Pankrotiõigus › Füüsilise isiku võlgadest vabastamise menetlus

Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kaudu 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest.

Asjaolud Harju Maakohtu 17.03.2014 määrusega lõpetati M S (pankrotis) pankrotimenetlus, algatati tema kohustustest vabastamise menetlus ning kohustati võlgnikku ennast täitma usaldusisiku kohustusi. Harju Maakohus teostab järelevalvet kohustustest vabastamise menetluse üle. xxx A/S ja xxx OÜ sõlmisid 16.03.2018. a nõude loovutamise lepingu, millega on xxx A/S loovutas nõude M S osas xxx OÜ-le. Kohus pikendas 22.05.2019 määrusega võlgniku kohustustest vabastamise menetlust kuni 7 aastani alates kohustustest vabastamise menetluse algusest (17.03.2014). Kohus otsustas kohustustest vabastamise avaldus vaadata uuesti läbi hiljemalt 17.03.2021. Võlausaldaja esitas oma seisukoha kirjalikult. 15.04.2021 toimunud ärakuulamisel osalesid võlgnik ja võlausaldaja esindaja. Kohtumääruse põhjendused Pankrotiseaduse (PankrS) § 175 lg 1 kohaselt otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. PankrS § 175 lg 51 sätestab, et kui kohus leiab, et võlgniku kohustustest vabastamine ei ole põhjendatud, võib ta menetlust pikendada ja määrata võlgnikule täiendava tähtaja, pärast mille möödumist vaadatakse kohustustest vabastamise avaldus uuesti läbi. See tähtaeg ei või olla kokku pikem kui seitse aastat menetluse algatamisest. Kohus pikendas kohustustest vabastamise tähtaega kuni 17.03.2021. Käesolevaks ajaks on võlgnik kohustustest vabastamise menetluse algatamisest möödunud üle seitsme aasta, mistõttu otsustab kohus pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise vastavalt PankrS §-le 175. Tulenevalt PankrS § 175 lg-st 3 kuulab kohus enne kohustustest vabastamise otsustamist ära usaldusisiku ja võlgniku, samuti võlausaldajad, kes on selleks soovi avaldanud. Võlgnik peab vande all andma kohtule teavet oma kohustuste täitmisest. Kui võlgnik kohtu määratud tähtaja jooksul teavet ei anna, keeldub kohus võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast (PankrS § 175 lg 4). Kohtuistung võlgniku ärakuulamiseks toimus 15.04.2021. Ärakuulamisele ilmusid võlgnik ja võlausaldaja esindaja, kes olid erimeelt võlgniku tehtud arvutuste õigsuses. PankrS § 175 lg 2 sätestab, et kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos või kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Kohus ei ole käesolevas tsiviilasjas tuvastanud võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumise

aluseid. Vastavalt PankrS § 175 lg 2 punktile 2 keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Nimetatud säte eeldab võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud tegevust, samuti võlgniku süülist käitumist – kas tahtlust või rasket hooletust. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine ning VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. PankrS § 173 lg 1 ja lg 2 kohaselt on võlgnik kohustatud kohustustest vabastamise menetluse kestel tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima, võlgnik ei tohi varjata saadud tulusid ning vara ning peab andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Võlgnik on 25.04.2019. a vastuses märkinud, et kuna lapsed olid väikesed, siis graafikuga töö ja öötöö talle ei sobinud, samuti oli tal raske leida töökohta, kuna puudus töökogemus. 2016. a sügisel asus võlgnik õppima xxx, et olla tööturul aktraktiivsem. Perioodil 10.04.201931.03.2020 töötas võlgnik OÜ-s xxx. Võlgnik koondati xxx OÜ infospetsialisti kohalt aprillis 2020. Alates 01.05.2020 töötas võlgnik xxx OÜs xxx. Erinevatel põhjustel ei olnud võlgnikul võimalik täita oma pankrotiseaduses § 173 tulenevat kohustust. Tööl käimise asemel pidas võlgnik mõistlikumaks koolis enese täiendamist, et saada tulevikus tasuvam ametikoht. Võlgnik tegeles kohustustest vabastamise perioodi kestel õppimisega 2,5 aastat. Ehk sellel perioodil võlgnikul ei olnud võimalik töötada täistööajaga ega leida tulutoovat töökohta. Võlausaldajal on võlgniku vastu nõue summas 237 999,84 eurot, mille osas ei ole võlgnik teinud ühtegi väljamakset kuni oktoober 2019, kuna võlgniku sissetulek polnud piisav. Seega ei suutnud võlgnik täita oma PankS § 173 tulenevaid kohustusi 5 aasta jooksul tulenevalt erinevatest esile toodud põhjendustest sh õpingutest. Samas alates 2019 aastast, kui võlgnikul oli võimalik asuda tasuvamale töökohale, on võlgnik teinud võlausaldajale makseid. Kohus viitab Riigikohtu seisukohale, et võlgadest vabastamise menetlus näeb kohustustest vabastamise võimaluse ette neile, kelle majanduslik olukord on eriti raske, ja peaks lõpptulemusena võimaldama võlgnikule uue majandusliku alguse, andma talle uue võimaluse normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks (RKTo lahend tsiviilasjas 3-2-1-60-13, p 10). Riigikohtus on leidnud ka, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk ei ole võlgnikku karistada ega sundida teda seadma enda jaoks ebarealistlikke eesmärke. (RKTKo 30.10.2019 lahend tsiviilasjas 2-11-24696 p 19) Kohtu hinnangul ei ole võlgniku käitumine olnud suunatud võlausaldajate huvide süülisele kahjustamisele. Kohus leiab, et võlgnik on isikuks, kellele tuleb anda võimalus normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks. Kohtu hinnangul ei ole võlgnik pankrotiseadusest tulenevaid kohustusi rikkunud. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamine on põhjendatud ning ta tuleb tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastada.

Võlgnikul ja võlausaldajal on eriarvamus kas maksed on tehtud õigesti ja maksimaalses määras. Võlgnik leiab kohtule esitatud seisukohas, et nende arvutuste tegemine on väga segane ja raske inimesele, kes pole harjunud seaduseid lugema. Samas tunnistas võlgnik, et ta ei pööranud tähelepanu terminitele „võlgnik” ja „võlausaldaja”. Võlausaldaja esitas omapoolsed arvutused 26.03.2021 leides, et summad, mida võlgnik oleks pidanud võlausaldajale tasuma on tunduvalt suuremad kui võlgnik on üle kandnud. Võlausaldaja on seisukohal, et juhul kui võlgnik tasub PankrS § 173 lg 4 kohaselt välja maksmisele kuuluvast summast puuduoleva summa 3 375,65 eurot võlausaldajale, on võlausaldaja nõus kohustustest vabastamise menetluse lõpetamisega ja võlgniku järelejäänud kohustustest vabastamisega. Juhul, kui võlgnik ei tasu PankrS § 173 lg 4 kohaselt välja maksmisele kuuluvaid summasid, ei ole võlausaldaja nõus järelejäänud kohustustest vabastamisega, kuna võlgnik on rikkunud oma PankrS tulenevat kohustust sissetulekust üle anda 75% usaldusisikule, mille alusel PankrS § 175 lg 2 p 2 tuleb keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Võlgnik heidab võlausaldajale ette, et võlgniku kirjavahetus ja arvutuskäikude selgitus oli nähtav e-toimiku kaudu võlausaldajale, kes siiski veale tähelepanu ei osutanud. Kohus leiab, et võlausaldaja arvutused ei tulene mitte võlgniku sissetulekutest vaid piirduvad võlgniku poolt võlausaldajale välja makstud summade korrutamisel kolmega, et saada arvatava 25% asemel 75%. Kuna aga võlgnik maksis võlausaldajale rohkem kui võlgnik oma sissetulekutest tulenevalt oleks pidanud maksma, siis said võlausaldaja poolt arvutatud summad suuremad kui oleks olnud alust. Kohus ei ole tuvastanud, et võlgnik oleks PankrS § 175 lg-s 2 sätestatud kohustusi rikkudes varjanud oma tulusid ning vara või jätnud kohtule ja võlausaldajale andmata teavet oma sissetulekute või vara kohta. Samas ei ole võlgnik usaldusisikuna arvutanud õigesti võlausaldajale väljamaksmisele kuuluvaid summasid. Kohus leiab, et võlgnik oleks pidanud tasuma võlausaldajale 3020 eurot rohkem kui võlgnik tasus. Võlgnikul on õigus kätte saada alampalga suurusele vastav summa + 25 % nö. tulust. Kui võlgnikul on ülalpeetavaid, siis alampalk + 1/3 iga ülalpeetava kohta + 25 % sellest ületavast, n.ö tulust. Antud juhul arvestas võlgnik valesti maksed võlausaldajale leides, et võlgnikule kuulub 75% tulust ja võlausaldajale 25%. Samuti ei arvestanud võlgnik tulu sisse koondamistasu, tulumaksutagastust, ajutise töövõimetuse hüvitist ja lisatasusid. Samas arvestas ta tulusse peretoetuse, millele sissenõuet ei saa pöörata ja kokkuvõttes maksis võlausaldajale rohkem kui ta oleks pidanud oma arvutuste järgi maksma tehes ülekandeid ka kuudel, mil need ei ületanud summat, mis võlgnik võis endale jätta (aastal 2019 oli see summa kuus 540+180+180=900 eurot ning aastatel 2020 ja 2021 oli 584+194,6+194,6=973 eurot). Kohus on tuvastanud, et perioodil oktoober 2019-märts 2020 tegi võlgnik võlausaldajale

makseid kokku 663,38 eurot. Samas õige summa oleks olnud 1285,31 eurot. Perioodil aprill 2020 kuni märts 2021 tasus võlgnik võlausaldajale 1012,2 eurot, kuid õige summa oleks olnud 3410,1 eurot. Kohus leiab, et kokku maksis võlgnik võlausaldajale 3020 eurot vähem kui tal kohustus oli. VÕS § 100 tulenevalt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 ja 2 tulenevalt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, oma võlgnetava kohustuse täitmisest keelduda, nõuda kahju hüvitamist, taganeda lepingust või öelda leping üles, alandada hinda, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Eelkõige ei võta kohustuse rikkumisest tuleneva õiguskaitsevahendi kasutamine võlausaldajalt õigust nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. VÕS § 103 lg 1 kohaselt võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Võlgnik tõi arvutustega eksimise põhjuseks asjaolu, et arvutuste tegemine on raske ja ta ajas segamini võlgniku ja võlausaldaja mõisted. Kohtu hinnangul ei saa sellist eksitust pidada raha mittemaksmist vabandavaks asjaoluks. Võlgnik tasus võlausaldajale vähem kui ta pankrotiseadusest tulenevalt oli kohustatud. Süüline käitumine võib tähendada kas tahtlust või rasket hooletust. VÕS § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine ning VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Riigikohus on lahendis 3-2-1-31-16 toonud välja, et raskelt süüline käitumine tähendab kas tahtlust või rasket hooletust. Kohtu hinnangul on võlgnik PankrS §-s 173 nimetatud kohustuste täitmisel olnud raskelt hooletu. Eeltoodust tulenevalt on võlgnik rikkunud PankrS § 173 lõikes 1 sätestatud kohustust. Kohus leiab siiski, et valearvutused ei pea siiski tähendama, et võlgnik tuleb kohustustest vabastamata jätta. Ka võlausaldaja kirjutas kohtule, et kui võlgnik tasub puuduoleva osa, siis on võlausaldaja nõus võlgniku kohustustest vabastamisega. Võlausaldaja arvutuste kohaselt on summa küll veidi suurem kui kohtu arvutused näitavad. Samas tuleb siiski lähtuda poolte tahtest ja korrektsetest arvutustest. Seega kohus kohustab võlgnikku tasuma võlausaldajale 3020 eurot ehk summa, mille võlgnik oleks pidanud võlausaldajale tasuma lisaks sellele, mis võlgnik juba tasus. Arvestades summa suurust leiab kohus, et selle tasumine on võimalik ühe aasta jooksul.

Kohus leiab, et võlausaldaja huvide kaitse on seega tagatud. Kui võlgnik ei tasu 1 aasta jooksul määruse jõustumisest 3020 eurot, siis on võlausaldajal õigus alustada täitemenetlust seni täitmata summa saamiseks võlgnikult. Tulenevalt PankrS § 172 lg-st 4 vabastab kohus võlgniku kohustusest vabastamise menetluse lõpetamisel usaldusisiku. Kuna võlgnik täitis ise usaldusisiku ülesandeid, siis puudub vajadus usaldusisiku vabastamiseks. PankrS § 177 lg 1 järgi võib kohus võlausaldaja taotlusel ühe aasta jooksul võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise määruse tegemisest selle määruse tühistada, kui selgub, et võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse kestel oma kohustusi tahtlikult rikkunud ja sellega oluliselt takistanud pankrotivõlausaldajate nõuete rahuldamist. Võlausaldaja võib PankrS § 177 lõikes 1 nimetatud taotluse esitada üksnes juhul, kui ta sai võlgniku kohustuste rikkumisest teada alles pärast võlgniku kohustustest vabastamise määruse tegemist. PankrS § 175 lg 6 kohaselt võib määruse peale, millega kohus on võlgniku kohustustest vabastanud või sellest keeldunud, esitada määruskaebuse võlausaldaja ja võlgnik. PankrS § 175 lg 7 kohaselt avaldab kohus teate võlgniku kohustustest vabastamise või vabastamata jätmise määruse kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded. PankrS § 176 lg 1 kohaselt kui võlgnik vabastatakse oma pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, lõpevad pankrotivõlausaldajate nõuded võlgniku vastu, sealhulgas ka nende pankrotivõlausaldajate nõuded, kes ei ole pankrotimenetluses nõudeid esitanud. PankrS § 176 lg 2 kohaselt ei lõpe võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamisel õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise ning lapsele või vanemale elatise maksmise kohustused.

(allkirjastatud digitaalselt) Hannes Olev kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.