(Eesistuja) kohtunik Krista Kirspuu, (liikmed) kohtunik Indrek Soots ja kohtunik Ulvi Loonurm
Määruse tegemise aeg ja koht 11.veebruar 2021.a, Tallinn Kohtuasja number
2-21-129
Kohtuasi
Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku taotlus XX paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 07.jaanuari 2021.a määrus
Kaebuse esitaja ja liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja (vastustaja): Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (registrikood 90006399, aadress Sütiste tee 19, 13419 Tallinn, e-post [email protected]) Psühhiaatriahaiglasse paigutatav isik (määruskaebuse esitaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti (e-post XXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Harju Maakohtu 07.jaanuari 2021.a määrus jätta muutmata. XX määruskaebus jätta rahuldamata. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta riigi kanda. Määrus toimetada kätte menetlusosalistele (sh määruskaebuse esitajale isiklikult).
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruse peale võib esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa või temaga koos elav muu perekonnaliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud
2-21-129 usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud ning menetluse käik
1.Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik (avaldaja) valvearst esitas 06.jaanuaril 2021.a Harju Maakohtule taotluse XX (psühhiaatriahaiglasse paigutatav isik) suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks esialgse õiguskaitse korras neljaks ööpäevaks ja pikendada seda kuni 40 päevani.
2.Taotluse kohaselt viibib XX SA PERH Psühhiaatriakliinikus alates 04.jaanuarist 2021.a, kella 19.20, mil tema suhtes rakendati tahtest olenematut ravi vastavalt PsAS §-s 11 sätestatule. Oma psüühikahäire tõttu on isik ohtlik ümbritsevatele ja iseendale ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu. XX ei ole võimeline ravivajadust ise hindama. Arvestades eeltoodut palus avaldaja rakendada XX suhtes esialgset õiguskaitset ja ühtlasi pikendada seda neljakümne päevani ning lubada kohaldada isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi nelikümmend päeva arvestades tahtest olenematu ravi otsusest.
3.Harju Maakohus rahuldas 06.jaanuari 2021.a määrusega esialgse õiguskaitse taotluse ja lubas kohaldada XX suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 4 ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o alates 04.jaanuarist 2021.a kuni 07.jaanuarini 2021.a. Kohus andis loa XX-le tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamist arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Maakohtu määrus ja põhjendused
4.Harju Maakohus pikendas 07.jaanuari 2021.a määrusega XX suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema 04.jaanuaril 2021.a kell 19.20 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest; andis loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu ning määras lugeda esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lõpetatuks 12.veebruaril 2021.a või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste ära langemisega. Maakohus jättis menetluskulud riigi kanda.
2-21-129
5.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt leidis kohus, et esinevad asjaolud XX suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamise pikendamiseks. Maakohus tugines PsAS § § 11 lg-le 1, § 13 lg-le 2, TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5.
6.06.jaanuaril 2021.a esitatud taotlusest ja sellele lisatud arstide arvamusest nähtub, et XX hospitaliseeriti valvearsti poolt tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega 04.jaanuaril 2021.a, kell 19.20. Käesolevaks ajaks, s.o 07.jaanuari 2021.a seisuga ei ole isiku seisund paranenud, ta on jätkuvalt ebastabiilne ega suuda otsustada adekvaatselt oma ravi vajaduse üle.
7.Raviarstid on 06.jaanuari 2021.a arvamuses põhjendanud, et tegemist on korduvpatsiendiga, käesolevalt viibib SA PERH psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil 15. korda. On teada, et viibinud ka Pärnu Haigla psühhiaatriakliinikus ning Rootsi Kuningriigi psühhiaatriakliinikus. Viimati viibis statsionaarsel ravil SA PERH psühhiaatriakliinikus 23.aprillist–14.juunini 2018. a. Toetusraviks määrati talle pikatoimelisi süste, mida sai kuni käesoleva aasta augusti kuuni, siis soovis lõpetada kõrvaltoimete tõttu ja lubas võtta ravimeid suukaudu. Kas ja kuidas ta ravimeid tarvitas selle kohta objektiivsed andmed puuduvad, kuid 25.novembril 2020. a vaimse tervise õe vastuvõtule pöördudes oli patsient valjuhäälne, kõneles monoloogina, kuidas on terve ja ravi ei vaja. Ta pani kabinetti saabudes laua peale kausta, mille vahel olid tema avaldatud artiklid, koolilõpu tunnistused, e-mailide vastused erinevate riikide kuningakodadest. Ütles et seal on kõik dokumendid olemas tõestamaks, et ta ei saa olla "hull". Esimese asjana avaldas patsient, et on armunud, suhtleb meesterahvaga juba 2 aastat, aga nüüd on tõsine soov koos elama asuda, hiljem abielluda ja ka laps saada. Patsient rõhutas et tal on õigus rasestuda ja laps saada. Patsient rääkis sellest, kuidas tema vanemad on korraldanud tema haiglasse sattumised Patsient oli süüdistav psühhiaatrite ja oma vanemate suhtes, kes on olnud süüdi selles, et teda on haigeks tembeldatud ja haiglaravile saadetud. Patsient väitis, et oli kunagi psühhiaatriahaiglas ravil olles rase, oodates kolmikuid ja teda sunniti aborti tegema. Patsient teatas, et ei soovi enam psühhiaatriahaiglaga mingit tegemist teha ja lahkus, ilma, et teda oleks õnnestunud ravile toimetada.
8.XX hospitaliseeriti kiirabiga lennujaamast Rootsi lennukilt. Ta avaldas, et sõitis 12.detsembril 2020.a Rootsi, et leida ajakirjanikuna tööd, uurida erinevaid vaktsiine ja nende toimet, küsitles selleks erinevaid haiglaid ja vaktsineerimispunkte. Patsiendi sõnul varastati tal erinevates kohtades kõik asjad, mistõttu ei saanud minna hotelli, sest tal polnud raha ega dokumente. Ta olevat pöördunud abi saamiseks nii politsei kui aukonsuli poole. Kuna patsient oli käitunud veidralt ja desorienteeritult, siis viidi ta politsei poolt Stockholmi Psühhiaatriahaiglasse, kus ta viibis tahtevastaselt 22.detsembrist 2020.a–04.jaanuarini 2021.a. Haiglaravi perioodil oli patsient desorganiseeritud kõnega, avaldas luulumõtteid abiellumisest, suurusmõtteid erinevatest oskustest. Patsient ise väitis, et kuna ta oli seisnud vihma käes ja läbimärjaks saanud, siis paigutati ta esimesse haiglasse, milleks olnud juhuslikult psühhiaatriahaigla. 04.jaanuaril 2021.a toodi patsient SA PERH psühhiaatriakliiniku valvetuppa, kus ta oli kiirenenud mõttekäiguga, ärritunud ja süüdistav psühhiaatrite suhtes, sõimate neid lollideks. Patsient avaldas suurusluulumõtteid ja tegi ebareaalseid tulevikuplaane. Valvearst vormistas talle tahtest olenematu ravi otsuse kell 19.20.
9.Käesolevaks ajaks pole patsiendi seisund paranenud, ta on jätkuvalt psühhootiline, luululiselt kõrgenenud enesehinnanguga, ja ebareaalsete plaanidega. Patsiendi lähedased tema ringi seiklemisest midagi ei teadnud, kuigi ta väitis, et omavahelised suhted on head. Haiguskriitika patsiendil puudub, ravi ta vajalikuks ei pea. XX-l esineb raske psüühikahäire püsikululise paranoidse skisofreenia F20.00 näol, puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Ravita jäämisel võib ta oma psühhoosist lähtuva ebaadekvaatse käitumisega seada ohtu nii enda kui ümbritsevate tervise. Patsiendi seisundist ja varasemat ravikogemusest lähtuvalt ei ole alust prognoosida seisundi paranemist 4 ööpäeva vältel.
2-21-129
10.06.jaanuari 2021.a ärakuulamisel avaldas dr T, et patsiendi seisund ei ole muutunud võrreldes arsti arvamuse andmise ajaga.
11.XX ise avaldas ärakuulamisel: „Soovin koju saada. HH-ga koos on plaan salvestada raamat. CD-d tahavad lindistada. Rootsis käisin tööga seoses. Tahtsin leida ajakirjanikuna tööd. Tahtsin kirjutada toitudest, et mis hindadega on poes. Rongi oodates panin käekoti enda kõrvale – varastati ära. Jäin ilma nii rahast, dokumentidest kui mobiilist. Ühe Tähe Jutud on mu firma nimi. Eestis tegelen pikamaaujumise ja raskejõustikuga. Muu pagas jäi Rootsis taksosse reisikohver. Pagažnikusse jäi. Laevaga läksin. Tagasisõidu piletit mul ei olnud, sest ma ei teadnud, millal tagasi jõuan. Ma ei ole rumal inimene. Doktorantuur Tallinna Ülikoolist ja Audentesest. Majanduses, bakalaureus psühholoogias ja magister PR alal.12 autoriraamatut olen välja andnud. Olen väga totratel põhjustel psühhiaatrilist abi vajanud haiglates. Isa pani mind vanasti iga asja eest. Ta oli ise vaimuhaige. Mina ei ole kunagi olnud vaimuhaige. Isa lihtsalt pani mind siia. Ise arvan, et olen täiesti terve ja ravi ei vaja. Ema on mul ise alates 2012 ise psühhoosis. Kelli Joa oskaks infot anda minu kohta. Minu Rootsis oleku kohta ta midagi siiski ei tea.“
12.Kohus kuulas peale esialgse õiguskaitse kohaldamist ära dr K, kes avaldas, et patsiendi seisund ei ole paranenud ja vajab jätkuvalt raske seisundi tõttu haiglaravi vähemalt 40 päeva. Osakonnas on patsient arsti sõnul jätkuvalt sekeldav, reaalsusest irduv. Mõtleb hetkel ainult lauamängude loomise ärile. Enda haiguse suhtes kriitikata ja ravimeid võtma kodustes tingimustes ei nõustu.
13.Advokaat toetas taotlust. Muude isikute ärakuulamist ei pidanud kohus vajalikuks, sest arvestades isiku psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aita nende isikute ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele.
14.Kohus leidis, et tulenevalt raskest raske psüühikahäirest võib isik ohtlik endale ning teistele ja vajab jätkuvalt ravi psühhiaatriahaiglas. Isikul on raske psüühikahäire - püsikululine paranoidne skisofreenia (RHK10 järgi F20.00). Kohtule jäi ärakuulamisel mulje, et isik hetkel selgelt ei mõtle ja võib haiguse ajel ebaadekvaatselt käitudes seada ohtu enda ja ümbritsevad. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Kohtu hinnangul kujutab patsient ohtu iseendale eeskätt põhjusel, et tegutseb haiguse ajel ebaadekvaatselt, võib jätta end hooletusse või panna olukordadesse, kus satub ohtu. On seda haiguse ajel lähedastele ette teatamata kodust välisriiki lahkudes ja seal ohtlikesse olukordadesse sattudes. Oma hiljutist Rootsis käiku selgitas luululiselt. Patsient küll väidab, et ta raha ja dokumendid varastati, kuid ilmselt sõitiski teise riiki ilma raha ja dokumentideta (kohtunik on sellist käitumist varem täheldanud ka teiste sama diagnoosiga patsientide puhul). Isik seadis end ohtu, minnes kellelegi teatamata täiesti kummalistel ajenditel ja ilma rahata teise riiki, kus sattus keerulisse olukorda ja paigutati psühhiaatriahaiglasse ebaadekvaatse käitumise tõttu. Isegi kui kohver ja raha, dokumendid tõesti varastati, on äärmisel kummaline, et isik kaotas ühe reisi jooksul erinevates situatsioonides kõik eluks vajaliku – ilmselt pidi sellistesse olukordadesse sattuma haigusest tingitud segasusseisundis. Seda veendumust kinnitab asjaolu, et patsient avaldas arstile, et käis ajakirjanikuna Rootsis uurimas vaktsiinidega seonduvat, kuid kohtunikule rääkis, et soovis võrrelda Eesti ja Rootsi hindu (milleks ilmselt ei olegi vaja Rootsi kohale sõita, vaid mille kohta saaks informatsiooni ka internetist). Kummaline ja ennast ohtu seadev oli ka tema käitumine peale asjade (sh telefoni, raha ja dokumentide) kaotust. Selle asemel, et abi otsida, läks ta vihmast läbimärjana kauplusesse sooja ja teostas enda selgituste kohaselt hinnavaatlusi, endale abi palumata. Kohtu hinnangul on isiku varasemast käitumisest ja haigusest tingituna põhjust
2-21-129 eeldada, et ta võib sama moodi käituda (end haiguse ajel segastesse ja keerulistesse olukordadesse asetada) ka edaspidi.
15.Kohus leidis, et tulenevalt oma seisundist on isik psühhiaatrite hinnangul võimetu otsustama ravi vajaduse üle. Isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek kodustes tingimustes. Samuti ei ole tagatud ega kontrollitav ravimite korrektne manustamine – ise ta end haigeks ei pea ja ravimeid tarvitama ei soostu. Tahtest olenematult saab aga isikut ravida ainult haigla tingimustes. Kohus on rakendanud esialgset õiguskaitset 4 ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse paigutamisest. Arsti 07.jaanuari 2021.a arvamusest nähtub, et patsiendi seisund ei ole 4 päevaga paranenud ja ta vajab pikemat ravi. Tema suhtes tuleb kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel.
16.Eeltoodust tulenevalt pidas kohus põhjendatuks pikendada esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi täheaega kuni 40 päevani alates isiku psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest ning leidis, et tuleb anda luba isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.
17.Kohus selgitas, et tulenevalt TsMS § 539 lg 3 lõpetab kohus esialgse õiguskaitse korras isiku kinnisesse asutusse paigutamise määratud tähtaja saabumisel või enne määratud tähtaega kui paigutamise eeldused on ära langenud. Tahtevastase ravi kohaldamise eelduste äralangemise üle otsustab psühhiaater (raviarst). Määruskaebus
18.Psühhiaatriahaiglasse paigutatav isik esitas esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada, lõpetada tema suhtes viivitamatult tahtest olenematu psühhiaatriline ravi ja vabastada ta haiglast.
19.Määruskaebuse kohaselt XX kinnitab, et ta on nõus ravimite võtmisega, kuid seda saab ta teha ka kodus, ta on olnud arstidega koostööaldis ja täitnud kõiki korraldusi. Seega on ära langenud PsAS § 11 tulenev üks kohustuslik eeldus tahtest olenematu ravi kohaldamiseks. Ravi kohaldamine kuni 40 päeva on liiga pikk.
20.Määruskaebusele on lisatud ka XX isiklik avaldus, milles ta palub kaaluda psühhiaatrilise ravi lõpetatuks lugeda enne 12.veebruari 2021.a esimesel võimalusel. XX on nõus ravi jätkamisega kodus. Praegu on tegemist oma erafirmas OÜ Ühetähejutud CD tegemine HH-ga, kellega on koostöö pooleli. Plaanis on, et tema loeks XX autoriraamatu linti. Ootame Kultuurkapitalist rahastamist. Menetlusosaliste seisukohad
21.Avaldaja oli seisukohal, et kõik PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused on täidetud. Määrus esialgse õiguskaitse pikendamiseks kuni 40 päevani tahtevastase ravi kohaldamisega oli põhjendatud ja vajalik. Käesolevaks ajaks ei ole patsiendi psüühiline seisund veel piisavalt paranenud. Patsient kirjutatakse haiglast välja niipea kui tema ohtlikkus on ära langenud ja tema ravikoostöö on paranenud. Menetluse edasine käik
22.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
2-21-129
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
23.Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud Harju Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna kohtumääruse tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja TsMS §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud määruse põhjendustega ja tulenevalt TsMS §-st 659 ja § 654 lg-test 5 ning 6 käesolevas lahendis neid ei korda. Määruskaebus jääb rahuldamata. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
24.TsMS § 534 lg 5 teise lause kohaselt võib pärast isiku enda ärakuulamist esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. PsAS § 11 lg kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, kui: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
25.Psühhiaatriahaiglasse paigutatav isik on määruskaebusest nähtuvalt seisukohal, et PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldus ei olnud tema suhtes esialgse õiguskaitse pikendamisel täidetud. Ringkonnakohus eeltooduga ei nõustu ning on kõiki asjas esitatud ja kogutud tõendeid kogumis hinnates seisukohal, et ka nimetatud eelduse esinemine on psühhiaatriahaiglasse paigutatava isiku suhtes esialgse õiguskaitse pikendamisel olnud täidetud.
26.Maakohtule esitatud avaldusele lisatud psühhiaatrite KK ja KT arvamusest nähtuvalt puudus psühhiaatriahaiglasse paigutataval isikul haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Dr.T on vaidlustatud määruse tegemisele eelnenud ärakuulamisel väljendanud jätkuvalt seisukohta, et patsiendi seisund ei ole arsti arvamuse andmise ajaga võrreldes muutunud. Dr K on avaldanud, et patsiendi seisund ei ole paranenud, ta vajab jätkuvalt raske seisundi tõttu haiglaravi vähemalt 40 päeva, on enda haiguse suhtes kriitikata ega nõustu kodustes tingimustes ravimeid võtma. Psühhiaatriahaiglasse paigutatav isik ise avaldas maakohtule, et on täiesti terve ja ravi ei vaja. Eelnevast tulenevalt järeldas maakohus õigesti, et psühhiaatriahaiglasse paigutatav isik ei oma haiguskriitikat ega soostu ravimeid tarvitama, ei ole oma seisundist tulenevalt võimeline ravi vajaduse üle otsustama ning vajab seetõttu jätkuvalt ravi psühhiaatriahaiglas. Ringkonnakohtul ei ole alust maakohtust erinevale seisukohale asumiseks.
27.Selleks ei anna alust ka psühhiaatriahaiglasse paigutatavale isikule määratud esindaja kirjalikud seisukohad, mis jäid maakohtul vastuolus kohtupraktikaga (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 08.jaanuari 2021.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-20-6730, p 16) protokollimata.
28.Maakohtu poolse vea parandamise käigus selgitas ringkonnakohus välja, et psühhiaatriahaiglasse paigutatavale isikule määratud esindaja hinnangul oli esialgse õiguskaitse pikendamisel täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 3 märgitud eeldus täidetud järgmistel põhjendustel: psühhiaatriahaiglasse paigutatav isik ei mõista, et psüühikahäire pole samane intellektipuudega, ta ei pea ravi vajalikuks ega ennast haigeks, ta on depoosüstid katkestanud, suukaudsete ravimite kohta aga andmed puuduvad. Määratud esindaja toetas taotlust põhjusel, et ravi on kaebaja enda tervise ja edasise heaolu huvides, kuna tema varasem meditsiiniline ajalugu näitab, et ravi saamise korral on ta võimeline elama täisväärtuslikku elu, olema edukas ja hinnatud lastekirjanik. Püsikululine paranoidne skisofreenia ei ole iseparanev haigus. Ravi
2-21-129 katkestamine või lõpetamine viib vältimatult haiguse ägenemiseni ning toob kaasa tervise kindla halvenemise invaliidistumiseni.
29.Eeltoodust tulenevalt asus maakohus õigesti seisukohale, et kõik PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused on esialgse õiguskaitse pikendamiseks täidetud.
30.Kuigi määruskaebuses on väidetud, et psühhiaatriahaiglasse paigutatav isik on olnud arstidega koostööaldis ja täitnud kõiki korraldusi ning nõus ravimite võtmisega kodus, ei toeta seda väidet avaldaja poolt kirjeldatu. Vastusest määruskaebusele nähtub, et haigusloos olevast arsti ravipäevikus on dokumenteeritud asjaolud, et patsient vaidleb iga päev ravimite võtmise osas, sealjuures on 18.jaanuaril 2021.a kirjutatud, et patsient keeldus 16.jaanuaril 2021.a suukaudsetest ravimitest, lõpuks oli nõus süstiga ning 17.jaanuarist 2021.a alates on talle antud suukaudsed ravimid lahustatult. Arvestades, et määruskaebuse esitas psühhiaatriahaiglasse paigutatav isik 14.jaanuaril 2021.a, ei saa nõustuda selles toodud väitega koostöövalmidusest ja PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud eelduse äralangemisest.
31.Tuginedes eeltoodule on ringkonnakohus seisukohal, et psühhiaatriahaiglasse paigutatava isiku suhtes kohaldatud esialgse õiguskaitse pikendamine on olnud seaduslik ja põhjendatud ning maakohtu määrus tuleb jätta muutmata.
32.Ringkonnakohus märgib, et jättis sarnaselt maakohtuga ära kuulamata psühhiaatriahaiglasse paigutatava isiku lähedased. Kuigi kohtupraktika kohaselt tekib esialgse õiguskaitse pikendamisel üldjuhul lähedaste ärakuulamise kohustus, arvestades et nende see on isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses oluline garantii, mis tuleb isikule tagada, sätestab TsMS § 536 lg 21 sellest ka erandid (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 08.jaanuari 2021.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-20-6730, p 17). TsMS § 536 lg 21 p 3 kohaselt ei pea käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 1 nimetatud isikuid ära kuulama, kui nende isikute ärakuulamine ei aita ilmselt kaasa asja lahendamisele. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuivõrd määruskaebusmenetluses on vaidluse all olnud üksnes määruskaebuse esitaja koostöövalmidus raviks, ei aitaks tema lähedaste ärakuulamine asja lahendamisele ilmselt kaasa, arvestades, et tema poolt ravijuhiste täitmine (koostöövalmidus) kliinikus viibimise ajal ei ole lähedaste poolt objektiivselt jälgitav ja kontrollitav. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
33.TsMS § 172 lg 3 tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud riigi kanda. Ringkonnakohus määrab puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja õigusabikulud kindlaks eraldi määrusega, kui vastav taotlus esitatakse.
34.TsMS §-st 543 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.