Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku taotlus X-i psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks ja tahtest olenematu ravi kohaldamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 13.07.2026 kohaldamise määrus Harju Maakohtu 15.07.2026 pikendamise määrus
Kaebuse esitaja ja liik
X-i määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Sihtasutus psühhiaatriakliinik
esialgse
õiguskaitse
esialgse
õiguskaitse
Põhja-Eesti
Regionaalhaigla
Puudutatud isik X (isikukood XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 13.07.2026 ja 15.07.2026 määrused muutmata.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluse võib
2-26-14912 menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik (avaldaja, psühhiaatriakliinik) esitas 13.07.2026 Harju Maakohtule taotluse X-i (puudutatud isik, patsient) psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks ja tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks.
2.Taotluse kohaselt rakendati psühhiaatriakliinikus alates 12.07.2026 kell 21.47 puudutatud isiku suhtes lähtudes patsiendi ebaadekvaatsest ja ettearvamatust käitumisest tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule.
2.1.Esitatud taotlusest ja sellele lisatud arstide arvamusest nähtuvalt omandas puudutatud isik kõrghariduse Sisekaitseakadeemias ning töötas politsei kiirreageerimisrühmas 6 aastat. Samal ajal elas ta koos politseiuurijana töötava naisterahvaga. Puudutatud isik tuli 3 aastat tagasi töölt ära, kuna tundis, et sealne õpe ja töökorraldus ei ole õige (füüsilised katsed on liialt lihtsad, lastakse töölt ära minna parimatel töötajatel). Peale seda läksid lahku ka elukaaslasega. Patsient on aastaid tarbinud meessuguhormoone lihaste suurendamiseks. Peale koju jäämist asus ta elama ema juurde. Puudutatud isik oli alanenud meeleolus, pettunud suhtes, süüdistas ennast suhte lagunemises ("ei saanud naist lasta endale liialt lähedale, hinge", "ei saanud kontrollida tema surma" (turvalisust). Puudutatud isik plaanis asuda elama Järvamaal asuvasse isale kuulunud talusse, kus elumaja oli 4 aastat tagasi maha põlenud. Ta varus sinna ehitusmaterjali, ostis treileri. Seejärel sõitis ta Austraaliasse, kus elas ja töötas ehitustel 2 aastat, kogu selle perioodi vältel suitsetas ta kanepit. Puudutatud isik naasis Eestisse eelmisel suvel, misjärel ei töötanud. Ta tundis, et talus vajalik töö oli ülejõu käiv, ta oli kurnatud, müüs maha materjali ja treileri. Puudutatud isik pöördus psühhiaatri poole, kes diagnoosis tal aktiivsus- ja tähelepanuhäire (F90.0) ja määras stimulantravi. Patsient doseeris ravimit üleannustes, mistõttu ravim lõppes enneaegselt, ta suitsetas igapäevaselt kanepit, ravimi lõppedes tarbis enesetunde parandamiseks suurtes kogustes alkoholi. Puudutatud isik hakkas huvituma idamaistest usunditest, pidas "kõnepaastu", luges looduskatastroofidest, mida seostas keskkonnaprobleemidega (raiutakse liialt metsi, naftat pumbatakse liialt palju), stimulantravi ajal tegeles "kunstiprojektiga".
2.2.Esmakordselt toimetati puudutatud isik PERH Psühhiaatriakliinikusse 08.05.2026 politsei poolt, kuna ta oli ema elukohas joobes olles lõhkunud enda kunstitööd, tõmmanud alla kardinapuud, võtnud mõõga ning ähvardanud kõiki tappa, misjärel sõitis emale kuuluva autoga Tallinna ja lubas enda eelnevad ülemused pommiga õhku lasta. Ema helistas korduvalt Päästeametisse kartes, et puudutatud isik teeb kellelegi viga. Kainenemise järgselt toodi patsient PERH psühhiaatriakliinikusse, kus ta arutles eelnevatel teemadel, kuid väitis, et ei mäleta, kuidas joobes olles käitus, kuid vaenu kellegi vastu ei tunne. Patsienti ei hospitaliseeritud tahtest olenematu ravi korras. Psühhiaater vähendas seejärel patsiendi stimulantravi annust. Patsient jätkas stimulantravi ülemäärases koguses kasutamist, suitsetas igapäevaselt kanepit, ravimi lõppedes jõi suurtes kogustes alkoholi.
2.3.Patsient süütas 10.07.2026 joobes olles enda auto. Kiirabi toimetas patsiendi erakorralise meditsiini osakonda. Viljandi Haigla Psühhiaatriakliinik keeldus joobes patsienti vastu võtmast, mistõttu ta lubati koju. Kodus (ema elukohas) süüdistas patsient õde enda haiglasse toimetamises, ründas ema, lõi vihahoos seina augu, rebis kapiukse eest, karjus kogu aeg, et ta tahab end tappa.
2-26-14912 Õde kutsus taas kiirabi, kes toimetas patsiendi Järvamaa Haigla erakorralise meditsiini osakonda, kust peale infusioonravi lahkus omaalgatuslikult.
2.4.Politsei pidas patsiendi kinni 12.07.2026 õhtul, patsient toimetati kiirabikorras PERH Psühhiaatriakliinikusse. Vastuvõtul avaldas patsient paranoidseid luulumõtteid enda jälitamisest (politsei on teda kestvalt jälitanud, näinud samasid isikuid enda läheduses, autodes, kes jälgivad; juba talvel märganud lumel jalajälgi; politsei soovib teda kõrvaldada, "hulluks tembeldada"). Kuna patsient oli hõivatud luulumõtetest, käitus agressiivselt ja tasakaalutult, keeldus kategooriliselt igasugusest koostööst, siis hospitaliseeriti ta valvepsühhiaatri poolt tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusega 12.07.2026 kell 21.47.
2.5.Osakonnas on patsient väga pinges, kahtlustava ja agiteeritud olekuga. Patsiendil püsivad luulumõtted politsei temavastasest tegevusest, mida ta seostab asjaoluga, et ta on ostnud kanepit diileritelt ja hoiatanud neid politsei jälitamise eest. Patsient on veendunud, et õde kutsus kiirabi, kuna ta tahab isale kuulunud talu endale. Patsient süüdistab eelnevat valvearsti, et tema stimulantravi annust vähendati, ja õigustab ravimi väheses koguses väljastamisega pidevat kanepi ja alkoholi tarbimist. Patsient tunnistab pidevalt esinenud suitsiidmõtteid, teatab, et on harjunud, et "saab enda surma saabumist kontrollida". Vestluse käigus pidevalt ärritub, ajuti tekivad pisarad, ravikoostööst keeldub kategooriliselt.
2.6.Puudutatud isikul on raske kombineeritud psüühikahäire (valdavalt luulumõtetega psühhootiline häire psühhoaktiivsetest ainetest (F19.51; metüülfenidaat, kanep, alkohol) ja psühhoaktiivsete ainete kuritarvitamine (F19.1). Patsiendi käitumine on täiel määral luulumõtetest juhitud, ohtlik nii ümbritsevate kui patsiendi enda elule. Oma seisundist tulenevalt pole ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Patsiendi seisundit hinnates ei ole tõenäoline selle paranemine 4-päevase ravi vältel sedavõrd, et oleks tagatud tema ohutu toimetulek väljaspool tugevalt kontrollitud ravikeskkonda.
3.Ärakuulamisel 13.07.2026 jäi raviarst esitatud taotluse juurde.
4.Maakohus kuulas puudutatud isiku ära 13.07.2026 SA PERH Psühhiaatriahaiglas. Puudutatud isik selgitas ärakuulamisel, et ta ei vaja ravi ja on haiglas seetõttu, et õde kutsus talle politsei. Puudutatud isik väitis, et ta ei rünnanud oma ema ja pole kunagi seda teinud. Emale jäi selline mulje, aga puudutatud isik ei lööks kunagi enda ema. Puudutatud isik märkis, et ei jõudnud ATH-ravimite osas dr Lga kokkuleppele. Puudutatud isik ei tarvitanud ravimeid liiga suurtes üledoosides. Puudutatud isik möönis, et pani auto põlema ja selgitas, et ta mängis tikkudega, see oli tema enda auto ja keegi ei saanud kannatada. Puudutatud isik tunnistas, et ta laamendas kodus, tõmbas kardina alla, lõhkus enda tehtud kunsti ainult. Puudutatud isik kinnitas, et ema ei saanud viga ja ta ei öelnud emale kurjasti. Puudutatud isikul oli enda hinnangul kõik väga hästi, kuni riik hakkas sekkuma. Ta oli läbi mõelnud, et kolib sealt ära ja ei puutu nendega enam kokku.
5.Puudutatud isikule määratud esindaja toetas tahtevastase ravi kohaldamist. Maakohtu 13.07.2026 määrus
6.Maakohus rahuldas 13.07.2026 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse ja lubas kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 4 ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o alates 12.07.2026 kell 21.47. Kohus andis loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.
2-26-14912 Maakohus asus esialgse õiguskaitse kohaldamisel seisukohale, et täidetud olid kõik psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg 1 p-des 1–3 nimetatud eeldused. Maakohus leidis, et puudutatud isikul esineva raske psüühikahäire tõttu on tema käitumine ebaadekvaatne, raske psüühikahäire ägenemine piirab puudutatud isiku võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida. Puudutatud isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei olnud tõenäoline tema iseseisev toimetulek ravi jätkamiseks kodustes tingimustes. Puudutatud isik on ravita jäämisel ohtlik enesele ja ümbritsevatele. Ebaadekvaatse käitumisega (meelepetete ajel tegutsemine, jälitusluulumõtted, ebaadekvaatne ja agressiivsusele kalduv käitumine, on rünnanud lähedasi, lõhkunud asju jmt) seab ta ohtu enese ja ümbritsevate elu, tervise ja turvalisuse. Ebaadekvaatse ja sekeldava käitumise tõttu võib ta sattuda ka enese vastu suunatud rünnakute ohvriks või jätta end abitusse olukorda. Puudutatud isik ei adu oma terviseprobleemi. Puudutatud isik ei olnud hetkel võimeline hindama oma tervislikku seisundit, mõistma ravivajadust ega asjaolusid hinnates andma teadvat nõusolekut enese raviks. Arvestades isiku psüühikahäiret ning asjaolu, et puudutatud isikul puudub haiguskriitika ja ravi läbiviimine ei olnud muul viisil võimalik, tuli kohtu hinnangul kohaldada esmast õiguskaitsevahendit. Maakohtu 15.07.2026 määrus
7.Maakohus pikendas 15.07.2026 määrusega esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates puudutatud isiku 12.07.2026 kell 21.47 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest. Kohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Ühtlasi määras kohus, et esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi tuleb lugeda lõpetatuks 21.08.2026 kell 21.47 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. Arvestades esitatud tõendeid ja arsti uut 15.07.2026 arvamust, leidis maakohus, et esinesid asjaolud puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamise pikendamiseks. Muus osas kordas kohus 13.07.2026 määruses esitatud seisukohti. Määruskaebus
8.Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määrused tühistada ja lõpetada tema suhtes tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamine, kuna tema puhul pole täidetud PsAS §-s 11 ettenähtud eeldused. Puudutatud isik möönab, et dr Lõoke diagnoosis tal aktiivsus- ja tähelepanuhäire, kuid see ei ole haigus. Puudutatud isik sai ravimeid ja ta ei tarvitanud isegi kanepit, sest ravim asendas täielikult kanepi vajaduse. Puudutatud isik ei vaja muid psühhiaatrilisi ravimeid. Hetkel haiglas manustatakse talle ravimeid, mistõttu on ta nagu zombi ja magab vähemalt 18 tundi ööpäevas. Puudutatud isik ei ole ohtlik ei enda ega teiste suhtes, ta ei ole kellegi suhtes vägivaldne olnud. Puudutatud isik on veendunud, et politsei on tema suhtes vaenulik ja on omal algatusel või ebaõigesti reageerinud tema suhtes nii maikuus kui ka seekord psühhiaatriahaiglasse toimetades. Puudutatud isik on esitanud selles osas ka järelepärimise ja kaebuse politseile, kuid ta ei ole veel vastust saanud. Puudutatud isik soovib, et asjas oleksid tõendid tema ohtlikkuse kohta, samuti politsei väljakutsete osas. Ema ei ole kunagi helistanud tema suhtes hädaabi numbrile väljakutse tegemiseks. Puudutatud isikul ei ole head suhted õega, kuna neil on tüli isale kuuluva talu osas. Sellest ka õe alusetud väljakutsed. Puudutatud isikul on talus linnud,
2-26-14912 keda peab hooldama, hetkel peab seda tegema ema tema asemel. Lindude eest hoolitsemine oleks puudutatud isiku tervisele palju parem kui haiglas viibimine. Lisaks on puudutatud isikul tulemas sünnipäev, mida ta ei soovi haiglas veeta. Menetluse edasine käik
9.Avaldaja palus jätta määruskaebuse mõlema vaidlustatud määruse osas rahuldamata, sest täidetud on kõik tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamise tingimused.
10.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrused on seaduslikud ja määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruste tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määrused muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659).
12.Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud maakohus TsMS § 534 lg 1 ja PsAS § 11 lg 1 kohaldamisel, kui rakendas esialgse õiguskaitse korras puudutatud isikule tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ja paigutas puudutatud isiku esmalt kuni neljaks päevaks psühhiaatriakliinikusse ja pikendas seejärel tähtaega kuni 40 päevani. Samuti olid isiku tervislikku seisundit kinnitavad psühhiaatrite arvamused küllaldased TsMS § 534 lg 1 p 2 tähenduses, et kohaldada isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja seda pikendada. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659 maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks kaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
13.Puudutatud isiku väited, et tal on üksnes aktiivsus- ja tähelepanuhäire, st tal puudub raske psüühikahäire ja ta ei vaja ravi, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut tema tervislikule seisundile ega saa olla määrav PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Puudutatud isiku hinnang oma tervislikule seisundile ei ole kooskõlas teiste asjas esitatud dokumentide ja tõenditega. Maakohus leidis õigesti, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg 1 tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Sealjuures tugines maakohus raviasutuse psühhiaatrite arvamusele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus. Avaldaja 13.07.2026 arvamusest nähtub, et puudutatud isiku käitumine oli tema hospitaliseerimise ajal mõjutatud psüühikahäire ägenemisest ning seetõttu ettearvamatu ja ebaadekvaatne. Puudutatud isikul puudus haiguskriitika ja ta ei mõistnud ravivajadust ega suutnud oma käitumist kontrollida. Puudutatud isiku tervislik seisund ei paranenud esimeste päevade jooksul, mida kinnitab 15.07.2026 arsti arvamus. Puudutatud isik ei olnud oma vaimse häire tõttu võimeline tegema adekvaatset otsust enese ravimise kohta ega andma edasiseks haiglaraviks teadvalt informeeritud nõusolekut.
14.Puudutatud isikul on diagnoositud raske kombineeritud psüühikahäire (valdavalt luulumõtetega psühhootiline häire psühhoaktiivsetest ainetest (F19.51) ja psühhoaktiivsete ainete kuritarvitamine (F19.1), mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida PsAS § 11 lg 1 p 1 tähenduses. Haigusest tingituna olid puudutatud isikul erinevad paranoilised luulumõtted enda jälitamisest (politsei on teda kestvalt jälitanud, näinud samasid isikuid enda läheduses, autodes, kes jälgivad; juba talvel märganud lumel jalajälgi; politsei soovib teda kõrvaldada, "hulluks tembeldada"), ta käitub agressiivselt ja tasakaalutult. Puudutatud isikul puudus haigusteadvus – ta ei pidanud ennast haigeks, ei mõistnud haiglaravi vajadust ning
2-26-14912 väljendas selget vastuseisu ravimitega ravile. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega puudutatud isikul psüühikahäire olemasolu ja ravivajaduse kohta.
15.Maakohus asus ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud seisukohale, et ravita jäämisel võis puudutatud isik oma käitumisega olla ohtlik nii endale kui ka teistele PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses. Isiku ohtlikkus saab väljenduda eelkõige füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile (RKTKm 13.02.2017, 3-2-1-151-16, p 14). Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh ka puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (RKTKm 14.02.2018, 2153662, p 14.1). Psühhootilistest elamustest lähtuv käitumine, haigusteadvuse puudumine ja ravikoostöö puudulikkus põhjustavad jätkuvalt olulist ohtu eelkõige patsiendile endale. Haiglas viibides on puudutatud isik tunnistanud pidevalt esinenud suitsiidimõtteid. Patsient väitis, et on harjunud, et saab enda surma saabumist kontrollida. Psüühikahäire tõttu on puudutatud isik käitunud korduvalt agressiivselt (08.05.2026 lõhkus enda kunstitööd, tõmbas alla kardinapuud, võttis mõõga ja ähvardas kõiki tappa, sõitis emale kuuluva autoga Tallinna ja lubas enda eelnevad ülemused pommiga õhku lasta; 10.07.2026 süütas enda auto, ründas ema, lõi vihahoos seina augu, rebis kapiukse eest, karjus, et tahab end tappa). Lisaks kuritarvitab puudutatud isik ravimeid, võttes stimulantravi ülemäärases koguses, seades ohtu enda tervise. Seetõttu puudub tal võime oma käitumist adekvaatselt hinnata ja juhtida ning anda teadvat nõusolekut raviks. Seega on puudutatud isik asjas esitatud dokumentidest nähtuvalt käitunud nii ennast kui teisi ohustavalt, mida saab pidada PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse kriteeriumile vastavaks.
16.Ravikoostöö puudumise tõttu oli puudutatud isikule võimalik vajalikku ravi pakkuda vaid tugevalt kontrollitud ravikeskkonnas. Kolleegiumil ei ole alust arvata, et puudutatud isikule oleks olnud piisav muu psühhiaatriline abi PsAS § 11 lg 1 p 3 tähenduses. Puudutatud isikul ei olnud psühhiaatrite 13.07.2026 arvamuse järgi haiguskriitikat, ta ei suutnud mõista oma ravivajadust ning tal ei olnud valmidust ravikoostööks. Puudutatud isiku raviarsti 15.07.2026 arvamusest esialgse õiguskaitse pikendamise kohta ja avaldaja vastusest nähtub, et puudutatud isikul puudus jätkuvalt koostöövalmidus raviks. Asjaoludest nähtuvalt ei ole patsient nõustunud haiglasse saabudes talle määratud raviga, ta on varem ravi katkestanud (lahkus omaalgatuslikult Järvamaa Haigla erakorralise meditsiini osakonnast infusioonravi saades), ei ole järginud ettenähtud ravimijuhist ja on doseerinud ravimeid üleannustes, ravinud ennast kanepi ja alkoholiga. Lisaks leiab puudutatud isik määruskaebuses, et ta ei vaja ravi, kuna tal on vaid aktiivsus- ja tähelepanuhäire, mistõttu ta ei vaja psühhiaatrilisi ravimeid. Määruskaebuses eitab puudutatud isik vaimseid probleeme. Samas viitavad hospitaliseerimise asjaolud tõsiasjale, et puudutatud isik vajas ravi ja muu ravi piisav ei olnud piisav. Sellest järeldub, et väljaspool raviasutust ei ole tagatud ravimite korrektne manustamine ja puudutatud isiku terviseseisundi paranemine.
17.Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldused põhjendatud ja ringkonnakohtu hinnangul olid siinsel juhul täidetud tingimused esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja ka tähtaja pikendamiseks.
18.Määruskaebuse menetlemise kulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda.
19.TsMS § 543 lg 2 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. Menetluskulude jaotust saab TsMS § 178 lg 1 esimese lause järgi vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
2-26-14912 (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.