Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin
Määruse tegemise aeg ja koht 09.02.2021, Tallinn Kohtuasja number
2-20-16310
Kohtuasi
Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku taotlus XX (X) paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 06.11.2020 määrus esialgse õiguskaitse pikendamiseks
Kaebuse esitaja ja liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti (registrikood 90006399)
Regionaalhaigla
Puudutatud isik XX (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti Eestkosteasutus Põltsamaa vald (vallavalitsuse kaudu) Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 06.11.2020 määrus, millega kohus pikendas XX suhtes esialgse õiguskaitse kohaldamist 40 päevani ja määras tahtevastase ravi kohaldamise.
2.XX määruskaebus rahuldada.
3.Määruskaebuse esitamisega seotud menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb
2-20-16310 määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Avaldaja esitas 06.11.2020 Harju Maakohtule taotluse puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks. Taotluse kohaselt viibib puudutatud isik SA PERH Psühhiaatriakliinikus alates 05.11.2020, kell 16.45 rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi. Oma psüühikahäire tõttu on puudutatud isik ohtlik ümbritsevatele ja iseendale ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu. Patsient ei ole võimeline ravivajadust ise hindama. Arvestades isiku tervislikku seisundit ei ole tema psüühilise seisundi paranemist alust prognoosida 4 ööpäeva vältel. Arvestades eeltoodut taotles avaldaja rakendada puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja ühtlasi pikendada seda 40 päevani ning lubada kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 40 päeva arvestades tahtest olenematu ravi otsusest.
2.Avaldusele lisatud psühhiaatrite arvamuse kohaselt omandas puudutatud isik teadaolevalt koolihariduse X gümnaasiumis. Edasi jätkas ta õpinguid Tallinna Ülikoolis ajaloo erialal; lõpetas magistri. Käesolevalt töötab enda sõnul Tallinna Ülikoolis haridusloolasena ning on luuletaja. Patsient plaanib edasi õppida doktorantuuris filosoofia erialal. Eriti huvitab teda anarhia ja nihilism. Esimene digitaalne sissekanne isiku psüühilise seisundi kohta pärineb 2013 .a SA Tartu Ülikooli Kliinikumist (edaspidi SA TÜK), kuhu ta oli korduvalt pöördunud ambulatoorse psühhiaatri vastuvõtule. Selles kirjutab psühhiaater, et patsiendi ema sõnul pöördus patsient esmakordselt psühhiaatri vastuvõtule nägemismeelepetete tõttu 8-aastasena.
6.klassis käis patsient psühhiaatri ja psühholoogi juures toitumishäirete tõttu. 2013. a psühhiaatri ravipäevikust selgub, et patsiendil on lapsest saati kuni selle momendini esinenud paranoilised jälitusmõtted ning nägemis- ja kuulmismeelepetted. Isik suitsetab alates 7. klassist, alkoholi tarvitab alates 13-aastaselt. Kanepijoobes on patsiendil tekkinud paranoilised mõtted ning ta on joobeseisundis käitunud labiilselt, hüsteeriliselt ning ennast kahjustavalt (nt põletanud end suitsukoniga). Patsient on loobunud oma vanadest sõbrannadest, sest tunneb, et käitub nende juuresolekul mitte endale vastavalt ja labiilselt. Samuti on ta avaldanud hirmu peeglisse vaatamise ees, sest seal näeb ta mitte iseennast. 2015–2017. a pöördus patsient ambulatoorse psühhiaatri juurde paaril korral. Probleemideks olid unehäired, ärevus, emotsionaalne labiilsus ja meeleolu kiire vaheldumine. 2017. a sissekandest selgub, et patsient oli vastuvõtul ülevas ning labiilses meeleolus (purskas keset vestlust naerma), ta tunnistas regulaarselt 1 pudel veini üksinda joomist päevas ning avaldas õhtust hirmu (tundis, et keegi võib toas olla).
3.19.10.2019–04.11.2019 viibis patsient esmakordselt SA TÜK Psühhiaatriaosakonnas. Ta toodi SA TÜK valvetuppa kiirabi poolt, kuna patsient olnud kodus isa rünnanud, olnud teda kägistanud. Patsient on ka varasemalt füüsiliselt vanemaid rünnanud, olnud viimase aja jooksul nende suhtes süüdistav ning vaenulik. Ema kartnud patsiendiga kahekesi üksinda jääda. Psühhiaatriakliiniku valvetoas tuvastati patsiendil raske psüühikahäire: muud ägedad psühhootilised episoodid (RHK-10 järgi F23.8) ning Tartu Maakohtu määrusega pikendati tema tahtevastast ravi kuni 40 päevani. Pärast haiglaravi pole patsient psühhiaatrite poole pöördunud. Puudutatud isiku sõnul kolis ta detsembris 2019 Tallinnasse üürikorterisse elama. 07.09.2020 kutsus möödakäija puudutatud isikule kiirabi, sest viimane oli alkoholijoobes kukkunud. Kiirabi saabudes käitus patsient agressiivselt, mistõttu anti ta üle politseile. Pole teada, kas
2-20-16310 patsient ostis välja ja tarvitas temale ordineeritud ravimeid, sest digiretseptuuris kajastuvad ainult 2020. a retseptid, mille seas puuduvad psühhotroopsed ravimid.
4.Käesolevalt toodi patsient SA PERH Psühhiaatriakliinikusse politseijaoskonnast, kuhu sattus eile oma naabrimehe füüsilise ründamise eest (küünistas ja kägistas teda). Valvetoas oli patsient verbaalselt ründav, ähvardav, vihane ja ärritunud. Ta rääkis, et naaber kiusab teda juba ammu, kuna patsient ei soovinud kunagi varem naabriga seksuaalvahekorda astuda. Veel avaldas ta mõtet, et naisi diskrimineeritakse kõikjal, sh valvetoas. Patsient sõimas, karjus, korraldusele ei allunud, koostööd ei teinud, mistõttu vajas tema enda ja teiste ohutuse tagamiseks vahetult pärast hospitaliseerimist mehhaanilist ohjeldamist eralduspalatis. Ebaadekvaatse, agressiivse ning psühhoosist juhitud käitumise tõttu hospitaliseeris valvearst Dr. KK patsiendi tahtest olenematu ravi otsusega 05.11.2020 kl 16.45.
5.Praeguseks ajaks pole patsiendi käitumine oluliselt muutunud. Ta avaldab, et naabrimehel on tema vastu seksuaalne viha, mistõttu karjub ta patsiendile läbi ventilatsiooniava (kahe korteri vahel) roppusi ja sõimu. Oma kodust käitumist ta eitab; ütleb, et hoopis naabrimees ründas teda. Raviarstiga vestlusel oli patsient düsfooriline, emotsionaalselt labiilne, äärmiselt pinges ning muutus sageli valjuhäälseks ja süüdistavaks.
6.Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire – muud ägedad psühhootilised episoodid (RHK-10 järgi F23.8). Ravita jäämisel on ta psühhoosist lähtuvalt oma ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega ohtlik nii endale kui ümbritsevatele. Patsiendi seisundist lähtuvalt ei ole alust prognoosida seisundi paranemist 4 ööpäeva vältel, mistõttu taotles avaldaja kohtult luba puudutatud isikule tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi jätkamiseks ja talle psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamiseks haiglatingimustes 40 päeva vältel alates tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vormistamise otsusest. Maakohtu määrus ja põhjendused
7.Harju Maakohus pikendas 06.11.2020 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema 05.11.2020 kell 16.45 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest. Kohus andis loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi tuleb lugeda lõpetatuks 14.12.2020 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Menetluskulud jättis kohus riigi kanda.
8.Kohus tugines psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lõikele 1, § 13 lõigetele 1 ja 2 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lõigetele 1 ja 5.
9.Esitatud taotlusest, sellele lisatud arstide arvamusest nähtub, et puudutatud isik hospitaliseeriti valvearsti poolt tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega 05.11.2020, kell
16.45.Käesolevaks ajaks ei ole isiku seisund paranenud, ta on jätkuvalt ebastabiilne ega suuda otsustada adekvaatselt oma ravi vajaduse üle.
10.Kohus kuulas peale esialgse õiguskaitse kohaldamist (4 päeva) ära dr I, kes avaldas, et patsiendi seisund ei ole võrreldes arsti arvamuse andmise ajaga muutunud – on vajalik ravi haiglas vähemalt paar kuud, et seisund paraneks ja saaks lubada patsiendi kodusele ravile. Patsiendil on suured hirmud, kardab peeglisse vaadata, kanepit suitsetab, tarbib alkoholi.
2-20-16310 Meelepetted – kuuleb ja näeb asju. Naabri suhtes karjub roppusi ventilatsiooniluugi kaudu juba pikemat aega. Hetkel väga agressiivne ja kuri. Varasemalt nii oma vanemaid kui naabrit rünnanud luululistel ajenditel.
11.Ärakuulamisel avaldas isik: „Mina soovin tööle minna. Olen siin teise inimese ründe tõttu. Mina ei sõle süüdi, aga mina olen siin. Olen varem ka haiglas ravil olnud. Varem olin koduvägivalla pärast. Naaber on minust seksuaalselt huvitatud. Mulle ei ole varasemalt mingit ravi määratud. Mina olen täiesti terve!! Praegu püütakse mulle külge pookida mingit psüühikahäiret. Mina olen haritud inimene, te tahate öelda, et ma olen hull??! See on praegu mingi karistus minu vastu, et julgesin vastu hakata mind vägistama tulnud mehele??! Üksi elan ma. Vanematega on suhted väga head! Kogu aeg suhtlen nendega! Elavad teistes linnades.“ Ei avalda korduvate küsimuste peale, kus. Väga vihane, kuri, ei lase kohtunikul midagi küsida ega selgitada. Kõneleb monoloogina, kinnitab 10 korda, et tema ei ole süüdi. Tema on ohver. Väga kuri, tõstab häält pidevalt.
12.Puudutatud isikule määratud esindaja toetab taotlust.
13.Muude isikute ärakuulamist ei pidanud kohus vajalikuks, sest arvestades isiku psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aita nende isikute ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele.
14.Arvestades isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, on kohtu hinnangul alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lõike 5 alusel. Isikul esineb raske psüühikahäire – muud ägedad psühhootilised episoodid (RHK-10 järgi F23.8), tema käitumine on täiel määral psüühilisest haigestumisest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui ümbritsevatele. Ärakuulamisel kohus veendus, et isiku käitumine on psüühilisest haigestumisest mõjutatud, isik ei mõtle selgelt ning ei mõista ravivajadust. Isik elab selgelt enda mõttemaailmas, mis ei haaku reaalse maailmaga – kõigi peale vihane ja tige. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Kohtu hinnangul on patsient agressiivne ja ettearvamatu ning ohtlik ümbritsevatele. Võib muutuda vägivaldseks, on algatanud kaklusi ja rünnanud nii oma vanemaid kui naabrit, nagu selgub arsti arvamusest (osaliselt möönis ka ise ärakuulamisel). Isiku vaenulikkust ja ärrituvust koos vägivalla võimalikkusega tajus ka kohtunik isiklikult isikut ära kuulates.
15.Isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek kodustes tingimustes. Samuti ei ole tagatud ega kontrollitav ravimite korrektne manustamine – ise end haigeks ei pea, ravimeid võtma ei soostu ja tahtest olenematult kodustes tingimustes ravida ei ole võimalik. Seda saab teha ainult haiglas. Arsti sõnul isiku seisundi hinnangust ja varasemast ravikogemusest lähtuvalt ei ole alust prognoosida seisundi paranemist nelja ööpäeva vältel – pigem kulub kuni paar kuud. Kohus usaldab selles küsimuses arsti kui eriala spetsialisti arvamust. Kohus leidis, et kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on täidetud ja viivitusega võib kaasneda oht nii patsiendile endale kui ümbritsevatele. Käesolevat seisundit arvesse võttes vajab isik pikaajalist hospitaliseerimist ja seega maksimumtähtaja kohaldamist.
16.Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida ja haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik psüühikahäire tõttu eelkõige teda ümbritsevaid isikuid. Kuivõrd asjas kogutud tõendite põhjal (eeskätt arsti arvamus) ei parane isiku seisund 4 päeva jooksul, tuleb pikendada rakendatud esialgset õiguskaitset 40 päevani.
2-20-16310
17.Taotlusest nähtuvalt vajab isik ravi ja ravimite manustamist ning kohus leidis, et tuleb anda luba isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.
18.Kohus selgitas TsMS § 539 lõikes 3 sätestatut.
19.TsMS § 172 lõike 3 alusel jäid menetluskulud riigi kanda. Määruskaebus
20.Puudutatud isik esitas talle määratud esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada, lõpetada viivitamatult ravi ja vabastada isik haiglast.
21.Esmalt soovib puudutatud isik vaidlustada määruses toodud asjaolusid. Määruses märgitud huvi nihilismi ja anarhismi vastu pole tõendatud. Sellekohane info võib pärineda tema sotsiaalmeedia kontolt, mida ei saa lugeda usaldusväärseks allikaks. Samuti ei mäleta isik, et tal oleks olnud hirm peeglite ees. Tema murdeeas kirjeldatud sündmused on olnud pigem tingitud olnud toonasest armumisest, mitte psüühikahäiretest.
22.Käesolevas juhtumis soovib puudutatud isik rõhutada, et ta pole süüdistanud naabrimeest vägistamiskatses, vaid selles, et naabrimees tungis tema eluruumi ja ründas teda. Naabrimehel on tema vastu vana vaen, kuna puudutatud isik pole olnud huvitatud tema lähenemiskatsetest. Samuti ei vasta tõele naabrimehe väited, nagu ta karjuks mingeid riigivastaseid asju, kuna kaebajal pole riigisaladuse juurdepääsu ja ta ei teagi midagi sellist, mis võiks olla riiki ohustav.
23.Puudutatud isik leiab, et tema puhul puuduvad kõik PsAS §-s 11 nimetatud tahtevastase ravi kohaldamiseks vajalikud eeldused. Tal puudub raske psüühikahäire, ta pole teistele ega endale ohtlik, mistõttu ta ei vaja ka ravi haiglas. Menetlusosaliste seisukohad
24.Avaldaja ja eestkosteasutus Põltsamaa vald (vallavalitsuse kaudu) palusid jätta määruskaebuse rahuldamata. Menetluse edasine käik
25.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
26.27.11.2020 teatas avaldaja kohtule, et seoses puudutatud isiku psüühilise seisundi paranemisega on lõpetatud tema suhtes tahtest olenematu ravi 27.11.2020.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
27.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb menetlusnormi olulise rikkumise tõttu TsMS § 659 ja § 657 lõike 1 punkti 4 alusel tühistada. Määruskaebus kuulub rahuldamisele.
28.Esmalt märgib kolleegium, et vaatamata asjaolule, et puudutatud isiku suhtes on seoses psüühilise seisundi paranemisega lõpetatud tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi 27.11.2020, annab ringkonnakohus hinnangu maakohtu määruse seaduslikkusele. TsMS § 543 lõike 3 alusel saab kõrgema astme kohus ka pärast isiku kinnisesse asutusse paigutamise
2-20-16310 lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse, olgugi et avaldust ei saa enam uuesti lahendada (vt Riigikohtu lahend nr 32-1-155-13, punkt 19). Seega ei takista kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamine puudutatud isiku määruskaebuse lahendamist.
29.TsMS § 534 lõike 1 kohaselt võib kohus avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku tema nõusolekuta kinnisesse asutusse, kui 1) kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja 2) on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. TsMS § 534 lõike 5 esimese lause kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates (TsMS § 534 lõike 5 teine lause).
30.Praeguses asjas esitas avaldaja kohtule 06.11.2020 taotluse puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse rakendamiseks neljaks päevaks ja ühtlasi selle pikendamiseks 40 päevani. Taotlusele oli lisatud psühhiaatrite arvamus. Maakohus lahendas taotluse samal kuupäeval (s.o 06.11.2020) kahe eraldi määrusega, millest esimesega (allkirjastatud kell 15:09) rakendas esialgset õiguskaitset neljaks päevaks alates psühhiaatriahaiglasse paigutamisest (s.o. 05.11.2020 kuni 08.11.2020) ning teisega (allkirjastatud kell 16:05) pikendas esialgset õiguskaitset kuni 40 päevani ja määras tahtevastase ravi kohaldamise. Määruskaebuse palvepunktidest nähtuvalt on puudutatud isik vaidlustanud üksnes hilisema lahendi.
31.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus vaidlustatud määruse tegemisel eksinud TsMS § 534 lõike 5 teise lause kohaldamisel. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et nimetatud sätte mõtteks on see, et esmalt rakendatakse esialgset õiguskaitset neljaks päevaks, seejärel vaatab psühhiaater või muu pädev arst isiku üle ning annab hinnangu, kas esialgset õiguskaitset on vaja pikendada (vt nt lahendid nr 2-20-6730/42, punkt 13.1; nr 2-18-17167/38, punkt 21). Seega on vajalik psühhiaatri või arsti uus arvamus. Veel on Riigikohus lahendis nr 2-20-6703/42 (punkt 13.1) leidnud, et TsMS § 534 lõike 5 teises lauses sätestatud nõude täitmisest ei vabasta ainuüksi kohtule esitatud avalduses sisalduv prognoos, et isiku seisundi paranemine ei ole neljapäevase ravi järel tõenäoline (nagu ka praegusel juhul on avalduses märgitud). Riigikohtu seisukoha järgi ei pea avaldaja esitama kohtule enne pikendamise otsustamist uut taotlust, kuid TsMS § 534 lõike 5 teises lauses sätestatud nõude täitmiseks tuleb esitada psühhiaatri või muu pädeva arsti hinnang esialgse õiguskaitse pikendamise vajalikkuse kohta (vt lahend nr 2-1817167/38, punkt 21). Vastav hinnang on enne esialgse õiguskaitse pikendamist vajalik selleks, et kontrollida esialgsete hinnangute paikapidavust ja tagada puudutatud isiku vabaduspõhiõiguse kaitse (vt lahend nr 2-20-6730/42, punkt 13.1).
32.Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul puudub esialgse õiguskaitse pikendamise eelduseks olev psühhiaatri või muu pädeva arsti arvamus. Avaldaja kohtule täiendavat arsti arvamust ei esitanud. Vaidlustatud määrusest nähtub küll, et maakohus kuulas peale esialgse õiguskaitse kohaldamist ära psühhiaatri (dr I), kes avaldas, et patsiendi seisund ei ole võrreldes arsti arvamuse andmise ajaga muutunud. Kolleegium leiab, et iseenesest võib TsMS § 534 lõike 5 teises lauses ettenähtud arvamuse andmine toimuda ka ärakuulamise kaudu. Arvestades aga, et esialgse õiguskaitse rakendamine ja pikendamine toimusid samal kuupäeval (06.11.2020), pidi kõnealune ärakuulamine toimuma samuti 06.11.2020. Seega on arst andnud täiendava arvamuse samal päeval kui esialgse arvamuse (s.o avaldusele lisatud 06.11.2020 arvamuse). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa seega dr I poolt maakohtule ärakuulamisel avaldatut käsitleda TsMS § 534 lõike 5 teises lauses sätestatud nõude täitmisena. Juhul, kui nii esialgse hinnangu kui täiendava arvamuse andmine toimub samal päeval, ei ole täidetud TsMS § 534 lõike 5 teises
2-20-16310 lauses sätestatud nõude eesmärk, milleks on, nagu eelnevalt märgitud, kontrollida esialgsete, avalduse esitamisel antud arsti hinnangute (prognooside) paikapidavust. Täiendava arvamuse andmisel saab vähemalt reeglina olla arsti jaoks otsustuse aluseks konkreetse patsiendi konkreetne tegelik seisund olukorras, kus vähemalt mõni päev (vähemalt 2-3) on esialgne ravi juba toimunud ja võimalik näha, kas see on andnud tulemusi või mitte. Käesolevas asjas ei nähtu selliseid erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid esialgse õiguskaitse pikendamist arsti arvamuseta. Eeltoodust tulenevalt ei olnud esialgse õiguskaitse pikendamine 40 päevani TsMS § 534 lõike 5 teise lause alusel seaduslik psühhiaatri või muu pädeva arsti uue arvamuse puudumise tõttu ning maakohtu määrus tuleb seetõttu tühistada. Samasisulisele seisukohale asus ka Riigikohus lahendis nr 2-20-6730/42 (punkt 13.2).
33.Kuivõrd maakohtu määrus kuulub tühistamisele ja määruskaebus rahuldamisele eeltoodud menetlusliku rikkumise tõttu, ei pea kolleegium menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes vajalikuks käesolevas lahendis täiendavalt käsitleda määruskaebuse väiteid. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
34.TsMS § 172 lõike 3 alusel jäävad määruskaebuse esitamisega seotud menetluskulud riigi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) /Ele Liiv, Peeter Pällin, Imbi Sidok-Toomsalu/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.