Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus X suhtes esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest olenematu ravi pikendamiseks 40 päevani
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 8. augusti 2021. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
X määruskaebus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti (registrikood 90006399)
Regionaalhaigla
Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 8. augusti 2021. a määruse resolutsioon muutmata, kuid täiendada määruse põhjendusi.
2.Jätta X määruskaebus rahuldamata.
3.Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib määruskaebuse esitada isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS §-s 536 lg 2 nimetatud isikud (isiku abikaasa ja muud isikuga koos elavad pereliikmed; isiku eestkostja; isiku nimetatud usaldusisik; rehabilitatsioonimeeskonna liikmed; kinnise asutuse, kus isik viibib, juht või tema määratud ametiisik) ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Määruskaebuse saab esitada Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) psühhiaatriakliiniku valvearst Kai Konsap esitas 6. augustil 2021 Harju Maakohtule taotluse kohaldada X (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut ravi neljaks päevaks ja pikendada esialgset õiguskaitset 40 päevani. Taotluse kohaselt viibib puudutatud isik psühhiaatriakliinikus alates 4. augustist 2021 ja alates kell 15:30 rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule. Psüühikahäire tõttu on puudutatud isik ohtlik ümbritsevatele ja iseendale ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu. Puudutatud isik ei ole võimeline ravivajadust ise hindama. Arvestades puudutatud isiku tervislikku seisundit ei ole tema psüühilise seisundi paranemist alust prognoosida nelja ööpäeva vältel. Arvestades eeltoodut taotles avaldaja rakendada puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja ühtlasi pikendada seda 40 päevani ning lubada kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 40 päeva arvestades tahtest olenematu ravi otsusest. Taotlusele lisatud psühhiaatri arvamuse kohaselt hospitaliseeriti puudutatud isik kodust kiirabiga dr ES poolt väljastatud tahtest olenematu hospitaliseerimise saatekirja alusel. Puudutatud isiku seisund on pikema aja vältel halb, ta rääkis emale, kuidas kõik teda vihkavad, avaldas suitsiidmõtteid – lubas katuselt alla hüpata, ähvardas noaga veene lõigata. Ema kutsus kahel korral kiirabi, kuid sel hetkel käitus patsient rahulikult ja kiirabi teda haiglasse ei toimetanud. Hospitaliseerimise eelsel päeval heitis voodisse, keeldus toidust ja teatas, et varsti teda enam pole. Vastuvõtul oli puudutatud isik tõrksa olekuga, eitas kõiki objektiivseid andmeid ja keeldus ravist. Puudutatud isiku seisund ei ole praeguseks paranenud, ta on jätkuvalt psühhootiline, tõrksa olekuga ja pahur. Ta avaldab vastumeelselt, et tal olid suitsiidimõtted, sest keegi teda ei armasta, kõik peavad teda üleliigseks, vanemad tahavad, et ta oleks surnud, sõbrad on temast lahti öelnud. Lähemalt ta oma seisukohti ei põhjenda, ütleb vaid, et toimus „suur reetmine“, kõik on silmakirjalikud. Puudutatud isik tunnistab, et kuuleb hääli, kuid nende sisu ei kommenteeri. Täpsustavate küsimuste peale ärritub ning muutub pahuraks. Ravi ta vajalikuks ei pea. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire paranoidse skisofreenia näol (F20.01), tal puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Ravita jäämisel võib ta psühhoosist lähtuva ebaadekvaatse käitumisega olla ohtlik nii endale kui ümbritsevatele. Puudutatud isiku seisundist ja varasemast ravikogemusest lähtuvalt ei ole alust prognoosida seisundi paranemist nelja ööpäeva vältel. Varasemate hospitaliseerimiste kohta on arvamuses välja toodud järgmised asjaolud. Puudutatud isik haigestus psüühiliselt umbes 31-aasta vanuselt kui ema märkas, et puudutatud isik hakkas katma aknaid kartes, et teda jälgitakse eesmärgiga mitte lasta tal elada, töötada ja ta lõpuks hävitada. Ta pöördus psühhiaatri poole ja talle määrati raviks antidepressandid ja rahusti. Ema sõnul oli ta kõigi sõpradega tülli läinud ja muutunud verbaalselt jõhkraks ka vanemate vastu. Ta oli püüdnud Eestist ära minna ja töötada ka Inglismaal, kuid sealgi tekkisid probleemid. Esmakordselt toimetati puudutatud isik psühhiaatriakliinikusse 3. septembril 2017 kui ta uitas keset sõiduteed ja ütles, et tal on ükskõik, kui temaga midagi juhtub. Hospitaliseerimisel avaldas ta fantastilist tagakiusamisluulu oma endisest mehest, keda tegelikult ei eksisteerinud. Haiglas oli puudutatud isik pikka aega vaenulik ja trotslik, tunnistas depressiooni esinemist, kuid oli haiguskriitikata kõigi teiste temal esinevate elamuste suhtes. Haiglaravi järgselt katkestas ravimite tarvitamise. Teistkordselt sattus haiglasse 21. aprillil 2018, kui tegi vannis suitsiidkatse veenide läbilõikamise teel jättes maha hüvastijätukirja emale. Järgnevalt on viibinud statsionaarselt ravil veel kolmel korral, viimati 25.05.–03.07.2020 suitsiidikatse järgselt.
2(5)
2.Maakohus rakendas 4. augusti 2021 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ja määras paigutada puudutatud isik psühhiaatriakliinikusse tähtajaga kuni 4 päeva alates 4. augustist 2021 kell 15:30 psühhiaatri otsusega isiku tahtest olenematule ravile võtmisest.
3.Raviarst teatas 7. augustil 2021, et puudutatud isiku seisund ei ole muutunud, isikul puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele. Maakohtu määrus ja selle põhjendused
4.Maakohus pikendas 8. augusti 2021 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema 4. augustist 2021.a kell 15:30 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest. Maakohus on ära kuulanud puudutatud isiku ja raviarsti. Puudutatud isiku esindaja toetab taotlust. Maakohus märkis, et arst on esitanud puudutatud isiku kohta uue arvamuse, mis toetab taotlust saada kohtu luba puudutatud isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi jätkamiseks ja temale rahustava ja psühhoosivastase ravi manustamist haiglatingimustes 40 päeva vältel alates tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi vormistamise otsusest. Maakohus märkis, et isikul on raske psüühikahäire – paranoidne skisofreenia (F20.01). Kohtule jäi ärakuulamisel mulje, et isik on segaduses ja luululine, ta ei mõtle selgelt ja võib haiguse ajel ebaadekvaatselt käitudes seada enda ohtu. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Ta arvab, et tema sees elab mees, kellega tal oli varem armastus, aga armastus sai läbi. Nüüd see mees kuulab tema sees ümbritsevat, aga ka alandab teda. Seega isik kuuleb hääli, mis räägivad temaga, alandavad teda. Raviarsti arvamusest nähtuvalt on isik varem korduvalt üritanud suitsiidi. Seega on isik ohtlik iseendale kõrge enesetapuriski tõttu, samuti seetõttu, et keeldub söögist, mis võib viia näljutamiseni ja sellest tingitud tervisekahjustusteni. Isik tunneb ennast häälte kuulmise tõttu halvasti, mistõttu vajab ravi, aga ta ei ole valmis ennast vabatahtlikult ravida laskma, vaid enda sõnul loodab vaid jumalale. Kohus leidis, et tulenevalt raskest psüühikahäirest võib isik olla ohtlik endale ning teistele ja vajab jätkuvalt ravi psühhiaatriahaiglas. Tulenevalt oma seisundist on isik psühhiaatrite hinnangul võimetu otsustama ravivajaduse üle. Isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek kodustes tingimustes. Samuti ei ole tagatud ega kontrollitav ravimite korrektne manustamine – ise ta end haigeks ei pea ja ravimeid tarvitama ei soostu. Tahtest olenematult saab aga isikut ravida ainult haigla tingimustes. Määruskaebus
5.Puudutatud isik esitas esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu
8.augusti 2021 määruse. Puudutatud isik leiab, et tema ohtlikkus endale ei ole tõendatud. Haiglas viibimine on liiga pikka aega kestnud. Neli päeva on piisav ja edasine ravi on võimalik kodus. Esindaja märkis, et külastas puudutatud isikut haiglas. Puudutatud isik rääkis, et kui ema ta haiglasse tõi, oli ta kohutavas seisundis. Ta ei söönud ega maganud, jõi ainult vett, oli väga kõhna. Ravimid lõppesid otsa ja ta ei saanud neid juurde tellida ning ravi katkes. Kuid juba 8. augustil oli ta tervis korras, ta sööb, võtab ravimeid, tal on plaanid edaspidiseks, ta loeb piiblit jm. Ta tunneb varasemast oma tervist ja teab, et nüüd enam pikemat ravi ei vaja. Ta on võimeline jätkama ravi ambulatoorselt. Haiglas edaspidine viibimine on mõttetu. Ta ei ohusta oma tervist ega elu. Ta on ka varasemalt lühema ajaga haiglast arstide nõusolekul lahkunud ja edasi kodus ravinud. 3(5)
Menetluse edasine käik
6.Avaldaja vaidleb määruskaebusele vastu ja leiab, et eeldused puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamiseks olid täidetud. Avalaja tõi välja, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire – F20.02: paranoidne skisofreenia. Puudutatud isik käitus tulenevalt oma psühhootilisest seisundist ennasthävitavalt ja agressiivselt. Ka varasemalt on isik käitunud ennast ohustavalt ja teinud korduvalt suitsiidkatseid. Puudutatud isikul puudus adekvaatne haiguskriitika, ta ei järginud varasemalt antud ravisoovitusi ega nõustu ka käesolevalt raviga. Arvestades tema psüühikahäire progresseeruvat kulgu ja ravikoostöö puudumist ei ole muu psühhiaatriline ravi küllaldane.
7.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on lõppjärelduses õige ning maakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid täiendada tuleb määruse põhjendusi (TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 21). Määruskaebus jääb rahuldamata.
9.Puudutatud isik leiab, et ta ei vaja psühhiaatrilist abi, sest ta ei ole ohtlik ja ravi on võimalik jätkata kodus. Seetõttu kontrollib kolleegium määruskaebuse lahendmaisel, kas PsAS § 11 lg-s 1 sätetstatud eeldused tahtest olenematu ravi kohaldamiseks olid täidetud.
10.PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata (edaspidi tahtest olenematu ravi), ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
10.1.Maakohus on nõuetekohaselt tuvastanud, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire – paranoidne skisofreenia (F20.01). Puudutatud isik ei ole talle pandud diagnoosi vaidlustanud. Seega on täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 1 nimetatud eeldus.
10.2.Kolleegium selgitab, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata kõrgendatud standardite kohaselt ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga (st isik võib kõige lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks) ning et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline (vt nt RKTKm nr 3-2-1-155-13, p 39.2). Kolleegium selgitab, et üksnes ravimite tarvitamisest või söögist keeldumine ei näita isiku ohtlikkust endale ja teistele. Eelkõige saab isiku ohtlikkus väljenduda füüsilises ohus isiku enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale (vt nt RKTKm nr 3-2-1-155-13, p 39.2). Kolleegium leiab, et maakohus on nõuetekohaselt tuvastanud, et puudutatud isik on ohtlik iseendale eelkõige kõrge enesetapuriski tõttu. Kolleegium märgib täiendavalt, et kohtule esitatud taotlusest nähtuvalt hospitaliseeriti puudutatud isik 4. augustil 2021 mh ka põhjusel, et ta rääkis emale, kuidas kõik teda vihkavad ning ta avaldas suitsiidimõtteid – lubas katuselt alla hüpata ja ähvardas noaga veene lõigata. Haiglasse viimise eelneval päeval heitis puudutatud isik voodisse, keeldus toidust ja teatas, et varsti teda enam pole. Seega on puudutatud isiku ohtlikkus iseendale 4(5)
lähitulevikus pigem kindel, arvestades puudutatud isiku avaldatud suitsiidimõtteid ja seda, et puudutatud isik on varem teinud suitsiidikatse veenide läbilõikamise teel. Eeltoodust tulenevalt on täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 2 nimetatud eeldus ning määruskaebuses toodud väited ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale.
10.3.Maakohus ei ole piisavalt põhjendanud, miks ei ole isiku ohtlikkust endale või teistele võimalik vältida muul viisil kui kinnises asutuses sundraviga. Kolleegium saab selle minetuse kõrvaldada. Muude abinõude kasutamise võimatus eeldab seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (vt nt RKTKm nr 3-2-1-155-13, p 40). Kolleegiumi hinnangul ei ole muu psühhiaatriline abi küllaldane, sest puudutatud isik on katkestanud ravi kodustes tingimustes, mille tagajärel on isiku seisund halvenenud. Kohtule esitatud taotluses on avaldaja välja toonud, et puudutatud isik ei pea ravi vajalikuks ning isik on varasemalt ravimite tarvitamise katkestanud. Määruskaebusest nähtuvalt avaldas puudutatud isik esindajale, et haiglasse saabumisel oli ta halvas seisus, tal lõppesid ravimid otsa ja ta ei saanud juurde neid tellida ning ravi katkes. Arvestades seda, et enne haiglasse toomist katkestas puudutatud isik oma ravi ja tema seisund halvenes, siis leiab kolleegium, et puudutatud isiku suhtes muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
11.Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg 1 ja TsMS § 534 lg 1 ja 5 tulenevad tingimused on täidetud ja puudutatud isiku määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
12.Puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja sellega seotud menetluse kulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud avaldajal puuduvad. Riigi õigusabi korras kaebuse esitajale määratud esindaja tasu määrab kohus kindlaks eraldi määrusega. (allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar, Ele Liiv, Peeter Pällin
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.