TSÜS › Isiku paigutamine haiglasse

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja menetluse käik

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et esialgse õiguskaitse pikendamise eeldused olid täidetud. Puudutatud isik ei ole määruskaebuses välja toonud asjaolusid, millest tulenevalt võiks järeldada, et tema paigutamist tahtest olenematu ravi kohaldamiseks psühhiaatriakliinikusse pikendati põhjendamatult. Samuti ei tuvastanud ringkonnakohus asja materjalide põhjal selliseid menetlusnormide rikkumisi, mis annaksid aluse maakohtu määruste tühistamiseks või muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastusena puudutatud isiku määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. PsAS § 11 lg 1 näeb ette, et isik võetakse tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Praegusel juhul on puudutatud isikul diagnoositud raske psüühikahäire - täpsustamata äge psühhootiline episood (F23.9 RHK-10 järgi). Tema käitumine on psühhoosielamustest hõivatud, mistõttu ta võib käituda ebaadekvaatselt ja ettearvamatult ning ohustada enda või ümbritsevate turvalisust. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud ka puudutatud isiku ohtlikkuse. Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata kõrgendatud standardite kohaselt ning et ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida igal konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga (s.t isik võib kõige lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks) ning, et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline (Riigikohtu 10.10.2007 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-07, p 11; 19.02.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 39.2). Isiku ohtlikkusele võib viidata mh ka puudulik haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt Riigikohtu 14.02.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14.1). Kiirabi saabudes oli puudutatud isik agressiivne, ähvardas plahvatada ja kiirabi brigaadi tappa. Ka erakorralise meditsiini osakonnas oli puudutatud isik rahutu, jätkas personali ähvardamist tapmise ja plahvatusega. Puudutatud isiku seisund ei olnud pärast esialgse õiguskaitse rakendamist paranenud. Puudutatud isikul esinevatest psühhoosielamustest (luulutaju, religioossed ja kosmilised nii paranoidsed kui suurusluulumõtted) tulenevalt ei tajunud ta ümbritsevat adekvaatselt ja ohustas neist juhitud käitumise tõttu nii ümbritsevate (agressiivne käitumine kiirabi brigaadiga, ähvardused plahvatuse ja tapmisega kiirabi ja erakorralise meditsiini osakonna töötajate suhtes, rahutu ja ründav käitumine psühhiaatriakliiniku valvetoas) kui iseenda (enda ootamatu ja ründava käitumisega võib kutsuda esile ka agressiivse käitumise enda suhtes) turvalisust. Ravita jäämisel on prognoositav psühhoosielamuste ja neist tuleneva ohtlikkuse süvenemine. Puudutatud isiku ohtlikkus oli lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline. Ringkonnakohus leiab, et isiku ohtlikkuse hindamisel ei saa lähtuda isiku enda kinnitusest selle kohta, et ta ei ole endale või teistele ohtlik. Puudutatud isik eitab endal haiguse olemasolu. Olukorras, kus isikul haiguskriitika puudub ning isik ei pea ravi vajalikuks, ei piisa muust psühhiaatrilisest abist. Arvestades temal esineva psüühikahäire süvenevat kulgu ja ravikoostöö puudumist ei ole muu psühhiaatriline ravi küllaldane ning isik ei ole võimeline ise ennast väljaspool raviasutust vabatahtlikult ravima.

TsMS § 534 lg 5 järgi võib esialgset õiguskaitset pikendada, kui see on vajalik psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Maakohus kuulas enne esialgse õiguskaitse pikendamist ära raviarsti ML, kes selgitas, et puudutatud isiku seisundis muudatusi polnud toimunud pärast esialgse õiguskaitse rakendamist. Kuna arsti arvates vajas puudutatud isiku tervislik seisund esialgse õiguskaitse pikendamist, oli maakohtul selle alusel õigus esialgset õiguskaitset pikendada, hinnates, kas puudutatud isiku tervislik seisund seda vajab. Kuna maakohus leidis, et puudutatud isiku tervislik seisund ei ole piisavalt paranenud ja endiselt on täidetud tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused, võis maakohus TsMS § 534 lg 5 järgi esialgset õiguskaitset pikendada. Tulenevalt eelmainitust on maakohus kolleegiumi hinnangul kõiki tõendeid koostoimes hinnanud ja asunud õiguspäraselt seisukohale, et täidetud olid PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda eksperdi ja arstide arvamustes. Lisaks nähtub, et haiglas viibimise ajal, ei olnud puudutatud isiku seisund sedavõrd paranenud, et ringkonnakohus saaks asuda seisukohale, et PsAS § 11 lg 1 p-s 1–3 nimetatud eeldused oleksid ära langenud. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.