Määruse tegemise aeg ja koht 04.05.2021, Tallinn Kohtuasja number
2-21-4789
Kohtuasi
Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku taotlus XX paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 26.03.2021 määrus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks Harju Maakohtu 27.03.2021 määrus esialgse õiguskaitse kohaldamise pikendamiseks
Kaebuse esitaja ja liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (registrikood 90006399, psühhiaatriakliiniku kaudu) Puudutatud isik XX (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 26.03.2021 määrus ja Harju Maakohtu 27.03.2021 määrus muutmata.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Määruskaebuse läbivaatamisega seotud menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja
2-21-4789 tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) Psühhiaatriakliiniku valvearst (avaldaja, psühhiaatriakliinik) esitas 26.03.2021 Harju Maakohtule taotluse esialgse õiguskaitse rakendamiseks, millega taotles XX (puudutatud isik) suhtes isiku tahtest olenematu ravi kohaldamist kuni 4 päevaks ja selle ravi pikendamiseks üle 4 päeva isiku kinnisesse asutusse paigutamisega 40 päevaks.
2.Puudutatud isik viibis psühhiaatriakliinikus alates 24.03.2021. Kell 10.13 rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule. Psühhiaatri arvamuses on märgitud, et puudutatud isik viibib statsionaarsel ravil psühhiaatriakliinikus esimest korda. Varasemast anamneesist on teada, et patsient on pöördunud viimase paari aasta jooksul korduvalt perearsti vastuvõttudele kaebustega põhiliselt depressiivsetele sümptomitele, kuid esinenud viiteid ka eufooria perioodidele. Patsiendile on perearsti poolt soovitatud korduvalt nii psühhoteraapia kui ka farmakoloogilise raviga alustamist, kuid patsient on ravimisest keeldunud. Perearsti epikriisi alusel oli patsient 2020. aastal üle 4 kuu haiguslehel seoses meeleoluhäirega ja käis korduvalt perearsti vastuvõtul, kuid samas ravist keeldus. Patsient on tundnud huvi pigem alternatiivmeditsiini vastu. Püsiva halva seisundi tõttu on perearst soovitanud patsiendil jaanuaris 2021 pöörduda haiglaravile uuringuteks ning koostanud saatekirja statsionaarseks raviks, kuid patsient sel hetkel haiglaravi ei soovinud. On teada, et patsient on pöördunud psühhiaatri dr AS vastuvõtule alates veebruarist 2021, diagnoosina on jäänud arvamus bipolaarsest meeleoluhäirest.
3.Patsient on enamasti alanenud meeleolus, tal on raske sundida end tegutsema, esinevad keskendumisraskused ja on esinenud elutüdimusmõtteid. Samas umbes kord nädalas on esinenud eufooriaperioode, mille ajal energia ja aktiivsuse tase tõuseb. Kaasnenud on ka liigset raha kulutamist. Patsiendil on lisaks esinenud psühhootilisi elamusi – mõtete mõjutamise tunne ning käskiva sisuga kuulmismeelepetted. Ambulatoorne psühhiaater on määranud patsiendile ravi meeleolustabilisaatori liitiumiga, kuid patsient ravimit ei ole tarvitanud. Taustal probleemid paarissuhtes ning abikaasast lahkuminek 2018. aastal. Patsiendil on kaks last (6-aastane ja 15-aastane), kes elavad koos emaga.
4.Patsient pöördus psühhiaatriakliiniku valvetuppa ise. Valvetoas oli patsient valvearsti kirjeldusel jutukas, kõneles spontaanselt monoloogina ebaolulistest detailidest. Patsient avaldas, et hiljuti on esinenud käskiva sisuga kuulmismeelepetteid, mis nõudnud vägivalda (viimati pühapäeval eksabikaasa uue mehe vastu). Patsient avaldas valvearstile kartust, kas suudab neile häältele vastu astuda. Praeguseks hetkeks ei ole patsiendi seisund muutunud. Patsient avaldab vastumeelsust meeskonnaga kõnelemise osas, tundvat ennast ahistatuna, sooviks vestelda individuaalselt. Avaldab soovi, et teda raviks meesarst, kuna "naisolevustesse ei ole usku". Patsient kaldub kõnelema monoloogina, mõttekäik on seejuures laialivalguv. Küsimustest vastab sageli mööda. Enamasti on patsiendipoolse kõnelemise teemaks elukaaslasest lahkuminek paar aastat tagasi ja laste hooldusõigused. Vestlusel kohati kergesti ärrituv, võib täheldada ka kõrgenenud enesehinnangut. Mainib, kuidas oli võimeline ära tasuma
2-21-4789 korraga pool miljonit krooni võlgu ning ehitanud Kalamajas valmis majad, millega teised keegi ei olnud hakkama saanud. Mainib, kuidas suudaks kaheksa inimest korraga "maha võtta", kui oleks vaja. Avaldab mõtteid selle osas, kuidas talle meeldib pimedus kodus ning viimasel aastal toas valgust ei vajavatki. Tunnistab mõjustuselamuste ning käskiva sisuga kuulmismeelepetete esinemist, kuid kaldub teemast kiirelt kõrvale. Jääb kahtlus mõjustuselamuste ja meelepetete senisele esinemisele. Mainib korduvalt "Ühtsuse programmi" veebis, mis olevat patsienti suuresti aidanud. Antud programm olevat patsiendile ennast ise "ilmutanud". Ravimite tarvitamise ja haiglaravi osas ambivalentne, umbusaldav personali suhtes. Väidab, et ei taha olla meie katsejänes ja lihtsalt ravimeid süüa. Haiguskriitika enda seisundi osas vähene.
5.Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire täpsustamata bipolaarne meeleoluhäire psühhootiliste sümptomitega. Patsiendi reaalsustaju on häirunud ning tema käitumine on potentsiaalselt ajendatud psühhootilistest elamustest, mistõttu on ettearvamatu ning võib ohustada ennast ja ümbritsevaid. Patsiendil puudub enda seisundi osas haiguskriitika ja ta ei ole võimeline seetõttu mõistma ravivajadust. Patsiendi seisundit ja senist ravikogemust hinnates ei ole tõenäoline seisundi paranemine ega patsiendi iseseisev toimetulek kodustes tingimustes 4päevase ravi järgselt, mistõttu taotleb avaldaja kohtult luba tema ravi jätkamiseks, sh rahustava ja psühhoosivastase ravi manustamiseks haiglatingimustes 40 päeva vältel alates tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusest. Maakohtu 26.03.2021 määrus
6.Maakohus rakendas 26.03.2021 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset 4 päevaks alates 24.03.2021 kell 10.13 kuni 28.03.2021 kell 10.13 koos vajadusel tahtevastase ravimite manustamisega.
7.Maakohus tugines PsAS § 11 lg-le 1, § 13 lg-tele 1 ja 2 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-tele 1 ja 5. Arvestades isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, asus maakohus seisukohale, et on alus kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel ja isik tuleb paigutada kinnisesse asutusse kuni neljaks päevaks alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Puudutatud isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Isikul esineb psüühikahäire, tema käitumine on täiel määral psüühilisest haigestumisest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui ka teistele. Kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on täidetud ja viivitusega võib kaasneda oht patsiendile endale ja teistele isikutele. Isiku seisundit arvesse võttes vajab isik hospitaliseerimist. Vabatahtliku ravi korral võib patsient haiglast lahkuda, mis toob kaasa ravi katkemise ja ravi ebaõnnestumise, mis ei ole patsiendi huvides. Maakohtu 27.03.2021 määrus
8.Maakohus pikendas 27.03.2021 määrusega puudutatud isiku suhtes Harju Maakohtu 26.03.2021 määrusega rakendatud esialgset õiguskaitset 40 päevani, s.o alates 24.03.2021 kell 10.13 kuni 03.05.2021 kell 10.13, koos vajadusel tahtevastase ravimite manustamisega.
9.Maakohus kuulas enne määruse tegemist ära puudutatud isiku raviarsti ja puudutatud isiku.
10.Avaldajalt 26.03.2021 e-kirja teel saadud info kohaselt ei olnud puudutatud isiku tervislik seisund paranenud. Ärakuulamisel jäi arst kokkuvõtlikult eelnevalt kohtule kirjalikult esitatud arvamuse juurde.
2-21-4789
11.Puudutatud isik oli ärakuulamisel laialivalguva mõttekäiguga, kippus endale sobivatel teemadel rääkima. Küsis uuesti kohtuniku nime ja kirjutas üles, samuti kirjutas üles kellaaja. Ta oli vaheldumisi ärritunud olekus ja heitunud. Puudutatud isiku poolt seletatavad teemad kippusid korduma. Puudutatud isik selgitas, et tuli ise haiglasse, et saada abi, kuna muretses oma psüühilise seisundi pärast. Ta on käinud aastaid erinevate arstide vahet, kuid ei ole abi saanud. Psühhiaatriahaiglast tahtis ta välja saada ja väljas raviga edasi tegeleda, pidades haigla personali ebakompetentseks. Seejärel selgitas puudutatud isik, et tahab mingit ühtset meeskonda kõigiga moodustada. Ta avaldas, et soovib tegeleda ainult meestega ja ütles, et ei ole veel seetõttu küll paanikat hakanud tekitama, on nõus saama ravi, kui saab õiged spetsialistid.
12.Puudutatud isiku esindaja toetas avaldaja taotlust.
13.Kohtu hinnangul ei olnud isiku seisund pärast esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamist paranenud, mistõttu esinesid alused esialgse õiguskaitse kohaldamise pikendamiseks. Puudutatud isikul esineb psüühikahäire, tema käitumine on täiel määral psüühilisest haigestumisest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui ka teistele. Kohus tuvastas ärakuulamisel, et isiku käitumine on psüühilisest seisundist tulenevalt segasevõitu ja jutt ebaratsionaalne. Ühest küljest soovib isik ise oma psüühilisele seisundile abi ja on seda aastaid otsinud, kuid teisest küljest on pakutava abi jätnud vastu võtmata. Ka psühhiaatriahaiglas, kus teda ilmselgelt väga tahetakse aidata ja ravida, ei taha ta olla, vaid tahab ära minna mujale ravi otsima. Kohus leidis esitatud ja tuvastatud asjaolusid hinnates, et isikul on välja kujunenud käitumismuster, kus isik saab aru, et temaga ei ole kõik korras ja ka otsib ise igalt poolt abi, kuid tegelikkuses mitte kunagi vabatahtlikult seda vajalikku abi oma psüühilisest seisundist tulenevalt vastu ei võta, kuigi seda talle pakutakse. Samas, mida aeg edasi, seda rohkem ravita jäädes tema psüühiline haigus süveneb ja isiku ohtlikkus järjest suureneb, nagu nähtub avalduses kirjeldatud asjaoludest. Arvestades avalduses väljatoodud asjaolusid ja vahetul ärakuulamisel kogetut, leidis kohus, et kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on täidetud ja viivitusega võib kaasneda oht patsiendile endale ja teistele isikutele. Puudutatud isiku seisundit arvesse võttes vajab isik hospitaliseerimist. Vabatahtliku ravi korral võib patsient vabalt haiglast lahkuda, mis toob kaasa ravi katkemise ja ravi ebaõnnestumise, mis ei ole patsiendi huvides. Määruskaebus
14.Puudutatud esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määrused tühistada.
15.Mõlema määruse tegemise ajal puudusid tahtest olenematu ravi kohaldamise alused. Puudutatud isik pöördus psühhiaatriakliinikusse vabatahtlikult. Tema eesmärgiks oli diagnoosi täpsustamine, pärast seda ravi otsustamine ja vajadusel selle jätkamine ambulatoorselt. Puudutatud isik ei soovinud esialgu vabatahtlikku ravilepingut allkirjastada, kuna talle ei selgitatud, millist ravi tema suhtes tehakse ja millised on ravi võimalikud kõrvalmõjud. Järgmisel päeval, kui ta soovis lepingut allkirjastada, ütles raviarst, et juba on tehtud tahtest olenematu ravi taotlus. Puudutatud isik ei ole kindel, kas tal esineb raske psüühikahäire. Kindlasti ei ole ta ohtlik ei endale ega teistele ja ta on nõus ravima ennast ambulatoorselt, kui talle selgitatakse ravi mõjusid ja kõrvalmõjusid. Menetlusosaliste seisukohad
16.Avaldaja ja eestkosteasutus Rae vald (vallavalitsuse kaudu) palusid jätta määruskaebuse rahuldamata.
2-21-4789 Menetluse edasine käik
17.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
18.Avaldaja teatas 15.04.2021 kohtule, et seoses puudutatud isiku psüühilise seisundi paranemisega on lõpetatud tema suhtes tahtest olenematu ravi 15.04.2021.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
19.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrused on seaduslikud ja määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruste tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu määrused muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659).
20.Esmalt märgib kolleegium, et vaatamata asjaolule, et puudutatud isiku suhtes on seoses psüühilise seisundi paranemisega lõpetatud tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi 15.04.2021, annab ringkonnakohus hinnangu maakohtu määruse seaduslikkusele. TsMS § 543 lg 3 alusel saab kõrgema astme kohus ka pärast isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse, olgugi et avaldust ei saa enam uuesti lahendada (Riigikohtu 19.02.2014 määrus nr 3-2-1-155-13, p 19).
21.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et esialgse õiguskaitse kohaldamise ja selle pikendamise eeldused olid täidetud. Puudutatud isik ei ole määruskaebuses välja toonud asjaolusid, millest tulenevalt võiks järeldada, et ta paigutati psühhiaatriakliinikusse tahtest olenematu ravi kohaldamiseks põhjendamatult. Samuti ei tuvastanud ringkonnakohus asja materjalide põhjal selliseid menetlusnormide rikkumisi, mis annaksid aluse maakohtu määruste tühistamiseks või muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastusena puudutatud isiku määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
22.Määruskaebuses esitatud väidete kohaselt ei ole praegusel juhul täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused puudutatud isikule tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Puudutatud isik ei ole kindel, et kas tal esineb raske psüühikahäire, ta on veendunud, et ta ei ole ohtlik ei endale ega teistele, ning on valmis ravima ennast vabatahtlikult. Ringkonnakohus puudutatud isiku seisukohaga ei nõustu. Asjaolu, et puudutatud isik on kahtlev oma tervislikus seisundis ja diagnoosis, ning seisukohal, et ta ei ole ohtlik, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule seisundile ega saa olla määravaks PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel.
23.TsMS § 537 lg 1 järgi on isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimuseks eksperdiarvamus, millena võib arvestada isikut läbivaadanud psühhiaatri arvamust. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on puudutatud isiku tervisliku seisundi osas väljendanud arvamust psühhiaatrid ES ja KP ning arst-resident MR. Kooskõlas TsMS § 536 lg-ga 1 kuulas maakohus ära puudutatud isiku enda ja veendus isiku seisundis. Raviarsti KE arvamuse kohaselt ei olnud isiku seisund paranenud ka pärast esialgse õiguskaitse määruse tegemist. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda psühhiaatrite ja raviarsti seisukohtades. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega selles, et praegusel juhul esinesid PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks ning tahtest olenematu ravi kohaldamiseks.
24.Psühhiaatri arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul täpsustamata bipolaarne meeleoluhäire psühhootiliste sümptomitega, mille tõttu on puudutatud isiku reaalsustaju
2-21-4789 häiritud ja tema käitumine potentsiaalselt ajendatud psühhootilistest elamustest. Seega on maakohus õigesti tuvastanud, et täidetud on PsAS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud eeldus.
25.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud ka puudutatud isiku ohtlikkuse PsAS § 11 lg 1 p 2 mõistes. Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata kõrgendatud standardite kohaselt ning et ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida igal konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga (s.t isik võib kõige lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks) ning, et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline (Riigikohtu 10.10.2007 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-07, p 11; 19.02.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 39.2). Isiku ohtlikkusele võib viidata mh ka puudulik haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt Riigikohtu 14.02.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14.1).
26.Psühhiaatri arvamuse kohaselt on puudutatud isiku käitumine täiel määral psüühilisest haigestumisest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui ka teistele. Ringkonnakohtu arvates leidis maakohus õigesti, et puudutatud isiku ohtlikkus iseendale ja teistele väljendus praegusel juhul selles, et isik, vaatamata sellele, et ta pikemat aega otsib ise abi oma psüühilise seisundi parandamiseks, ei võta talle pakutud abi vabatahtlikult vastu, kuid ravita jäämisel psüühiline haigus süveneb ja ohtlikkus suureneb, s.o patsiendil on viimasel ajal tekkinud käskiva sisuga kuulmismeelepetted, mis õhutavad vägivalda. Asjaolu, et puudutatud isik tuli ise psühhiaatriakliinikusse, viitab sellele, et ta küll osaliselt tunnistab abivajadust ja mingil määral ka haigussümptomite olemasolu, kuid oma tervislikust seisundist tulenevalt on temas süvenenud kahtlus arstide pakutavates ravimeetodites sedavõrd, et vabatahtlikult ei suuda ta ravi vastu võtta. Raviarst kinnitas tahtest olenematu ravi vajalikkust ka pärast esialgse õiguskaitse pikendamist ning määruskaebuse vastuses on psühhiaatriakliiniku juhataja seisukohal, et tahtest olenematut ravi pikendati põhjendatult. Lähtuvalt oma seisundist ja psüühikahäire ägenemisest, ei olnud puudutatud isik võimeline andma teadlikku nõusolekut haiglaravile jäämiseks. Ringkonnakohus nõustub, et puudutatud isiku ohtlikkus oli maakohtu tuvastatud asjaolude põhjal lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline. Seega on täidetud ka PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud tingimus.
27.PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud tingimuse osas on puudutatud isik määruskaebuses selgitanud, et ta on nõus ravima ennast ambulatoorselt, kui talle selgitatakse ravi mõjusid ja kõrvalmõjusid. Samas nähtub psühhiaatri arvamusest ja puudutatud isiku seisukohtadest tema ärakuulamisel, et puudutatud isikul puudub usaldus tavameditsiini ja haigla personali suhtes ning ta ei soovi ravimeid võtta. Puudutatud isikule on perearst soovitanud korduvalt raviga alustada ja koostanud saatekirja statsionaarseks raviks ja psühhiaater määranud ka ravi, kuid puudutatud isik ei ole vabatahtlikult raviga alustanud. Sellest järeldub, et puudutatud isik ei ole võimeline ise ennast väljaspool raviasutust vabatahtlikult ravima. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et olukorras, kus isikul haiguskriitika puudub ning isik keeldub ravimeid võtmast, ei piisa muust psühhiaatrilisest abist. Seega on ringkonnakohtu arvates tahtest olenematu ravi kohaldamiseks täidetud ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldus.
28.TsMS § 534 lg 5 järgi võib esialgset õiguskaitset pikendada, kui see on vajalik psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Kuna psühhiaatri arvates vajas puudutatud isiku tervislik seisund esialgse õiguskaitse pikendamist, oli maakohtul selle alusel õigus esialgset õiguskaitset pikendada, hinnates, kas puudutatud isiku tervislik seisund seda vajab. Kuna maakohus leidis, et puudutatud isiku tervislik seisund ei ole piisavalt paranenud ja endiselt on täidetud tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused, võis maakohus TsMS § 534 lg 5 järgi esialgset õiguskaitset pikendada.
2-21-4789
29.Tulenevalt eelmainitust on maakohus kolleegiumi hinnangul kõiki tõendeid koostoimes hinnanud ja asunud õiguspäraselt seisukohale, et täidetud olid PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused. Määruskaebus ei ole seega põhjendatud ja jääb rahuldamata.
30.Määruskaebusmenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.