Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi
Hagihind Menetlusosalised ja nende esindajad
Menetluse liik
Harju Maakohus Andres Suik 29.03.2021, Tallinn 2-21-330 KiirAutoLaen.EE OÜ hagi Kuma Arendus OÜ vastu omandiõiguse tunnustamise ja asja valduse üleandmise nõudes 9000 eurot Hageja: Kiirautolaen.ee OÜ (registrikood 10232728, asukoht Madara 31, 10613 Tallinn, e-post: [email protected]); Hageja lepinguline esindaja: N. T. (Loyal Õigusabi OÜ, Suur-Sõjamäe tn 35B, 11415 Tallinn, e-post: xxx); Kostja: Kuma Arendus OÜ (registrikood 14167844, asukoht Kuma tee 12, Peetri alevik, Rae vald, 75312 Harju maakond, e-post: [email protected], [email protected]); Kostja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Robert Sarv Advokaadibüroo EMERALDLEGAL, Parda 8, Tallinn 1014, e-post: [email protected] Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta hagiavaldus rahuldamata.
2.Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine: 2.1 Jätta menetluskulud hageja KiirAutoLaen.EE OÜ kanda. 2.2 Välja mõista hagejalt KiirAutoLaen.EE OÜ kostja Kuma Arendus OÜ kasuks menetluskulud summas 910 eurot. 2.3 Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (910 eurot) tuleb hagejal tasuda kostjale käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e-post [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse
2-21-330 ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.Hageja KiirAutoLaen.EE OÜ esitas 09.01.2021 hagiavalduse Kuma Arendus OÜ vastu omandiõiguse tunnustamise ja asja valduse üleandmise nõudes. Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt andis hageja 31.01.2020, lepingu alusel M OÜ (registrikood xxx) valdusse Kiirautolaen.ee OÜ omandis oleva sõiduki CHATENET CH40 (väljalaskeaasta 2020, registreerimisnumber xxx, kerenumber xxx). M OÜ hoidis nimetatud sõidukit ruumides, mida tema üüris kostjalt Kuma Arendus OÜ-lt. Augusti alguses teavitas M OÜ esindaja M. J., et kõnealune sõiduk asub M OÜ poolt kostjalt renditud garaažis asukohaga Kuma tee 4, Peetris ja et Kiirautolaen.ee OÜ võib tulla enda sõidukile järele. Hageja käis kohal, nägi sõidukit seisvana avatud garaažis, kuid ei leidnud kohapeal kostja esindajat, kelle käes olid sõiduki võtmed. Siis hageja katsus telefoni teel leppida kostja esindaja Jaak Liinsooga kokku aega, millal hageja saaks tulla sõidukile järele, kuid vastuseks sai teada, et kostja Kuma Arendus OÜ keeldub sõiduki väljastamast, kuna hoiab selle kinni M OÜ’ga sõlmitud üürilepingust tulenevate nõuete tagamiseks. Kostja ei esitanud hagejale ühtegi dokumenti mis kinnitaks kostja õigust hoida hagejale kuuluvat sõidukit kinni.
2.03.11.2020. a pöördus hageja uuesti kostja poole sõiduki väljaandmise nõudega. 10.11.2020. a teavitas M OÜ esindaja M. J. hagejat, et hageja saab tulla enda sõiduki järele. Hageja palus M OÜ anda selgitusi kostja poolt saadud informatsiooni osas ning M. J. teavitas, et hageja võib küll võtta oma sõiduki tagasi, kuna üürileandja, ehk kostja juba maist 2020 teab sellest, et sõiduk kuulub hagejale. 03.12.2020. a kostja saatis hagejale e-kirja, milles teavitas, et teostab pandiõigust nimetatud sõiduki (ja ka teiste üüritud ruumides olevate asjade) suhtes ning jaanuari alguses kavatseb müüa panditud sõiduki avalikul enampakkumisel.
3.Hageja võttis e-kirja teel uuesti ühendust kostjaga palvega esitada tõendusdokumente pandiõiguse olemasolu kohta. Kostja pole antud e-kirjale midagi vastanud. 09.12.2020. a helistas hageja esindaja kostja esindajale eesmärgiga täpsustada tekkinud olukorda ja palvega esitada pandiõiguse olemasolu kinnitavaid dokumente. Telefonivestluses teavitas aga kostja esindaja Jaak Liinsoo, et ei hakka tekkinud olukorda arutlema, ei esita ühtegi dokumenti, mis kinnitaks kostja seisukoha ja on valmis kohtuvaidluseks kuna kostjal “on kogemusi pikkade kohtuvaidlustega ja nad ei karda seda”. Enam kostja hagejaga ühendust ei võtnud. Hageja leiab, et arvestades kostja üürniku M OÜ poolt saadud informatsiooni selle kohta, et kostja teadis sellest, et M OÜ valduses olev sõiduk on kolmanda isiku omand enne pandiõiguse tekkimist ning kostja keeldumist esitada selgitusi pandiõiguse aluseks olevate asjaolude kohta, hoia kostja põhjendamatult hagejale kuuluvat sõidukit kinni ilma igasuguse õigusliku aluseta.
4.Tulenevalt VÕS § 305 lg-st 1 on kinnisasja üürileandjal üürilepingust tulenevate nõuete tagamiseks pandiõigus üüritud kinnisasjal asuvatele ja ruumi üürimisel selle sisustusse või kasutamise juurde kuuluvatele vallasasjadele ka siis, kui need ei ole üürileandja valduses. Kuigi pandiõiguse realiseerimiseks peavad olema täidetud teatud eeldused, milleks on: (i) üürileandja
2-21-330 kehtivad nõuded üürniku vastu; (ii) üürnik ei esitanud üürileandjale kohustuste täitmise tagamiseks muud tagatist (VÕS § 306 lg 3); (iii) üürnik tegelikult tahtis ära kolida või ruumides leiduvaid asju ära viia (VÕS § 307 lg 1); (iv) üürileandja ütles üürilepingut üles esimesel võimalusel pärast seda, kui tema sai teada, et sõiduk ei kuulu üürnikule (VÕS § 306 lg 4). Vaatamata hageja sõiduki seadusliku omaniku nõuetele ei ole kostja esitanud hagejale ükski kinnitust ülalmainitud pandiõiguse realiseerimise eelduste olemasolu kohta. Hageja leiab, et VÕS § 305 lg-s 1 sätestatud pandiõiguse realiseerimise aluste ja eelduste olemasolu tõendamiskoormus on kostjal, kui M OÜ üürileandjal ja hagejale kuuluva sõiduki valdajal.
5.VÕS § 305 lg 3 kohaselt üürileandja pandiõigusele eelnevad kolmanda isiku õigused asjadele, mille kohta üürileandja teadis või pidi teadma, et need asjad ei kuulu üürnikule. Nagu varem oli märgitud, sai kostja teada oma üürnikult, et vaidlusalune sõiduk kuulub hagejale, mais 2020. Järelikult kostja pandiõigusele eelneb hageja omandiõigus vaidlusalusele sõidukile. AÕS § 80 lg 1 kohaselt on asja omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Nõudeõigus on AÕS § 80 lg 2 kohaselt suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest. Arvestades ülaltooduga hagejal kui sõidukite omanikul AÕS § 68 lg 1 tähenduses on õigus nõuda kostjalt sõiduki väljaandmist. Seega hageja nõuab kostjalt välja hagejale kuuluva sõiduki CHATENET CH40 (täpsemad andmed hagiavalduse p-s 1) vähemalt selles seisundis, milles see oli kostja valdusse sattumisel või, sõiduki tagastamise võimatuse juhul, hagejale sõiduki väärtuse hüvitamist summas 9000,00 €.
6.01.03.2021 seisukohas kostja vastusele märkis hageja, et hageja ei vaidle vastu sellele, et kostja ja M OÜ (registrikood xxx, edaspidi kui Üürnik) vahel oli sõlmitud üürileping, mille alusel üürnik üüris kostjalt ruume asukohaga xxx. Hagejale teadaolevalt üürnik hoidiski hagejale kuuluvat sõidukit Kuma Arendus OÜ’lt üüritud laopinnal alates kevadest 2020.a.
7.Hageja leiab, et kostja ja üürniku vahel sõlmitud üürilepingud on jätkuvalt kehtivad, kuna kostja poolt üürnikule esitatud üürilepingute ülesütlemisavaldus on tühine vorminõude järgimata jätmise tõttu alljärgmistel põhjustel. VÕS § 325 lg 1 kohaselt üürilepingu ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Nimetatud norm on imperatiivne, mis tähendab seda,et kokkulepped mis on seaduse kaitset omava poole jaoks seadusega võrreldes kahjulikumad, on automaatselt tühised. Seega juhul, kui pooled leppivad kokku selles, et lisaks kirjalikule taasesitamist võimaldavale vormile peab ülesütlemisavaldus vastama veel teatud tingimustele, siis muutuvad kokkulepitud tingimused poolte jaoks kohustuslikuks. Üürilepingu p. 16.1 kohaselt (kostja vastuse lisa 1, viimane leping digikonteineris, lk 10) kõik kirjalikud teated jm dokumendid peavad olema allkirjastatud selleks volitusi omava isiku poolt omakäeliselt ning kirjaliku taasesitamist võimaldavas vormis edastatavad teated jm dokumendid peavad olema allkirjastatud volitatud isiku poolt digitaalselt. Lepingu täitmisega seotud tavapärased teated edastavad Pooled üksteisele üldjuhtudel e-kirja teel, mille sisu ei pea olema digitaalselt allkirjastatud. Kuna üürilepingu ülesütlemisavalduse näol tegemist on ilmselgelt mitte tavapärase teatega, pidi see olema digitaalselt allkirjastatud volitatud isiku poolt. Kostja poolt aga üürnikule edastatud ülesütlemisavaldus (kostja vastuse lisa 2) oli saadetud tavalise e-kirjana ilma digitaalse allkirjata Jaak Liinsoo poolt, kes ei ole kostja ei juhatuse liige, prokurist ega omanik ja kelle õigus tegutseda kostja nimelt kostja juhatuse liikme poolt sõlmitud üürilepingu ülesütlemisel on tõendamata.
8.Lisaks sellele on hagejal tõsised kahtlused toodud e-kirja ehtsuse osas, ja et selline e-kiri oli päriselt saadetud üürnikule 06.10.2020.a. Kostja ei teavitanud hagejat lepingu ülesütlemise ajast, vaatamata hageja hagiavalduse esitamisele eelnenud palvetele teavitada üürilepingu ülesütlemiskuupäevast. Kostja esitas üürilepingu ülesütlemist sisaldava e-kirja pärast hagiavaldusega tutvumist pildi kujul (JPEG formaadis). VÕS § 325 lg 2 järgi üürileandja ülesütlemisavalduses peavad sisalduma vähemalt järgmised andmed: (i) üüritud asi; (ii) lepingu lõppemise päev; (iii) ülesütlemise alus; (iv) eluruumi üürilepingu ülesütlemise puhul ülesütlemise
2-21-330 vaidlustamise kord ja tähtaeg. Kostja poolt saadetus e-kirjas üürilepingu ülesütlemisteatega ei ole sätestatud lepingu lõppemise päev.
9.Lepingu ülesütlemine on ühepoolne, vastuvõtmist vajav tahteavaldus, mis tähendab seda, et kindlale isikule suunatud tahteavaldus tuleb tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 kohaselt tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega (RKTKo 3-2-1-146-04, p 19). Kostja ei ole tõendanud, et üürnik sai üürilepingu ülesütlemisavalduse kätte. Kostja ja üürniku vahel sõlmitud üürilepingu p. 16.2. kohaselt (lk 10) kõik teated loetakse edastatuks adressaadiks olevalt poolelt e-posti või faksi teel saadud vastuse kättesaamisest, milles kinnitatakse e-kirja kättesaamist, kui teade on saadetud faksi või e-posti teel. Seega, isegi kui üürilepingu ülesütlemisavaldus ei oleks tühine, ei ole see käesoleva vastuse esitamise päeva seisuga kehtiv, kuna üürnik ei kinnitanud ülesütlemisavalduse kättesaamist.
10.Hageja ei nõustu sellega, et üürileandja pandiõigus on teostatud õiguspäraselt. Hageja on jätkuvalt seisukohal, et kostja pandiõigusele eelneb hageja omandiõigus vaidlusalusele sõidukile. Oma 12.02.2021. a vastuses kostja kirjutab, et ei olnud hageja ja üürniku kirjavahetuse pooleks, kus üürnik teavitas hagejat, et kostja on teadlik sellest, et sõiduk on kolmanda isiku omand ning väidab, et selle üürniku kirjaga „ei saa tõendada väidet, nagu oleks kostja maikuus teadnud, et auto ei kuulu üürnikule.“ Vaatamata sellele kostja ei selgita, miks ta leiab, et nimetatud üürniku kiri ei tõenda seda, et kostja oli teadlik sõiduki mittekuulumisest üürnikule ja ühetaoliselt ei eira oma teadmist sõiduki kuulumisest kolmandale isikule alates maist 2020.a. kirjutades, muuhulgas „et isegi kui lugeda, et ta sai üürilepingu kestuse jooksul teada, et auto ei kuulu üürnikule, kasutas ta siiski esimest võimalust üürilepingu ülesütlemiseks.“ Lisaks üürniku kirjale, kust tuleneb kostja teadlikkus sellest, et sõiduk ei kuulu üürnikule, ka hageja teavitas kostjat oma omandiõigusest sõidukile enne kostja poolt üürilepingu ülesütlemisteate saatmist. Nimelt 25.09.2020.a. saatis hageja kostjale e-kirja, milles teavitas kostjat oma soovist saada sõiduki enda valdusse tagasi. Seega, isegi juhul, kui kostja eitab asjaolu, et ta teadis asja üürnikule mittekuulumisest alates maist 2020a., sai ta sellest teada 25.09.2020.a, ehk enne üürilepingu ülesütlemist.
11.Hagejale jääb arusaamatuks kostja väide, et hagiavaldusele lisatud kirjavahetusest (lisa 4) nähtub, et hageja oli juba novembrikuus teadlik, et kostjal on õigus auto arvelt oma nõudeid üürniku vastu rahuldada. Nimetatud hageja poolt üürnikule saadetud e-kirja eesmärgiks oli hageja soov selgitada üürnikule, miks ta soovib teada, millal kostja sai teada sellest, et üürniku valduses olev sõiduk ei kuulu üürnikule ja millal üürileandja ütles lepingu üles. Hageja kirjutas, et „Juhul, kui üürilepingu ülesütlemise ajaks üürileandja ei teadnud, et üürniku valduses olev vara kuulub kolmandale isikule, siis on tal õigus seada üürniku valduses olevale varale (sh näiteks sõiduki) pant, ja rahuldada oma nõudeid üürniku vastu pandi realiseerimise teel“. Seega ka juhul, kui üürileandja on saanud teada, et üürniku valduses olev vara kuulub kolmandale isikule piisavalt enne üürilepingu ülesütlemist, siis temal puudub pandiõigus kolmanda isiku varale.
12.Hageja nõustub kostjaga, et üürileandja pandiõigus tekib asjade üürileantud ruumi toomisega, kuid vaidleb vastu kostja seisukohale, et „on VÕS § 306 lg-t 4 ebaõigesti tõlgendanud niimoodi, nagu peaks üürileandja pandiõiguse säilitamiseks üürilepingu üles ütlema kohe, kui ta saab teada, et asi kuulu üürnikule.“ Kostja seisukoha järgi üürileandjal ei ole võimalik üürilepingut üles öelda ainult selle tõttu, et üürnik on toonud üüripinnale asju, mis ei kuulu üürnikule, mistõttu isegi juhul, kui kostja sai teada sellest, et asi ei kuulu üürnikule, et pea ta viivitamatult üürilepingut üles ütlema, vaid saab seda teha kasvõi mitu kuud hiljem, säilitades pandiõiguse asjale, mille kohta ta teadis, et asi kuulub kolmandale isikule. Kostja viited Riigikohtu praktikale on valikulised ja üldise iseloomuga. Tõepoolest, ainuüksi see asjaolu, et üürileandja saab teada sellest, et asi ei kuulu üürnikule, ei anna üürileandjale õigust öelda üürilepingut üles, kuid lõpetab üürileandja pandiõiguse, kui üürileandja saab kolmanda isiku omandiõigusest teada ja omab samal ajal võimalust lepingu üles öelda, kuid ei tee seda (RKTKo 3-2-1-8-08, p 12). Kostjal oli õiguslik
2-21-330 võimalus öelda üürilepingu üles tasumisega viivitamise tõttu, eriti olukorras, kus üürnik ei likvideerinud oma võlgnevust ka pärast täiendava tähtaja andmist. Kostja seda esimest võimalust ei kasutanud, järelikult tema pandiõigus hagejale kuuluvale sõidukile on lõppenud.
13.26.03.2021 menetlusdokumendis ei vaidle hageja vastu sellele, et kostjal tekkis pandiõigus sõiduautole alates selle toomisest kostjale kuuluvatesse ruumidesse, mida üüris M OÜ, kuid hageja leiab, et kostja pandiõigus vaidlusalusele sõidukile on lõppenud. Kostja pandiõigus lõppes, kuna kostja, saades teada, et sõiduauto kuulub kolmandale isikule, mitte aga kostja üürnikule, ei öelnud kehtivalt üürilepingu esimesel võimalusel üles, omades alust üürilepingu ülesütlemiseks üürniku poolt üüri tasumisega viivitamise tõttu.
14.Hageja vaidleb vastu kostja väitele, et „on seega ilmne, et hageja soovis koostöös üürnikuga lihtsalt takistada kostja võimalust oma üürivõlgnevuse nõuet maksma panna ning vallasasju pandiõiguse käest n-ö „päästa“. Hageja ja kostja üürniku vahel oli sõlmitud laenuleping, mis oli tagatud vaidlusaluse sõidukiga sel viisil, et laenulepingu nõuetekohasel täitmisel hageja võõrandab tagasi omandiõiguse sõidukile laenusaajale, ehk kostja üürnikule, kellel lepingu nõuetekohase täimiseni jääb vaid piiratud valdusõigus. Kuna laenusaaja pikaajaliselt ei täitnud oma kohustusi hageja eest, siis hagejal tekkis õigus realiseerida laenu tagatiseks olev sõiduk ja selle müügist saadud tulu arvelt katta laenusaaja võlgnevust hageja eest. Selle eesmärgiga hageja pöörduski Kuma Arendus OÜ poole, sõiduki väljaandmise nõudega. Hageja leiab, et ta ei saa ega ei pea teavitama kõiki oma klientide üürileandjaid sellest, et nende üürnikud ja ühtlasi hageja kliendid võivad asetada üüritud ruumidesse hagejale kuuluvaid asju.
15.Hageja ei teadnudki ja ei pidanudki teadma kostja ja tema üürniku vahelistest suhetest, ning hagejal on õigus esitada nõue omandi väljaandmiseks oma äranägemisel igaühe vastu, kelle valduses asub hageja omand, eeldatavalt ilma õigusliku aluseta. Kuna kostja ei reageerinud hageja palvetele esitada informatsiooni kostja üürnikuga sõlmitud üürilepingu ja selle ülesütlemise kohta, sai hageja teada kostja üürilepingu väidetavast ülesütlemisest alles käimasoleva kohtumenetluse käigus.
16.Hageja leiab, et kostja sai teada sellest, et kostja pandiõiguse all olev sõiduauto ei kuulu kostjale, enne üürilepingu ülesütlemist. Hageja väidab, et üürnikule e-kirjaga saadetud ülesütlemisavaldus on üürnikule kättetoimetatud, kuna „üürniku näol tegemist äriühinguga, mistõttu tuleks kostja hinnangul mõistlikult lugeda, et üürnik on 23.09.2020. a saadetud tahteavalduse ammu kätte saanud.“ Samas kostja väidab, et „ei saa hageja eeldada, et kostja nägi 25.09.2020. a saadetud kirja kohe samal päeval.“ Hageja ei väida, et kostja samal päeval nägi hageja e-kirja sellest, et vaidlusalune sõiduauto kuulub hagejale, kuid kostja loogika järgi, kuna kostja näol on samuti tegemist äriühinguga ning hageja saatis kirja kostja ametlikule e-posti aadressile, pidi kostja hageja 25.09.2020.a. e-kirjaga tutvuma mõistliku aja jooksul. Antud juhul hageja hinnanguks mõistlikuks ajaks e-kirjaga tutvumiseks on paar-kolm tööpäeva. Isegi kui mitte arvestada ülaltoodu ja sellega, et ka 03.11.2020 saatis hageja sõiduki väljaandmise nõude (hagiavalduse lisa 2), on fakt, et kostja pidi teada saama sellest, et sõiduauto kuulub kolmandale isikule vähemalt detsembri alguses, kui kostja saatis hagejale e-kirja teatega pandiõiguse teostamisest (hagiavalduse lisa 5). Kuigi vaatamata ülaltoodule tänase päeva seisuga ei ole kostja kehtivalt M OÜ-ga sõlmitud üürilepingut üles öelnud, kuna nii 23.09.2020.a. ülesütlemisavaldus kui ka 06.09.2020.a ülesütlemisavaldus on tühised vorminõuete järgimata jätmise tõttu. Kostja leiab, et asjasse puutumatu on see, millal üürnik tahteavalduse kätte sai. Kuigi kostja ei ole tõendanud, et üürnik üldse sai kätte nii 23.09.2020 kui ka 06.09.2020 lepingu ülesütlemise avaldused, mis on aga eelduseks ülesütlemisavalduse jõustumiseks. Kostja üürniku näol on tegemist nö ühemehe firmaga. Hagejale teadaolevalt kostja üürniku esindaja oli sunnitud pikaajaliselt olla eemal oma majandus- ja kutsetegevusest terviseprobleemide tõttu (hagiavalduse lisa 3 lk 3), seega ei ole põhjust eeldada, et kostja üürnik pahatahtlikult ei kinnita üürilepingu
2-21-330 ülesütlemisavalduse kättesaamist. Veelgi enam, üürilepingu ülesütlemisavalduse edastamiseks on ka muid kanaleid, mida hageja hinnangul kostja pidi kasutama juhul, kui temal tekkisid kahtlused selle osas, et üürnik ei saanud üürilepingu ülesütlemisavaldust kätte, mida aga kostja pole teinud. Hagejal tekkis mulje, et kostja fabritseerib ülesütlemisavaldusi sisalduvaid e-kirju vastavalt vajadustele ja ilmnenud asjaoludele.
17.Väär on ka kostja seisukoht, et üürilepingu ülesütlemisavaldus on kehtiv vaatamata sellele, et ülesütlemisavalduses ei sisaldu lepingu lõppemise kuupäeva, nagu see peab olema kooskõlas VÕS § 325 lg-ga 2, kuna üürnik pidi mõistlikult aru saama, mis kuupäeva üürileandja tegelikult mõtles. Hageja arvamusel, arvestades sellega, et kostja väidetavalt saatis üürnikule kaks ülesütlemistavaldust (23.09.2020 ja 06.10.2020), kusjuures kummaski ei olnud märgitud lepingu ülesütlemise kuupäev, ei ole ka mõistlikule isikule arusaadav, mis kuupäevast täpselt leping oleks üles öeldud, ja kumb avaldusest tegelikult väljendab kostja tahet. Kostja viide Tallinna Ringkonnakohtu otsusele tsiviilasjas 2-16-4588, on asjassepuutumatu, kuna nimetatud otsuses käsitleb kohus olukorda, kus üürileandja näitas vale kuupäeva, mitte aga üldse jättis kuupäeva märkimata. Seega leiab hageja, et kostja ei öelnud üürilepingu kehtivalt üles esimesel võimalusel pärast seda, kui ta sai teada sellest, et sõiduk ei kuulu üürnikule, ega ka pärast üürnikule lisatähtaja andmisest. Seega kostja pandiõigus on lõppenud, vastasel juhul, kui lähtuda kostja arusaamast, et tea võib üürilepingu üles öelda igal ajal oma äranägemisel, mitte aga esimesel võimalusel pärast asja mittekuulumisest üürnikule teadasaamisest, oleks VÕS § 306 lg 4 regulatsioon ebavajalik.
KOSTJA VASTUVÄITED
18.Kostja esitas 12.02.2021 vastuse hagiavaldusele, paludes jätta hagi rahuldamata. Kostja on kokkuvõtlikult seisukohal, et ta on sõiduauto üle õiguspäraselt üürileandja pandiõigust teostanud ning tal on seadusest tulenev õigus see üürivõlgnevuse katteks müüa. Kostja vaidleb hagiavaldusele täies ulatuses vastu ning leiab, et see on põhjendamatu. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostja valduses on sõiduauto, mille suhtes on kostja teostanud üürileandja pandiõigust. Sõiduauto asus pandiõiguse teostamise ajal ning pikalt enne seda üüripinnal, mille üürnik jäi üürivõlgnevusse. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on üürileandja pandiõigust teostanud õiguspäraselt või mitte. Kostja leiab, et ta on sõiduauto üle pandiõigust teostanud õiguspäraselt ning hageja vastupidised väited on alusetud. Kostja põhjendab enda seisukohta alljärgnevalt.
19.M OÜ (registrikood xxx; edaspidi ka üürnik) ja kostja sõlmisid 09.03.2020. a üürilepingud, mille alusel kostja kohustus M OÜ-le üürima kahte ruumi xxx ning M OÜ kohustus selle eest tasuma kostjale üüri. Hageja on omaks võtnud, et üürilepingu kestuse ajal tõi üürnik üüripinnale auto CHATENET CH40 registrimärgiga xxx. Üürnik jättis oma üürilepingust tulenevad kohustused täitmata, mistõttu ütles kostja üürilepingu 06.09.2020. a üles. Üürniku üürivõlgnevus on praeguseks hetkeks koos viivistega ca 4500 eurot. Kuna nõue koosneb mitme kuu üürist, kõrvalkuludest ning nende pealt kogunenud viivistest (seejuures on iga kuu üüri ja kõrvalkulude pealt viivis hakanud jooksma erineval ajal), siis menetluskulude kokkuhoiu mõistes esitab kostja üürivõlgnevuse täpsema kujunemise juhul, kui hageja keeldub kompromissist. Ülesütlemisavalduses andis kostja üürnikule teada, et seoses suure üürivõlgnevusega teostab ta oma nõuete rahuldamiseks üürilepingu ülesütlemise järgselt üürileandja pandiõigust. Muuhulgas teostas kostja pandiõigust auto suhtes, mille väljaandmist hageja siinses menetluses nõuab.
20.Üürileandja pandiõigust on teostatud õiguspäraselt. VÕS § 305 lg 1 kohaselt on kinnisasja üürileandjal üürilepingust tulenevate nõuete tagamiseks pandiõigus üüritud kinnisasjal asuvatele ja ruumi üürimisel selle sisustusse või kasutamise juurde kuuluvatele vallasasjadele ka siis, kui need ei ole üürileandja valduses. Pandiga on tagatud jooksva ja sellele eelneva aasta üüri nõuded, samuti hüvitisnõuded. Sõiduauto, mille kostja pantis, asus üüritud kinnisasjal. Kostjal kui üürileandjal oli seega VÕS § 305 lg 1 kohaselt õigus asja pantida. Hageja on sellele vastu vaielnud
2-21-330 ning tuginenud seejuures VÕS § 305 lg-le 3, mille kohaselt üürileandja pandiõigusele eelnevad kolmanda isiku õigused asjadele, mille kohta üürileandja teadis või pidi teadma, et need asjad ei kuulu üürnikule. Samuti on hageja väitnud, et kostja sai juba 2020. aasta maikuus teada, et auto ei kuulu üürnikule.
21.Esiteks toob kostja välja, et hageja on oma väidet, nagu oleks kostja juba 2020. maikuus teadnud, et auto ei kuulu üürnikule, soovinud tõendada oma hagiavalduse lisadega 3 ja 4. Hagiavalduse lisad 3 ja 4 on e-kirjad, mida hageja ja üürnik on omavahel saatnud 2020. aasta novembris. Kostja ei ole nende kirjavahetuste osapooleks ning need on toimunud ligi pool aastat pärast seda, kui kostja hageja väidete kohaselt teada sai, et üürnik ei ole auto omanik. Kirjavahetuse pidamise ajaks oli üürileping juba lõpetatud. On ilmselge, et nendega ei saa tõendada väidet, nagu oleks kostja maikuus teadnud, et auto ei kuulu üürnikule. Täiendavalt juhib kostja kohtu tähelepanu hagiavalduse lisale 4, milles hageja on üürnikule kirjutanud järgmise lause: „Juhul, kui üürilepingu ülesütlemise ajaks üürileandja ei teadnud, et üürniku valduses olev vara kuulub kolmandale isikule, siis temal on õigus seada üürniku valduses olevale varale (sh näiteks sõiduki) pandi, ja rahuldama oma nõudeid üürniku vastus pandi realiseerimise teel“. Nähtub seega selgelt, et hageja oli juba novembrikuus teadlik, et kostjal on õigus auto pantida ning selle arvelt oma nõudeid üürniku vastu rahuldada. Jääb arusaamatuks, millisel alusel nõuab hageja sõiduauto valdust kostjalt välja, kui hageja on väga hästi teadlik, et kostjal on õigus selle suhtes üürileandja pandiõigust teostada.
22.Teiseks toob kostja välja, et Riigikohtu praktika kohaselt tekib üürileandja pandiõigus asjade üürileantud ruumi toomisega ning pandiõiguse tekkimine ei eelda sissenõutavate nõuete olemasolu (RKTKo nr 3-2-1-127-11, p 10). Hageja on omaks võtnud, et auto toodi üüripinnale hiljemalt 2020. aasta maikuus. Hageja peab seega tõendama, et kostja teadis auto üüripinnale toomise ajal 2020. aasta maikuus, et auto ei kuulu üürnikule. Kui hageja seda tõendada ei suuda, siis tuleb lugeda, et kostjal tekkis auto üle üürileandja pandiõigus hetkel, mil see üüripinnale toodi. Lisaks toob kostja välja, et üürnik on juriidiline isik, kelle põhitegevuseks on sõiduautode ja väikebusside müük. Kostja eeldas seega põhjendatult, et auto kuulub üürnikule. Kolmandaks on kostja seisukohal, et tal oli õigus sõiduauto üle pandiõigust teostada isegi juhul, kui lugeda tõendatuks hageja väide, nagu oleks kostja üürilepingu kestel saanud teada, et auto ei kuulu üürnikule. VÕS § 306 lg 4 kohaselt lõpeb üürileandja pandiõigus asjadele, kui üürileandja saab üürilepingu kehtivusajal teada, et üürniku poolt ruumi toodud asjad ei kuulu üürnikule, ja ei ütle üürilepingut esimesel võimalusel üles. Isegi juhul, kui eeldada, et kostja sai üürilepingu kestel teada, et auto ei kuulu üürnikule, on kostja sellegipoolest üürilepingu üles öelnud esimesel võimalusel. Kostja õigus teostada auto üle üürileandja pandiõigust ei ole seega lõppenud.
23.Hageja on VÕS § 306 lg-t 4 ebaõigesti tõlgendanud niimoodi, nagu peaks üürileandja pandiõiguse säilitamiseks üürilepingu üles ütlema kohe, kui ta saab teada, et asi kuulu üürnikule. Riigikohtu praktikast nähtub aga teistsugune seisukoht. Riigikohus on toonud välja, et VÕS § 306 lg 4 ei anna üürileandjale iseseisvat ülesütlemisõigust (RKTKo nr 3-2-1-118-14, p 23). Üürileandjal ei ole seega võimalik üürilepingut üles öelda ainult selle tõttu, et üürnik on toonud üüripinnale asju, mis ei kuulu üürnikule. Kuna VÕS § 306 lg 4 ei anna üürileandjale iseseisvat õigust üürileping üles öelda, siis ei saa eeldada, et üürileandja peab pandiõiguse säilitamiseks ütlema üürilepingu üles koheselt pärast seda, kui ta saab teada, et üüripinnale toodud asjad ei kuulu üürnikule. Taoline ülesütlemine oleks tühine.
24.Riigikohtu praktika kohaselt peab üürileandja pandõiguse säilitamiseks kasutama üürilepingu ülesütlemiseks esimest õiguslikku võimalust, mis tal tekib. Ainuüksi asjaolu, et üüripinnale toodud asjad ei kuulu üürnikule, ei anna üürileandjale õigust lepingu ülesütlemiseks. Näiteks – kui üürileandja saab juulis teada, et üüripinnale toodud asjad ei kuulu üürnikule ning septembris tekib üürileandjal õigus üürileping üles öelda põhjusel, et üürnik on maksevõlgnevuses ning üürileandja kasutab seda õigust, siis on üürileandjal õigus teostada asjade üle pandiõigust,
2-21-330 sest ta ütles lepingu üles esimesel võimalusel, mil tal seda õiguslikult oli võimalik teha. Seda hoolimata asjaolust, et ta sai juba kaks kuud varem teada, et asjad ei kuulu üürnikule, sest sellest teadasaamise hetkel ei olnudki tal õiguslikult võimalik lepingut üles öelda. Kui aga eeltoodud näite puhul üürileandja ei ütle üürilepingut septembris üles, üürnik tasub oktoobris kogu võla ära ning satub järgmise aasta märtsis uuesti võlgnevusse, siis ei oleks enam üürileandjal lepingu ülesütlemise korral võimalik pandiõigust teostada. Seda põhjusel, et sellisel juhul ei kasutaks üürileandja enam esimest võimalust lepingu ülesütlemiseks. Taolisel juhul (1) tekkis üürileandjal septembris võimalus üürilepingu üles ütlemiseks, (2) üürileandja ei kasutanud seda võimalust, (3) oktoobris tasus üürnik võla, millega üürileandja kaotas lepingu ülesütlemise õiguse ning (4) uue üürivõlgnevuse tekkimisega tekkis üürnikul märtsis uus õigus leping üles öelda. Tegemist on seega teise võimalusega üürilepingu ülesütlemiseks, mis puhul kohalduks VÕS § 306 lg 4 ning pandiõigust ei saaks teostada.
25.Kokkuvõtlikult nähtub Riigikohtu praktikast, et üürileandja pandiõigus tekib asja toomisega üüripinnale. Kostjal ei ole võimalik tõendada, et ta auto üüripinnale toomise ajal ei teadnud, et auto kuulub hagejale. Negatiivset asjaolu ei ole üldjuhul võimalik tõendada. Seega on hageja kohustuseks tõendada, et kostja teadis auto üüripinnale toomise ajal, et see ei kuulu üürnikule. Kui hageja ei suuda tõendada, siis järelikult tekkis kostjal auto üle üürileandja pandiõigus auto üüripinnale toomise hetkel. Üürileandja pandõigus asja üle lõppeb, kui üürileandja saab teada, et asi ei kuulu üürnikule ning ei kasuta esimest võimalust üürilepingu ülesütlemiseks. Kostja on seisukohal, et isegi kui lugeda, et ta sai üürilepingu kestuse jooksul teada, et auto ei kuulu üürnikule, kasutas ta siiski esimest võimalust üürilepingu ülesütlemiseks. Üürileandja pandiõigus ei ole seega lõppenud ning järelikult oli selle teostamine õiguspärane.
26.Oma 24.03.2021 seisukohas märgib kostja, et poolte vahel ei ole vaidlust, et üürnik tõi hageja auto kostjale kuuluvale pinnale ilma, et ta oleks kostjat teavitanud, et auto kuulub hagejale. Kostja hinnangul on seega väljaspool mõistlikku vaidlust, et tal tekkis vaidlusaluse auto üle pandiõigus. Vaidlus saab seega olla üksnes selle üle, kas kostja pandiõigus on lõppenud või mitte. Kostja pandiõigus auto üle ei ole lõppenud. Hageja on esiteks väitnud, et kostja sai auto kuulumisest hagejale teada mais 2020. Kostja on sellele väitele selgelt vastu vaielnud ning hageja ei ole seda väidet tõendanud. Hageja on oma väite toetuseks esitanud üksnes 2020. aasta sügisel tema ja üürniku vahel peetud vestluse. Hageja on oma 01.03.2021. a dokumendis väitnud, et „kuigi vaatamata sellele kostja ei selgita, miks ta leiab, et nimetatud üürniku kiri ei tõenda seda, et kostja oli teadlik sõiduki mittekuulumisest üürnikule ja ühetaoliselt ei eira oma teadmist sõiduki kuulumisest kolmandale isikule alates maist 2020.a.“ Kostja hinnangul on ilmselge, et hageja ja kolmanda isiku vahel 2020. aasta novembris peetud kirjavahetus ei saa tõendada, et kostja teadis mingit kindlat asjaolu 2020. aasta maikuus. Samuti on kohut eksitav hageja väide, et kostja „ei eira oma teadmist sõiduki kuulumisest kolmandale isikule alates maist 2020“. Kostja on sellele väitele juba hagivastuses selge vastuväite esitanud, mistõttu jääb hageja vastupidine väide arusaamatuks.
27.Riigikohus on asunud seisukohale, et pandiõigus laieneb ruumis olevatele kolmandate isikute asjadele ka siis, kui üürileandja on asjade kolmandatele isikutele kuulumisest teadasaamise ajaks üürilepingu juba üles öelnud (RKTKo nr 3-2-1-8-08, p 12 viimane lause). Ehk üürileandja pandiõigus ei lõppe juhul, kui üürileandja üürilepingu selleks ajaks juba üles öelnud, kui ta saab teada, et asjad kuuluvad kolmandale isikule. Kostja väitis oma hagivastuse p-s 9 ekslikult, et ütles üürilepingu üles 06.09.2020. a ning lisas sinna juurde e-kirja, milles teavitas üürnikku pandiõiguse teostamisest. Tegelikkuses edastas kostja üürnikule üürilepingu ülesütlemisavalduse 23.09.2020. Hageja saatis kostjale e-kirja, milles väidab ennast auto omanik olevat, 25.09.2020. a, ehk pärast lepingu ülesütlemist. Kostja rõhutab, et väidetavalt hagejale kuuluv auto oli kostja ruumides alates maikuust, kuid kostja teavitas enda väidetavast omandiõigusest alles septembri lõpus – vahetult pärast seda, kui kostja oli lepingu üles öelnud. On seega ilmne, et hageja soovis koostöös
2-21-330 üürnikuga lihtsalt takistada kostja võimalust oma üürivõlgnevuse nõuet maksma panna ning vallasasju pandiõiguse käest n-ö „päästa“.
28.Igal juhul on hageja saatnud kostjale teavituse auto väidetava omandi kohta alles pärast seda, kui kostja oli selgelt väljendanud enda tahet lepingu ülesütlemiseks. Kostja hinnangul on seetõttu väljaspool mõistlikku vaidlust, et hageja soov oli hea usu põhimõtte vastaselt kostja õiguseid kahjustada ning asju pandiõiguse käest n-ö „päästma“ asuda. VÕS § 6 lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Kostja on seisukohal, et kuna hageja katse vältida kostja seaduslike õiguste maksmapanemist on selgelt vastuolus hea usu põhimõttega, siis ei saa pandiõigus lõppenud olla.
29.Lisaks ei saa hageja eeldada, et kostja nägi 25.09.2020. a saadetud kirja kohe samal päeval. VÕS § 306 lg 4 sätestab selgelt, et üürileandja peab teada saama, et asjade omanikuks ei ole üürnik. Hageja peab seega tõendama aega, millal tema 25.09.2020. a e-kiri kostjale kätte toimetati. Hageja ei ole seda teinud. Ühtlasi leiab kostja, et pandiõigus ei ole lõppenud isegi juhul, kui asuda seisukohale, et üürileping ei olnud selleks hetkeks veel lõppenud, kui hageja kostjat teavitas. Riigikohus on selgelt välja toonud, et VÕS § 306 lg 4 kohaldamiseks ei ole alust, kui üürileandja annab üürnikule üürivõlgnevuse likvideerimiseks täiendava tähtaja, kuigi kostja oleks saanud üürilepingu üles öelda ka veidi varem. VÕS § 306 lg 4 eesmärk on välistada üürileandja pandiõigus siis, kui üürileandja jätab mingi ülesütlemisvõimaluse kasutamata, mitte aga see, et üürileandja ei võiks anda üürnikule rikkumise lõpetamiseks veidi pikemat tähtaega (RKTKo nr 3-2-1-118-14, p 23). Praegusel juhul on ilmne, et üürileandja ei ole ülesütlemisvõimalust kasutamata jätnud – üürileping on üles öeldud. Seega ei saa pandiõigus lõppenud olla. Eelnevast nähtub kokkuvõtlikult, et pandiõigus on tekkinud ning see ei ole lõppenud. Pandiõigus on seega kestev, mistõttu ei ole hagejal võimalik autot kostja valdusest välja nõuda. Üürilepingu ülesütlemine on kehtiv.
30.Täiendavalt on hageja asunud seisukohale, et üürilepingu ülesütlemine on tühine. Kostja selle seisukohaga ei nõustu. Hageja on väitnud, et üürileping ei ole lõppenud selle tõttu, et pooled on lepingu punktis 16.1 leppinud kokku, et lepingu muutmisega seotud elektrooniliselt edastatud teated jm dokumendid peavad olema digitaalselt allkirjastatud. Lepingu lõpetamine ei ole lepingu muutmine. Ka võlaõigusseaduse paragrahvis 13 on selgelt välja toodud, et lepingu muutmine ja lepingu lõpetamine on erinevad mõisted. Pooled leppisid kokku kohustuse allkirjastada dokumendid digitaalselt juhul, kui nendega muudetakse lepingut (nt üürihinda, üüritavaid ruume vms). Lepingu lõpetamine ei ole sellega hõlmatud.
31.Täiendavalt, isegi kui asuda (kostja hinnangul põhjendamatule) seisukohale, et eelnevast hoolimata pidi ka ülesütlemine olema digitaalselt allkirjastatud, siis sätestab VÕS §13 lg 3, et kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Praegusel juhul on lepingu lõpetamisest möödas ligi pool aastat. Selle aja jooksul ei ole üürnik tasunud kostjale üüri ega näidanud üles huvi ruumide kasutamise vastu. On seega ilmne, et üürnik oli nõus lepingu lõpetamisega teistsuguses vormis isegi juhul, kui eeldada, et see oleks pidanud toimuma digitaalselt allkirjastatult. Seega on ülesütlemine igal juhul kehtiv.
32.Kostja on ka väitnud, et üürileping on üles öeldud isiku poolt, kes ei omanud selleks volitusi. Kostja kinnitab, et üürilepingu ülesütlemine oli tema tegelik tahe ning üürilepingu üles öelnud isik omas selleks volitusi. Üürnik ega hageja ei ole varasemalt küsinud ka volikirja ega muu taolise dokumendi ettenäitamist, et tõendada ülesütlemis kehtivust. Taoliste vastuväidete esitamine ligi pool aastat pärast lepingu lõppemist on selges vastuolus hea usu põhimõttega. Lisaks sätestab TsÜS § 129 lg 1, et teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud mitmepoolne tehing on tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel esindusõiguseta isik tehingu tegi, selle hiljem heaks
2-21-330 kiidab. Kuigi ülesütlemiseavalduse teinud isikul oli juba ülesütlemiseavalduse tegemise ajal õigus kostjat esindada, siis igasuguse vaidluse vältimiseks kinnitab kostja, et lepingu ülesütlemine oli tema tegelik tahe.
33.Täiendavalt on hageja väitnud, et ülesütlemine on tühine seetõttu, et ülesütlemisavalduses pole märgitud kindlat kuupäeva, millal leping lõpeb. Kostja toob välja, et seaduse mõte ei ole tagada see, et avalduses just konkreetne kuupäev oleks välja toodud, vaid see, et üürnik saaks aru, millal leping lõppeb. Ka Tallinna Ringkonnakohus on oma 27.03.2018. a tsiviilasjas nr 2-16-4588 tehtud otsuse p-s 9 toonud välja, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 lg 1 kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Samas otsuses on ringkonnakohus leidnud, et ülesütlemisavaldus ei ole tühine isegi siis, kui üürileandja on avalduses toonud vale kuupäeva, kuid üürnik pidi mõistlikult aru saama, mis kuupäeva üürileandja tegelikult mõtles. Sellest nähtub selgelt, et ülesütlemise aja väljatoomisel on oluline sisuline, mitte vormiline, pool. Eelnevast järeldub, et oluline on eelkõige see, et üürnik saaks aru, millal üürileping lõppeb. Kostja on üürilepingu ülesütlemisavalduses selgelt toonud välja, et ta „lõpetab sõlmitud üürilepingud“, edastanud võla ülesütlemisavalduse saatmise hetke seisuga ning selgelt toonud välja, et „[üürniku] ligipääs valdusele on takistatud“. Kostja hinnangul on seega ilmne, et üürileping oli üles öeldud erakorraliselt, ehk koheselt. Kuna ülesütlemisavaldusest nähtub selgelt aeg, millal üürileping lõppes, siis ei ole ülesütlemisavaldus tühine. Kohtupraktika kohaselt ei ole oluline mitte asja vormiline pool – et kindlasti oleks kuupäev välja toodud – vaid asja sisuline pool, ehk et üürnik saaks aru, millal leping lõppeb. Kuna see nõue on täidetud ning üürnik ei ole ka üürilepingu lõpetamisele ühtegi vastuväidet esitanud, siis on kostja seisukohal, et ülesütlemine ei ole tühine.
34.Lisaks on hageja väitnud, et üürilepingu ülesütlemisavaldus ei ole kehtiv, sest üürnik ei ole seda väidetavalt kätte saanud. Kostja hinnangul asjassepuutumatu see, millal üürnik tahteavalduse kätte sai. Riigikohus on selgelt välja toonud, et pandiõigus laieneb ruumis olevatele kolmandate isikute asjadele ka siis, kui üürileandja on asjade kolmandatele isikutele kuulumisest teadasaamise ajaks üürilepingu juba üles öelnud (RKTKo nr 3-2-1-8-08, p 12 viimane lause). Oluline on seega aeg, millal üürileandja tahteavalduse tegi, ehk lepingu üles ütles; mitte aeg, millal üürnik selle kätte sai. Vastasel juhul saaks üürnik tahteavalduse kättesaamisest n-ö „kõrvale puigelda“ ning selle varjus üüripinnalt vallasasju välja viia, et takistada üürileandja nõuete täitmist. Taoline seisukoht raskendaks selgelt üürileandjate olukorda ning võimaldaks üürnikel hea usu tahte vastaselt üürileandjate õiguseid kahjustada. Täiendavalt on üürniku näol tegemist äriühinguga, mistõttu tuleks kostja hinnangul mõistlikult lugeda, et üürnik on 23.09.2020. a saadetud tahteavalduse ammu kätte saanud.
35.Eelnevast nähtub kokkuvõtlikult, et üürilepingu ülesütlemine on kehtiv. Täiendavalt jääb kostjale arusaamatuks, mida hageja enda hinnangul sellega saavutaks, kui üürileping jätkuvalt kestaks. See tähendaks üksnes seda, et üürniku üürikohustus oleks pidevalt suurenenud ning seega saaks kostja hageja vara arvelt suuremat nõuet realiseerida. Taoline seisukoht paistab seetõttu kostjale kummaline ning kostja on seisukohal, et üürilepingu kehtivuse puhul tekiksid mitmed uued ning põhjendamatud vaidlused.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
36.Pooled on andnud nõusoleku kirjalikuks menetluseks. Seetõttu lahendab kohus tsiviilasja kirjalikus menetluses, lähtudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg 1. Hinnates asjas kogutud tõendeid ja arvestades poolte seisukohti, leiab kohus, et hagiavaldus tuleb jätta
2-21-330 rahuldamata. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.
37.Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt andis hageja 31.01.2020 lepingu alusel M OÜ valdusse Kiirautolaen.ee OÜ omandis oleva sõiduki CHATENET CH40. M OÜ hoidis nimetatud sõidukit ruumides, mida ta üüris kostjalt Kuma Arendus OÜ-lt. Asjas esitatud tõendite kohaselt sõlmisid M OÜ ja kostja 09.03.2020 üürilepingud, mille alusel kostja üüris M OÜ-le kahte ruumi xxx (tl 35-45). Kostja vastuse kohaselt jättis üürnik jättis oma üürilepingust tulenevad kohustused täitmata, mistõttu ütles kostja üürilepingu 06.09.2020 üles. 24.03.2020 menetlusdokumendis täpsustas kostja, et tegelikult edastas kostja üürnikule üürilepingu ülesütlemisavalduse 23.09.2020.
38.Kohus märgib, et kostja on esitanud kohtule kaks e-kirja M OÜ-ga sõlmitud üürilepingute lõpetamise kohta. Esimene teade üürilepingute lõpetamise kohta on üürnikule saadetud 23.09.2020 (tl 70) ja teine teade 06.10.2020 (tl 46). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 325 lg 2 on sätestatud, et üürileandja ülesütlemisavalduses peavad sisalduma vähemalt järgmised andmed: 1) üüritud asi; 2) lepingu lõppemise päev; 3) ülesütlemise alus; 4) eluruumi üürilepingu ülesütlemise puhul ülesütlemise vaidlustamise kord ja tähtaeg. VÕS § 325 lg 5 kohaselt on eelnimetatud nõuetele mittevastav ülesütlemine on tühine. Kohus on seisukohal, et kostja 23.09.2020 teade üürilepingu lõpetamise kohta ei sisalda üürilepingu ülesütlemise alust ega lepingu lõppemise päeva ning on seega üürilepingu ülesütlemise avaldusena VÕS § 325 lg 5 alusel tühine. Kohtu hinnangul ei olnudki kostja 23.09.2020 teade üürilepingu lõpetamise kohta mõeldud üürilepingu kohese ülesütlemisena, sest antud kirjas andis kostja üürnikule täiendava tähtaja 7 päeva üüri- ja kommunaalarvet tasumiseks ning hoiatas, et kui arved on 7 päeva möödudes jätkuvalt tasumata, rakendab kostja pandiõigust üüritud pindadel asuvatele asjadele (vt tl 70). Seega on ekslik kostja lepingulise esindaja arusaam, justkui oleks kostja tegelikkuses edastanud üürnikule üürilepingu ülesütlemisavalduse 23.09.2020
39.Kohus leiab, et kostja 06.10.2020 üürilepingute ülesütlemise avalduses on VÕS § 325 lg 2 sätestatud nõutavad andmed üürilepingu ülesütlemiseks olemas. Hageja on ette heitnud, et nimetatud kostja poolt saadetud teates üürilepingu ülesütlemiseks ei ole lepingu lõppemise päeva. Kohus nõustub kostjaga, et seaduse mõtteks seoses üürilepingu ülesütlemise päeva väljatoomisega on tagada see, et üürnik saaks aru, millal leping lõpeb. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 lg 1 kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Käesoleval juhul on kostja üürnikule 06.10.2020 üürilepingu ülesütlemise teates selgitanud, et üürilepingud öeldakse üles koheselt (tl 46). Sõnast „koheselt“ nähtub kohtu hinnangul ühemõtteliselt üürilepingu lõppemise päev ehk 06.10.2020, mil üürilepingute kohese ülesütlemise teade üürnikule saadeti. Kostja on samuti asjakohaselt välja toonud, et üürnik ei ole asjas esitatud tõendite kohaselt üürilepingute ülesütlemist vaidlustanud. Seetõttu ei saa ka eeldada, et üürnikule oleks temaga üürilepingute lõpetamine ebaselgeks jäänud.
40.Kohus on seisukohal, et asjas ei esine ka muid aluseid, mis tingiks kostjapoolse 06.10.2020 üürilepingute ülesütlemise avalduse tühisuse. Avaldus on esitatud kooskõlas VÕS § 325 lg 1 kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Kostja leiab viitega üürilepingu p-le 16.1., et üürilepingu ülesütlemisavaldus pidanuks olema digitaalselt allkirjastatud volitatud isiku poolt. Hageja märgib, et kostja poolt üürnikule edastatud ülesütlemisavaldus oli saadetud e-kirjana ilma digitaalse allkirjata Jaak Liinsoo poolt, kes ei ole kostja ei juhatuse liige, prokurist ega omanik ja kelle õigus tegutseda kostja nimelt üürilepingu ülesütlemisel on tõendamata. Kohus nõustub kostjaga, et nimetatud asjaolud ei tingi käesoleval juhul üürilepingute ülesütlemise tühisust. Kostja on selgelt kinnitanud, et üürilepingu ülesütlemine oli tema tegelik tahe ning üürilepingu üles öelnud isik omas selleks volitusi. Seetõttu, arvestades ka TsÜS § 128 lg 2 ja § 129 lg 1 regulatsiooni, puudub kohtul alus lugeda üürilepingute ülesütlemise avaldust tühiseks. Kohtule pole esitatud tõendeid, et üürnik, kellele üürilepingute ülesütlemise avaldus suunatud oli, oleks
2-21-330 vaidlustanud kostja esindamiseks esindusõiguse olemasolu. Sellekohaseid etteheiteid ei ole pädev kostjale esitama hageja kui üürilepingute suhtes kõrvaline isik. Samal põhjusel ei ole kohtu hinnangul üürilepingute ülesütlemine tühine digitaalse allkirja puudumise tõttu.
41.VÕS § 13 lg 3 on sätetatud et kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Kostja märgib asjakohaselt, et praegusel juhul on üürilepingute lõpetamisest möödas ligi pool aastat, kuid selle aja jooksul ei ole üürnik tasunud kostjale üüri ega näidanud üles huvi ruumide kasutamise vastu. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et üürnik M OÜ oleks vastu vaielnud üürilepingute ülesütlemisele kostja poolt või nõudnud kostjalt vastava teate digitaalset allkirjastamist. Muuhulgas ka üürniku ja hageja kirjavahetuses (tl 10-12) ei ole üürnik kordagi ette heitnud üürilepingu lõpetamisel digitaalallkirja nõude eiramist. Seetõttu nõustub kohus kostjaga, et üürniku käitumisest võis kostja aru saada, et üürnik oli nõus lepingu lõpetamisega teistsuguses vormis isegi juhul, kui eeldada, et see oleks pidanud toimuma digitaalselt allkirjastatult.
42.Kohus ei nõustu hagejaga, justkui ei oleks üürilepingu ülesütlemise avaldus kehtiv, kuna üürnik ei kinnitanud ülesütlemisavalduse kättesaamist. Kohus on seisukohal, et üürilepingu ülesütlemise aeg VÕS § 306 lg 4 üürilepingu esimesel võimalusel ülesütlemise kontekstis ei sõltu sellest, millal üürnik kinnitab üürilepingu ülesütlemise teate kättesaamist. VÕS § 306 lg 4 märgitud üürilepingu ülesütlemise aja tuvastamiseks on oluline, millel üürileandja edastas üürnikule lepingu ülesütlemise teate. Lisaks eeltoodule ei ole käesolevas asjas esitatud mistahes tõendeid, nagu ei oleks üürnik üürilepingu ülesütlemise avaldust kätte saanud. Vastupidi, hageja ja üürniku kirjavahetusest (milles üürnik suhtleb samalt e-posti aadressilt, kuhu saadeti ka üürilepingu ülesütlemise teade) nähtub, et üürnik oli üürilepingu ülesütlemisest teadlik (tl 10-12). TsÜS § 69 lg 2 järgi on tahteavaldus kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. Eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Riigikohus on TsÜS § 69 lg 2 kohaldamisel selgitanud, et e-kiri on jõudnud saajani, kui see on saabunud saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse, kuid e-kiri on kätte saadud alles siis, kui saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Riigikohtu seisukoha järgi saab majandus- ja kutsetegevuses lugeda e-kirja kättesaaduks hiljemalt järgmisel päeval pärast e-kirja saabumist saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse (Riigikohtu 21. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12307, p 12; 24. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-15, p 18). Eelnevat arvestades saab ka käesolevas asjas lugeda, et üürnik sai üürilepingu lõpetamise teate kätte hiljemalt 07.10.2020.
43.Kuna kohus on eeltoodut arvestades seisukohal, et kostja on M OÜ-ga sõlmitud üürilepingud kehtivalt üles öelnud, lahendab kohus järgnevalt poolte vaidluse selles, kas kostjal oli õigus rakendada VÕS § 305 sätestatud üürileandja pandiõigust üüritud ruumides asunud hageja sõiduki CHATENET CH40 suhtes. VÕS § 305 lg 1 on sätestatud, et kinnisasja üürileandjal on üürilepingust tulenevate nõuete tagamiseks pandiõigus üüritud kinnisasjal asuvatele ja ruumi üürimisel selle sisustusse või kasutamise juurde kuuluvatele vallasasjadele ka siis, kui need ei ole üürileandja valduses. Pandiga on tagatud jooksva ja sellele eelneva aasta üüri nõuded, samuti hüvitisnõuded. Hageja ei vaidle vastu sellele, et kostjal tekkis pandiõigus hageja sõidukile alates selle toomisest kostjale kuuluvatesse ruumidesse, mida üüris M OÜ, kuid hageja leiab, et kostja pandiõigus vaidlusalusele sõidukile on lõppenud. Hageja arvates seetõttu lõppes kostja pandiõigus seetõttu, et kostja, saades teada, et sõiduauto kuulub hagejale, mitte aga üürnikule, ei öelnud üürilepingut esimesel võimalusel üles, kuigi omas alust üürilepingu ülesütlemiseks üürniku poolt üüri tasumisega viivitamise tõttu. Hageja tugineb VÕS § 305 lg 3, mille kohaselt üürileandja pandiõigusele eelnevad kolmanda isiku õigused asjadele, mille kohta üürileandja teadis või pidi teadma, et need asjad ei kuulu üürnikule. Hageja leiab, et kostja sai teada oma üürnikult, et
2-21-330 vaidlusalune sõiduk kuulub hagejale, mais 2020, mistõttu kostja pandiõigusele eelneb hageja omandiõigus vaidlusalusele sõidukile.
44.Kohtu hinnangul ei ole käesolevas asjas tõendatud, et kostja oleks saanud vaidlusaluse sõiduki hagejale kuulumisest teada juba 2020. aasta mais. Hageja tugineb hagi lisaks 3 ja 4 olevale 2020. aasta novembri e-kirjavahetusele hageja ja üürniku M OÜ vahel, kuid kohtu hinnangul ei tõenda nimetatud e-kirjavahetus, nagu oleks kostja juba 2020. aasta mais teadnud vaidlusaluse sõiduki kuulumisest hagejale. Nimetatud e-kirjavahetuses nähtuvalt on üürnik algselt viidanud aega täpsustamata, et on teavitanud üürileandjat sõiduki kuulumisest hagejale. Üürniku 11.11.2020 e-kirjast võib järeldada, et teavitamine on toimunud pigem pärast üürilepingu lõpetamist, sest üürnik viitab kostja teavitamisele sõiduki hagejale kuulumisest samaaegselt kostja teavitamisega sellest, et „kostjal ei ole õigust seda kinni hoida“ (tl 10). Asjas esitatud tõendite kohaselt on kostja on üürnikku esmakordselt teavitanud üürileandja pandiõiguse kasutamisest 23.09.2020 (tl 70) ja seejärel üürilepingu ülesütlemisel 06.10.2020 (tl 46). Hageja ja üürniku kirjavahetusest nähtuvalt pole üürniku vastused hagejat rahuldanud ja pärast korduvaid samalaadseid küsimusi leidis üürnik 17.11.2020 e-kirjas, et üürileandja olevat sõidukite pantimisest hagejale teadnud suve algusest, „kuskil mai kuust“ (tl 12). Hageja esindaja väidab 03.12.2020 e-kirjas väidetava üürnikupoolse teavitamise ajana hoopis „meie andmetel juuni algust“ (tl 14). Kohtu hinnangul on üürniku eelmainitud e-kirja teel antud selgitused hagejale liialt ebamäärased ja vastuolulised ning kohus ei pea võimalikuks lugeda nende alusel tuvastatuks kostja teadlikkust vaidlusaluse sõiduki hagejale kuulumisest juba enne üürilepingute ülesütlemist.
45.Kostja on asjakohaselt viidanud, et kostja ei ole hageja ja üürniku vahelise e-kirjavahetuse osapooleks ning see on toimunud ligi pool aastat pärast seda, kui kostja sai hageja väitel teada, et üürnik ei ole sõiduki omanik. Antud e-kirjavahetuse pidamise ajaks oli üürileping juba üles öeldud. Kostja on põhjendatult viidanud ka sellele, et üürnik M OÜ on juriidiline isik, kelle põhitegevuseks on mh sõiduautode ja väikebusside müük (aga samuti ka muud mootorsõidukite hulgi- ja jaemüük ning remont, vt tl 47-49), mistõttu võis kostja eeldada vaidlusaluse sõiduki kuulumist üürnikule. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et üürnik oleks informeerinud kostjat vaidlusaluse sõiduki kuulumisest hagejale üürilepingute p-s 16.2. (tl 38, tl 43 pöördel) ettenähtud korras. Üürniku informeerimiskohustust kostja suhtes ei saa asendada üürniku ja hageja e-kirjavahetus pärast üürilepingute ülesütlemist. Kuna hageja pole tõendanud, et kostja teadnuks vaidlusaluse sõiduki üüripinnale toomise ajal, et sõiduk ei kuulu üürnikule, siis tuleb lugeda, et kostjal tekkis sõiduki suhtes VÕS § 305 lg 1 järgne üürileandja pandiõigus. Riigikohus on oma 20.12.2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-127-11 p-s 10 selgitanud, et üürileandja pandiõigus tekib asjade üürileantud ruumi toomisega ning pandiõiguse tekkimine ei eelda sissenõutavate nõuete olemasolu.
46.Asjas esitatud tõendite kohaselt saatis hageja kostjale esmakordselt kirja, milles viitab endale kui vaidlusaluse sõiduki omanikule, alles 25.09.2020 (tl 55). Ametliku nõude vaidlusaluse sõiduki väljaandmiseks esitas hageja 03.11.2020 (tl 6-7). Kohtu poolt tuvastatud asjaolude kohaselt ei olnud kostja 25.09.2020 seisuga veel üürilepinguid lõpetanud, kuid oli andnud üürnikule täiendava tähtaja 7 päeva üüri- ja kommunaalarvet tasumiseks ning hoiatanud, et kui arved on 7 päeva möödudes jätkuvalt tasumata, rakendab kostja pandiõigust üüritud pindadel asuvatele asjadele (vt tl 70). Tuvastatud asjaoludel ütles kostja üürilepingud üles 06.10.2020 (TL 46). Ilmselgelt väär on hageja väide, justkui saanuks hageja teada üürilepingute ülesütlemisest alles käimasoleva kohtumenetluse käigus. Hageja esitas käesolevas asjas hagi 09.01.2021, kuid nii hagile lisatud 03.11.2020 pretensioonist kostjale (tl 6-9) kui ka hagile lisatud hageja ja üürniku kirjavahetusest (tl 10-12) nähtub, et hageja oli teadlik üürilepingu ülesütlemisest juba hiljemalt 2020. aasta novembri alguseks.
47.Kohus on seisukohal, et kostja kui üürileandja pandiõigus vaidlusaluse sõiduki suhtes ei lõppenud 25.09.2020, vaatamata sellele, et nimetatud päeval sai kostja teada, et vaidlusalune
2-21-330 sõiduk ei kuulu üürnikule. VÕS § 306 lg 4 kohaselt lõpeb üürileandja pandiõigus asjadele, kui üürileandja saab üürilepingu kehtivusajal teada, et üürniku poolt ruumi toodud asjad ei kuulu üürnikule, ja ei ütle üürilepingut esimesel võimalusel üles. Kohus nõustub kostjaga, et antud juhul on kostja üürilepingud üles öelnud esimesel võimalusel pärast seda, kui ta sai teada, et vaidlusalune sõiduk üürnikule ei kuulu. Riigikohus on oma 15.01.2015 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-118-14 p-s 23 selgitanud, et VÕS § 306 lg 4 kohaldamiseks ei ole alust, kui üürileandja annab üürnikule üürivõlgnevuse likvideerimiseks täiendava tähtaja, kuigi kostja oleks saanud üürilepingu üles öelda ka veidi varem. VÕS § 306 lg 4 eesmärk on välistada üürileandja pandiõigus siis, kui üürileandja jätab mingi ülesütlemisvõimaluse kasutamata, mitte aga see, et üürileandja ei võiks anda üürnikule rikkumise lõpetamiseks veidi pikemat tähtaega.
48.Kohus leiab eelnevat arvestades, et ka käesolevas asjas ei välistanud kostja poolt 23.09.2020 üürnikule antud täiendav tähtaeg rikkumise kõrvaldamiseks üürileandja pandiõigust, sest kostja ei jätnud üürilepingute ülesütlemisvõimalust kasutamata. Vastupidi, kuna üürnik oma rikkumisi ei kõrvaldanud ja võlgnevust ei tasunud, siis ütles kostja pärast täiendava tähtaja möödumist üürilepingud 06.10.2020 üles. Kohtu hinnangul tuleb kostja poolset 06.10.2020 üürilepingute ülesütlemise teadet lugeda VÕS § 306 lg 4 tähenduses esimese võimaluse kasutamiseks üürilepingute ülesütlemiseks ning seetõttu kostja pandiõigus vaidlusalusele sõidukile ei lõppenud. Hageja väide, justkui oleks kostja jätnud kasutamata esimese võimaluse üürilepingute ülesütlemiseks pärast sõiduki üürnikule mittekuulumisest teadasaamist, on paljasõnaline. Kohus nõustub kostjaga, et ainuüksi asjaolu, et üüripinnale toodud sõiduk ei kuulu üürnikule, ei andnud kostjale õigust üürilepingute ülesütlemiseks.
49.Arvestades eeltoodud kohtu poolt tuvastatud asjaolusid, on kohus seisukohal, et antud juhul tekkis kostjal hagejale kuuluva sõiduki suhtes üürileandja pandiõigus VÕS § 305 lg 1 järgi ning antud pandiõigus ei lõppenud VÕS § 306 alusel. Seetõttu tuleb hagiavaldus vaidlusaluse sõiduki väljaandmiseks või selle väärtuse hüvitamiseks jätta täies ulatuses rahuldamata. Kohus ei hinda eelnevalt käsitlemata poolte muid väiteid ja tõendeid, sest need ei ole asja õigeks lahendamiseks olulised ega muudaks kohtu lõppjäreldust hagi rahuldamata jätmise osas. Kuigi kohus andis 03.03.2021 pooltele võimaluse avaldada oma seisukoht, kas hageja nõuab sõiduki väljaandmist või selle väärtuse hüvitamist ehk kas hagi rahuldamise korral oleks sõiduki tagastamine võimatu või mitte (tl 56), ei ole pooled selles osas seisukohta avaldanud. Samuti jättis hageja tähelepanuta kohtu selgituse, et juhul, kui poolte vahel on vaidlus sõiduki turuhinna üle (hageja näidatud 9000 eurot), siis peab hageja sõiduki turuväärtust ka tõendama. Kuna hagi jääb rahuldamata, siis ei oma eelnimetatud küsimustes poolte seisukoha ja tõendite esitamata jätmine siiski tähtsust.
50.Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi jääb rahuldamata, siis jätab kohus tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 menetluskulud hageja kanda.
51.Kostja palub määrata kindlaks ning mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas 1159,17 eurot. Kostja esitas menetluskulude nimekirja, kus toob välja kulud lepingulisele esindajale summas 1159,17 eurot (ilma käibemaksuta) vastavalt lepingulise esindaja tööaruandele. Kostja lepinguline esindaja on kostjale osutanud käesolevas menetluses õigusabi kokku ajalises mahus 8 h ja 55 minutit, tunnihinnaga 130 eurot. Hageja vaidles kostja menetluskulude suurusele vastu. Hageja leidis, et osa kostja poolt kantud menetluskuludest ei olnud vajalik ega põhjendatud. Kõik kostja poolt kantud lepingulise esindaja kulud, mis on seotud kompromissiläbirääkimiste ja suhtlemisega hageja esindajaga, ei olnud hageja hinnangul vajalikud. Samuti leiab hageja, et menetluskulude kindlaksmääramise avalduse koostamine ja selle kohtule esitamine on ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja need saab kohtule esitada menetlusosaline ise ilma lepingulise esindajata. Arvestades ülaltoodut vaidleb hageja kostja menetluskuludele vastu summas 282,1 eurot ja peab põhjendatuks vaid need menetluskulud, mida kostja kandis seoses
52.TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Tunnihinna ja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata iga kohtuasja raames eraldiseisvalt (vt Riigikohtu 11.02.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14 p 14). Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks menetluskulude nimekirja või kohtutoimiku materjalide põhjal. TsMS § 175 lg 1 esimese lause kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja keerukust hinnates ja millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt Riigikohtu üldkogu 02.05.2017 otsus nr 3-2-1-134-16, p 56).
53.Kohus leiab, et kostja lepingulise esindaja tunnitasu 130 eurot/h ilma käibemaksuta on mõistliku suurusega. Samas on kostja lepingulise esindaja ajakulu kokku 8 h ja 55 minutit osaliselt ebavajalik. Kostja lepinguline esindaja on esitanud oma menetlusdokumentides ebavajalikke kordusi. Arvestades hageja vastuväiteid, peab kohus ülemääraseks ka kostja lepingulise esindaja ajakulu seoses kompromissiläbirääkimistega. Kohus on seisukohal, et kostja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu käesolevas menetluses ei ületa kokku 7 h, mis kohtu poolt mõistlikuks peetud tunnitasu määra 130 eurot arvestades vastab summale 910 eurot. Selline ajakulu on sarnane hageja esindaja ajakuluga käesolevas menetluses. Ebaõige on aga hageja arusaam, nagu ei kuuluks menetluskuluna hüvitamisele menetluskulude nimekirja koostamine. Riigikohus selgitas 27.05.2020 määruses nr 2-18-7550 p-s 15, et menetluskulude nimekirja ja avalduse koostamise ning nende dokumentide esitamise kulud, samuti vastaspoole menetluskulude kohta seisukoha koostamise ning esitamise kulud (s.o menetluskulude kindlaksmääramise toimingute kulud) on TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalikud kulud. Kokkuvõttes määrab kohus kostja põhjendatud ja vajalike menetluskuludena kindlaks summa 910 euro ja mõistab nimetatud summa hagejalt kostja kasuks välja. Kostja taotlus menetluskulude hüvitamiseks jääb rahuldamata summas 249,17 eurot (taotletud summa 1159,17 eurot – kohtu poolt väljamõistetud summa 910 eurot).
54.Vastavalt kostja taotlusele märgib kohus TsMS § 177 lõike 4 alusel, et hageja poolt kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (910 eurot) tuleb hagejal tasuda kostjale käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kuna menetluskulud jäävad hageja kanda, siis puudub kohtul vajadus käesoleva kohtuotsusega kindlaks määrata hageja menetluskulude rahalist suurust.
55.Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.