Täitmine › Kaebus täituri tegevuse(tuse) peale täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumise peale

17.11.2020 saatis kohtutäitur allkirjastatud otsuse. Avaldaja leidis, et kohtutäituri arestimisakt ei tugine seadusele ning see rikub tema seadusega garanteeritud õigusi. Kohtutäitur on teinud meelevaldseid oletusi, kui eeldas, et arvestuslik miinimum ja ülalpeetavate mittearestitav sissetulek on tagatud teises töökohas. Kohtutäitur ei saa tuletada täitedokumendis sätestamata kohustusi ja õigusi ega ka lahendada mis tahes materiaalõiguslikke küsimusi. Sama põhimõte kehtib ka riigivõimu teostava (olgugi, et eraõiguslikust isikust) kohtutäituri suhtes arestimisaktide koostamisel. Täiendavas seisukohas teatas avaldaja, et seadus ei sätesta ühtegi kohtutäituri kaalutlusotsuse võimalust antud küsimuses. Ei ole mitte ainsat seaduse sätet, mis algaks sõnadega „Juhul, kui võlgnik saab töötasu mitmest kohast...“ ning kohtutäituril puudub õigus ka selle olukorra suvaliseks lahendamiseks. Seadus sätestab selgelt, millistele tingimustele peab igale tööandjale saadetud arestimisakt vastama. Ärakuulamisel jäi avaldaja kirjalikult esitatud seisukoha juurde. Avaldaja leidis, et seaduses ei ole kirjas, et sissetulekuna käsitletakse töötasusid, seaduse on kirjas ainuses ”töötasu”. Seega peab täitur iga saadava töötasu puhul arvestama mittearestitava osaga. Võlgnikul peab olema võimalus töötada mitmel kohal, et suuta tasuda oma muid kohustusi, mis ei ole täitmisel. Võlgnik kinnitas, et tema sissetulek ei laeku tema kontole, sest täitur on need arestinud- on tülikas iga kord avaldus esitada, et saada kontot kasutada. Puudutatud isiku seisukoht Kohtutäitur selgitas, et täiteasi 047/2019/374 on 05.04.2019 algatatud Pärnu Maakohtu 03.04.2019 maksekäsu 2-19-102962/6 ja AS SEB Pank avalduse alusel võlgnevuse 4820,32 euro sissenõudmiseks. Täitemenetluses on lisandunud menetluse alustamistasu 36 eurot ja kohtutäituri põhitasu 684 eurot ja täitekulu 0,86 eurot. Sissenõudja nõuet on rahuldatud 217,71 eurot, täitemenetluse kulu ja kohtutäituri tasu 32,55 eurot. Tööandjale AS G4S Eesti on antud 05.06.2019 korraldus arestida võlgniku sissetulek selliselt, et võlgnikule oleks tagatud võlgniku kahe ülalpeetava mittearestitav summa ja võlgniku arvestuslik elatusmiinimum. AS-lt G4S Eesti laekus 06.11.2020 135.26 eurot. 04.11.2020 arestis täitur võlgniku sissetuleku ka tema teise tööandja, Estonian Plywood AS, juures. Sel ajal ei olnud võlgniku töösuhe AS-ga G4S Eesti lõppenud. 02.12.2020 teatas Estonian Plywood AS, et maksis Axxxx Rxxxxxxx 27.11.2020 välja lepingulist tasu 215,94 eurot ja kandis kohtutäituri kontole täiteasjas 431,87 eurot. Seega on võlgnik saanud novembris 2020 sissetulekut mõlema tööandja juures. Kohtutäitur leidis, et lisasissetuleku saamisel puudub võlgnikul õigus saada ühes kuus ettenähtud mittearestitavat summat korduvalt. Seega puudub võlgnikul õigus nõuda mittearestitavat summat mitmekordselt, mida võlgnik on kaebuse esitamisel soovinud. Võlgniku kaebus tuleb jätta rahuldamata. Täiendavas vastuväites kordas puudutatud isik, et võlgnikul puudub õigus saada mitmekordselt mittearestitavat summat. Kohtumääruse põhjendused Kohus leiab, et avaldus tuleb jätta rahuldamata. Puudub vaidlus, et avaldaja suhtes viiakse läbi täitemenetlust maksekäsuasjas 2-19-102962 Pärnu Maakohtu 03.04.2019 määruse täitmiseks. Täiteasja number on 047/2019/374 ja seda menetleb kohtutäitur Ivi Kalmet. Samuti puudub vaidlus, et kohtutäitur on nõude täitmiseks 05.06.2019 koostanud sissetuleku arestimise akti (t lk 18), mille kohaselt oli avaldaja tööandja G4S Eesti AS kohustatud tegema

võlgniku töötasult kinnipidamisi nii, et võlgnikule oleks tagatud võlgniku arvestuslik elatusmiinimum ja võlgniku kahe ülalpeetava kohta mittearestitav summa. Samuti puudub vaidlus, et 04.11.2020 koostas kohtutäitur teise sissetuleku arestimise akti (t lk 22). Selles aktis määras kohtutäitur, et tööandja Estonian Plywood AS peab tegema kinnipidamisi töötasust 2/3 ulatuses, sest arvestuslik miinimum ja ülalpeetavate mittearestitav osa on tagatud teises töökohas. Samuti puudub vaidlus, et võlgnikul oli 04.11.2020 arestimisakti koostamise ajal kaks töökohta ja ta sai sissetulekut mõlemast töökohast. Kaebuse esitaja oli seisukohal, et kohtutäitur peab sissetulekut arestides igas võlgniku töökohas arvestama ka võlgniku enda ja tema ülalpeetavatale arvestatava mittearestitava sissetuleku osaga. Vaidluse sisuks on võlgniku ja täituri erinev käsitlus sellest, mis on sissetulek. TMS § 130 lg 11 sätestab: sissetulekuks loetakse eelkõige võlgniku töötasu või muud sellesarnast tasu, päevaraha, konkurentsist hoidumise tasu, intellektuaalse omandi üleandmisest või kasutada andmisest saadavat tasu, pensioni, dividende ning kaupa, teenust, loonustasu või rahaliselt hinnatavat soodustust, mida isik on saanud seoses töö- või teenistussuhtega, juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmeks olekuga või pikaajalise lepingulise suhtega. Kohus leiab, et võlgniku arvamus nagu oleks iga töötasu eraldiseisev sissetulek, ei vasta kehtivale õigusele. Töötasu on oma olemuselt töötaja nõudeõigus tööandja vastu tasu saamiseks nii nagu teenustasu on nõudeõigus töövõtulepingust saadavale tasule ja pension on nõudeõigus seaduse alusel määratava väljamakse saamisele (riiklik pension) või siis lepingu alusel makstavale väljamaksele (kogumispensioni väljamakse puhul) ja juhatuse liikme tasu on nõue äriühingu vastu lähtudes juhatuse liikme lepingust. See tähendab, et kõik isikul saada olevad sissetulekud on oma olemuselt nõuded kellegi vastu, nende nõuete õiguslikud alused võivad olla erinevad- need on varalised õigused. Sissetulekuks on isikule kuuluvate nõudeõiguste kogum ükskõik millisel alusel. Seega käsitletakse kõiki ühe isiku nõudeid ükskõik kelle vastu ühe sissetulekuna: seda ka siis kui isik saab töötasu mitmest kohast, lisaks veel toetusi, pensione, dividende, juhatuse liikme tasu jne. TMS § 131 sätestab sissetulekute liigid, millele ei saa sissenõuet pöörata ja § 132 sätestab reeglid, mis tagavad võlgnikule sissetuleku osa, et rahuldada oma elementaarseid vajadusi , st sissetuleku osa, mis võlgnikule peab täitemenetluses endale kasutada jääma. Riigikohus on selgitanud, et võlgnikule peab jääma sissetulek tema minimaalsete vajaduste rahuldamiseks. TMS § 132 lg 1 annab üldreegli, et sissetulekut ei arestita, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Sama paragrahvi lg 11-3 annavad veel täiendavad juhised. Seejuures kehtivad nimetatud sättes antud reeglid sissetuleku, mille sisu on sätestatud § 130, kohta. Nagu kohus eelpool selgitas, võib sissetulek koosneda erinevatest komponentidest, mida arvestamisel vaadeldakse kui üht tervikut (erinevate nõudeõiguste kogum). Seega rakendatakse ka TSMS § 132 sätteid võlgniku sisstuleku kui ühe kogumi suhtes tervikuna. Eeltoodust tulenevalt kohaldatakse TsMS § 132 sätestatud reeglistikku ühel korral iga võlgniku suhtes. Seda olenemata sellest, mitmest eri komponendist või lähteallikast tema sissetulek kujuneb. Antud juhul on võlgniku puhul 05.06.2019.a arestimise aktis arvestatud nii asjaoluga, et tal on 2 ülalpeetavat (TMS § 132 lg 2) kui ka tema enda suhtes ette nähtud mittearestitavat osa (TMS § 132 lg 1 ja 12). Täitur on sellega järginud TMS § 133 lg 1 esimest lauset. Arvutuse

valemit on täitur selgitanud võlgniku tööandja raamatupidajale 02.-03.11.2020 meilivahetuses (t lk 20-21). Võlgnik viitas kaebuses, et täitur peab menetluses juhinduma formaliseerituse põhimõttest ja ta puudub iseseisev kaalutusõigus. Seda täitur ongi teinud: ta on teinud kindlaks, et võlgnikul on 2020.a oktoobris kaks töökohta ja seega ka saada sissetulek kahest töökohast; kuna ühte töökohta esitatud sissetuleku arestimise aktis on ta TMS § 132 sätestatud arestimise piiranguid juba rakendanud, siis hiljem koostatud aktis ta neid enam rakendama ei pea. 04.11.2020 sissetuleku arestimise aktist nähtub, et kohaldatud on vaid TMS § 132 lg 3 piirangut, st arestitud on 2/3 selle tööandja juures makstavast sissetulekust. Kohus selgitab, et olukorras, kus võlgnik saab sissetuleku kahest eri kohast ja esimeses, kus tuleb arvesse võtta ka mittearestitavat sissetulekut, see sissetulek nende piirmääradeni ei küüni, on võlgnikul endal õigus esitada täiturile avaldus, et vabastada arestist osa teise töö(teenistus-)koha sissetulekust- TMS § 132 lg 1 teine lause. Käesolevas menetluses oli võlgnikule siiski tagatud mittearestiavad summad juba n.ö esimese tööandaja juures ja mingit rikkumist kohus selles osas ei tuvastanud. Eeltoodu tõttu tuleb kaebus jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus TsMS § 172 lg 1 sätestab, et hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. TsMS § 172 lg 10 järgi kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse kohtule esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu kannab menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti. Ilmselgelt on kaebus esitatud selle esitaja huvides ja kuigi kohus seda ei rahulda, on menetlus siiski toimunud tema huvides. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kõik menetluskulud kaebuse esitaja kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.