Vallo Kariler, Siret Siilbek ja Aleksandr Kondrašov
Määruse tegemise aeg ja koht 14. august 2026. a, Tallinn Kohtuasja number
2-26-5570
Kohtuasi
Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus isiku paigutamiseks psühhiaatriakliinikusse tahtest olenematule ravile
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 13.03.2026 ja 16.03.2026 määrused
Kaebuse esitaja ja liik
X-i määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja: Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (registrikood 90006399), esindaja Psühhiaatriakliiniku juhataja Merit Martens Puudutatud isik: X (isikukood XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 13.03.2026 määrus ja Harju Maakohtu 16.03.2026 määrus muutmata.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb
2-26-5570 määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) esitas 13.03.2026 Harju Maakohtule taotluse X-i (puudutatud isik) suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks.
1.1.Avalduse kohaselt viibib puudutatud isik psühhiaatriakliinikus alates 12.03.2026, kus kell 18.38 rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule. Puudutatud isiku psüühikahäirest tulenev ebaadekvaatne käitumine ja toimetulematus oli ohtlik ümbritsevatele ja temale endale. Puudutatud isik ei olnud võimeline ravivajadust hindama. Ei olnud alust prognoosida puudutatud isiku psüühilise seisundi paranemist nelja ööpäeva vältel.
1.2.Avaldusele lisatud psühhiaatri arvamuse järgi on puudutatud isik kolm korda hospitaliseeritud haiglaravile. Puudutatud isik lõpetas põhikooli heade hinnetega, kuid 12.klass jäi lõpetamata seoses motivatsiooni puudumisega. Puudutatud isikut kiusati koolis. Tal ei ole olnud lähedasi sõpru ega püsivaid töökohti. Varasem psühhiaatriline anamnees puudub. Puudutatud isik oli esimest korda ravil 20.09.–16.10.2025 ägeda skisofreeniataolise psühhootilise häirega. Haiguspildis olid juhtivad religioosse sisuga luulumõtted, lembeluul ja auditoorsed meelepetted. Puudutatud isiku seisund paranes haiglaraviga, kuid haiglast koju saades ei ostnud ta välja ravimeid ega hakanud neid tarvitama. Puudutatud isik käis siiski korduvalt ambulatoorsetel vastuvõttudel psühholoogi ja psühhiaatri juures, kus kirjeldati psühhootilise sümptomaatika süvenemist ajas. Puudutatud isik viibis teistkordselt statsionaarsel haiglaravil tahtest olenematult 14.12.–30.12.2025. Hospitaliseerimise põhjuseks oli puudutatud isiku rahutu ja ebaadekvaatne käitumine. Ta liikus alasti ringi, ajas aknast deemoneid välja, suhtles jumalaga ja armastatuga ning oli ema vastu verbaalselt agressiivne. Puudutatud isiku seisund paranes haiglaraviga antipsühhootilise ravi foonil. Tema luulumõtted muutusid vähem aktuaalseks ja nende osas tekkis osaline kriitika. Puudutatud isik lubati kodusele ravile. Puudutatud isik ei jätkanud kodus ravimite tarvitamist viidates nende ebavajalikkusele ja hulgalistele kõrvaltoimetele.
1.3.Puudutatud isiku ema helistas 12.03.2026 Päästeametisse kuna puudutatud isik läks õue jalutama pikemaks ajaks lühikeste pükste ja T-särgi väel vaatamata külmale ilmale. Ta leiti metsas seismast. Ema sõnul halvenes puudutatud isiku seisund pärast seda, kui ta käis 07.03.2026 ema töökohas eesmärgiga kohtuda oma "armastatuga". Antud naisterahvas palus puudutatud isikul koheselt lahkuda ning teda rohkem mitte tüüdata. Samas tõlgendas puudutatud isik antud olukorda kui vastastikuse sümpaatia olemasolu, millele järgnes intensiivne suhtlus "armastatuga" telepaatilisel teel. Puudutatud isik oli viimaste päevade jooksul kergesti ärrituv, verbaalselt agressiivne, kõndis kodus rahutult ja sihipäratult ringi. Puudutatud isik ise põhjendas seda asjaoluga, et ta mõtles. Puudutatud isik ei olnud viimase nädala jooksul normaalselt söönud. Puudutatud isik toodi 12.03.2026 kiirabiga psühhiaatriakliiniku valvetuppa, kus ta keeldus valvearstiga vestlemast. Ta selgitas keeldumist sellega, et Jumal otsustab, millal ta saab rääkida. Puudutatud isik keeldus pärast üle tunni ajast ootamist jätkuvalt igasugusest vestlusest. Ta istus suletud silmadega ooteruumis. Tema käitumine oli juhitud luulmõtetest ja aktiivsetest kuulmismeelepetetest, mistõttu hospitaliseeris valvearst puudutatud isiku tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusega 12.03.2026 kell 18.38.
2-26-5570
1.4.Arvamuse esitamise ajaks ei olnud puudutatud isiku seisund paranenud. Ta suhtles intensiivselt Jumalaga (Jumal saadab märke läbi keskkonna ning peamiselt annab signaale otsustest "sisetunde järgi", nt millal süüa või millal paastuda; kuhu minna jalutama või kui kauaks, kellega suhelda) ning oma armastatuga (puudutatud isik suhtleb telepaatilisel teel armastatuga ning armastatu vastab talle häälena tema peas, tunneb ka armastatuemotsioone). Puudutatud isik oli vaenulik ja süüdistav oma ema suhtes, kes proovis teda toetada. Puudutatud isikul puudus igasugune haiguskriitika psühhoosi osas ja valmidus ravikoostööks. Puudutatud isikul oli raske psüühikahäire paranoidne skisofreenia, jälgimisperiood vähem kui 1 aasta (RHK10 järgi F20.9). Puudutatud isiku käitumine oli täiel määral juhitud psühhootilistest elamustest ja ta tajus ümbritsevat moonutatuna, mistõttu oli tema käitumine ettearvamatu, impulsiivne ja ebaadekvaatne. Psüühikahäirest tulenevalt oli ta ohtlik endale (võis jätta enda baasvajadused täitmata, provotseerida endavastast vägivalda) kui ka teistele (ema suhtes verbaalselt agressiivne, soovimatud lähenemiskatsed võõrale naisele, keda pidas enda armastatuks). Puudutatud isikul puudus haiguskriitika, ta polnud võimeline juhtima oma käitumist ega mõistma ravivajadust. Puudutatud isiku seisundit hinnates ei olnud tõenäoline selle paranemine ja isiku iseseisev ohutu toimetulek kodustes tingimustes 4-päevase haiglaravi järgselt. Maakohtu 13.03.2026 määrus ja põhjendused
2.Harju Maakohus rakendas 13.03.2026 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ja paigutas puudutatud isiku psühhiaatriakliinikusse tähtajaga kuni 4 päeva alates tema 12.03.2026 kell 18.38 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest. Kohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Tahtest olenematu psühhiaatriline ravi tuli lugeda lõpetatuks 16.03.2026 kell 18.38 või varasemalt, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Kohus jättis menetluskulud riigi kanda.
3.Arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei olnud muul viisil võimalik, oli alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit. Isiku ohtlikkus lähitulevikus oli pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isikul oli psüühikahäire, tema käitumine oli täiel määral psüühilisest haigestumisest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes püsis ta ohtlikuna nii iseendale kui ka teistele. Puudutatud isik võis vabatahtliku ravi korral haiglast lahkuda, mis toob kaasa ravi katkemise ja ravi ebaõnnestumise, mis ei olnud puudutatud isiku huvides. Seetõttu kohaldas kohus puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutas isiku kinnisesse asutusse kuni neljaks päevaks. Menetluse edasine käik
4.Avaldaja andis 16.03.2026 kohtule teada, et puudutatud isiku seisund ei olnud muutunud. Puudutatud isikul puudus jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel oli ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele. Seega esines vajadus tahtest olenematu haiglaravi jätkamiseks. Maakohtu 16.03.2026 määrus ja põhjendused
2-26-5570
5.Maakohus pikendas 16.03.2026 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi tähtaega 40 päevani, lubades kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi alates 12.03.2026 kell 18.38 kuni 21.04.2026 kell 18.38. Kohus otsustas lugeda esialgse õiguskaitse korras puudutatud isiku paigutamise tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse ning tema tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi lõpetatuks 21.04.2026 kell 18.38 või varasemalt, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Kohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Kohus jättis menetluskulud riigi kanda.
5.1.Maakohus kuulas puudutatud isiku ära 13.03.2026 Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliinikus. Ärakuulamisel viibinud arsti sõnul ei olnud isiku tervislik seisund vahepeal muutunud. Puudutatud isikule määratud esindaja toetas esialgse õiguskaitse kohaldamist. Maakohus ei pidanud muude isikute ärakuulamist vajalikuks arvestades isiku psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid.
5.2.Puudutatud isikul esines raske psüühikahäire paranoidne skisofreenia, jälgimisperiood vähem kui 1. aasta (RHK10 järgi F20.9). Puudutatud isiku käitumine oli täiel määral juhitud psühhootilistest elamustest ja ta tajus ümbritsevat moonutatuna, mistõttu oli tema käitumine ettearvamatu, impulsiivne ja ebaadekvaatne. Psüühikahäirest tulenevalt oli ta ohtlik endale (võis jätta enda baasvajadusel täitmata, ei söönud korralikult, külmal ajal läks T-särgis väljas pikemaks uitama, võis oma käitumisega provotseerida endavastast vägivalda) kui ka teistele (ema suhtes verbaalselt agressiivne, soovimatud lähenemiskatsed võõrale naisele, keda pidas enda armastatuks). Arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi ei olnud muul viisil võimalik, oli alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel. Puudutatud isiku ohtlikkus lähitulevikus oli pigem kindel kui tõenäoline. Kohus tuvastas ärakuulamisel, et puudutatud isik ei mõelnud selgelt ega adunud ümbritsevat adekvaatselt. Avalduses väljatoodu leidis kinnitust. Puudutatud isik saab küll aru, et eelmine kord olid luulud ja ravi määrati seetõttu, kuid ta ei suutnud seostada praegust psüühilist seisundit vahepeal toimunud ravi ärajätmisega. Puudutatud isik vajab pikemat ravi, et psüühiline olukord kontrolli alla saada. Kohtu hinnangul ei olnud puudutatud isik võimeline oma psüühilise seisundi tõttu iseenda eest hoolt kandma ja võis käituda ebaadekvaatselt ning ettearvamatult ja seega ravita jäädes seada ohtu nii iseenda kui ümbritseva. Puudutatud isik võib vabatahtliku ravi korral haiglast lahkuda, mis toob kaasa ravi katkemise ja ravi ebaõnnestumise, mis ei ole puudutatud isiku huvides.
2-26-5570 Määruskaebus
6.Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu 13.03.2026 ja 16.03.2026 määrused ja teha uus määrus, millega jätta avaldaja 13.03.2026 esialgse õiguskaitse taotlus puudutatud isiku psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks ning tahtest olenematu ravi kohaldamiseks rahuldamata. Puudutatud isik väidab, et tema puhul ei ole täidetud PsAS §-is 11 sätestatud eeldused. Puudutatud isik toimetati vägivaldselt ja tema tahte vastaselt ravile. Ta ei vaja ravi ning ei ole ohtlik oma käitumisega ei endale ega teistele. Ta käitus ja käitub ülimalt rahumeelselt. Asjas ei ole leidnud tõendamist, et tema käitumine oleks kedagi ohustanud. Menetlusosaliste seisukohad
7.Avaldaja selgitas, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire – paranoidne skisofreenia F20.9. Puudutatud isik hospitaliseeriti psühhiaatriakliinikusse kolmandat korda elus psühhoosi ägenemise tõttu. Kõikide hospitaliseerimiste põhjuseks on olnud samalaadne psühhoosielamustest juhitud käitumine. Haiguspildis on juhtival kohal religioosse sisuga luulumõtted, lembeluul ja kuulmismeelepetted. Haiguse ägenemisel tajub ta ümbritsevat moonutatuna ning käitub ebaadekvaatselt sh ahistavalt ja ründavalt juhituna oma haiguslikest elamustest. Hospitaliseerimisele on kõigil kordadel eelnenud luulumõtetest tulenev paastumine (kas täielik toidust loobumine või toidu koguste oluline piiramine) ning napis ilmale mittevastavas riietuses külma ilmaga sihitu liikumine avalikus ruumis. Ka on puudutatud isik meelepetetest ja lembeluulust tulenevalt käitunud ahistavalt võõra naisterahva suhtes, kes on korduvalt taotlenud abi selle lõpetamiseks. Oma ema suhtes on puudutatud isik psühhoosi ägenemise perioodidel vaenulik sh verbaalselt agressiivne. Esimese kahe hospitaliseerimise ajal on ravi foonil puudutatud isiku seisund paranenud – luulmõtted on muutunud vähem aktuaalseks, meelepetted taandunud, kuid haiguskriitikat ei ole kujunenud. Puudutatud isik lõpetab haiglaravi järgselt ravimite manustamise koheselt ning psühhoos ägeneb lühikese aja jooksul. Psüühikahäirest tulenevalt on ta ohtlik endale (nälgimine, ebakohases riietuses külmetumine, ebakohasest käitumisest tulenev oht viga saada) kui ka teistele (vägivald ema suhtes, teise isiku ahistamine lembeluulu tõttu). Menetluse edasine käik
8.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
9.Avaldaja teatas 17.04.2026, et seoses puudutatud isiku psüühilise seisundi paranemisega, lõpetati tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi psühhiaatriakliinikus 17.04.2026.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10.Ringkonnakohus jätab vaidlustatud määrused muutmata ja määruskaebuse rahuldamata (TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1). Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruste põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda.
11.Kuigi määruskaebuste lahendamise ajaks on puudutatud isiku tahtest olenematu psühhiaatriline ravi psühhiaatriakliinikus lõpetatud, annab ringkonnakohus hinnangu
2-26-5570 maakohtu määruste seaduslikkusele ja põhjendatusele. TsMS § 543 lg 3 järgi saab kõrgema astme kohus ka pärast isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse. Seega ei takista puudutatud isiku ravi lõppemine määruskaebuste lahendamist.
12.Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse väidetega. Kolleegium leiab, et praegusel juhul olid puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise eeldused täidetud, sest maakohus oli puudutatud isiku isiklikult ära kuulanud (TsMS § 536 lg 1), esitatud oli psühhiaatrite arvamus (TsMS § 537 lg 1) ning kohus oli sunnimeetme kohaldamist piisavalt põhjendanud (vt RKTKm 19.12.2018, 2-18-11917, p 21). Psühhiaatrite arvamuse kohaselt esines puudutatud isikul raske psüühikahäire paranoidne skisofreenia (RHK10 järgi F20.9) ning oma psüühikahäirest tulenevalt ei olnud puudutatud isik võimeline enda tervislikku seisundit, ravivajadust ega tegevuse tagajärgi adekvaatselt hindama. Arstid on kirjeldanud puudutatud isiku käitumist enne seda, kui ta psühhiaatriakliinikusse toodi, ja psühhiaatriakliiniku valvetoas (dtl 16–17). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et puudutatud isiku käitumine oli juhitud luulmõtetest ja aktiivsetest kuulmismeelepetetest.
13.Maakohus leidis põhjendatult, et PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatu kohaselt võis puudutatud isik haiglaravita jäämisel olla ohtlik eelkõige endale kui ka ümbritsevatele ning et ohtlikkus oli pigem kindel kui tõenäoline. Raviasutuse psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt oli puudutatud isiku käitumine täiel määral juhitud psühhootilistest elamustest ja ta tajus ümbritsevat moonutatuna, mistõttu oli tema käitumine ettearvamatu, impulsiivne ja ebaadekvaatne. Puudutatud isik oli läinud vahetult enne hospitaliseerimist vaatamata külmale ilmale õue jalutama pikemaks ajaks lühikeste pükste ja T-särgi väel. Ta leiti ema ja politsei abil metsas seismast (dtl 16). Lisaks oli puudutatud isik haiglasse saabudes väga kõhn (dtl 34). Puudutatud isik selgitas, et Jumal otsustab, millal ta sööb või millal paastub, kuhu läheb jalutama ja kui kauaks ning kellega suhtleb (dtl 16). Kolleegium nõustub maakohtuga, et varakevadel T-särgi ja lühikeste pükste väel metsas uitamine ja seismine, samuti luulumõtetest tulenev toidust loobumine, on iseenda elu ja tervise ohtu asetamine. Kolleegium nõustub ka maakohtuga, et puudutatud isiku haiguslikest luululistest elamustest hõivatud mõttekäik ja ebaadekvaatne käitumine, võis pigem tõenäoliselt ohustada ka teiste inimeste tervist ja elu. Puudutatud isik on meelepetetest ja lembeluulust tulenevalt käitunud ahistavalt võõra naisterahva suhtes, kes on korduvalt taotlenud abi selle lõpetamiseks. Oma ema suhtes on puudutatud isik psühhoosi ägenemise perioodidel vaenulik sh verbaalselt agressiivne (dtl 81). Lisaks väljendus puudutatud isiku ohtlikkus haiguskriitika puudumises, mis on ohtlik nii tema enda kui ka teiste isikute elule ja tervisele. Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1).
14.Kolleegiumi hinnangul oli antud juhul täidetud ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldus. Asja materjalide põhjal saab asuda seisukohale, et puudutatud isiku suhtes muu psühhiaatriline ravi ei oleks olnud küllaldane. Arvestades puudutatud isiku seisundit, käitumist ja psühhiaatrite arvamust, ei nähtu, et väljaspool raviasutust oleks olnud tagatud korrektne ravimite manustamine ja puudutatud isiku terviseseisundi paranemine. Arvestades puudutatud isiku senist käitumist – haiglaväliselt ravimite mittetarvitamine, mille mõjul puudutatud isiku psühhoos ägeneb lühikese aja jooksul (dtl 81) ning haiguskriitika puudumist, ei nähtu ringkonnakohtule, et puudutatud isik oleks enda ravimisega ise toime tulnud.
2-26-5570
15.Eelnevast tulenevalt olid maakohtu järeldused põhjendatud ning ringkonnakohtu hinnangul olid praegusel juhul täidetud TsMS § 534 lg-test 1 ja 5 ning PsAS § 11 lg-st 1 tulenevad tingimused esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja selle tähtaja pikendamiseks.
16.Menetluskulude jaotuse osas on maakohtu määrus põhjendatud. määruskaebemenetluse kulud tuleb TsMS § 172 lg 3 alusel jätta riigi kanda.
Ka
17.TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 543 võimaldab esitada praeguse määruse peale määruskaebuse.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.