Määruse tegemise aeg ja koht 14.05.2021, Tallinn Kohtuasja number
2-21-2527
Kohtuasi
Tallinna linna Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu avaldus XX (X) suhtes tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamise pikendamiseks 3 kuuks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 26.03.2021 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Tallinna linn Tervishoiuameti kaudu
Tallinna
Sotsiaal-
ja
Puudutatud isik XX (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja advokaat Raivo Bergson Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 26.03.2021 määrus muutmata.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Määruskaebuse läbivaatamisega seotud menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei
olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja menetluse käik
1.Harju Maakohus rakendas 19.02.2021 XX (puudutatud isik) suhtes esialgset õiguskaitset ja ühtlasi pikendas seda neljakümne päevani ning lubas kohaldada puudutatud isiku suhtes tema tahtest olenemata psühhiaatrilist ravi kuni 27.03.2021. Tallinna linn (avaldaja) esitas 22.03.2021 kohtule avalduse, milles palus luba puudutatud isiku tahtevastase ravi jätkamiseks tulenevalt SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla poolt esitatud taotlusest ning psühhiaatrite arvamusest patisendi psüühilise seisundi kohta. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla poolt avaldajale esitatud taotluse kohaselt esines isikul jätkuvalt raske psüühikahäire. Isik ravivajadusest aru ei saanud ega nõustunud edasise haiglaraviga. Tulenevalt eeltoodust pidasid psühhiaatrid vajalikuks jätkata tema tahtest olenematut ravi psühhiaatriahaiglas ja talle haiglaravi kohaldamist kohtu poolt.
2.Kohtule esitatud psühhiaatrite arvamusest nähtus, et haiglaravi jooksul ei olnud puudutatud isiku seisund oluliselt paranenud, ta on jätkuvalt ärev ja pinges olekuga. Puudutatud isiku käitumine oli impulsiivne, agiteeritud, ebaadekvaatne. Agressiivse ja ähvardava käitumise tõttu (lõhkus inventari, ropendas, ähvardas, loopis kaaspatsiente toiduga) viidi ta üle subakuutosakonda. Subakuutosakonnas oli puudutatud isik endiselt ärev – ka suurte rahustiannuste juures kurtis isik seesmist pinget, ärritus kergesti, oli ähvardava hoiakuga. Puudutatud isiku meeleolu oli väga muutlik, käitumine veiderdav ja ettearvamatu, mistõttu oli temaga raske sisulist vestlust pidada. Võis keset vestlust ootamatult ägestuda, käituda impulsiivselt ja ähvardavalt. Kuulmismeelepetete esinemist oli puudutatud isik hakanud eitama, normaliseerima. Mõtete levitamisest küsides muutus isik tõsiseks, alandas hääletooni ja ütles, et sellest ei taha ta üldse midagi rääkida, justkui tal oleks keelatud sellest rääkida. Puudutatud isik muutus dissimuleerivaks, kuid jäi kahtlus endiselt kuulmismeelepetete esinemisele. Vaatamata senisele ravile polnud välja kujunenud haigustaju. Puudutatud isiku nõudis kohest koju lubamist. Mingit efekti ravimitest eitas, põhjust ravikoostööks või haiglaravil olemiseks ei mõistnud. Isik pidas end terveks, soovis vaid stimulante keskendumise parandamiseks. Kokkuvõttes asusid arstid kohtule esitatud arvamuses seisukohale, et puudutatud isikul esines raske psüühikahäire – täpsustamata äge psühhootiline episood F23.9. Puudutatud isiku käitumine oli jätkuvalt psühhoosielamustest mõjutatud, mistõttu tema käitumine oli ebaadekvaatne ja ettearvamatu ning ohustas nii ennast kui ümbritsevaid. Oma psüühilise seisundi tõttu ei olnud isik võimeline tegema adekvaatseid otsuseid enese ravimise osas ega andma edasiseks haiglaraviks teadlikku nõusolekut. Puudutatud isiku seisund ei olnud haiglaravil olles piisavalt paranenud ning seetõttu oli vaja kohtult luba tahtest olenematu ravi jätkamiseks koos antipsühhootiliste, meeleolu stabiliseerivate ja rahustavate ravimite manustamisega veel kolme kuu vältel.
3.Kohus määras ekspertiisi selgitamaks välja, kas puudutatud isik vajas tahtevastase ravi pikendamist kolme kuu võrra. Psühhiaater KK teostas vastavalt ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi aktile nr 7.1-3/177 23.03.2021 ekspertiisi, mille kohaselt oli uuritav selge teadvusega, orienteerus ajas, kohas, enese isikus, kuid üldisem orientatsioon oli puudulik. Samuti oli puudulik situatsioonihinnang. Uuritaval esinesid kuulmismeelepetted. Vestlusel oli uuritava mõttekäik hüplev ja kohati vastukäivate avaldustega. Ilmselt püsis isikul ka mõjutusluul ja lembeluul. Nii luulumõtete kui meelepetete osas oli uuritav neid varjav, kui kogemata oli neist rääkinud, siis kohe võttis oma sõnad tagasi. Puudutatud isik oli pinges, ärev ja muutus kurjaks kui tema psühhootilisi elamusi proovida täpsustada. Ta oli motoorselt kärsitu, pidevas liikumises, veidrate žestidega.
Käitumises oli impulsiivsust, ettearvamatut käitumist ja psühhoosist mõjutatud agressiivset käitumist. Puudutatud isiku tähelepanu oli hajuv. Uuritaval puudus kriitika oma haigusliku seisundi kohta ja mingit psühhoosivastast ravi ta vajalikuks ei pidanud. Ekspert määras diagnoosiks täpsustamata äge psühhootiline häire (F23.9) ja erinevate psühhoaktiivsete ainete tarvitamine anamneesis (Z86.4), mis piiras isiku võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Haiglaravil viibis puudutatud isik esmakordselt. Arvestades uuritava psüühilist seisundit võis ta väljaspool haiglat oma psühhoosist mõjutatud käitumise tõttu kujutada ohtu nii iseenda kui ümbritsevate elu, tervise või julgeoleku suhtes. Uuritaval puudus haiguskriitika. Vaatamata ravile, ei olnud tema psüühiline seisund oluliselt paranenud – ta oli ettearvamatu käitumisega, pinges ja ärev ning tal olid püsivad nii luulumõtted kui meelepetted, mida ta ise proovis varjata. Psühhootilises seisundis oli puudutatud isiku käitumine ettearvamatu ja agressiivne, ka haiglas oli ta olnud vägivaldne. Arvestades eeltoodut ei olnud tema suhtes võimalik kohaldada muud psühhiaatrilist abi peale tahtest olenematu ravi psühhiaatriakliinikus.
4.Kohus kuulas puudutatud isiku ära psühhiaatriahaiglas esialgse õiguskaitse rakendamisel ja ei pidanud vajalikuks isikut uuesti ära kuulata, kuivõrd ta ei olnud ekspertiisist nähtuvalt võimeline enda seisundit ise adekvaatselt hindama. Kohus ei pidanud vajalikuks kohaliku omavalitsuse arvamuse suulist ärakuulamist, kuivõrd kohalik omavalitsus oli oma seisukohad kohtule avaldanud kirjalikes menetlusdokumentides. Kohaliku omavalitsuse poolt kohtule esitatud andmed ja seisukohad olid kohtu arvamuse kujundamiseks piisavad.
5.Kohus kuulas 26.03.2021 telefoni teel ära puudutatud isiku ema, YY, kes avaldas, et tema jaoks oli määrav see, kuidas ja kus arstid otsustavad ravida.
6.Kohus määras puudutatud isikule riigi õigusabi korras esindaja. Esindaja leidis, et suhtlemisel jättis esindatav loiu ja initsiatiivitu inimese mulje (näiteks ei tea, kes oli ta raviarst, ütles, et neid oli palju ja neid polnud peaaegu üldse näha). Puudutatud isik ise leidis, et ravi jätkamine polnud vajalik, ta oli terve ja soovis kohe koju minna. Ravi vajadust ta eitas. Tema sõnade kohaselt polnud tal peas mingeid hääli, samuti polnud tal suitsiidimõtteid, kuigi haiglasse tulles ja ka haiglas oli ta neid avaldanud. Maakohtu määrus
7.Maakohus rahuldas avalduse ja paigutas puudutatud isiku tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse talle haiglaravi kohaldamiseks kuni kolmeks kuuks kuni 26.06.2021 koos vajadusel tahtevastase ravimite manustamisega. Maakohus tugines psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1, § 13 lg-le 2 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 533 lg 1 p-le 1, § 534 lg-tele 1 ja 5. Kohus leidis, et puudutatud isiku ohtlikkus lähitulevikus oli pigem kindel kui tõenäoline. Haiglasse paigutataval isikul esines raske psüühikahäire ja tema käitumine oli täiel määral psüühilisest haigestumisest mõjutatud. Eeltoodust tulenevalt püsis ta haiglaravita jäädes ohtlikuna nii iseendale kui ümbritsevatele. Ärakuulamisel tuvastatu, arstide arvamuse ja ekspertiisiakti põhjal kohus veendus, et isiku käitumine oli psüühilisest haigestumisest mõjutatud, isik ei mõelnud selgelt ning ei mõistnud ravivajadust. Psühhiaatrite sõnul oli puudutatud isik agressiivne ja ettearvamatu ning ohtlik nii iseendale kui ümbritsevatele. Isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei olnud tõenäoline tema iseseisev toimetulek kodustes tingimustes. Kohus võttis siinkohal arvesse ka puudutatud isiku ema arvamust. Eksperdi arvamusest ja patsiendi ärakuulamisest nähtuvalt puudus isikul haiguskriitika oma psüühilise seisundi suhtes. Seega puudus tal ka ravisoostumus – ta pidas end terveks ja leidis, et ei pea ravimeid tarvitama. Eeltoodust tulenevalt ei olnud isiku ravi kodustes tingimustes (ka lähedaste koostöö puhul) võimalik teostada. Kodustes tingimustes ei olnud võimalik ravimeid isiku tahte
vastaselt manustada. Eeltoodus tulenevalt vajas isik ravi haiglas. Eelnevale tuginedes oli põhjendatud puudutatud isiku paigutamine psühhiaatriahaiglasse tema tahte vastaselt kuni kolmeks kuuks. Määruskaebus
8.Puudutatud isik esitas 08.04.2021 määruskaebuse. Ta ei nõustunud maakohtu määrusega, kuna leidis, et ta ei pea tahtevastaselt haiglas olema. Ravi pikendati põhjendamatult. Puudutatud isikul pole enam enesetapu mõtteid. Haiglasse tuli ta ise ja oli vajaliku ravi kätte saanud. Vajadusel võiks end kodus edasi ravida. Puudutatud isiku käitumine ei olnud ohtlik ega vägivaldne teiste suhtes ega ka enda suhtes. Vabatahtlikult raviga nõustumise tõttu puudus alus tema tahtevastaselt haiglas hoidmiseks. Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik
9.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja küsis sellele SA PERH Psühhiaatriakliiniku ja avaldaja seisukohta.
10.SA PERH Psühhiaatriakliinik ja avaldaja palusid jätta määruskaebuse rahuldamata, kuna puudutatud isiku seisund ei olnud paranenud.
11.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
12.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isiku seisukohaga, et tema haiglasse paigutamise tingimused polnud esialgse õiguskaitse kohaldamisel täidetud. PsAS § 11 lg 1 p de 1–3 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, kui isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Maakohus on nende eelduste olemasolu piisavalt põhjalikult analüüsinud, tuginedes seejuures arstide ja eksperdi arvamustele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et tahtest olenematu ravi kohaldamine oli põhjendatud. Ekspert tuvastas, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire (täpsustamata äge psühhootiline häire F23.9), mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida ja erinevate psühhoaktiivsete ainete tarvitamise anamneesis Z86.4. Puuduvad tõendid, et puudutatud isiku selline psüühikahäire oleks ära langenud. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud ka puudutatud isiku ohtlikkuse. Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata kõrgendatud standardite kohaselt ning et ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida igal konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga (s.t isik võib kõige lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks) ning, et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline (Riigikohtu 10.10.2007 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-07, p 11; 19.02.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 39.2). Isiku ohtlikkusele võib viidata mh ka puudulik haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt Riigikohtu 14.02.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14.1).
Asjaoludest nähtus, et puudutatud isiku ema toimetas ta selle aasta veebruaris haiglasse. Ema sõnul oli poeg ligi nelja aasta vältel depressiivne, peale antidepressantravi tundis end paremini, kuid sügisel halvenes enesetunne. Vastuvõtul avaldas enesetapumõtteid ja teatas, et on võtnud Solpadeini suitsiidi eesmärgil. Pärast esialgse õiguskaitse kohaldamist ja selle pikendamist ei olnud haiglaravi ajal puudutatud isiku seisund olulisel määral paranenud. Ta oli jätkuvalt ärev ja pinges olekuga. Tema käitumine oli impulsiivne, agiteeritud, ebaadekvaatne. Agressiivse ja ähvardava käitumise tõttu (lõhkus inventari, ropendas, ähvardas, loopis kaaspatsiente toiduga). Tema meeleolu on väga muutlik, käitumine veiderdav ja ettearvamatu. Ka ekspert ja SA PERH Psühhiaatriakliinik avaldasid, et puudutatud isiku seisund vaatamata ravile ei olnud muutunud. Psühhiaatriakliiniku arvamusest nähtub, et puudutatud isik on lõhkunud haigla inventari, ropendanud, ähvardanud personali ja haiglas viibijaid. Tema kohta on personali poolt koostatud kümmekond vägivallaraportit. Puudutatud isikut on mitu korda tulnud tema agressiivse käitumise tõttu viia üle rangema korraga osakonda. 24.03.2021 ründas puudutatud isik ootamatult „häälte“ õhutusel kaaspatsienti selja tagant, lüües teda korduvalt pea piirkonda ja põhjustades kannatanule valu. Viimastel nädalatel, keeldudest hoolimata, ronis puudutatud isik järjepidevalt mööblile ja üritas sealt tagurpidi saltosid hüpata, ennekõike ohustades iseenda, kuid ka teiste tervist. Eeltoodust nähtub, et puudutatud isik on jätkuvalt ohtlik, ettearvamatu ja ähvardava käitumisega. Ringkonnakohus leiab, et isiku ohtlikkuse hindamisel ei saa lähtuda isiku enda kinnitusest selle kohta, et ta ei ole endale või teistele ohtlik. Avaldusest nähtub, et vaatamata senisele ravile polnud puudutatud isikul haigustaju väljakujunenud. Ka ekspert kinnitas, et puudutatud isikul puudub haiguskriitika oma haigusliku seisundi kohta ning mingit psühhoosivastast ravi ta vajalikuks ei pidanud. Olukorras, kus isikul haiguskriitika puudub ning isik ei näe vajadust antipsühhootiliste ravimite võtmiseks, ei piisa muust psühhiaatrilisest abist. Psühhiaatriakliiniku arvamusest nähtub, et puudutatud isik on valmis võtma vaid neid ravimeid, mida ta ise vajalikuks peab – ta soovib tarbida suures koguses rahusteid ja unerohtu. Lisaks on korduvalt nõudnud amfetamiini väljakirjutamist. Puudutatud isik ei tee koostööd. Eeltoodust nähtub, et edasisist ravi ambulatoorselt ei saa planeerida ning puudutatud isik ei ole tegelikkuses võimeline ise väljaspool raviasutust end vabatahtlikult ravima. Eeltoodust tulenevalt ei ole võimalik osutada puudutatud isikule vältimatut psühhiaatrilist abi praegusel juhul muul moel, kui temale tahtest olenemata psühhiaatriahaiglas ravi osutades. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda eksperdi ja arstide arvamustes. Lisaks nähtub, et haiglas viibimise ajal, ei olnud puudutatud isiku seisund sedavõrd paranenud, et ringkonnakohus saaks asuda seisukohale, et PsAS § 11 lg 1 p-s 1–3 nimetatud eeldused oleksid ära langenud. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.
13.Määruskaebusmenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.