Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
30. juuni 2021, Tartu
Tsiviilasja number
2-20-8755
Tsiviilasi
Leo Puzinase hagi OÜ Baltic Shuttle vastu töövaidluses
Tsiviilasja hind
2224,74 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 8. detsembri 2020 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Baltic Shuttle apellatsioonkaebus
Kohtuistungite toimumise ajad
11. mai ja 8. juuni 2021
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): OÜ Baltic Shuttle (registrikood 12019051), lepinguline esindaja Kuldar Kirt Vastustaja (hageja): Leo Puzinas (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Paul Paas
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 8. detsembri 2020 otsus hagi rahuldamise ulatuse ja menetluskulude jaotuse osas.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista OÜ-lt Baltic Shuttle Leo Puzinase kasuks välja 783,76 eurot (sh saamata jäänud töötasu 550,96 eurot, haigushüvitis 125,24 eurot ja puhkusehüvitis 107,56 eurot).
3.Rahuldada OÜ Baltic Shuttle apellatsioonkaebus osaliselt.
Tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata kollektiivlepingu seaduse § 4 lõige 4.
5.Edastada otsus Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks.
6.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve korras tehtud lahendi kuulutamisest arvates. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSE VARASEM KÄIK JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
1.Leo Puzinas (hageja/töötaja) esitas 27. aprillil 2020 töövaidluskomisjonile avalduse OÜ Baltic Shuttle (kostja/tööandja) vastu saamata jäänud töötasu, haigushüvitise ja puhkusehüvitise nõudes. Hageja palus mõista kostjalt hageja kasuks välja perioodi veebruar 2019 kuni juuni 2019 eest vähem makstud töötasu 1872,30 eurot, 2019. a detsembri eest vähem makstud töötasu 119,01 eurot ja 2020. a jaanuari eest vähem makstud töötasu 135,91 eurot, vähem makstud haigushüvitise 39,90 eurot, saamata jäänud haigushüvitise 120,60 eurot ja vähem makstud puhkusehüvitise 789,75 eurot. Avalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 1. mail 2016 töölepingu, mille kohaselt asus hageja tööle bussijuhi ametikohal. Hageja oli haiguslehel 14. jaanuarist 2020 - 28. jaanuarini 2020 ning
29.jaanuarist 2020 – 2. märtsini 2020. Tööleping lõpetati 3. märtsil 2020 hageja soovil. Kostja tasus hagejale töötasu kollektiivlepingus (sõitjateveo üldtöökokkulepe) sätestatud miinimummäärast (945 eurot) vähem, arvestas valesti hüvitist kasutamata puhkuse eest, arvestas valesti hüvitist haiguslehel viibimise eest, jättis arvestamata hüvitise haiguslehel viibimise eest ning pidas lõpparvest ebaseaduslikult kinni 445,88 eurot.
2.Kostja vaidles avaldusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. Kostja esitas 20. aprillil 2020 töövaidluskomisjonile vastuavalduse, milles palus mõista hagejalt kostja kasuks välja kahjuhüvitise summas 689,52 eurot ja viivise nimetatud summalt. Kostja selgitas, et tal on hageja vastu kahjunõue 689,52 eurot, millest kostja on lõpparve väljamaksmisel tasaarvestanud 445,88 eurot.
3.Töövaidluskomisjon rahuldas 18. mai 2020 otsusega hageja avalduse osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu 1977,38 eurot, haigushüvitise 143,73 eurot ja puhkusehüvitise 107,56 eurot. Töövaidluskomisjon jättis kostja vastuavalduse kahjuhüvitise 689,52 euro saamiseks rahuldamata.
4.Kostja esitas 15. juunil 2020 maakohtule taotluse hageja töövaidluskomisjonile esitatud avalduse hagimenetluses läbivaatamiseks osas, millega hageja avaldus töövaidluskomisjoni poolt rahuldati. Maakohus luges 24. septembri 2020 määrusega hageja töövaidluskomisjonile esitatud avalduse hagiavalduseks ning kostja töövaidluskomisjonile esitatud vastuse hagivastuseks.
5.Hageja palus hageja nõuded rahuldada samas ulatuses nagu seda tegi töövaidluskomisjon. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja ei nõustu kostja seisukohtadega. Pooltele laienevad kollektiivlepingus sätestatud tingimused KLS § 4 alusel sõltumata asjaolust, et nad ei ole Autoettevõtjate Liidu ega Eesti Transpordi- ja Teetöötajate Ametiühingu liikmed. KLS § 4 lg 4 kohaselt võib tööandjate ühingu või liidu ja töötajate ühingu või liidu ning tööandjate keskliidu ja töötajate keskliidu vahel sõlmitud kollektiivlepingut laiendada poolte kokkuleppel KLS § 6 lg 1 p-des 1 ja 3 määratud tingimuste osas. Laienemise ulatus määratakse kindlaks kollektiivlepingus. Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-18-7821 otsusega tõlgendanud KLS § 4 lg 4 sisutühjaks. Hageja nõustub nimetatud lahendi eriarvamusega. KLS § 4 lg 4 kehtib endiselt. Riigikohtu enamuse otsus selle sätte sisu(tu) tõlgenduse osas ei ole tulenevalt TsMS § 692 lg-st 2 kohustuslik teistes tsiviilasjades.
6.Kostja palus jätta hagiavalduse rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kostja ei ole hagejale tasunud vähem töötasu, haigus- ega puhkusehüvitist, kuna poolte töösuhtele ei kohaldu Autoettevõtete Liidu ja Eesti Transpordi- ja Teetöötajate Ametiühingu vahel sõlmitud sõitjateveo üldtöökokkulepe (edaspidi kollektiivleping). Hageja ei kuulu ametiühingusse ning kostja ei kuulu Autoettevõtete Liitu. Kollektiivlepinguga ei ole võimalik panna kohustusi kolmandatele isikutele ehk antud juhul kostjale, kes ei ole Autoettevõtete Liidu liige. Samuti ei anna sellist õigust KLS § 4 lg 4, kuna nimetatud normis ei ole sätestatud õigust panna kohustusi kollektiivlepingu välistele isikutele (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 2-18-7821). Seetõttu ei saa kollektiivlepingu tingimused olla kostjale siduvad.
MAAKOHTU LAHEND
7.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja 2224,74 eurot (s.o saamata jäänud töötasu 1977,38 eurot, haigushüvitise 139,80 eurot ja puhkusehüvitise 107,56 eurot). Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskulude katteks välja 900 eurot koos lisanduva viivisega. Maakohus märkis, et vaatab hagimenetluses läbi üksnes hageja töövaidluskomisjonile esitatud nõudeid ning kostja vastuavalduse osas on töövaidluskomisjoni otsus jõustunud (TvLS § 58 lg 3 ja 4). Töölepingu p 4.1 kohaselt asus hageja tööle palgaga 370 eurot kuus. Kooskõlas TLS § 5 lg 1 p-des 5 ja 12 sätestatuga võib töötasu olla lepitud kokku töölepingus või tuleneda kollektiivlepingust. Pooled vaidlevad selle üle, kas nende suhtele kohaldub KLS § 4 lg 4 alusel Autoettevõtete Liidu ja Eesti Transpordi- ja teetöötajate Ametiühingu vaheline kollektiivleping (sõitjateveo üldtöökokkulepe, tl 32-34) ja kas hageja võib nõuda kostjalt töötasu viidatud kollektiivlepingu alusel.
Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-133-07 selgitanud, et tööandjal on kohustus rakendada kollektiivlepingut kõigile töötajatele, olenemata sellest, kas nad kuuluvad töötajaid esindavasse ühingusse või mitte. Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-18-7821 märkinud, et kollektiivlepingu poolte kokkuleppel tööandjale kollektiivlepingu tingimuste laiendamine ja kohustuste panemine on kehtivaid norme järgides võimalik juhul, kui viimane on andnud selleks nõustumuse (VÕS § 9). Maakohus nõustus, et KLS § 4 lg 4 laiendav tõlgendamine võib kollektiivlepingulise tahteavalduseta tööandja õiguste ja huvide arvestamist reguleerivate normide puudumise tõttu tuua kaasa selle tööandja, kellele kollektiivlepingut laiendatakse, kuid kes ei osalenud kollektiivlepingu sõlmimisel ega saanud mõjutada selle tingimuste kujunemist, ettevõtlusvabaduse ja omandipõhiõiguse ebaproportsionaalse riive. Teisest küljest ei saa jätta tähelepanuta seda, et KLS § 4 lg 4 sätestatud kollektiivlepingute laiendamise selge eesmärk on kaitsta ühelt poolt töötajaid, teiselt poolt ka ettevõtjate ausat konkurentsi. Lisaks eeltoodule märkis maakohus, et tööandjal, kes soovib rakendada oma töötajatele seaduses sätestatust paremaid palga, töö- ja puhkeaja tingimusi, ei ole selleks mingeid takistusi, ka ilma nõustumust andmata kellegi teise sõlmitud kollektiivlepingule. Maakohus nõustus hagejaga, et KLS § 4 lg 4 kehtib jätkuvalt ning juhindudes nimetatud sätte ja sõitjateveo üldtöökokkuleppe § 4 koostoimest, oli ja on hagejal õiguslik ootus ja nõudeõigus töötasule vastavalt kollektiivlepingu lisa 1 § 3 p 2 alammääras 945 eurot (alates 1. jaanuarist 2019). Kostja on tasunud hagejale töötasu (selgitusega „palk“) 2019. aastal augustis, septembris, oktoobris, novembris ja detsembris 830 eurot (tl 18), mis vastab 945 eurole bruto. Maakohus leidis, et kostja on seega oma tegevuse/käitumisega väljendanud nõustumust (VÕS § 9) kollektiivlepinguga ning rakendanud töötaja suhtes kollektiivlepingu lisas 1 toodud põhitöötasu alammäära 945 eurot kuus. Hageja esitatud arvestuse kohaselt pidi ta ajavahemikus veebruar 2019 – juuni 2019 saama töötasu kokku 4725 eurot (5 × 945), kostja arvestas talle aga 2852,70 eurot (tl 14 pöördel, tl 18 jj). Kostja ei ole hageja väiteid ega tõendeid ümber lükanud. Kuivõrd kumbki pool ei ole tõendanud oma väiteid tööaja arvestuse, ületundide ja öötundidel töötamise kohta, pidas maakohus põhjendatuks lähtuda detsembrikuu 2019 töötasu arvestamisel kollektiivlepingu järgsest miinimumtöötasust 945 eurot täistööajaga töötamise eest. Kuna tööandja on detsembrikuu eest kandnud töötajale üle töötasu 830 eurot (tl 18), mis vastab brutole 945 eurot, ei ole kohtu hinnangul detsembri 2019 eest hagejale töötasu tasutud ettenähtust vähem. Ka 2020. a jaanuari töötasu arvestusi pole pooled tõendanud ning lähtuda tuleb kollektiivlepingus sätestatud miinimumist. 2020. a jaanuaris töötas hageja 1.-13. jaanuaril 2020, st 8 kalendrijärgset tööpäeva kestusega 8 tundi, kokku seega 64 töötundi. Tööandja pidi töötajale tasuma 343,68 eurot (945 ÷ 176 × 64). Tööandja kandis töötajale jaanuari eest töötasu 230 eurot (tl 26) ehk 238,60 eurot bruto. Tasumata on seega 105,08 eurot (343,68 – 238,60). Hageja leidis, et kostja on jätnud talle TTOS § 122 lg 1 alusel tasumata haigushüvitise 39,90 eurot ja haigushüvitise 120,60 eurot. Hageja oli esimesel haiguslehel 14. jaanuarist 2020 - 28. jaanuarini 2020 ja teisel haiguslehel 29. jaanuarist 2020 - 2. märtsini 2020. Tööandja tasus esimese perioodi eest haigushüvitist 80,70 eurot (tl 22), teise eest ei ole midagi tasunud. Kohtu arvestuse kohaselt on hageja keskmine töötasu (TLS § 29 lg 8 ja Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009 määrus nr 91) 31,50 eurot päevas (6 kuud × 945 ÷ 184 (kuue eelneva kuu kalendripäevade arv) - 4 (riigipühad). Haigushüvitis ajavahemiku 14. jaanuari 2020 –
28.jaanuari 2020 eest on 110,25 eurot (31,50 × 5 × 0,7). Tööandja on tasunud 80,70 eurot, seega 29,55 eurot vähem (110,25 – 80,70).
Kostja ei ole tasunud haigushüvitist 29. jaanuari 2020- 5. veebruarini 2020 töövõimetuslehel viibimise eest TTOS § 122 lg 1 alusel. Kostjal on hagejale maksmata 110,25 eurot (31,50 × 5 × 0,7). Eeltoodule tuginedes mõistis maakohus kostjalt välja hageja kasuks haigushüvitise 139,80 eurot (29,55 + 110,25). Hageja on seisukohal, et kostja on jätnud töölepingu lõpetamisel tasumata kasutamata puhkuse eest 789,75 eurot (TLS § 71). Töölepingu p 5.1 järgi oli töötaja iga-aastase puhkuse kestus 28 kalendripäeva (tl 23 pöördel). 2019. aastal töötaja puhkusel ei olnud ja tööleping lõpetati
3.märtsil 2020. Ajavahemikus september 2019 - veebruar 2020 oli töötaja poolt väljateenitud töötasu 4123,68 (343,68 + 4 × 945). Nimetatud summa tuleb jagada kalendripäevade arvuga samal perioodil (182), millest on maha arvatud haiguspäevad (45) ja riigipühad (5). Seega kujuneb kalendripäeva tasu 4123,68 ÷ 132 (182-45-5) = 31,24 eurot. Hagejal oli saada puhkust 32,83 kalendripäeva (28 päeva ÷ 365 × 428 päeva (s.o 2019. aasta 12 kuu ja 2020. aasta 2 kuu ja 3 päeva)). Puhkusetasu on seega 31,24 × 32,83 eurot = 1025,61 eurot. Kostja on hagejale välja maksnud puhkusetasu 31. mail 2020 540 eurot märkega „puhkus“ (tl 18 pöördel). Hageja ega kostja kumbki ei ole tõendanud, kas puhkust kasutati 2018. aasta või 2019. aasta eest. Maakohus luges puhkuse kasutatuks 2019. aasta eest. Hageja esitatud maksekorraldusest tulenevalt maksis kostja hagejale 7. veebruaril 2020 puhkusetasu 230 eurot (tl 25) ja töölepingu lõpetamisel 38 eurot (tl 21). Kohtule esitatud tõenditele tuginedes on hagejale välja makstud puhkusetasu (hüvitist) 2019. eest kokku 230 + 38 + 540 eurot = 808 eurot (918,05 eurot bruto). Seega tasumata on 1025,61-918,05=107,56 eurot, mis tuleb kostjalt välja mõista. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda. Hageja menetluskulu on lepingulise esindajakulu 900 eurot. Esindaja osutas õigusabi 7,5 h tunnihinnaga 100 eurot (lisandub käibemaks). Maakohus asus seisukohale, et hageja õigusabikulu on, arvestades õigusabitoimingute eeldatavat ajakulu ja töömahtu, mõistliku suurusega.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
8.Kostja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi rahuldati ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Maakohtu põhjendused KLS § 4 lg 4 kohaldamise osas on üllatuslikud ning maakohus pole neid pooltega arutanud. Maakohtu järeldused on vastuolus materiaalõiguse normide ja poolte tahtega. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et tema suhtes kollektiivlepingust tulenev miinimumtasu määr ei kohaldunud. Jääb arusaamatuks, kuidas jõudis maakohus seisukohale, et kostja on oma käitumisega avaldanud nõustumust kollektiivlepingu sätete kohaldamiseks. Kostja selgitas istungil, et augustis tõusis kõigi bussijuhtide palk, kuna suurenes töömaht. Ebaõige on maakohtu viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-133-07, kuna nimetatud lahendis käsitletud asjaolud olid erinevad käesolevast vaidlusest. Selgusetuks jäävad asjaolud ja tõendid, millele tuginedes on maakohus asunud seisukohale, et KLS § 4 lg 4 eesmärk saab olla kaitsta ettevõtjate ausat konkurentsi. Mistahes palgakokkulepped on konkurentsi kahjustavad, kuna seavad väga kitsale grupile reeglid, mis ei pruugi olla kooskõlas üldise majandusliku ega konkurentsi olukorraga.
Puhkusetasu arvestuse osas jättis maakohus tähelepanuta hageja istungil avaldatu, et hageja puhkas 2019. a augustis vähemalt nädala. Kostja jääb seisukohale, et on hagejale nii haigus- kui ka puhkusehüvitise tasunud korrektselt. Kostja ei nõustu ka hageja kasuks välja mõistetud menetluskulude suurusega, kuna need on põhjendamatud ja ebavajalikud. Maakohus jättis kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamata.
9.Hageja (vastustaja) palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja kordas enda varasemaid seisukohti. Hageja hinnangul kehtib KLS § 4 lg 4 laiendatud kujul, st laieneb ka neile töötajatele ja tööandjatele, kes pole kollektiivlepinguga ühinenud. Riigikohus tegi asjas nr 2-18-7821 otsuse pärast hageja ja kostja töösuhte lõppemist. Seega ei saa kohtu hilisemat tõlgendust poolte suhtele kohaldada. Maakohtu viide Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-133-07 on õige ja asjakohane. Hageja nõustub maakohtuga, et kostja on oma käitumisega väljendanud nõustumust kollektiivlepinguga ning rakendanud hageja suhtes põhitöötasu alammäära. Hageja menetluskulude taotlus on põhjendatud ning hageja ei nõustu kostja väidetega menetluskulude suuruse vähendamise kohta.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu osaliselt hagi rahuldamise ulatuse osas ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks välja 783,76 eurot (TsMS § 657 lg 1 p 2). Kostja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Ringkonnakohus tunnistab põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätab kohaldamata kollektiivlepingu seaduse (KLS) § 4 lõike 4.
11.Kostja vaidlustab maakohtu otsuse osas, millega hagi rahuldati ning mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 2224,74 eurot (sh saamata jäänud töötasu 1977,38 eurot, haigushüvitis 139,80 eurot ja puhkusehüvitis 107,56 eurot). Seega kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, milles maakohus hagi rahuldas (TsMS § 651 lg 1).
12.KLS § 4 lg 4 kohaselt võib tööandjate ühingu või liidu ja töötajate ühingu või liidu ning tööandjate keskliidu ja töötajate keskliidu vahel sõlmitud kollektiivlepingut laiendada poolte kokkuleppel KLS § 6 lg 1 p-des 1 ja 3 määratud tingimuste osas. Laienemise ulatus määratakse kindlaks kollektiivlepingus. Pooled vaidlevad, kas KLS § 4 lg 4 alusel kohaldub poolte vahel sõlmitud töölepingule Autoettevõtete Liidu ja Eesti Transpordi- ja Teetöötajate Ametiühingu sõlmitud kollektiivleping (sõitjateveo üldtöökokkulepe), mis kehtis 1. jaanuarist 2017 – 31. detsembrini 2019. Puudub vaidlus, et hageja ei kuulu Transpordi- ja Teetöötajate Ametiühingusse ning et kostja ei kuulu Autoettevõtete Liitu. Kollektiivlepingu § 4 kohaselt sätestab kollektiivleping töö- ja puhkeaja tingimused ning töö tasustamise tingimused on kohustuslikud ja laienevad kõigile ühistranspordiseaduse mõttes sõitjate bussiveoga tegelevatele ja selleks tööjõudu rentivatele tööandjatele ja töötajatele, sõltumata nendega sõlmitud lepingu liigist. Pooled ei vaidle ka selle üle, et kostja tegevus vastab bussiveo tunnustele poolte töösuhte ajal kehtinud ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 3 p 1 tähenduses ja et kostja tegeleb kaugliiniveoga ÜTS § 4 lg-te 1 ja 3 tähenduses.
Riigikohus leidis 15. juuni 2020 otsuses tsiviilasjas nr 2-18-7821 p-s 18, et KLS § 4 lg 4 ega muud kollektiivlepingu seaduse sätted ei anna kollektiivlepingu sõlminud isikutele õigust tekitada sama lepinguga kohustusi tööandjale, kes ei ole kollektiivlepingu pooleks ega kuulu ka kollektiivlepingu sõlminud tööandjate ühingusse või liitu. Kollektiivlepingu poolte kokkuleppel eelnimetatud tööandjale kollektiivlepingu tingimuste laiendamine ja kohustuste panemine on kehtivaid norme järgides võimalik juhul, kui viimane on andnud selleks nõustumuse (VÕS § 9). Maakohus leidis, et kostja on andnud VÕS § 9 tähenduses nõustumuse kollektiivlepingu tingimuste hagejale laiendamiseks sellega, et maksis hagejale alates 2019. a augustist töötasu suuruses, mis vastab kollektiivlepingus toodud miinimumtasule. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et üksnes asjaolust, et kostja otsustas hageja töötasu alates augustist 2019 suurendada, saaks järeldada kostja nõustumust VÕS § 9 tähenduses laiendada kollektiivlepingut tagasiulatuvalt hagejale 2019. aastal makstud töötasudele. Maakohus on jätnud ka tähelepanuta, et asjas kohaldatud kollektiivleping kehtis kuni 2019. a lõpuni. Samuti on ebaõige maakohtu viide Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-133-07. Nimetatud asjas kohaldati KLS § 4 lg-t 1 ning leiti, et tööandjal on kohustus rakendada kollektiivlepingut kõigile töötajatele, olenemata sellest, kas nad kuuluvad töötajaid esindavasse ühingusse või mitte (kollektiivlepingu ettevõttesisene laiendamine). Käesolevas asjas on vaidlus kollektiivlepingu laiendamise üle tegevusvaldkonna piires tööandjale, kes ise ei ole kollektiivlepingu pooleks.
13.Kollektiivleping on siduv allakirjutanud pooltele, kes on kohustatud tagama lepingu täitmise. ILO soovituse nr 91 artikli 5 lõige 5 sätestab, et kui riigi kollektiivlepingute sõlmimise praktikat arvestades on see kohane, siis kehtestavad riigid seaduse või määrusega soovivad abinõud kollektiivlepingu või selle osa laiendamiseks kõikidele töötajatele ja tööandjatele selles majandussektoris ja territooriumil, kus kollektiivleping on sõlmitud. See on Euroopas levinud praktika. Kollektiivlepingu laiendamise eesmärk on tagada töötajate võrdne kohtlemine ja ettevõtete vahel aus konkurents. Õiguskantsler leidis 20. juunil 2019 pöördumises sotsiaalministrile, et selline eesmärk on põhiseaduspärane ja mõistlik. Tegevusvaldkonna piires kollektiivlepingu laiendamise eesmärk kitsamalt on töötajate võimalus saada samasugused sotsiaalsed garantiid, nagu isikutel, kes on kollektiivlepingu pooleks. Sellega kaitstakse töötajaid, kelle tööandjad kas ei ole olnud nõus lepingut sõlmima või kelle ettevõttes ei ole suudetud kollektiivlepingu sõlmimiseks piisavalt töötajaid koondada. Sõlmitud kollektiivlepingu laiendamine tegevusvaldkonna piires vähendab tööandjate vahelist konkurentsi ja sotsiaalset dumping’ut. Ettevõtlusvabadus on PS § 31 kaitsealas ning kaitseb ka ettevõtja lepinguvabadust, sh usaldust ettevõtluse raames sõlmitud lepingute kehtima jäämise suhtes. Ettevõtlusvabadus ei kohusta riiki andma ettevõtjale vahendeid, kuid riik peab tagama õigusliku keskkonna vaba turu toimimiseks. Ettevõtlusvabadus hõlmab ka isiku õigust nõuda riigilt selliste abinõude kasutamist, mis kaitsevad ettevõtjat teiste isikute eest. Riigikohus on ettevõtlusvabadust tõlgendanud avaralt (vt nt RKPJKo 28. aprill 2000, 3-4-1-6-00, p 11; RKPJKo 6. juuli 2012, 3-4-1-3-12, p 41; RKÜKo 9. detsember 2013, 3-4-1-2-13, p 112) ning võimaldab hinnata väga erisuguste riivete põhiseaduspärasust (Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud vlj. 2020, § 31). Sotsiaalministeeriumis töötatakse välja kollektiivlepingu seaduse muutmise eelnõud, mille seletuskirja kohaselt on muudatuste eesmärgiks viia kollektiivlepingu laiendamise regulatsioon kooskõlla põhiseaduse §-ga 31.
14.Ringkonnakohus leiab, et kehtivas sõnastuses ei ole KLS § 4 lg 4 põhiseadusega kooskõlas.
Kehtivas kollektiivlepingu seaduses puuduvad selged kriteeriumid, milliste täitmisel saab kollektiivlepinguid laiendada (palga ja töö- ja puhkeaja tingimustes) tööandjale, kes ei kuulu kollektiivlepingu sõlminud tööandjate ühingusse või liitu ega ole andnud ka nõustumust nende tingimuste endale laiendamise osas. Ka Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) soovituse nr 91 järgi tuleb laiendamise tingimused määrata igal riigil ise, kehtestades kollektiivlepingu sõlminute ning laiendamisest puudutatud töötajate ja tööandjate huvide vahel tasakaalu leidmiseks vajalikud piirangud. Kollektiivlepingu seadus ei näe ette, et kollektiivlepingu võiks sõlmida piisavalt esinduslik arv tööandjaid ja töötajaid või et laiendamise saaksid otsustada esinduslikud organisatsioonid. Laiendamisega puudutatud tööandjatel puudub võimalus kaasa rääkida, läbirääkimistesse ei pea kaasama neid ettevõtjaid, kellele kollektiivlepingut hiljem laiendatakse. Samuti ei kontrolli riik, kas laiendatava lepingu tingimused on mõistlikud ja jõukohased kogu sektorile, puudub selleks vajalik riiklik kontrollimehhanism. Nimetatud võimalikud kriteeriumid on märgitud ka ILO soovituses nr 91. Põhimõtteliselt saavad ühed ettevõtjad suruda teistele peale ebamõistlikke tingimusi ja nad turult välja tõrjuda. Ka ei pruugi laiendamisele allutatud ettevõtjad neile pandud kohustustest teada saada piisavalt varakult ja uute kohustustega arvestada. Seaduse järgi avaldatakse laiendatud kollektiivlepingute tingimused valdkonna eest vastutava ministri poolt Ametlikes Teadaannetes ja need jõustuvad avaldamisele järgneval päeval (KLS § 4 lg 5). Ministrile ei ole antud õigust lepingutingimuste üle kontrolli teostada. Ka õiguskirjanduses on korduvalt juhitud tähelepanu kollektiivlepingute laiendamise sätetes esinevatele puudustele, mis võib tuua ühe tagajärjena kaasa lepingupooleks mitteoleva tööandja ettevõtlusvabaduse ja omandipõhiõiguse ebaproportsionaalse riive (M. Erikson. Veel kord kollektiivlepingu laiendamisest. – Juridica 7/2020; L. Naaber. Kollektiivlepingu laiendamine. – Juridica IX/2003). Õiguskantsler on teemale juhtinud tähelepanu juba aastal 2006 (https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/6iguskantsleri_2006._aasta_tegevuse_ylevaa de.pdf ).
15.Ringkonnakohus leiab, et KLS § 4 lg 4 tõlgendamine viisil, et kollektiivlepingut on võimalik laiendada üksnes neile mitteliitunud tööandjatele, kes on selleks andnud nõustumuse, on liiga kitsendav ja ei täida kollektiivlepingu laiendamise eesmärke kooskõlas põhiseadusega (vt ka Riigikohtu 15. juuni 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-18-7821 ja selles antud juhised KLS § 4 lg 4 tõlgendamiseks). Põhjendatud on hageja seisukoht, et KLS § 4 lg 4 puhul on tegemist kehtiva sättega. Viidatud Riigikohtu poolne tõlgendus on muutnud nimetatud normi aga sisutühjaks (vt ka riigikohtunike H. Jõksi ja K. Kullerkupu eriarvamus tsiviilasjas nr 2-187821). Riigikohtu KLS § 4 lg 4 tõlgendus tsiviilasjas nr 2-18-7821 ei ole käesolevas tsiviilasjas ringkonnakohtule siduv (TsMS § 692 lg 2).
16.Ringkonnakohtul on PS § 15 lg 2 ja § 152 alusel kohustus omal algatusel kontrollida kohaldatava õiguse vastavust põhiseadusega. Kahtluse tekkimisel on ringkonnakohtul kohustus algatada selguse saamiseks sätte sisu ja selle põhiseadusele vastavuse kohta põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võimalik käesoleva töövaidluse lahendamisel KLS § 4 lg 4 alusel kollektiivlepingut laiendada tööandja ettevõtlusega seotud põhiõigusi (PS § 31) ja nn negatiivset ühinemisvabadust (PS § 29 lg 5) ebaproportsionaalselt rikkumata. Ringkonnakohus leiab, et konkreetse töövaidluse lahendamise raames ei ole kohtu pädevuses kontrollida kollektiivlepingu sisu ja selle vastuvõtmise menetluse vastavust käesoleva otsuse p-s 14
nimetatud võimalikele kriteeriumidele ja seeläbi tagada asjaomase tööandja huvide piisav kaitse. Kohtu pädevuses on õigust mõista rakendades kehtivaid õigusnorme. Kohtu poolt igas konkreetses töövaidluses laiendamiseks vajalike kriteeriumite määramine võib üle minna õigusloomeks, milleks aga kohtuvõimul legitiimset õigust ei ole. Ringkonnakohus ei pea sellist kontrollimenetlust ka kulutõhusaks, samuti ei pruugi see olla kooskõlas tsiviilkohtumenetluse ülesandega tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja mõistliku aja jooksul (TsMS § 2). Eestis puuduvad ka eraldi töökohtud. Kuigi kohtutel on rakenduslikes küsimustes võimalik kohaldada ka 2018. aastal sõlmitud Kollektiivlepingute laiendamise hea tava kokkulepet, ei muuda see hagimenetluses kehtivat poolte tõendamiskoormise jaotust (TsMS § 230 lg 1). Hageja (st töötaja) peaks tõendama, kas vaidlusaluse kollektiivlepingu laiendamine kostjale vastaks eelnimetatud kriteeriumitele ja hea tava kokkuleppele ning kas laiendamist saaks selle kontrolli tulemusest lähtuvalt pidada õiguspäraseks ja kehtivaks. Juhul kui töötaja tugineb oma nõudes kehtivale KLS § 4 lg-le 4, kuid ta ei suuda oma väited (sh laienemise kriteeriumite täidetavuse osas) tõendada ja tema hagi jääb seetõttu rahuldamata, võib kohus jätta töötaja kanda TsMS § 162 lg 1 alusel hagimenetluse kulud. Ka seetõttu ei toeta ringkonnakohus seisukohta, et KLS § 4 lg 4 kohaldamisel saab eri põhiõiguste kandjate asjassepuutuvad põhiõigused tagada kohtuvõimu abiga kulutõhusalt igas eraldi kohtuasjas ilma normi ennast põhiseadusevastaseks tunnistamata. Seega ei ole ringkonnakohtul võimalik tõlgendamise teel tagada KLS § 4 lg 4 kohaldamisel kooskõla põhiseadusega. Nimetatud normi põhiseadusevastaseks tunnistamisel on seadusandjal võimalik kollektiivlepingu laiendamise eesmärgi tagamiseks kehtestada seadusega laienemise kriteeriumid. Eeltoodule tuginedes tunnistab ringkonnakohus KLS § 4 lg 4 põhiseadusega (PS § 31 ja § 29 lg 5) vastuolus olevaks ning jätab kohaldamata. Ringkonnakohus edastab sätte Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks.
17.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega mõisteti hagejalt kostja kasuks välja saamata jäänud töötasu summas 1977,38 eurot. Hageja nõue tuleb jätta rahuldamata osas, milles hageja tugineb töötasu nõudes KLS § 4 lg 4 alusel kollektiivlepingu laienemisele. Vaidlust ei ole, et pooled olid töölepingu sõlmimisel 1. mail 2016 leppinud kokku töötasus 370 eurot (bruto) ning seda tõendab tööleping (tl 23-24p). Muid tasukokkuleppeid ei ole kohtule tõenditena esitatud. Küll aga nähtub hageja pangakonto väljavõttest 2019. a kohta (tl 18-18p), et hageja on saanud töötasu 2019. aastal alates veebruarikuust 540 eurot (neto), s.o 570,54 eurot (bruto). Alates 2019. a augustist tasus kostja hagejale töötasu 830 eurot (neto), s.o 945 eurot (bruto). Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja töötasu 2020. a jaanuari eest 105,08 eurot. Maakohus lähtus arvutamisel töötasust 945 eurot (bruto). Ringkonnakohus leiab, et tõendatud on, et alates 2019. a augustist oli hageja töötasu 945 eurot (bruto) kuus. Kostja ei ole saamata jäänud töötasu arvestusele vastu vaielnud. Seega on maakohus põhjendatult mõistnud kostjalt hageja kasuks välja 2020. a jaanuaris saamata jäänud töötasu summas, mis jäi alla 945 euro. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2019. a veebruarist juunini saamata jäänud töötasu 1872,30 eurot. Maakohus tugines hagiavalduses toodud arvestustele, kus hageja arvestas, et oleks pidanud saama kuutasu 570,54 euro (bruto) asemel 945 eurot (bruto) kollektiivlepingu kohaldumise tõttu. Kuivõrd kollektiivleping asjas ei kohaldu ning hageja ei ole esitanud muid väiteid ega tõendeid välja makstud töötasust suurema töötasu nõude
põhjendamiseks, jääb hageja nõue suurema töötasu saamiseks perioodil veebruar- juuni 2019 rahuldamata.
18.Kostja pidas töösuhte lõppemisel kostja töötasust ilma kostja nõusolekuta kinni 445, 88 eurot „sõidukikahjuna“ If P&C Insurance AS-i 9. mai 2019 kahju hüvitamise otsuse alusel (tl 19, 41). Hageja väitel on kinnipidamine toimunud ebaseaduslikult, millega nõustus ka töövaidluskomisjon ning nimetatud asjaolu ei ole kohtumenetluses enam vaidluse all. Maakohus on jätnud hageja seisukohad 445,88 euro kinnipidamise osas tähelepanuta. Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus hageja ei ole TLS § 78 lg 1 kohast nõusolekut kahju nõude tasaarvestamiseks andnud ning menetlus hageja kahjunõude osas on lõppenud, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ebaseaduslikult kinnipeetud töötasu 445,88 eurot. Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista saamata jäänud töötasuna 550,96 eurot (105,08 + 445,88). Maakohtu otsus kuulub selles osas muutmisele.
19.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega mõisteti hagejalt kostja kasuks välja haigushüvitis kokku 139,80 eurot. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja haigushüvitise töövõimetuslehel viibimise eest perioodil 14. jaanuar 2020 kuni 28. jaanuari 2020 eest 29,55 eurot. Maakohus viitas õigesti, et töötervishoiu - ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 122 lg 1 kohaselt maksab tööandja töötajale hüvitist haigestumise või vigastuse neljanda kuni kaheksanda kalendripäeva (s.o viie päeva) eest 70% TLS § 29 lg 8 sätestatud korras arvutatud töötaja keskmisest töötasust (haigushüvitist). TLS § 29 lg 8 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009 määruse nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ (edaspidi: keskmise töötasu maksmise kord) § 4 lg 3 kohaselt liidetakse keskmise kalendripäevatasu arvutamiseks § 2 lg-s 2 või 3 nimetatud ajavahemiku töötasud ja jagatakse sama ajavahemiku kalendripäevade arvuga. Arvutamise aluseks olevat kalendripäevade arvu vähendatakse nende kalendripäevade võrra, millal töötajale ei arvestatud töötasu tööst keeldumise korral TLS § 19 alusel. Kostja ei ole maakohtu arvestustele vastu vaielnud. Samas tuleb KLS § 4 lg 4 kohaldamata jätmise tõttu hüvitise suurus ümber arvutada. Hüvitise maksmisele eelnesid 2019. aastal juuli, august, september, oktoober, november ja detsember. Ringkonnakohus tuvastas, et hageja sai töötasu 945 eurot (bruto) kuus alates 2019. a augustist. Juulis oli hageja töötasu veel 570,54 eurot (bruto). Seega on korrigeeritud arvestuse kohaselt hageja keskmine töötasu 29,42 eurot päevas [(570,54 + 945×5) ÷ (184-4)]. Järelikult pidi kostja tasuma hagejale haigushüvitist perioodi 14. jaanuar 2020 – 28. jaanuar 2020 eest 102,97 eurot (29,42×5×0,7). Sellest tuleb maha arvata kostja tasutud haigushüvitis hagejale 80,70 eurot. Seega on kostjal hagejale tasumata haigushüvitis viidatud perioodi eest 22,27 eurot (102,97-80,70). Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja ka täiendava haigushüvitise perioodil 29. jaanuar 2020 – 2. märtsini 2020, mil hageja viibis töövõimetuslehel summas 110,25 eurot. Pooled ei ole maakohtu arvutustele vastuväiteid esitanud. Korrigeerides arvestust ringkonnakohtu poolt välja arvestatud keskmise päeva töötasu (29,42 eurot) määrast lähtuvalt, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista haigushüvitis 102,97 eurot (29,42×5×0,7). Kokku kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele haigushüvitis 125,24 eurot (22,27+102,97). Ringkonnakohus muudab selles osas maakohtu otsust.
20.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ka osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud puhkusehüvitise 107,56 eurot. Puhkuse arvutas maakohus perioodil september 2019 – veebruar 2020 hageja poolt väljateenitud töötasu alusel (hageja töötasu oli 945 eurot bruto). Kostja ei ole maakohtu puhkusehüvitise arvutustele vastuväiteid esitanud. Kostja heidab maakohtule ette, et maakohus
jättis arvestamata hageja poolt maakohtu istungil avaldatuga, et ta puhkas 2019. a augustis vähemalt ühe nädala. Samas kinnitas kostja, et kuna kostja teavitas puhkusest üksnes suuliselt, siis raamatupidaja maksis hagejale töötasu puhkust arvestamata. Ringkonnakohus selgitab, et puhkusetasu arvestamine on tööandja kohustus. Kuivõrd kostja ise jättis hageja puhkuse 2019. a augustis vormistamata ega ole tõendanud hageja puhkuse kestust, ei pidanudki maakohus puhkusehüvitise arvestamisel sellega arvestama. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse hageja kasuks väljamõistetud puhkusehüvitise suuruse osas muutmata.
21.Eeltoodule tuginedes kuulub apellatsioonkaebus rahuldamisele osaliselt. Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 783,76 eurot (bruto). Maakohtu otsust tuleb vastavalt muuta.
22.TsMS § 173 lg 3 esimese lause kohaselt, kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Kuivõrd ringkonnakohus vähendab hagi rahuldamise ulatust veelgi ning apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud ja õiglane jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda (TsMS § 163 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi
(allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke
(allkirjastatud digitaalselt) Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.