BB, SS, RR ja YY hagi XX vastu pärandvara jagamise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 18. detsembri 2020 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja I BB (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja RÕA korras vandeadvokaat Yaroslav Radziwill Hageja II SS (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja CC Hageja III RR (isikukood XXXXXXXXXXX) Hageja IV YY (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja Tallinna linn Põhja-Tallinna Valitsuse kaudu Kostja XX (isikukood XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 18. detsembri 2020 otsus lõppjärelduses muutmata, kuid täiendada osaliselt selle põhjendusi.
Seoses hagejatel II-IV apellatsioonimenetluses kindlaksmääratavate menetluskulude puudumisega ringkonnakohus neid kulusid kindlaks ei määra ja kostjalt välja ei mõista.
1(8)
5.Jätta riigil tekkinud kulu seoses riigi õigusabi tasu ja õigusabi kuludega XX kanda. Vabastada XX nimetatud kulude ja riigilõivu 300 euro kandmise riigituludesse tasumise kohustusest. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib menetlusosaline edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
1.BB (hageja I), SS (hageja II), RR (hageja III) ja YY (hageja IV) esitasid 27.12.2017 Harju Maakohtule XX (kostja) vastu hagi, milles palusid (vastavalt 28.09.2018 hagi terviktekstile): 1) jagada pärandvara ühisusse kuuluv korteriomand TTT, Tallinn (kt XXX, registriosa number XXXXXXX) selle müümisega kohtutäituri poolt avalikul enampakkumisel, alghinnaga 40 000 EUR; 2) saadud rahast maha arvata enampakkumise läbiviimise kulu; 3) jagada ülejäänud tulem hagejate ja kostja vahel järgmiselt: hageja I saab 1/9 tulemist, hageja II – 1/9, hageja III – 1/9, hageja IV – 3/9, kostja – 3/9. Hagejad tõid esile, et on koos kostjaga AA pärijad. Hagejale I kuulub 1/9, hagejale II 1/9, hagejale III 1/9, hagejale IV 3/9 ja kostjale 3/9 mõttelist osa pärandvara ühisusest. Pärandvarasse kuulub korteriomand asukohaga TTT, Tallinn. Menetlusosalised on kantud kinnistusraamatusse korteriomandi ühisomanikena. Hagejad soovivad pärandvara jagamist.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Kostja leidis, et pärandvara pole võimalik jagada hagejate taotletud viisil, kuna: a) kostjat ei kaasatud hagita menetlusse, milles hageja IV eestkostjale anti luba pärandvaraga tehingu tegemiseks; b) TTT korter ei kuulu tervikuna pärandvarasse, sest kostja ainuomandis on 23,81% (s.o 6/25) mõttelist osa korteriomandist. Seoses korteri osalise mittekuulumisega pärandvara hulka tugines kostja järgmistele asjaoludele: - pärandaja ostis korteri vallasasjana 26.11.1998 ostu-müügilepinguga; - ka kostja oli lepinguga kohustatud isikuks ja viibis lepingu sõlmimise juures; - korteri kui vallasasja müügihind oli 300 000 krooni, mis tasuti müüjale osamaksetena, seejuures kostja tasus müüjale viimase osamakse 50 000 krooni; - osamakse tasumata jätmise korral kohustus ostja alluma kohesele sundtäitmisele; - korteriomand kanti kinnistusraamatusse 2001. aastal ning ainuomanikuna kanti sisse pärandaja;
2(8)
- kinnistamismenetluses ei kontrollitud korteri võimalikku kuuluvust mitmele omanikule ja kinnistusraamatu kanne pärandaja ainuomanikuks olemise kohta on ebaõige; - kostjal ja pärandajal oli sõlmitud korteri ostmiseks ühise tegutsemise leping, mis sisaldus 26.11.1998 ostu-müügilepingu punktis, millega kostja kohustus müügihinna osamakse tasumiseks; - ühise tegutsemise lepingu eesmärgiks oli korteri omandamine ja vara omandati kaasomandisse vastavalt maksete proportsioonile; - kuna kostja maksis ca 23,81% korteri hinnast, kuulub 23,81% mõttelist osa korteriomandist kostja ainuomandisse ning selles osas ei ole võimalik korteriomandit pärandvarana jagada.
MAAKOHTU OTSUSE PÕHJENDUSED
3.Maakohus rahuldas hagi. Hagejad on esitanud pärandvara jagamise nõude ja pärandvaraks on korteriomand asukohaga TTT, Tallinn. Pooled vaidlevad, kas nimetatud korter kuulub tervikuna pärandvara koosseisu. Maakohus kohaldas pärimisseaduse (PärS) § 152 lg 1, mille kohaselt pärandvara jagamist võib nõuda iga kaaspärija, kui käesoleva seaduse § 155 sätetest ei tulene teisiti. Pärandvara jagamisel määratakse kindlaks, millised pärandi hulka kuuluvad asjad või nende osad, samuti õigused ja kohustused jäävad igale kaaspärijale. Maakohus tuvastas dokumentaalsete tõendite (04.10.2011 seadusjärgse pärimisõiguse tunnistus, rahvastikuregistri andmed, kohtumäärused tsiviilasjades 2-15-19190 ja 2-15-9232, AA 12.12.2011 pärandvara nimekiri, kinnistusraamatu väljavõte) alusel järgmised asjaolud: - 07.02.2011 surnud AA vara pärijad on hageja I 1/9, hageja II 1/9, hageja III 1/9, hageja IV 3/9 ja kostja 3/9 suuruses mõttelises osas; - hagejad II ja IV on piiratud teovõimega isikud ning nende üle on seatud eestkoste; - hageja II ja IV eestkostjatele on antud kohtu luba hageja II ja IV nimel AA pärandvara jagamiseks kohtu kaudu; - pärandvara koosseisu kuulub mh kinnistu registriosa numbriga XXXXXXX asukohaga TTT, Tallinn; - kinnistu XXXXXXX on korteriomand, mille ainuomanikuna oli alates registriosa avamisest 30.08.2001 kuni 29.11.2012 sisse kantud AA, käesoleval ajal on kinnistusraamatusse kantud menetlusosalised ühisomanikena. Kohus järeldas nimetatust, et hagejate II ja IV eestkostjatel on õigus hagejate II ja IV nimel hagi esitamiseks AA pärandvara jagamise nõudes. Kohus kohaldas 1998. a kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 438 lg 1, mille kohaselt kohustuvad ühise tegutsemise lepingu järgi pooled ühiselt tegutsema ühise majandusliku eesmärgi saavutamiseks. Tulenevalt TsK § 440 lg 2 on lepinguosaliste rahalised või muud varalised osamaksed, samuti nende ühise tegutsemise tulemusena loodud või omandatud vara nende kaasomandiks. 26.11.1998 notariaalselt tõestatud ostu-müügi lepinguga (edaspidi leping) seoses tuvastas maakohus järgmised asjaolud: - lepingus leppisid Vello Jakobson kui müüja ja AA kui ostja kokku, et müüja müüb ja ostja ostab Tallinnas, TTT asuva korteri; - kostja ei ole lepingu pooleks, samuti ei ole ta lepingut allkirjastanud;
3(8)
- lepingu p-s 2.2.2 sisaldub kokkulepe, mille kohaselt müügihinnast 50 000 krooni tasub kostja (lepingus viidatud kostja endisele nimele, tõend nime muutmise kohta kd II, lk 157-158); - lepingu p-s 3.3.3 sisaldub kokkulepe ostja kohesele sundtäitmisele allumise kohta. Maakohus järeldas, et lepingus kokkulepitu kostja ostuhinna tasumise kohta ei muuda kostjat lepingu osapooleks. Ostja ja müüja võivad omavahel kokku leppida mistahes müügihinna tasumise korras, sellest ei tulene kostjale kohustusi. Asjassepuutuv ei ole ka kostja osundatud p 3.3.3 - kohesele sundtäitmisele allumise kokkulepe. Ka nimetatu puudutab üksnes ostja- ja müüjavahelist õigussuhet. Tingimust, et ostja ja kostja lepivad kokku ühises tegutsemises korteri omandamiseks leping ei sisalda. Kostja ühtegi kohustust lepinguga võtnud ei ole. Kohus tuvastas, et kostja väidetud ühise tegutsemise leping ei sisaldu 26.11.1998 lepingus. Eeldades kostja väidete õigsust, et tema ja AA olid kokku leppinud ühises korteri ostmises, võisid nad olla sõlminud ühise tegutsemise lepingu suuliselt. Tulenevalt AÕSRS (asjaõigusseaduse rakendamise seadus) § 13 lg 6 sai korterit 1998. a käsutada vallasasjana, § 13 lg 6 II lausest tulenes võõrandamise tehingule notariaalse tõestamise vorminõue ning sama sätte IV lausest tulenevalt oli nimetatud vorminõuet rikkuv tehing tühine. Notariaalselt peab olema tõestatud ka vallasasjast korteri kaasomandisse soetamiseks sõlmitud ühise tegutsemise leping (RKTKo 3-2-1-142-05 p 14). Kui sellist lepingut sõlmitud ei ole, ei saa lähtuda ka sellest, et poolte ühiseks eesmärgiks oli korteri kaasomandisse soetamine. Eeltoodust järeldas kohus, et kostja ja pärandaja ei olnud sõlminud ühise tegutsemise lepingut TTT korteri soetamiseks ning seetõttu ei saanud tekkida ka kaasomand korterile kostja väidetud asjaoludel. Korteriomand oli pärandaja ainuomandis ning kuulub seetõttu tervikuna pärandvara koosseisu. Kohus kohaldas PärS § 152 lg 2 esimeses lauses, lg-tes 3-4 ja AÕS (asjaõigusseadus) § 77 lg-s sätestatut. Kohtul on võimalik vara jagada üksnes hagis või vastuhagis taotletud viisil. Hagejate taotletu on sobiv vara jagamise viis. Kohus rahuldas hagi ning otsustas, et pärandvaraks olev korter asukohaga TTT, Tallinn müüakse kohtutäituri poolt avalikul enampakkumisel alghinnaga 40 000 eurot, saadud rahast tasutakse enampakkumise läbiviimise kulu ning ülejäänud tulem jagatakse menetlusosaliste vahel vastavalt nende pärandiosa suurusele, st hageja I saab 1/9 tulemist, hageja II – 1/9, hageja III – 1/9, hageja IV – 3/9, kostja – 3/9. Menetluskulud jäid TsMS § 162 lg 4 järgi ja tulenevalt Riigikohtu praktikast (RKTKo 3-2-170-10, p 14) kaasomandi lõpetamise asjades poolte endi kanda. Seoses sellega ei määranud kohus kindlaks hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalist suurust. Riigil tekkinud menetluskulu jättis kohus seoses hagi rahuldamisega TsMS § 190 lg 3 alusel kostja kanda, kuid vabastas kostja nimetatud kulude riigituludesse tasumise kohustusest TsMS § 190 lg 7 alusel seoses kostja majandusliku olukorraga.
KOSTJA APELLATSIOONKAEBUS
4.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi maakohtule uueks lahendamiseks. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus oluliselt menetlusõiguse normi, mistõttu kohtuotsus ei ole seaduslik. Kostja esitas vastuhagina kostja lahusvarale omandiõiguse tuvastamise ja pärandvara koosseisust välistamise nõuded, samuti kostja lahusvara pärandvarast välistamise taotluse. Maakohus keeldus nõuete menetlusse võtmisest nii vastuhagina kui eraldi hagidena. Kostja
4(8)
viitab kaebuses Riigikohtu praktikale (RKTKo nr 3-2-1-151-09 p 14). Kostjal on õiguslik huvi tuvastada, et vaidlusalune korteriomand kuulub pärandi hulka pärimistunnistusel märgitust väiksemas mõttelises osas. Põhihagiga seotud tuvastusnõue tulnuks sisuliselt lahendada samas hagimenetluses ning seejärel välistada pärandvarast. Pärandvara ei saa jagada enne, kui lahusvara omandiõigus on tuvastatud. Kostja viitab Euroopa Inimõiguste Kohtu 24.11.2020 otsusele nr 77043/12 ja leiab, et tuvastushagi menetlusse võtmisest keeldumine on EÕIK art 6 lg 1 rikkumine. Maakohus ei hinnanud kostja esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Lepingust nähtus, et kostja kohustus maksma 1⁄4 korteri müügihinnast. Nimetatu tõendab, et vaidlusalune korteriomand kuulub pärandvara hulka pärimistunnistusel märgitust väiksemas mõttelises osas. Pärandvara jagamisel tuleb välistada mõtteline osa korteriomandist võrdeliselt kostja tasutud osamakse suurusega. Kostja esitas tõendid korteriomandi remondikulude kohta, mis tuleb samuti jagada korteriomandi ühisomanike vahel võrdeliselt igaühe mõttelise osa suurusega. Linna tegevus on vastuolus eestkostetava vara heaperemeheliku valitsemise põhimõttega. Eestkostetavatele ei kaasnenud ega kaasne korteriomandi ülalpidamisega mitte mingeid kulusid. Kui tekib eluline vajadus vara võõrandada, tuleb kostjale hüvitada vara säilitamise ja parendamise eesmärgil kantud majandamis- ja remondikulud võrdeliselt omandi mõttelise osa suurusega. Eestkostetava huvide kaitsel ei saa eestkostja minna vastuollu sotsiaalhoolekandeseaduse eesmärkidega ega kahjustada korteri valdajast ühisomaniku huve ega tekitada uusi sotsiaalprobleeme (nt munitsipaalkorteri vajadust), mida on kohustatud samuti lahendama Tallinna linn. Kostja heidab eestkostjale ette ülesannetega mittetoimetulemist eestkostetava üle järelevalve tagamisel. Raske kuriteo toimepanemise kavandamine eestkostealuse poolt annab ilmse aluse eestkostja kohustustest vabastamiseks ja uue eestkostja määramiseks. Samas on eestkostja aktiivne eestkostetava vara võõrandamisele, mis ei ole kooskõlas eestkostetava vara heaperemeheliku valitsemise põhimõttega. Hageja IV kui kostjast kaaspärijale korduvaid tapmisähvardusi teinud isik ei ole pärimiskõlbulik. Kui apellant oleks tapmisähvarduste tõttu pöördunud kohtusse, oleks tal senise kohtupraktika põhjal tekkinud õigus kahjuhüvitisele, mille maksmise tagamiseks oleks saanud arestida hageja mõttelise osa pärandvarast. Kostja taotlust hageja pärimiskõlbulikkuse tuvastamiseks ei ole kohus määrusega lahendanud. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on lõppjärelduses õige, kuid osaliselt tuleb täiendada selle põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
7.Maakohus sai lahendada kostja vastuväite pärandvara jagamise nõude lahendamise raames.
7.1.26.05.2020 määrusega jättis maakohus kostja vastuhagi tuvastusnõudes, kulutuste jagamiseks ja YY pärimiskõlbmatuks tunnistamiseks menetlusse võtmata. Kostja esitas maakohtu määrusele 15.06.2020 määruskaebuse, mille maakohus jättis esmalt 01.07.2020 määrusega käiguta ja seejärel 14.09.2020 määrusega menetlusse võtmata. Kuna kostja
5(8)
vastuhagi menetlusse võtmata jätmist ei vaidlustanud, ei saa seda teha praeguses menetluses. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et kostja oleks taotlenud nende nõuete eraldi menetlemist (mitte vastuhagina).
7.2.Kostja peamine väide menetluses oli, et korteriomand ei kuulu pärandvara hulka tervikuna. 30.01.2020 esitatud vastuhagis palus kostja tunnustada tema kaasomandiõigust 23,81% mõttelisele osale vaidlusalusest korteriomandist ja välistada avaldaja osamakse arvel omandatud 23,81% mõtteline osa korteriomandist AA pärandvarast. Kuigi vastuhagi jäi menetlusse võtmata, selgitas maakohus õigesti 06.11.2020 määruses, et tuvastab asja lahendamisel, kas ja millises osas kuulub TTT korter pärandvara koosseisu ja käsitleb kostja 05.10.2020 esitatut vastuväitena hagile.
7.3.Kostja viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-151-09 toodud seisukohad kinnitavad maakohtu lahendi õigsust. Riigikohus on eelnimetatud otsuse p-s 13 leidnud, et pärandvara jagamiseks tuleb esmalt kindlaks määrata PärS § 2 mõttes pärandvara koosseis, st milline vara kuulus pärandajale pärandi avanemise ajal. See seisukoht viitab sellele, et pärandvara koosseisu puudutavad vastuväited saab esitada pärandvara jagamise asja lahendamise käigus ning eraldi (vastu)hagi esitada pole vaja. Otsuse p-s 14 on viidatud ka tuvastushagi esitamisele pärandvara koosseisu kindlakstegemiseks, märkides, et pärandaja vara koosseisu (pärandi) väljaselgitamiseks saavad nii pärijad kui ka muud isikud, kellel on selle vastu õiguslik huvi, esitada tuvastushagi.
7.4.Riigikohtu seisukoht, mis jaatab ka pärijate võimalust esitada tuvastushagi, tuleneb aga konkreetse asja erinevatest asjaoludest. Asjas 3-2-1-151-09 oli hagejaks üleelanud abikaasa, kes väitis, et pärandvaraks olev kinnisasi on tegelikult tema lahusvara või sellest kuulub talle 93% (ja pärandajale 7%). Eelnimetatud Riigikohtu lahendis on probleem tõusetunud sellest, et pärast abielu lõppemist ühe abikaasa surma tõttu ei saa abikaasade ühisvara enam jagada ning abielu kestel soetatud vara, mille kohta ei ole sõlmitud abieluvaralepingut või mis ei ole saadud kinke või pärimise teel, tuleb lugeda abikaasade ühisvaraks, eeldades selle vara osas abikaasade võrdsust (vt RKTKo 3-2-1-116-00; 3-2-1-151-09 p 12). Seetõttu möönis Riigikohus pärijaks oleva üleelanud abikaasa võimalust esitada tuvastushagi, tuvastamaks, et ese ei kuulu pärandi hulka või kuulub pärandi hulka pärimistunnistusel märgitust väiksemas mõttelises osas. Nimetatud seisukohale on Riigikohus jäänud ka hilisemas kohtupraktikas (vt nt RKTKo nr 32-1-79-10 p 14). Et eseme kuulumist pärandi hulka saab lahendada ka pärija tuvastushagi alusel, ei tähenda tingimata seda, et seda ei saaks lahendada pärandvara jagamise hagi raames esitatud vastuväite alusel, mis puudutab jagatava pärandvara koosseisu. Eeltoodu tõttu ei ole maakohus hageja vastuhagi menetlusse võtmata jätmisega rikkunud ka EIÕK art 6 lg-s 1 sätestatut.
8.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et asjas ei leidnud tuvastamist ühise tegutsemise lepingu sõlmimine kostja ja pärandaja vahel ning ei korda maakohtu põhjendusi (TsMS § 654 lg 6).
8.1.Põhjendamatu on kostja etteheide maakohtule lepingu hindamisel. Maakohus on tõendit hinnanud ja teinud sellest õige järelduse.
8.2.Milliseid teisi kostja poolt esitatud tõendeid maakohus ei hinnanud, kaebuse üldsõnalisuse tõttu ei selgu, mistõttu ei ole seda väidet võimalik kontrollida.
9.Põhjendatud on apellatsioonkaebuse seisukoht, et kostja kulutuste nõuet oleks saanud arvestada vastuväitena käesolevas menetluses korteri jagamisel ja maakohus oleks pidanud
6(8)
kostja nõuet vastuväite korras hindama. Nimetatud menetlusliku vea saab ringkonnakohus kõrvaldada.
9.1.31.01.2020 menetlusdokumendis esitas kostja täiendava nõude jagada pärandvara säilimiseks tehtud vajalikud kulud pärijate vahel võrdeliselt nende pärandiosaga. Maakohus jättis 04.05.2020 määrusega vastuhagi käiguta. Maakohus selgitas mh, et kostjal tuleb selgelt välja tuua, millise summa enda kasuks välja mõistmist ta igalt pärijalt taotleb, millal ja millised kulutused kostja tegi, miks oli kostja hinnangul tegemist korteriomandi säilitamiseks vajaliku kulutusega ning kas ja millal kostja teistele pärijatele kulutuse tegemise vajadusest teatas. Kohus ei pea ise esitatud tõenditest asjaolusid otsima, vaid pool peab kohtule viitama, millistele asjaoludele ta tugineb, ja kui vastaspool asjaolu vaidlustab, siis peab pool välja tooma, millistele tõenditele ta asjaolu tõendamiseks tugineb (vt RKTKo nr 3-2-1-141-13 p 17; nr 3-2-1-109-04 p 25). Kostja maakohtu kirjale ei vastanud. 26.05.2020 määrusega keeldus maakohus nimetatud nõude menetlusse võtmisest, kostja pole seda määrust vaidlustanud ega saa tugineda asjaolule, et vastuhagi tulnuks menetleda.
9.2.Kostja on väitnud üldsõnaliselt maakohtu menetluses, et kandis kulutusi akende, ühe toa põranda, köögitorude, kraanikausi ja gaasipliidi vahetusega, ilma kulutuste suurust esile toomata. Kostja ei ole vastanud maakohtu ettepanekule tuua esile asjaolud, mis võimaldaksid hinnata kostja vastuväidete põhjendatust kulutuste kandmise osas. Kuigi kostja esitas kulutuste tegemise tõendamiseks 7 dokumenti, ei saa kohus hakata tõenditest tegema järeldusi kostja nõude asjaolude kohta. Eelnevast tulenevalt ei saa kostja väidetega kulutuste kandmisest praegusel juhul arvestada ja neid pärijate vahel võrdeliselt nende pärandiosaga jagada.
10.Kuigi kostja esitas taotluse kontrollida YY pärimiskõlblikkust, ei pidanud maakohus esitatud taotlust määrusega lahendama, sest sellise taotluse esitamise võimalust menetlusseadustik ette ei näe. Maakohus oleks aga pidanud andma hinnangu kostja vastuväitele. Nimetatud menetlusliku minetuse saab ringkonnakohus kõrvaldada.
10.1.31.01.2020 menetlusdokumendis esitas kostja täiendava nõude tunnistada YY pärimiskõlbmatuks. Seejuures on kostja tuginenud maakohtu menetluses nii asjaoludele, et YY terroriseeris pärandajat kui tegi ka kostjale tapmisähvardusi.
10.2.Pärimiskõlbmatuks tunnistamine toimub PärS § 8 lg 1 kohaselt hagi esitamisega ja nimetatud nõude menetlusse võtmisest maakohus keeldus. Seega ei saa kostja tugineda praeguses menetluses asjaolule, et nõuet tuleks menetleda.
10.3.Kostja ei ole pärandaja. Seetõttu ei oma kostja isiklikud suhted YY-ga tähendust AA pärandvara jagamisel.
11.Praeguse menetluse esemeks ei ole eestkostja töö hindamine. Seda tehakse vastavas järelevalvemenetluses (TsMS 4772). Seetõttu ei ole praeguses menetluses asjakohased apellatsioonkaebuse etteheited eestkosteasutusele seoses eestkostetava vara heaperemeheliku valitsemisega ja vastav Riigikohtu praktika. Kostja ei ole esitanud vastuhagi pärandvara teistsugusel viisil jagamiseks. Pärandvara jagamist ei välista ka kostja võimalik sotsiaalkorteri vajadus.
12.Eeltoodust tulenevalt puudub alus maakohtu otsuse muutmiseks ja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
7(8)
13.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud ringkonnakohtus kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Vastavalt TsMS § 174 lg 3 määrab ringkonnakohus kindlaks hagejate hüvitatavad menetluskulud apellatsiooniastmes. Hagejatel II-IV kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Seetõttu ringkonnakohus neid kindlaks ei määra ega kostjalt hagejate II-IV kasuks välja ei mõista.
14.Hageja I on saanud riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Riik kannab sellega seoses kulusid õigusabi eest tasumisel apellatsioonimenetluses. Nimetatud menetluskulud jäävad apellandi kanda (TsMS § 190 lg 3 alusel). Ringkonnakohus kontrollis apellandi majanduslikku seisundit 5. märtsi 2021. a määruses, millega vabastas hageja riigilõivu 300 euro tasumisest riigituludesse. Ringkonnakohus vabastab apellandi eelnimetatud kulutuste ja riigilõivu kandmise kohustusest riigituludesse seoses tema halva majandusliku olukorraga.
15.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar, Ele Liiv, Peeter Pällin
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.