Määruse tegemise aeg ja koht 6. september 2021, Tallinn Kohtuasja number
2-21-11429
Kohtuasi
Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus XXi paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 23. juuli 2021 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
XXi määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja sihtasutuse (registrikood 90006399)
Põhja-Eesti
Regionaalhaigla
Asjast puudutatud isik XX (isikukood xxxxxxxxxx), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 23. juuli 2021 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
2.Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei
olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) esitas 21. juulil 2021 Harju Maakohtule taotluse, millega taotles XXi (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse rakendamiseks isiku tahtest olenematu ravi kohaldamist kuni 4 päevaks ja selle ravi pikendamist üle 4 päeva isiku kinnisesse asutusse paigutamisega 40 päevaks. Taotlusele lisatud psühhiaatrite arvamuse kohaselt viibis puudutatud isik esmakordselt haiglaravil 25. mai kuni 14. juuni 2010, kuhu ta suunati ambulatoorselt vastuvõtult, kus puudutatud isik oli targutleva mõttekäiguga, tundis et on neetud, märkas oma sõnul asju, mida teised ei märganud ning tundis, et midagi halba on saabumas. Puudutatud isik kirjeldas, et on elanud trepikodades, telgis, autos. Arstile jäi kahtlus psühhoosi esinemisele, mistõttu suunati puudutatud isik psühhiaatriakliiniku valvetuppa. Puudutatud isikul diagnoositi segatüüpi isiksusehäire F61.0. Järgnevalt psühhiaatri vastuvõtule pole puudutatud isik pöördunud. Praegusel juhul toimetati puudutatud isik psühhiaatriakliiniku vastuvõtuosakonda peale erakorralise meditsiini osakonnas kehalise patoloogia väljalülitamist. Puudutatud isik avaldas vastuvõtul, et tema vastaskorteris toimuvad juba paar nädalat kahtlased asjad – seal enne elanud vanurid on kuhugi kadunud, akendele on kleebitud ultraviolettkiirgust peegeldavad kiled, aknaid ajuti avatakse ja suletakse, millest puudutatud isik järeldas enese jälgimist. Jälgitakse tema elukoha ust ja aknaid, väljutakse temaga samal ajal ning hoitakse silma peal. Lisaks on käidud puudutatud isiku korteris ja asju on kaduma läinud. Katsutakse pidevalt ukselinki, hiljuti telefon "plahvatas" puudutatud isiku käes. Oma sõnul on puudutatud isik korduvalt pöördunud päästeameti poole, lindistanud helisid ja inimeste liikumist, kuid politsei pole midagi tema kaitsmiseks teinud. 20. juuli 2021 hommikul oli puudutatud isik olnud hirmunud, mõelnud akna kaudu lahkumisest, seejärel võtnud enesekaitseks fileerimisnoad ja jooksnud Xxxxxxxxxxusse, kus väitis, et teda jälitatakse ja noad on tal enesekaitseks, nõudis politsei väljakutsumist. Puudutatud isik hospitaliseeriti valvepsühhiaatri poolt tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusega 20. juulil 2021 kell 19:00. Osakonnas oli puudutatud isik valdavalt rahumeelse ja korraldusi järgiva olekuga, kuid vestlusel avaldas jätkuvalt hulgaliselt paranoidseid luulumõtteid enda jälgimisest, kahjustamisest ja võimalikest kavatsustest teda tappa. Avaldas hirmutunnet, et elukaaslane võib olla juba tapetud. Haiglaravist keeldus puudutatud isik kategooriliselt ning eitas haiguse olemasolu. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire F29 täpsustamata psühhootiline episood. Puudutatud isiku käitumine oli täiel määral psühhoosielamustest juhitud, millega ohustas nii iseenda kui ümbritsevate turvalisust (kaitses end noaga oletatavate ründajate eest).
2.Maakohus kuulas puudutatud isiku ära 21. juulil 2021.
3.Puudutatud isiku esindaja ei vaielnud vastu puudutatud isiku esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse paigutamisele ning leidis, et puudutatud isik vajab ravi.
4.Maakohus kohaldas 21 juuli 2021 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset alates 20. juulist 2021 kuni 24. juulini 2021 koos vajadusel tahtevastase ravimite manustamisega.
5.Puudutatud isiku raviarst KKi 23. juuli 2021 arvamuse kohaselt ei ole puudutatud isiku seisund muutunud, tal puudub koostöövalmidus raviks ning ravita jäämisel on ta ohtlik endale ja ümbritsevatele.
Maakohtu määrus ja põhjendused
6.Harju Maakohus pikendas 23. juuli 2021 määrusega puudutatud isiku suhtes kohaldatud esialgset õiguskaitset 40 päevani, paigutas puudutatud isiku psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega kuni 29. augustini 2021 või mõne nimetatud tähtpäevale eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla on teinud otsuse tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamiseks. Ühtlasi andis maakohus loa puudutatud isiku suhtes kohaldada tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi, sealhulgas vajadusel tahtevastast ravimite manustamist. Maakohus viitas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-tele 1 ja 5 ning psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1, § 13 lg-tele 1 ja 2. Taotlusest ja sellele lisatud arvamusest nähtub, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire – täpsustamata psühhootiline episood (F29). Puudutatud isik võib olla oma seisundist tingituna ja ravita jäämisel ohtlik oma ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega nii endale kui ka ümbritsevatele. Puudutatud isiku psüühilise seisundi tõttu ei ole ta võimeline tegema adekvaatset otsust enese ravimise kohta ega andma edasiseks haiglaraviks teadvat nõusolekut. Puudutatud isiku seisund ei olnud määruse tegemise ajaks paranenud, ta oli jätkuvalt ebastabiilne ega suutnud otsustada adekvaatselt oma ravi vajaduse üle. Puudutatud isikul esineb endiselt raske psüühikahäire, millest tulenevalt ei suuda ta adekvaatselt hinnata enda tervislikku seisundit, käitumise tagajärgi ega ravivajadust. Puudutatud isiku käitumine on juhitud haiguslikust seisundist ning on seetõttu kontrollimatu ja ettearvamatu. Endale ohtlikkus seisneb selles, et isik võib asetada ennast haiguslikust seisundist tulenevalt elu ja tervist ohustavasse olukorda (haiguslikust seisundist tulenevalt on puudutatud isiku reaalsustaju häirunud ja ta käitub luululistel ajenditel ebaadekvaatselt). Teistele ohtlikkus seisneb selles, et isik võib kujutada otsest ohtu oma ettearvamatu ja ebaadekvaatse käitumisega (kandis nuge kaasas, et end väidetavate jälitajate eest kaitsta). Kuivõrd puudutatud isiku seisund ei ole alates hospitaliseerimisest oluliselt paranenud, ei ole tagatud patsiendi ohutu toimetulek haiglavälises keskkonnas. Puudutatud isik vajab oma psüühikahäirest tulenevalt pikemaajalist psühhiaatrilist ravi statsionaarsetes tingimustes ning on vähetõenäoline, et tema seisund võiks paraneda 4 ööpäeva jooksul. Puudutatud isik viibib psühhiaatriakliinikus mitmendat korda, mis näitab, et tema seisundi paranemine ja iseseisev toimetulek ei ole ilma pikaajalise haiglas viibimise ja ravita tõenäoline. Puudutatud isiku reaalsustaju on oluliselt häirunud, mis võib kujutada ohtu nii talle kui teda ümbritsevatele. Ilma adekvaatse ravita võib tema seisund halveneda, toimetulematus süveneda. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
7.Puudutatud isik esitas esindaja vahendusel määruskaebuse, paludes Harju Maakohtu 23. juuli 2021 määruse tühistada. Täidetud ei ole PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused. Puudutatud isik selgitas 21. juulil 2021 ärakuulamisel, et tal ei olnud sündmuskohal nugasid käes. Tervis on käest läinud. Ravimeid ei võta, sest need ei mõjunud hästi ning analüüsid olid kõik head. Puudutatud isikul on vaja firmasid juhtida, muidu öeldakse lepingud üles. Olukorra tõsidusest kodus tuleb küsida elukaaslase ja ta vanemate käest, kui teda ei usuta. Teda jälitavad pidevalt inimesed samade autodega. Terariistu kannab puudutatud isik oma turvalisuse tagamiseks. Puudutatud isik leiab, et ta ei pea haiglas olema. Kui antakse normaalne ravi, siis jätkaks kodus. Arstiga on tõsine konflikt, kuid uut arsti ei anta. Puudutatud isiku lähedastele on arst avaldanud tema kohta erinevaid diagnoose ja ta üldse ei teagi, mis õige on. Puudutatud isikul on vaja tööd teha ja ei ole aega haiglas niisama olla. Olukorda peab uurima. Uurija teab, et võõrad käivad elukohas. Puudutatud isik on kindlal veendumusel, et tema ohtlikkus endale
ei ole tõendatud. Määruskaebuse esitamiseni haiglas viibimine on isegi liiga pikalt kestnud. Igal juhul oli 4 päeva piisav ja edasine ravi on täiesti võimalik kodus.
8.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis avaldajale tähtaja seisukoha esitamiseks. Avaldaja vaidles kaebusele vastu.
9.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruste põhjendustega ning TsMS § 654 lg-st 6 (koosmõjus TsMS §-ga 659) tulenevalt neid ei korda. Vastuseks kaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
11.Maakohus asus õigesti seisukohale, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg 1 tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Sealjuures tugines maakohus psühhiaatrite arvamusele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus. Maakohus kuulas ära raviarsti, puudutatud isiku enda ja talle määratud esindaja. Psühhiaatrite arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire (täpsustamata psühhootiline episood F29), mis avaldus temal ümbritseva luululise taju, rohkete ja süvenevate paranoidsete jälitus- ja tagakiusamisluulumõtetena ning neist juhitud tugeva hirmutunde ja enesekaitsele suunatud meeleheitliku käitumisena (relvastumine enda ja elukaaslase kaitseks; põgenemine kodunt kaasas fileerimisnoad enesekaitseks). Puudutatud isik kujutas väga kõrget vägivaldse käitumise riski ümbritsevate suhtes. Psühhiaatrid ei pidanud tõenäoliseks puudutatud isiku seisundi paranemist ja tema ohutut toimetulekut kodustes tingimustes peale 4 päevast haiglaravi.
12.Puudutatud isiku hinnang enda ohutusele ja ravimeetmete kodus jätkamisele ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut tema tervislikule seisundile ega saa olla määrav PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Samuti ei ole asjakohased puudutatud isiku väited töökohustustest, mis ei võimalda tal haiglas viibida. Puudutatud isiku ravivajadus on piisavalt tõendatud psühhiaatrite arvamusega. Psühhiaatrite arvamusest nähtub, et puudutatud isiku käitumine on psühhootilistest elamustest lähtuvalt ettearvamatu ja ebaadekvaatne. Puudutatud isikul puudub haiguskriitika ning ta ei mõista ravivajadust ega suuda oma käitumist kontrollida, mistõttu on ta psühhiaatrilise haiglaravita ohtlik nii enesele kui ümbritsevatele. Määruskaebusest nähtub, et puudutatud isikul esinevad endiselt luulumõtted, kavatsus enesekaitsemeetmete rakendamiseks ning puudutatud isik eitab jätkuvalt haiguse olemasolu. Seega ei olnud puudutatud isiku seisund kaebuse esitamise ajaks paranenud ning oli olemas vajadus haiglaravi jätkamiseks.
13.Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh ka puudulik haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt Riigikohtu 14. veebruari 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14.1). Määruskaebuse vastusest nähtuvalt puudub puudutatud isikul haiguskriitika ning ta ei tunnista oma agressiivset käitumist ega ohtlikkust iseendale. Seega asus maakohus põhjendatult seisukohale, et ravita jäämisel võib puudutatud isik oma käitumisega olla ohtlik nii endale kui ümbritsevatele. Puudutatud isik avaldas ärakuulamisel, et ta ei võta talle määratud ravimeid, millest nähtub, et kodus ta ravimeid võtma ei hakka. Seega ei ole puudutatud isik võimeline ise ennast väljaspool raviasutust ravima, mistõttu puudub põhjus arvata, et muu psühhiaatriline ravi võiks puudutatud isiku suhtes olla küllaldane.
14.Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldused põhjendatud ja täidetud olid tingimused esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamiseks. Seega jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.
15.Määruskaebusmenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.
16.TsMS § 543 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.