Määruse tegemise aeg ja koht 11. mai 2021. a, Tallinn Kohtuasja number
2-21-4800
Kohtuasi
Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku valvearsti taotlus esialgse õiguskaitse korras XXle tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja selle pikendamiseks
Vaidlustatud kohtulahendid
Harju Maakohtu 26. märtsi 2021. a määrus (esialgse õiguskaitse rakendamine) Harju Maakohtu 29. märtsi 2021. a määrus (esialgse õiguskaitse pikendamine)
Kaebuse esitaja ja liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla (registrikood 90006399) psühhiaatriakliiniku valvearst Ingrid Veiksar Puudutatud isik XX (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta XX määruskaebus rahuldamata. Jätta Harju Maakohtu 26. märtsi 2021. a määrus muutmata. Jätta Harju Maakohtu 29. märtsi 2021. a määrus muutmata. Jätta määruskaebuse menetlemise kulud Eesti Vabariigi kanda.
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb
2-21-4800 määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku valvearst IV (avaldaja) esitas
26.märtsil 2021 Harju Maakohtule taotluse kohaldada XX (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut ravi neljaks päevaks ja pikendada esialgset õiguskaitset 40 päevani. Taotluse kohaselt viibib puudutatud isik psühhiaatriakliinikus alates 25. märtsist 2021 ning samal päeval kell 22.21 rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi. Puudutatud isik on psüühikahäirest tingitud ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu endale ja teistele ohtlik ega suuda hinnata oma ravivajadust.
2.Psühhiaatrite 26. märtsi 2021. a arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire (segatüüpi skisoafektiivne häire F25.2), mis kujunes välja lapseeas. Ta on viibinud psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil 33 korda, viimati ajavahemikul 31. jaanuarist kuni 12. veebruarini 2021. Puudutatud isik käis alates 2002. aastast kuni 2018. aasta juulini ambulatoorsetel psühhiaatri vastuvõttudel ning tuli eluga rahuldavalt toime. Pärast seda lõpetas ta regulaarse ravimite kasutamise ja haigushood sagenesid. Puudutatud isik pöördus ise valvetuppa, põhjendades seda sellega, et on paastumarjapäev, tema nimepäev, ning kõik needused ja ennustused lähevad täide. Puudutatud isik kaebas, et erinevad isikud käivad teda öösiti kummitamas ega lase magada. Tema käed ja juuksed olid mustad ning ta oli lohakalt riides. Puudutatud isiku mõttekäik oli seosetu ning ta avaldas fragmentaarseid luulumõtteid jälitamisest ja mõjutamisest. Kuna ta oli ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega ega suutnud anda adekvaatset nõusolekut haiglaraviks, vormistas valvearst tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsuse. Praeguseks ajaks ei ole puudutatud isiku seisund paranenud. Ta on ärritunud ja heidab ette enda haiglasse võtmist. Seejärel hakkab nutma ja avaldab, et tema elu on rikutud ja kõik peavad teda lolliks ning tormab kabinetist minema. Hiljem tuleb siiski tagasi ja avaldab segaselt lembeluulu psühhiaatriakliiniku psühholoogi suhtes, keda ta ahistab pidevalt e-kirjadega. Puudutatud isik kirub ja süüdistab teisi enda valesti mõistmises, kahjustamises ja raha väljapetmises. Ta on vaenulik ka oma lähedaste (poeg, vend, vanemad) suhtes. Puudutatud isiku mõttekäik on äärmiselt hüplev, seosetu ja ebaloogiliste avaldustega. Tal ei ole haigusteadvust ning ta võib oma luulust ja depressioonist lähtuva ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega olla ohtlik nii endale kui ka teistele. Arvestades puudutatud isiku seisundit ja varasemat ravikogemust, ei ole tõenäoline tema seisundi paranemine nelja päeva jooksul. Seetõttu tuleks jätkata tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ning psühhoosivastaste, rahustavate ja meeleolu stabiliseerivate ravimite manustamist haiglatingimustes kuni 40 päeva. Harju Maakohtu 26. märtsi 2021. a määrus
3.Harju Maakohus kohaldas 26. märtsi 2021. a määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ning paigutas puudutatud isiku alates
25.märtsist 2021 kell 22.21 kuni neljaks päevaks psühhiaatriakliinikusse, andes loa talle vajadusel tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks.
2-21-4800 Maakohus märkis, et tahtest olenematu ravi loetakse lõpetatuks 29. märtsil 2021 kell 22.21 või varem, kui raviasutus teeb otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks. Maakohus tugines psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1, § 13 lg-tele 1 ja 2 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-tele 1 ja 5. Puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida. Haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik nii ennast kui ka ümbritsevaid. Tema ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isiku käitumine on täiel määral mõjutatud tema psüühikahäirest. Puudutatud isik vajab hospitaliseerimist. Vabatahtliku ravi korral võiks ta haiglast lahkuda, mis tooks kaasa ravi katkemise ja ebaõnnestumise. See ei ole puudutatud isiku huvides. Seetõttu tuleb kohaldada esialgset õiguskaitset ja paigutada puudutatud isik kuni neljaks päevaks kinnisesse asutusse. Puudutatud isik vajab ravimite manustamist ja ravi, mistõttu tuleb anda luba talle ravimite manustamiseks ja tema suhtes vajalike ravimeetodite rakendamiseks, kui ta ei peaks ravimeid vabatahtlikult manustama ja/või ravimeetoditega nõustuma. Arvamus esialgse õiguskaitse pikendamise kohta
4.Puudutatud isiku raviarst esitas 26. märtsil 2021 arvamuse, mille kohaselt ei ole puudutatud isiku seisund muutunud. Puudutatud isikul puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ning ravita jätmisel on ta raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja teistele. Harju Maakohtu 29. märtsi 2021. a määrus
5.Harju Maakohus kohaldas 29. märtsi 2021. a määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ja paigutas puudutatud isiku alates 25. märtsist 2021 kell 22.21 kuni 40 päevaks psühhiaatriakliinikusse. Samuti sanktsioneeris maakohus puudutatud isiku tahtevastase ravi. Maakohus märkis, et tahtest olenematu ravi loetakse lõpetatuks 4. mail 2021 kell 22.21 või varem, kui raviasutus teeb otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks. Maakohus kuulas 26. märtsil 2021 ära puudutatud isiku ja tema raviarsti. Puudutatud isik oli ärakuulamisel ähvardav ja väga agressiivse kõnemaneeriga ning suhtus kohtusse vaenulikult. Ta ei vastanud küsimustele, vaid rääkis enda valitud teemadel. Puudutatud isik avaldas, et ei tea, miks poeg talle kiirabi kutsus, ning ta tahab koju saada. Siis aga ütles, et tuli ise taksoga, kuna kui ta on nii hull, siis pidi tulema. Puudutatud isik avaldas, et vanemad ei ole nõus poega enda juurde võtma, kuid ütles enne seda, et poeg on täisealine. Puudutatud isik ei ole enda väitel ravimeid minema visanud, vaid on ära võtnud „kõik sodi“, mis välja kirjutatakse. Ta süüdistas kõiki oma hädades ja arvas, et ei pea haiglas olema. Puudutatud isiku raviarst esitas oma arvamuse puudutatud isiku olukorrast, jäädes kokkuvõtlikult kohtule esitatud kirjaliku arvamuse juurde. Puudutatud isiku esindaja toetas avaldaja taotlust. Teiste isikute ärakuulamine ei ole vajalik, kuivõrd see ei aita puudutatud isiku psüühilist seisundit ja muid asjaolusid arvestades asja lahendamisele kaasa. Maakohus jäi 26. märtsi 2021. a määruse põhjenduste juurde. Ärakuulamisel selgus, et puudutatud isik ei mõtle selgelt ning on ümbritseva suhtes vaenulikult ja ähvardavalt meelestatud. Ärakuulamisel kogetu põhjal saab pidada taotluses kirjeldatud asjaolusid korrektseteks ja puudutatud isikut ohtlikuks.
2-21-4800 Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad
6.Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu 26. ja 29. märtsi 2021. a määrused ning teha uue määruse, millega lõpetada viivitamatult tahtest olenematu ravi ja vabastada puudutatud isik psühhiaatriakliinikust. Puudutatud isik ei vaidlusta psüühikahäire esinemist. Samas pöördus puudutatud isik ise haigla vastuvõtuosakonda, mis näitab, et tal oli olemas piisav haiguskriitika ja ravisoostumus. Maakohus ei ole piisavalt põhjendanud, miks ei ole võimalik ambulatoorne ravi. Samuti ei ole maakohus piisavalt põhjendanud, milline on puudutatud isikust endale või teistele lähtuv tõenäoline oht. Haiglasse pöördumisele ei eelnenud ennast ega teisi ohustavat käitumist. Seetõttu ei ole PsAS §-s 11 sätestatud eeldused tahtest olenematu ravi kohaldamiseks täidetud.
7.Avaldaja vastuse kohaselt näitavad psühhiaatrite 26. märtsi 2021. a arvamus ning raviarsti ärakuulamisel avaldatu, et täidetud on PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused tahtest olenematu ravi kohaldamiseks. Puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Haiglaravita jätmisel ohustab ta psüühikahäire tõttu ennast ja teisi. Psüühikahäirest tingituna ahistab puudutatud isik psühhiaatriakliiniku psühhooloogi, on vaenulik ja süüdistav oma lähedaste suhtes, on jätnud hooletusse hügieenitoimingud ning seab end ohtu ümbritsevaid inimesi sõnaliselt rünnates. Haiglaravita jäädes ei järgi puudutatud isik ravisoovitusi ning varasemale kogemusele tuginedes süveneb tema agressiivne käitumine teiste suhtes. Puudutatud isik eitab haiguse olemasolu, ei ole järginud varasemaid ravisoovitusi ega nõustu raviga ka praegu. Arvestades tema psüühikahäire süvenevat kulgu ja ravikoostöö puudumist, ei ole muu psühhiaatriline ravi olnud küllaldane.
8.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluse edasine käik
9.Avaldaja teatas 26. aprillil 2021 maakohtule, et seoses puudutatud isiku paranemisega on tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi 26. aprillil 2021 lõpetatud.
10.Ringkonnakohus andis avaldajale 27. aprillil 2021 tähtaja täpsustamaks asjaolusid, millest sai järeldada, et puudutatud isik olnuks tahtevastase ravita endale või teistele lähitulevikus ohtlik, sh varasemat kogemust. Samuti palus ringkonnakohus täpsustada, miks oli vajalik ravi kontrollitud keskkonnas, st miks ei olnud muude abinõude kasutamine võimalik.
11.Avaldaja vastas 5. mail 2021, et puudutatud isik oli hospitaliseerimisel segase mõttekäiguga ja psühhoosist täiel määral hõivatud. Ta avaldas, et psühhiaatriakliiniku meestöötajad käivad öösiti tema juures ning jälitavad ja mõjutavad teda. Puudutatud isiku reaalsustaju oli sedavõrd häiritud, et ebaadekvaatse, rahutu ja ettearvamatu käitumise tõttu ohustas ta eelkõige iseennast, aga välistada ei saanud ka rünnakuid teistele. Puudutatud isik oli osakonnas jätkuvalt ärritunud, süüdistav ja vaenulik nii ümbritsevate kui ka pereliikmete suhtes ning tal püsisid luulumõtted. Muutliku meeleolu käigus esines ka avaldusi, mis viitasid elutüdimusmõtetele. Ta ei järginud hospitaliseerimise vahelistel perioodidel ravisoovitusi ning ei nõustunud raviga ka praegusel hospitaliseerimisel. Puudutatud isiku psüühikahäire süvenevat kulgu ja ravikoostöö puudumist arvestades ei olnud muu psühhiaatriline ravi küllaldane.
2-21-4800
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
12.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 koosmõjus §-iga 659 jätta rahuldamata ning vaidlustatud määrused muutmata.
13.Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus eksinud TsMS § 534 lg 1 ning PsAS § 11 lg 1 kohaldamisel, kui rakendas esialgse õiguskaitse korras puudutatud isikule tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ja paigutas puudutatud isiku esmalt kuni neljaks päevaks psühhiaatriakliinikusse ja pikendas seejärel tähtaega kuni 40 päevani. Kohus võib avaldaja taotlusel paigutada isiku TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema tahtest olenemata psühhiaatrilist abi ja kohaldada tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st 1, mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ning 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Kolleegiumi arvates asus maakohus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isiku puhul olid ilmselt täidetud isiku kõigepealt kuni neljaks päevaks ja seejärel kuni 40 päevaks esialgse õiguskaitse korras tahtevastasele psühhiaatrilisele ravile paigutamise tingimused TsMS § 534 lg 1 p 1 ja PsAS § 11 lg 1 tähenduses. Samuti on isiku tervislikku seisundit kinnitavad psühhiaatrite arvamused küllaldased TsMS § 534 lg 1 p 2 tähenduses, et kohaldada isiku suhtes esialgest õiguskaitset ja seda pikendada.
14.Maakohus tuvastas õigesti, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida PsAS § 11 lg 1 p 1 tähenduses. Puudutatud isik ei ole seda ka määruskaebuses vaidlustanud. Psühhiaatrite 26. märtsi 2021. a arvamuse järgi on puudutatud isikul segatüüpi skisoafektiivne häire (F25.2), mis piirab ägenemisel puudutatud isiku võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Avaldaja 5. mai 2021. a seisukoha järgi oli puudutatud isik hospitaliseerimisel segase mõttekäiguga ja psühhoosist täiel määral hõivatud ning puudutatud isiku raviarsti 26. märtsi 2021. a esialgse õiguskaitse pikendamise kohta esitatud arvamuse järgi ei olnud puudutatud isiku seisund pärast hospitaliseerimist muutunud.
15.Kuigi maakohus ei põhjendanud piisavalt, milles seisneb puudutatud isiku ohtlikkus PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses, ei anna asjas kogutud tõendid alust arvata, et see eeldus ei olnud esialgse õiguskaitse kohaldamise ja selle pikendamise ajal täidetud.
15.1.Psühhiaatrite 26. märtsi 2021. a arvamusest nähtub, et puudutatud isik tuli alates 2002. aastast kuni 2018. aasta juulini eluga rahuldavalt toime, kuid lõpetas siis regulaarse ravimite kasutamise ja haigushood sagenesid. Praegu hospitaliseeriti puudutatud isik uue psühhootilise haigushoo tõttu, seejuures puudus tal haigusteadvus ja võime hinnata oma ravivajadust. Avaldaja tõi vastuses määruskaebusele välja, et haiglaravita jäädes süveneb varasemale kogemusele tuginedes puudutatud isiku agressiivne käitumine teiste suhtes. Samas ei kirjeldanud avaldaja, milles täpsemalt seisnevad varasemad kogemused, mille põhjal saaks teha
2-21-4800 järeldusi puudutatud isiku ohtlikkuse kohta haigushoo ajal. Kuivõrd hagita menetluses kehtib uurimispõhimõte ning kohtul on TsMS § 5 lg 3, § 477 lg-te 5 ja 7 järgi asjaolude selgitamise ning tõendite kogumise kohustus, tutvus ringkonnakohus kohtute infosüsteemis teiste puudutatud isiku suhtes toimunud tahtest olenematu ravi kohaldamise menetluste materjalidega. Tartu Maakohtu 23. juuli 2020. a määruse järgi tsiviilasjas nr 2-20-10639 ähvardas puudutatud isik oma ema lüüa ning oli psühhiaatriakliiniku valvetoas äärmiselt ähvardava ja agressiivse käitumisega, röökis, sõimas valvearsti ja solvas personali. Tartu Maakohtu 24. juuli 2020. a määruse järgi samas tsiviilasjas vajas puudutatud isik psühhiaatriakliinikus verbaalselt ja füüsiliselt agressiivse käitumise tõttu mehhaanilist ohjeldamist. Puudutatud isik karjus oma palatis ja ähvardas personali ära tappa. Harju Maakohtu 16. oktoobri 2020. a määrusest tsiviilasjas nr 2-20-15149 nähtub, et puudutatud isik hospitaliseeriti tema poja initsiatiivil, kuna puudutatud isik käitus kodus talumatult: kord oli üliõnnelik ja siis jälle kuri, läks kodus pojale korduvalt kallale, lõi poja arvutit rusikaga, karjus ega lasknud pojal magada. Harju Maakohtu 29. detsembri 2020. a määruse kohaselt tsiviilasjas nr 2-20-19007 oli puudutatud isik palatis äärmiselt agressiivse käitumisega, karjus kogu personali peale, sõimas, ähvardas, keeldus ravimitest ja kaitsemaski kandmisest. Tallinna Ringkonnakohtu 23. märtsi 2021. a määruse järgi tsiviilasjas nr 2-21-2513 on puudutatud isikul sagedaste seisundi ägenemiste ajal esinenud korduvalt agressiivset käitumist.
15.2.Varasemale kogemusele tuginedes oli seega pigem kindel kui tõenäoline, et puudutatud isik on ravita jäädes teistele ohtlik, kuid võib ettearvamatu käitumisega seada ohtu ka ennast. Asjaolu, et antud juhul ei eelnenud psühhiaatrakliinikusse pöördumisele ühtegi konkreetset intsidenti, ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Psühhiaatrid on kirjeldanud puudutatud isiku käitumist ebaadekvaatse ja ettearvamatuna ning puudutatud isik oli hospitaliseerimisel täiel määral psühhoosist hõivatud. Põhjendatud oli puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamine enne, kui haigushoog veelgi süveneb ja temast lähtuv oht realiseerub. Puudutatud isik oli ohtlik ka esialgse õiguskaitse pikendamise ajal, kuna tema seisund püsis muutumatuna. Ta oli osakonnas jätkuvalt ärritunud, süüdistav ja vaenulik nii ümbritsevate kui pereliikmete suhtes. Ka ärakuulamisel oli puudutatud isik ähvardav, agressiivse kõnemaneeriga ja suhtus kohtusse vaenulikult.
16.Kolleegiumil ei ole alust arvata, et puudutatud isikule oleks olnud piisav muu psühhiaatriline abi PsAS § 11 lg 1 p 3 tähenduses. Psühhiaatrite 26. märtsi 2021. a arvamuse järgi ei olnud puudutatud isikul haigusteadvust ning ta ei suutnud mõista oma ravivajadust ega anda adekvaatset nõusolekut haiglaraviks. Puudutatud isiku raviarsti 26. märtsi 2021. a arvamusest esialgse õiguskaitse pikendamise kohta nähtub, et puudutatud isikul puudus jätkuvalt koostöövalmidus raviks. Puudutatud isikule ei olnud seega võimalik osutada vältimatut psühhiaatrilist abi muul moel kui talle psühhiaatriahaiglas tahtest olenematut ravi osutades. Teistsugust järeldust ei saa teha ainuüksi selle põhjal, et puudutatud isik pöördus ise haigla vastuvõtuosakonda. Puudutatud isiku raviarst on tsiviilasjas nr 2-20-15149 toimunud ärakuulamisel selgitanud, et puudutatud isk annab küll nõusoleku vabatahtlikult ravile jäämiseks, kuid võib juba järgmisel päeval haiglast lahkuda. Ravi katkemine mõjuks aga puudututatud isiku tervisele halvasti.
17.Eelnevat arvestades asus maakohus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isikule esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilise ravi kohaldamise eeldused olid ilmselt täidetud ja puudutatud isik tuli paigutada esialgu kuni neljaks ja seejärel kuni 40 päevaks või kuni ravivajaduse äralangemiseni haigla psühhiaatriaosakonda ning kohaldada talle tahtest olenematut ravi. Seetõttu jääb määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata.
2-21-4800
18.Praeguse kohtumenetluse kulud jäävad TsMS § 172 lg 3 esimese lause järgi riigi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Vahur-Peeter Liin
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.