Määruse tegemise aeg ja koht 11. mai 2021, Tallinn Kohtuasja number
2-17-3266
Kohtuasi
Lääneranna valla (Lääneranna Vallavalitsuse kaudu) avaldus XX kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamise tähtaja pikendamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 6. oktoobri 2020. a määrus
Kaebuse esitaja ja liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Lääneranna vald (Lääneranna Vallavalitsuse kaudu) (registrikood 77000298), lepinguline esindaja advokaat Lea Suurkivi Puudutatud isik XX (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Eha Lillsaar Puudutatud isik YY (isikukood XXXXXXXXXXX) Puudutatud isik AS (registrikood 10399457)
Menetluse liik
HOOLEKANDETEENUSED
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada XX määruskaebus osaliselt.
2.Tühistada Pärnu Maakohtu 6. oktoobri 2020. a määrus osas, millega maakohus pikendas XX nõusolekuta kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamise tähtaega rohkem kui 28. augustini 2021, ning teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta tähtaeg seda ületavas osas pikendamata. Muus osas jätta maakohtu määrus muutmata.
4.1.Rahuldada Lääneranna valla (Lääneranna Vallavalitsuse kaudu) avaldus.
2-17-3266
4.2.Pikendada XX nõusolekuta tema kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamise tähtaega üheks aastaks, s.o kuni 28. augustini 2021.
4.3.Määrus on viivitamata täidetav alates määruse Lääneranna Vallavalitsusele kättetoimetamisest.
4.4.Jätta menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Avaldus ja menetlusosaliste seisukohad
1.Pärnu Maakohus paigutas 30. augusti 2017. a määrusega XX (puudutatud isik) tema nõusolekuta üheks aastaks alates määruse tegemisest kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele. Sama määrusega seadis maakohus puudutatud isiku üle eestkoste kõigi asjade ajamiseks ning määras viieks aastaks eestkostjaks Koonga Vallavalitsus (õigusjärglane Lääneranna Vallavalitsus). Hiljem on maakohus kinnisesse hoolekandeasutusse paigutamise tähtaega kolm korda aasta kaupa pikendanud.
2.Lääneranna vald (Lääneranna Vallavalitsuse kaudu, avaldaja) esitas 25. juunil 2020 Pärnu Maakohtule avalduse puudutatud isiku tema nõusolekuta kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamise tähtaja üheks aastaks pikendamiseks. Avalduse kohaselt on puudutatud isikul vaimupuue ja Huntingtoni tõbi, mis on progresseeruva kuluga haigused. Puudutatud isik viibib kinnises hoolekandeasutuses Sillamäe Kodus. Sillamäe Kodu iseloomustuse ja psühhiaatri OT tõendi järgi keeldub puudutatud isik ravimeid võtmast ja tal esineb agressiivsushooge. Seetõttu on vaja pikendada puudutatud isiku kinnisesse hoolekandeasutusse paigutamise tähtaega.
3.Avaldusega esitatud psühhiaatri OT 30. mai 2020. a tõendi kohaselt vajab puudutatud isik ööpäevaringse teenuse pikendamist üheks aastaks, kuna esineb probleeme ravimite manustamisega ja raskesti mõistetavat käitumist. Puudutatud isik võib väljendada füüsilist agressiooni. Ta ei soovi käia pesemas ega allu suunamisele ja juhendamisele.
4.Avaldusega esitatud Sillamäe Kodu 4. juuni 2020. a iseloomustuse kohaselt on seoses puudutatud isiku agressiivsusega koostatud alates 29. augustist 2019 kuni 4. juunini 2020 kolm juhtumikirjeldust. Ühel juhtumil lõi puudutatud isik ust jalaga nii kõvasti, et see purunes. Teisel juhtumil oli ta töötaja suhtes agressiivne ega allunud juhendamisele. Kolmandal juhtumil viskas puudutatud isik õues ärritatud seisundis prügikasti üle tara teisele territooriumile. Puudutatud isikul esinevad liikumisel pidevad tasakaaluhäired ja peenmotoorika on häiritud. Tal puudub haiguskriitika ja haigusteadlikkus. Puudutatud isik hakkas 2020. a jaanuaris keelduma ravimite võtmisest. Seetõttu asendati ravimid 2020. a veebruaris depoosüstiga, mida puudutatud isik
2-17-3266 saab iga kahe nädala tagant. Esimestel kuudel oli raske puudutatud isikuga süsti tegemises kokkulepet saavutada, kuid praegu on olukord paranenud ja puudutatud isik laseb töötaja juuresolekul süsti teha. Puudutatud isik orienteerub tuttavas kohas ja ruumis, kuid ei orienteeru ajas ega võõras ruumis, inimestes ja situatsioonis. Tema mõttekäik on lihtsustunud ja analüüsivõime puudulik. Peamiselt veedab puudutatud isik aega passiivselt. Tema pika- ja lühiajaline mälu on häiritud. Puudutatud isik ei räägi oma vajadustest ega vasta töötaja pöördumistele. Tema meeleolu on püsivalt apaatne. Rahulolematuse korral reageerib puudutatud isik füüsilise agressiooniga. Puudutatud isik ei saa iseseisvalt igapäevaelutoimingutega hakkama. Ta vajab ööpäevaringset suunamist, pidevat juhendamist ja kõrvalabi. Puudutatud isik sööb siis, kui toit ette antakse. Ta suudab ise riietuda, kuid hügieenitoiminguid vabatahtlikult ei tee ning vajab neis töötaja abi. Puudutatud isikul puuduvad toidu valmistamise oskused ning ta ei kasuta iseseisvalt raha. Puudutatud isiku vaimupuue on jääv ning geneetiline haigus progresseeruva kuluga. Ta ei ole võimeline oma tegudest kestvalt aru saama ega neid juhtima. Enese hooletusse jätmine on vaatamata töötajate abile süvenenud. Puudutatud isik ei mõista ravivajadust ning kuna tal puudub kriitika oma käitumisse, võib ta ohustada oma elu ja turvalisust. Puudutatud isik vajab ööpäevaringse teenuse pikendamist üheks aastaks.
5.Maakohus võttis avalduse 17. juuli 2020. a määrusega menetlusse, määras puudutatud isikule riigi õigusabi korras esindaja ning määras talle kohtupsühhiaatriaekspertiisi.
6.Maakohus kohaldas 28. augusti 2020. a määrusega avaldaja 28. augusti 2020. a taotluse alusel puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ning paigutas puudutatud isiku neljaks päevaks alates 29. augustist 2020 kella 00.00-st kinnisesse hoolekandeasutusse.
7.Maakohus külastas 30. augustil 2020 puudutatud isiku viibimiskohta. Puudutatud isikuga ei õnnestunud kontakti saada. Ta ei vastanud küsimustele, vältis pilkkontakti ja hoidis distantsi. Sillamäe Kodu klienditöö juht ja tegevusjuhendaja kirjeldasid igapäevaseid probleeme puudutatud isiku hooldamisel, ravimite manustamist ja muid käitumismustreid.
8.Maakohus pikendas 1. septembri 2020. a määrusega avaldaja 1. septembri 2020. a taotluse alusel esialgset õiguskaitset ning paigutas puudutatud isiku 40 päevaks alates 29. augustist 2020 kella 00.00-st kinnisesse hoolekandeasutusse.
9.Maakohtule 1. oktoobril 2020 esitatud ambulatoorse kohtupsühhiaatriaekspertiisi akti kohaselt on puudutatud isikul Huntingtoni tõve tagajärjel tekkinud raske orgaaniline ajukahjustus, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Puudutatud isik vajab jätkuvalt tahtest olenematut paigutamist kinnisesse asutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele. Tema suhtes ei ole võimalik kasutada muid abimeetmeid. Puudutatud isik on selge teadvuse juures, kuid desorienteeritud ajas, kohas ja situatsioonis. Produktiivne kontakt puudutatud isikuga on raskendatud, kuna ta kas ei vasta küsimustele või vastab neile väga lakooniliselt ja tõrksalt. Puudutatud isik kannab isikliku hügieeni eest hoolt tuju alusel ning ravimeid tihti ei võta. Ta on negativistlik ja impulsiivne. Esinevad motiveerimata agressiivsushood, mille algust ja lõppu ei ole võimalik ennustada ning mille ajal on ta ohtlik endale ja teistele. Puudutatud isik on emotsionaalselt labiilne ja periooditi paranoidne, mis võib samuti olla ohtlikkuse põhjuseks. Ta vajab turvalist elukeskkonda.
10.Maakohus vestles 6. oktoobril 2020 telefoni teel avaldaja lepingulise esindaja, avaldaja sotsiaaltöö spetsialisti KK, Sillamäe Kodu klienditöö juhi AM, puudutatud isiku ema YY ning puudutatud isikule määratud esindajaga. Avaldaja jäi avalduse juurde. KK selgitas, et senini on kõik erihoolekandeteenuse osutajad keeldunud puudutatud isikule kohta pakkumast, viidates puudutatud isiku ohtlikkusele või hooldekodu mittesobivusele. Puudutatud isiku ema märkis,
2-17-3266 et ei ole puudutatud isikut näinud alates 2017. a suvest, mil ta paigutati esimest korda kinnisesse asutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele. Puudutatud isiku ema leidis varasema kogemuse põhjal, et vastav teenus on ainuvõimalik lahendus. AM selgitas, et viimasel kuul ei ole puudutatud isiku käitumises olulisi muutusi olnud. Ravimite võtmine ja arsti juurde minek on jätkuvalt probleemne ning eeldab alati pikka veenmist. Puudutatud isikule määratud esindaja leidis, et avalduse rahuldamiseks ei ole alust, kuna puudutatud isik ei ohusta kellegi elu ega tervist, võtab ravimeid ja saab kaaslastega läbi. Ekspertiisiaktis esitatud põhjendused ei ole veenvad. Maakohtu määrus ja põhjendused
11.Pärnu Maakohus rahuldas 6. oktoobri 2020. a määrusega avalduse ning pikendas puudutatud isiku tema nõusolekuta kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamist üheks aastaks alates määruse tegemisest. Menetluskulud jättis maakohus riigi kanda. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuleb puudutatud isiku tema nõusolekuta kinnisesse hoolekandeasutusse paigutamist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 538 lg 2 ja § 5391 lg 1 ning sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 105 lg 1 alusel aasta võrra pikendada. See on puudutatud isiku enda ja teda ümbritsevate isikute parimates huvides ning hoiab ära potentsiaalse ohtlikkuse kasvu, mida toob kaasa keskkonnavahetus koostoimes aina halveneva tervisliku seisundiga. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire, s.o Huntingtoni tõbi. Huntingtoni tõve tagajärjel tekkinud raske orgaaniline ajukahjustus välistab puudutatud isiku võime oma käitumist mõista või seda juhtida. Juba 2017. aastal koostatud ekspertiisiaktis on märgitud, et Huntingtoni tõbi on progresseeruva kuluga neurodegeneratiivne haigus. Puudutatud isiku seisundi halvenemist näitab ka asjaolu, et veel 2017. aastal oli võimalik temaga teatud määral suhelda, kuid praeguseks on kõne peaaegu kadunud. Haigus on ajas ilmselgelt süvenev, mistõttu on halvenenud ka käitumuslike reaktsioonide kontrollimine. Puudutatud isiku ohtlikkust iseloomustavad eelkõige tema käitumise ettearvamatus ja probleemid ravimite võtmisel. Enne 2017. aastal kinnisesse asutusse paigutamist ründas puudutatud isik korduvalt ema, venda ja külas elavaid lapsi ning lõhkus pidevalt asju. Pärast viimast pikendamist on teada kolm agressiivsushoogu asjade suhtes. Tablettide asendamisel depoosüstidega on leplikkus ravi suhtes küll paranenud, kuid jätkuvalt esineb probleeme ravimite manustamisega. Huntingtoni tõve põdevale isikule ei mõju keskkonnavahetus üldjuhul hästi. Päevarutiin ja sama keskkond avaldab rahustavamat toimet. Puudutatud isik on ekspertiisiakti kohaselt niigi negativistlik ja impulsiivne. Eelnevaga haakub muu teenuse ja muude abimeetmete rakendamise võimatus. Puudutatud isik on tavapärase ööpäevaringse erihooldusteenuse järjekorras 46. kohal ning talle ei ole hetkel kohta üheski hoolekandeasutuses. Kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamisel ei ole selge, kuhu puudutatud isik läheb. Kui koht siiski leitakse, ei saa see olla Sillamäe Kodu, kus puudutatud isik on üle 1,5 aasta elanud, kuna seal sellist teenust ei osutata. Seetõttu on olemas tõsine oht, et puudutatud isik satub enda jaoks võõrasse ja kontrollimatusse keskkonda. See võib tema toimetulematust ja ettearvamatut käitumist oluliselt võimendada ning kahjustada ümbritsevaid. Kuigi hoolekandeteenuste vähene kättesaadavus ei saa õigustada vabaduse võtmist, tuleb praegu arvestada mh puudutatud isiku tervise järkjärgulist halvenemist, ravimite mittevõtmist ja käitumise ettearvamatust seoses endasse sulgumisega.
2-17-3266 Menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. Määruskaebus
12.Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ning teha uue määrus, millega jätta avaldus rahuldamata. Alternatiivselt palub puudutatud isik tühistada maakohtu määruse osaliselt ning teha uue määrus, millega paigutada puudutatud isik kinnisesse asutusse üheks aastaks alates 29. augustist 2020. Maakohtu järeldused puudutatud isiku ohtlikkuse kohta on liiga üldised. Ekspertiisiaktist ei nähtu, millistele uuringutele tuginedes jõudis ekspert järeldusele, et puudutatud isik on ohtlik endale või teistele ning milles see täpsemalt väljendub. Puudutatud isiku ohtlikkust ei ole põhjendatud ka avalduses. Viited puudutatud isiku ohtlikkusele on hinnangulised ja seotud teda iseloomustavate sõnadega nagu ettearvamatus, ärrituvus ja agressiivsus. Sillamäe Kodu 4. juuni 2020. a iseloomustuses kirjeldatud juhtumitest võib olla möödas enam kui aasta, aga igal juhul rohkem kui neli kuud. Nende põhjal ei saa ka väita, et ohus oleks olnud puudutatud isiku enda või teiste isikute elu ja tervis. Puudutatud isik ei ole praegusel ajal endale ega teistele ohtlik. Õige ei ole maakohtu järeldus, et puudutatud isiku suhtes ei saa kohaldada muid abimeetmeid. Muude abimeetmete kasutamise võimatust ei ole põhjendatud ka ekspertiisiaktis. Isiku kinnisesse asutusse paigutamist ei saa põhjendada probleemidega ravimite võtmisel. Igal juhul laseb puudutatud isik end süstida. Puudutatud isikuga ravimite manustamises kokkuleppele saamine võib küll vajada tööd, kuid see on võimalik ka muus ööpäevaringset teenust osutavas asutuses. Puudutatud isikule määratud esindajale ei jäänud kohtumise põhjal puudutatud isikuga muljet, et viimane vajaks oma seisundi tõttu möödapääsmatult kinnisesse asutusse paigutamist. Vaidlustatud määrusest saab aru, et avaldajal on kavatus paigutada puudutatud isik ööpäevaringsele erihooldusteenusele SHS § 100 alusel, kuid järjekord teenuse saamiseks on pikk. Ka avaldaja peab seega võimalikuks puudutatud isiku suhtes muu meetme kohaldamist. Sotsiaalhoolekandesüsteem on piisavalt arenenud, et puudutatud isikule saaks vajaduse korral kiiresti vastava teenuse osutaja leida. Sotsiaalkindlustusamet leidis juba 16. augustil 2019, s.o varasemas pikendamise menetluses, et kinnises asutuses viibimise tähtaja pikendamine ei ole põhjendatud ning puudutatud isikule piisab viibimisest stabiilses keskkonnas, kus on tagatud ööpäevaringne hooldus ja järelevalve. Maakohus võib puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise pikendamisel olla rikkunud TsMS § 538 lg-s 2 sätestatud maksimaalset tähtaega. Puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamist pikendati viimati maakohtu 29. augusti 2019. a määrusega kuni 29. augustini 2020. Antud juhul kohaldas maakohus 28. augusti 2020. a määrusega esialgset õiguskaitset kuni
2.septembrini 2020 ja pikendas seda 1. septembri 2020. a määrusega kuni 8. oktoobrini 2020. Sisuliselt on siiski tegemist ühe menetlusega ning puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamine ei või kesta kauem kui 29. augustini 2021.
13.Avaldaja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Ekspertiisiakt on küll lühike ja ülevaatlik, kuid vastab siiski seaduses sätestatud nõuetele ning maakohus sai sellest lähtuda. Ekspert kontrollis puudutatud isiku somaatilist, neuroloogilist ja psüühilist seisundit. Ekspert tuvastas, et puudutatud isikul esinevad motiveerimata agressiivsushood, mille ajal ta on ohtlik endale ja teistele. Puudutatud isiku ohtlikkust ei ole võimalik hinnata laboratoorsete uuringutega, vaid eelkõige vesteldes hoolekandeasutuse personaliga. Lõppjärelduse puudutatud isiku ohtlikkuse kohta saab teha ekspert. Sillamäe Kodu iseloomustuses on viidatud konkreetsetele agressiivsuse juhtumitele. Nende täpne toimumise
2-17-3266 aeg ei ole oluline, kuna puududutatud isikul ei ole lootust tervenemisele ning sarnased juhtumid võivad korduda. Asjaolu, et puudutatud isik on saavutanud hoolekandeasutuse töötajatega piisavalt usaldusliku suhte, et lasta end süstida, ei tähenda, et puudutatud isik saaks iseseisvalt ravimite manustamisega hakkama. Psühhiaatri hinnangul vajab puudutatud isik turvalist elukeskkonda ning keskkonnavahetus ei mõju talle hästi. Teises hoolekandeasutuses võib suure tööga saavutatud areng kaduda ning ravimite manustamine osutuda veelgi keerulisemaks. Puudutatud isiku esindaja ei ole välja toonud konkreetseid abinõusid, mida saaks kohaldada kinnisesse asutusse paigutamise asemel. Puudutatud isik on tavapärase ööpäevaringse erihooldusteenuse järjekorras 46. kohal. Avaldaja tegeles aktiivselt puudutatud isikule asenduskoha leidmisega juhuks kui kohus ei rahulda esialgse õiguskaitse taotlust või avaldust. Avaldaja sai kümme eitavat vastust ning kaks teenuse osutajat ei vastanud avaldaja päringule. Puudutatud isiku esindaja ei ole seega välja pakkunud ühtegi reaalselt teostatavat alternatiivi puudutatud isiku abistamiseks. Sotsiaalkindlustusameti 16. augusti 2019. a seisukoht ei oma praeguses menetluses tähtsust. Maakohus järgis puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamisel TsMS § 538 lg-s 2 sätestatud tähtaega.
14.AS Hoolekandeteenused Sillamäe Kodu nõustub määruskaebuse alternatiivse taotlusega, kuid vaidleb määruskaebusele ülejäänud osas vastu. Puudutatud isikul on püsiv ja progresseeruva kuluga geneetiline haigus. Ta ei ole kestvalt võimeline oma tegudest aru saama ja neid juhtima. Sillamäe Kodus registreeriti 2019. a detsembris ja 2020. a jaanuaris kolm agressiivsushoo juhtumit. Pärast seda ei ole neid esinenud. Puudutatud isiku käitumine võib muutuda ootamatult ettearvamatuks. Temaga on raske kontakti saavutada: ta ei suhtle teistega, on endasse tõmbunud ja ei vasta küsimustele. Puudutatud isikul esinevad kohanemisraskused, mida võivad põhjustada võõrad inimesed, muutused päevarežiimis, rahutu keskkond ja teiste klientide liigne pealetükkivus. Probleeme esineb tablettide kujul ravimite võtmisega. Puudutatud isikul puudub haiguskriitika ja ta ei mõista ravivajadust. Puudutatud isikul esineb riskikäitumist ja tal puudub oma käitumise suhtes kriitika, mis on ohtlik nii talle endale kui ka teistele. Seetõttu vajab puudutatud isik pidevat järelevalvet, juhendamist ja abi ning kontrollitud ja stabiilset keskkonda kindla päevarežiimiga.
15.Puudutatud isiku ema vaidleb määruskaebusele vastu. Huntingtoni tõbi ei ole ravitav haigus, ravimid üksnes leevendavad sümptomeid. Kõige paremini saavad puudutatud isiku käitumist hinnata inimesed, kes temaga igapäevaselt tegelevad. Puudutatud isiku ema soovib puudutatud isikule turvalist ja stabiilset ööpäevaringset hooldust ning ei ole nõus, et puudutatud isik viiakse jälle uude kohta, kuna see ei mõju talle hästi.
16.Pärnu Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel Tallinna Ringkonnakohtule läbivaatamiseks.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
17.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel koosmõjus TsMS §-ga 659 osaliselt rahuldada ja vaidlustatud määrus tühistada osas, millega maakohus pikendas tähtaega rohkem kui 28. augustini 2021 (k.a). Kolleegium teeb tühistatud osas uue määruse, millega pikendab puudutatud isiku nõusolekuta tema kinnisesse hoolekandeasutusse
2-17-3266 ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamise tähtaega üheks aastaks, s.o kuni 28. augustini 2021. Ülejäänud osas ei anna määruskaebuse väited alust maakohtu määrust muuta.
18.Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus eksinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus isiku kinnisesse asutusse paigutamist reguleerivate sätete (TsMS 54. peatükk) ja SHS § 105 lg 1 kohaldamisel. Maakohus leidis õigesti, et täisealise isiku kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamise tähtaega saab tema nõusolekuta pikendada, kui on täidetud kõik SHS § 105 lg-s 1 nimetatud tingimused: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, 2) isik on endale või teistele ohtlik, kui ta jäetakse paigutamata hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama ja 3) varasemate abinõude rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks või muude abinõude kasutamine ei ole võimalik. Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isiku puhul on SHS § 105 lg-s 1 sätestatud tingimused täidetud. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659 maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks määruskaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Määruskaebuses ei ole vaidlustatud SHS § 105 lg 1 p-s 1 nimetatud tingimuse esinemist, kuid on kahtluse alla seatud SHS § 105 lg 1 p-des 2 ja 3 nimetatud tingimuste täidetus. Puudutatud isiku arvates on maakohtu järeldused puudutatud isiku ohtlikkuse kohta liiga üldised ning puudutatud isik ei ole praegusel ajal ohtlik ei endale ega teistele. Samuti leiab puudutatud isik, et maakohus ei ole kaalunud muid abimeetmeid ja on teinud vale järelduse, et muude abimeetme kasutamine ei ole võimalik.
19.Ringkonnakohtu hinnangul kinnitavad asjas kogutud tõendid, et kinnise hoolekandeasutuse ööpäevaringse erihooldusteenuse pikendamata jätmise korral on puudutatud isik nii iseendale kui ka teistele ohtlik.
19.1.Kolleegium märgib esmalt, et SHS § 105 lg 1 p-st 2 tuleneva eelduse puhul ei tule hinnata mitte isiku ohtlikkust hoolekandeasutuses viibimise ajal, vaid seda, kas isik on endale või teistele ohtlik, kui hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamise tähtaeg jäetakse pikendamata, st kui isik enam vastavat teenust ei saa ja vabaneb hoolekandeasutusest. Riigikohtu praktika järgi tuleb ohtlikkust hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga ja et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Seejuures ei saa kohus enda arvamuse põhjendamisel tugineda üksnes eksperdiarvamusele, vaid peab seda koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima ja hindama (Riigikohtu 14. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14).
19.2.Kuigi 1. oktoobril 2020 esitatud ekspertiisiakt on lakooniline, vastab see TsMS § 301 lg 1 ja § 537 lg 1 nõuetele ning maakohus sai seda lahendi tegemisel arvestada. Ekspert on märkinud, et kasutas ekspertiisi tegemisel puudutatud isiku meditsiinilisi dokumente ning puudutatud isikult ekspertiisi käigus ehk puudutatud isiku isiklikul läbivaatamisel saadud andmeid. Need on ka põhilised dokumendid ja andmed, millele ekspert saab kohtupsühhiaatriaekspertiisi tegemisel tugineda. Ekspertiisiakt sisaldab järeldusi puudutatud isiku somaatilise, neuroloogilise ja psüühilise seisundi kohta, samuti põhjendatud vastuseid kohtu küsimustele. Ekspertiisiakti järgi on puudutatud isikul Huntingtoni tõve tagajärjel tekkinud dementsus, mis on omakorda tingitud peaaju ulatuslikust degeneratsioonist. Puudutatud isik ei orienteeru ajas, kohas ega situatsioonis ning temaga on raske produktiivset kontakti saada. Puudutatud isikul
2-17-3266 esinevad motiveerimata agressiivsushood, mille algust ja lõppu ei ole võimalik ennustada ning mille ajal on ta ohtlik endale ja teistele. Arvestada tuleb ka Huntingtoni tõve üldist kulgu, mida on kirjeldatud 2017. a ekspertiisiaktis. Huntingtoni tõbi on progresseeruva kuluga ja selle kulgu ei ole võimalik peatada. Raviga saab aeg-ajalt vallanduvaid käitumuslikke reaktsioone üksnes leevendada ning Huntingtoni tõve põdevad inimesed muutuvad lõpuks hooldajast täielikult sõltuvaks. Ka puudutatud isiku vaimne ja füüsiline tervis on asja materjalidest nähtuvalt ajas oluliselt halvenenud ning seda vaatamata asjaolule, et puudutatud isik on alates kinnisesse asutusse paigutamisest 2017. aastal võtnud mõne erandiga järjepidevalt ravimeid. Samuti on märgatavalt halvenenud puudutatud isiku iseseisev toimetulek ning ta vajab igapäevatoimingute juures aina enam kõrvalist abi. Sillamäe Kodu 4. juuni 2020. a iseloomustuse järgi ei oska puudutatud isik toitu valmistada ja sööb ainult siis, kui talle antakse toit ette. Hügieenitoimingute tegemisele tuleb puudutatud isikut suunata ja sundida ning ta vajab nende tegemisel abi. Raha ei oska puudutatud isik iseseisvalt kasutada. Samuti on puudulikud puudutatud isiku sotsiaalsed oskused. Ta ei oska enda probleemidest rääkida ja abi küsida ning sõnalist kontakti on temaga keeruline saada. Puudutatud isikul puudub haiguskriitika. Tableti kujul ravimeid võtab puudutatud isik üksnes töötaja kätteandmisel ja juuresolekul ning depoosüsti teeb talle töötaja.
19.3.Eelnevat arvestades väljendub puudutatud isiku ohtlikkus peamiselt ohtlikkuses tema enda elule, tervisele ja turvalisusele, kuna tal puuduvad iseseisvaks eluks vajalikud sotsiaalsed oskused ja ta ei saa oma põhivajaduste rahuldamisega ise hakkama. Huntingtoni tõve progresseeruvat kulgu arvestades ei ole lootust puudutatud isiku sotsiaalsete oskuste ega iseseisva toimetuleku parenemiseks, pigem muutub puudutatud isik kõrvalisest abist aina enam sõltuvaks. Oht puudutatud isikule endale on seega hoolekandeasutuses ööpäevaringsel erihooldusteenusel viibimiseta mitte ainult tõenäoline, vaid kindel. Samuti võib puudutatud isik kujutada ohtu teistele, kuna nii praeguses menetluses kui ka varasemates menetluses koostatud ekspertiisiaktidest nähtub, et puudutatud isiku haigus põhjustab aeg-ajalt agressiivsushooge ning ta võib nende ajal käituda ettearvamatult. Enne, kui puudutatud isik paigutati kinnisesse asutusse, kus ta hakkas teenuse osutaja järgimisel regulaarselt ravimeid võtma, tuli agressiivsushooge ette tihti ja mitmel juhul oli vajalik politsei sekkumine. Näiteks ähvardas puudutatud isik oma ema ja venna noaga tappa, loopis naabrilapsi kividega ja kägistas mänguväljakul mängivat last. Asjaolu, et pärast kinnisesse asutusse paigutamist on agressiivsushood vähenenud ning viimane teadaolev agressiivsushoog jääb 2020. a jaanuarisse, näitab, et ravimitel on oodatav mõju ja need leevendavad haigusest tingitud käitumuslikke reaktsioone. Raviskeemi järgimine on puudutatud isiku ohtlikkuse seisukohalt ilmselgelt oluline. Seejuures on raviskeemi järgimine haiguskriitika puudumise ja ravivajaduse teadvustamata jätmise tõttu võimalik üksnes kontrollitud ja toetavas keskkonnas. Kuigi sotsiaalhoolekandeseadusest ei tulene hoolekandeasutusele õigust osutada seal viibivale isikule tahtevastast ravi, aitab sealne kindel päevarežiim ja professionaalne lähenemine tagada, et puudutatud isik võtab ravimeid. Sillamäe Kodu 4. juuni 2020. a iseloomustusest on näha, et puudutatud isikuga võib olla raske ravimite manustamises kokkuleppele saada, kuid pärast mõningat veenmist on ta sellega siiski nõus.
20.Puudutatud isik ei ole võimeline iseseisvalt toime tulema ning arvestades tema abivajaduse ulatust ja selle tõenäolist süvenemist, ei ole muud sotsiaalhoolekandeteenused kui ööpäevaringne erihooldusteenus kinnises hoolekandeasutuses puudutatud isikust endast tulenevatel põhjustel ringkonnakohtu hinnangul piisavad.
2-17-3266
20.1.Kolleegium märgib, et ka määruskaebuse kohaselt vajab puudutatud isik ööpäevaringset erihooldust. Samas ei suuda puudutatud isiku lähedased talle ööpäevaringset hooldust pakkuda. Puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamiseni viis asjaolu, et tema ema ei tulnud tema hooldamisega enam toime. Praeguses menetluses avaldas puudutatud isiku ema maakohtule, et ööpäevaringne erihooldusteenus on puudutatud isiku jaoks ainuvõimalik lahendus. Puudutatud isiku isa, kellel oli samuti Huntingtoni tõbi, suri aastaid tagasi.
20.2.Kuigi määruskaebuses on alternatiivina pakutud välja isiku tahtekohast ööpäevaringset erihooldusteenust SHS § 100 tähenduses, ei saa seda abinõu praegusel juhul kohaldada, sest puudutatud isik ei ole võimeline selleks tahet väljendama. Kui täisealine isik ei suuda tahet avaldada, loetakse SHS § 105 lg 2 järgi, et ta ei ole oma nõusolekut teenuse saamiseks andnud, tema nõusolekut ei asenda sellisel juhul SHS § 105 lg 3 järgi ka tema seadusliku esindaja nõusolek ning sellisel juhul paigutab SHS § 105 lg 4 järgi kohus isiku tema nõusolekuta hoolekandeasutusse hooldamisele. Arvestades puudutatud isiku seisundit, sh puudulikku analüüsi- ja eneseväljendusvõimet, ei ole puudutatud isik kolleegiumi hinnangul võimeline mõistma, mida tähendab ööpäevaringne erihooldusteenus, ega avaldama sellest lähtuvalt tahet ööpäevaringsel erihooldusteenusel viibimiseks. Lisaks tuleb arvestada, et SHS § 100 alusel võib ööpäevaringset erihooldusteenust saavate isikute liikumisvabadust SHS § 106 lg 1 p 2 ja lg 2 ning § 107 järgi piirata üksnes äärmisel vajadusel ja eraldamise meetodil, st reeglina saavad SHS § 100 alusel teenust saavad isikud vabalt ringi liikuda. Samas on teada, et puudutatud isik ei orienteeru ajas, kohas ega situatsioonis ning vajab turvalist ja stabiilset elukeskkonda. Võõrad inimesed, muutused päevarežiimis ja rahutu keskkond mõjuvad puudutatud isiku seisundile halvasti. Eelnevat arvestades ei ole ööpäevaringne erihooldusteenus avatud hoolekandeasutuses võimalik. Asjaolu, et avaldaja otsis alternatiive juhuks, kui kohus ei peaks praeguses menetluses esitatud esialgse õiguskaitse taotlust või avaldust rahuldama, ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Samuti ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale Sotsiaalkindlustusameti ühes varasemas pikendamise menetluses esitatud seisukoht. Puudutatud isiku seisundit ja abivajaduse ulatust oskavad kõige paremini hinnata temaga pidevas kontaktis olevad Sillamäe Kodu töötajad ja eriteadmistega ekspert.
21.Kuigi maakohus asus õigesti seisukohale, et praegusel juhul oli alust pikendada puudutatud isiku ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamise tähtaega, eksis maakohus tähtaja määramisel ning maakohtu määruse resolutsioon ei ole piisavalt selge.
21.1.Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 538 lg 2 järgi koosmõjus TsMS § 5391 lg 1 I lausega ei või isikut kinnisesse asutusse pikendamise korras paigutada kauemaks kui üheks aastaks määruse tegemisest arvates, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Riigikohus on asunud seisukohale, et olukorras, kus kohus on esmalt paigutanud isiku kinnisesse asutusse esialgse õiguskaitse korras TsMS § 534 alusel ning selle tähtaja möödumiseks ei ole kinnisesse asutusse paigutamise tingimused ära langenud, saab kohus paigutada isiku TsMS § 533 alusel kinnisesse asutusse TsMS § 538 lg 2 järgi kuni üheks aastaks arvates ajast, mil kohus tegi esialgse õiguskaitse kohaldamise määruse (Riigikohtu 4. oktoobri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-16, p 13). Kuigi Maakohus oli 29. augusti 2019. a määrusega pikendanud puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega ühe aasta võrra, s.o kuni 28. augustini 2020, ei teinud maakohus enne selle tähtaja möödumist uut pikendamise määrust, vaid kohaldas 28. augusti 2020. a määrusega eksperdi arvamuse viibimise tõttu esmalt esialgset õiguskaitset neljaks päevaks,
2-17-3266 pikendas 1. septembri 2020. a määrusega esialgset õiguskaitset neljakümne päevani ning rahuldas puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja aasta võrra pikendamise avalduse alles 6. oktoobri 2020. a määrusega. Hoolimata sellest, et maakohus tegi tähtaja pikendamise määruse alles 6. oktoobril 2020, ei saanud maakohus ülaltoodut arvestades pikendada tähtaega aasta võrra alates määruse tegemisest, vaid pidi arvestama tähtaja sisse ka puudutatud isiku esialgse õiguskaitse korras kinnises hoolekandeasutuses viibimise aja. Seega sai maakohus pikendada tähtaega maksimaalselt 28. augustini 2020. Maakohus pikendas aga vastavat tähtaega ühe aasta võrra alates vaidlustatud määruse tegemisest, s.o alates 6. oktoobrist 2020. Sellest saab järeldada, et maakohus pikendas tähtaega kuni 5. oktoobrini 2020 (k.a) ning sellega on maakohus pikendanud tähtaega seaduse järgi lubatust rohkem. Lisaks ei ole maakohtu määruse resolutsioonis üheselt mõistetav, millise kuupäevani on tähtaega pikendatud. Ringkonnakohus saab ka selle vea parandada ja täpsustab vastavalt kohtumääruse resolutsiooni sõnastust.
22.Ülaltoodud põhjendustel tühistab ringkonnakohus vaidlustatud määruse osas, millega maakohus pikendas puudutatud isiku nõusolekuta tema kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamise pikendamise tähtaega kauemaks kui
28.augustini 2021. Ülejäänud osas jääb vaidlustatud määrus muutmata.
23.Määruskaebuse menetlemisel kantud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 esimese lause alusel riigi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Vahur-Peeter Liin
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.