Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Villem Lapimaa
Määruse tegemise aeg ja koht
11. veebruar 2021, Tallinn
Tsiviilasja number
2-20-16788
Tsiviilasi
XX kaebus Tallinna kohtutäitur Elin Vilippuse 03.11.2020 otsuse peale täiteasjas 022/2020/7132
Menetlusosalised
Avaldaja – XX (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja advokaat Aleksei Forstiman Puudutatud isik – kohtutäitur Elin Vilippus
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 4. detsembri 2020. a määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta XX määruskaebus rahuldamata.
Jätta Harju Maakohtu 4. detsembri 2020. a määruse tsiviilasjas nr 2-20-16788 resolutsioon muutmata, kuid muuta määruse põhjendusi.
Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud XX kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (täitemenetluse seadustiku (TMS) § 218 lg 3; tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 696 lg 1, § 698 lg-d 1 ja 2).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kohtutäitur Elin Vilippus (kohtutäitur) on algatanud XX (avaldaja) suhtes YY täitmisavalduse aluse täitemenetluse täiteasjas nr 022/2020/7132. Täitedokumendiks on Harju Maakohtu 02.07.2020 määrus tsiviilasjas nr 2-20-9193, millega reguleeriti esialgse õiguskaitse korras alaealise lapse suhtluskorda lapse isa YY-ga kuni kohtulahendi jõustumiseni. Kohtutäitur tegi 29.09.2020 avaldajale sunniraha määramise hoiatuse.
2.Avaldaja esitas 29.09.2020 kohtutäiturile taotluse sunniraha rakendamise edasilükkamiseks ja uue hoiatuse tegemiseks TMS § 261 lg 8 alusel. Avaldaja selgitas, et laps
2-20-16788 ei soovi kohtuda isaga (YY-ga), mistõttu ei ole 02.07.2020 määrust võimalik täita. Taotlusele oli lisatud Harju Maakohtule 21.09.2020 esitatud samasisuline taotlus.
3.Kohtutäitur jättis 02.10.2020 vastusega taotluse rahuldamata põhjusel, et taotluses esitatu hindamine ei kuulu formaliseerituse põhimõttest lähtuvalt kohtutäituri pädevusse. Kui kohtutäiturile esitatakse nõuetele vastav täitedokument, on ta kohustatud selle ja sissenõudja avalduse alusel algatama täiteasja (TMS § 23 lg 1). Kohtutäituril ei ole õigust kontrollida täitedokumendi sisu õiguspärasust. Kohtutäitur ei saa esialgse õiguskaitse määrust muuta, mistõttu puudub alus täitetoimingu edasilükkamiseks TMS § 44 mõttes.
4.Avaldaja esitas 12.10.2020 kaebuse kohtutäituri 02.10.2020 otsuse tühistamiseks ning palus 29.09.2020 taotlus rahuldada. Avaldaja märkis, et lapsest tulenevatel põhjustel ei ole 02.07.2020 määruse täitmine võimalik ning on vaja aega selleks, et valmistada last ette isaga suhtlemisel. Avaldaja ei nõustunud TMS § 261 lg-le 8 viidates kohtutäituri seisukohaga, et avaldaja 29.09.2020 taotluses esitatu hindamine ei kuulu tulenevalt formaliseerituse printsiibist kohtutäituri pädevusse.
5.Kohtutäitur jättis 03.11.2020 otsusega täiteasjas nr 022/2020/7132 kaebuse rahuldamata. Kohtutäitur peab vanema ja lapse suhtlemist reguleerivat kohtulahendit täites lähtuma formaliseerituse põhimõttest ega saa täitemenetluses asuda hindama kohtulahendi põhjendatust, sh võtta täitemenetluses arvesse väiteid, mis annaksid alust vanema ja lapse suhtlemise korda muuta. Kui kohus on teinud vanema ja lapse suhtlemise kohta täitemenetluses täidetava kohtulahendi, saab kohtutäitur lähtuda eeldusest, et kohtulahendi täitmine on lapse parimates huvides. Harju Maakohtu 02.07.2020 määrusele nr 2-20-9193 on hinnangu andnud ka Tallinna Ringkonnakohus 10.09.2020 määrusega. Tulenevalt perekonnaseaduse (PKS) § 123 lg-st 1 on üksnes kohus pädev hindama ja otsustama, kas suhtlemise kord vastab lapse huvidele. Avaldaja kasutas oma õigust pöörduda kohtu poole avaldusega muuta PKS § 143 lg 3 alusel vanema ja lapse suhtlemise korda, kuid kohtutäiturile esitatud Harju Maakohtu 05.10.2020 määrusest tsiviilasjas 2-20-8383 nähtub, et avaldaja 21.09.2020, 27.09.2020 ja 30.09.2020 esialgse õiguskaitse kohaldamise taotlused jäeti rahuldamata. Kohtutäitur on kaebaja 29.09.2020 taotluse edastanud ka lastekaitsele, kes samuti ei toetanud kaebaja taotlust. Kuna kohus on hinnanud 05.10.2020 määruses kaebaja 21.09.2020 taotluses esitatud väiteid lapse psüühilise seisundi kohta ning jättis 21.09.2020 taotluse rahuldamata, ei ole põhjendatud tühistada kohtutäituri 02.10.2020 otsust. Kohtutäiturile ei ole esitatud muid asjaolusid, mis annaksid aluse sunniraha rakendamise edasilükkamiseks ja uue hoiatuse tegemiseks.
6.Avaldaja esitas 13.11.2020 Harju Maakohtule kaebuse kohtutäituri 03.11.2020 otsuse tühistamiseks, kohtutäituri tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks ning kohtutäituri kohustamiseks vaatama avaldaja 12.10.2020 kaebus uuesti läbi. Formaliseerituse põhimõte ei välista kohtutäituri võimalust valida selline meede, mis täidab täitemenetluse eesmärki. Kohtutäituri valikuvõimalus kehtib ka TMS § 261 lg 8 puhul, mille kohaselt võib kohtutäitur sunniraha adressaadi põhjendatud taotluse alusel sunniraha rakendamise edasi lükata. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-4-13 (p 78) viidatakse TMS § 261 lg-s 8 sätestatud täituri võimalusele otsustada, kas asjaolusid arvesse võttes on sunniraha määramine põhjendatud. Seda mh juhul, kui laps ei ole valmis teise vanemaga kohtuma ja teine vanem vajab lapse ettevalmistamiseks aega. Praeguses asjas on täidetav esialgse õiguskaitse korras tehtud lapsega suhtlemise määrus, mis on kohe, st TsMS § 563 järgset lepitusmenetlust läbimata, sundtäidetav. Seega võtab kohtutäitur endale esialgse õiguskaitse määruse täitmisel erinevate asjaolude üle otsustamise kohustuse, mis lepitusmenetluses on TsMS § 563 järgi kohtul, ning seetõttu on kohtutäituri kaalutlusruum suur. Kohtutäitur rikkus avaldaja 29.09.2020 taotluse lahendamisel oluliselt TMS § § 261 lg-t 8. Avaldaja poolt 29.09.2020 2(5)
2-20-16788 kohtutäiturile esitatud faktiväidet, et laps ei soovi isaga kohtuda, ei ole keegi kontrollinud. Seega ei vabasta kohtumäärus kohtutäiturit kaalutlusõiguse teostamisest, mis eeldab lapse ärakuulamist.
7.Kohtutäitur palus 26.11.2020 vastuses jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Kohtutäitur ei nõustunud avaldaja seisukohaga, et esialgse õiguskaitse määruse täitmisel on kohtutäituril samade asjaolude üle otsustamise kohustus, mis lepitusmenetluses on TsMS § 563 järgi kohtul, ning seetõttu on kohtutäituri kaalutlusruum suur. Avaldaja jätab tähelepanuta, et esialgse õiguskaitse eesmärk on tagada menetluse kestel eraldielava vanema ja lapse suhtluse jätkumine. Kohtutäitur ei saa täitemenetluses asuda täitma kohtuvõimu funktsiooni. Kohus on tsiviilasja nr 2-20-16788 menetluses kontrollinud vanemate välja toodud asjaolusid ja määranud suhtlemiskorra eelkõige lapse huvidest lähtuvalt ning kohtutäitur ei saa täitemenetluse raames hinnata avaldaja väiteid lapse väidetava soovimatuse kohta kohtuda oma isaga. Arvestades, et avaldaja põhjendas 29.09.2020 kohtutäiturile esitatud taotlust 21.09.2020 kohtule esitatud taotluses märgitud asjaoludega, oli põhjendatud otsuse koostamisel tugineda Harju Maakohtu 05.10.2020 kohtumäärusele nr 2-20-8383, millega kohus jättis avaldaja 21.09.2020 taotluse rahuldamata. Lisaks on kohtutäitur avaldaja taotluste lahendamisel küsinud lastekaitse arvamust, kes samuti ei toetanud kaebaja taotlust. Seega, kuna ka kohtumenetluses ei tuvastatud suhtluskorra mittevastavust lapse huvidele ning kohus ei pidanud põhjendatuks suhtluskorda muuta, sh kohtumisi edasi lükata, ning ka lastekaitse oli samal arvamusel, oli põhjendatud jätta taotlus sunniraha määramise edasilükkamiseks rahuldamata.
8.Harju Maakohus jättis 04.12.2020 määrusega avaldaja kaebuse rahuldamata ning menetluskulud avaldaja kanda, kuid rahaliselt kindlaks määramata kohtutäituril menetluskulude puudumise tõttu. TMS-st ei tulene alust, et kohtutäitur saaks täitemenetluse raames hinnata avaldaja väiteid lapse väidetava soovimatuse kohta kohtuda oma isaga. Harju Maakohus on 02.07.2020 määrusega tsiviilasjas nr 2-20-9193 esialgse õiguskaitse korras reguleerinud avaldaja, tema lapse ning lapse isa vahelise suhtluse. Kohtutäitur ei saa kohtumääruses reguleeritud suhtluskorrale mittevastavalt suhtlust korraldada, sealjuures kontrollida, kas kohtu poolt määratu tuleks ümber vaadata või teisiti korraldada. Harju Maakohus jättis 05.10.2020 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-20-8383 avaldaja 21.09.2020, 27.09.2020 ja 30.09.2020 esialgse õiguskaitse kohaldamise taotlused rahuldamata. Kohtutäitur on avaldaja kaebuse lahendamisel küsinud seisukohta ka kohalikult omavalitsuselt. 03.11.2020 kehtis kohtutäituri otsuse tegemise hetkel jätkuvalt Harju Maakohtu 02.07.2020 kohtumäärusega määratud suhtlemiskord. Seega ei saa kohtutäiturile ette heita, et kohtutäitur oleks asja lahendanud menetluslikult või sisuliselt pealiskaudselt. Ehkki TMS § 261 lg 8 alusel on kohtutäituril õigus sunniraha rakendamine edasi lükata põhjendatud taotluse alusel, ei nähtu praeguses asjas, et kohtutäituril oleks võimalik iseseisvalt asuda hindama avaldaja esitatud väiteid lapse väidetava soovimatuse kohta kohtuda oma isaga. Sellise küsimuse hindamine ei kuulu kohtutäituri pädevusse.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
3(5)
2-20-16788
9.Avaldaja palub 21.12.2020 määruskaebuses maakohtu määrus tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus on vääralt tõlgendanud TMS § 261 lg-t 8. Formaliseerituse põhimõte ei välista kohtutäituri võimalust valida selline meede, mis täidab täitmismenetluse eesmärki. Kuna täitemenetluse algatamise aluseks olnud maakohtu 02.07.2020 määrus on sundtäidetav ilma TsMS § 563 järgset lepitusmenetlust läbimata, on TMS § 261 lg-st 8 ja Riigikohtu üldkogu 17.12.2013 määrusest nr 3-2-1-4-13 (p 78) tulenevalt kohtutäituril esialgse õiguskaitse määruse sundtäitmisel erinevate asjaolude üle iseseisva otsustamise kohustus, mis eeldab lapse ärakuulamist. Kohtutäitur ega keegi teine ei ole seda enne kohtutäituri 02.10.2020 vastuse koostamist teinud. Kuna kohtutäitur keeldus formaliseerituse põhimõttele viidates avaldaja 29.09.2020 taotluse lahendamisest, rikkus kohtutäitur TMS § 261 lg-t 8. Kohtu otsustus jätta avaldaja esialgse õiguskaitse taotlused rahuldamata ei vabasta kohtutäiturit avaldaja taotluse alusel lahendamisel iseseisva otsustamise kohustusest.
10.Kohtutäitur palub 20.01.2020 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Kohtutäitur jääb 03.11.2020 otsuses ja 26.11.2020 seisukohas toodu juurde ning palub sellega arvestada. TMS-st ei tulene alust, mille kohaselt saaks kohtutäitur täitemenetluse raames hinnata avaldaja väiteid lapse väidetava soovimatuse kohta kohtuda oma isaga ja seeläbi otsustada sunniraha rakendamise edasilükkamine. Kohtutäitur on nii sunniraha määramisel kui 03.11.2020 otsuses võtnud arvesse kohaliku omavalitsuse 06.10.2020 seisukohta, milles Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakond kinnitas, et jätkuvalt on kehtiv maakohtu 02.07.2020 määrus nr 2-20-9193 ega toetanud kaebaja taotlust.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Kohtutäitur täitis praeguses asjas avaldaja lapse isa avalduse alusel Harju Maakohtu 02.07.2020 määrust tsiviilasjas nr 2-20-9193. Tegemist on esialgse õiguskaitse korras vanema ja lapse suhtlemise korra määramisega, mis on sundtäidetav.
12.Asjas esitatud asjaolude kohaselt tegi kohtutäitur täiteasjas nr 022/2020/7132 avaldajale 29.09.2020 sunniraha määramise hoiatuse. Avaldaja esitas samal kuupäeval kohtutäiturile TMS § 261 lg 8 alusel taotluse sunniraha rakendamise edasilükkamiseks ja uue hoiatuse tegemiseks. Avaldaja põhjendas 29.09.2020 taotlust sellega, et maakohtu 02.07.2020 määruse täitmine ei ole võimalik lapsest tulenevatel asjaoludel. Avaldaja tõi välja, et laps ei soovi isaga kohtuda ilmselt isa käitumise pärast ning avaldajal on vaja aega selleks, et last isaga suhtlemiseks ette valmistada. Kohtutäitur jättis 02.10.2020 vastusega taotluse rahuldamata, leides, et formaliseerituse printsiibist tulenevalt ei saa kohtutäitur esialgse õiguskaitse määrust muuta ja taotluses esitatu hindamine ei kuulu kohtutäituri pädevusse.
13.TMS § 261 lg 8 sätestab, et sunniraha adressaadi põhjendatud taotluse alusel võib otsuse teinud kohtutäitur sunniraha rakendamise edasi lükata ja teha uue hoiatuse, milles määrab otsuse täitmiseks uue tähtaja. Ringkonnakohus leiab, et kohtutäitur on jätnud 02.10.2020 vastuses põhjendamatult avaldaja 29.09.2020 taotluses toodud väited sisuliselt hindamata. TMS § 261 lg 8 alusel sunniraha rakendamise edasilükkamise ja uue hoiatuse tegemise taotluse sisulise hindamise kohustust on selgitanud Riigikohtu üldkogu 17.12.2013 lahendi nr 3-2-1-413 p-s 78, märkides järgmist: „Kui vanem leiab, et lapse ja lahus elava vanema suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmine on ajutiselt lapse huvidega vastuolus, ning vanem takistab seetõttu kohtulahendi sundtäitmist, saab vanem sunniraha hoiatuse korral paluda, et kohtutäitur lükkaks TMS § 261 lg 8 alusel sunniraha rakendamise edasi ja teeks uue hoiatuse, milles 4(5)
2-20-16788 määraks kohtulahendi täitmiseks uue tähtaja. Arvestades vanema ja lapse suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmise eripära, võib sunniraha määramise edasilükkamine olla põhjendatud mh juhul, kui laps ei ole valmis kohtulahendis märgitu kohaselt vanemaga kohtuma ning vanem vajab aega, et laps teise vanemaga suhtlemiseks ette valmistada.“ Asja materjalidest nähtub, et kohtutäitur on küll 29.09.2020 pöördunud Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna poole seisukoha saamiseks, kuid avaldaja taotlus on lahendatud enne sotsiaalhoolekande osakonnalt vastuse saamist. Sotsiaalhoolekande osakonna 06.10.2020 vastust on kohtutäitur hinnanud alles 03.11.2020 otsuses, millega lahendas avaldaja kaebust kohtutäituri tegevusele. Seetõttu ei olnud kohtutäituril avaldaja 29.09.2020 taotlust lahendades teada mingisuguseid asjaolusid, mis lükkaks ümber avaldaja taotluses esitatud väite lapse soovimatusest oma isaga kohtuda ja sellest, et lapse emal on vaja aega lapse kohtumiseks ettevalmistamiseks. Kohtutäitur on jätnud 02.10.2020 vastusega avaldaja taotluse rahuldamata üksnes põhjusel, et formaliseerituse printsiibist tulenevalt ei saa kohtutäitur asuda hindama avaldaja 29.09.2020 taotluses esitatud asjaolusid. Jättes 02.10.2020 vastuses avaldaja 29.09.2020 taotluses toodud põhjendused sisuliselt hindamata, on kohtutäitur TMS § 261 lg-t 8 rikkudes jätnud õigusvastaselt avaldaja 29.09.2020 taotluse üksnes formaalsetel põhjustel rahuldamata.
14.Vaatamata eelnevale tuleb XX määruskaebus jätta menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt rahuldamata, kuna asjas hiljem selgunud asjaoludest tulenevalt ei oleks asja uueks läbivaatamiseks saatmisel avaldaja kaebust igal juhul võimalik rahuldada. Nimelt on kohalik omavalitsus 06.10.2020 vastuses kohtutäiturile (kohtutäituri 26.11.2020 vastuse lisa 1) selgitanud, et Harju Maakohus jättis 05.10.2020 määrusega tsiviilasjas nr 2-20-8383 rahuldamata avaldaja esialgse õiguskaitse kohaldamise taotlused isa ja lapse vahelise suhtluskorra muutmiseks. Seega kehtis nii avaldaja taotluse rahuldamata jätmise ajal kui ka 03.11.2020 kohtutäituri otsuse tegemise hetkel jätkuvalt Harju Maakohtu 05.10.2020 määrus, mis kaebaja taotluse väiteid ei kinnitanud, ning määrusega määratud suhtlemiskord. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus lõppastmes õigesti, et avaldaja kaebus tuleb jätta rahuldamata. Avaldaja määruskaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus muudab maakohtu 04.12.2020 määruse põhjendusi, jättes resolutsiooni muutmata (TsMS § 659, § 657 lg 1 p 21).
15.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel avaldaja kanda. TsMS § 175 lg 31 kohaselt ei hüvitata kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse lahendamise menetluses kohtutäituri kantud õigusabikulusid. Asja materjalidest ei nähtu kohtutäituri poolt muude menetluskulude kandmine. Seetõttu hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
(allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.