4.1.Võtta menetlusse Indrek Valtna avaldus kohtualluvuse kindlaksmääramiseks osas, mis puudutab nõuet Indrek Viiaski vastu.
4.2.Määrata, et Indrek Valtna hagi Indrek Viiaski ja Juha Mikael Vettaneni vastu, mis tuleneb 21.12.2011. a sõlmitud lepingust, allub Tartu Maakohtu Viljandi kohtumajale.
4.3.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
5.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus menetlusosaliste endi kanda. Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.Indrek Valtna (avaldaja) esitas 5. oktoobril 2020 avalduse kohtualluvuse kindlaksmääramiseks. Avalduse kohaselt on Juha Mikael Vettanen (puudutatud isik II) rikkunud seltsingulepingust tulenevat kohustust, mistõttu tuleb ta seltsingust välja arvata. Selleks on aga vajalik teise seltsinglase, Indrek Viiaski (puudutatud isiku I) nõusolek, kes vastavat tahteavaldust andnud ei ole. Avaldaja soovib esitada kohtusse hagi seltsingu lõpetamise kohustuse tuvastamiseks ja kahju hüvitamiseks. Kuivõrd vaidluses sisaldub ka välismaine element, on enne mahukat kohtuvaidlust otstarbekas kindlaks määrata kohtualluvus ning avaldaja palub määrata pädevaks kohtuks Tartu Maakohtu.
2.Puudutatud isik I nõustus, et Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EÜ) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määrus) artikkel 8 p 1 kohaselt allub asi Tartu Maakohtule.
3.Puudutatud isik II leidis, et potentsiaalsele vaidlusele kohaldub Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I määrus) artikli 4 järgi Soome õigus, mille kohaselt ei ole poolte vahel lepingulisi suhteid. Kui kohus tuvastab, et lepingulised suhted poolte vahel olid olemas, allub asi Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse artikkel 4 lg 1 kohaselt Soome kohtule.
MAAKOHTU SEISUKOHT
4.Tartu Maakohus määras 25. mai 2021. a määrusega, et avaldaja hagi puudutatud isikute I ja II vastu allub Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse artikkel 8 p 1 järgi Tartu Maakohtu Viljandi kohtumajale. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel avaldaja kanda.
MÄÄRUSKAEBUS
5.Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse osas, milles kohus jättis menetluskulud avaldaja kanda ning teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta menetluskulud puudutatud isiku II kanda või alternatiivselt menetlusosaliste endi kanda. Määruskaebuse kohaselt on asi lahendatud avaldaja kasuks ja puudutatud isiku II kahjuks, kuivõrd viimane leidis, et asi allub Soome kohtule. Mitme menetlusosalisega hagita menetluses on üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti (Riigikohtu 2. juuni 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 18; 7. oktoobri 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-11359, p 14). Seetõttu on põhjendamatu jätta menetluskulud avaldaja kanda. Menetluskulude avaldaja kanda jätmine on ebaõige ka seetõttu, et kohtualluvuse kindlaksmääramise avalduse eesmärk on tuvastada, millisesse kohtusse tuleb pöörduda. Taotletud määruse tegemisega vaidlus ei lõpe, vaid jätkub algatatavas hagimenetluses. Kui kohus avaldaja hagi rahuldab, jäetakse menetluskulud kostjate (puudutatud isikute) kanda. Seetõttu on ilmselt TsMS § 162 lg-ga 4 vastuolus, et ka siis, kui tulevane hagi rahuldatakse, peaks avaldaja siiski tasuma puudutatud isikute menetluskulud, mis on tekkinud praeguses menetluses. Seega, kui kohus ei pea võimalikuks jätta menetluskulusid puudutatud isiku II kanda, tuleb need vastavalt TsMS § 162 lg 4 jätta menetlusosaliste endi kanda.
6.Puudutatud isik I leiab, et kuivõrd tema oli nõus asja lahendamisega Tartu Maakohtus, ei saa temalt menetluskulusid nõuda.
7.Puudutatud isik II ei ole määruskaebusele vastanud.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada ja maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 ja § 659 alusel menetluskulude jaotuse osas (maakohtu määruse resolutsiooni p 3) tühistada. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega jätab menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22 ja §-st 659 esitab ringkonnakohus määruse resolutsiooni juures kohtumääruse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
9.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 ja §-le 659 kontrollib ringkonnakohus määruskaebuse põhjal maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Avaldaja on vaidlustanud maakohtu määruse üksnes menetluskulude jaotuse osas (maakohtu määruse resolutsiooni p 3). Muus osas on maakohtu määrus edasikaebeõiguse puudumise tõttu jõustunud.
10.Määruskaebuse kohaselt jättis maakohus põhjendamatult TMS § 172 lg 1 teise lause tähelepanuta ning menetluskulud avaldaja kanda, kuigi lahend tehti avaldaja kasuks ja puudutatud isiku II kahjuks. Seega tuleb ka menetluskulud jätta puudutatud isiku II kanda või alternatiivselt menetlusosaliste endi kanda. Ringkonnakohtu hinnangul on avaldaja määruskaebuses esitatud etteheited põhjendatud osaliselt.
TsMS § 172 lg-st 1 tuleneb kohtule ulatuslik diskretsiooni- ehk kaalutlusõigus menetluskulude jaotamisel. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus kaalutlusõigust praegusel juhul kohaselt teostanud ega muu hulgas põhjendanud, kas kohaldamisele kuulub TsMS § 172 lg 1 esimene või teine lause. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus TsMS § 172 lg-t 1 kohaldades jätnud põhjendamata, miks jäävad mitme menetlusosalisega menetluses kulud avaldaja kanda, rikkudes sellega TsMS § 465 lg 2 p-i 8. TsMS § 172 lg 1 esimest lauset on otstarbekas kohaldada juhul, mil hagita menetluses selle iseloomu tõttu peale avaldaja teisi menetlusosalisi ei ole, nt registriasjad, lapsendamise menetlus vms (Riigikohtu 2. juuni 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 18). Ringkonnakohus nõustub avaldajaga, et menetluskulude jaotamisel tuleb praegusel juhul kohaldada TsMS § 172 lg 1 teist lauset. Sellest sättest tuleneb, et kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Seega ei ole ringkonnakohtu arvates õiglane jätta menetluskulusid täielikult avaldaja kanda, kuivõrd avaldaja teostas TsMS § 75 lg 3 järgi avalduse esitamisel enda menetluslikke õigusi. Avaldaja ei esitanud avaldust põhjendamatult ning saavutas maakohtu menetluses enda soovitud eesmärgi tuvastada hagi allumine Tartu Maakohtule. Samas ei ole ringkonnakohtu arvates õiglane jätta menetluskulusid täielikult ka puudutatud isiku II kanda. Õige on avaldaja viide, et mitme menetlusosalisega hagita menetluses on üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti. Käesolevas asjas aga ei ole võimalik asuda seisukohale, et asi lahendati puudutatud isiku II kahjuks. TsMS § 75 lg 3 kolmanda lause kohaselt võib kohus küsida eeldatava kostja seisukohta taotluse lahendamise kohta, mida maakohus ka tegi. Küsides Soomes elavalt eeldatavalt kostjalt, kas hagi tema vastu tuleks esitada Eesti või Soome kohtusse, on loomulik, et argumentatsioon on kantud soovist lahendada asi lähemas kohtus. Kuivõrd peamiseks lähtekohaks kulude jaotamisel peaks olema just õigluse põhimõte ning ringkonnakohus leidis eelnevalt, et ühegi menetlusosalise suhtes pole õiglane jätta menetluskulusid täielikult tema kanda, jätab ringkonnakohus menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kuivõrd puudutatud isikul I, kes nõustus asja lahendamisega Tartu Maakohtus, esindajat polnud ning seega menetluskulusid ei tekkinud, pole selline lahendus ka tema suhtes ebaõiglane. Täiendavalt märgib ringkonnakohus vastuseks määruskaebuses toodud seisukohale, et kui avaldaja pöördub hagiga kohtusse, lahendatakse hagi eraldi menetluses ja seega lahendatakse eraldi ka hagiga seonduvate menetluskulude küsimus. Käesoleva menetluse kulud ei ole hagimenetluse kulude osa.
11.Eeltoodut arvesse võttes jäävad ka määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 ja § 172 lg 1 teise lause järgi menetlusosaliste endi kanda. Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks puudub seega vajadus. (allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Indrek Parrest
Üllar Roostoja
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.