Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus X suhtes esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest olenematu ravi pikendamiseks 40 päevani
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 04. juuni 2021. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
X määruskaebus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti (registrikood 90006399)
Regionaalhaigla
Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Annemarie Kunila Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 04. juuni 2021. a määruse resolutsioon muutmata, kuid täiendada määruse põhjendusi.
2.Jätta X määruskaebus rahuldamata.
3.Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib määruskaebuse esitada isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS §-s 536 lg 2 nimetatud isikud (isiku abikaasa ja muud isikuga koos elavad pereliikmed; isiku eestkostja; isiku nimetatud usaldusisik; rehabilitatsioonimeeskonna liikmed; kinnise asutuse, kus isik viibib, juht või tema määratud ametiisik) ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Määruskaebuse saab esitada Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) psühhiaatriakliiniku valvearst KK esitas
2.juunil 2021 Harju Maakohtule taotluse kohaldada X (puudutatud isik) suhtes esialgse 1(5)
õiguskaitse korras tahtest olenematut ravi neljaks päevaks ja pikendada esialgset õiguskaitset 40 päevani. Taotluse kohaselt viibib puudutatud isik psühhiaatriakliinikus alates 01. juunist 2021 ja alates kella 01:57 rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule. Oma psüühikahäire tõttu on puudutatud isik ohtlik ümbritsevatele ja iseendale ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu. Puudutatud isik ei ole võimeline ravivajadust ise hindama. Arvestades puudutatud isiku tervislikku seisundit ei ole tema psüühilise seisundi paranemist alust prognoosida nelja ööpäeva vältel. Arvestades eeltoodut taotles avaldaja rakendada puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja ühtlasi pikendada seda 40 päevani ning lubada kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 40 päeva arvestades tahtest olenematu ravi otsusest. Taotlusele lisatud psühhiaatri arvamuse kohaselt hospitaliseeriti puudutatud isik kodust politsei ja kiirabi saatel. Ema andmetel oli puudutatud isik haiglaravi järgselt neli päeva heas seisundis, kuid seejärel muutus kinniseks; oli rahutu ja pinges, vaatas korduvalt poole tunni kaupa ühte punkti; hakkas vähem sööma ja viimased paar päeva polevat üldse söönud; mängis pehmete mänguasjadega ja pani neid magama. Haiglasse sattumise ööl oli tulnud ema voodisse ja ema palvetele ära minna ei reageerinud. Ema ja noorem vend hakkasid puudutatud isikut kartma, ema helistas häirekeskusesse. Käesolevaks ajaks ei ole puudutatud isiku seisund paranenud, tema selgitused enda käitumise osas on lakoonilised ja rigiidsed, isik normaliseerib kõike, jääb tugev kahtlus dissimulatsioonile. Puudutatud isik keeldub haiglaravist, haiguskriitika puudub, ravimite tarvitamise vajadust kodus eitab. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire ägeda psühhoosi näol, isikul puudub haiguskriitika ning koostöövalmidus raviks. Ravita jäämisel võib ta oma ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega olla ohtlik nii endale kui ümbritsevatele. Tema seisundit ja häire iseloomu arvestades ei ole tõenäoline tema paranemine adekvaatse toimetulekuni järgnevate päevade jooksul. Varasemate hospitaliseerimiste kohta on arvamuses välja toodud järgmised asjaolud. Viimased 1 aasta ja 8 kuud enne esmakordset hospitaliseerimist puudutatud isik tööl ei käinud, oli kodus ja kellegagi ei suhelnud. Lõpuks muutus ärrituvaks, sõimas, ropendas, ründas põhjuseta oma ema, mistõttu toimetasid kiirabi ja politsei ta haiglaravile. Talle vormistati tahtest olenematu ravi otsus, osakonda toimetamisel ta põgenes ja kättesaamisel käitus agressiivselt, ründas personali. Raviga isiku seisund paranes minimaalselt, ta lahkus haiglast omavoliliselt jalutuskäigu ajal ning osakonda tagasi ei pöördunud. Peale haiglast lahkumist isik psühhiaatrite vaatevälja ei sattunud. Teistkordselt hospitaliseeriti isik tahtest olenematu ravi alustel 15.04.–21.05.2021. Puudutatud isik toodi haiglasse kiirabi ja politsei poolt, ema andmetel muutus poeg kodus kinniseks, ei suhelnud, sõi vähe. Paar kuud varem muutus mitmel korral isa vastu agressiivseks, peksis teda. Kaks päeva enne hospitaliseerimist läks puudutatud isik ema töökohta lasteaias ja hakkas kõikide kabinettide ustele koputama ning tahtis kõigile rääkida kuidas isa teda peksis. Kuna ta veenmisele ei kuuletunud ja lasteaiast ei lahkunud, siis oli ema sunnitud kutsuma politsei, kes ta lasteaiast ära toimetas. Päev enne hospitaliseerimist järgnes patsient emale tööle ja tahtis koos temaga lasteaias viibida. Lõpuks hoidis ta ema trammipeatuses kinni, laskmata tal tööle minna. Haiglaravi vältel avaldas puudutatud isik isa suhtes paranoilisi luulumõtteid, proovis kahel korral haiglast põgeneda, ründas kaaspatsienti ja turvameest. Haiglaravil olles haiguskriitikat ei tekkinud, väljakirjutamise järgselt toetusravi tarvitama ei hakanud.
2.Maakohus rakendas 2. juuni 2021 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ja määras paigutada puudutatud isik psühhiaatriakliinikusse tähtajaga kuni 4 päeva alates tema 01. juunist 2021 kell 01:57 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest. 2(5)
Puudutatud isikule määratud esindaja on isiku ära kuulanud.
Maakohtu määrus ja selle põhjendused
4.Maakohus pikendas 4. juuni 2021 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema 1. juunist 2021.a kell 01:57 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest. Maakohus kuulas ära puudutatud isiku, raviarsti ning puudutatud isiku esindaja. Maakohus märkis, et raviarst TT selgitas ärakuulamisel, et isikul esineb äge skisofreenia taoline häire. Puudutatud isikul on psühhootiline, paranoiline luulu isa suhtes, ema suhtes luululiste laienditel rünnanud. Ründas viimane kord patsiente, arste. Puudutatud isik kodus ravimeid ei võtnud. 4-5 päeva oli tavapärane, siis hakkas käituma veidralt. Isaga oli väidetavalt konflikt ja nad maadlesid. Kodus ei saa teda ravida, kuna ta ei ole nõus ravimeid võtma. Ravimid on välja ostmata. Maakohus märkis, et esindaja toetab taotlust. Maakohus leidis, et ravi läbiviimine puudutatud isiku suhtes ei ole muul viisil võimalik ning kohtu hinnangul on alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Isikul esineb psüühikahäire, tema käitumine on psühhoosielamustest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui teistele. Samuti ei ole väljaspool haiglat tagatud ega kontrollitav ravimite korrektne manustamine. Kohus leidis, et kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on täidetud ja viivitusega võib kaasneda oht isikule endale ja teistele isikutele. Käesolevat seisundit arvesse võttes vajab isik hospitaliseerimist. Vabatahtliku ravi korral võib isik vabalt haiglast lahkuda, mis toob kaasa ravi katkemise ja ravi ebaõnnestumise, mis ei ole isiku huvides. Kohus andis loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Määruskaebus
5.Puudutatud isik esitas esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse, et haiglast koheselt lahkuda. Puudutatud isik leiab, et ravi pikendamine oli põhjendamatu, sest haiglasse tõi kiirabi teda ema liialdatud muretsemise pärast tema tervise pärast. Puudutatud isik tundis ennast lihtsalt füüsiliselt halvasti, keetis endale kuuma teed ja toimetas öösel köögis. Ema arvas, et ta on haigestunud ning kutsus kiirabi, et temalt lihtsalt analüüsid võetaks. Kuid kiirabi tõi puudutatud isiku hoopis psühhiaatriakliinikusse. Esimese nelja päeva jooksul oleks arstid pidanud aru saama, et ta ei vaja psühhiaatrilist ravi. Kuid arstide eksliku arvamuse alusel pikendas kohus mittevajalikku ravi. Puudutatud isik kinnitab, et haiglas ei ole ta siiski ravist keeldunud, kuid pärast haiglast väljakirjutamist ta arsti poolt soovitatavaid depoosüste tegema ei lähe, sest neid ta ei vaja. Menetluse edasine käik
6.Avaldaja vaidleb määruskaebusele vastu ja leiab, et eeldused puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamiseks olid täidetud. Avalaja tõi välja, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire – F23.2: äge skisofreeniataoline psühhootiline häire ägeda stressita. Isik keeldus haiglaravist, tal puudus haiguskriitika, ravimite tarvitamise vajadust kodus eitab. Avaldaja selgitab, et puudutatud isik ohustab ebaadekvaatse psühhoosielamustest juhitud käitumisega nii ümbritsevaid kui iseend. Arvestades isiku varasemalt psühhoosielamustega kaasnenud 3(5)
luulumõtetest tulenevat vägivaldset käitumist ümbritsevate suhtes (ähvardused ja rünnakud enda vanemate, haigla personali ja teiste patsientide suunal), tema varasemat riskikäitumist (autoga kihutamine) ja haiglasse sattumisele eelnevatel päevadel söögist keeldumist, on tõenäoline haigusest tuleneva ohtlikkuse suurenemine. Isikul puudus hospitaliseerimisel haiguskriitika, ta keeldus nii saabumisel kui järgnevalt ravikoostööst eitades endal psüühikahäire olemasolu. Tulenevalt koostöövalmiduse puudumisest nii haiglaravi eelselt kui selle alustamisel polnud muu psühhiaatriline abi küllaldane.
7.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on lõppjärelduses õige ning maakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid täiendada tuleb määruse põhjendusi (TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 21). Määruskaebus jääb rahuldamata.
9.Puudutatud isik leiab, et ta ei vaja psühhiaatrilist abi. Seetõttu kontrollib kolleegium määruskaebuse lahendmaisel, kas PsAS § 11 lg-s 1 sätetstatud eeldused tahtest olenematu ravi kohaldamiseks olid täidetud.
10.Kolleegium leiab, et maakohus jättis nõuetekohaselt põhjendamata PsAS § 11 lg-s 1 sätetstatud eeldused tahtest olenematu ravi kohaldamiseks. Kolleegium saab selle minetuse kõrvaldada, hinnates PsAS § 11 lg-s 1 sätetstatud eeldusi.
11.PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata (edaspidi tahtest olenematu ravi), ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
11.1.Maakohus ei ole nõuetekohaselt tuvastanud, milline raske psüühikahäire on puudutatud isikul diagnoositud rahvusvahelise psüühika- ja käitumishäirete klassifikatsiooni RHK-10/V järgi. Kolleegium saab selle minetuse kõrvaldada. PsAS § 2 p 1 kohaselt on psüühikahäire kehtivale rahvusvahelisele psüühika- ja käitumishäirete klassifikatsioonile vastav psüühiline seisund või käitumishäire. Vastuses määruskaebusele tõi avaldaja välja, et puudutatud isikul on diagnoositud raske psüühikahäire – F23.2: äge skisofreeniataoline psühhootiline häire ägeda stressita, mis on välja toodud ka rahvusvahelise psüühika- ja käitumishäirete klassifikatsioonis RHK-10/V. Seega on täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 1 nimetatud eeldus.
11.2.Maakohus on jätnud tuvastamata, milles isiku ohtlikkus endale ja teistele täpselt väljendub. Piisav ei ole viitamine üksnes avalduses väljatoodud asjaoludele ja raviarsti öeldule ning piirduda ei saa üksnes üldise konstateeringuga isiku ohtlikkuse kohta, iseäranis iseendale ja teistele, vaid tuleb põhjendada, milles võib ohtlikkus väljenduda Kolleegium selgitab, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata kõrgendatud standardite kohaselt ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud 4(5)
ajalise distantsiga (st isik võib kõige lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks) ning et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline (vt nt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 39.2). Kolleegium selgitab, et üksnes ravimite tarvitamisest keeldumine ei näita isiku ohtlikkust endale ja teistele. Eelkõige saab isiku ohtlikkus väljenduda füüsilises ohus isiku enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale (vt nt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 39.2). Kollegiumi hinnangul on puudutatud isik ohtlik eelkõige teistele, sest puudutatud isik on muutunud teiste suhtes vägivaldseks – avaldaja tõi välja, et puudutatud isik ründas kaaspatsienti ja turvameest. Samuti on puudutatud isik rünnanud oma isa ja hoidnud ema trammipeatuses kinni, laskmata tal tööle minna. Puudutatud isik läks ema töökohta lasteaias ja hakkas kõikide kabinettide ustele koputama ning tahtis kõigile rääkida, kuidas isa teda peksis. Puudutatud isikule kutsuti lasteaeda politsei, kuna ta ei olnud nõus ära minema. Puudutatud isik on avaldanud soovi koos emaga lasteaeda kaasa minna. Kolleegium leiab, et puudutatud isik võib lasteaias selliselt käitudes ka lastes hirmu tekitada ja nende julgeolekut ohustada. Lastele peab olema igasugune oht välistatud. Puudutatud isiku ettearvamatu käitumise tõttu ei ole oht lastele välistatud, kui puudutatud isik ilma loata lasteaeda läheb ja seal kohatult käitub ega nõudmisel lahku. Eeltoodust tulenevalt on täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 2 nimetatud eeldus.
11.3.Maakohus ei ole piisavalt põhjendanud, miks ei ole isiku ohtlikkust endale või teistele võimalik vältida muul viisil kui kinnises asutuses sundraviga. Kolleegium saab selle minetuse kõrvaldada. Muude abinõude kasutamise võimatus eeldab seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (vt nt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 40). Kolleegiumi hinnangul ei ole muu psühhiaatriline abi küllaldane, sest puudutatud isikul puudub haiguskriitika. Puudutatud isik eitab endal psühhikahäre olemasolu ja ei võta kodus ravimeid ning ravimid on välja ostmata. Ärakuulamisel maakohtu poolt on puudutatud isik leidnud, et ravimite kasutamine on vabatahtlik. Määruskaebuses on puudutatud isik avaldanud, et pärast haiglast välja saamist ta arsti poolt soovitatud depoosüste tegema ei lähe, sest neid ta ei vaja. Puudutatud isik ei ole nõus koduses keskkonnas ravimeid võtma. Seega ei ole puudutatud isiku suhtes muu psühhiaatriline abi küllaldane.
12.Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et psühhiaatrilise abi seadus (PsAS) § 11 lg 1 ja TsMS § 534 lg 1 ja 5 tulenevad tingimused on täidetud ja puudutatud isiku määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
13.Puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja sellega seotud menetluse kulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud avaldajal puuduvad. Riigi õigusabi korras kaebuse esitajale määratud esindaja tasu määrab kohus kindlaks eraldi määrusega. (allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar, Ele Liiv, Peeter Pällin
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.