Määruse tegemise aeg ja koht 06.09.2021, Tallinn Kohtuasja number
2-21-8663
Kohtuasi
Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku taotlus paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 02.06.2021 määrus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks
Kaebuse esitaja ja liik
määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja: Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (registrikood 90006399) Puudutatud isik: (isikukood xxxxxxxxxx, elukoht xxx), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaadi abi Raivo Bergson
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 02.06.2021 määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
2.Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse ärakirja kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluse võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku (avaldaja) valvearst esitas 31.05.2021 Harju Maakohtule taotluse (puudutatud isik) suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks.
2.Avalduse kohaselt viibib puudutatud isik SA PERH Psühhiaatriakliinikus alates 30.05.2021 kell 15.42 rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule. Oma psüühikahäire tõttu on isik ohtlik ümbritsevatele ja iseendale ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu. Isik ei ole võimeline ravivajadust ise hindama. Kuna puudutatud isiku tervislikku seisundit ei ole tema psüühilise seisundi paranemist alust prognoosida 4 ööpäeva vältel, siis taotleb avaldaja rakendada isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja ühtlasi pikendada seda neljakümne päevani ning lubada kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi nelikümmend päeva arvestades tahtest olenematu ravi otsusest.
3.Avaldusele lisatud psühhiaatrite IV ja KO arvamuse kohaselt rakendati puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi valvearsti 30.05.2021 kell 15.42 otsusega. Käesolevaks ajaks ei ole isiku seisund paranenud, ta on jätkuvalt ebastabiilne ega suuda otsustada adekvaatselt oma ravi vajaduse üle. Puudutatud isik viibis esmakordselt haiglaravil lühiaegselt 2016. a aprillis maniakaalse seisundi tõttu. Raviga rahunes aga keeldus edasisest ravist. 2017. a mais vajas taaskord maniakaalse seisundi tõttu haiglaravi, diagnoositi bipolaarne meeleoluhäire - psühhootiliste sümptomiteta mania. Ravi foonil oli seisund vähese positiivse dünaamikaga, meeleolu stabiilsem, muutus tasakaalukamaks, kuid frustratsioonilävi oli endiselt madal, konfliktivalmidus püsis. Tahtevastase ravi pikendamise näidustuse puudumise tõttu suunati peale 40-päevast haiglaravi ambulatoorsele ravile. Järgnevalt käis kokkulepitult arsti ja psühhiaatri vastuvõttudel ning tarvitas toetusravi. Haiguse ägenemist ei esinenud, psüühiline seisund püsis stabiilne, mistõttu isiku haigus hinnati alates 2020. aasta juunist remissioonis olevaks. Käesoleva aasta veebruaris langetatud tõenäoliselt pikaaegse remissiooni tõttu ravimannuseid. Isik on käinud tööl, elab sotsiaalkorteris enda 13-aastase pojaga. 23.04.2021 toimetati isik PERH psühhiaatriakliinikusse kiirabikorras politsei kaasabil käeraudades oma kodust. Isik oli ise helistanud psühhootilises seisundis hädaabinumbrile, et abi saada enda poiss-sõbra leidmisel. Kõnelnud solvava kõnekasutusega, nõudnud Kaitsepolitseid. Isiku peale kaevanud ka naabrid, kuna ta karjunud koridoris, käitumine muutunud agressiivseks, ettearvamatuks. Lisaks kaotanud töö. Kohale kutsutud kiirabi andmeil vehkles põrandal, ründas ümbritsevaid, sülitas ja ropendas. Toimetatuna psühhiaatriakliiniku valvetuppa vaid karjus, küsimustele vastas vältivalt, avaldas maniakaalse sisuga luulumõtteid. Sisulise kontakti saavutamine oli võimatu. Isiku suhtes tehti tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi otsus ning agressiivse käitumise tõttu vajas koheselt ohjeldamist. Haiglas antipsühhootilise ja rahustava ravi tulemusena äge haigussümptomaatika taandus. Oli osakonnas üldjoontes rahuliku käitumisega, kuid püsivad hüpomaniakaalne afektiga, valjuhäälne, aga rahunes kiiresti, omab teatavat kriitikat oma seisundi osas. Tahtest olenematu ravi pikendamiseks alus puudus, mistõttu lubati peale pikka haiglaravi koju. Motiveeriti toetusravi jätkama. Haiglaväliselt aga isik oma käitumist kontrollida ei suutnud, tarvitas alkoholi, tegi korduvaid väljakutseid politseile ja hädaabisse täiesti absurdsetet kaebustega. Otsinud taga oma meest, kes olevat politseiautos, arvanud, et on peast rase kuna muutunud seljast ümaraks jmt. Toodud kiirabi korras psühhiaatriahaiglasse tagasi ja hospitaliseeritud tahtest olenematult haiglaravile 30.05.2021 kell 15.42. Haiglasse paigutamisel oli jätkuvalt mõistetamatute kaebustega, üliaktiivne,
2-21-8663 familiaarselt monoloogina kõnelev ja pidevalt tegutsev. Muuhulgas kallas endale kaasavõetud pudelist vett kätele, hõõrus kehale, oli nähtavalt kärsitu ning püsimatu. Küsimustele sisukohaselt ei vastanud, rääkis omavalitud teemal, senini otsivat oma meest, kelle olemasolus ei saa kindel olla. Isikul on diagnoositud raske psüühikahäire skisoafektiivne mania (F25) mis on käesolevalt ägenenud. Isik on psühhootiline, tugevalt häirunud reaalsustajuga, juhitamatu ja ohtliku käitumisega. Isikul puudub haigukriitika ja koostöövalmidus raviks. Isiku seisundit ja senist ravikogemust hinnates ei ole tõenäoline paranemine ega patsiendi iseseisev ohutu toimetulek kodustes tingimustes 4-päevase ravi järgselt, mistõttu tuleks ravi pikendada neljakümne päevani.
4.31.05.2021 määrusega rakendas maakohus puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ja paigutas puudutatud isiku psühhiaatriakliinikusse tähtajaga kuni 4 päeva alates tema 30.05.2021 kell 15.42 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest.
5.02.06.2021 teatas puudutatud isiku raviarst IV, et esineb tahtest olenematu haiglaravi jätkamise vajadus. Käesolevalt ei ole patsiendi seisund muutunud. Patsiendil puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele. Maakohtu määrus ja põhjendused
6.Harju Maakohtu 02.06.2021 määrusega pikendati puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema 30.05.2021 kell 15.42 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest. Kohus andis loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Kohus määras, et esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi tuleb lugeda lõpetatuks 09.07.2021 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Maakohus jättis menetluskulud riigi kanda.
7.PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. PsAS § 13 lg 2 kohaselt võib isiku tahtest olenematu ravi kesta üle 48 tunni ainult kohtu loal.
8.TsMS § 534 lg 1 kohaselt võib kohus avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. TsMS § 534 lg 5 alusel võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates.
9.Raviarst IV selgitas ärakuulamisel täiendavalt, et patsiendil on skisoafektiivne häire diagnoositud. Alles oli haiglas. Läks eelmine reede välja, siis tegi ebaadekvaatseid kõnesid, helistas politseisse. Veetis nädalvahetuse kainestusmajas. Ise ta end haigeks ei pea. Tema
2-21-8663 reaalsustaju on häiritud. Oli eelmine kord haiglas agressiivne. Praegu ta kedagi rünnanud ei ole. Tal on 13-aastane laps. Teda kodus ravida ei saa, on vaja ravida haiglas kontrollitud keskkonnas. Ta sai olla väljas paar päeva. Praegu on laps Viljandis puudutatud isiku õe käes. Puudutatud isikul ei olnud hooldusõigust mõnda aega, aga ta sai selle mingi aeg tagasi. Kui ta haiglast välja sai, siis ta ravimeid ei tarvitanud ja juba paari tunni pärast oli joobes.
10.Puudutatud isik selgitas ärakuulamisel, et tema ei näe tahtevastaseks raviks põhjust. Ta saab aru, kus viibib- psühhiaatriakliinikus. Sattus siia politsei transpordiga. Põhjust ei olnudki eile. Ta oli täiesti rahulik, normaalne, suhtles normaalselt. Midagi ei olnud viga. Mida ta teeb siin, ta alles vabanes? Oli adekvaatne, kaine, korralik, selge mõistuse juures. Politsei tõi koduvõtmed ja leidis, et tervisenäitajaid tuleks kontrollida. Täna oleks pidanud täpsemad kontrollid olema, miks selg ja kõht valutavad. Enesetunne on väga hea. Ta ei leia, miks ta vabatahtlikult peab jääma haiglasse. Ta on juba 40 päeva olnud. Ta on liitiumi edasi võtnud ja on depoosüsti saanud. Ravimid on kõik psühhiaatrilised ravimid, mida võtab raviskeemi alusel vabatahtlikult. Ta teab, et tal on vaja võtta ja ta võtab. Ainuke asi, mida ta vajadusel võtab, on unerohi. Esindaja küsimusele, et kas ta mäletab, miks ta oma meest nii intensiivselt taga otsis, vastas puudutatud isik, et ta mäletab. Ta teadis, et kohtumispaik on teine koht. Nad kohtusid hullumajas. Ta teadis, kust meest otsida. Kui ta võtab kodus ilusti ravimeid, siis miks on vaja veel 40 päeva haiglas olla? Esindaja selgitas, et vara on muretseda, kuna kohus ei ole veel otsust teinud. Kui vastus ei meeldi, võtku esindajaga ühendust. Advokaat toetab taotlust.
11.Muude isikute ärakuulamist ei pea kohus vajalikuks, sest arvestades isiku psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aita nende isikute ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele.
12.Arvestades isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, on kohtu hinnangul alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isikul esineb psüühikahäire, tema käitumine on psühhoosielamustest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui teistele. Samuti ei ole väljaspool haiglat tagatud ega kontrollitav ravimite korrektne manustamine. Kohus leiab, et kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on täidetud ja viivitusega võib kaasneda oht isikule endale ja teistele isikutele. Käesolevat seisundit arvesse võttes vajab isik hospitaliseerimist. Vabatahtliku ravi korral võib isik vabalt haiglast lahkuda, mis toob kaasa ravi katkemise ja ravi ebaõnnestumise, mis ei ole isiku huvides.
13.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida ja haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik psüühikahäire tõttu nii iseennast kui ümbritsevaid. Seetõttu kohaldab kohus puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutab isiku 40 päevaks kinnisesse asutusse.
14.Taotlusest nähtuvalt vajab isik ravi ja ravimite manustamist ning kohus leiab, et tuleb anda luba isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.
15.Tulenevalt TsMS § 539 lg 3 lõpetab kohus esialgse õiguskaitse korras isiku kinnisesse asutusse paigutamise määratud tähtaja saabumisel või enne määratud tähtaega, kui paigutamise
2-21-8663 eeldused on ära langenud. Tahtevastase ravi kohaldamise eelduste äralangemise üle otsustab psühhiaater (raviarst). Määruskaebus
16.Puudutatud isik esitas 14.06.2021 määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada.
17.Kaebaja leiab, et ta ei pea tahtevastaselt haiglas olema. Kaebaja leiab, et on haiglasse paigutatud põhjuseta, ta on terve ja psühhiaatrilist ravi ei vaja. Haiglas olles puudub tal side lähedaste inimestega, samuti pole tal infot oma alaealise lapse viibimiskoha kohta. Ta soovib viivitamatult koju pääseda, kuna tal on pooleli mitmed vajalikud ja koheselt tegemist vajavad projektid. Kaebaja tahab võimalikult ruttu igapäevase elu juurde naasta ning loodab, et see juhtub hiljemalt tema sünnipäevaks, s.o 16.06.2021. Ta leiab, et tema käitumine ei ole olnud ohtlik teiste suhtes ega ka mitte enda suhtes. Seega puudub alus tema tahtevastaselt haiglas hoidmiseks. Tema ohtlikkus ei ole millegagi tõendatud. Esindatava hinnangul ei ole tema puhul täidetud PsAS § 11 lg 1-s sätestatu ning ta on arvamusel, et tahtevastasel ravil viibimise ei ole vajalik ja põhjendatud. Menetlusosaliste seisukohad
18.Avaldaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata. Menetluse edasine käik
19.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
20.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 ja §-ga 659 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata.
21.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et täidetud on PsAS § 11 lg-s 1 ja TsMS § 534 lg-tes 1 ja 5 sätestatud alused puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaja pikendamiseks kuni 40 päevani. Puudutatud isik ei ole määruskaebuses välja toonud asjaolusid, millest tulenevalt võiks järeldada, et tema paigutamist tahtest olenematu ravi kohaldamiseks psühhiaatriakliinikusse pikendati põhjendamatult. Samuti ei tuvastanud ringkonnakohus asja materjalide põhjal selliseid menetlusnormide rikkumisi, mis annaksid aluse maakohtu määruste tühistamiseks või muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastusena puudutatud isiku määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
22.Kaebaja hinnangul on ta terve ja psühhiaatrilist ravi ei vaja. Kaebaja vastav väide ei ole kooskõlas teiste asjas esitatud dokumentide ja tõenditega. Kaebaja on viibinud korduvalt maniakaalse seisundi tõttu psühhiaatrilisel ravil – esmakordselt 2016. a aprillis ning kaebaja vajas taas haiglaravi 2017. a mais. Ravi tõttu puudutatud isiku seisund paranes ning järgnevalt käis puudutatud isik kokkulepitult arsti ja psühhiaatri vastuvõttudel ning tarvitas toetusravi. 23.04.2021 toimetati puudutatud isik psühhiaatriakliinikusse kiirabikorras ning haiglas
2-21-8663 antipsühhootilise ja rahustava ravi tulemusena äge haigussümptomaatika taandus. Puudutatud isik toodi kiirabi korras taas psühhiaatriahaiglasse tagasi ja hospitaliseeritud tahtest olenematult haiglaravile 30.05.2021 kell 15.42. Asja materjalidest nähtub, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire skisoafektiivne mania (F25). Vastuses määruskaebusele on valvearst selgitanud, et vastav psüühikahäire avaldub ebanormaalselt tõusnud meeleolus, sellega kaasnevas põhjusetult kõrges enesehinnangus, suurusmõtetes ja konfliktsuses. Psüühikahäirest tingituna on puudutatud isiku käitumine sageli impulsiivne, riskialdis, tagajärgedega arvestamatu, agressiivsete avaldustega. Häirele on omane ka skisofreenialaadsete meelepetteliste elamuste ja luulumõtete esinemine, mõttekäigu seosetus. Raskest psüühikahäirest tulenevalt ei suuda puudutatud isik häirest hõivatuna oma mõttetegevust ega käitumist täiel määral kontrollida ega oma seisundi raskust adekvaatselt hinnata (dtl 73). Puudutatud isiku ravivajadus oli kolleegiumi hinnangul tõendatud eelkõige psühhiaatrite IV ja KE arvamusega. Samuti on maakohus puudutatud isiku ära kuulanud ja veendunud, et puudutatud isik vajab ravi. Lisaks toetab puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja tahtevastase ravi kohaldamist. 02.06.2021 teatas puudutatud isiku raviarst IV, et puudutatud isiku seisund ei ole muutunud ning esineb tahtest olenematu haiglaravi jätkamise vajadus. Maakohus tuvastas seega õigesti, et puudutatud isikul oli ka esialgse õiguskaitse pikendamise seisuga raske psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida PsAS § 11 lg 1 p 1 tähenduses.
23.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud ka puudutatud isiku ohtlikkuse. Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata kõrgendatud standardite kohaselt ning et ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida igal konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga (s.t isik võib kõige lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks) ning, et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline (RKTKm nr 3-2-1-81-07, p 11; nr 3-2-1-155-13, p 39.2). Isiku ohtlikkusele võib viidata mh ka puudulik haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt RKTKm nr 2-15-3662, p 14.1).
24.Psühhiaatrite IV ja KE arvamuse kohaselt on puudutatud isik psühhootiline, tugevalt häirunud reaalsustajuga, juhitamatu ja ohtliku käitumisega. Puudutatud isikul puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Valvearst KE on maakohtule esitatud avalduses välja toonud, et oma psüühikahäire tõttu on puudutatud isik ohtlik ümbritsevatele ja iseendale ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu. Puudutatud isiku raviarst IV avaldas ärakuulamisel maakohtule, et puudutatud isiku reaalsustaju on häiritud ning eelmisel korral haiglas viibides oli ta agressiivne. Toimiku materjalidest nähtuvalt toimetati puudutatud isik 23.04.2021 psühhiaatriakliinikusse kiirabikorras politsei kaasabil käeraudades oma kodust ning kutsutud kiirabi andmeil vehkles põrandal, ründas ümbritsevaid, sülitas ja ropendas. 02.06.2021 teatas puudutatud isiku raviarst IV, et esineb tahtest olenematu haiglaravi jätkamise vajadus, patsiendil puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele. Vastuses määruskaebusele on valvearst lisaks välja toonud, et raskest psüühikahäirest hõivatuna ei suuda puudutatud isik oma mõttetegevust ega käitumist täiel määral kontrollida ega oma seisundi raskust adekvaatselt hinnata. Lisaks on puudutatud isik käitunud varasemalt haigus ägenemisel korduvalt agressiivselt ja järelemõtlematult ohustades sellega eelkõige teisi inimesi (dtl 73). Seetõttu on asjas tuvastatud asjaolude kohaselt puudutatud isiku ohtlikkus lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline. Seega ka esialgse õiguskaitse pikendamise seisuga ohustab puudutatud isik haiglaravita jätmisel oma psüühikahäire tõttu iseenda ja teiste elu, tervist ja julgeolekut.
2-21-8663
25.Asja materjalidest nähtuvalt ei oma puudutatud isik piisavat arusaama ravivajadusest (haiguskriitika puudub) ning puudutatud isik ei ole järginud varasemalt antud ravisoovitusi. Puudutatud isik on vahetult viibinud haiglaravil 23.04.-28.05.2021 kohtumääruse alusel. Lubatuna koju puudutatud isik ravisoovitusi ei järginud, tarbis kontrollimatult alkoholi, käitus ebaadekvaatselt, tegi korduvaid väljakutseid politseile ja hädaabisse. Seetõttu hospitaliseeriti puudutatud isik taas 30.05.2021. 02.06.2021 teatas puudutatud isiku raviarst IV, et esineb tahtest olenematu haiglaravi jätkamise vajadus ning patsiendil puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks. Vastuses määruskaebusele on valvearst lisaks välja toonud, et arvestades häire olemust ja haige psüühilist seisundist, siis käeolevalt ei oleks meeleolu stabiliseeriv ja käitumist korrigeeriv ravi kodustes tingimustes jätkatav. Patsiendil puudub haiguskriitika ja sisuline arusaam ravi vajalikkusest (dtl 74). Eeltoodu tõttu ei ole muu psühhiaatriline abi küllaldane ega võimalik ning puudutatud isik vajab ka esialgse õiguskaitse pikendamise seisuga psühhiaatrilist ravi ja järelevalvet, mis on võimalik ainult statsionaari tingimustes.
26.Eeltoodule tuginedes olid täidetud tingimused esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaja pikendamiseks ning ringkonnakohus jätab maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.
27.Määruskaebuste menetlemisest tingitud menetluskulud jäävad riigi kanda (TsMS § 172 lg 3).
28.Arvestades, et maakohus edastas puudutatud isikule määruse väljavõtte, mis sisaldas sissejuhatust ja resolutsiooni, peab ka ringkonnakohus põhjendatuks teha puudutatud isikule teatavaks kohtumääruse sissejuhatuse ja resolutsiooni (TsMS § 541 lg 1 teine lause).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.