Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest
Määruse tegemise koht ja aeg
18. märts 2021, Tartu
Tsiviilasja number
2-20-17850
Tsiviilasi
A.A. hagi B.B. vastu korteriomandi vaidlustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 13. jaanuari 2021. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A.A. määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
kirjalik menetlus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja (määruskaebuse esitaja): A.A. (isikukood
XXXXXXXXXXX)
Kostja: B.B. (isikukood XXXXXXXXXXX)
RESOLUTSIOON
1.Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 13. jaanuari 2021. a määrus muutmata.
2.Määruskaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulud jätta hageja A.A. kanda. Kostjal B.B.l määruskaebuse menetlemisel hüvitatavaid menetluskulusid ei ole.
Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse
kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.A.A. (hageja) esitas 3. detsembril 2020 Tartu Maakohtule hagiavalduse B.B. (kostja) vastu, milles palus tuvastada, et kinnistusraamatu andmetel kostjale kuuluv X aadressil X asuv korteriomand (korter) on tegelikult hageja, kostja ja nende venna (C.C.) pärimisjärgne ühisomand. Hageja leidis, et nimetatud korter kuulus hageja, kostja ja C.C. vanematele, kellelt lapsed korteri pärisid. Ei ole teada, millistele dokumentidele tuginedes on kostja saanud korteri ainuomanikuks. See ei olnud kindlasti vanemate vaba tahe.
2.Maakohus jättis hagi 17. detsembri 2020. a määrusega käiguta ning andis hagejale tähtaja 14 päeva määruse kättetoimetamisest alates enda ja kostja isikukoodi või sünniaja märkimiseks, avalduse täiendamiseks, tõendite esitamiseks, hagi hinna märkimiseks ja riigilõivu tasumiseks. Määrus toimetati hagejale E-toimiku infosüsteemi kaudu kätte
17.detsembril 2020.
3.Hageja kõrvaldas maakohtu määruses osutatud puudused 22. detsembri 2020. a menetlusdokumendis. Hageja märkis samuti, et soovib saada korteri müügilepingu pooleks ning ta on nõus võtma enda kanda ka kaasnevad kohustused. Juba lepingu sõlmimisel tulnuks kaasata kõik huvitatud isikud, st tulevased pärijad. Seda ei tehtud.
MAAKOHTU SEISUKOHT
4.Maakohus jättis 13. jaanuari 2021. a määrusega hagi menetlusse võtmata ning menetluskulud hageja kanda. Määruse põhjenduste kohaselt jättis maakohus hagi menetlusse võtmata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p 1 alusel. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) 5. peatükk, mis reguleerib tehingute kehtetust ja tühistamist, ei näe hagejale kui kolmandale isikule ette õigust nõuda lepingu tühistamist või muutmist temale sobival viisil. Kui enne pärandi avanemist on vara kehtivalt võõrandatud, ei kuulu see vara enam pärandvarasse, ka mitte juhul, kui võimalik pärija vara võõrandamisest ei teadnud. Ka ei ole asjakohane hageja väide, et lepingu sõlmimisel tulnuks kaasata tehingusse hageja ja hageja vend kui võimalikud pärijad. Hageja ei esitanud tõendeid selle kohta, et hageja vanemad oleksid tehingu tegemise ajal olnud piiratud teovõimega või kohustatud hagejat üleval pidama. Ei piisa üksnes hageja enda kahtlustest, et selline tehing ei olnud vanemate vaba tahe.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Hageja palub 28. jaanuari 2021. a määruskaebuses mitte arvestada vaidlusalust lepingut korteriomandit määrava dokumendina, võõrandada kostjalt kui pärimiskõlbmatult isikult korteri ainuomand ja anda korter selle seadusjärgsete pärijate, s.o hageja ja C.C., ühisomandisse.
6.Määruskaebuse põhjenduste kohaselt pole hageja taotlenud enda ja venna lisamist enda vanemate D.D. ja E.E. ning kostja ja Aktsiaseltsi Eesti Krediidipank (Krediidipank) vahel sõlmitud lepingusse, nagu on ekslikult leidnud maakohus. Hageja tegelik nõue on võõrandada kostja korteriomand ja anda korter üle õigusjärgsete omanike, korteri eelmiste omanike (D.D. ja E.E.) seadusjärgsete pärijate, hageja ja hageja venna, omandisse. Leping, mille alusel on kostja kinnistusraamatusse kantud kui korteri ainuomanik, ei ole mõistuspärane ja annab alust kahelda hageja vanemate teovõimes. Lepingus sisaldub korraga kolm tehingut – hüpoteeklaen, millega on kas kustutatud või refinantseeritud eelmine C.C. nimel Krediidipangast võetud laen, uus laen, mida lepingus nimetatakse hüpoteegi suurendamiseks, ning korteri müük. Leping rikub hageja ja tema venna kui seadusjärgsete pärijate õigusi. Vanemate allkirjad ei väljendanud nende vaba tahet. Lepingu tegelik eesmärk oli võtta laenu Krediidipangast, ainsa pereliikmena oli laenukõlbulik kostja. Hagejale jääb arusaamatuks, miks oli vaja laenulepingust teha korteri müügileping. Korter on hageja vanemate pärandvara. Kostja on ära kasutanud olukorda, et tema ainsana oli suuteline sõlmima pangaga laenulepingut ning on pärandvara ise ümber jaganud. Leping ei vasta korteri soetamise lepingule, sest selles puudub omafinantseering. Ei ole reaalne, et pärandaja müüb pärandit pärijale. Vanemad kirjutasid sundseisus alla neile kahjulikule lepingule. Lepingu tõestanud notar kinnitas hagejale, et hüpoteeklaenude vormistamine müügilepingutena oli lepingu sõlmimise ajal tavaks. Kostja on pärimiskõlbmatu isik pärimisseaduse (PärS) § 6 lg 1 p-de 2 ja 3 järgi.
7.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ning saatis TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks või muutmiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata.
9.Ringkonnakohus järgib maakohtu määruse põhjendusi ega pea TsMS § 659 ja § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata. Vastusena hageja määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist.
9.1.Hageja on asjas esitatud menetlusdokumentides oma nõudeid erinevalt sõnastanud, kuid hageja väidetest järelduvalt on hagiga taotletavaks eesmärgiks muudatuste tegemine hageja vanemate D.D. ja E.E. ning kostja ja Krediidipanga vahel 17. oktoobril 2005 sõlmitud
lepingusse, samuti Tartus aadressil X asuva korteri osas omanikukande muudatuste tegemine kinnistusraamatus.
9.2.Ringkonnakohus märgib, et hageja soovitud muudatuste tegemiseks 17. oktoobril 2005 sõlmitud lepingus puudub õiguslik alus, nagu on õigesti leidnud ka maakohus. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega.
9.3.TsMS § 3 lg 1 järgi menetleb kohus tsiviilasja üldjuhul üksnes juhul, kui isik pöördub kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse kaitseks ning TsMS § 368 lg 1 kohaselt võib isik esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks juhul, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Kui hageja hinnangul ei vasta kinnistusraamatu kanne korteri omaniku (omanike) kohta tegelikule õiguslikule olukorrale, peaks hageja esitama ebaõige kande parandamise nõude asjaõigusseaduse (AÕS) § 65 lg 1 alusel ning paluma asendada kostja nõusolek kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 1 mõttes kinnistusraamatust tema kui omaniku kohta tehtud kande kustutamiseks. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole maakohus eelmärgitut hagejale selgitanud, kuid samas ei ole hageja poolt välja toodud asjaoludel alust arvata, et AÕS § 65 lg 1 nõude esitamise korral võiks see olla õiguslikult perspektiivne. Hagi alusena esitatud asjaoludest ei nähtu, et kinnistusraamatu omanikukanne võiks olla ebaõige (st omanikuna kinnistusraamatusse kantud isik ei ole materiaalõiguslikult omanik) ning korteri ühe omanikuna tuleks kinnistusraamatusse kanda hageja. Asja materjalidest nähtuvalt leiab hageja, et hageja vanemate D.D. ja E.E. (müüjad) ning kostja (ostja) ja Krediidipanga (hüpoteegipidaja) vahel 17. oktoobril 2005 sõlmitud leping, millega D.D. ja E.E. müüsid korteri kostjale (hageja õele), on tühine või see tuleb tühistada. Hageja peamine väide on see, et vanemad olid müügilepingut sõlmides sundseisus, vastasel juhul poleks perekonnal olnud võimalik pangast laenu saada. Samas oli laen vajalik sõiduauto soetamiseks. Ringkonnakohus märgib, et sellel, mis ajendas D.D.d ja E.E.d korteri müügilepingut sõlmima, ei ole lepingu kehtivuse seisukohalt tähtsust. Olulise eksimuse või pettuse mõjul tehtud tehingu saab tehingu pool tühistada ning sellisel juhul on tehing algusest peale kehtetu (TsÜS § 90 lg 1). Tehingu tühistamine toimub avalduse tegemisega teisele poolele (TsÜS § 98 lg 1). Käesoleval juhul ei ole hageja müüjate eksimusele (TsÜS § 92) ega kostja poolsele pettusele (TsÜS § 94) viitavaid asjaolusid välja toonud. Asjaolu, et hagejale ei tundu müügilepingu sõlmimine tagantjärele õiglane või mõistuspärane, ei muuda lepingut tühiseks ega anna alust selle tühistamiseks. Kuivõrd hageja vanemad oma eluajal korteri kehtivalt võõrandasid, ei kuulunud see nende pärandvarasse ning alusetud on hageja väited, et korteri võõrandamisega on rikkunud seadusjärgsete pärijate õigusi. Kui korteriomand ei kuulunud vanemate surma hetkel vanematele, ei siis (seadusjärgsetel) pärijatel sellele õigusi ei ole. Seega on hageja hetkel üritanud maksma panna õigust, mida tal hagis esitatud asjaoludel ei ole, ning hagi menetlusse võtmisest keeldumine TsMS § 371 lg 2 alusel oli seaduslik. Vaidlustatud määruse tühistamiseks puudub alus.
9.4.Määruskaebuses on hageja mh väitnud, et kostja on pärimiskõlbmatu PärS § 6 lg 1 pde 2 ja 3 järgi. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, milline võiks olla kostja väidetava pärimiskõlbmatuse õiguslik tähtsus käesolevas asjas. Hageja ei ole välja toonud, et kostja sai korteri omanikuks pärimise teel.
10.Ringkonnakohus märgib, et 17. detsembri 2020. a määruses ei ole maakohus palunud hagejal enda subjektiivsete õiguste rikkumist ja õiguslikku huvi täiendavalt põhjendada, kuid määruskaebuse väidetest ei nähtu, et see minetus iseenesest võinuks põhjustada hagi ebaõige menetlusse võtmisest keeldumise.
11.Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, jäävad määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud hageja (määruskaebuse esitaja) kanda (TsMS § 171 lg 1). Kostja ei ole määruskaebuse menetlemisel toiminguid teinud, mistõttu kostjal hüvitatavaid menetluskulud puuduvad.
(allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi
(allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.