Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2-19-12854 lepingust nr L3700113304 tulenev põhinõue moodustab 104.15 eurot, intress 1.78 eurot, haldustasu 0.90 eurot, viivis 7.42 eurot ja meeldetuletuskirjade tasu 10 eurot.

Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud kostja kanda.

Edasikaebamise kord Harju Maakohtu otsuse peale on pooltel vastavalt TsMS § 632 lõikele 1 õigus apellatsiooni korras edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest. Otsuse peale esitatud kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

I Hageja nõue ja seisukohad

2-19-12854 Intrum Debt Finance Ag esitas 28.08.2019 esitas kohtule hagiavalduse S. G. ́i vastu, milles palub kostjalt välja mõista lepingust nr L2700642517 tulenev põhivõlgnevus 6112.45 eurot, intress 499.70 eurot, haldustasu 3.60 eurot, viivis 7.23 eurot ja meeldetuletuskirjade tasu 25 eurot; lepingust nr L3700710875 tulenev põhivõlgnevus 874.50 eurot, intress 57.70 eurot, haldustasu 3.60 eurot, viivis 1.40 eurot ja meeldetuletuskirjade tasu 20 eurot; lepingust nr L3700585738 tulenev põhivõlgnevus 620.69 eurot, intress 35.60 eurot, haldustasu 3.60 eurot, viivis 5.07 eurot ja meeldetuletuskirjade tasu 20 eurot; lepingust nr L3700113304 tulenev põhivõlgnevus 104.15 eurot, intress 1.78 eurot, haldustasu 0.90 eurot, viivis 7.42 eurot ja meeldetuletuskirjade tasu 10 eurot. Lisaks palub hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja sissenõudmiskulu 160 eurot, viivise 920.11 eurot ja täiendava viivise lepingu L2700642517 pealt 14,90% arvestatuna 6112.45 eurolt, lepingu nr L3700710875 pealt 19,90% arvestatuna 874.50 eurolt, lepingu L3700585738 pealt 19,90% arvestatuna 620.69 eurolt ja lepingu L3700113304 pealt 19,90% arvestatuna 104.15 eurolt alates 29.08.2019 kuni võlgnevuse lõpliku tasumiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid X AS ja kostja 16.08.2017 laenulepingu nr L2700642517. Laenulepingu alusel kohustus X AS andma kostjale laenu summas 6817.71 eurot intressimääraga 14,90% aastas ning kostja kohustus laenu tagasi maksma osamaksete kaupa 60 kuu jooksul, tasudes igakuiselt 200.83 eurot. Osamakse sisaldab laenu põhiosa tagasimakset, intressi makset ja haldustasu. Lepingutasuks leppisid poole kokku 15 eurot ja lepingu haldustasuks kuus 0.90 eurot. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid maksekohustusi korrektselt, mistõttu saatis laenuandja kostjale 28.10.2018 lepingu ülesütlemise hoiatuse. Hoiatuses oli märgitud, et võlgnevuse tasumata jätmisel on laenuandjal õigus lepingud üles öelda ja õigus lepingutest tulenevad nõuded võõrandada kolmandatele osapooltele. Lisaks selgitas laenuandja, et lepingute ülesütlemisega muutuvad sisse nõutavaks kogu lepingust tulenev summa ning lisanduvad sissenõudmiskulud. Kostja nimetatud võlgnevust ei tasunud, mistõttu ütles hageja 28.11.2018 lepingu üles. Lepingu ülesütlemine tõi kaasa ka kogu krediidisumma viivitamatu tagastamise kohustuse. Lepingu lõppemise seisuga oli kostja võlgnevus kokku 6647.98 eurot, sh põhivõlg 6112.45 eurot, intress 499.70 eurot, haldustasu 3.60 eurot, viivis 7.23 eurot ja meeldetuletuskirjade tasu 25 eurot. X AS (endine X) ja kostja sõlmisid 17.08.2016 sihtlaenulepingu nr L3700710875. Laenulepingu alusel kohustus hageja andma kostjale laenu summas 1200 eurot intressimääraga 19,90% aastas ning kostja kohustus kasutama laenu sihtotstarbel, tasuma raha kasutamise eest intressi ja tagastama laenu osamaksete kaupa 60 kuu jooksul, tasudes igakuiselt 32.88 eurot. Lepingutasuks leppisid poole kokku 35 eurot ja lepingu haldustasuks kuus 0.90 eurot. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid maksekohustusi korrektselt, mistõttu saatis laenuandja kostjale 26.10.2018 lepingu ülesütlemise hoiatuse. Hoiatuses oli märgitud, et võlgnevuse tasumata jätmisel on hagejal õigus leping üles öelda ja õigus lepingust tulenevad nõuded võõrandada kolmandatele osapooltele. Lisaks selgitas laenuandja, et lepingu ülesütlemisega muutuvad sisse nõutavaks kogu lepingust tulenev summa ning lisanduvad sissenõudmiskulud. Kostja nimetatud võlgnevust ei tasunud, mistõttu ütles hageja 27.11.2018 lepingu üles. Lepingu ülesütlemine tõi kaasa ka kogu krediidisumma viivitamatu tagastamise kohustuse. Seega lepingu lõppemise seisuga oli kostja võlgnevus kokku 957.20 eurot, sh põhivõlg 874.50 eurot, intress 57.70 eurot, haldustasu 3.60 eurot, viivis 1.40 eurot ja meeldetuletuskirjade tasu 20 eurot. X AS (endine X) ja kostja sõlmisid 12.04.2016 sihtlaenulepingu nr L3700585738. Laenulepingu alusel kohustus hageja andma kostjale laenu summas 2000 eurot intressimääraga 19,90% aastas ning kostja kohustus kasutama laenu sihtotstarbel, tasuma raha kasutamise eest intressi ja tagastama laenu osamaksete kaupa 24 kuu jooksul tasudes igakuiselt 41.76 eurot. Lepingutasuks leppisid poole kokku 35 eurot ja lepingu haldustasuks kuus 0.90 eurot. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid maksekohustusi korrektselt, mistõttu saatis hageja laenusaajale 26.10.2018 lepingu ülesütlemise hoiatuse. Hoiatuses oli märgitud, et võlgnevuse tasumata jätmisel on

2-19-12854 hagejal õigus leping üles öelda ja õigus lepingust tulenevad nõuded võõrandada kolmandatele osapooltele. Lisaks selgitas laenuandja, et lepingu ülesütlemisega muutuvad sisse nõutavaks kogu lepingust tulenev summa ning lisanduvad sissenõudmiskulud. Kostja nimetatud võlgnevust ei tasunud, mistõttu ütles hageja 27.11.2018 lepingu üles. Lepingu ülesütlemine tõi kaasa ka kogu krediidisumma viivitamatu tagastamise kohustuse. Seega lepingu lõppemise seisuga oli kostja võlgnevus kokku 684.96 eurot, sh põhivõlg 620.69 eurot, intress 35.60 eurot, haldustasu 3.60 eurot, viivis 5.07 eurot ja meeldetuletuskirjade tasu 20 eurot. X AS (endine X) ja kostja sõlmisid 17.08.2016 sihtlaenulepingu nr L3700113304. Laenulepingu alusel kohustus hageja andma kostjale laenu summas 3500 eurot intressimääraga 19.90 eurot ning kostja kohustus kasutama laenu sihtotstarbel, tasuma raha kasutamise eest intressi ja tagastama laenu osamaksete kaupa 48 kuu jooksul, tasudes igakuiselt 107.67 eurot. Lepingutasuks leppisid poole kokku 70 eurot ja lepingu haldustasuks kuus 0.90 eurot. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid maksekohustusi korrektselt, mistõttu saatis hageja laenusaajale 26.10.2018 lepingu ülesütlemise hoiatuse. Hoiatuses oli märgitud, et võlgnevuse tasumata jätmisel on hagejal õigus leping üles öelda ja õigus lepingust tulenevad nõuded võõrandada kolmandatele osapooltele. Lisaks selgitas laenuandja, et lepingu ülesütlemisega muutuvad sisse nõutavaks kogu lepingust tulenev summa ning lisanduvad sissenõudmiskulud. Kostja nimetatud võlgnevust ei tasunud, mistõttu ütles hageja 27.11.2018 lepingu üles. Lepingu ülesütlemine tõi kaasa ka kogu krediidisumma viivitamatu tagastamise kohustuse. Seega lepingu lõppemise seisuga oli kostja võlgnevus kokku 124.25 eurot, sh põhivõlg 104.15 eurot, intress 1.78 eurot, haldustasu 0.90 eurot, viivis 7.42 eurot ja meeldetuletuskirjade tasu 10 eurot. AS X on 28.11.2018 nõuete loovutamise lepinguga loovutanud antud nõude koos kõrvalkohustustega ja kõigi sellest tulenevate õigustega Intrum Justitia Debt Finance AG-le. Intrum Justitia Debt Finance AG volitatud esindajaks Eestis on Intrum Estonia AS. Teade nõude loovutamisest on kostjale saadetud ka 10.12.2018. Seega on hagejaks Intrum Debt Finance Ag. Enne hagiga kohtusse pöördumist saatis Intrum Estonia AS sissenõudmisosakond kostjale kohtuväliseid nõudeid kohustuse täitmiseks, kuid kostja võlgnevust siiski ei tasunud. Hageja palub lisaks eeltoodud võlgnevusele mõista kostjalt välja lepingutest tuleneva viivise peale lepingute ülesütlemist kuni hagi esitamise seisuga. Hageja on arvestanud viivist põhinõuetelt 7711.79 eurolt alates nõude lepingute ülesütlemise teatise järgnevast päevast kuni hagi esitamiseni. Lisaks nõuab hageja kostjalt täiendavat viivist 7711.79 eurolt alates 29.08.2019 kuni võlgnevuse lõpliku tasumiseni. II Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja kostja võlausaldaja. Hagile lisatud 23.08.2019 nõude loovutamise teatise tekstist nähtub, et AS X loovutas hagejale võlanõude A. K., mitte kostja vastu. Kostjale ei ole saadetud nõude loovutaja ega loovutuse saaja teadet, et nõue tema vastu oleks hagejale loovutatud. Kostjale ei ole teada, milliseid kohustusi on loovutamisteates nimetatud isik seoses kostjaga seotud lepingutega endale võtnud ja mida tegelikult loovutati. Samuti pole hagile lisatud 10.12.2018 loovutamisteates märgitud laenulepingust L2700642517 tulenevat nõuet. Pealegi on viidatud loovutamisteade koostatud Intrum Estonia AS kui asjassepuutumatu isiku, mitte loovutaja ega loovutuse saaja poolt. Seega ei ole hageja kostja võlausaldaja ja ta pole õigustatud kostjalt midagi nõudma. Juhul kui kohus siiski leiab, et hageja on kostja võlausaldaja, on kostja seisukohal, et hagi ei kuulu rahuldamisele. Nõude 23.08.19 loovutamisteade ei sisalda makserekvisiite, kuhu kostja oleks saanud oma väidetavaid kohustusi täita. Seega on nõude loovutamisega asetatud kostja

2-19-12854 olukorda, kus kohustuste täitmine ei olnud enam võimalik. Endine võlausaldaja polnud enam võlausaldaja ja temale võla tasumiseks polnud enam kohustust, uuele võlausaldajale (hagejale) polnud kohustuse täitmist võimalikuks tehtud. Kostja tarbijana ei ole kohustatud ega ka võimeline otsima välismaisest isikust uue võlausaldaja kontakte ja makserekvisiite. See asjaolu asetab võlausaldaja vastuvõtuviivitusse ja välistab kõik nõuded viivise ja sissenõudekulude osas alates nõude loovutamisest. Hagile lisatud sissenõudedokumentidest nähtub, et võlausaldajaks on märgitud Intrum Debt Finance AG, tasumist aga nõuti nende dokumentide kohaselt Intrum Estonia AS arveldusarvele, kes ei ole kostja võlausaldaja ega ole õigustatud kostjalt mingeid makseid saama. Kostjale ei ole esitatud volikirja ega muud dokumenti, mis õigustaks maksete vastuvõtmist Intrum Estonia AS poolt. Seega on hageja asjas segadust külvanud. Kostja on õigustatult jätnud tasumata. Asjas pole esitatud ühtki dokumenti, millest nähtuks hageja või Intrum Estonia AS õigus kostjale nõudeid esitada. Lisaks eelnevale on hagis esitatud võlanõue ebaselge ja õigustamatu. Hagi aluseks olevad laenulepingud on tarbijakrediidilepingud. VÕS §-st 14, 4032 ja 4034 tulenevalt võib krediidiandja sõlmida tarbijaga tarbijakrediidilepingu vaid juhul, kui ta on veendunud tarbija võimes krediidilepingust tulenevaid kohustusi täita. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevate kohustuste täitmist peab vaidluse korral tõendama krediidiandja. Kostja on seisukohal, et algne võlausaldaja on laenulepingute sõlmimisega rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi. Kostjal ei olnud laenulepingute sõlmimise ajal sellist sissetulekut, mis võimaldanuks tal lepingulisi kohustusi kohaselt täita. Kostja oli makseraskustes. Juhul kui kohus tuvastab vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise, ei tulene kostjale VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt laenulepingutest muid kohustusi, kui saadud laenu tagastamise kohustus, millele lisandub intress VÕS §- 94 lg-s 1 sätestatud määras ehk sõltuvalt perioodist 0– 0,15 % aastas, kõnealusel perioodil valdavalt 0% aastas. 16.08.2017 sõlmitud laenulepingu nr L2700642517 alusel pole kostja lepingus kajastatud summa ulatuses laenu saanud. See nähtub ka laenulepingu punktist 3.1, kuna laenusumma konstrueeriti kostja teistest lepingutest tuleneva vaieldava võlgnevuse, eelkõige kõrvalnõuete baasil ja tegelikku laenu kostja selle lepingu alusel ei saanud. Seega on laenuleping rahatu ja kostjal ei saanud tekkida kohustusi selle laenulepingu alusel. Hageja pole tõendanud laenusumma väljamaksmist kostjale. Samuti juhib kostja tähelepanu asjaolule, et varasemate lepinguliste kohustuste täitmisega hätta jäänud tarbijaga uue tasulise tarbijakrediidilepingu sõlmimine rikkus selgelt vastutustundliku laenamise kohustust ja oli vastuolus kostja tegelike huvidega. Uue lepinguga hakati VÕS § 113 lg-s 6 sätestatud keeldu rikkudes arvestama intressi ja viivist kostja varasemalt intressi- ja viivisevõlalt, mis asetas kostjale varasemast veelgi suurema kohustuse. Kolme varasema lepingu alusel laenu väljamaksmise osas vaidlust ei ole, v.a. juhul, kui kohus leiab, et kostja ei pea tagasi maksma enamat kui saadud osa laenusummast. Hageja võlanõude kujunemine on ebaselge, hageja ei ole selgitanud oma võlanõude kujunemist ühegi nõude elemendi (põhiosa, intress, viivis enne ülesütlemist jm) osas. Hageja võlanõue rajaneb hageja väitel, et võlg on selline, nagu hagis nõutud, kuid kostja sellega ei nõustu. Kostja leiab, et lepingutes sisaldub ilmne pettus intressisummade osas. Laenulepingus L2700642517 lepiti kokku intressimäär 14,9% aastas. Laenulepingu maksegraafiku igakuised maksed sisalduvad märksa suuremat intressiosa, kui intressikokkuleppest tuleneb. Laenuleping sõlmiti 16.08.2017, esimese makse tähtpäev oli 25.09.2017, seega tuli esimeses makses tasuda intressi 1 kuu ja 9 päeva eest ehk ca 1,3 kuu eest. Lepingust tulenev õige intressiosa selles makses oleks 6817,71 x 14,9 % / 12 x 1,3 = 110.05 eurot, kuid maksegraafikus on intressina kirjas 191.88 eurot. Teises ja järgnevates maksetes tuli intressi maksta täpselt 1 kuu pikkuse perioodi eest, seega peaks teise makse eeldatud vähenenud põhiosalt arvestatud intressiosa olema 6809,66 x

2-19-12854 14,9 % / 12 = 84.55 eurot, kuid maksegraafikus on kirjas 133.23 eurot, kolmanda graafikujärgse makse õige intressiosa peaks olema 6742,96 x 14,9 % / 12 = 83.73, kuid kirjas on 136.90 eurot. Analoogselt jätkub see kogu maksegraafiku ulatuses, kostjale on tasumiseks ette kirjutatud ca 60 - 75% võrra suurem intressimakse, kui see kokkuleppest tuleneb. Kuivõrd kõik laenulepingud on pärit ühelt laenuandjalt, on intressi õigsuse osas põhjendatud kahtlus ka teiste lepingute suhtes. Hageja pole avaldanud, millal ja mis summasid on kostja laenulepingute täitmiseks maksnud, samuti seda, millisel alusel ja millise lepingu täitmiseks on võlausaldaja kostjalt laekunud makseid liigitanud. Sellistel asjaoludel ei ole võla kujunemine kontrollitav. VÕS § 403 lg 1 p 11 kohaselt tuleb tarbijakrediidilepingus viivisemäär avaldada aasta- ja päevamäärana. Hagi aluseks olevates laenulepingutes on viivis lepingute punkti 6.1. kohaselt võrdne intressimääraga, intressimäär on lepingus avaldatud vaid aastamäärana, seega ei ole täidetud seadusest tulenev nõue viivise päevamäära avaldamise osas. VÕS § 408 lg 10 kohaselt kui viivis ei ole väljendatud aasta- ja päevamäärana, on krediidiandjal õigus nõuda tarbijalt viivist üksnes käesoleva seaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud viivise määras. Seega võiks hageja arvestada viivist 8% aastas, kui viivise arvestamiseks üldse alust on. Hageja on hagiavalduses esitanud viivisearvestuse 14,90% ja 19,9% aastasse viivisemäära alusel. Hagejal ei ole õigust nii suure määra alusel viivist nõuda. Sõltuvalt kohtu hinnangust vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise suhtes võib hagejal üldse puududa õigus viivist nõuda. Juhul kui ilmneb, et hagejal siiski on õigus viivist nõuda, võib viivist arvestada õige määra alusel õigelt põhivõla jäägilt, mis on samuti ebaselge. Laenulepingu igakuised maksegraafikus sätestatud maksed sisaldavad ka haldustasu 0.90 eurot ja lepingutasu. Laenulepingud on sõlmitud eelnevalt ettevalmistatud tüüptingimustel ja ei sisalda kostja selgesõnalist tahteavaldust haldustasu või lepingutasu osas kohustuse võtmiseks. VÕS § 28 1 lg 1 sätestab, ettevõtja võib lisaks lepingu esemeks oleva põhikohustuse täitmise eest kokkulepitud hinnale või muule tasule nõuda tarbijalt täiendava tasu maksmist kõrvalkohustuse või muu täiendava kohustuse täitmise eest üksnes juhul, kui tarbija on sellise täiendava tasu maksmise kohustust kinnitanud sõnaselgelt. Tarbija tahet ei loeta sõnaselgelt väljendatuks, kui ettevõtja kasutab tarbija nõusoleku saamiseks selliseid eeltäidetud valikuid, mille tarbija peab lisatasu maksmise vältimiseks tagasi lükkama. Kuna kostja ei ole selgesõnaliselt väljendanud nõusolekut haldustasu või lepingutasu osas kohustuse võtmiseks, ei ole need kohustused kehtivad. Kostja hinnangul ei ole valele võlausaldajale (hageja pole võlausaldaja) viidates selleks õigustamata isiku (Intrum Estonis AS) poolt (hageja volikiri on antud D. N.i, mitte Intrum Estonia AS kasuks) anonüümse ja allkirjastamata dokumendiga enda kontole maksete nõudmine käsitletav meeldetuletuskirjana VÕS § 1132 tähenduses. Hagiavaldusest ei nähtu VÕS § 1132 nõuete täitmist, samuti ei selgu, millise kirja eest millist summat hageja nõuab, ega ole tõendatud, et kostjale meeldetuletuskirju üldse saadeti. Hageja on sissenõudmiskulusid nõudnud VÕS § 1132 lg 2 p 1-3 alusel. Kostja on seisukohal, et VÕS § 1132 mõtte kohaselt võib võlausaldaja sissenõudmiskulusid nõuda meeldetuletuskirjade eest. Hagiavaldusest nähtub, et hageja nõuab sissenõudmiskulude hüvitamist Intrum Estonia AS (s.t. asjassepuutumatu isiku) poolt kohtuvälise sissenõudmise, s.t. mingite toimingute läbiviimise, mitte meeldetuletuskirjade eest. Kostja hinnangul ei ole see õiguspärane. VÕS § 1132 reguleerib tarbija kasuks imperatiivselt ja ammendavalt sissenõudmiskuludega seonduvat. Selle kohaselt võib tarbijalt sissenõudmiskuluna nõuda lepingust tuleneval alusel tasu saadetud kirjade eest seaduses sätestatud piirmäärade ulatuses. Muu sissenõudmiskulu nõudmine ei ole lubatud. Sellest hoolimata nõuab hageja hagis lisaks tasule meeldetuletuskirjade eest ka täiesti mõistetamatul alusel sissenõudmiskulu 160 eurot kohtuvälise sissenõudmise läbiviimise eest. Kostja ei ole sellises tasus kokku leppinud ega ole seetõttu kohustatud seda maksma. VÕS § 1132 lg 6 keelab imperatiivselt VÕS §-s 1132 sätestatust võlgniku kahjuks kõrvale kalduda. Samuti ületab nõutud

2-19-12854 summa lubatud piirmäärasid. VÕS § 1132 lg 2 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandusvõi kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda sissenõudmiskulude hüvitamist tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel. Hagiavaldusest ei nähtu lepingulist alust sissenõudekulude hüvitamise nõudmiseks. Lisaks märgib kostja, et hagiavalduse resolutsiooni punktis 2 nõuab hageja muuhulgas võlateadete tasusid ning punktis 3 sissenõudekulusid, mis on sisult kattuv nõue. Pole mingit alust kaks korda sama asja nõuda. Kostja vaidlustab ka krediidi kulukuse määra õigsuse. Kostja hinnangul on lepingutes krediidi kulukuse määr avaldatud tegelikust madalamana. 16.08.2017 laenulepingu L2700642517 punktis 2 on kirjas kostjalt nõutud lepingutasu, lepingu punktist 7.2. nähtub, et lepingutasu ei ole krediidikulukuse määra arvestamisel arvesse võetud. Arvestades lisaks, et lepingus kokkulepitud intressimäär oli 14,9% aastas, mis lepingu punkti 7.2. kohaselt võeti arvesse krediidikulukuse määra arvestamisel, kuid maksegraafikus kirjutati kostjale ette kokkulepitust märksa suuremad intressimaksed, oli tegelik krediidi kulukus märksa kõrgem kui lepingus näidatud andmete põhjal tehtud arvestuses kujuneda sai. Seega on asjas põhjendatult kaheldav, kas lepingus kajastatud krediidi kulukuse määr on õige või avaldatud tegelikust madalamana. Lisaks ei andnud laenuandja lepingute sõlmimise eelselt kostjale mingit teavet, s.h lepingust tulenevate kohustute ja kohustuste rikkumise tagajärgede kohta, mistõttu kostjal polnud võimalik mõistlikult hinnata, kas lepingud vastavad tema vajadustele ja finantsolukorrale. Kostja teavitamata jätmisega rikkus laenuandja VÕS §-dest 14, 541 ja 4035 tulenevaid lepingueelseid kohustus, millega tekitas kostjale kahju. Kostja peab oma tekkinud kahjuks kõiki lepingust tekkinud kohustusi, mis ületavad saadud laenusummade tagastamise kohustust. Digitaalselt allkirjastatud lepingute sõlmimine toimus laenuandja internetiportaali kaudu. Pooled ühes kohas ei viibinud. Lepingute tüüptingimused (L2700642517 p 9.1, teiste lepingute p 13 alapunktid) küll sisaldavad kinnitust lepingueelse teabe saamise kohta, kuid see ei vasta tegelikkusele, tegemist on tüüptekstiga. Tegelikult kirjutas kostja lepingutele alla peaaegu „kinnisilmi“, pöörates minimaalset tähelepanu vaid laenusummale ja intressimäärale. Seega tegelikku kostja teavitamist ei toimunud. Kuivõrd laenulepingute allkirjastamine toimus ilma kostja eelneva teavitamiseta, mis tõi kostjale kaasa kahju, on kostjal õigus nõuda laenuandja kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist. Juhul, kui kohus tuvastab antud asjas laenuandja poolt tarbija teavitamise kohustuse või vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva kohustuse rikkumise (st kui kostja ei suuda tõendada vastupidist), siis tekib hagejal õigus tasaarvestada seeläbi laenulepingu sõlmimisega tekkinud kahju (nt kostja poolt nõutav intress, viivis, leppetrahv, vara vähenemine jms) kostja krediidi tagastamise nõudega. Hageja peab põhisummat ületavat nõudeosa oma kahjuks ning see summa tuleb tasaarvestada laenulepingust tekkinud või lepinguga kaasnenud kohustustega. Kostja peab oma kahjuks kõike seda, mida ta on kohustatud tasuma lisaks saadud laenusummale. Sellist kohustust ei oleks tekkinud, kui laenuandja oleks nõuetekohaselt kostjat teavitanud või ei oleks vastutustundetult kostjaga laenulepingud sõlminud. Kostja on laenulepingu nr L2700642517 täitmiseks tasunud kokku 829.81 eurot, laenulepingu nr L3700710875 täitmiseks on kostja tasunud kokku 671.12 eurot, laenulepingu nr L3700585738 täitmiseks on kostja tasunud 1620.01 eurot ja laenulepingu nr L3700113304 täitmiseks on kostja tasunud 4448.31 eurot. Kui kohus nõustub, et kostjale ei tekkinud laenulepingu L2700642517 (rahatu leping) alusel kohustusi, tuleb tehtud maksed teiste lepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks ümber arvestada. Samuti tuleb teistest lepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks ümber arvestada laenulepingu L3700113304 alusel tasutud põhiosa (laen 3500 eurot, saadud 3430 eurot) ületav summa, kui kohus leiab, et laen oli antud vastutustundetult või nõustub kostja poolt nõude tasaarveldamisega. III Kohtu põhjendused

2-19-12854 Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Vastavalt VÕS § 101 lg 1 p 1 kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus, tutvunud asjas kogutud tõenditega ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Hageja palub kostjalt välja mõista lepingust nr L2700642517 tulenev põhivõlgnevus 6112.45 eurot, intress 499.70 eurot, haldustasu 3.60 eurot, viivis 7.23 eurot ja meeldetuletuskirjade tasu 25 eurot; lepingust nr L3700710875 tulenev põhivõlgnevus 874.50 eurot, intress 57.70 eurot, haldustasu 3.60 eurot, viivis 1.40 eurot ja meeldetuletuskirjade tasu 20 eurot; lepingust nr L3700585738 tulenev põhivõlgnevus 620.69 eurot, intress 35.60 eurot, haldustasu 3.60 eurot, viivis 5.07 eurot ja meeldetuletuskirjade tasu 20 eurot; lepingust nr L3700113304 tulenev põhivõlgnevus 104.15 eurot, intress 1.78 eurot, haldustasu 0.90 eurot, viivis 7.42 eurot ja meeldetuletuskirjade tasu 10 eurot. Lisaks palub hageja mõista kostjalt välja sissenõudmiskulu 160 eurot, viivise 920.11 eurot ja täiendava viivise lepingu L2700642517 pealt 14,90% arvestatuna 6112.45 eurolt, lepingu nr L3700710875 pealt 19,90% arvestatuna 874.50 eurolt, lepingu L3700585738 pealt 19,90% arvestatuna 620.69 eurolt ja lepingu L3700113304 pealt 19,90% arvestatuna 104.15 eurolt alates 29.08.2019 kuni võlgnevuse lõpliku tasumiseni. Kostja hagi ei tunnista. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja kostja võlausaldajaks, mistõttu ei ole tal nõudeõigust. Samuti pole kostjale edastatud uue võlausaldaja kontaktandmeid ega makserekvisiite. Lisaks on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja sellega on kostjale tekitatud kahju. Samuti pole kostja 16.08.2017 sõlmitud laenulepingu nr L2700642517 alusel lepingus kajastatud summa ulatuses laenu saanud, hageja võlanõude kujunemine on ebaselge, intressisummade arvestus on ebaõige, viivisearvestuse aluseks olev viivisemäär on vastuolus VÕS § 408 lg 10 sätestatuga, sissenõudmiskulud, haldustasud ja lepingutasud on põhjendamatud. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostja ja X AS on sõlminud laenulepingu nr L2700642517 ja sihtlaenulepingud L3700710875, L3700585738 ning L3700113304. Poolte

2-19-12854 vahel ei ole vaidlust ka selle üle, et kostja on sihtlaenulepingute nr L3700710875, L3700585738 ning L3700113304 alusel laenulepingutes märgitud summade ulatuses laenu saanud. Pooled ei vaidle ka selle üle, et kostja on laenulepingu nr L2700642517 alusel tasunud 2278.81 eurot, laenulepingu nr L3700710875 alusel tasunud 808.76 eurot, laenulepingu nr L3700585738 alusel 2109.01 eurot ja laenulepingu nr L3700113304 alusel 5125.31 eurot. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja on nõude loovutamise teel omandanud nõude kostja vastu, kas kostjale on edastatud kõik vajalikud andmed võlgnevuse tasumiseks, kas hageja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja kui suures ulatuses on hageja nõuded põhjendatud. Hageja nõudeõigus Hagiavalduse kohaselt on X AS 28.11.2018 nõuete loovutamise lepinguga loovutanud hagejale nõuded kostja vastu. Hageja on kohtule esitanud 18.06.2020 teatise nõude loovutamise kohta (tlk 142) ja 10.12.2018 teate nõude loovutamisest (tlk 23), millest nähtuvalt on AS X lepingutest nr L3700710875, L3700585738, L3700113304 ja L2700642517 tulenevad nõuded kostja vastu koos kõrvalkohustustega loovutatud hagejale, Intrum Debt Finance Ag-le. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole temale nõude loovutamise teadet saadetud, samuti pole talle teada, millised kostja kohustused on hagejale loovutatud. Hageja on kohtule esitanud 10.12.2018 teate nõude loovutamisest, mis on adresseeritud kostjale, kostja aadressiks on teates märgitud Kalevipoja 5-22, Tallinn (tlk 142). Lisaks eelnevale on hageja 27.11.2018 laenulepingute ülesütlemise teatises (tlk 15) teavitanud kostjat asjaolust, et AS X on 27.11.2018 lepingulise võlanõude koos kõrvalkohustustega ja kõigi sellest tulenevate õigustega loovutanud hagejale. Isegi kui kostja ei ole mingil põhjusel kätte saanud 10.12.2018 teadet nõude loovutamisest, pidi kostja nõude loovutamisest siiski teada saama 27.11.2018 laenulepingute ülesütlemise teatisest. Kostja ei ole väitnud, et ta pole 27.11.2018 laenulepingute ülesütlemise teatist kätte saanud. Kostja väited, et 10.12.2018 nõude loovutamise teate (tlk 23) on edastanud asjasse puutumatu isik ehk Intrum Estonia AS ja seega ei ole tõendatud nõude loovutamist hagejale ega Intrum Estonia AS-i õigust nõuda hageja nimel kostjalt kohustuse täitmist, on kohtu hinnangul asjakohatud. 10.12.2018 nõude loovutamise teates (tlk 23) on välja toodud, et Intrum Debt Finance AG volitatud esindajaks Eestis on Intrum Estonia AS (registrikood 10036074). Hagile on lisatud 26.06.2018 volikiri (tlk 29 pöördel), millest nähtuvalt on hageja volitanud Intrum Estonia AS-i töötajat D. N. ́i esindama hagejat võlgnike vastu maksekäsu kiirmenetluses, hagimenetluses, ringkonnakohtumenetluses, täitemenetluses, pankrotimenetluses, likvideerimismenetluses, saneerimismenetluses, kõigi õigustega, mis seadusest ja muudest õigusaktidest tulenevalt on ette nähtud lepingulisele esindajale, samuti rahaliste õiguste vastuvõtmisel. Kostja 20.11.2019 vastuses esitatud väited, justkui oleks viidatud volikirjaga hageja volitanud end esindama D. N. ́i isiklikult, mitte kui Intrum Estonia AS-i töötajat, on põhjendamatud. Kohus on eelnevalt viidanud, et hageja on andnud volituse D. N. ́ile kui Intrum Estonia AS-i töötajale, mitte kui eraisikule. TsÜS § 118 lg 1 kohaselt volituse andmine toimub esindatava poolt vastava tahteavalduse tegemisega esindajale või isikule, kellega tehingu tegemiseks volitus antakse, või avalikkusele. Kuivõrd viidatud volikirjast nähtub ka Intrum Estonia AS-i õigus võtta hageja nimel vastu rahalisi õigusi, siis on põhjendamatud kostja väited, et kohustuse täitmist on nõudnud asjassepuutumatu isik. Võlgnevuse tasumist võimaldavad andmed Kostja on 20.11.2019 vastuses väitnud, et talle ei ole edastatud uue võlausaldaja kontaktandmeid ja makserekvisiite ning seega pole kostjale antudki võimalust võlgnevust mõistliku aja jooksul

2-19-12854 tasuda. Hageja on 20.02.2020 vastuses selgitanud, et teates nõude loovutamise kohta on märgitud kõik pangarekvisiidid, kuhu kostja pidi tasumisele kuuluva summa tasuma. Kohtule esitatud 10.12.2018 nõude loovutamise teatest (tlk 23) nähtuvalt on kostjale edastatud teave selle kohta, et AS X loovutas võlanõude summas 8618.26 eurot Intrum Debt Finance AGle, kelle volitatud esindajaks Eestis on Intrum Estonia AS ning samas dokumendis on esitatud andmed Intrum Estonia AS-i arveldusarve numbri ja viitenumbri kohta. Kostja ei ole väitnud, et ta ei ole 10.12.2018 nõude loovutamise teadet kätte saanud. Samuti on võlgnevuse tasumist võimaldavad andmed (hageja esindaja nimi, arveldusarve number ja viitenumber) märgitud kostjale adresseeritud 24.12.2018 nõudele (tlk 24), 31.12.2018 maksegraafiku ettepanekule (tlk 25), 07.01.2019 kohtumenetluse alustamise hoiatusele (tlk 26), 04.02.2019 meeldetuletusele (tlk 27) ja 25.02.2019 meeldetuletusele (tlk 28). Kostja ei ole väitnud, et ta pole nimetatud dokumente kätte saanud. Seega on kostja väited, et talle pole uue võlausaldaja kontaktandmeid ja makserekvisiite edastatud, valed. Vastutustundliku laenamise põhimõte Järgnevalt hindab kohus, kas hageja rikkus lepingute sõlmimisel kostja suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet. Lisaks hindab kohus kas kostjal on õigus tasaarvestada oma kahju hüvitamise nõuet hageja nõudega. VÕS § 4034 lg 1 alusel on krediidiandjal kohustus järgida tarbijakrediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, mille käigus peab krediidiandja koguma teavet tarbija krediidivõimelisuse kohta ja tema krediidivõimelisust hindama ning mitte sõlmima lepingut tarbijaga, kelle krediidivõimelisuses ta veendunud ei ole. Kostja leiab, et hageja rikkus temaga lepinguid sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuna ei kontrollinud piisavalt tema majanduslikku seisundit. 16.03.2020 vastuse kohaselt ei ole kostja laenuandjale oma sissetulekute kohta mingisuguseid andmeid esitanud, samuti pole hageja nõudnud kostjalt mingeid tõendeid tema sissetulekute kinnitamise ja püsivuse osas. Hageja 20.02.2020 ja 22.06.2020 vastuste kohaselt kontrollis laenuandja enne kostjale laenu andmist kostja sissetulekuid. Kostja esitas andmed, et tema netosissetulek on 9500 eurot kuus, lisaks märkis kostja, et tema tööandjaks on Y AS ja et tal puuduvad igakuised kohustused. Lepingute nr L3700113304, L3700710875 ja L3700585738 sõlmimise eelselt esitas kostja uued andmed, millest nähtus, et kostja sissetulek on olnud 2500 – 3000 eurot ja kohustused 700-1000 eurot kuus. Kostjal puudusid kehtivad maksehäired. Seega sai laenuandja eeldada, et kostja esitas enda kohta tõeseid andmeid. Riigikohus on 31.01.2018 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 2-14-21710 selgitanud, et asja lahendamisel tuleb tuvastada, milliseid andmeid kostja ise oma sissetuleku kohta hagejale enne laenulepingu sõlmimist esitas. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis. Kostjal oli VÕS § 14 lg 1 teise lause järgi kohustus esitada hagejale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja hageja võis krediidiandjana sellest lähtuda. Hageja on kohtule selgitanud, et laenulepingute sõlmimise ajal puudusid kostjal kehtivad maksehäired. Hageja on kohtule esitanud kostja taotluse lisaandmed (hageja 20.02.2020 vastuse lisa 1, tlk 91), millest nähtuvalt on kostja märkinud enda igakuiseks netosissetulekuks 9500 eurot ja igakuisteks kohustusteks 0 eurot. Samuti on hageja kohtule esitanud tõendid selle kohta, et lepingute nr L3700113304, L3700710875 ja L3700585738 sõlmimise eelselt on kostja laenuandjale esitatud andmetes märkinud, et tema tööandjaks on Y AS ning et tema igakuisteks sissetulekuteks on 2500 – 3000 eurot ja igakuisteks kohustusteks 700 – 1000 eurot kuus (hageja 20.02.2020 vastuse lisa 2, tlk 91-92). Seega on ebaõige kostja väide, et ta pole hagejale oma sissetulekute kohta

2-19-12854 mingisuguseid andmeid esitanud. Kostja väited, et hageja esitatud tõenditest ei selgu kes, kellele, millal, kuidas ja milleks tõenditena esitatud pakkumised esitas ja mida pakkus, on kohtu hinnangul asjakohatud. Hageja 20.02.2020 vastuse lisana 2 (tlk 91-92) esitatud pakkumistes sisalduvad numbrid (P3700113304, P3700585738 ja P3700710875) kattuvad kostjaga sõlmitud laenulepingute numbritega L3700113304, L3700710875 ja L3700585738. Pakkumistes on märgitud kostja nimi. Kohtu hinnangul ei ole usutav ega tõenäoline, et viidatud pakkumised on laenulepingute sõlmimiseks kostja nimel ja kostja asemel esitanud mõni teine isik. Krediidiandjate ja –vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt järgmised tarbijaga seotud näitajad: varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus; teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused; varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine; muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena; varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju; krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist; sõlmitava tarbijakrediidilepingu tingimused, sealhulgas võetava rahalise kohustuse suurus. Vastavalt KAVS § 49 lg 3 tuleb krediidiandjal ja -vahendajal käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel: arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist; aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi; teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamise. Kostja 20.11.2019 vastuse kohaselt ei olnud kostjal laenulepingute sõlmimise ajal sellist sissetulekut, mis võimaldanuks tal lepingulisi kohustusi kohaselt täita. Kostja väidete kohaselt oli ta makseraskustes. Samas pole kostja kohtule esitanud ühtki dokumenti, millest nähtuks, et kostjal olid laenulepingute sõlmimise ajal makseraskused või et kostja oleks laenuandjat oma makseraskustest teavitanud. Kostja ei ole kohtule selgitanud, millistest andmetest oleks laenuandja laenulepingute sõlmimisel pidanud kostja makseraskuste olemasolu järeldama. Hageja on kohtule selgitanud, et kostjal puudusid laenulepingute sõlmimise ajal kehtivad maksehäired. Hageja 22.06.2020 vastusest nähtuvalt on hageja enne laenulepingute sõlmimist küsinud ja kontrollinud infot kostja tööandja, igakuise netosissetuleku ja igakuiste kohustuste suuruse kohta. KAVS § 50 lg 1 kohaselt arvestades võlaõigusseaduse § 4034 lõike 1 punktis 1 ning lõigetes 4 ja 10 sätestatut, saab krediidiandja või -vahendaja tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku teavet tarbijalt, asjakohastest siseallikatest ja andmekogudest. Siseallikad on krediidiandja või -vahendaja enda kasutuses olevad teabe saamise allikad. Vastavalt KAVS § 50 lg 4 kontrollib krediidiandja või -vahendaja tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Vastavalt VÕS § 14 lg 2 oli kostjal kohustus laenulepingu sõlmimisel laenuandjat teavitada kõigist asjaoludest, mille vastu laenuandjal lepingu eesmärki arvestades on äratuntav oluline huvi. Seega oli kostjal juhul, kui tal vaidlusaluste laenulepingute sõlmimise ajal oli kohustusi rohkem, kui vahendeid oma kohustuste täitmiseks ja kostjale oli teada, et tal võivad suure tõenäosusega laenulepingute täitmisel makseraskused tekkida, kohustus laenuandjat nimetatud asjaoludest teavitada. Ühtki

2-19-12854 tõendit oma makseraskuste tõendamiseks kostja kohtule esitanud ei ole. Kostja ei ole ka kohtule tõendanud, et ta on laenulepingute sõlmimisel laenuandjale edastanud andmed, mille põhjal võis laenuandja järeldada, et kostja majanduslik seisund ei võimalda tal uusi laenukohustusi võtta. Kostja väited, et laenuandja oleks tema makseraskusi pidanud järeldama asjaolust, et kostja sõlmis lühikese ajavahemiku jooksul järjest uusi laenulepinguid, on kohtu hinnangul asjakohatud. Uute laenulepingute sõlmimisest saab kohtu hinnangul järeldada kostja vajadust laenuks saadavate rahasummade järele, kuid laenulepingu sõlmimisest ei saa automaatselt järeldada, et kostjal puuduvad võimalused laenu tagastamiseks osamaksetena laenulepingutes toodud perioodi jooksul. TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. VÕS § 4034 lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama vaidluse korral krediidiandja. Riigikohus on 31.01.2018 otsuses tsiviilasjas nr 2-14-21710 asunud seisukohale, et hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on vastaspoole kontrolli all, asjaolule tugineval poolel ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja vastaspool keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Seega kui laenusaaja väidab, et krediidiandja rikkus tema suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet, peab ta seda ka tõendama. Käesoleval juhul kostja seda teinud ei ole. Laenuandjale esitatud taotluse lisaandmetes ja pakkumistes on kostja märkinud, et ta töötab ning tema igakuisteks sissetulekuteks perioodil 09.06.2015 – 09.12.2015 on olnud 2500 – 3000 eurot ja igakuisteks kohustusteks 700 – 1000 eurot. Hageja 20.02.2020 vastusest ja sellele lisatud tõendist (lisa 1, tlk 91) nähtuvalt on kostja laenulepingu nr L2700642517 sõlmimisel laenuandale avaldanud, et tema igakuiseks netosissetulekuks on 9500 eurot ja igakuised kohustused puuduvad. Kostja väited, et laenude taotlemisel ei ole ta oma sissetulekute kohta laenuandjale mingisuguseid andmeid esitanud, on valed. Riigikohus on 31.01.2018 otsuses tsiviilasjas nr 2-14-21710 märkinud, et valeandmeid esitanud laenutaotleja õigus nõuda vastutustundliku laenamise põhimõtte kui hageja lepingueelse rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist võib olla VÕS § 101 lg 3 alusel osaliselt või ka täielikult välistatud. Vastavalt VÕS § 101 lg 3 ei või võlausaldaja tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kandis. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostjal õigust nõuda hagejalt kahju hüvitamist. Kuna kostja ei ole tõendanud, et hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ning sellest tulenevalt ei ole kostjal õigus nõuda hagejalt kahju hüvitamist, siis ei hinda kohus kostja väiteid talle kahju tekitamise kohta.

Kostja muud vastuväited Kostja on 20.11.2019 vastuväites märkinud, et 16.08.2017 sõlmitud laenulepingu nr L2700642517 alusel ei ole ta laenulepingus kajastatud summa ulatuses laenu saanud. Laenusumma konstrueeriti kostja teistest laenulepingutest tuleneva võlgnevuse, eelkõige kõrvalnõuete baasil ja tegelikku laenu kostja selle lepingu alusel ei saanud. 16.03.2020 vastuses on kostja muuhulgas väitnud, et restruktureerimist tegelikult ei toimunud. Samuti pole

2-19-12854 restruktureerimine kostja huvidega kooskõlas, kuna kunstlikult on suurendatud võla põhiosa, et sellelt kõrvalnõudeid arvestada. Hageja on 20.02.2020 ja 22.06.2020 vastustes selgitanud, et 16.08.2017 lepinguga nr L2700642517 restruktureeriti järgmised varasemad lepingud: L2700250336, L2700176313, L2700587342, L2700294295, L2700218637 ja L2700235924. Laenulepingu nr L2700642517 punktist 3.1 nähtuvalt on kostja taotlenud X AS-ilt laenu summas 6817.71 eurot selleks, et laenu arvelt tasuda oma olemasolev lepinguline kohustus X AS-i ees summas 6802.71 eurot. Seetõttu avaldab kostja soovi, et laenu väljamakse teostataks otse X ASile, ilma vahepealse laenu summa ülekandeta kostjale. Samuti on kostja avaldanud, et laenusummale lisataks lepingutasu summa (tlk 7). Kohus märgib, et seadus ei keela selliste laenulepingute sõlmimist, millega refinantseeritakse laenusaaja varasemaid kohustusi. Kostja ei ole vaidlustanud lepingute nr L2700250336, L2700176313, L2700587342, L2700294295, L2700218637 ja L2700235924 sõlmimist ega nimetatud lepingute alusel raha saamist. Laenulepingu nr L2700642517 punktist 3.1 nähtub kostja tahe uue laenulepingu sõlmimiseks, et saadud laenu arvelt tasuda oma olemasolevad lepingulised kohustused X AS-i ees. Seega on kostja väide, et restruktureerimist tegelikult ei toimunud, vale. Asjaolu, et kostja on 16.03.2020 vastuväites asunud seisukohale, et laenulepingu nr L2700642517 sõlmimine ei olnud siiski tema huvides, ei saa kohtu hinnangul olla hagi rahuldamata jätmise aluseks. Kostja näol on tegemist täisealise ja teovõimelise isikuga, kes pidi enne tehingu tegemist kaaluma, kas tehing on talle kasulik või mitte. Riigikohus on 19.02.2014 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13 asunud seisukohale, et üksnes eelmise laenulepingu refinantseerimisest ja maksetähtpäeva edasilükkamisest põhjusel, et laenusaaja ei ole suuteline laenu tasuma, ei saa järeldada, et refinantseerimisleping oleks sõlmitud laenusaaja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Võlgnetava laenu tasumise tähtaja edasilükkamist mõistliku intressi eest ei saa pidada tehingu tegemiseks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, samuti ei saa sellest järeldada, et poolte vastastikuste kohustuste väärtus oleks heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, mida nõuavad TsÜS § 86 lg 2 p-d 1 ja 2. Seega isegi kui hageja oli lepingu sõlmimisel teadlik kostja väidetavast raskest majanduslikust olukorrast, ei saa tehingut pidada heade kommete vastaseks (p 19). Kostja on 20.11.2019 vastuses vaidlustanud krediidi kulukuse määra, leides, et 16.08.2017 laenulepingu L2700642517 punktis 2 on kostjalt nõutud lepingutasu, kuid lepingu punktist 7.2 nähtub, et lepingutasu ei ole krediidi kulukuse määra arvestamisel arvesse võetud. Kohus leiab, et kostja väited on alusetud ja põhjendamatud. Laenulepingu L2700642517 punkt 7.2 ei kajasta andmeid krediidikulukuse määra kohta, vaid üksnes andmeid selle kohta, et laenu summa on 6817.71 eurot, intressi määr on 14,90% aastas laenusummalt, haldustasud on 0.90 eurot kuus ja osamaksete tasumise tähtajad on toodud lepingu lisaks olevas maksegraafikus (tlk 7 pöördel). Andmed krediidi kulukuse määra kohta on toodud lepingu nr L2700642517 juurde lisatud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel punktis 3 (tlk 9). Viidatud punktist nähtuvalt on krediidi kulukuse määr 28,02% aastas. Krediidi kulukuse määra arvutamisel on arvesse võetud kõik teadaolevad kulud, sealhulgas intressikulu ja ülejäänud krediidiga seotud kulud, mida laenusaaja on kohustatud maksma: krediidisumma 12 049.67 eurot, aastane intressimäär 14,90%, igakuine haldustasu 0.90 eurot ja ühekordne lepingutasu 15 eurot. Nõude summa Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja nõude kujunemine temale arusaadav. 16.03.2020 vastuses on kostja üldsõnaliselt märkinud, et ta ei nõustu maksete liigitamisega ega nõuete suurusega. Kohus leiab, et kostja väited on alusetud ja otsitud. Hageja on nii hagiavalduses (tlk 1

2-19-12854 – 5), 20.02.2020 vastuses (tlk 75 – 84) kui ka 22.06.2020 vastuses (tlk 137 – 150) välja toonud andmed, millest nähtub, millised summad pidi kostja laenulepingute alusel tasuma, millised summad on kostja jätnud tasumata ja milliste nõuete katteks on kostja poolt tasutud summad arvestatud. Kostja ei ole esitanud ühtki konkreetset selgitust, millises osas on hageja nõude kujunemine talle arusaamatuks jäänud. Kostja on oma vastustes esitanud vastuväited hageja nõuete summadele ja arvestuskäikudele ning esitanud omapoolse nägemuse sellest, kuidas hageja oleks pidanud kostja arvates nõudesummasid arvestama, kuid viidatud vastuväidetest ei nähtu, et kostja poleks hagiavalduses esitatud nõude kujunemisest aru saanud. Kostja väidete kohaselt on laenulepingu nr L2700642517 maksegraafikus sisalduvad intressimaksed suuremad kui laenulepingus kokku lepitud intressimäär. Kostja leiab, et hageja oleks pidanud arvestama intressi laenujäägilt. Hageja on 20.02.2020 vastuses selgitanud, et laenulepingutel on intress arvutatud laenusummalt, mitte laenujäägilt. Vastav kokkulepe kajastub lepingu punktis 5.1. Laenulepingu nr L2700642517 punktist 5.1 nähtuvalt kohustus kostja tasuma laenu kogusummalt igakuiselt intressi lepingu punktis 2 nimetatud määras ja vastavalt maksegraafikule. Vastavalt L2700642517 punktile 5.2 on intressi arvestamise aluseks võetud tegelik päevade arv kuus ja 360-päevane aasta (tlk 7). Ka laenulepingute nr L3700710875, L3700585738 ja L3700113304 punktides 4.1 ja 4.2 sisalduvad vastavad kokkulepped. Seega on kostja väited, et oleks pidanud arvestama intressi laenujäägilt, mitte laenu kogusummalt, asjakohatud. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja intressinõuded on põhjendatud. Kostja leiab, et laenulepingud ei vasta VÕS § 4031 lg 1 p 11 sätestatud tingimustele, mistõttu on hagejal tulenevalt VÕS § 408 lg 10 õigus nõuda viivist üksnes VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kostja vastuväidete kohaselt ei olnud hagi aluseks olevates laenulepingutes viivisemäära avaldatud aasta- ja päevamäärana, vaid üksnes aastamäärana. VÕS § 4031 lg 1 p 11 kohaselt tuleb tarbijale anda võimalus võrrelda erinevaid pakkumisi, et ta saaks kõiki asjaolusid arvesse võttes teha otsuse sõlmida tarbijakrediidileping. Selleks esitab krediidiandja või krediidivahendaja tarbijale mõistliku aja jooksul, enne kui tarbija on sõlminud lepingu või seotud oma pakkumusega, püsival andmekandjal Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel krediidiandja poolt pakutavatele lepingutingimustele ning vajaduse korral tarbija eelistustele ja tema poolt esitatud teabele tuginedes kohaldatav viivise aasta- ja päevamäär maksetega viivitamise korral ja selle kohandamise kord ning vajadusel viivituse korral hüvitamisele kuuluvad kulud. Hageja on 20.02.2020 vastuses selgitanud, et VÕS § 4031 lg 1 p 11 tuleneb krediidiandja kohustus esitada tarbijale enne lepingu sõlmimist püsival andmekandjal Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel viivise aasta- ja päevamäär. Viidatud sättest ei tulene krediidiandja kohustust esitada viivise aasta- ja päevamäära lepingus endas. Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel on vastav info olemas. Kohus nõustub hagejaga, et VÕS § 4031 lg 1 p 11 ei tulene hageja kohustust esitada kostjale enne lepingu sõlmimist andmed viivise aasta- ja päevamäära kohta laenulepingus. Viidatud sättest tulenevalt peab krediidiandja vastava info esitama püsival andmekandjal Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel. Hagile lisatud tõenditest nähtuvalt on hageja kostjale esitanud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehed nii lepingu nr L2700642517 kui ka laenulepingute nr L3700710875, L3700585738 ja L3700113304 juurde (tlk 9, 13, 17 ja 20). Kõigil viidatud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehtedel on esitatud andmed viivise aasta- ja päevamäära kohta. Kostja ei ole väitnud, et ta pole Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehti saanud ega seal kajastatud infot näinud. Laenulepingu nr L2700642517 p 9.1.4 kohaselt on kostja lepingut allkirjastades kinnitanud, et ta on enne lepingu allkirjastamist mõistliku aja jooksul tutvunud „Euroopa tarbijakrediidid standardinfo teabelehega“ ning

2-19-12854 täiendava lepingueelse teabega ja sellega nõustunud (tlk 7). Laenulepingute nr L3700710875, L3700585738 ja L3700113304 puhul on samasisuline kinnitus kajastatud lepingute punktides

2-19-12854 üle, et laenulepingud on üles öeldud. Seega on hagejal tulenevalt VÕS § 1132 lg 2 õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist. Kostja seisukoht, et VÕS § 1132 ei kehtinud lepingu nr L37001113304 sõlmimise ajal ja seetõttu pole hagejal õigust meeldetuletuskirjade saatmise eest hüvitist nõuda, on väär. VÕS § 1132 hakkas kehtima 01.10.2015. Hageja on 22.06.2020 vastuses selgitanud, et laenulepingu nr L37001113304 alusel saadetud meeldetuletuskirjade nõue tekkis alles alates 20.08.2018. Samuti on vale kostja väide, et ta pole ühtki meeldetuletust kätte saanud ja seega on alust kahtlustada, kas hageja on üldse meeldetuletusi saatnud. Hageja on 22.06.2020 vastusele lisanud väljavõtte kostjale saadetust meeldetuletustest (tlk 145 – 150), millest nähtuvalt on kostja vähemalt ühele meeldetuletusele vastanud, teavitades hagejat oma haigestumisest ja rahalistest raskustest (tlk 145). Seega on hageja nõue sissenõudmiskulude osas põhjendatud. Meeldetuletuskirjade tasu on hageja nõudnud VÕS 1132 lg 1 alusel. Vastavalt VÕS § 1132 lg 1 lepingu kehtivusajal võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Seega ei ole meeldetuletuskirjade tasu ja sissenõudmiskulude näol tegemist ühe ja sama nõudega. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja nõue on põhjendatud ning kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele 8414.39 eurot, millest lepingust nr L2700642517 tulenev põhinõue moodustab 6112.45 eurot, intress 499.70 eurot, haldustasu 3.60 eurot, viivis 7.23 eurot ja meeldetuletuskirjade tasu 25 eurot; lepingust nr L3700710875 tulenev põhinõue moodustab 874.50 eurot, intress 57.70 eurot, haldustasu 3.60 eurot, viivis 1.40 eurot ja meeldetuletuskirjade tasu 20 eurot; lepingust nr L3700585738 tulenev põhinõue moodustab 620.69 eurot, intress 35.60 eurot, haldustasu 3.60 eurot, viivis 5.07 eurot ja meeldetuletuskirjade tasu 20 eurot ning lepingust nr L3700113304 tulenev põhinõue moodustab 104.15 eurot, intress 1.78 eurot, haldustasu 0.90 eurot, viivis 7.42 eurot ja meeldetuletuskirjade tasu 10 eurot. Lisaks kuuluvad kostjalt väljamõistmisele sissenõudmiskulu 160 eurot ja viivis 920 eurot, millest lepingu nr L2700642517 järgselt põhivõla summalt arvestatud viivis moodustab 681.19 eurot; lepingu nr L3700710875 järgselt põhivõla summalt arvestatud viivis moodustab 130.64 eurot; lepingu nr L3700585738 järgselt põhivõla summalt arvestatud viivis moodustab 92.72 eurot ja lepingu nr L3700113304 järgselt põhivõla summalt arvestatud viivis moodustab 15.56 eurot.

Menetluskulude jaotus Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 138 lg kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 144 p 1 järgi kohtuvälised kulud on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude

2-19-12854 kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist (TsMS § 174 lg 2). Kuna kohus rahuldas hagi, siis jätab kohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja, S. G. ́i kanda. TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/digitaalselt allkirjastatud/ Merike Varusk Kohtunik Osaliselt tühistatud TRK lahendiga.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.