Osaühingu Aktiva Finants hagid X vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 8. jaanuari 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
12 705 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja) Osaühing Aktiva Finants (registrikood 10746479), lepinguline esindaja Alla Žulinskaja Kostja (apellant) X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Anneli Aab
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 13. mail 2021
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 8. jaanuari 2021. a otsus muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta apellatsioonimenetluse kulud X kanda. Mõista X-lt osaühingu Aktiva Finants kasuks välja menetluskulude hüvitis 720 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
1.Osaühing Aktiva Finants (hageja) esitas 5. mail 2020 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse X (kostja) vastu 5269,83 euro saamiseks. Kostja vastuväite tõttu lõpetati 4. juuni 2020. a määrusega maksekäsu kiirmenetlus ja anti asi üle maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas maakohtule 8. juulil 2020 kostja vastu asjas nr 2-20-117378 hagi (hagi I), milles palub kostjalt enda kasuks välja mõista põhivõla 4322,07 eurot, intressi 275,85 eurot, lepingu haldustasu 6 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 524,26 eurot ning alates 9. juulist 2020 põhivõlalt edasiulatuva viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 sätestatud määras. Hagi kohaselt sõlmisid Coop Finants AS ja kostja 14. veebruaril 2019 väikelaenulepingu L04334, mille alusel anti kostjale laenu 4843 eurot intressimääraga 19,9% aastas ja krediidi kulukuse määraga 24,30% aastas. Kostja kohustus tagastama 36 osamaksega kokku 6610,85 eurot järgmiselt: põhiosa 4843 eurot, intress 1616,99 eurot, lepingutasu 96,86 eurot ja haldustasu 54 eurot. Kostja on tasunud põhinõude katteks 5 esimest põhiosa osamakset ehk 520,93 eurot. Kostja on jätnud tagastamata põhivõla 4322,07 eurot. Coop Finants AS saatis kostjale 8. novembril 2019 laenulepingu ülesütlemise hoiatuse ja 28. novembril 2019 teatise lepingu ülesütlemise kohta, milles teavitas kostjat nõude loovutamisest hagejale. Coop Finants AS loovutas 28. novembril 2019 nõuded kostja vastu hagejale. Laenulepingu põhitingimuste p 2 järgi kohustus kostja tasuma iga kuu lepingu haldustasu 1,50 eurot. Hageja arvestas lepingu haldustasu maksegraafiku esimesest tasumata osamaksest, s.o 20. augusti 2019 maksest kuni lepingu ülesütlemisele eelnenud osamakseni, s.o 20. novembri 2019 makseni, kokku 6 eurot. Pooled on lepingus kokku leppinud intressi 1616,99 eurot, mis lepingu põhitingimuste kohaselt jagatakse osamaksete vahel proportsionaalselt vastavalt lepinguperioodi kestusele. Hageja on arvestanud intressi alates esimesest tasumata osamaksest, s.o 20. augusti 2019 maksest kuni lepingu ülesütlemisele eelnenud osamakseni, s.o 20. novembri 2019 makseni, kokku 275,85 eurot. Laenulepingu p 7 järgi kohustus kostja tasuma tähtajaks tasumata tagasimakselt viivist intressimääraga 19,9% aastas iga tasumisega viivitatud päeva eest tasumata põhisummast. Hageja on arvestanud sissenõutavaks muutunud viivist alates lepingu ülesütlemisele järgnenud kalendripäevast ehk 29. novembrist 2019 kuni hagi esitamise päevani 524,26 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista edasiulatuva viivise põhinõudelt alates hagi esitamist kuni põhinõude täitmiseni seaduses sätestatud viivisemääras.
3.Hageja esitas 11. mail 2020 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostja vastu 6219,89 euro saamiseks. Kostja vastuväite tõttu lõpetati 4. juuni 2020. a määrusega maksekäsu kiirmenetlus ja anti asi üle maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
4.Hageja esitas maakohtule 9. juulil 2020 kostja vastu asjas nr 2-20-117893 hagi (hagi II), milles palub kostjalt enda kasuks välja mõista põhivõla 4993,62 eurot, intressi 500,85 eurot, võla sissenõudmiskulu 30 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 1332,09 eurot ning alates 10. juulist 2020 põhivõlalt edasiulatuva viivise VÕS § 113 sätestatud määras. Hagi II kohaselt sõlmisid Placet Group OÜ ja kostja 11. septembril 2017 sidevahendi abil laenulepingu KK3181716 laenulimiidiga 1300 kuni 5000 eurot intressimääraga 39,99% aastas. Kuna kostja lepingujärgseid kohustusi korrapäraselt ei täitnud, ütles Placet Group OÜ lepingu
9.novembril 2019 üles. Kostja on võtnud välja krediiti 6800 eurot ja maksnud tagasi 1806,38 eurot. Seega on põhiosa võlg 4993,62 eurot. Kostjal on intressi võlg alates esimesest osamaksest, s.o 25. augusti 2019 maksest kuni lepingu ülesütlemisele eelnenud kolmanda osamakseni, s.o 25. oktoobri 2019 makseni, kokku 500,85 eurot. Hagejal on õigus küsida kostjalt võla sissenõudmiskulusid VÕS § 1132 lg-te 1 ja 2, üldtingimuste p 7.3. ja hinnakirja 2 (11)
alusel. Laenulepingute alusel saadeti kostjale 6 tasulist kirja maksumusega 5 eurot, kokku 30 eurot. Hageja nõuab kostjalt viivist põhivõlalt 4993,62 eurot alates ülesütlemise päevast, s.o
9.novembrist 2019 kuni hagi esitamiseni laenulepingu üldtingimuste p 7.1 järgi viivisemääraga 39,99% aastas 1332,09 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista ka edasiulatuva viivise põhinõudelt alates hagi esitamist kuni põhinõude täitmiseni seaduses sätestatud viivisemääras. Placet Group OÜ loovutas 12. novembril 2019 kostja vastu nõude hagejale.
5.Maakohus liitis 29. oktoobri 2020. a määrusega asjad nr 2-20-117893 (hagi I) ja nr 2-20117378 (hagi II) ühte menetlusse ja luges asja numbriks 2-20-117378. Kostja vastuväited
6.Kostja vaidles mõlemale hagile vastu ja palus jätta need rahuldamata.
6.1.Hagi I kohta esitas kostja järgmised vastuväited. Hageja ei ole tõendanud lepingu sõlmimist, tarbijakrediidi sätete järgimist ega lepingu ülesütlemist ning nõude loovutamist. Hageja ei ole tõendanud, et Coop Finants AS on laenulepingu ülesütlemise hoiatuse ja teate kostjale kätte toimetanud. Puudub info, kuhu ja kuidas on 28. novembri 2019 lepingu ülesütlemise teade saadetud ning kas ja kuidas on kostja kättesaamist kinnitanud. Lepingu ülesütlemise hoiatus ja teade on saadetud erinevatele aadressidele – ülesütlemise hoiatus lepingus märgitud Tallinna aadressile ning ülesütlemise teade Tartu aadressile XXX. Teated on umbisikulised PDF-d. Lisaks oli XXX kinnistu 2019. a sügisest müügis, mistõttu isegi kui Coop Finants AS edastas 18. novembri 2019 teatise sellele aadressile, ei saanud kostja seda sealt kätte. Kuna 28. novembri 2019 ülesütlemise teadet ei ole kostjale kätte toimetatud, ei ole ülesütlemine kehtiv. Teiseks, nõue ei ole kehtivalt loovutatud, mistõttu võib kostja keelduda võla tasumisest hagejale. Kostja ei ole ülesütlemise teadet ega ka loovutusteadet Coop Finants AS-lt kätte saanud. Seega ei ole kostjat VÕS § 412 lg 1 järgi nõude loovutamisest teavitatud, mistõttu kostja saab VÕS § 172 alusel keelduda nõude täitmisest hagejale. Lisaks on kostjalt nõutava intressi kujunemine arusaamatu. Laenulepingu põhitingimuste p 2 järgi oli intressimäär 19,9% aastas, mitte fikseeritud summa, mis jagatakse osamaksete vahel proportsionaalselt. Täiendavalt on viivisemäär tühine või ebamõistlikult kõrge. Juhul kui kohus leiab, et on võimalik nõuda viivist intressimääraga samas määras, s.o 19,9% aastas, on selline kokkulepe tüüptingimusena kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustav ning VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 5 alusel tühine. Alternatiivselt taotleb hageja samal põhjusel viivise vähendamist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 kohaselt seadusjärgse viivise määrani.
6.2.Hagi II kohta esitas kostja järgmised vastuväited. Hageja ei ole tõendanud lepingu sõlmimist, tüüptingimuste lepingu osaks saamist, tarbijakrediidi sätete järgimist ega ka lepingu ülesütlemist ning nõude loovutamist. Hageja pole hagile lisanud ühtegi kahepoolselt allkirjastatud lepingut. Umbmäärased PDF-d on arusaamatud ning neist ei nähtu, et pooled oleksid lepingu sõlminud. Arvestades, et tegemist on eelduslikult hageja tüüptingimustel sõlmitud lepinguga, siis peab hageja täiendavalt lisaks tarbijakrediidilepingu sõlmimisele tõendama ka seda, et tüüptingimused on saanud lepingu osaks. Hageja ei ole tõendanud lepingu ülesütlemist. Hageja ei ole tõendanud, et Placet Group OÜ on kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse ja teate kätte toimetanud. Puudub info ja teave selle kohta, kas, kuhu ja kuidas on
25.oktoobri 2019 lepingu ülesütlemise teade saadetud ja kas ning kuidas on kostja kättesaamist kinnitanud. Kuna ülesütlemise teadet ei ole kostjale kätte toimetatud, siis ei ole ülesütlemine kehtiv. Isegi kui kostja oleks esialgse võlausaldaja 25. oktoobri 2019 teate kätte saanud, ei oleks kostja sealt aru saanud, et tegemist on lepingu ülesütlemise teatega. Teate sisuks on võla tasumise palve ning teate lõpus viidatakse, et juhul kui kostjal ei ole võimalik nimetatud kuupäevaks võlga tasuda, palutakse ühendust võtta Placet Group OÜ-ga, et sõlmida kohtuväline kokkulepe. Lisaks ei ole nõue kehtivalt loovutatud, mistõttu võib kostja keelduda võla tasumisest hagejale. Placet Group OÜ ega ka hageja ei ole kostjat teavitanud nõude loovutamisest. 12. novembri 2019 teatis nõude loovutamise kohta on isikustamata PDF fail, mida ei ole kostjale kätte toimetatud. Kostja ei ole sellist teadet posti kaudu kätte saanud. Lisaks 3 (11)
oli XXX, Tartu 2019. a sügisel müügis, mistõttu isegi kui Placet Group OÜ edastas 12. novembri 2019 teatise kostja XXX, Tartu aadressile, ei saanud kostja seda sealt kätte. Peale selle eksitab hageja kohut sõlmitud lepingu sisu osas. 9. novembri 2017 lepingu alusel oli laenulimiidiks 1300 eurot, mitte 1300–5000 eurot ja lepingut on korduvalt muudetud:
22.juunil 2018 4300 euroni, 23. juunil 2018 4600 euroni ja 23. juunil 2018 5000 euroni. Hageja pole esitanud ühtegi tõendit, et kostjaga on lepingu muudatused kokku lepitud, st allkirjastatud ja raha väljamakseid tehtud. Lisaks ei järginud krediidiandja kostjaga laenulepingu sõlmimisel ega iga kord enne krediidisumma või krediidi ülempiiri muutmist vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja ei informeerinud kostjat laenulepinguga kaasnevatest riskidest ega andnud nõuetekohaselt lepingueelset teavet ega analüüsinud kostja krediidivõimekust piisava hoolsusega. Kuna hageja on rikkunud VÕS § 4034 lg-t 6 ja 7, tuleb kõik maksed arvestada põhinõude ja seadusjärgse intressi katteks. Hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt lepingujärgset intressi ega ka tasutud makseid lepingujärgse intressi katteks arvestada. Hageja ja Placet Group OÜ sõlmisid lepingu 11. septembril 2017, mis tähendab, et esimene osamakse tasuti oluliselt varem kui hageja viidatud 25. august 2019. Hageja intressinõude kujunemine on seega arusaamatu. Hageja nõutud viivisemäär on tühine või ebamõistlikult kõrge. Tarbijakrediidilepingute korral on krediidiandjal õigus nõuda viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Juhul kui kohus leiab, et viivist on võimalik nõuda intressimääraga samas määras, s.o 39,99% aastas, on selline kokkulepe tüüptingimusena kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustav ning VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 5 alusel tühine. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist seaduses sätestatud määras. Alternatiivselt taotleb kostja samal põhjusel viivise vähendamist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 kohaselt seadusjärgse viivise määrani. Hageja sissenõudmiskulu on arusaamatu ja tõendamata. Sissenõudmise kulude hüvitamisele seab piirangu VÕS § 1132 lg 1. Hageja ei ole tõendanud, et iga tasulise võlateatise kohta on eelnenud sama võla kohta saadetud tasuta meeldetuletuskiri. Maakohtu otsus
7.Maakohus rahuldas 8. jaanuari 2021. a otsusega hagi I ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja Coop Finants AS ja kostja 14. veebruari 2019 väikelaenulepingust L04334 tuleneva põhivõla 4322,07 eurot, intressi 275,85 eurot, lepingu haldustasu 6 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 524,26 eurot ja edasiulatuva viivise põhinõudelt alates 9. juulist 2020 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses, kuid mitte enam kui 3797,81 eurot. Kohus rahuldas hagi II osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja Placet Group OÜ ja kostja 11. septembri 2017 krediidikonto lepingust KK3181716 tuleneva põhivõla 4993,62 eurot, intressi 500,85 eurot, võla sissenõudmiskulu 5 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 1332,09 eurot ja edasiulatuva viivise põhinõudelt alates 10. juulist 2020 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses, kuid mitte enam kui 3661,53 eurot. Kohus jättis hagi II rahuldamata võla sissenõudmiskulude 25 euro väljamõistmiseks.
7.1.Hagi I osas selgitas kohus järgmist. Vaidlus puudub, et kostja sõlmis Coop Finants AS-ga
14.veebruaril 2019 väikelaenulepingu L04334, mille alusel väljastati kostjale laen 4843 eurot. Kostja kohustus laenusumma, intressid ja haldustasu tagastama Coop Finants AS-le maksegraafiku järgse 36 osamaksega järgmiselt: põhiosa 4843 eurot, intress 1616,99 eurot, lepingutasu 96,86 eurot ja haldustasu 54 eurot, kokku 6610,85 eurot. Kostjal tekkis põhiosa võlg alates 20. augusti 2019 osamaksest. Kostjal on tagastamata põhiosa 4322,07 eurot. Coop Finants AS saatis 8. novembril 2019 kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võla tasumiseks. Coop Finants AS saatis 28. novembril 2019 kostjale teatise lepingu ülesütlemise kohta ja teavitas kostjat tema nõude loovutamisest hagejale. Coop Finants AS andis kostjale laenu krediidi kulukuse määraga 24,30% oma majandus- või kutsetegevuse raames ja kostja on tarbija VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Eesti Panga avaldatud keskmine eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 2019. a veebruaris oli 20,01%. 4 (11)
Seega on tarbijakrediidileping L04334 kehtiv, sest krediidi kulukuse määr ei ületanud lepingu sõlmimisel Eesti Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Hageja on tõendanud, et kostjale on Coop Finants AS tahteavaldus laenulepingu ülesütlemise kohta kätte toimetanud ja Coop Finants AS on valinud teadete edastamiseks mõistliku viisi (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 70). Samuti on kostjal olnud võimalik Coop Finants AS tahteavalduste sisuga tutvuda. Seega lõppes väikelaenuleping L04334 võlausaldaja poolt ülesütlemisteate elektroonilise kättetoimetamisega kostjale
29.novembril 2019. Hageja esitatud e-tähtkirja teatistest nähtuvalt on 8. novembri 2019 ülesütlemise hoiatus kostjale saadetud 11. novembril 2019 kell 14.37 ja 28. novembri 2019 lepingu ülesütlemise teade 29. novembril 2019 kell 13.50 e-posti aadressile [email protected]. Kostja ei ole teateid ID-kaardiga vastu võtnud. Samas on laenulepingu ülesütlemise teatis edastatud kostjale uuesti 31. detsembril 2019 samale e-posti aadressile, millelt kostja vastas, et soovib enammakstud summa tagastamist. 14. veebruari 2019 laenulepingust nähtuvalt on kostja e-posti aadressiks märgitud [email protected]. Ka praeguses asjas on kostja esindaja esitatud menetlusdokumentidel märgitud kostja e-posti aadressiks [email protected]. Kohtule ei nähtu, et kostja kontaktandmed oleksid muutunud või et pank oleks edastanud teateid kostjale e-posti aadressil, mida kostja ei kasuta. Põhjendamatud on kostja etteheited nõude hagejale loovutamise osas. Hageja on tõendanud
28.novembri 2019 ülesütlemisteate ja nõude loovutamise teate kostjale edastamist.
28.novembri 2019 ülesütlemisteates on kostjale teatatud, et „AS Coop Finants loovutas
28.novembri 2019 lepingulise võlanõude koos kõrvalkohustustega ja kõigi sellest tulenevate õigustega Aktiva Finants OÜ-le keda esindab nõuete sissenõudmises Julianus Inkasso OÜ“. Lisaks on hageja kohtule esitanud Coop Finants AS kinnituskirja nõude loovutamise kohta hagejale 28. novembril 2019. Nimetatud dokumentide õigsuses ei ole alust kahelda. TsÜS § 79 järgi ei pidanud 28. novembri 2019 teatis olema omakäeliselt allkirjastatud ja samuti ei eelda nõude loovutamine kostja nõusolekut. Seega on väikelaenulepingust L04334 tulenevad nõuded
28.novembril 2019 loovutatud hagejale. Kostja on laenulepingu ülesütlemisteate ja nõude loovutamise teate kätte saanud ka praeguses menetluses. Hageja on piisavalt selgitanud intressinõude 275,85 euro kujunemist. Ka hageja viivisenõue on põhjendatud. Viivise nõudmine määraga 19,9% ei ole vastuolus VÕS § 415 lg-ga 1. Samuti ei esine asjaolusid, mis viitaks viivisekokkuleppe tühisusele või vastuolule hea usu põhimõttega. Kohus jättis rahuldamata kostja taotluse vähendada sissenõutavaks muutunud viivist seadusjärgse viivise määrani. Kostja võlgnevus muutus sissenõutavaks 2019. a lõpus ning on tõendamata, et kostja on võla tasumiseks pingutusi teinud. Ei nähtu, et kostja oleks märkimisväärses ulatuses võlga vähendanud. Hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue ei ületa kordades põhinõuet. Samas tuleb rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal. Hageja ei ole sellist kahju tõendanud, mistõttu mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja edasiulatuva viivise põhivõla ulatuses. Seega on hageja hagis I esitatud nõudeid kostja vastu tõendanud. Mh ei ole kostja põhivõla suurusele ega lepingu haldustasu nõudele vastuväiteid esitanud, mistõttu kohus rahuldas hagi I.
7.2.Kohus selgitas hagi II osas järgmist. Vaidlus puudub, et kostja sõlmis Placet Group OÜga 11. septembril 2017 krediidikonto lepingu KK3181716 laenulimiidiga 1300 eurot ja laenulimiidi muudatused kuni 5000 eurot. Kostja on võtnud välja krediiti 6800 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama kokkulepitud maksegraafikute alusel, mis muutusid igakordse krediidi väljavõtmisega. Kostja põhiosa võlgnevus on 4993,62 eurot. Placet Group OÜ saatis
25.oktoobril 2019 kostjale lepingu ülesütlemise teate. Placet Group OÜ loovutas
12.novembril 2019 nõude kostja vastu hagejale.
5 (11)
Placet Group OÜ on andnud kostjale laenu oma majandus- või kutsetegevuse raames ja kostja on tarbija VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Hageja väljastas kostjale krediiti 6800 eurot 36 kuuks. Maksegraafiku summad ja tähtajad muutusid iga uue lepingulisa sõlmimisega, s.o laenulimiidi suurendamisega. 11. septembri 2017 krediidikonto lepingu KK3181716 ja selle lisade krediidi kulukuse määr on 49,00%. Eesti Panga poolt avaldatud keskmine eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 2017. a septembris oli 18,92%. Kuna krediidi kulukuse määr ei ületanud lepingute sõlmimisel Eesti Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda, siis olid tarbijakrediidilepingud kehtivad. Hageja esitas kohtule krediidikonto lepingu KK3181716 sõlmimise asjaolusid puudutavad tõendid, s.o sõlmitud lepingu ja lisad, Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehed, info lepingueelse teabe kohta, sh kostja õigused ja kohustused ja krediidikonto lepingu üldtingimused. Placet Group OÜ ja kostja sõlmisid lepingu sidevahendi abil, mistõttu on asjakohatud kostja väited digitaalselt allkirjastatud lepingute puudumise kohta. Lisaks on pahauskne kostja väide, et hageja ei ole tõendanud Placet Group OÜ raha väljamaksete tegemist kostjale. Hageja esitatud maksekorraldustest nähtub, et kostjale on tehtud väljamakseid 6800 eurot. Tehtud maksed vastavad sõlmitud krediidilepingute tingimustele. Hageja on piisavalt tõendanud, et kostjale on Placet Group OÜ tahteavaldus laenulepingu ülesütlemise kohta kätte toimetanud ja Placet Group OÜ on valinud teadete edastamiseks mõistliku viisi, s.o nii postiga kui ka e-kirjaga (TsÜS § 70). Placet Group OÜ edastas
25.oktoobri 2019 laenulepingu ülesütlemise teate postiga aadressile XXX, Tartu. Samuti on laenuandja portaal 25. oktoobril 2019 edastanud kostjale e-kirjaga teate võlgnevuse kohta.
11.septembri 2017 sõlmitud lepingust ja ka lepingu muudatustest nähtuvalt on kostja e-posti aadressiks märgitud [email protected]. Ka praeguses asjas on kostja esindaja esitatud menetlusdokumentidel märgitud kostja e-posti aadressiks [email protected]. Kohtule ei nähtu, et kostja kontaktandmed oleksid muutunud või et krediidiandja oleks edastanud teateid kostjale e-posti aadressil, mida kostja ei kasuta. Hageja on esitanud kohtule e-kirjavahetuse, millest nähtuvalt on kostja samalt e-maili aadressilt 25. detsembril 2019 esitanud päringu Julianus Inkasso OÜ-le seoses tema vastu esitatud nõuetega, mille vastuseks on mh märgitud ka praegune nõue. Asjaolu, et kostjale kuulunud kinnistu aadressil XXX, Tartu oli 2019. a-l müügis, et tähenda, et kostja ei saanud talle sellele aadressile edastatud teateid kätte. Kostja enda esitatud kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt oli kostja kinnistu omanik vähemalt kuni
17.detsembrini 2019. Kostjal on olnud võimalik Placet Group OÜ tahteavalduste sisuga tutvuda, seda nii elektrooniliselt kui ka paberkandjal. Seega lõppes krediidikonto leping KK3181716 võlausaldajapoolse ülesütlemisteate elektroonilise kättetoimetamisega kostjale
25.oktoobril 2019. Kohus luges laenuandja portaali 12. novembri 2019 nõude loovutamise teate ja Placet Group OÜ nõude loovutamise kinnituskirjaga tõendatuks, et krediidikonto lepingust KK3181716 tulenevad nõuded on 12. novembril 2019 loovutatud hagejale. TsÜS § 79 järgi ei pea
12.novembri 2019 teatis olema omakäeliselt allkirjastatud ja samuti ei eelda nõude loovutamine kostja nõusolekut. Lisaks on kostja laenulepingu ülesütlemise teate ja nõude loovutamise teate kätte saanud praeguse menetluse raames. Krediidiandja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud ning tegutses kostja krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Hageja esitas kohtule menetluses andmed, mille põhjal hinnati kostja krediidivõimet: isikusamasuse tuvastamise ankeet ja kostja konto väljavõtted. Samuti on teostatud piisavalt põhjalik krediidianalüüs. Hageja märkis, et krediidiandja arvestas kostja taotluses esitatud teabega, kontrollis avalikke andmebaase, maksehäireregistrit, kostja finantsseisu, võimalikke kohtutäiturite areste või makseid teistele laenuandjatele jms kostja esitatud konto väljavõttelt. Kostja märkis laenutaotluses enda igakuiseks sissetulekuks kahelt tööandjalt 2300 eurot ja pensioni 570 eurot ning igakuisteks 6 (11)
kulutusteks 321,81 eurot. Seega võis krediidiandja põhjendatult eeldada, et igakuine makse 135,57 eurot oli kostjale jõukohane. Lisaks ei eita kostja, et ta ei ole esitanud laenuandjale täielikku teavet ning on varjanud laenuandja ees oma varalisi kohustusi. Seega ei ole kostjal õigus tugineda vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele. Kohus ei tuvastanud vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist ega kostjale tekitatud kahju. Seega puudub kostjal hageja vastu tasaarvestatav kahjunõue. Hageja on hagis piisavalt selgitanud intressinõude 500,85 euro kujunemist. Ka hageja viivisenõue on põhjendatud. Viivise nõudmine määraga 39,99% aastas ei ole vastuolus VÕS § 415 lg-ga 1. Samuti ei esine asjaolusid, mis viitaks viivisekokkuleppe tühisusele või vastuolule hea usu põhimõttega. Kohus jättis rahuldamata kostja taotluse vähendada sissenõutavaks muutunud viivist seadusjärgse viivise määrani. Kostja võlgnevus muutus sissenõutavaks 2019. a lõpus ning on tõendamata, et kostja on võla tasumiseks pingutusi teinud. Ei nähtu, et kostja oleks märkimisväärses ulatuses võlga vähendanud. Lisaks ei ole hageja nõutav viivis ülemäära suur. Hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue ei ületa kordades põhinõuet. Samas tuleb rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal. Hageja ei ole sellist kahju tõendanud, mistõttu mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja edasiulatuva viivise põhivõla ulatuses. Hageja saab kostjale lepingu kehtivuse ajal saadetud ühe meeldetuletuskirja eest nõuda 5 eurot. Ülejäänud 25 euro osas jättis kohus hageja sissenõudmiskulu nõude rahuldamata.
7.3.Kuna kohus rahuldas hagi I tervikuna, jäi hagi I menetluskulu kostja kanda. Kuna kohus rahuldas hagi II ligikaudu 99,63% ulatuses, s.o ümardatult 100%, siis jäi ka hagi II menetluskulu kostja kanda. Poolte seisukohad Apellatsioonkaebus
8.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osaliselt, s.o hagi rahuldamise ja menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas ning teha tühistada osas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Alternatiivselt saata asi tühistatud osas tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
8.1.Kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme ja menetlusõiguse norme, tuvastas ebaõigesti asjaolusid ning jättis kostja seisukohad arvestamata. Kohus on hinnanud tõendeid valikuliselt ning neisse kriitiliselt suhtumata. Kohus järeldas ebaõigesti, et hagi rahuldamise eeldused on mõlema nõude puhul täidetud. Kostja jääb kõikide maakohtu menetluses esitatud seisukohtade juurde ning palub need lugeda apellatsioonkaebuse osaks.
8.2.Kohus on materiaalõigust vääralt kohaldades ja tõendeid ebaõigesti hinnates tuvastanud, et Coop Finants AS on laenulepingu ülesütlemise hoiatuse ja teate kostjale kätte toimetanud. Lisaks luges kohus ebaõigesti kostjale lepingu ülesütlemise teate kättetoimetatuks TsÜS § 70 alusel. Riigikohtu praktika järgi ei saa ülesütlemise teate kättetoimetamisel kohaldada TsÜS §-i 70. Lisaks on Riigikohus selgitanud, et seadusega kooskõlas olevaks ega kehtivaks ei saa pidada krediidiasutuse kasutatavat tüüptingimust, mis paneb igasuguse krediidiasutuse saadetava teate kättesaamise riski saajale olenemata sellest, mis on teate sisu. Kuna hageja ei ole tõendanud 28. novembri 2019. a ülesütlemise teate kostjale kättetoimetamist, ei ole ülesütlemine kehtiv. Seega ei ole ka lepingust tulenev põhinõude jääk hagis näidatud ulatuses sissenõutavaks muutunud. Kohus on väljamõistetud intressi arvestanud üksnes hageja selgituste pinnalt. Samas ei saa kohus rajada otsust poole seletusele, mis ei ole vande all antud. Veelgi enam ei ole lepingulise esindaja seletustel tõendi jõudu. Seega ei ole vaidlustatud otsus seaduslik ja põhjendatud ka intressinõude osas. 7 (11)
Kohus on vääralt tuvastanud, et viivisemäär pole ebamõistlikult kõrge või tühine. Üksnes asjaolu, et viivisemäär on alla kolmekordse seadusjärgse viivisemäära, ei tähenda, et kohus ei peaks eraldiseisvalt kontrollima viivisemäära kui tüüptingimuse mõistlikkust.
8.3.Maakohus on materiaalõigust vääralt kohaldades ja tõendeid ebaõigesti hinnates tuvastanud, et kostja on sõlminud Placet Group OÜ-ga krediidikonto KK3181716 laenulepingu. Olgugi, et VÕS võimaldab tarbijakrediidilepingut sõlmida sidevahendi abil, on kohus jätnud tähelepanuta, et kostja ei vaidlustanud üksnes digiallkirja puudumist. Lisaks ei ole hageja tõendanud, et tüüptingimused on saanud lepingu osaks. Maakohus on materiaalõigust vääralt kohaldades ja tõendeid ebaõigesti hinnates tuvastanud, et Placet Group OÜ on laenulepingu ülesütlemise hoiatuse ja teate kostjale TsÜS § 70 alusel kätte toimetanud. Riigikohtu praktika järgi ei saa ülesütlemise teate kättetoimetamisele kohaldada TsÜS §-i 70. Seega ei saanud lugeda ülesütlemisteadet kostjale kättetoimetatuks põhjusel, et kostja on ise varasemalt viidatud e-posti aadressi kasutanud. Lisaks on Riigikohus selgitanud, et seadusega kooskõlas olevaks ega kehtivaks ei saa pidada tüüptingimust, mis paneb igasuguse krediidiasutuse saadetava teate kättesaamise riski saajale olenemata sellest, mis on teate sisu. Kohus on materiaalõigust vääralt kohaldades ja tõendeid ebaõigesti hinnates tuvastanud, et Placet Group OÜ ei ole krediidiandjana vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. Krediidiandja ei ole hinnanud nõuetekohaselt krediidivõimelisust ega selgitanud välja kostja majanduslikku olukorda ei lepingu sõlmimisel ega ka krediidilimiidi suurendamisel. Hageja esitatud tõendid ei kinnita vastupidist. Samuti pole maakohus kostja 23. novembri 2020 menetlusdokumendis esitatud vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise vastuväiteid analüüsinud ega põhjendanud, miks ta nendega ei nõustu. Kohus on ekslikult krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tuvastanud hageja selgituste pinnalt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 229 lg-st 2 tulenevalt on tõendiks poole vande all antud seletus. Seega ei saanud kohus rajada otsust poole seletusele, mis ei ole vande all antud. Lisaks ei ole lepingulise esindaja seletustel tõendi jõudu. Kohus on vääralt järeldanud, et kostja ei ole esitanud laenuandjale täielikku teavet ning on varjanud laenuandja ees oma varalisi kohustusi. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et kostja on krediidiandja ees teavet varjanud. Kui kohus pidas teabe varjamiseks kostja esindaja koostatud Exceli tabelit ning selles märgitud kostja muid kohustusi, siis kostja pole ka seda teavet krediidiandja ees varjanud. Exceli tabel on koostatud kostja nende kontode pinnalt, mis olid krediidiandjal olemas krediidiotsuse tegemise hetkel. Kostja koostas Exceli tabeli ülevaatlikkuse huvides selgitamaks, et laenuandja krediidivõimelisuse analüüsist ei nähtu, kas krediidiandja on neid kohustusi, mis kostja konto väljavõtetelt nähtuvad, krediidikontolepingu sõlmimisel ja krediidikontolepingu alusel krediidilimiidi suurendamisel arvesse võtnud. Kuivõrd kohus on vääralt tuvastanud, et krediidiandja pole vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud, on kohus ka vääralt järeldanud, et kostjal puudub hageja vastu tasaarvestatav kahju hüvitamise nõue. Kohus on väljamõistetud intressi arvestanud üksnes hageja selgituste pinnalt, kuid nagu kostja eelnevalt selgitas, siis ei saa kohus tõendi jõudu anda hageja lepingulise esindaja menetlusdokumentides esitatud selgitustele. Seetõttu pole otsus seaduslik ja põhjendatud ka väljamõistetud intressinõude osas. Kohus on vääralt järeldanud, et Placet Group OÜ-ga sõlmitud lepingu viivisemäär 39,99% aastas pole ebamõistlikult kõrge või tüüptingimusena tühine. Kohus on jätnud tähelepanuta, et Riigikohtu praktika järgi on tarbijaga sõlmitud laenulepingu mõistlik viivisemäär kuni 24% aastas. Lisaks on alusetu kohtu järeldus, et kohtule ei ole esitatud ühtegi asjaolu, mis annaks aluse viivisenõude suurust vähendada. Esiteks vaidlevad pooled, kas võlgnevus on sissenõutavaks muutunud. Teiseks, isegi kui võlgnevus on sissenõutavaks muutunud, ei mõjuta see fakt viivisemäära vähendamise vajadust. Kolmandaks, kohus leiab, et 8 (11)
viivisemäär pole ülemäära suur, kuid jätab tähelepanuta, et kohtu poolt aktsepteeritud viivisemäär ületab seni Riigikohtu praktikas põhjendatuks peetud viivisemäära tarbijavaidluste korral ning seadusjärgset viivisemäära ca 5 korda. Neljandaks viitab kohus, et sissenõutav viivis ei ületa põhinõuet, kuid jätab tähelepanuta, et kohtu poolt väljamõistetud viivis 1332,09 eurot on arvestatud ainult 8 kuu eest.
9.Hageja vaidles kaebusele vastu ja palus jätta kaebuse rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
11.Hageja esitas kostja vastu kaks hagi, milles nõuab kostja sõlmitud tarbijakrediidilepingutest tulenevat võlga. Kostja on esitanud hageja nõudele küll erinevaid vastuväiteid, kuid maakohus on hagi rahuldades kostja väidetele hinnangu andnud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu lõppjäreldustega ning ei näe põhjust maakohtu otsuse muutmiseks.
12.Kostja on vaidlustanud hagide rahuldamist, leides, et ei ole tõendatud, et ta oleks laenulepingu ülesütlemise tahteavalduse kätte saanud. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu. Iseenesest on küll õige apellatsioonkaebuse väide, et ülesütlemisavalduse kättesaamist tuleb hinnata TsÜS § 69, mitte § 70 kohaselt. Samas on ringkonnakohtu hinnangul hageja tõendanud seda, et kostja on ülesütlemisavalduse kätte saanud. Ringkonnakohus märgib, et ka TsÜS § 69 ei nõua seda, et tahteavalduse kättesaamise eeldusena peaks saaja kättesaamist kinnitama.
13.Hageja on hagis I esitatud nõude kohta esitanud tõendid, millest nähtuvalt on kostjale ülesütlemisavaldus saadetud e-tähtkirjana kostja lepingus märgitud e-posti aadressile. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et esitatud fotofailidest ei nähtu aadress, kuhu kirjad saadeti. Hageja 28. oktoobri 2020 seisukoha lisast 3 nähtub selgelt, et ülesütlemisavaldus on saadetud kostja e-posti aadressile. Samuti on hageja esitanud algse võlausaldaja ja kostja ekirjavahetuse, millest nähtub, et võlausaldaja on kostjale ülesütlemisavalduse uuesti saatnud
31.detsembril 2019. Kostja on sellele kirjale vastanud, millest järeldub selgelt, et ta on kirja ka kätte saanud. Igal juhul on kostja ülesütlemisavalduse kätte saanud praeguses menetluses koos hagiga.
14.Hagis II esitatud nõude kohta on hageja esitanud kohtule 25. oktoobri 2019 e-kirja, millega kostjale lepingu ülesütlemisavaldus saadeti. Samuti on hageja esitanud poolte e-kirjavahetuse 2019. a lõpust ja 2020. a algusest, millest võib järeldada, et kostja oli teadlik lepingu ülesütlemisest ja enda võlast. Igal juhul on kostja ülesütlemisavalduse kätte saanud praeguses menetluses koos hagiga.
15.Põhjendamatud on ka kostja vastuväited maakohtu otsuses sisalduvale intressiarvutusele. Hageja on hagis I välja toonud, et kostja jättis enne lepingu ülesütlemist tasumata lepingujärgses maksegraafikus toodud 6.–9. osamakse. Hagis II on hageja välja toonud, et kostja on jätnud tasumata maksegraafikujärgsed 1.–3. osamakse. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta oleks need osamaksed tasunud. Liites hagi I aluseks oleva laenulepingu maksegraafikus toodud 6.–
9.osamakse intressi suurused, on summaks 275,85 eurot, st summa, milles maakohus hageja intressinõude hagi I alusel rahuldas. Liites hagi II aluseks oleva lepingu maksegraafikus toodud 1.–3. osamakse intressi suurused, on summaks 500,85 eurot, st summa, milles maakohus hageja intressinõude hagi II alusel rahuldas.
16.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega osas, milles maakohus leidis, et hageja viivisenõuded on põhjendanud. Hageja on nõudnud mõlemas hagis kuni hagi esitamiseni viivist määras, mis vastab lepingutes kokkulepitud intressimäärale. Tegemist on VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause järgse viivisemääraga. Seega ei ole see vastuolus VÕS § 415 lg-ga 1. Samuti ei ole oluline, kas viivisemäär tuleneb tüüptingimustest, kuivõrd ka sellise tüüptingimuse 9 (11)
puudumisel tuleneb sama suur viivisemäär seadusest. Olukorras, kus hageja nõuab alates hagi esitamist viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ning maakohus on piiranud väljamõistetud viivise suuruse põhivõlaga, ei näe ringkonnakohus alust väljamõistetava viivise suurust täiendavalt vähendada.
17.Hagi II osas on kostja vaidlustanud ka asjaolu, et pooled on üldse lepingu sõlminud. Ringkonnakohtu hinnangul on need vastuväited ilmselgelt alusetud. Hageja on esitanud kohtule e-kirjad, millega on kostjale saadetud kostjale kirjalikult taasesitamist võimaldavas vormis leping ja selle lisad, Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehed, info lepingueelse teabe kohta ja lepingu üldtingimused. Kostja tahe olla lepinguga seotud nähtub selgelt asjaolust, et kostja on asunud lepingust tulenevaid õigusi teostama, võttes kasutusele lepingujärgse krediidilimiidi, ning on ka lepingust tulenevaid kohustusi täitnud, tehes lepingu alusel algsele võlausaldajale tagasimakseid. Samuti on kostja esitanud võlausaldajale enda pangakonto väljavõtted laenuvõimekuse hindamiseks. Ringkonnakohus ei näe kostja sellisele käitumisele muud mõistlikku põhjendust, kui see, et kostja soovis olla lepinguga seotud.
18.Ringkonnakohus ei nõustu ka kostja vastuväidetega, mille kohaselt on hagi II aluseks olevat lepingut sõlmides algne võlausaldaja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. VÕS § 4034 kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma, ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul on hageja tõendanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist esitatud krediidianalüüsi (hageja 16. oktoobri 2020. a menetlusdokumendi lisa 14) ning kostja pangakonto väljavõtetega. Kostja pangakonto väljavõtetest nähtub, et kostja keskmine kuusissetulek kuue kuu jooksul enne viimast laenulepingu muutmist oli ca 3800 eurot kuus. Krediidianalüüsist nähtub, et krediidiandja võttis seejuures kostja sissetulekuks konservatiivselt ca 3000 eurot kuus. Selleks, et hinnata krediidivõimelisust, tuli hinnata, kas kostja sissetulek võimaldab laenu tagasi maksta. Krediidiandja on seda krediidianalüüsist nähtuvalt ka teinud, lahutades kostja sissetulekust kostja kohustused. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et seejuures ei arvestatud kostja kohustusi, mis nähtusid pangakonto väljavõttest. Need on kajastatud krediidianalüüsis märksõna Liising/järelmaks all suuruses ca 630 eurot kuus. See ei erine oluliselt kostja enda menetluses koostatud pangakonto analüüsist, mille kohaselt olid pangakontolt nähtuvad kostja igakuised kulutused keskmiselt ca 847 eurot. Krediidianalüüsist nähtub, et kostja sissetulekust jäi pärast kulutuste ja laenulepingust tuleneva igakuise makse mahaarvamist järgi 1467,05 eurot. Ringkonnakohus leiab, et arvestades kostja sissetuleku suurust ning selle jääki pärast kulude maha arvamist, ei pidanud krediidiandjal tekkima kahtlust selles, et kostja ei võiks olla võimeline enda sissetulekutest laenu tagastama. Alusetud on kostja väited, et kostja sissetulekute hulka ei oleks tohtinud lugeda pangakontodelt nähtuvaid laekumisi Y OY-lt. Tegemist on igakuiselt regulaarselt laekuvate sissetulekutega. Ülekannete selgitustest nähtub selgelt, et tegemist oli kostja töötasuga. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et isikul ei või olla kahte töökohta, kust ta saab sissetulekut. Samuti ei nõustu ringkonnakohus kostja etteheitega, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine seisneb selles, et laenuandja ei teinud registripäringuid iga kord, kui laenulepingut muudeti. Ringkonnakohtu hinnangul on piisav, et registripäringud tehti enne laenulepingu esmakordset sõlmimist ning laenulepingu muudatuste sõlmimise eelselt kontrollis laenuandja igakordselt kostja pangakonto väljavõtet. Olukorras, kus pangakonto väljavõttest mingeid probleeme ei nähtunud, vaid vastupidi, kostja sissetulek oli suurenenud, ei pidanud laenuandjal tekkima kahtlust, et kostjal võiks olla tekkinud mingeid täiendavaid makseprobleeme. Kostja maksevõimes ei andnud alust kahelda ka asjaolu, et kostja võttis suure osa enda sissetulekust sularahas välja. Sularahas igapäevakulutuste kandmine ei ole midagi tavapäratut. Maakohus on õigesti leidnud, et olukorras, kus laenuandja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud, ei saa kostjal olla ka sellest rikkumisest tulenevat tasaarvestatavat kahjunõuet. 10 (11)
19.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi kostja kanda. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskuluks esindajatasu 720 eurot. Esindaja tunnitasu on 120 eurot ning ajakulu 6 tundi. Ringkonnakohtu hinnangul on nii esindaja ajakulu kui ka tunnitasu määr TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalik, arvestades apellatsioonimenetluses esitatud dokumentide sisu ja mahtu ning vaidlusaluseid õigusküsimusi. Kostjalt tuleb seega hageja kasuks välja mõista menetluskulude hüvitis 720 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Vahur-Peeter Liin
(allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa
(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav
11 (11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.