Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus XX paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 13. jaanuari 2021 määrus esialgse õiguskaitse rakendamise kohta
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik XX määruskaebus Menetlusosalised ja nende Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti (registrikood 90006399) esindajad ringkonnakohtus
Regionaalhaigla
Puudutatud isik XX (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaadi abi Raivo Bergson Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 13. jaanuari 2021 määrus muutmata.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Määruskaebuse menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest alates. Määruskaebuse võib esitada isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa või temaga koos elav muu pereliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed, ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust (TsMS § 543). Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline
taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD
1.Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) psühhiaatriakliiniku valvearst esitas 11.01.2021 Harju Maakohtule taotluse XX (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse rakendamiseks ja tema paigutamiseks psühhiaatriahaiglasse tahtest olenematu ravi jätkamiseks üle 48 tunni. Avaldaja taotles puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse rakendamist, selle pikendamist 40 päevani ning luba kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 40 päeva vältel arvestades tahtest olenematu ravi otsusest. Isiku suhtes alustati tahtest olenematut ravi alates 10.01.2021 kell 21:50.
2.Psühhiaatrite arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske paranoidne skisofreenia (episoodiline, süveneva defektiga). Tema reaalsustaju on tugevalt häirunud, kogu tema käitumine lähtub psühhootilistest ajenditest, isik on ettearvamatu ning ohustab ennast ja ümbritsevaid. Oma seisundist lähtuvalt ei ole isik võimeline mõistma ravivajadust ega juhtima oma käitumist. Puudutatud isik viibib psühhiaatriakliinikus ravil juba viiendat korda. Seekord toodi isik haiglasse politsei ja kiirabiga. Puudutatud isik tahtis võõrast autot vahetada oma arvuti vastu. Kui tehing ei õnnestunud, hakkas vastu autot sülitama, segast juttu rääkima ning hirmunud autos istujad kutsusid politsei. Puudutatud isik ründas politseid, hammustas ja lämmatas neid ning politsei oli sunnitud kasutama pipragaasi. Valvetoas oli isik segase mõttekäiguga. Puudutatud isiku seisund ei ole paranenud. Isik on väga halva kontaktiga. Puudutatud isik avaldas, et on korduvalt tahtnud elust lahkuda. Puudutatud isik ei saa ravivajadusest aru.
3.Maakohus andis puudutatud isikule riigi õigusabi, kuulas puudutatud isiku ja tema raviarsti ära ning küsis esindaja arvamust. Raviarsti hinnangul esinevad puudutatud isikul kuulmispetted, isikul on olnud enesetapu mõtteid ning ta ei saa oma haigusest aru. Esindaja toetas tahtevastase ravi kohaldamist. Maakohus rakendas 11.01.2021 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset alates 10.01.2021 kuni 14.01.2021 koos vajadusel tahtevastase ravimite manustamisega.
4.12.02.2021 teavitas puudutatud isiku raviarst kohut sellest, et puudutatud isik ei ole piisavalt paranenud, ta vajab jätkuvalt haiglaravi ning ravimite võtmise jälgimist. Väljaspool haiglat võib isik oma psüühikahäire tõttu muutuda endale või ümbritsevatele isikutele ohtlikuks.
MAAKOHTU MÄÄRUS
5.Harju Maakohus pikendas 13.01.2021 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset 40 päevani, paigutas puudutatud isiku psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega kuni 19.02.2021 või mõne nimetatud tähtpäevale eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla on teinud otsuse tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamiseks. Lisaks kohaldas maakohus puudutatud isiku suhtes psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi, sealhulgas vajadusel tahtevastast ravimite manustamist.
6.Maakohus tugines psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1, § 13 lõigetele 1 ja 2, tsiviilkohtumenetluse seadusitku (TsMS) § 531 lg-le 1, § 534 lg-le 5. Kohtule esitatud arsti arvamusest nähtub, et puudutatud isikul on raske paranoidne skisofreenia (episoodiline, süveneva defektiga F20.01). Puudutatud isiku reaalsustaju on tugevalt häirunud, kogu tema käitumine lähtub psühhootilistest ajendistest, on ettearvamatu ning ohustab ennast ja ümbritsevaid. Oma seisundist lähtuvalt pole isik võimeline mõistma ravivajadust ega juhtima oma käitumist.
7.Maakohus kuulas puudutatud isiku 11.01.20201 ära. Puudutatud isik avaldas, et tunneb ennast viimasel ajal hästi ja negatiivseid mõtteid pole olnud. Isik avaldas, et tal on olnud enesetapu mõtteid. Ka ärakuulamise ajal küsis puudutatud isik, kas keegi kuulab vestlust pealt. Politseiga seonduvalt selgitas, et politsei käitus agressiivselt ning tema kaitses ennast.
8.Maakohus asus seisukohale, et pärast 11.01.2021 määrusega esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamist ei ole puudutatud isiku seisund paranenud, mistõttu esinevad eeldused õiguskaitse pikendamiseks. Puudutatud isikul esineb jätkuvalt raske psüühikahäire, millest tulenevalt ei suuda isik adekvaatselt hinnata enda tervislikku seisundit, käitumise tagajärgi ega ravivajadust. Tema käitumine on ebaadekvaatne ning ravita ja tavapärases keskkonnas võib ta olla väljaspool haiglat oma ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega ohtlik iseendale ja teistele. Puudutatud isiku käitumine on juhitud haiguslikust seisundist ning on seetõttu kontrollimatu. Endale ohtlikkus seisneb selles, et isik võib asetada ennast haiguslikust seisundist tulenevalt elu ja tervist ohustavasse olukorda. Haiguslikust seisundist tulenevalt avaldab suitsiidimõtteid. Teistele ohtlikkus seisneb selles, et isik võib kujutada otsest ohtu oma ettearvamatu agressiivse käitumisega. Isik ei ole võimeline otsustama ravi vajaduse üle. Seega esines alus esialgse õiguskaitse pikendamiseks ning maakohus pikendas rakendatud esialgset õiguskaitset 40 päevani.
MÄÄRUSKAEBUS
9.Puudutatud isik esitas riigi õigusabi korras määratud esindaja kaudu maakohtu määruse peale 25.01.2021 määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada.
10.Määruskaebuse kohaselt leiab puudutatud isik, et ei pea tahtevastaselt haiglas olema, ta on täiesti adekvaatne. Puudutatud isiku sõnul ei ole ta kunagi olnud kellelegi ohtlik ja enda elu kallale ka enam ei kipu. See, et ta on varem rääkinud enesetapust, on minevik ja ei kordu enam. Seega puudub alus tahtevastaselt isiku haiglas hoidmiseks ja ohtlikkus ei ole millegagi tõendatud. PsAS §-s 11 sätestatud eeldused ei ole täidetud.
VASTUS MÄÄRUSKAEBUSELE
11.Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu ning leidis, et täidetud on PsAS §-s 11 sätestatu. Puudutatud isik on raviasutuses olnud pinges, kahtlustava hoiakuga ning on korduvalt väitnud, et on täiesti terve ja mingit ravi ei vaja. Samas käitus isik osakonnas mitmel korral allumatult, sh proovis rünnata turvameest ja ässitas teisi haigeid ravimitest loobuma. 15.01.2021 viidi puudutatud isik üle subakuutosakonda, kust ta 16.01.2021 põgenes. Samal päeval toodi puudutatud isik politseiga tagasi.
12.Puudutatud isiku seisund on jätkuvalt halb, haiguslikud elamused ei ole taandunud ning puudutatud isik püüab neid varjata. 28.01.2021 ründas ootamatult teist patsienti, sest viimane ei näidanud üles tänulikkust kingituse eest, mille puudutatud isik „mentaalselt“ saatis. Mitmel korral on isik hakanud teist patsienti jälitama väites, et suhtleb nendega
mentaalselt. Puudutatud isikul puudub haiguskriitika ning oma agressiivset käitumist ta ei tunnista. Isik on veendunud, et on täiesti terve ja võiks haiglast välja saada. Puudutatud isiku enda avalduste põhjal ja arvestades tema varasemat käitumist on kindel, et kodus ta ravimeid võtma ei hakka. Kuna isik on jätkuvalt psühhoosist hõivatud, siis ravita jäämisel kontrollimata keskkonnas jätkub tema psühhootilistest elamustest põhjustatud ohtlik ja ebaadekvaatne käitumine.
EDASINE MENETLUSE KÄIK
13.Maakohus jättis määruskaebuse 10.02.2021 rahuldamata ning edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule.
14.Kohtute Infosüsteemist nähtuvalt paigutati puudutatud isik Harju Maakohtu 17.02.2021 määrusega tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse kolmeks kuuks kuni 17. maini 2021.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu 13.01.2021 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud määruse põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 alusel koosmõjus §-ga 659 ei pea vajalikuks neid korrata.
16.Kolleegium ei nõustu määruskaebusega ning on arvamusel, et maakohus asus õigesti seisukohale, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Sealjuures tugines maakohus raviasutuse psühhiaatrite arvamusele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus. Maakohus kuulas ära raviarsti, puudutatud isiku enda ja talle määratud esindaja. Psühhiaatrite arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske paranoidne skisofreenia (episoodiline, süveneva defektiga) F20.01. Asjaolu, et puudutatud isik on seisukohal, et ta ei ole ohtlik ega vaja ravi, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule seisundile ning ei saa olla määravaks PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda psühhiaatrite seisukohtades.
17.Puudutatud isiku ravivajadus on kolleegiumi hinnangul piisavalt tõendatud psühhiaatrite arvamusega. Psühhiaatrite arvamusest nähtub, et puudutatud isiku reaalsustaju on tugevalt häiritud, kogu tema käitumine lähtub psühhootilistest ajendistest, on ettearvamatu ning ohustab ennast ja ümbritsevaid. Oma seisundist lähtuvalt pole isik võimeline mõistma ravivajadust ega juhtima oma käitumist. Samuti on tõendatud puudutatud isiku ohtlikkus. Psühhiaatrite arvamusest nähtub, et haiglasse toomisele eelnes puudutatud isiku poolne rünne politseinike vastu. Määruskaebuse vastusest selgub, et puudutatud isik ründas teist patsienti, proovis rünnata turvameest, samuti põgenes haiglast. Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh ka puudulik haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt Riigikohtu 14.02.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14.1). Määruskaebuse vastusest nähtuvalt puudub puudutatud isikul haiguskriitika ning ta ei tunnista oma agressiivset käitumist. Kolleegiumi hinnangul asus maakohus põhjendatult seisukohale, et ravita jäämisel võib puudutatud isik oma käitumisega olla ohtlik nii endale kui ümbritsevatele. Samuti ei ole puudutatud isiku suhtes muu psühhiaatriline ravi küllaldane. Määruskaebuse vastuse kohaselt tuleneb puudutatud isiku enda avaldustest ja tema varasemast käitumisest, et kodus ta ravimeid võtma ei hakka. Sellest järeldub, et puudutatud isik ei ole võimeline ise ennast väljaspool raviasutust ravima.
18.Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldused põhjendatud ja kolleegiumi hinnangul olid praegusel juhul täidetud tingimused esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamiseks. Seega jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.
19.Arvestades, et maakohus edastas puudutatud isikule määruse väljavõtte, mis sisaldas sissejuhatust ja resolutsiooni, peab ka ringkonnakohus põhjendatuks teha puudutatud isikule teatavaks kohtumääruse sissejuhatuse ja resolutsiooni (TsMS § 541 lg 1 teine lause).
20.TsMS § 172 lg 3 alusel tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta riigi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Imbi Sidok-Toomsalu, Krista Kirspuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.