(OÜ Baltic Shuttle taotlus L. P.e töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluses, töövaidlusasi nr 4-1/746/20) 29. oktoober 2020.a
OÜ Baltic Shuttle (RK 12019051, Tartu mnt 65-26, Tallinn)
Kostja seaduslik esindaja:
I. P. (e-post: xxx)
RESOLUTSIOON
L. P.e hagi rahuldada osaliselt.
2.Välja mõista OÜ-lt Baltic Shuttle L. P.e kasuks kakskümmend neli) eurot 74 senti, millest 2.1
saamata jäänud töötasu 1 977, 38 eurot;
2.2
haigushüvitis 139, 80 eurot ja
2.3
puhkusehüvitis 107,56 eurot.
2 224 (kaks tuhat kakssada
1(16)
Poolte menetluskulud jätta OÜ Baltic Shuttle kanda.
3.1 Välja mõista OÜ-lt Baltic Shuttle L. P. kasuks hageja menetluskulude katteks 900 (üheksasada) eurot. 3.2 Väljamõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda viivist alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
MENETLUSE KÄIK
1.L. P. esitas töövaidluskomisjonile avalduse OÜ Baltic Shuttle vastu saamata jäänud töötasu, haigushüvitise ja puhkusehüvitise nõudes. OÜ Baltic Shuttle esitas töövaidluskomisjonile vastuavalduse L. P.e vastu kahju hüvitamise nõudes. Tööinspektsiooni Ida Inspektsiooni töövaidlsukomisjon rahuldas 18.05.2020.a. otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/716/20 L. P.e avalduse osaliselt ja mõistis tööandalt välja L. P.e kasuks saamata jäänud töötasu 1977, 38 eurot, haigushüviise 143, 73 eurot ja puhkusehüvitise 107,56 eurot. OÜ Baltic Shuttle vastuavalduse kahju hüvitamise nõudes jättis töövaidluskomisjon täies ulatuses rahuldamata. OÜ Baltic Shuttle esitas 12.06.2020.a. maakohtule taotluse L. P.e töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivatamiseks hagimenetluses töövaidluskomisjoni rahuldatud osas. Maakohus luges L. P.e töövaidlsukomisjoni esitatud avalduse hagiavalduseks (TVLS § 58 lg 5) ja OÜ Baltic Shuttle vastuse avaldusele kostja vastuseks hagiavaldusele.
L. P.E HAGI
2.-
L. P. leiab hagiavalduses, et OÜ Baltic Shuttle on talle vähem maksnud: töötasu ajavahemiku eest veebruar 2019 juuni 2019 1872, 30 eurot; töötasu detsembri 2019 eest 119, 11 eurot; töötasu jaanuari 2020.a. eest 135, 91 eurot; hagishüvitist 160, 50 eurot; puhkusetasu 789, 75 eurot.
3.01.05.2016.a. sõlmisid L. P. ja kostja töölepingu, mille alusel asus hageja tööle kostja juures bussijuhina. Hageja oli esimesel haiguslehel 14.01.2020-28.01.2020 ja 29.01.2020-02.03.2020.a. 2(16)
Tööleping lõpetati 03.03.2020.a. Hageja leiab, et tööandja tasus töötasu miinimummäärast vähem, arvestas valesti hüvitist kasutamata puhkuse eest, arvestas valesti haigushüvitist ja jättis arvestamata hüvitise haiguslehel viibimise eest ning pidas lõpparvest ebaseaduslikult kinni 458, 88 eurot.
4.Sõitjateveo üldtöökokkuleppe p 7.1 kohaselt on töötajate töötasu alammäärad toodud üldkokkuleppe lisas 1. Miinimumkuutasu sisaldab kollektiivlepingus ja töölepingus kokkulepituud tasusid vm tööandja kehtestatud tasusid. Lisa 1 § 3 p 2 kohaselt on alates 01.01.2019.a ühenduse tegevusloa, liiniloa ja avaliku teenindamise lepingu alusel töötavate bussi-, trolli- ja trammijuhtide brutopalk täistööajaga töötamise korral vähemalt 945 eurot kuus (miinimum kuutasu). Seega pidi tööandja töötajale arvestama perioodil veebruar 2019juuni 2019 palka 4725 (5 kuud x 945) eurot. Tegelikult arvestas tööandja samal perioodil ainult 2852, 70 eurot, mis on 1872, 30 eurot vähem kui miinimumtasu ette näeb.
5.Detsembrikuus 2019 oli normtöötunde kokku 133 tundi so 16 (täistööpäevade arv detsembri kuus) x 8 tundi + 5 tundi lühendatud tööpäeva eest (23,12). Detsembri 2019 põhipalk on 1008, 95 eurot lähtudes arvestusest 142 (tegelikult töötatud töötunnid) : 133 (detsembrikuu normtunnid) x 945 (kuu miinimumpalga määr). Lisatasu ületundide eest on /peab olema 31,097 eurot, lähtudes arvestusest 9 (142-133) tundi x 945 (kuu miinimumpalga määr) : 133 (normtunnid 2019. aasta detsembrikuus) x 0,5 (TLS § 44 lg 7 koefitsient). TLS § 45 lg 1 järgi kui tööaeg langeb ööajale, maksab tööandja töö eest 1,25 - kordset töötasu. 2019. aasta detsembrikuus on töötaja töötanud öötundidel kokku 13 tundi, mis teeb öötasu suuruseks 23,09 eurot (13 öötundi : 133 detsembri normtunnid x 945 eurot miinimumpalgamäär x 0,25 öötundide lisatasu koefitsient). Järelikult pidi 2019 detsembrikuu põhipalk koos lisatasudega ületundide eest olema 1064,01 eurot (1008,95+31,97+23,09). Tööandja poolt üle kantud detsembrikuu eest töötasu 830 eurot, mis vastab 945 eurole bruto. Seega on tööandja jätnud 2019. aasta detsembrikuu eest tasumata 119,01 eurot.
6.L. P. oli alates 14.01.2020.a. haiguslehel. 2020.a. jaanuarikuu normtunde oli 176 (22 tööpäeva x 8 tundi). Peioodil 01.-13.01.2020.a. normtundide arv oli 64 (8 tööpäeva x 8 tundi), kuid tööandja võimaldas töötajale tööd vaid 62,5 tundi. Tööandja kohustus on kindlustada töötaja tööga. Seega peab tööandja tasuma töötajale palka ka nende päevade eest, millal polnud töötajale tööd anda. Tööandja peab töötajale maksma jaanuarikuus palka 64 tunni eest. Jaanuarikuu põhipalk on 64 (tööaja normtunnid perioodil 01.13.01.2020) : 176 (jaanuarikuu normtunnid) x 945 (kuu miinimumpalga määr )=343, 64 eurot. TLS § 45 lg 1 järgi kui tööaeg langeb ööajale, maksab tööandja töö eest 1,25-kordset töötasu. 2020.a jaanuarikuus on töötaja töötanud öötundidel kokku 5 tundi, mis teeb öötasu suuruseks 6,71 eurot (5 öötundi : 176 detsembri normtunnid x 945 eurot miinimumpalgamäär x 0,25 öötundide lisatasu koefitsient). TLS § 45 lg 2 järgi kui tööaeg langeb riigipühale, maksab tööandja töö eest 2-kordset töötasu. 2020.a jaanuarikuu on töötaja töötanud riigipühadel kokku 4,5 tundi, mis teeb öötasu suuruseks 24,16 eurot (4,5 öötundi : 176 detsembri normtunnid x 945 eurot miinimumpalgamäär). 3(16)
2020. jaanuarikuu põhipalk koos lisatasudega ületundide eest on 374,51 eurot (343,64 + 6,71 + 24,16). Tööandja kandis üle töötasu 230 eurot, mis vastab 238,60 eurole bruto. Seega on tööandja jätnud jaanuarikuu eest tasumata 135, 91 eurot.
7.L. P. oli esimesel haiguslehel 14.01.2020 - 28.01.2020.a. Keskmise töötasu maksmise tingimused ja korra § 4 lg 2 kohaselt ei arvata keskmise töötasu arvutamisel põhipuhluse tasu maksmiseks ja avalikus teenistuses ette nähtud lisapuhkuse tasu maksmiseks kalendripäevade hulka rahvuspüha ega riigipühi. Korra § 4 lg 3 järgi liidetakse keskmise kalendripäevatasu § 2 lõikes 2 või 3 nimetatud ajavahemiku töötasud ja jagatakse sama ajavahemiku kalendripäevade arvuga. Arvutamise aluseks olevat kalendripäevade arvu vähendatatakse nende kalendripäevade võrra, millal töötajale ei arvestatud töötasu tööst keeldumise korral TLS § 19 alusel. Haigushüvitise arvestamisel tuleb viimase kuue kuu kalendripäevade (184) hulgast maha arvestada riiklikud pühad (4 päeva). Hageja arvestuste kohaselt pidi tööandja juulist 2019 kuni detsembrini 2019 arvestama talle töötasu 5789, 01 eurot. Hüvitis ühe kalendripäeva eest on 32,16 eurot (5789,01 eurot arvestatud kuue kuu palk : 180 päeva (184-4). Tööandja on kohsutatud tasuma haiguspäevade hüvitist 5 päeva eest, mis teeb kokku 120.60 eurot. Tööandja hüvitas 80, 70 eurot. Tööandja poolt on hüvitamata 39,90 eurot.
8.L. P. oli teisel haiguslehel 29.01.2020-02.03.2020. Tööandja on kohsutatud tasuma haiguspäevade hüvitist 5 päeva eest, mis teeb kokku 120.60 eurot. Tööandja ei hüvitanud midagi. TLS § 70 lg 1 kohaselt on töötajal õigus saada TLS § 29 lg 8 sätestatud korras arvutatud puhkusetasu. TLS § 19 p 2 ja 6 kohaselt on töötajal õigus keelduda töö tegemisest eelkõige juhul, kui ta on ajutiselt töövõimetu ravikindlustusseaduse tähenduses, samuti juhul kui tal on seaduses ettenähtud põhjus. Haigushüvitise arvestamisel tuleb viimase kuue kuu kalendripäevade (182 päeva) arvust maha arvestada riiklikud pühad (4 päeva) ja haiguslehel viibitud päevad (46). Septembrist 2019 kuni veebruar 2020 on töötajale arvestatud töötasu 4273, 52 eurot. Hüvitis ühe kalendripäeva eest on 32,38 eurot (4273,52 eurot arvestattud kuue kuu palk : 132 päeva (182-4-46). TLS § 55 kohaselt eeldatakse, et töötaja iga-aastane puhkus on 28 kalendripäeva (põhipuhkus), kui töötaja ei ole leppinud kokku pikemas põhipuhkuses või kui seadus ei sätesta teisiti. Töölepingu p 5.1 järgi oli töötaja iga-aastase puhkuse kestus 28 kalendripäeva. 2019. aastal töötaja puhkusel ei olnud ja tööleping lõpetati 03.03.2020. L. P.el on saamata puhkuse hüvitis 14 kuu eest. Kasutamata puhkuse tasu hüvtis on 1057,75 eurot (28 kalendripäeva : 12 kuuga aastas x 14 kuuga x 32,38 eurot hüvitis ühe puhkusepäeva eest). Tööandja on tasunud puhkusehüvitist 230 eurot ja 38 eurot, tasumata 789,75 eurot (1057,75 – 230 – 38).
4(16)
Tööandja on 04.03.2020.a. käskkirjaga pidanud kinni L. P.e töötasust töötaja poolt süüliselt tekitatud avarii sõidukikahju summas 445, 88 eurot. Alusena on märgitud X AS kahju hüvitamise otsus 09.05.2019 nr E42192031R/01. Töötaja ei ole nimetatud kahju kinnipidamiseks nõusolekut andnud. Tööandja ei ole kahjusummat kindlustusele tasunud ja kindlustus pole seda summat tööandjalt nõudnud.
11.Kostja vastuväietega L. P. ei nõustu. KLS § 4 lg 4 kohaselt võib tööandjate ühingu või liidu ja töötajate ühingu või liidu ning tööandjate keskliidu ja töötajate keskliidu vahel sõlmitud kollektiivlepingut laiendada poolte kokkuleppel KLS § 6 lg 1 p 1 ja 3 määratud tingimuste osas. Laienemise ulatus määratakse kindlaks kollektiivlepingus. Autoettevõtete Liit ja Eesti Transpordi- ja Teetöötajate Ametiühing on sõlminud bussijuhtide miinimumtasu sätestava kollektiivlepingu. Alates 01.01.2017 kehtib 16.09.2016 sõlmitud kollektiivleping. Selle § 4 järgi on kollektiivlepingus sätestatud töö- ja puhkeaja tingimused ning töötasustamise tingimused kohustuslikud ja laienevad kõigile ühistranspordiseaduse mõttes sõitjate bussiveoga tegelevatele ja selleks tööjõudu rentivatele tööandjatele ja töötajatele, sõltumata nendega sõlmitud lepingu liigist. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja tegevus vastab bussiveo tunnustele pooltevahelise töölepingu sõlmimise ajal kehtinud ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 3 p 1 tähenduses ja ta tegeleb kaugliiniveoga ÜTS § 4 lg 1 ja 3 tähenduses. Seega laienevad pooltele kollektiivlepingus sätestatud tingimused KLS § 4 alusel sõltumata asjaolust, et nad ise ei ole Autoettevõtete Liidu ega Eesti Transpordi- ja Teetöötajate Ametiühingu liikmed. Kollektiivlepingu laiendamisega tegevusvaldkonna või territooriumi piires tagatakse sotsiaalne kaitse töötajatele, kelle tööandjad ei ole olnud nõus lepingut sõlmima või kes ei ole suutnud kollektiivlepingu sõlmimiseks koonduda. Laiendatud kollektiivlepingu tulemusena ühtlustuvad ja paranevad sektori töötingimused ning võidavad töötajad, kellel ei ole tööandjaga läbirääkimiste pidamiseks jõudu. Kollektiivleping ei takista Hageja arvates kostja ettevõtlust. Hageja tugineb oma seisukohtades kostja viidatud Riigikohtu ltsiviilasjas 2-18-7821 tehtud lahendile esitatud riigikohtunike eriarvamusele. Eriarvamuses leitakse, et TLS § 2 ei tulene individuaalses tööõiguses mitte lepinguvabaduse põhimõte, vaid hoopis lepinguvabaduse piirang, mis toob üldjuhul kaasa poolte kokkulepitu tühisuse, kui kokkulepitu kaldub töötaja kahjuks kõrvale töölepingu seaduses ja võlaõigusseaduses lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning vastutuse kohta sätestatust. Tänapäevaste kollektiivsete töösuhete ning sotsiaaldialoogi valdkonnas on põhjendarud toetada asjaolsaliste eneseregulatsiooni, selle asemel et eeldada seadusandjalt järjest detailsemate reeglite kehtestamist. Kollektiivlepingute laiendamisega kaasneda võivat tööandja õiguste menetluslikku riivet on kehtivastes seadustes sisalduvate vahenditega samuti võimalik vältida. KLS § 4 lg 5 ja § 12 (koostoimes § 41 ) tulenevalt kollektiivlepingut ei saa laiendada isikutele, kellel pole olnud võimalik selle olemasolust ja sisust teadlikuks saada. Rakenduslikes küsimustes on võimalik juhinduda hea tava kokkuleppest. L. P. leiab, et viidatud riigikohtu otsuses antud KLS § 4 lg 4 tõlgendus ei ole tulenevalt TsMS § 692 lg 2 tulenevalt kohustuslik teistes asjades (sh käesolevas asjas), kus vaadatakse läbi KLS § 4 lg 4 kohaldamisega seotud asju ning hageja leiab, et tal on jätkuvalt õiguslik eeldus, et KLS § 4 lg 4 kehtib just laiendatud kujul, st laieneb ka neile töötajatele ja tööandjatele, kes pole sõitjateveo üldtöökokkuleppega ühinenud.
5(16)
12.Kuivõrd L. P. ei ole vaidlustanud töövaidluskomisjoni 18.05.2020.a. otsust töövaidlusasjas nr 4-1/746/20 (selle rahuldamata jäetud osas), siis palub hageja kohut rahuldada tema nõuded töövaidluskomisjoni rahuldatud ulatuses (TVK otsuse resolutsiooni p 1.1, 1.2 ja 1.3 ulatuses). Poolte menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja märgib, et kuigi töövaidluskomisjon jättis tööandja kahju hüvitamise nõude rahuldamata ning tööandja ei ole seda vaidlustanud, pole sellele vaatamata hagejale alusetult kinni peetud 445, 88 eurot tagastatud. Järelikult on L. P.el jätkuvalt selle summa saamise õigus olemas. L. P. on arvestanud nimetatud summa mittesaamist töövaidluskomisjoni esitatud arvestustes kui esitas tööandjalt saadud tasude arvestuse. Sama on teinud töövaidluskomisjon. L. P. märgib, et 2019. aasta augustikuus töötasmise eest on tööandja tasunud töötajale 30.09.2019 pangaülekandega 830 eurot selgitusega „palk“. Tööandja ei ole väitnud, et on töötajale maksnud 2019. aasta eest palka rohkem kui töötaja on välja teeninud.
KOSTJA VASTUVÄITED
13.Kostja OÜ Baltic Shuttle hagi ei tunnista. Kostja on seisukohal, et ei ole tasunud L. P.ele vähem palka summas 1872, 30 eurot nagu väidab hageja, kuna pooltevahelisele töösuhtele ei kohaldu „Sõitjateveo üldtöökokkulepe“. OÜ Baltic Shuttle ei kuulu ametiühingusse (sh ei kuulu Eesti Transpordi- ja Teetöötajate Ametiühingusse) ning ei kuulu ka Autoettevõtete Liitu. Kostja leiab, et „Sõitjateveo üldtöökokkuleppega“ ei ole võimalik panna kohustusi kolmandatele isikutele ehk antud juhul kostjale, kes ei ole Autoettevõtete Liidu liige. Samuti ei anna sellist õigust KLS § 4 lg 4. Viidatud normis ei ole sätestaud õigust panna kohustusi kollektiivlepingu välistele isikutele. Seetõttu ei saa „Sõitjateveo üldtöökokkuleppega“ kokkuleppe tingimused olla siduvad ka kostjale. Kostja tugineb oma seisukohas Riigikohtu 15.06.2020.a. lahendile tsiviilasjas nr 2-18-7821, mille p 18 on märgitud, et KLS § 4 lg 4 ega muud KLS sätted ei anna kollektiivlepingu sõlminud isikutele õigust tekitada sama lepinguga kohustusi tööandjale, kes ei ole kollektiivlepingu pooleks ega kuulu ka kollektiivlepingu sõlminud tööandjate ühingusse või liitu. Kollektiivlepingu poolte kokkuleppel eelnimetatud tööandjale kollektiivlepingu tingimuste laiendamine ja kohustuste panemine on kehtivaid norme järgides võimalik juhul, kui viimane on andnud selleks nõustumuse (VÕS § 9). Sama lahendi p 19 on Riihikohus asunud seisukohale, et kuna KLS ei võimalda vaidlusalust kollektiivlepingut kostjale laiendada, oli hagejal õigus saada kostjalt töötasu töölepingus kokkulepitud ulatuses. Puhkusetasu oli hagejal õigus saada arvutatuna töötasu järgi (TLS § 29 lg 8 ja § 70 lg 1).
PS § 31 sätestab ettevõtlusvabaduse. Kostja on seisukohal, et KLS § 4 lg 4 on vastuolus PS § 31 sätestatud ettevõtlusvabadusega. Formaalne põhiseaduspärasus tähendab, et põhiõigusi piirav õigustloov akt peab vastama pädevus-, menetlus- ja vorminõuetele ning määratuse ja seadusreservatsiooni põhimõtetele (RKPJK 13.06.2015 otsus asjas nr 3-4-1-505, RT III 2008, 33, 222, p 8). Materiaalne kooskõla põhiseadusega tähendab, et põhiõigust riivav õigusakt on lehtestatud põhiseadusega lubatava eesmärgi saavutamiseks ning on selle saavutamiseks proportsinaalne abinõu. Antud juhul ei ole eeltingimused täidetid, mistõttu ei ole KLS § 4 lg 4 ka päõhiseaduspärane. Piiratud 6(16)
isikute ring ei saa panna kohustusi kolmandatele isikutele töötasu suuruse osas ning selle kaudu mõjutada kogu ühe sektori ettevõtlusvabadust. Kostja on seisukohal, et ei ole tasunud hagejale detsembris 2019 palka vähem 119,01 eurot. Kuivõrd pooltevahelisele töösuhtele ei kohaldu „Sõitjateveo üldtöökokkulepe“, on hageja võtnud töötasu arvestamise aluseks valed alusandmed. Kostja esitab omapoolse arvestuse (tl 36-37). Kostja ei ole nõus hagejaga, et jaanuaris 2020.a on tasutud palka vähem 135, 91 eurot. Lisaks töötasu arvestamise aluseks olevatele valedele alusandmetele on hageja märkinud valesti ka oma töötunnid. Kostja esitab omapoolse arvestuse (tl 37). Kuivõrd hageja lähtub valedest alusandmetest haigusraha hüvitise arvestamisel, on väär ka hageja seisukoht, et kostja on tasunud vähem haigushüvitist 39,90 eurot esimese haiguslehe ja 120,60 teise haiguslehe eest.
Kostja leiab, et hagejal puudub õigus saada täiendavat puhkusetasu summas 789, 75 eurot. Tööandja ei ole teostanud ka hageja lõpparvest ebaseaduslikku kinnipidamist 445, 88 eurot. Hageja kinnitab, et sai puhkusetasu 230 eurot ja 38 eurot. Samas on jätnud hageja tähelepanuta, et 31.05.2019 on hageja saanud 2019.a kohta puhkustasu 540 eurot (neto), mis tuleks samuti hageja nõudest maha arvata. Kui eeldada, et hageja puhkusehüvitis peaks hageja arvestuste järgi olema 1057, 75 eurot (bruto), siis ei saa väidetav saamata puhkustasu nõue olla suurem kui 139,25 eurot (bruto). Lisaks tuleb arvestada, et kostjal on hageja vastu kahjunõue 689, 52 eurot, millest kostja on lõpparve väljamaksmisel tasaarvestanud 445, 88 eurot. Kahjunõude aluseks on asjaolu, et 26.04.2019.a. põhjustas hageja kostja sõidukiga Läti Vabariigis liiklusõnnetuse, mille põhjustamises oli süüdi hageja. Õnnetuse tagajärjel tõusis hageja kasutuses ja kostjale kuuluva bussi Volvo Junckheere B12B, registrimärk xxx järgmise perioodi kindlustusmakse 689, 52 euro võrra, mida tõendavad lisatud kindlustuse arved. Kui 2019. aasta kindlustusmakse oli 1585,80 eurot, siis 2020. aasta kindlustusmakse oli õnnetuse tõttu juba 2275,32 eurot. Töötaja vastutus tuleneb TLS § 74 lg 2 ja kostja esitab tasaarvestusavalduse 689, 52 eurot.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
18.Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad ning hinnanud asjas kogutud tõendeid kogumis, leiab, et L. P.e hagi on põhjendatud osaliselt ja kuulub rahuldamisele osaliselt.
19.L. P. esitas töövaidluskomisjonile avalduse OÜ Baltic Shuttle vastu saamata jäänud töötasu, haigushüvitise ja puhkusehüvitise nõudes (tl 14-17, töövaidlusasi nr 4-1/746/20). OÜ Baltic Shuttle esitas töövaidluskomisjonile vastuavalduse L. P.e vastu kahju hüvitamise nõudes (tl 55-56, 47, töövaidlusasi nr 4-1/1005/20) Töövaidluskomisjon liitis avaldused ühte menetlusse nr-ga 4-1/746/20..
7(16)
Tööinspektsiooni Ida Inspektsiooni töövaidlsukomisjon rahuldas 18.05.2020.a. otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/716/20 L. P.e avalduse osaliselt ja mõistis tööandalt välja L. P.e kasuks saamata jäänud töötasu 1977, 38 eurot, haigushüviise 143, 73 eurot ja puhkusehüvitise 107,56 eurot (tl 51-54). OÜ Baltic Shuttle vastuavalduse kahju hüvitamise nõudes jättis töövaidluskomisjon täies ulatuses rahuldamata (tl 51). OÜ Baltic Shuttle esitas 12.06.2020.a. maakohtule taotluse L. P.e töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivatamiseks hagimenetluses töövaidluskomisjoni rahuldatud osas (tl 2) .
20.Töövaidluse lahendamise seaduse (TvLS) § 58 lg 3 järgi kui töövaidluskomisjon jätab avalduse rahuldamata või rahuldab selle osaliselt, võib avaldaja esitada kohtusse hagi asja lahendamiseks rahuldamata osas. Hagis võib esitada üksnes samad nõuded, mis esitati töövaidluskomisjonile. Sama paragrahvi 4. lõike järgi kui töövaidluskomisjon avalduse täielikult või osaliselt rahuldab, võib teine pool esitada kohtule taotluse, et kohus vaataks töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbi hagimenetluse korras hagina. Sel juhul on hageja töövaidluskomisjoni poole pöördunud isik ja kostja kohtule taotluse esitanud pool. L. P. ei ole kohtule esitanud hagi asja lahendamiseks töövaidluskomisjoni rahuldamata jäetud osas. OÜ Baltic Shuttle ei ole esitanud maakohtule hagi kahju hüvitamise nõudega (osas, milles töövaidluskomisjon jättis tööandja vastuavalduse kahju hüvitamise nõudes rahuldamata). Seega selles osas on töövaidluskomisjoni otsus jõustunud.
21.Tööandja esitas maakohtule taotluse L. P.e töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluses töövaidluskomisjoni poolt rahuldatud osas (so vähemmakstud töötasu, haigushüvitise ja puhkusetasu osas).
22.Tsiviilasja materjalide kohaselt sõlmisid OÜ Baltic Shuttle ja L. P. 01.05.2016.a. töölepingu, mille alusel asus töötaja tööle autobussijuhina (p 2.1) ja tööajale rakendatakse summeeritud arvestust (p 3.1). Töötaja iga-aastane puhkus oli 28 kalendripäeva (p 5.1) (tl 57-58) Pooled ei vaidle selle üle, et L. P. viibis töövõimetuslehel 16.01.2020 - 28.01.2020 ja 29.01.2020 -02.03.2020 (tl 35) tööleping lõppes L. P.e soovil TLS § 85 lg 1 alusel alates 03.03.2020.a.
23.-
Hageja leiab, et tööandja on töösuhte lõppemisel vähem maksnud töötasu ajavahemiku eest veebruar 2019-juuni 2019 1872, 30 eurot; töötasu detsembri 2019 eest 119, 11 eurot; töötasu jaanuari 2020.a. eest 135, 91 eurot; haigushüvitist 39, 90 eurot (töövõimetusleht 16.01.2020-28.01.2020); haigushüvitist 120, 60 eurot (töövõimetusleht 29.01.2020-02.03.2020); - puhkusetasu 789, 75 eurot. 8(16)
24.Tööandjal on töölepingu seaduse (TLS) § 28 lg 2 p 2 järgi kohustus maksta töötajale töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. Kooskõlas TLS § 5 lg 1 p-des 5 ja 12 sätestatuga võib töötasu olla lepitud kokku töölepingus või tuleneda kollektiivlepingust. Töölepingus peavad sisalduma muuhulgas andmed kokkulepitud töötasu kohta ja viide kollektiivlepingule kui töötaja suhtes kohaldatakse kollektiivlepingut. Poolte vahel sõlmitud töölepingu p 4.1 kohaselt asus töötaja tööle palgaga 370 eurot kuus (asus tööle 01.05.2016).
25.Pooled vaidlevad selle üle, kas nende suhtele kohaldub Autoettevõtete Liidu ja Eesti Transpordi- ja teetöötajate Ametiühingu vaheline kollektiivleping (Sõitjateveo üldtöökokkulepe) (tl 32-34) ja kas hageja võib nõuda kostjalt töötasu Autoettevõtete Liidu ja Eesti Transpordi- ja Teetöötajate Ametiühingu sõlmitud kollektiivlepingu alusel Kostja ei ole Autoettevõtete Liidu ega Eesti Transpordi- ja teetöötajate Ametiühingu liige.
Kostja on seisukohal, et pooltevahelisele töösuhtele ei kohaldu Sõitjateveo üldtöökokkulepe ning sellega ei ole võimalik panna kohustusi kolmandatele isikutele ehk antud juhul kostjale. Sellist õigust ei anna ka kollektiivlepingu seaduse (KLS) § 4 lg 4, mistõttu ei ole üldtöökokkuleppe kohustuslikud tingimused (sh töötajate miinimumtöötasu suurus) kostjale siduvad.
26.KLS § 4 lg 1 kohaselt laieneb kollektiivleping neile tööandjatele ja töötajatele, kes kuuluvad kollektiivlepingu sõlminud organisatsioonidesse, kui kollektiivlepingus ei ole ette nähtud teisiti. Sama paragrahvi 2. lõige sätestab, et kollektiivlepingu tingimused, mis on töötaja jaoks halvemad seaduses või muus õigusaktis ettenähtust, on tühised, välja arvatud, kui sellise kokkuleppe võimalus on seaduses ette nähtud. Töötajale laienevate erinevate kollektiivlepingute sätete vastuolu korral kohaldatakse sätet, mis on töötaja jaoks soodsam (KLS § 4 g 3) Vastavalt KLS § 4 lg 4 võib tööandjate ühingu või liidu ja töötajate ühingu või liidu ning tööandjate keskliidu ja töötajate keskliidu vahel sõlmitud kollektiivlepingut laiendada poolte (kollektiivlepingu poolte) kokkuleppel KLS § 6 lõike 1 punktides 1 ja 3 määratud tingimuste (palga-, töö- ning puhkeaja tingimuste) osas. Laienemise ulatus määratakse kindlaks kollektiivlepingus. Sõitjateveo üldtöökokkuleppe § 4 kohaselt üldtöökokkuleppega sätestatud töö- ja puhkeaja tingimused ning töö tasustamise tingimused laienevad ja on kohustuslikud kõigile ühistranspordiseaduse mõttes sõitjate bussiveoga tegelevatele ja selleks tööjõudu rentivatele tööandjatele ja töötajatele, sõltumata nendega sõlmitud lepingu liigist. Kostja bussiveo (kaugliinivedu) tegevus vastab ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 2, § 3 lg 1 ja § 4 lg 1 ja 3 sätestatule. Tulenevalt KLS § 4 lg 4 ja üldtöökokkuleppe § 4, on kohtu hinnangul üldtöökokkuleppes toodud tingimused (töö- ja puhkeaja ning töö tasustamise tingimused) kohaldatavad ka käesoleva vaidluse poolte vahelisele suhtele.
27.Varasemalt on Riigikohus leidnud, et tööandjal on kohustus rakendada kollektiivlepingut kõigile töötajatele, olenemata sellest, kas nad kuuluvad töötajaid esindavasse ühingusse või mitte. Kollektiivlepingu rakendamine üksnes töötajate ühingusse kuuluvatele töötajatele on vastuolus töötajate ebavõrdse kohtlemise keeluga. Tõlgendus, mille järgi 9(16)
kollektiivleping laieneb kõigile töötajatele, on kooskõlas AÜS § 16 lg-ga 1. Selle sätte kohaselt on kollektiivsetes töösuhetes ametiühingul oma pädevuse piires õigus esindada ja kaitsta töötajate õigusi ja huve. Seega esindab ametiühing kollektiivsetes töösuhetes kõiki töötajaid, mitte ainult oma liikmeid. Kui kollektiivlepingut rakendatakse üksnes töötajaid esindavasse ühingusse kuuluvatele töötajatele, rikutakse ühingusse mittekuuluvate töötajate neid õigusi, mida tööleping ette ei näe, kuid mis on sätestatud kollektiivlepingus. Kollektiivlepingu sõlmimise eesmärgiks on anda pooltele lisaks töölepingu seadusest tulenevatele õigustele täiendavaid tagatisi (vt Riigikohtu 09.01.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-07 p 12 ja 13). Tsiviilasjas nr 2-18-7821/71 15.06.2020.a. tehtud lahendis asus Riigikohus seisukohale, et KLS § 4 lg 4 tõlgendamisel tuleb arvesse võtta eraõiguses, mh tööõiguses kehtivat lepinguvabaduse põhimõtet (VÕS § 1 lg 1 ja § 5 koostoimes §-dega 8 ja 9, TLS § 2) ja seda, et seaduses ei ole norme, mis reguleeriksid kollektiivlepingulise tahteavalduseta tööandja õiguste ja huvide arvestamist kollektiivlepingu temale laiendamisel. KLS § 4 lg 4 laiendav tõlgendamine võib eelneva tõttu tuua kaasa tööandja, kellele kollektiivlepingut laiendatakse, kuid kes ei osalenud kollektiivlepingu sõlmimisel ega saanud mõjutada selle tingimuste kujunemist, ettevõtlusvabaduse ja omandipõhiõiguse ebaproportsionaalse riive. KLS § 4 lg 4 ega muud KLS-i sätted ei anna kollektiivlepingu sõlminud isikutele õigust tekitada sama lepinguga kohustusi tööandjale, kes ei ole kollektiivlepingu pooleks ega kuulu ka kollektiivlepingu sõlminud tööandjate ühingusse või liitu. Kollektiivlepingu poolte kokkuleppel eelnimetatud tööandjale kollektiivlepingu tingimuste laiendamine ja kohustuste panemine on kehtivaid norme järgides võimalik juhul, kui viimane on andnud selleks nõustumuse (VÕS § 9). (vt Riigikohtu 15.06.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-187821/71 p 17-19).
28.Maakohus nõustub iseenesest seisukohaga, et KLS § 4 lg 4 laiendav tõlgendamine võib kollektiivlepingulise tahteavalduseta tööandja õiguste ja huvide arvestamist reguleerivate normide puudumise tõttu tuua kaasa selle tööandja, kellele kollektiivlepingut laiendatakse, kuid kes ei osalenud kollektiivlepingu sõlmimisel ega saanud mõjutada selle tingimuste kujunemist, ettevõtlusvabaduse ja omandipõhiõiguse ebaproportsionaalse riive. Praktikas on võimalik, et väike osa töötajaid ja tööandjaid lepivad omavahel kokku reeglites, mis hakkaksid kehtima ka kõigile teistele ning ei ole seetõttu kooskõlas ettevõtlusvabaduse põhimõttega (PS § 31) kuivõrd ettevõttel tuleb täita tingimusi, mida nad ei ole ise kokku leppinud. Teisest küljest ei saa jätta tähelepanuta seda, et KLS § 4 lg 4 sätestatud kollektiivlepingute laiendamise selge eesmärk on kaitsta ühelt poolt töötajaid, teiselt poolt ka ettevõtjate ausat konkurentsi. Lisaks eeltoodule märgib kohus, et tööandjal, kes soovib rakendada oma töötajatele seaduses sätestatust paremaid palga, töö- ja puhkeaja tingimusi, ei ole selleks mingeid takistusi, ka ilma nõustumust andmata kellegi teise sõlmitud kollektiivlepingule või selle laiendamist heaks kiitmata.
Sotsiaalministeeriumis on valminud seaduseelnõu, millega soovitakse muuta kollektiivlepingu laiendamise tingimusi eesmärgiga võimaldada palga ja tööaja tingimusi (tingimuste
10(16)
laiendamist) kogu sektorile vaid juhul kui selles on kokku leppinud tööandjad, kes pakuvad tööd vähemalt 1/5 sektori töötajatest (vt eelnõu seletuskiri https://www.koda.ee/sites/default/files/contenttype/content/202010/KLS%20muutmise%20seletuskiri%2020102020_0.pdf).
29.Hageja märgib õigesti, et KLS § 4 lg 4 kehtib jätkuvalt ning juhindudes nimetatud sätte ja Sõitjateveo üldtöökokkuleppe § 4 koostoimele oli ja on hagejal õiguslik ootus ja nõudeõigus töötasule vastavalt üldtöökokkuleppe lisa 1 § 3 p 2 alammääras 945 eurot (alates 01.01.2019). Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et OÜ Baltic Shuttle on tasunud L. P.ele töötasu (selgitusega „palk“) 2019. aastal 29.08.2019 830 eurot, 30.09.2019 830 eurot, 31.10.2019 830 eurot, 29.11.2019 830 eurot ja 26.12.209 830 eurot (tl 18), mis vastab 945 eurole bruto. Eeltoodule on tähelepanu juhtinud ka töövaidluskomisjon oma lahendis. Kohus on seisukohal, et tööandja on oma tegevusega / käitumisega väljendanud nõustumust sõitjateveo üldkokkuleppega ning rakendanud töötaja suhtes üldkokkuleppe lisas 1 toodud põhitöötasu alammäära 945 eurot kuus. Tööandja (kostja), olemata kollektiivlepingu pool ning kuulumata kollektiivlepingu sõlminud tööandjate ühingusse või liitu, on võtnud / laiendanud endale üldtöökokkuleppest tulenevad töö tasustamise tingimused (tasudes täistööajaga töötajale põhitöötasu alammääras 945 eurot). Kohtu hinnangul on tööandja vastav käitumine tõlgendatav nõustumusena kollektiivlepingu tingimuste laiendamisega VÕS § 9 mõttes ning kooskõlas Riigikohtu 15.06.2020 lahendis (p 18) väljendatud seisukohaga (vt käesoleva otsuse p 27).
30.Vastavalt TLS § 28 lg 2 p 2 ja 4 on tööandja kohustatud maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal ning tagama kokkulepitud töö- ja puhkeaja ja pidama tööaja arvestust. TLS § 43 lg 1 kohaselt eeldatakse, et töötaja töötab 40 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul (täistööaeg), kui tööandja ja töötaja ei ole kokku leppinud lühemas tööajas (osaline tööaeg). Eeldatakse, et töötaja töötab 8 tundi päevas (lg 2) Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt arvestatakse summeeritud tööaja arvestuse korral töötaja kokkulepitud tööaega seitsmepäevase ajavahemiku kohta arvestusperioodi jooksul. Liiklusseaduse (LS) § 131 lg 1 tulenevalt toimub mootorsõidukijuhi sõidu- ja puhkeaja arvestus Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 165/2014 kohase analoogsõidumeeriku salvestuslehtede või sama määruse kohase digitaalse andmesalvestusega sõidumeeriku (digitaalse sõidumeeriku) korral mällu salvestatud andmete järgi. Kostja vastavaid andmeid esitanud ei ole. 16.09.2016.a. Sõlmitud sõitjateveo üldkokkuleppe lisa 1 § 3 kehtestab töötajate põhitöötasu alammäära alates 01.01.2019. minimaalselt 945 eurot kuus ning miinimumkuutasu sisaldab seadusest, kollektiivlepingust ja töölepingust tulenevaid tasusid. 30.1 Hageja esitatud arvestuse kohaselt pidi ta ajavahemikus veebruar 2019 – juuni 2019 saama palka kokku 4725 eurot (5 x 945), kostja arvestas talle aga 2852, 70 eurot (tl 14 pöördel, tasumised tl 18 ja pöördel). Kostja ei ole hageja väiteid ega esitatud tõendeid millegagi ümber lükanud.
11(16)
Vastavalt TsMS § 230 lg 1 peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded või vastuväited ning pool valib ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (TsMS § 5 lg 2). Kostja on seega ajavahemikul veebruar 2019 – juuni 2019 tasunud hagejale palka vähem 4725 -2852, 70 = 1872, 30 eurot. 30.2 Hageja väitel on tal jäänud detsembrikuu 2019 eest saamata töötasu 119, 11 eurot. Hageja arvestuste kohaselt oli detsembrikuu normtöötundide arv 133 tundi, so 16 (täistööpäevade arv) x 8 tundi + 5 tundi lühendatud tööpäeva eest (23,12) Detsembrikuu põhipalk pidi hageja arvates olema 1008, 95 eurot, so 142 (tegelikult töötatud töötunnid) : 133 (detsembrikuu normtunnid) x 945 (kuu miinimumpalga määr ) Hageja leiab, et arvestada tuleb lisatasu ületundide eest detsembris 9 (142-133) tundi x 945 : 133 normtunnid x 0,5 (TLS § 44 lg 7 koefitsient ) = 31,97 tundi. Vastavalt TLS § 45 lg 1 kui tööaeg langeb ööajale, maksab tööandja töö eest 1,25-kordset töötasu. 2019. aasta detsembrikuus on töötaja töötanud öötundidel kokku 13 tundi, mis teeb öötasu suuruseks 23,09 eurot (so 13 öötundi : 133 detsembri normtunnid x 945 eurot miinimumpalgamäär x 0,25 öötundide lisatasu koefitsient). Hageja leiab, et 2019.a detsembrikuu põhipalk koos lisatasudega ületundide eest on 1064,01 eurot (1008,95+31,97+23,09). Tööandja poolt üle kantud detsembrikuu eest töötasu 830 eurot, mis vastab 945 eurole brutto. Seega on tööandja jätnud 2019. aasta detsembrikuu eest tasumata 119,01 eurot (1064,01-945). Kostja on seisukohal, et hageja on arvestanud töötunde valesti, õige on kostja arvates detsembris töötunde 132, öötunde 11, 30 (tl 36 pöördel - 37). Kohus leiab, et kumbki pool ei ole tõendanud oma väiteid tööaja arvestuse, ületundide ja öötundidel töötamise kohta, mistõttu peab kohus põhjendatuks lähtuda detsembrikuu 2019 töötasu arvestamisel üldkokkuleppe järgsest miinimumtöötasust 945 eurot täistööajaga töötamise eest. Kuivõrd tööandja on detsembrikuu eest kandnud töötajale üle töötasu 830 eurot (tl 18), mis vastab brutole 945 eurot, ei ole kohtu hinnangul detsembri 2019 eest hagejale töötasu tasutud ettenähtust vähem. 30.3 Hageja on seisukohal, et jaanuari 2020 eest on ta palka vähem saanud 135,91 eurot. Hageja lähtub järgmisest arvestuskäigust: 2020.a. jaanuarikuu normtunde oli 176 (22 tööpäeva x 8 tundi). Perioodil 01.-13.01.2020.a. (alates 14.01.2020 viibis hageja haiguslehel) normtundide arv oli 64 (8 tööpäeva x 8 tundi), kuid tööandja võimaldas töötajale tööd vaid 62,5 tundi. Tööandja peab tasuma töötajale palka ka nende päevade eest, millal polnud töötajale tööd anda. Jaanuarikuu põhipalk on 64 (tööaja normtunnid perioodil 01.-13.01.2020) : 176 (jaanuarikuu normtunnid) x 945 (kuu miinimumpalga määr )=343, 64 eurot. TLS § 45 lg 1 järgi kui tööaeg langeb ööajale, maksab tööandja töö eest 1,25-kordset töötasu. 2020.a jaanuarikuus on töötaja töötanud öötundidel kokku 5 tundi, mis teeb öötasu suuruseks
12(16)
6,71 eurot (5 öötundi : 176 (detsembri normtunnid) x 945 eurot x 0,25 öötundide lisatasu koefitsient). TLS § 45 lg 2 järgi kui tööaeg langeb riigipühale, maksab tööandja töö eest 2-kordset töötasu. 2020.a jaanuarikuu on töötaja töötanud riigipühadel kokku 4,5 tundi, mis teeb öötasu suuruseks 24,16 eurot (4,5 öötundi : 176 detsembri normtunnid x 945 eurot). 2020. jaanuarikuu põhipalk koos lisatasudega ületundide eest on hageja arvestuste järgi 374,51 eurot (343,64 + 6,71 + 24,16). Tööandja kandis üle töötasu 230 eurot, mis vastab 238,60 eurole bruto. Seega on tööandja jätnud jaanuarikuu eest tasumata 135, 91 eurot (374,51- 238,60). Kostja on seisukohal, et hageja on märkinud valesti töötunnid, õige on töötatud töötunde kokku 46,30 ja öötunde 4 (tl 37) Kumbki pool ei ole tõendanud oma väiteid tööaja arvestuse, ületundide ja öötundidel töötamise kohta, mistõttu peab kohus põhjendatuks lähtuda jaanuarikuu 2020 töötasu arvestamisel üldkokkuleppe järgsest miinimumtöötasust 945 eurot täistööajaga töötamise eest. Vaidlust ei ole selles, et töötaja viibis alates 14.01.2020 haiguslehel. Seega töötas 01.-13.01.2020, millest tulenevalt seega 8 kalendrijärgset tööpäeva kestusega 8 tundi, kokku seega 64 töötundi. Tööandja pidi töötajale tasuma 945 : 176 x 64 = 343,68 eurot Tööandja kandis töötajale jaanuari eest töötasu 230 eurot (tl 26), ehk 238,60 eurot bruto. Tasumata on seega 343, 68 – 238,60= 105,08 eurot 30.4 Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt välja hageja kasuks vähem makstud (saamata) töötasu ajavahemiku veebruar 2019 - juuni 2019 1872,30 + 105,08= 1977, 38 eurot.
31.Hageja leiab, et kostja on jätnud talle tasumata haigushüvitist 39, 90 eurot + haigushüvitis 120, 60 eurot. 31.1 L. P. oli esimesel haiguslehel 14.01.2020 - 28.01.2020.a ja teisel haiguslehel 29.01.2020 - 02.03.2020.a. Tööandja tasus haigushüvitist 80, 70 eurot (tl 22) esimese haiguslehe eest, teise eest ei ole tasunud midagi. Hageja arvestab hüvitist ühe kalendripäeva eest (keskmise töötasu) 32,16 eurot ehk 5789, 01 eurot (kuue viimase kuu töötasu) : 184 (viimase kuue kuu kalendripäevade arv) - 4 (riiklikud pühad) Tööandja pidi hageja hinnangul tasuma haigushüvitist 5 päeva eest perioodil 14.01.202028.01.2020 120,60 eurot, tasus sellest 80,70 eurot, tasumata seega 39,90 eurot. Teise haiguslehe eest pidi tööandja perioodil 29.01.2020-02.03.2020.a. tasuma samuti 5 päeva kokku 120,60 eurot, kuid ei tasunud midagi. Töötervishoiu - ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 122 lg 1 kohaselt maksab tööandja töötajale hüvitist haigestumise või vigastuse neljanda kuni kaheksanda kalendripäeva eest 70% TLS § 29 lõikes 8 sätestatud korras arvutatud töötaja keskmisest töötasust ( haigushüvitist). 31.2
13(16)
TLS § 29 lg 8 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 11.06.2009.a määruse nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ (edaspidi Kord) § 4 lg 3 kohaselt liidetakse keskmise kalendripäevatasu arvutamiseks Korra § 2 lõikes 2 või 3 nimetatud ajavahemiku töötasud ja jagatakse sama ajavahemiku kalendripäevade arvuga. Arvutamise aluseks olevat kalendripäevade arvu vähendatakse nende kalendripäevade võrra, millal töötajale ei arvestatud töötasu tööst keeldumise korral TLS § 19 alusel. Korra § 2 lg 2 järgi arvutatakse keskmine töötasu arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud töötasust, mis on töötajale sissenõutavaks muutunud. Arvutamise vajaduse tekke kuuks on kuu, millal algas arvutamise vajaduse tekitanud sündmus. Puhkusetasu arvutamisel on arvutamise vajaduse tekke kuuks kuu, millele langeb
eelviimane
tööpäev
enne
puhkuse
algust.
31.3 Kohtu arvestuse kohaselt on L. P.e keskmine töötasu 31,50 eurot päevas (6 kuud x 945 : 184 (kuue eelneva kuu kalendripäevade arv) - 4 (riigipühad) Haigushüvitis ajavahemiku 14.01.2020 – 28.01.2020 eest on 110, 25 eurot (31,50 x 5 x 0,7) Tööandja on tasunud 80,70 eurot, seega 29,55 eurot vähem (110,25 – 80,70) Tööandja ei ole tasunud haigushüvitist 29.01.2020 kuni 05.02.2020 töövõimetuslehel viibimise eest TTOS § 12 2 lg 1 alusel. Välja on maksmata seega 110, 25 eurot (31,50 x 5 x 0,7) 31.4 Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt välja hageja kasuks haigushüvitise 29,55 + 110,25 eurot = 139,80 eurot.
32.Hageja on seisukohal, et kostja on jätnud tasumata kasutamata puhkuse eest 789, 75 eurot. 32.1 TLS § 55 kohaselt eeldatakse, et töötaja iga-aastane puhkus on 28 kalendripäeva (põhipuhkus), kui töötaja ei ole leppinud kokku pikemas põhipuhkuses või kui seadus ei sätesta teisiti. Töölepingu p 5.1 järgi oli töötaja iga-aastase puhkuse kestus 28 kalendripäeva (tl 23 pöördel). 2019. aastal töötaja puhkusel ei olnud ja tööleping lõpetati 03.03.2020. L. P. leiab, et tal on saamata puhkuse hüvitis 14 kuu eest. Hageja arvestuste kohaselt pidi ta saama puhkusehüvtist 1057,75 eurot (28 kalendripäeva : 12 kuuga aastas x 14 kuuga x 32,38 eurot hüvitis ühe puhkusepäeva eest). Tööandja on tasunud puhkusehüvitist 230 eurot ja 38 eurot (tl 21, 25), tasumata 789,75 eurot (1057,75-268). Kostja märgib, et hageja on jätnud tähelepanuta 31.05.2019 saadud puhkusetasu 540 eurot (neto) 2019.a eest, mis tuleks samuti ahgeja nõudest maha arvata. 32.2 TLS § 71 kohaselt on töölepingu lõpetamisel tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. Vastavalt TLS § 70 lg 1 on töötajal õigus saada TLS § 29 lg 8 sätestatud korras arvutatud puhkusetasu. TLS § 29 lg 8 kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega keskmise töötasu maksmise tingimused ja korra.
14(16)
TLS § 29 lg 8 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 11.06.2009.a määruse nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ (Kord) § 4 lg 3 ja § 2 lg 2 tulenevalt on puhkusetasu arvestamise aluseks oleva kalendripäeva tasu Ajavahemikus september 2019-veebruar 2020 oli töötaja poolt väljateenitud töötasu 4123,68 (343,68 + 4 x 945), jagades selle kalendripäevade arvuga samal perioodil 182, millest on maha arvatud haiguspäevad 45 ja riigipühad 5 päeva, kujuneb kalendripäeva tasu 4123,68 : 132 (18245-5) =31,24 eurot Hageja oli saada puhkust 32, 83 kalendripäeva, lähtudes arvestusest 28 (töölepingu järgne puhkuse kestus) : 365 x 428 (2019. aasta 12 kuu ja 2020. aasta 2 kuu ja 3 päeva) Puhkusetasu on seega 31,24 x 32,83 eurot = 1025, 61 eurot 32.3 Kostja on hagejale välja maksnud puhkusetasu 31.05.2020.a. 540 eurot märkega „puhkus“ (tl 18 pöördel). Hageja ega kostja kumbki ei ole tõendanud, kas puhkust kasutati 2018. aasta või 2019. aasta eest. Kohus loeb, et kasutati puhkust 2019. aasta eest. Hageja esitatud maksekorraldusest tulenevalt maksis kostja hagejale 07.02.2020.a. puhkusetasu 230 eurot (tl 25) ja töölepingu lõpetamisel 38 eurot (tl 21). Kohus on seisukohal, et kohtule esitatud tõenditele tuginedes on L. P.ele välja makstud puhkusetasu (hüvitist) 2019. eest kokku 230 +38 + 540 eurot = 808 eurot (918, 05 eurot bruto), 32.4 Seega tasumata on 1025,61-918,05=107,56 eurot, mille kohus mõistab kostjalt välja hageja kasuks. Menetluskulude jaotus
33.Vastavalt TsMS § 173 lg 1 ja 4 märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ning menetluskulude jaotuses ette näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Menetluskulude jaotuse määrab kohus kindlaks vastavalt TsMS § 162 lg 1 sätestatule. Viidatud sättest tulenevalt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuivõrd kohus rahuldab hagi 99,8% ulatuses, ei pea kohus põhjendatuks kohaldada menetluskulude jaotamisel TsMS § 163 (kuluse jaotus hagi osalise rahuldamise korral), vaid jätab menetluskulud tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kostja kanda. Hageja menetluskulu on lepingulise esindaja kulu 900 eurot. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. Käesolevas tsiviilasjas esindas töötajat (hagejat) TsMS § 218 nõuetele vastav esindaja. Hageja esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on lepingulise esindaja kulu 900 eurot, mis tuleneb 7,5 töötunni eest korrutatuna tunni hinnaga 100 eurot (lisandub käibemaks 20%). Kohus on seisukohal, et õigusabikulu on mõistliku suurusega, arvestades õigusabitoimingute eeldatavat ajakulu ja töömahtu. Kohus mõistab kostjalt välja hageja menetluskulude katteks 900 eurot.
15(16)
34.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
/allkirjastatud digitaalselt/ Piret Raik Kohtunik Osaliselt tühistatud TRK lahendiga.
16(16)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.