud, kuid lahutus jõustus alles 15. septembril 2020. M R palus 28. augustil kostjat vabastada kinnistu hiljemalt 15. septembriks, selleks et M R saaks sinna elama asuda. M R kinnistu tegeliku ja vormilise omanikuna ütles selgelt ja ühemõtteliselt, et tema on see, kes tahab, et kostja kinnistu valduse vabastaks, tema, st M R, omanik, tahab seda kinnistut ise kasutama hakata. Seega tellis M R kasutuseeliste hindamise olukorras, kus ta oli veel kinnistu vormiline omanik, kus tema ja kostja abielu lahutamise otsus oli küll juba olemas, aga ei olnud veel jõustunud. Lahutus jõustus 15. septembril. 23. septembril sõlmisid hageja ja M R kinnistu omandi üleandmise lepingu, 29. septembril tehti kinnistusraamatusse vastav kanne. 01. oktoobril ehk teisel päeval peale kinnistusraamatu omanikukande muutmist kirjutas hageja advokaat kostja advokaadile, et kaks päeva tagasi (järelikult 29. septembril) rääkis ta sellest, et „kinnistu omanik R R ootab K R’i seisukohta selles, kas [kostja] .. on nõus kinnistu vabastama“; alternatiivina pakuti välja 700 € üüri maksmist. Seega järelikult kohe samal päeval, kui kinnistu omanikukanne oli muudetud, helistas hageja (ja M R) advokaat kostja advokaadile
2-20-15078 väitega, et omanik R Rl on vajadus kostja kinnistult välja saada. Olles äsja saanud kinnistu vormiliseks omanikuks vormiliste põhjendustega, et „kinnistu kuulumine hagejale on hageja suhtes õiglane ja aus ning hageja saab ise otsustada, mida oma lapsepõlvekoduks oleva kinnistuga edasi peale hakata“ (hagiavalduse p 1.6), ei vajanud hageja otsustamiseks just väga palju aega — „õiglus ja võimalus ise otsustada“ viisid hageja hämmastava kiirusega sinna, et hageja palkas endale sama advokaadi ja samal päeval, kui ta sai kinnistu omanikuks, nõudis omanikuna kostja lahkumist (või 700 € üüri tasumist).
20.Märkimisväärne on ka see, kuidas hageja kirjutab sellest, kuidas kostja on „seni vabatahtlikult“ tasunud enda tarbitud vee ja elektri eest (p 1.6). Kostja ei ole ainsaks tarbijaks; koos kostjaga tarbib vett ja elektrit ja kasutab majaosa oma koduna ka hageja lapselaps. Kostja tõepoolest tasub vee ja elektri eest, aga mitte hagejale, vaid M Rle. Kuna hageja on selgelt kirjutanud, et hageja on vee ja elektri eest tasumisega rahul, siis järelikult ei ole hagejal pretensioone selles osas, et vett ja elektrit küll tarbitakse, aga keegi hagejale seda ei kompenseeri. Kostja maksab vee ja elektri eest kinnistu tegelikule omanikule ja kinnistu tegeliku omaniku kinnitus, et selles osas on kõik korras, on hageja nimelt kirjutatud menetlusdokumendi läbi nüüd ka siia menetlusse jõudnud. Ka Tallinna Jäätmekeskus peab oma kliendiks ja lepingupartneriks jätkuvalt hageja poega, mitte hagejat. Seega alates kinnistu omanikukande muutmisest septembris 2020 kuni seniajani ei ole hageja pidanud vajalikuks sõlmida „oma“ kinnistu osas oma nimel korrektset jäätmeveolepingut. Tallinna linna jäätmehoolduseeskirja § 3 lg 1 p 5 kohaselt loetakse jäätmevaldajaks (kellega sõlmitakse ka jäätmeveoleping) „jäätmetekitaja või muu ... isik, kelle valduses on jäätmed. Jäätmevaldaja korraldatud jäätmeveo tähenduses on .. korteriühistu puudumisel selle kinnisasja omanik, millel asub suvila, elu- või äriruum“. Seega on jäätmeveolepingu pooleks ja isikuks, kes suhtleb Jäätmekeskusega kui kinnisasja omanik, jätkuvalt hageja poeg M R. Kostja hinnangul näitab see veenvalt, eriti koosmõjus muude kostja poolt esile toodud asjaoludega ja eriti koosmõjus hageja poolt esitatud hindamisaktiga, et kinnistu tegelikuks omanikuks mitte ainult Jäätmekeskuse ees, vaid tegelikuks sisuliseks ja funktsionaalseks omanikuks ongi M R.
21.Kostja ei ole võimeline jätkusuutlikult maksma üüri 730 € kuus (p 1.6). Kostja on kõnealusesse majja — oma koju — asunud elama kostja vastuses toodud asjaoludel (st ta on selle koduna rajanud), tal olid kõik eeldused arvata, et see on tema kodu, ta panustab sellesse, parendab seda, ja ta ei pea oma kodus elamise eest maksma kellelegi üüri ega kasutuseeliseid. Enamgi veel — nagu kostja on oma vastuses hagiavaldusele selgitanud, olid peamise panustamise ja parenduste tegemise ajal kostjal ka kõik põhjused arvata, et sisuliselt on tegemist tema ja tema abikaasa ühisvaraga, mis siis, et see ei ole sellisena vormistatud. Hageja ei ole kostja valduses olevat majaosa/majapoolt/maja mitte kunagi vallanud ega kasutanud, ja hageja ei selgita, mida ta nüüd sooviks kostja elukohaga ette võtta. Niisuguste põhjenduste mittetoomine on kostja hinnangul omakorda kõnekas ja toetab kostja veendumust, et hageja ei ole muud kui oma poja tahte ja huvide väljendus, mask, avatar.
22.Kostja esitas täiendava tõendina hageja poja ja kostja ühise tütre poolt tehtud helisalvestise vestlusest tema ja hageja poja vahel. Helisalvestis tõendab, et kostja poeg tunnistas oma tütrele, et kõnealuse kinnistu tegelik omanik on endiselt tema. See ilmneb järgmistest ütlustest: - alates 4:00 — hageja poeg selgitab, et ta pakub kostjale ühisvara kompenseerimiseks teatud raha, ja kui kostja selle vastu võtaks, „siis saab tema endale oma kodu ja mina saan
2-20-15078 oma koju samuti tagasi tulla.“ Tütre küsimusele, kas see on ainult isa kodu, kinnitab kostja poeg, et „see on sinu oma ka“; - alates 05:21 — hageja poeg selgitab, et kui kostja nõustuks, saaks tütrel olema oma tuba nii ema juures kui ka isa juures kõnealusel kinnistul: „ja sinule jääb sinu kodu ja sinu tuba jääb minu juurde, ja Ki juurde samamoodi“; - alates 07:30 — hageja poeg ei ole nõus tütre mõttega võõrandada terve kinnistu: „ei, xxxx jääb kindlasti mulle ja sulle alles, sellest ma ei loobu, ei, ma ei loobu sellest, sellepärast et see on minu, see on sinu vanavanemate maja, ma ei müü seda niiviisi maha, ma ei ole sellega nõus“; - alates 08:15 — „aga ei, kui ta mõtleb, et ma müün selle kõik maha ja siis selle kõik pooleks teen“; - alates 09:20 — „see on ju minu oma, ja miks ma peaksin enda asja, seda kõike seda tegema ära, ütle mulle seda“. Seejuures räägib hageja poeg läbivalt, et kinnistu parendamisse on panustatud kostjaga ühiselt ning et kostjal oleks hageja pojalt vaieldamatult õigus vähemalt niisuguse ühise parendamise osas hüvitist saada, st sisuliselt hageja poeg tunnustab kostja nõudeid, mis tulenevad Perekonnaseadusest. Kostja hinnangul tõendavad hageja poja eeltoodud ütlused üheselt ja vaieldamatult, et kinnistu omandi hagejale üleandmise ainsaks eesmärgiks on olnud selle vältimine, et kostja saaks hageja pojale esitada õiguspäraseid ja seaduslikke nõudeid, k.a. asjaõiguslikke nõudeid seoses kinnistu parendamisega Perekonnaseaduse alusel (vt kostja vastus hagiavaldusele, p 2.3), samuti VÕS § 110-111 järgseid vastuväiteid valduse vabastamise nõudele. Ilma igasuguse kahtluseta on kostja poeg jätkuvalt kinnistu tegelik omanik. Hageja poolt siinses menetluses esitatud jutud sellest, kuidas järsku tekkis temal ja tema pojal tunne, et „kinnistu kuulumine hagejale [oleks] hageja suhtes õiglane ja aus ning hageja [saaks] ise otsustada, mida oma lapsepõlvekoduks olnud kinnistuga peale hakata“ (hagiavalduse p 1.6) on osutunud tõendatult valeks ja mh. ka kohtu eksitamiseks. Hageja ei otsusta kinnistu osas mitte midagi, kõik otsused teeb hageja poeg, kes peab ennast ka jätkuvalt kinnistu tegelikuks omanikuks. Seda hageja poeg vaieldamatult ka on. Omandi üleandmise kohustustehing on näiline, käsutustehing aga heade kommetega vastuolus ja seetõttu tühine. Kostja selgitab, et helisalvestis on tehtud 10. jaanuaril 2021. Kostja selgitab ka, et kuna algselt on helisalvestis tehtud videofaili formaadis (kuigi ilma tegeliku videopildita) ja selle maht on 1 GB, oleks niisugusel kujul faili esitamine siinsesse menetlusse ilmselt ebamõistlik. Seetõttu on kostja esindajad konverteerinud salvestise audiofaili formaati (MP3) ning selle heli mõnevõrra puhastanud. Muudetud ei ole ei salvestise pikkust ega (loomulikult) mingilgi määral salvestise sisu. Hageja eksib, kui eeldab, et kostja on lapsel palunud see salvestus teha. Salvestus ei ole lapse poolt tehtud kostja pealekäimisel, soovitusel ega isegi teadmisel. Laps on salvestuse teinud iseseisvalt, lootuses sellega ema kaitsta. Hageja argumentatsioon põhiõiguste rikkumise teemal on ekslik. Põhiõiguste õigusvastase rikkumise all TsMS § 238 lg 3 p 1 mõttes saab mõista eelkõige põhiseaduses selgelt sätestatud põhiõiguste rikkumist, ja see rikkumine peab omakorda olema õigusvastane. Hageja poolt esile toodud lapse ja vanemate vaheliste suhete (õigus)põhimõtted on küll vaieldamatult õiged ja moraalsed, kuid väita, et kui lapsevanem eksib kuidagi mõne hageja poolt kirjeldatud põhimõtte vastu, siis on kohe tegemist põhiõiguse õigusvastase riivega, on ilmselgelt ekslik. Hageja loogikat järgides peaks kogu see hagi olema lubamatu, kuna lapsele selle eksponeerimine, kuidas isa ja vanaema jätavad omavahel
2-20-15078 kokku mängides ema ilma kodust, ei saa kuidagi olla kooskõlas hageja poolt esile toodud põhimõtetega. Täpsemalt — eksponeerimine on teisejärguline, oluline on tegevuse tegelik sisu. Kindlasti oleks hageja poolt esile toodud põhimõtete vastane ka see, kui ema peaks lapse eest varjama seda, mida tema suhtes toime pannakse, samuti see, kui isa/vanaema püüab lapsele jätta vale muljet tegelikust olukorrast ja oma tegelikest eesmärkidest. TsMS kommentaaride kohaselt tuleb ka põhiõiguste rikkumisega saadud tõendi lubatavust kohtul kaaluda, võttes arvesse rikkumise intensiivsust ja rikutud põhiõiguse olemust. Teisest küljest tuleb kohtul kaaluda ka seda, mis on tõendi esitaja jaoks asjas kaalul ja kui oluline saadud tõend tema jaoks on; ka tsiviilasja tulemusest võib sõltuda isiku oluliste põhiõiguste kaitse — näiteks võib vaidlus tähendada isiku ilmajäämist oma kodust. Kostja puhul täpselt see praegu kaalul ongi. Kommentaarid selgitavad, et kindlasti tuleks lubamatuks tunnistada sellised tõendid, mille hankimine põhiõiguste rikkumisega oli suunatud tõendamispiirangutest (nt ülekuulamiskeeld või keeld dokumente välja anda) möödahiilimisele, aga nt saadetud kirja avaldamises adressaadi poolt või vestluse salaja helisalvestamises teise vestlusosalise poolt ei ole Riigikohus seaduserikkumist sedastanud ning selliselt hangitud tõendid on mitte üksnes lubatavad, vaid paljudel juhtudel ka möödapääsmatult vajalikud. Riigikohus on oma vestluse (konkreetselt isegi paljude osalejatega koosoleku) salaja salvestamist hinnanud ka isikuandmete kaitse võtmes ning leidnud, et selline salvestamine ei ole õigusvastane, kui selleks on asjaoludest tulenevalt õigustatud huvi (RKHKo # 3-17-842, p 20 jj).
23.Kostja on esitanud taotluse protokolli parandamiseks. 05. mai k.a. kohtuistungi protokollis on ajamärkme 00:42:44 juures kirjas järgmine: Kostja lepingulise esindaja vandeadvokaat Ott Saame küsimusele hageja: Mina pöördusin advokaadi poole ja tema soovitas. Kinnisvarabüroo poole kes pöördus, ei mäleta. Kostja peab oma kaitsepositsiooni arvestades oluliseks, et protokollis oleks kajastatud ka hageja küsimus ja kostja täpne vastus sellele. Seetõttu palub kostja, et kohus parandaks/täpsustaks protokolli, kandes sellesse vastavalt helisalvestisele: Kostja lepinguline esindaja: "Kuidas te leidsite [kasutuseeliste] konkreetse numbri, konkreetse hinnangu, kuidas te selleni jõudsite?" Hageja: "Kuna mina seda kõike ei tea, siis ma pöördusin oma advokaadi poole ja tema soovitas küsida seisukoht hindajalt." Kostja lepinguline esindaja: "Uuesti, kas teie pöördusite [kasutuseeliste suuruse väljaselgitamiseks] kuhugi kinnisvarabüroo poole või mitte teie?" 12 sekundit pausi. Hageja: "Ma ei mäleta, ma lihtsalt ei mäleta." Kostja palub ära märkida kindlasti ka ajalise pausi kestuse, kuna see annab võimaluse hinnata ja kaaluda, kas hageja püüdis meelde tuletada seda, kas hindaja poole pöördus kasutuseeliste väljaselgitamiseks tema, või vajas hageja aega selleks, et välja mõelda, milline vastus oleks kasulik.
24.Istungil on kostja märkinud, et õiguslik alus, mille alusel kostja kinnistut valdab, on suuline tasuta kasutamise leping kinnistu tegeliku omaniku M Riga. Kostja lisas, et vaidleb kasutuseelise suurusele vastu, kuna ekspertiisiaktist ei järeldu, et see põhineks üksnes ühe majaosa kasutusel. Kasutuseeliste nõude algusperiood ei saa olla 01.10.2020.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
25.Kostja on esitanud protokolli parandamise taotluse. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 5 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. TsMS §-is 50 on sätestatud protokolli kohustuslik sisu. Vastavalt TsMS § 50 lg-le 1 peab protokoll kajastama menetlustoimingu olulist
2-20-15078 käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Sama paragrahvi lõige 1 p 8 kohaselt peab protokollis olema kirjas menetlusosaliste nõuete ja vastuväidete põhisisu ulatuses, milles see ei ole kajastatud kohtule esitatud kirjalikes dokumentides. Vastavalt TsMS § 53 lg-le 2 on menetlusosalistel õigus tutvuda protokolliga ja esitada taotlus protokolli parandamiseks kolme tööpäeva jooksul, alates protokolli allkirjastamisest. Kohtuasjas 05.05.2021.a toimunud istungi protokoll allkirjastati 12.05.2021.a, seega on kostja poolt 14.05.2021.a kohtule esitatud taotlus tähtaegne. Kostja leiab, et protokollis on sõnavõtt puudulikult kajastatud. Hageja vaidleb taotlusele vastu. TsMS § 50 lg 2, et menetlusosalise taotlusel kantakse protokolli asjas esitatud asjaolu või seisukoht. Kohus võib jätta vastava taotluse määrusega ka rahuldamata, kui asjaolul või seisukohal ilmselt ei ole asjas tähtsust. Kohus leiab, et puudub alus istungiprotokolli täpsustamiseks ja täiendamiseks. 05.05.2021.a toimunud istungi protokoll kajastab istungi olulist käiku ning asja lahendamise seisukohalt olulist informatsiooni (TsMS § 50 lg 1 esimene lause). Puudub vajadus kajastada protokollis kõiki esitatud väiteid sõna-sõnalt (sh mõttepauside olemasolu ja kestust). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostja taotlus 05.05.2021.a toimunud istungi protokolli parandamiseks tuleb jätta rahuldamata.
26.Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ning toimiku kõigi materjalidega, leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
27.Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asja lahendamiseks oluliste asjaolude osas: hageja on kinnistusraamatu kohaselt Tallinnas aadressil xxx asuva kinnistu omanik alates 29.09.2020 (registriosa number xxx; edaspidi kinnisasi; tlk 4, kinnistusraamatu väljavõte); kostja valdab kinnisasja tänaseni.
28.Hageja palub: kohustada kostjat andma hagejale üle xxx asuva kinnistu (registriosa xxx) valdus, s.o lõpetama kinnistu valdamine kostja poolt; kohustada kostjat hagejale tasuma 2 190 eurot xxx asuva kinnistu (registriosa xxx) kasutamise eest ajavahemikul 01.10.202031.12.2020; kohustada kostjat tasuma viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest, s.o 13.01.2021 kuni põhinõude kohase täitmiseni.
29.Kostja vaidleb hagile vastu ning märgib, et: (i) hageja ei ole kinnisasja omanik (asjaõigusleping on tühine heade kommetega vastuolu tõttu, võlaõigusleping on tühine näiliku tehinguna); (ii) hageja pojaga sõlmitud suuline tasuta kasutamise leping annab kostjale õigusliku aluse kinnistut vallata; (iii) kasutuseeliste nõue on eeltoodud põhjustel alusetu, lisaks on selle suurus kohaselt tõendamata ning nõude algusperiood vääralt arvestatud.
2-20-15078
30.Esmalt analüüsib kohus valduse vabastamise nõuet ning seejärel kasutuseeliste hüvitamise nõuet.
31.AÕS § 80 lg 1 sätestab, et omanikul on nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. AÕS § 80 lg 2 sätestab, et omaniku nõue on suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse. AÕS § 82 lg 1 sätestab, et omanik peab vaidluse korral tõendama, et valdaja valdab temale kuuluvat asja. AÕS § 83 lg 1 sätestab, et valdaja võib asja väljaandmisest keelduda, kui tal on omaniku suhtes õigus asja vallata. Valduse õiguslik alus saab olla mõni piiratud asjaõigus või omanikku valdaja valdust taluma kohustav võlaõiguslik kokkulepe, kuid õiguslik alus saab tuleneda ka seadusest või kohtulahendist (vt RKTKo nr 2-16-9519/78 p 27).
32.Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-178-14 p-is 11 märkinud järgmist: „AÕS § 80 lg 1 kohaldamise eelduseks on, et (i) hageja on korteriomandi omanik, (ii) kostja on korteriomandi valdaja ning (iii) kostja valdab korteriomandit õigusliku aluseta. Kui kohus lahendab vindikatsioonihagi, mille aluseks on hageja väide, et kostjal ei ole korteriomandi valdamiseks õiguslikku alust, peab kohus hageja nõude lahendamisel kostja vastuväite alusel tuvastama, kas poolte vahel on õigussuhe, mis annab kostjale õiguse vaidlusalust korteriomandit vallata, või mitte.“
33.Kinnistusraamatu kohaselt on vaidlusaluse kinnistu omanikuks hageja. Puudub vaidlus, et kostja valdab nimetatud kinnistut (või vähemalt selle osa). Kinnisturaamatust ei nähtu kostjal kinnistu kasutamise õigust. Kostja ei ole tänaseni kinnistut vabastanud. Eeltoodu osas poolte vahel vaidlust ei ole.
34.Vaatamata sellele, et kinnistusraamatust nähtuvalt on kinnistu omanikuks hageja, on kostja (olemata sealjuures tehingupool) nimetatud kande aluseks olnud tehingu kehtivuse vaidlustanud – kostja hinnangul on asjaõigusleping tühine heade kommetega vastuolu tõttu ning võlaõigusleping on tühine näiliku tehinguna. TsÜS § 89 lg 1 sätestab, et näilik on tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. TsÜS § 89 lg 2 sätestab, et näilik tehing on tühine. TsÜS § 86 lg 1 sätestab, et heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. Riigikohus on märkinud, et käsutustehingu pooleks mitteolev isik saab erandina tugineda sellise tehingu tühisusele, mis mõjutab tema õigusi (vt ka Riigikohtu 10. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-12, p 11; 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1140-07, p-d 13 ja 14; 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-06, p 20). Kuivõrd kostja on vaidlusalust kinnistut pikema aja jooksul oma elukohana kasutanud ning on seal paiknevale elamule teinud oma rahaliste vahendite eest parendustöid (eeltoodu osas vaidlus puudub), siis kinnistu võõrandamine mõjutab kostja õigusi. Seetõttu on kohus seisukohal, et kostja võib tehingu pooleks mitteoleva isikuna selle tühisusele tugineda. Teatavasti tulenevalt abstraktsioonipõhimõttest (TsÜS § 6 lg 3 ja 4) koosneb kinnisasja tasuta võõrandamise tehing (kinkimine) nii kohustustehingust (võlaõiguslik leping) kui käsutustehingust (asjaõigusleping). Riigikohus on märkinud, et ainuüksi kohustustehingu näilikkus ei muuda näilikuks omandi üleandmisele suunatud käsutustehingut. Abstraktsioonipõhimõttest (TsÜS § 6 lg 4) tulenevalt ei olene käsutustehingu kehtivus
2-20-15078 õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest (vt Riigikohtu 28. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-14, p 22). Käsutustehinguna on asjaõigusleping omandi üleandmise kohta õiguslikult neutraalne ega saa seetõttu üldjuhul olla vastuolus heade kommetega ning sel põhjusel tühine. Erandina võib käsutustehing osutuda tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega, kui käsutustehingu eesmärk või käsutustehing ise on heade kommete vastane (vt Riigikohtu 10. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-12, p 11; vt ka viidatud 23. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 26; 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p-d 30‒31). Riigikohus on sedastanud, et heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks (vt Riigikohtu 10. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-12, p 11;
16.oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-02, p 10). Riigikohus on varem leidnud, et tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal (vt nt Riigikohtu 5. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22). Lepingu kooskõla heade kommetega tuleb hinnata lepingu sõlmimise aja seisuga (vt nt Riigikohtu 24. mai 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-01).
35.Esmalt analüüsib kohus, kas kohustustehingu puhul on tegemist näiliku tehinguga. Käesoleval juhul ei ole esile toodud, et hageja ja tema poeg oleks kinketehinguga soovinud mingit muud tehingut varjata, mistõttu tuleb analüüsida, kas eelnimetatud isikud on kokku leppinud, et kinketehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje kinketehingu olemasolust. Riigikohus on selgitanud, et näiliku tehinguga on tegemist juhul, kui pooled tegelikult üldse oma tehingu mingeid õiguslikke tagajärgi ei soovinud, vaid poolte tahe on suunatud õigusnäivuse tekitamisele (RKTKo nr 3-2-1-80-05). Kohus leiab, et kohustustehing (võlaõiguslik leping) ei ole tühine, kostja ei ole tõendanud, et tegemist oleks näiliku tehinguga. Puudub vaidlus, et hageja poeg M R sai vaidlusaluse kinnisasja omanikuks 2002. a vanaemalt saadud kinke teel; hageja kolis kõnealusele kinnistule elama umbes samal ajal, kui hageja poeg M R sai vaidlusaluse kinnisasja omanikuks, s.o ca 2002. a. Hageja poeg ja kostja abiellusid aastal 2001. Hageja poeg ja kostja elasid perena kõnealusel kinnistul alates 06.06.2003. Esialgse vana maja juurde ehitasid hageja poeg ja kostja aastal 20022003 juurdeehituse. Nö. vanas majapooles elas (ja elab ka praegu) hageja, uuemas, juurde ehitatud pooles elasid perena hageja poeg ja kostja ja nende tütar. Hageja poja ja kostja abielu lahutati septembris 2020. Kostja ei ole tõendanud, et hageja ja M R ei soovinud tegelikkuses vaidlusalust kinnistut hagejale kinkida, vaid tegid seda mingil muul eesmärgil. Tehing on sõlmitud notariaalselt ning selle kohta on vastavad kinnistusraamatu kanded tehtud – st tehing on lõpuni viidud ning selle eesmärk on saabunud. Asjakohatud on kostja väited, et kinnistu kinkimine hagejale takistaks mingil viisil kostja ja M Ri ühisvara jagamist. Riigikohus on märkinud, et kui ühisvara jagamise hagi esitati maakohtule alates 1. juulist 2010 kehtiva PKS-i kehtivuse ajal, tuleb poolte ühisvara jagada kehtiva seaduse kohaselt, kuid ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel tuleb lähtuda vara omandamise ajal, s.o enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS-ist. Kui vara omandati enne 1. juulit 2010, saab ühisvara jagades arvestada ka vara omandamise ajal kehtinud PKS § 19 lg-s 2 sätestatud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise
2-20-15078 aluseid (vt RKTKo nr 3-2-1-156-14, p 10). Riigikohus on leidnud, et PKS § 210 lg 2 järgi saab ühisvara ka PKS-i järgi jagades arvestada PKS1995 järgi abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 1. juulit 2010 (vt nt Riigikohtu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-14, p 14; 27. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-16, p 29). PKS § 19 lg 2 p 4 annab aluse kalduda osade võrdsusest kõrvale juhul, kui abikaasad ei soovi ühe abikaasa lahusvara hulka kuuluvat eset, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud, PKS § 14 lg 2 järgi ühisvaraks tunnistada, vaid soovivad seda asjaolu arvestada ühisvara jagamisel (vt RKTKo nr 3-2-1-101-08, p 14). Kehtivas õiguses võimaldavad omandisuhteid rahaliste nõuetega sarnaselt õiglasema tulemuse saavutamiseks korrigeerida PKS § 27 lg 3 ja § 34 (vt ka RKTKo nr 2-1418828/113, p-d 28.3 jj). Eeltoodust tulenevalt ei mõjuta kinnistu hagejale kinkimine kostja ja M Ri vahelist ühisvara jagamist, kuivõrd kostjal on M R lahusvarale rahaliste panuste nõue igal juhul võimalik maksma panna. Näilikkuse olemasolu ei võimalda järeldada ka M R soov asuda kinnistut ise kasutama, mh kuivõrd vastav kirjavahetus on peetud enne omandi üleandmist hagejale. Tõendamata ja asjakohatu on kostja väide, mille kohaselt on temalt advokaadi vahendusel nõudnud kinnistu vabastamist just M R. Hageja on eakas ning on tavapärane, et kasutatakse asjaajamisel oma laste abi – seetõttu on ainetud ka väited kinnisvara hindamisakti tellija ja tehingu näilikkuse vahel (kusjuures akt on koostatud enam kui 1 kuu enne omandi üleandmist hagejale), samuti väited ja hinnangud „avatariks“, „agendiks“ ja „käepikenduseks“ olemise kohta. Ka see ei oma tähtsust, kui kiiresti pärast omanikuks saamist asus hageja oma omanikuõigusi teostama (s.o üüri nõudma või valduse vabastamist nõudma), kuivõrd seadus ei sätesta selleks mingit puhveraega. Kõrvalkulude tasumine hageja pojale M Rle ei anna alust arvata, et kinnistu kinketehing oli näilik. Kohustuse täitmine kolmandale isikule on lubatav (VÕS § 79 lg 1), hageja ei ole sellele vastu vaielnud. Õigussuhetest Jäätmekeskusega ei ole võimalik järeldada tehingu näilikkust. See, kui Jäätmekeskuse lepingupartnerina on märgitud kinnistu omanikuks mitteolev isik, ei mõjuta kinnistu omanikeringi ja nende õigusi. Samuti ei oma tähtsust asjaolu, et hageja ei ole kostja valduses olevat kinnistuosa kunagi ise vallanud – arusaadavalt ei olegi hagejal võimalik seda vallata, kuna hetkel valdab seda kostja. Asjaolu, kas ja kui palju on hageja kostja valduses olevat osa ajalooliselt vallanud, ei mõjuta hageja omandiõigust või kinketehingu kehtivust. Hagejal on omanikuna vaba voli oma asja kasutada ja käsutada (AÕS § 68 lg 1) ning selle kohta ei pea hageja selgitusi jagama ei menetlusosalistele ega kohtule. Vaatamata sellele, et hageja on palunud palju vaidlust tekitanud helisalvestise tähelepanuta jätta, märgib kohus etteruttavalt (ilma pikemalt selle lubatavust analüüsimata), et ka selle pinnalt ei ole võimalik tuletada, et hageja ja M R vaheline kinketehing oleks näilik olnud – M R, kes on pikaaegselt kinnistul elanud ja peab seda seetõttu oma koduks ning tema tütar, kes parasjagu kinnistul elab, arutavad sellega seonduvat. Kuivõrd kinnistu omanikuks on M R ema, ei ole välistatud, et M R saabki kinnistut edaspidi kasutada – see aga ei tähenda tingimata, et kinketehing oleks näilik olnud. Hageja on korduvalt selgitanud, et kinnistu puhul on tegemist tema lapsepõlvekoduga, lisaks on hageja kinnistul viimased ca 20 aastat pidevalt elanud, mistõttu ei saa pidada ebatavaliseks olukorda, kus kinnistu omandiõigus nüüdsest temale kuulub.
2-20-15078 Kokkuvõttes on seega tõendamata, et mõlema (nii M R kui ka hageja) tahteavaldused oleksid selgelt suunatud kinnistu kinketehinguga õigusnäivuse loomisele. Tehing ei ole näilik.
36.Kuivõrd käsutustehing on kehtiv, ei ole kohtu hinnangul heade kommetega vastuolus ka kohustustehing. Kostja ei ole tõendanud, et käsutustehingu eesmärk või käsutustehing ise on heade kommete vastane. Kinketehinguga omandi üleandmist hagejale ei saa ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks. Kinketehing ning omandi üleandmine ei eksi mingilgi viisil ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu. Seega on ka kohustustehing kehtiv. Eeltoodust tulenevalt on kohus jõudunud järeldusele, et hageja on kehtivalt kinnisasja omanik.
37.AÕS § 83 lg 1 sätestab, et valdaja võib asja väljaandmisest keelduda, kui tal on omaniku suhtes õigus asja vallata. Sellest johtuvalt oli kostja kohustatud tõendama, et tal on õiguslik alus kinnisasja vallata. Kostja ei ole tõendanud ega ka esile toonud, et tal oleks hageja kui kinnisasja omaniku suhtes mõni õiguslik alus, mis annaks õiguse vaidlusalust kinnistut vallata. Kostja on märkinud, et kinnistu valdamiseks annab aluse M Rga sõlmitud suuline tasuta kasutamise leping. AÕS § 83 lg 2 sätestab, et otsene valdaja võib asja väljaandmisest keelduda, kui kaudsel valdajal, kellelt ta on saanud õiguse asja vallata, on omaniku suhtes õigus asja vallata. Kui kaudne valdaja ei ole valdajale valduse üleandmiseks õigustatud, võib omanik nõuda otseselt valdajalt asja väljaandmist kaudsele valdajale või viimase keeldumise korral valduse ülevõtmisest asja väljaandmist endale. Kohus märgib, et käesoleval juhul on tõendamata asjaolu, et hageja poeg kui kinnisasja väidetav kaudne valdaja oleks kostjale andnud nõusoleku kinnisasja vallata, lisaks on tõendamata, et hageja kui kinnisasja omanik oleks oma pojale andnud õiguse kinnisasja vallata. Seega ei saa kohus asuda seisukohale, et kostjal on õigus keelduda kinnisasja väljaandmisest AÕS § 83 lg 2 alusel. Vaatamata eeltoodule võtab kohus seisukoha ka kasutuslepingu olemasolu osas. VÕS 389 sätestab, et tasuta kasutamise lepinguga kohustub üks isik (kasutusse andja) andma teisele isikule (kasutaja) üle eseme tasuta kasutamiseks. Kinnisasi on kostja valduses olnud pikka aega ning pole esile toodud, et ta selle kasutamise eest hagejale tasu oleks maksnud. Seega võiks kasutuse õiguslikuks aluseks olla tasuta kasutamise leping. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, mis annaksid aluse arvata, et tegemist oleks olnud tähtajalise tasuta kasutamise lepinguga, seega lähtub kohus eeldusest, et eseme kasutustähtaega ei ole määratud. VÕS § 393 lg 3 sätestab, et kui eseme kasutustähtaega ei ole määratud ja see ei tulene eseme kasutamise eesmärgist, võib kasutusse andja lepingu üles öelda ja nõuda eseme tagastamist igal ajal pärast lepingu sõlmimist. Hageja on nõudnud kostjalt infot valduse vabastamise kuupäeva osas või alternatiivselt tahteavaldust üürisuhte alustamiseks, kusjuures info esitamise tähtajaks oli 09.10.2020 kl 12.00 (tlk 5, 06.10.2020 nõudekiri). Puudub vaidlus, et kostja vastavat infot ega tahteavaldust hagejale ei edastanud. Seega isegi, kui asuda seisukohale, et kostja ja M R
2-20-15078 vahel oli kinnisasja tasuta kasutamise leping, on see lõppenud hageja poolse ülesütlemisega. Lähtuvalt nõudekirjas märgitud kuupäevast, on kostja valdus igal juhul ebaseaduslik (st sellel puudub õiguslik alus) alates 10.10.2020.
38.Kostja ei ole kohtuni toonud ega tõendanud, et kostjal oleks mõni muu õiguslik alus vaidlusaluse kinnistu valdamiseks. Kuivõrd kostjal puudub alus kinnistu valdamiseks, tuleb AÕS § 80 lg-te 1 ja 2 alusel hagejale kui kinnistu omanikule vaidlusaluse kinnistu valdus tagastada.
39.Järgnevalt analüüsib kohus kasutuseeliste nõuet. AÕS § 85 lg 1 kohaselt vastutab valdaja asjast saadud kasu väljaandmise või hüvitamise eest vastavalt VÕS §-dele 1037-1040. VÕS § 1037 lg 1 näeb ette, et õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. VÕS § 1037 lg 3 esimese lause kohaselt hinnatakse eelnimetatud harilikku väärtust rikkumise aja seisuga. TsÜS § 62 l õige 1 sätestab, et esemest saadav kasu on eseme viljad ja eseme kasutamisest saadavad eelised (kasutuseelised). Riigikohus on leidnud, et võõrast asja kasutades saadakse eelduslikult alati kasutuseeliseid, muu hulgas hoitakse ise kokku sellega seotud kulusid (vt nt Riigikohtu 22. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-14, p 16; 19. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-09, p 15). Riigikohus on leidnud, et kinnisasja (aga ka ehitiste kui vallasasjade) kasutuseeliste arvestamisel saab aluseks võtta eeldatava üüritulu, mida omanik oleks saanud asja välja üürides, arvestades ka kulutusi, mida üürileandjana tulnuks teha (RKTKo nr 3-2-1-135-05, p 26). Seega on hageja VÕS § 1037 lg 1 alusel esitatud nõude eeldused järgmised:
1.hagejale kuulub kinnisasi;
2.kostja on rikkunud hageja omandit või valdust;
3.kostja on rikkumise abil hageja arvel rikastunud, st saanud midagi, millel on harilik väärtus (vt Riigikohtu 27. septembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-1518478/33, p 11).
40.Hageja on 29.09.2020 kantud omanikuna kinnistusraamatusse ning kohus on ülal jõudnud järeldusele, et hageja omand on kehtiv. Seega on täidetud nõude esimene eeldus.
41.Kohus on ülal tuvastanud, et hageja on nõudnud kostjalt infot valduse vabastamise kuupäeva osas või alternatiivselt tahteavaldust üürisuhte alustamiseks, kusjuures info esitamise tähtajaks oli 09.10.2020 kl 12.00 (tlk 5, 06.10.2020 nõudekiri). Hageja vastavat infot kostjale ei edastanud, mistõttu alates 10.10.2020 puudus kostja valdusel õiguslik. Hageja on vääralt määranud nõude alguskuupäevaks 01.10.2020 (s.o nõudekirjas märgitud kuupäev alates millest hageja soovis üüri tasumist) ning hagejal võiks olla õigus nõuda kasutuseeliseid alates 10.10.2020. Kohus lähtub siinjuures VÕS § 1037 lg 1 sõnastusest, mis näeb kasutuseeliste nõude eeldusena omaniku nõusoleku puudumise. Kuivõrd nõudekirjas andis hageja kostjale võimaluse valida, kuidas pooltevaheline õigussuhe edaspidi jätkub, siis ei ole alust asuda seisukohale, et hageja antud tähtaja vältel oli kostja juba rikkumises. Kostja rikkus hageja valdust alates 10.10.2020. Seega on täidetud ka teine kasutuseeliste hüvitamise nõude eeldus.
2-20-15078
42.Riigikohus on leidnud, et võõrast asja kasutades saadakse eelduslikult alati kasutuseeliseid, muu hulgas hoitakse ise kokku sellega seotud kulusid. Kostja on kasutanud vaidlusalust kinnistu osa ning on sellega kokku hoidnud kulusid, mida tulnuks analoogsel kinnistuosal elamisel muidu teha. Kostja on kasutanud vaidlusalust majaosa ilma hageja nõusolekuta alates 10.10.2021 ning hageja esitas nõude kuni 31.12.2020 (82 päeva). Hageja peab kasutuseelise suuruseks 730 eurot kuus (24,33 eurot päevas), tuginedes eksperthinnangule (tlk 86-91). Kostja on küll kasutuseelise harilikule väärtusele vastu vaielnud, kuid vastuväited on üldsõnalised ja tõendamata, mistõttu lähtub kohus hageja poolt väljatoodust. Seega kuulub kostja poolt hüvitamisele kasutuseelis summas 1995,06 eurot (24,33 x 82).
43.Järgnevalt analüüsib kohus hageja viivisenõuet. VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja palus seadusjärgses määras viivise välja mõista alates nõude esitamisest, s.o alates 13.01.2021, kuni kasutuseeliste tasumiseni. Kostja ei ole viivisenõudele vastu vaielnud. Kohus leiab, et viivisenõue tuleb rahuldada. Seega kohus rahuldab hageja viivisenõude ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras tasumata põhinõudelt 1995,06 eurot (kasutuseelised) alates 13.01.2021 kuni põhinõude täitmiseni.
44.Kokkuvõttes rahuldab kohus hagi osaliselt. Vastavalt hagis esitatule kohus: kohustab kostjat andma hagejale üle xxx asuva kinnistu (registriosa xxx) valdus, s.o lõpetama kinnistu valdamine kostja poolt; kohustab kostjat hagejale tasuma 1995,06 eurot xxx asuva kinnistu (registriosa xxx) kasutamise eest ajavahemikul 10.10.2020-31.12.2020; kohustada kostjat tasuma viivist kasutuseeliste hüvitiselt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 13.01.2021 kuni põhinõude kohase täitmiseni.
45.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Menetluskulude jaotus
46.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades nõuete rahuldamise ulatust (valduse vabastamise nõue 3500 eurot + kasutuseeliste hüvitis 1995,06 eurot + aastane viivis 159,60 eurot = 5654,66 eurot) ning
2-20-15078 hagis algselt esitatud nõuete hinda (5865,20 eurot), tuleb menetluskulud jätta 96,41 % ulatuses kostja kanda ning 3,59 % ulatuses hageja kanda. Menetluskulude kindlaksmääramine
47.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
48.Kohtupraktikast tuleneb, et maakohus peab menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus selle tulemusel muutub. Poolte vahel leidis aset intensiivne vaidlus ning pooltevahelised erimeelsused näivad olevat ületamatud, mida kinnitab ka menetluses kompromissile mittejõudmine. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses, vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andrea Lega kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.