Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku valvearsti avaldus esialgse õiguskaitse korras XX suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja selle pikendamiseks
Vaidlustatud määrus
Harju Maakohtu 21. detsembri 2020. a määrus (esialgse õiguskaitse rakendamine)
Kaebuse esitaja ja liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (registrikood 90006399), psühhiaatriakliiniku valvearst Kai Konsap Puudutatud isik XX (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaadi abi Raivo Bergson
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 21. detsembri 2020. a määrus osas, milles maakohus pikendas XX suhtes esialgse õiguskaitse kohaldamist 40 päevani. Jätta maakohtu määrus muutmata osas, millega rakendati XX suhtes esialgset õiguskaitset alates
20.detsembrist 2020 kuni 24. detsembrini 2020 kell 17.25, paigutades ta nimetatud ajavahemikuks psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega ning kohaldades talle selle ajavahemiku vältel psühhiaatrilist haiglaravi, sh vajaduse korral tahtevastast ravimite manustamist.
3.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus riigi kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, mh tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.
Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
MENETLUSE KÄIK
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) esitas 21. detsembril 2020 Harju Maakohtule taotluse XX (puudutatud isik) suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks ja selle pikendamiseks. Avalduse kohaselt viibib puudutatud isik psühhiaatriakliinikus alates 20. detsembrist 2020, kus kell 17.25 rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule. Puudutatud isiku psüühikahäirest tulenev ebaadekvaatne käitumine ja toimetulematus on ohtlik ümbritsevatele ja temale endale. Puudutatud isik ei ole võimeline ravivajadust hindama. Puudutatud isiku psüühilise seisundi paranemist ei ole alust prognoosida nelja ööpäeva vältel. Avaldaja taotles puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse rakendamist, selle pikendamist 40 päevani ning luba kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi. Avaldusele lisatud psühhiaatri arvamuse järgi kulgesid isiku õpingud ja tööelu edukalt kuni 2009. aastani. 2009. a maikuus tekkis isikul verevalandus ajus (subkortikaalne intratserebraalne hemorraagia). Raviga tema seisund paranes, kuid haiglast lahkudes jäid püsima lühimäluhäire ja kõnehäire. Isik viibis taastusravil. Tema kõnehäire taandus ning mälu taastus. Isik jäi insuldi järgselt koduseks. Ta sai eluga hakkama. 2011. aastal muutus isik emotsionaalselt labiilseks, kahtlustavaks, lõpetas sõpradega suhtlemise ja ta hakkas avaldama paranoilisi mõtteid, et teda jälitatakse ja tahetakse tappa. Isik pöördus luulumõtete tõttu korduvalt politseisse. Isik hospitaliseeriti esimest korda 2012. a-l, kui ta käitus politseijaoskonnas inadekvaatselt ja rahutult. Isik on vajanud haiglaravi neliteist korda. Isik viibis perioodil 16. juuni 2015 kuni 18. oktoober 2015 kohtumääruse alusel ööpäevaringsel tugevdatud järelevalvega erihooldusteenusel Valklas. Isik on vajanud Valklas viibimise järgselt haiglaravi viiel korral. Kõigi hospitaliseerimiste põhjuseks on olnud isiku agressiivne käitumine, vaenulik ja süüdistav suhtumine politseisse ning nende töö segamine. Isik on hospitaliseeritud haiglasse viimastel kordadel põhjusel, et ta helistas Häirekeskusesse umbes 50 korda. Eelmisel hospitaliseerimisel helistas kiirabi juuresolekul ka kümme korda KAPO-sse. Haiglas viibimise ajal süüdistas isik arste selles, et teda kui tervet inimest on psühhiaatriliste ravimitega ravitud ning süüdistas politseid oma vanemate kahjustamises (mil moel, isik ei täpsustanud). Statsionaarse ravi vahelistel perioodidel on patsient adekvaatse ravi peaaegu alati ise katkestanud. On teada, et ta on korduvalt helistanud oma raviarstidele ja neid telefoni teel valjuhäälselt sõimanud. Praegusel juhul saabus puudutatud isik valvepsühhiaatri vastuvõtule kiirabi ja politsei saatel käeraudades, põhjusel, et isik olevat helistanud umbes 100 korda Häirekeskusesse. Häirekeskus saatis isiku koju kaks politseibrigaadi. Isik ei uskunud kummalgi juhul, et tegemist on politseinikega, mille peale kutsuti välja kiirabi. Isik kiirabi ega politseinikega koostööd ei teinud. Ta oli agressiivne. Tema käitumine oli ettearvamatu, mistõttu toimetati ta psühhiaatrikliiniku valvetuppa. Isik oli valvepsühhiaatri vastuvõtul agiteeritud olekuga, rahutu, vastas küsimustest mööda, rääkis kõikidest valjuhäälselt üle ja teda pidi kiirabilt andmete kuulmiseks korduvalt sõnaliselt vaigistama. Valvepsühhiaatri juuresolekul avaldas isik paranoiliseid luulumõtteid politsei suhtes, keda süüdistas enda raha varastamises. Isik eitas, et ta üldse politseile helistas. Isikuga ei olnud võimalik kontakti saada. Isik oli hõivatud psühhootilistest elamustest, tema käitumine oli ebaadekvaatne, millest tulenevalt alustas valvepsühhiaater tahtest olenematut ravi 20. detsembril 2020 kell 17.25. Hospitaliseerimisel 2 (6)
tuvastati, et isik on nakatunud COVID-19-sse. Isik viidi nakkusohtlikkuse tõttu üle COVID-19 osakonda. Osakonnas viibides ei ole tema seisund oluliselt paranenud. Isik eitab politseisse korduvat helistamist. Ta on situatsioonis desorienteeritud ja haiguskriitika puudub. Mingit konstruktiivset vestlust temaga pidada ei ole võimalik. Puudutatud isikul on raske psüühikahäire paranoiline luululine häire (F22.0). Tal puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Tema käitumine on mõjutatud haiguslikest elamustest. Kuigi isik on hetkel ravi foonil rahulikum, siis ilma ravita on ta paranoiline. Tema käitumine on ebaadekvaatne ja sellest lähtuvalt ohtlik nii iseendale kui ka teistele isikutele. Isik vajab pikaajalist hospitaliseerimist. Seda toetab ka asjaolu, et varasema ravi foonil on tema seisund paranenud. Tema seisundist ja varasemast ravikogemusest lähtuvalt ei ole alust prognoosida seisundi paranemist nelja ööpäeva vältel, mistõttu taotleti kohtult luba puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi jätkamiseks ja temale psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamiseks haiglatingimustes 40 päeva vältel alates tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vormistamise otsusest.
2.Maakohus andis 21. detsembri 2020. a määrusega puudutatud isikule riigi õigusabi ja määras temale riigi arvel esindajaks advokaadi.
MAAKOHTU MÄÄRUS
3.Maakohus rakendas 21. detsembri 2020. a määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset alates 20. detsembrist 2020 kuni 24. detsembrini 2020 ja ühtlasi pikendas seda 40 päevani ning lubas kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi. Maakohus selgitas, et esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi tuleb lugeda lõpetatuks 29. jaanuaril 2021 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. Puudutatud isik avaldas 21. detsembril 2020 ärakuulamisel, et on psühhiaatriahaiglas ja politsei toimetas ta siia vägivaldselt. Ta ei ole politseile korduvalt kõnesid teinud, kuid politsei väitis, et ta on, ja tõi puudutatud isiku haiglasse. Isik avaldas, et on ennast väga hästi tundnud ega taha haiglasse jääda. Isik ei näe mingit põhjust haiglas viibimiseks, sest ta ei ole kuskile korduvalt helistanud. Võib-olla helistas keegi teine. Maakohus tõi esile, et raviarst jäi 21. detsembril 2020 oma kirjaliku avalduse juurde. Raviarst lisas, et puudutatud isik helistas korduvalt politseisse, mille tulemusel hõivas palju riiklikku ressurssi. Isik eitab oma käitumist ega selgita politseisse helistamise motiive. Isiku ohtlikkus seisneb ka selles, et ta on nakatunud COVID-19-sse, kuid keeldub eneseisolatsiooni jäämast. Määratud esindaja toetas tahtevastase ravi kohaldamise avaldust. Maakohus tugines avaldusele lisatud psühhiaatri arvamusele ning selles esile toodud asjaoludele ning rahuldas avalduse. Maakohus leidis, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire – paranoiline luululine häire, millest tulenevalt ei suuda ta adekvaatselt hinnata enda tervislikku seisundit, käitumise tagajärgi ega ravivajadust. Tema käitumine on ebaadekvaatne, kontrollimatu, ettearvamatu ning juhitud haiguslikust seisundist. Puudutatud isik võib psühhiaatriakliinikusse paigutamata ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumise tõttu olla ohtlik iseendale, aga ka teistele. Ohtlikkus iseendale seisneb selles, et ta võib end asetada elu ja tervist ohustavasse olukorda, kuna ta on psühhoosist oluliselt hõivatud. Tema käitumine on mõjutatud luululistest veendumustest ning ta on situatsioonis desorienteeritud. Lisaks võib puudutatud isik seoses ettearvamatu ja agressiivse käitumisega olla ohtlik ka teistele inimestele. Täiendavalt on puudutatud isik nakatunud COVID-19-sse, kuid ta keeldub haiguslikust seisundist tulenevalt isolatsiooni jäämast. Puudutatud isik ei ole võimeline otsustama ravi 3 (6)
vajaduse üle. Arvestades isiku psüühilist seisundit ja asjaolu, et ravi ei ole muul viisil võimalik, rakendas kohus isiku suhtes esialgset õiguskaitset. Maakohtu hinnangul ei ole puudutatud isiku paranemine raskest psüühikahäirest nelja ööpäeva vältel tõenäoline ega realistlik. Ta vajab pikemaajalist psühhiaatrilist ravi statsionaarsetes tingimustes, mida toetab ka asjaolu, et varasema ravi foonil on isiku seisund paranenud. Puudutatud isik võib muutuda ettearvamatult. Tema käitumine on mõjutatud haiguslikest elamustest ning ta on nakatunud COVID-19-sse, mis võib kujutada ohtu nii temale endale kui ka tema ümbritsevatele. Järelikult esineb alus esialgse õiguskaitse pikendamiseks. Kuna puudutatud isik ei ole oma seisundist tingituna võimeline tegema teadlikku otsustust ravi lubamise või sellest keeldumise, sh ravimite võtmise osas, lubas kohus isiku suhtes psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi kohaldamist koos tahtevastase ravimite manustamise võimalusega.
MÄÄRUSKAEBUS JA SELLE MENETLEMINE MAAKOHTUS
4.Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määrus. Puudutatud isiku väitel ei ole täidetud PsAS § 11 järgsed eeldused tahtest olenematu ravi kohaldamiseks. Tahtevastane ravi ei ole vajalik ega põhjendatud. Isiku haiglasse toomine oli eksitus. Ta helistas hädaabinumbril 112 vaid kolm kuni neli korda, sest tahtis rääkida oma tervisest. Kõnede peale ilmusid kohale mingid mehed, kes end ei tutvustanud ja kes hiljem osutusid politseinikeks. Politseinikud panid isiku käed raudu ja tõid ta haiglasse. Puudutatud isik on vajadusel nõus kodus rohtu võtma. Ta pole ohtlik endale ega teistele. Tema ohtlikkus ei ole millegagi tõendatud ning sellekohased väited on paljasõnalised.
5.Avaldaja vaidles kaebusele vastu ning palus jätta kaebuse rahuldamata. Täidetud on kõik PsAS § 11 lg 1 kriteeriumid tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks. Puudutatud isikul on raske psüühikahäire (luululine paranoidne häire). Tema haigus kulgeb osaliste remissioonidega. Puudutatud isik hospitaliseeriti haiguse ägenemise tõttu, kuna tema käitumine kodus oli muutunud ebaadekvaatseks, teistele ja endale potentsiaalselt ohtlikuks. Muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Kaebusest nähtuvalt on ravile paigutamise põhjus isikule senini arusaamatu, ta eitab objektiivseid asjaolusid ega pea ravi vajalikuks. Puudutatud isiku ravi ei ole võimalik ambulatoorselt korraldada, kuna tal puudub adekvaatne haiguskriitika. Tema seisundi stabiliseerimine vajab haiguse ägenemise tõttu statsionaarset ravi.
6.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja edastas lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel koosmõjus TsMS §-ga 659 osaliselt rahuldada ja maakohtu määrus menetlusnormi olulise rikkumise tõttu tühistada osas, milles pikendati puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtevastase ravi kohaldamist neljalt päevalt 40 päevani. Maakohtu määrus jääb muutmata osas, milles rakendati puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset alates 20. detsembrist 2020 kuni
24.detsembrini 2020.
8.Kohus võib TsMS § 534 lg 1 kohaselt avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema tahtest olenemata psühhiaatrilist abi ja kohaldada tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st 1, mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla 4 (6)
psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ning muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. TsMS § 534 lg 5 esimese lause kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest.
9.Maakohus juhindus esialgset õiguskaitset kohaldades õigesti TsMS § 534 lg-s 1 ja PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldustest ning asus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isik tuli paigutada esialgse õiguskaitse korras psühhiaatriakliinikusse tahtevastasele ravile. Ringkonnakohtu hinnangul olid esialgse õiguskaitse kohaldamise eeldused täidetud ning puudutatud isiku tervislikku seisundit kinnitav arstide arvamus oli küllaldane TsMS § 534 lg 1 p 2 tähenduses, et kohaldada isiku suhtes esialgset õiguskaitset kuni neli päeva.
10.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et puudutatud isikul oli raske psüühikahäire PsAS § 11 lg 1 p 1 tähenduses, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Maakohus tugines lahendit tehes kinnisesse asutusse paigutamise taotlusele ja arstide arvamusele. Kahe arsti ühisarvamuse kohaselt esines puudutatud isikul raske psüühikahäire (paranoiline luululine häire). Arstid on puudutatud isiku rasket psüühikahäiret kirjeldanud. Puudutatud isik hospitaliseeriti kiirabi ja politsei kaasabil psühhiaatriakliinikusse. Puudutatud isiku käitumine oli valvetuppa saabudes ebaadekvaatne. Ta oli rahutu ja agiteeritud. Sisulist kontakti temaga ei olnud võimalik saavutada. Puudutatud isik oli hõivatud psühhootilistest elamustest. Isik vastas küsimustest mööda, rääkis kõikidest valjuhäälselt üle ja teda pidi kiirabilt andmete kuulmiseks korduvalt sõnaliselt vaigistama. Osakonnas viibides ei olnud tema psüühiline seisund oluliselt paranenud. Puudutatud isik oli desorienteeritud, haiguskriitika puudus ning konstruktiivset vestlust temaga pidada ei olnud võimalik. Eeltoodust lähtudes hindasid psühhiaatrid puudutatud isiku seisundist tulenevalt tema psüühikahäire raskeks ning asjas esile toodud puudutatud isiku käitumisest võib järeldada, et ägedatest psühhootilisest elamustest tulenevalt ei mõistnud ta täielikult oma käitumist ega juhtinud seda. Puudutatud isikul psüühikahäire olemasolu kinnitab ka maakohtu määrusest nähtuv puudutatud isiku ärakuulamise kirjeldus.
11.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et puudutatud isik oli tema hospitaliseerimise asjaolusid arvestades haiglasse saabudes PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses ohtlik nii enda kui ka teiste isikute elule ja tervisele. Tema käitumine ja mõttekäik olid täielikult hõivatud haiguslikest luululistest elamustest. Ta oli situatsioonis desorienteeritud ning agressiivne. Temal puudus haiguskriitika, ta eitas varasemat ebaadekvaatset käitumist ega pidanud ravi vajalikuks. Täiendavalt oli puudutatud isik nakatunud COVID-19-sse, kuid ta keeldus haiguslikust seisundist tulenevalt isolatsiooni jäämast. Olukorras, kus isiku käitumine ja mõttekäik on täielikult hõivatud luululistest elamustest ning tema vaimne seisund on sedavõrd halb, et sisuline kontakt temaga ei ole võimalik, on ringkonnakohtu hinnangul PsAS § 11 lg 1 p 2 kohaldamise eeldused täidetud.
12.Ringkonnakohtu hinnangul ei oleks ka muu psühhiaatriline abi olnud kirjeldatud olukorras küllaldane. Puudutatud isik ei mõistnud määruskaebusest, ärakuulamisel esitatud väidetest ning psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt seda, et ta vajas ravi terviseseisundi stabiliseerimiseks. Arvestades puudutatud isiku seisundit, käitumist ning psühhiaatrite arvamust, ei nähtu ringkonnakohtule, et puudutatud isik oleks teinud ravi saamiseks koostööd või enda ravimisega ise toime tulnud. Seetõttu ei olnud võimalik osutada puudutatud isikule vältimatut psühhiaatrilist abi muul moel, kui talle psühhiaatriahaiglas tema tahtest olenemata ravi osutades (PsAS § 11 lg 1 p 3).
13.Eelnevat arvestades oli puudutatud isiku kinnisesse asutusse ravile paigutamine neljaks päevaks põhjendatud. Kuna puudutatud isiku tahtevastast ravi alustati 20. detsembril 2020 kell 17.25, sai puudutatud isikule kohaldada tahtevastast ravi kinnises asutuses kuni
24.detsembrini 2020 kell 17.25. 5 (6)
14.Maakohus eksis ringkonnakohtu hinnangul menetlusõiguse normi kohaldamisel, kui otsustas esialgselt õiguskaitset rakendades samas ka selle kuni 40 päevani pikendamise üle.
15.Esialgset õiguskaitset võib TsMS § 534 lg 5 esimese lause järgi rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib TsMS § 534 lg 5 teise lause järgi tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Viidatud sätte mõtteks on see, et esmalt rakendatakse esialgset õiguskaitset neljaks päevaks, seejärel vaatab psühhiaater või muu pädev arst isiku üle ning annab hinnangu, kas esialgset õiguskaitset on vaja pikendada. Kui esialgse õiguskaitse rakendamine neljaks päevaks on olnud tulemuslik, siis seda ei pikendata. Kui esialgse õiguskaitse pikendamine on ilmselgelt vajalik, teeb kohus selle kohta eraldi määruse (vt Riigikohtu 8. jaanuari 2021. a määrus asjas 2-20-6730, p 13, Riigikohtu 30. aprilli 2019. a määrus asjas 2-18-17167, p 21 ja 11. jaanuari 2017. a määrus asjas 3-2-1-137-16, p 18). Kuivõrd esialgse õiguskaitse pikendamine eeldab seda, et pärast esialgse õiguskaitse rakendamist on arst puudutatud isiku üle vaadanud, ei saa esialgse õiguskaitse rakendamist ja selle pikendamist otsustada ühe määrusega.
16.Puudutatud isik saabus psühhiaatriakliinikusse 20. detsembril 2020 ning järgmisel päeval esitas avaldaja kohtule taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja pikendamiseks kuni 40 päevani ning psühhiaatrite arvamuse. Samal päeval kuulas maakohus puudutatud isiku ära ja tegi määruse, millega kohaldas esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neli päeva ja pikendas seda 40 päevani. Ringkonnakohtu hinnangul ei võinud maakohus esialgse õiguskaitse korras puudutatud isikule tahtevastast ravi määrates seda samal ajal ka pikendada. Maakohus rikkus puudutatud isikule üle nelja ööpäeva tahtevastast ravi kohaldades TsMS § 534 lg-t 5.
17.Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 esimese lause alusel riigi kanda.
18.Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule (TsMS § 543). / allkirjastatud digitaalselt / Vahur-Peeter Liin
/ allkirjastatud digitaalselt / Villem Lapimaa
/ allkirjastatud digitaalselt / Ande Tänav
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.