Vahur-Peeter Liin, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest
Tsiviilasi
A.A. hagi Eesti Vabariigi (Justiitsministeeriumi kaudu) vastu ebakvaliteetse tervishoiuteenuse osutamise tuvastamiseks, kvaliteetse tervishoiuteenuse osutamiseks ja mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 8. märtsi 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A.A. apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellant): A.A. (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Rein Napa Kostja (vastustaja): Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu), volitatud esindaja Tiiu Miller
Menetluse liik
kirjalik menetlus
1(10)
RESOLUTSIOON:
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 8. märtsi 2021. a otsus muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulud A.A. kanda. Eesti Vabariigil apellatsioonimenetluses kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
3.Vabastada A.A. apellatsioonkaebuselt tasumisele kuuluva riigilõivu 300 eurot (mille tasumisest hageja oli Tartu Ringkonnakohtu 15. aprilli 2021. a määruse alusel apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud) riigituludesse tasumise kohustusest.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.A.A. (hageja) esitas 5. novembril 2018 Tartu Maakohtule hagi Eesti Vabariigi (Justiitsministeeriumi kaudu; kostja) vastu, milles palus hilisemaid täpsustusi arvestades tuvastada, et Tartu Vanglas ei ole hagejal diagnoositud X (X) ravitud ning kohustada kostjat hagejal diagnoositud X-d (Rahvusvaheline Haiguste Klassifikatsiooni (RHK) järgi X ja X) ravima vastavalt X ravijuhistele. Samuti palus hageja mõista kostjalt tema kasuks välja mittevaralise kahju hüvitamiseks õiglane hüvitis vastavalt kohtu äranägemisele. Hageja esitas 7. märtsil 2019 samad nõuded ka Tartu Vangla psühhiaatri Siim Kaili vastu. S. Kaili vastu esitatud hagi menetleti tsiviilasjas nr 2-19-3631. 15. mai 2019. a määrusega liitis maakohus tsiviilasjas nr 2-19-3631 menetletava hagi ühte menetlusse käesolevas tsiviilasjas menetletava hagiga, tsiviilasja numbriks jäi 2-18-16580. 16. septembri 2019. a kohtuistungil loobus hageja hagist S. Kaili vastu, maakohus võttis loobumise 23. septembri 2019. a määrusega vastu ning lõpetas S. Kaili vastu esitatud nõuete osas asjas menetluse (II kd, tl 106).
2.Hagiavalduse kohaselt on hagejal Tartu Vanglas tema raviarsti dr. Siiri Ambre poolt diagnoositud psühhiaatrilise haigusena X – X, mida kostja ei ole kohaselt ravinud. X
2(10)
ravimata jätmisel suureneb oht teiste psüühika- ja käitumishäirete kujunemisele, psühhoaktiivsete ainete kasutamisele ja ühiskonnast väljalangemisele. Hageja on jäänud ilma kvaliteetsest arstiabist ja kostja tegevusetuse tõttu on halvenenud tema psüühiline tervis ja see halveneb ravita jätmisel järjepidevalt veelgi. Kostja süülise käitumisega on hagejale tekitatud mittevaraline kahju, mis seisneb tema elukvaliteedi languses väljendununa kiires ja kergesti ärrituvuses, suutmatuses juhtida oma käitumist, puudulikus tähelepanuvõimes, püsimatuses ja üliaktiivsuses ning impulsiivsuses. Kostja ei ole tellinud Tartu Vangla meditsiiniosakonnale ravimeid, mida kasutada hagejal diagnoositud psüühiliste haiguste raviks ja hageja tervislik seisund on seetõttu halvenenud. Eesti Töötukassa 29. novembri 2018. a otsusega on hageja töövõime tulenevalt temal diagnoositud haigustest hinnatud puuduvaks viieks aastaks, kuni 15. novembrini 2023.
3.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 762 lg-st 1 võib raviveaga olla tegemist siis, kui ravi ei vasta vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele või tervishoiuteenuse osutaja ei ole patsiendi ravimisel olnud hoolas. Arstiteaduse üldise taseme selgitamisel lähtutakse esmalt ravijuhistest. Hageja poolt kohtule esitatud ravijuhisest nähtub, et X on psüühikahäire, mida diagnoositakse lapse- ja noorukieas. Hageja ei ole esitanud tõendeid, et temal on lapse- või noorukieas diagnoositud X-d. Hageja viitab küll Tartu Vanglas 25. augusti 2014 dr. S. Ambre pandud diagnoosile X, kuid jätab avaldamata, et tegemist on diagnoosiga, mis on pandud üksnes hageja ütluste alusel. Seega on tegemist hüpoteetilise diagnoosiga. Hageja X diagnoos ei kinnistu hiljem vangistuse jooksul pandud diagnoosides. Tartu Vangla psühhiaater dr. S. Kail on eeltoodut hagejale ka kirjalikult selgitanud, sama on teinud ka Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja Ingrid Mesila. Tartu Vangla ei ole pidanud vajalikuks teostada uuringuid hageja X diagnoosi kinnistamiseks. Hageja põhidiagnoos on "X" (X). Hagejal raviti vanglas selle isiksusehäirega kaasnevaid emotsionaalseid sümptomeid. Hageja sai sümptomaatilist ravi. X häiret võib küll täiskasvanueas diagnoosida, kuid kui on lisandunud psühhoaktiivsete ainete kuritarvitamine, hagejal puhul amfetamiini sõltuvus, tuleb diagnoosida seda, mitte eelnevalt olnut. Kostja hinnangul vastab Tartu Vanglas hagejale osutatud ravi arstiteaduse üldisele tasemele. Rohte ei saa määrata vastavalt patsiendi soovile ja hageja ei ole tõendanud, et kostja on seoses ravimite X või X määramata jätmisega osutanud ebakvaliteetset teenust või olnud hooletu. Hagejale Tartu Vanglas osutatud psühhiaatrilise ravi kvaliteedi osas on Sotsiaalministeeriumi tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon 21. märtsil 2019 andnud hinnangu, et hagejale on tehtud vajalikud uuringud ja analüüsid ning ravi on olnud kvaliteetne.
MAAKOHTU LAHEND
4.Maakohus jättis hagi 8. märtsi 2021. a otsusega hageja nõuded ebakvaliteetse tervishoiuteenuse osutamise tuvastamiseks ja ravima kohustamiseks läbi vaatamata. Nõude mittevaralise kahju väljamõistmiseks jättis kohus rahuldamata. Menetluskulud 3(10)
jättis kohus hageja kanda, vabastas hageja ekspertiisikulude ja riigilõivu riigituludesse maksmise kohustusest ning jättis ekspertiisikulud 1875 euro ulatuses ja riigilõivu 270 eurot riigi kanda.
4.1.Hageja väidete kohaselt ei osutanud kostja hagejale lepingust ega seadusest tulenevatele nõuetele vastavat tervishoiuteenust, kuna ei määranud hagejale X ravijuhisele vastavat ravi ning X ravimata jätmine on põhjustanud hagejale terviserikked, teiste psüühika- ja käitumishäirete kujunemise ning sellest tulenevalt mittevaralise kahju. Seega on kostja väidetavad rikkumised üheks kahju hüvitamise nõude eelduseks, mida kohus peab asja lahendamisel hindama ning järelikult puudub hagejal selles osas iseseisev tuvastushuvi. Kohus leidis, et on nõude ebaõigesti menetlusse võtnud, ning jättis nõude tuvastada, et Tartu Vanglas ei ole hagejal diagnoositud X-d ravitud, tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata.
4.2.Samuti jättis kohus tulenevalt vangistusseaduse (VangS) § 49 lg-st 1 ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 1 lg-st 21 TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata hageja kohustamisnõude. Hageja kohustamisnõudega ei ole võimalik hageja taotletavat eesmärki saavutada.
4.3.VÕS § 128 lg 5 järgi hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lg 1 kohaselt võib lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest mittevaralise kahju hüvitamist nõuda juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Poolte vahel on tervishoiuteenuse osutamise leping VÕS § 758 lg 1 tähenduses. Hageja tugineb lepingu rikkumisele. VÕS §-st 762 ning § 770 lg-test 1 ja 4 tuleneb, et kostja kui tervishoiuteenuse osutaja saab vastutada eelkõige patsiendi kui lepingu teise poole ees lepingurikkumisega viimasele tekitatud mittevaralise kahju eest ning seejuures on patsiendile hüvitatav üksnes selline mittevaraline kahju, mis on seotud temal terviserikke tekkimisega tingituna diagnoosi- või raviveast, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida. VangS 49 lg 1 ja TTKS § 1 lg 21 kohaselt korraldatakse tervishoidu vanglas tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel, arvestades vangistusseadusest tulenevaid erisusi. TTKS § 2 lg 1 esimese lause kohaselt on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. VangS § 52 lg 2 järgi arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. Vastavalt TsMS § 230 lg 1 esimese lausele peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 770 lg 3 kohaselt peab tervishoiuteenuse osutaja ja VÕS § 758 lg-s 2 nimetatud isiku vastutuse aluseks olevat asjaolu tõendama patsient, välja arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata. 4(10)
Kuivõrd kostja on hagejale tervishoiuteenuse osutamise nõuetekohaselt dokumenteerinud, tuleb tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu tõendada hagejal. Hagi rahuldamiseks peab hageja tõendama, et kostja tervishoiuteenuse osutajana rikkus kohustust, ta on süüdi kohustuse rikkumises, hagejal on tekkinud mittevaraline kahju ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Kohtu hinnangul ei ole leidnud käesolevas asjas tõendamist, et hagejale vanglas osutatud tervishoiuteenus (ravi) ei olnud nõuetekohane. Kuigi hageja tervisekaardi andmetest nähtuvalt on hagejal 11. juunil 2014 diagnoositud X ning 25. augustil 2014 X, siis nimetatud kuupäevadel tehtud sissekannetes psüühilise seisundi kirjeldused ei kinnita eelnimetatud psüühikahäirete esinemist. Varem ega hiljem ei ole neid psüühikahäireid hagejal diagnoositud. Hagejal esinev psüühikahäire, "X", on püsiva iseloomuga ning selle süvenemine ega paranemine ei ole võimalik. Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni poolt 21. märtsil 2019 antud hinnangu kohaselt on hagejat ravitud vastavalt hageja terviseseisundile. Kinnipeetavale on tehtud vajalikud uuringud ja analüüsid. Metüülfenidaati ei ole määratud meditsiiniliste vastunäidustuste esinemiste tõttu ja hagejale osutatud psühhiaatriline ravi on olnud kvaliteetne. Samuti nähtub ekspertkomisjoni protokollist, et hageja tervisekaardis on dokumenteeritud 31. oktoobril 2013, et hageja on tarvitanud narkootilist ainet amfetamiini. Hageja raviarst S. Kail on vastuses kohtule märkinud, et kuivõrd hagejal on sõltuvus amfetamiinist, siis ei saa talle määrata ravimeid, mille toimeaineks on metüülfenidaat, sest stimulaatorite kasutamine raviks on narkomaania puhul vastunäidustatud. Ka kohtu poolt määratud kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia ekspertiisi käigus jõudsid eksperdid järeldusele, et hageja on saanud vanglas asjakohast ravi. Eksperdid on märkinud, et hagejal võisid esineda lapseeas täpsustamata käitumis- ja tundeeluhäired, mis tõenäoliselt mõjutavad mingil määral hageja psüühilist seisundit praeguse ajani. X esinemise kohta hagejal lapseeas pole objektiivseid tõendeid. Teismelise east hakkas hageja regulaarselt kuritarvitama psühhoaktiivseid aineid, mis on mõjutanud tema edasist psühhoemotsionaalset arengut. Vanglas viibimise ajaks aastatel 2015–2020 oli hagejal kujunenud välja raskekujuline sõltuvus mitmetest psühhoaktiivsest ainest ja segatüüpi isiksushäire, mille leevendamiseks sai ta vanglas asjakohast ravi. Eksperdid on seisukohal, et hageja psüühiline seisund vastab praegusel ajal Rahvusvaheline Haiguste Klassifikatsiooni versioon 10 (RHK-10) kohaselt järgmiste psüühikahäirete diagnostilistele kriteeriumitele: X, X. Samuti märgivad eksperdid, et pärast vanglast vabanemist ei ole hageja järginud ravisoovitusi ja on jätkuvalt kuritarvitanud psühhoaktiivseid aineid, mis halvendavad jätkuvalt tema psüühilist seisundit ja raskendavad psühhiaatrilise abi ja rehabilitatsiooniteenuste osutamist. Kokkuvõttes leidis kohtu hinnangul tõendamist, et hagejale osutatud tervishoiuteenus vastas vajalikule tasemele ja hageja sai kostjalt tervishoiuteenust tavaliselt oodavast hoolsusest lähtuvalt. Esitatud tõenditega on ümber lükatud hageja väide, et ta vajaks teistsugust ravi kui talle oli määratud. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja tervishoiuteenuse osutajana rikkunud VÕS §-st 762 tulenevat kohustust, mistõttu tuleb hagi mittevaralise kahju väljamõistmiseks jätta rahuldamata. 5(10)
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Hageja palub 5. aprillil 2021 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tervikuna tühistada ning teha uue otsuse, millega tuvastada, et kostja ei ole hagejal X-d ravinud ning rahuldada hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõue, mõistes kostjalt hageja kasuks välja õiglase hüvitise vastavalt kohtu äranägemisele. Hageja palub jätta menetluskulud mõlemas kohtuastmes kostja kanda. Kaebuse põhjenduste kohaselt rikkus maakohus asja menetlemisel oluliselt menetlusõiguse norme (TsMS § 232 lg 1, § 442 lg 8) ning eksis materiaalõigusnormide kohaldamisel ja tõlgendamisel. See on viinud ebaõigete järelduste ja kohtuotsuse tegemiseni.
5.1.Hageja nõudeid läbi vaatamata jättes on maakohus kohaldanud valesti nii menetluskui ka materiaalõiguse norme. TsMS § 423 lg 1 p 4 järgi jätab kohus hagi läbi vaatamata, kui kohtu menetluses on samade poolte vahel asi sama eseme kohta samal alusel. Hagejale teadaolevalt ei ole kohtu menetluses sama eseme kohta samal alusel veel teist asja, kus tema oleks üheks kohtumenetluse pooleks. Seega on maakohus TsMS § 423 lg 1 p 4 valesti kohaldanud.
5.2.Maakohtu otsuse põhjendustest ei nähtu, kuidas ja miks ei oleks hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada tulenevalt VangS § 49 lg-st 1 ja tervishoiuteenuste TTKS § 1 lg-st 21. Kuigi ka põhjenduste puudumine kohtuotsuses oleks selle tühistamise ja uue otsuse tegemise aluseks, ei taotle hageja esitatud kohustamisnõude osas uue otsuse tegemist, sest on karistuse kandmiselt vabanenud ja Tartu Vangla teda enam ravida ei saa.
5.3.Raviarst dr. S. Ambre viis 2014. a-l, enne hagejal X diagnoosimist läbi diagnoosi püstitamiseks ja kinnitamiseks vajalikud testid ja uuringud. X ravijuhendite kohast ravi aga ei saanud alustada, kuna dr. S. Ambre suri ja edaspidi väitsid Tartu Vangla meditsiiniosakonna töötajad hagejale, et neid, dr. S. Ambre diagnoosi puudutavaid dokumente vanglas ei ole ja need on kadunud. Mingisugust ravi seoses dr. S. Ambre püstitatud X-diagnoosiga kostja hagejale ei võimaldanud, samuti ei viinud kostja läbi vajalikke uuringuid ja teste lükkamaks ümber püstitatud X diagnoosi. Neid hageja väiteid ei seadnud maakohtu menetluses kahtluse alla ka kostja, pigem kinnitas neid. Kostja süü seisnebki selles, et ta ei ole pärast patsienti puudutavate, tema terviseseisundit kajastavate dokumentide kadumist viinud läbi uusi teste ja teostanud uuringuid, mille alusel diagnoosida kinnipeetaval X esinemist (või mitteesinemist), seega ei ole kostja osutanud hageja tervishoiuteenust kohaselt ja patsiendile oodatava ning lootuspärase hoolsusega. Kohtuotsuses puuduvad põhjendused, miks maakohus ei nõustunud hageja nende, menetluses korduvalt esitatud väidetega. Maakohus on põhjendamatult nõustunud kohtupsühhiaatria-kohtupühholoogia kompleksekspertiisi eksperdiarvamusega ja tervishoiteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni hinnanguga, et hagejale osutatud tervishoiuteenus vastas vajalikule tasemele ja hageja sai kostjalt tervishoiuteenust tavaliselt oodavast hoolsusest lähtuvalt. Hageja ei nõustu ekspertide vastusega esitatud küsimustele, et X esinemise kohta hagejal lapseeas pole objektiivseid tõendeid. Selliseid tõendeid ei saagi olemas olla, sest on väheusutav, et möödunud sajandi 80-ndate aastate keskel oli X kui psüühiline haigus üldse 6(10)
eraldi haigusena RHK-s välja toodud ja et olemas oli metoodika selle diagnoosimiseks. Samuti ei nõustu hageja väitega, et praegu ei ole seda võimalik diagnoosida, kuna hageja psüühika on oluliselt mõjutatud kestvast psühhoaktiivsete ainete kuritarvitamisest. Hagejal diagnoositi X tema viibimise ajal kinnipidamisasutuses 2014. a-l. Kuni vabanemiseni 2020. a-l ei olnud hagejal võimalik psühhoaktiivseid aineid kuritarvitada. Hageja taotluse kordusekspertiisi määramiseks jättis maakohus rahuldamata.
6.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja jääb menetluses varasem avaldatud seisukohtade juurde ja palub käsitleda neid vastuväidetena apellatsioonkaebusele. Maakohus ei ole otsuse tegemisel rikkunud õigusnormi, samuti ei ole asjas kogutud tõendite või asjaolude pinnalt alust teha vaidlustatud otsusest erinevat otsust. Ükski apellatsioonkaebuses toodud põhjus ei anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Maakohus jõudis kõiki tõendeid kogumis hinnates järeldusele, et osutatud tervishoiuteenuse (ravi) mittenõuetekohasus ei ole menetluse käigus tõendamist leidnud. Põhjendused, kuidas kohus sellise järelduseni jõudis, on jälgitavad ja seostatud asjas tuvastatud asjaoludega. Seega on maakohus täitnud piisaval määral põhjendamiskohustust. Asjaolu, et maakohus ei ole eraldiseisvalt kõiki hageja väiteid eraldiseisvalt analüüsinud, ei tähenda, et maakohus oleks rikkunud põhjendamiskohustust. Apellatsioonkaebusest ei selgu, kuidas selliste väidete osas eraldiseisvate põhjenduste väljatoomine oleks viinud teistsuguse otsuse tegemiseni. Hageja viitab küll dr. S. Ambre poolt tehtud testidele, kuid miski hageja sellist väidet ei kinnita. Tartu Vanglal selliseid teste ei ole ja vanglal puuduvad ka andmed, et selliseid teste oleks hageja suhtes läbi viidud. Hageja heidab maakohtule ette, et viimane on põhjendamatult nõustunud kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi ekspertarvamusega ja tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni hinnanguga. Samas ei selgu apellatsioonkaebusest, millistest muudest tõenditest oleks kohus pidanud lähtuma ja mille pinnalt jõudma teistsugusele järeldusele. Hageja ei nõustu ekspertide vastusega esitatud küsimustele, et X esinemise kohta hageja lapseeas ei ole objektiivseid tõendeid. Sõltumata sellest, millistel põhjustel ei ole hagejal lapseeas X-d diagnoositud, ei muuda see kostja hinnangul ebaõigeks ekspertide järeldust, et sellekohased objektiivsed tõendid puuduvad. Kuigi hageja ei nõustu ka sellega, et käesolevalt ei ole võimalik tal X-d diagnoosida, ei anna üksnes hageja teistsugune arusaam ja ekspertide seisukohtadega mittenõustumine alust pidada erialaspetsialistide järeldusi ebaõigeteks. Põhjendamatu on hageja etteheide, et kaebuse läbi vaatamata jätmisel on maakohus tuginenud ebaõigesti TsMS § 423 lg 1 p-le 4. Hageja nõue hüvitise saamiseks tugineb samadele asjaoludele, kui tema esitatud tuvastusnõue. Kuna maakohtu hüvitise saamise nõude üheks eelduseks on ka ebakvaliteetse tervishoiuteenuse osutamise tuvastamine, siis ei saa TsMS § 423 lg 1 p-le 4 tuginemist pidada ebaõigeks.
7(10)
Kohustamisnõude läbi vaatamata jätmist puudutavad etteheited on asjakohatud ega anna alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks. Hageja ei taotle kohustamisnõude osas ringkonnakohtult uue otsuse tegemist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning ükski apellatsioonkaebuse väide ei anna alust otsuse tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.
8.Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud maakohus materiaalõiguse kohaldamisel. Samuti ei ole ringkonnakohus tuvastanud selliseid menetlusõiguse normide rikkumisi, mis võinuks viia maakohtu ebaõigete lõppjäreldusteni. Ringkonnakohus märgib, et Riigikohtu üldkogu on 28. juuni 2021. a määrusega asjas nr 321-30/19 muutnud varasemaid seisukohti kohtute pädevuse määramisel vaidlustes, mis puudutavad etteheiteid tervishoiuteenuse osutamise kohta kinnipidamisasutuses. Üldkogu asus viidatud lahendis (p-s 27) seisukohale, et kuna kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisel tuleb alati silmas pidada avalik-õiguslikku raamistikku (põhiseaduse § 28 lg 1, VangS §-d 49 jj, valdkonda reguleerivad määrused) ning raviteenuse osutamine erineb eraõiguslikule vormile vaatamata tavapärastest tervishoiuteenuse osutamise lepingutest, tuleb halduskohtumenetluse seadustiku § 4 lg 1 kohaldamisel kõik kinnipeetavate vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlused lugeda avalik-õiguslikeks. Üldkogu leidis oma määruse p-s 28, et kõiki kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlusi on pädevad lahendama halduskohtud. Eelmärgitu ei ole siiski käesolevas asjas tehtud maakohtu otsuse tühistamise aluseks (TsMS § 631 lg 3).
9.Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.1.TsMS § 368 järgi võib hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks esitada eeldusel, et hagejal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et X ravimata jätmine kui väidetav kostjapoolne rikkumine (raviviga) tuli hageja kahjunõude rahuldamise ühe eeldusena praegusel juhul niikuinii kindlaks teha. Nimetatud asjaolu eraldiseisvaks tuvastamiseks hagejal iseseisev tuvastushuvi puudub. Ka apellatsioonkaebusest ei selgu, milles hageja tuvastushuvi võiks seisneda. Kui hageja esitab lisaks sooritushagile tuvastushagi, mille eseme kohta tuleb nagunii teha otsustus sooritushagi kohta tehtava kohtulahendi põhjendustes, on tuvastushagi ja sooritushagi näol tegemist sama hagiga samade poolte vahel. Kui kohus on sellise tuvastusnõude menetlusse võtnud, on selle läbi vaatamata jätmine TsMS § 423 lg 1 p 4 alusel kooskõlas senise kohtupraktikaga (vt nt Riigikohtu 3. märtsi 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-13391, p 23 koos selles viidatud praktikaga).
9.2.Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse tervikuna ning märkinud, et otsuse põhjendustest ei nähtu, miks ei ole võimalik esitatud kohustamisnõudega (nõuega 8(10)
kohustada kostjat hagejal diagnoositud X-d ravima) hageja taotletavat eesmärki saavutada. Samas märgib hageja, et ei taotle kohustamisnõude osas ringkonnakohtult uue otsuse tegemist, kuna on praeguseks vanglast vabanenud. Kokkuvõttes jääb arusaamatuks, miks hageja maakohtu otsust kohustamisnõude läbivaatamata jätmise osas üldse vaidlustab. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu poolt otsuses viidatud VangS § 49 lg-st 1 ja TTKS § 1 lg-st 21 tehtud järeldused jäävad küll ebaselgeks, kuid kuna hageja on praeguseks hetkeks vanglast vabanenud, ei oleks kohustamisnõude esitamine nagunii enam asjakohane ning ringkonnakohus ei näe alust maakohtu otsuse muutmiseks. Muutunud asjaoludel on kokkuvõttes õige maakohtu järeldus, et esitatud kohustamisnõudega ei ole võimalik hageja taotletavat eesmärki saavutada (TsMS § 423 lg 2 p 2).
9.3.Hageja leiab, et maakohus on jätnud vastamata tema väitele, et pärast teda puudutavate ja tema terviseseisundit kajastavate dokumentide kadumist, ei ole kostja viinud läbi uusi teste ja teostanud uuringuid, mille alusel diagnoosida kinnipeetaval X esinemist (või mitteesinemist). Maakohus on asjas esitatud ja kogutud tõendite põhjal jõudnud järeldusele, et hagejale vanglas osutatud tervishoiuteenus vastas VÕS § 762 nõuetele (st arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal). Maakohtu põhjenduskäik otsuse tekstis on selge ja jälgitav. Sellega on maakohus sisuliselt vastanud ka hageja väitele, et talle tulnuks teha lisauuringuid hageja X diagnoosi kinnistamiseks. Dr. S. Ambre poolt hagejale pandud X diagnoosi puudutavate dokumentide kadumist ei ole maakohus tuvastanud ning kaebusest ei selgu, millised tõendid kadumist kinnitavad.
9.4.Hageja hinnangul on maakohus põhjendamatult nõustunud kohtupsühhiaatriakohtupühholoogia 23. oktoobril 2020. a kompleksekspertiisi eksperdiarvamusega (III kd, tl-d 2–38) ja tervishoiteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni 21. märtsi 2019. a hinnanguga (II kd, tl-d 77–78) hagejale osutatud tervishoiuteenuse kohta. Samas ei selgu apellatsioonkaebusest, milliste asja materjalide hulgas olevate tõendite põhjal oleks maakohus pidanud jõudma teistsugustele järeldustele. Ringkonnakohtu arvates on maakohus hinnanud esitatud ja kogutud tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 ning oma järeldusi otsuses TsMS § 436 ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt. Hageja mittenõustumine kohtu poolt tõenditest tehtud järeldustega ei anna iseenesest apellatsioonkaebuse rahuldamiseks.
9.5.Samuti ei nõustu hageja ekspertide arvamusega, et X esinemise kohta hagejal lapseeas pole objektiivseid tõendeid ning et praegusel ajal ei ole võimalik hagejal X-d diagnoosida, kuna tema psüühika on oluliselt mõjutatud kestvast psühhoaktiivsete ainete kuritarvitamisest. Ka nende etteheidete puhul ei selgu apellatsioonkaebusest, millised tõendid või ekspertiisi läbiviimist puudutavad asjaolud annaksid aluse ekspertide järeldustes kahelda. Üksnes hageja teistsugune arusaam ja ekspertide seisukohtadega mittenõustumine ei anna alust pidada ekspertide kui oma ala spetsialistide järeldusi ebaõigeteks. Ringkonnakohus rõhutab, et ekspertide arvamuse kohaselt puuduvad X esinemise kohta hagejal lapseas objektiivsed tõendid. Seega ei ole eksperdid piirdunud hinnangu andmisega sellele, kas hagejal oleks saanud lapseeas X-d diagnoosida, vaid kontrollinud (hüpoteesi), 9(10)
et X hagejal esines. Samuti ei muuda võimalik X esinemine hageja lapseeas ekspertide järeldust, et praegusel ajal ei ole hagejal võimalik enam X-d diagnoosida. Eelduslikult on tõene hageja selgitus, et kinnipidamisasutuses viibimise ajal ei olnud tal võimalik psühhoaktiivseid aineid kuritarvitada (vastupidist ei ole pooled väitnud ega maakohus tuvastanud). Samas nähtub asja materjalidest (sh ekspertiisiaktist), et hageja hakkas kuritarvitama psühhoaktiivseid aineid teismelise east ning vanglas viibimise ajaks oli tal juba välja kujunenud raskekujuline sõltuvus mitmetest psühhoaktiivsetest ainetest ja segatüüpi isiksushäire. Hageja närvisüsteemis ja psüühikas ainete mõjul tekkinud muutused on pöördumatud ning ei taaspöördu ka ainete tarvitamise lakkamisel (eksperdiarvamuse lk-d 35-36). Seega ei muuda asjaolu, et hageja ei saanud vangistuse jooksul psühhoaktiivseid aineid tarvitada, varem toimunut ega sellest tingitud mõjutusi.
10.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda.
11.TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kostja ei ole esitanud ringkonnakohtule menetluskulude kindlaksmääramise taotlust ning kulude kandmine ei nähtu ka asja materjalidest. Seega ei ole vaja menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata. Hagejale on 14. jaanuari 2019. a määrusega antud riigi õigusabi kohustusega hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud (I kd, tl 70). Hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse määrab kohus kindlaks eraldi lahendiga.
12.Ringkonnakohtu 15. aprilli 2021. a määrusega on hageja vabastatud riigilõivu summas 300 eurot tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel (III kd, tl-d 101–102). Kuna hagi jääb osaliselt läbi vaatamata ning muus osas rahuldamata, tuleks nimetatud menetluskulu hagejalt TsMS § 190 lg 2 ja lg 4 esimese lause alusel riigi kasuks välja mõista. Samas kontrollis ringkonnakohus menetlusabi andmisel hageja majanduslikku olukorda ning tuvastas, et apellatsioonkaebuse esitamise seisuga puudus hagejal vara, mille arvelt apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasuda. Ringkonnakohtule ei ole teada, et hageja majanduslik olukord on praeguseks hetkeks oluliselt paranenud. Samuti nähtub asja materjalidest hageja püsiv töövõimetus (I kd, tl-d 102–103). Eelmärgitut arvestades peab ringkonnakohus põhjendatuks vabastada hageja TsMS § 190 lg 7 alusel kõnealuse menetluskulu riigituludesse tasumise kohustusest.
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Vahur-Peeter Liin
Triin Uusen-Nacke
Indrek Parrest
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.