Eesistuja Liis Arrak, liikmed Vahur-Peeter Liin ja Merit Helm
Otsuse tegemise aeg ja koht
8. veebruar 2021. a, Tallinn
Kohtuasja number
2-17-12364
Kohtuasi
XX hagi YY vastu põhivõla, viivise ja kahjuhüvitise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 27. augusti 2019. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
XX 30. septembri 2019. a apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
39 657 eurot 79 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Kaspar Koppel Kostja (vastustaja) YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Andrei Tšerednik
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Harju Maakohtu 27. augusti 2019. a otsus osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata 11 000 euro ning sellelt intressi ja viivise saamise nõude, samuti menetlusekulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt ja jaotada uuesti menetluskulud.
3.2.3.sissenõutavaks muutunud viivis 3601 eurot 91 senti;
3.2.4.alates 26. jaanuarist 2021 kuni põhivõla kohase tasumiseni põhivõlalt (11 000 eurot) VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivis.
3.3.Jätta menetluskuludest 63% XX kanda ja 37% YY kanda.
2-17-12364 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas 18. augustil 2017 Harju Maakohtule YY (kostja) vastu hagi (hagiavalduse terviktekst esitatud 17. oktoobril 2018), milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla 35 000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 1817 eurot 79 senti ja alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise, samuti kahjuhüvitise 40 eurot. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.
1.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Truck Center OÜ (laenusaaja) 29. aprillil 2015 tähtajatu laenulepingu. Laenusaaja nimel allkirjastas lepingu kostja, kes oli laenusaaja juhatuse liige. Laenulepingu alusel andis hageja laenusaajale 70 000 eurot laenu. Laenulepingu p-s 2 kinnitas kostja laenusaaja nimel, et 11 000 eurot anti üle sularahas ning 59 000 eurot kanti arvelduskontole. Tegelikult kandis Advokaadibüroo Laus & Partnerid hageja korraldusel hageja kliendikontolt nr EE551010220242386226 laenusaajale laenulepingu alusel 30 000 eurot 20. mail 2015 ning 25 000 eurot 10. juunil 2015. Laenusaaja kinnitus 11 000 euro sularahas üleandmise kohta on käsitatav täitmise kviitungina või võlatunnistusena. Laenulepingu järgi oli intressimäär 12% aastas ning intressi tuli tasuda kvartaalsete maksetega, esimese intressimakse tähtpäev oli 31. märtsil 2016. Maksetega viivitamise korral tuli maksta seadusjärgses määras viivist. Kostja allkirjastas 29. aprillil 2015 käenduslepingu, millega käendas hageja ja laenusaaja samal päeval sõlmitud laenulepingust tulenevaid kohustusi. Kostja kinnitas käenduslepingu p-s 1.2, et ta sõlmib käenduslepingu oma majandustegevuse raames ning käenduslepingule ei kohaldu tarbijakäenduse kohta sätestatu. Käenduslepingu p 1.3 kohaselt vastutab kostja solidaarselt laenusaajaga laenulepingust tuleneva kohustuse täitmise eest. Käenduslepingu p 2 kohaselt on kostja vastutuse maksimumsumma 35 000 eurot. Laenusaaja rikkus laenulepingut, sest ei teinud hagejale ühtegi intressimakset. Hageja nõudis laenusaajalt korduvalt intressivõla tasumist. Hageja esitas 1. novembril 2016 laenusaajale laenulepingu ülesütlemise teate ning nõudis laenu ja intresside tasumist. Laenusaaja ei ole hageja nõuet täitnud.
1.2.Hageja nõuab kostjalt käenduslepingust tuleneva kohustuse täitmist VÕS § 76 lg 1, § 101 lg 1 p 1, § 108, § 142 lg 1 ja § 145 lg 1 alusel. Laenusaaja ei ole laenulepingust tulenevaid
2-17-12364 kohustusi täitnud. Hageja ja kostja vahel on sõlmitud käendusleping ning kostja vastutab 35 000 euro ulatuses laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest laenusaajaga solidaarselt. Kostja ega laenusaaja ei ole vaatamata korduvatele teadetele hageja nõuet täitnud. Laenusaaja on likvideerimisel.
1.3.Kuna kostja ei ole vaatamata hageja nõudmistele laenusaaja võlga tasunud, nõuab hageja kostjalt ka alates hagi esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivist.
1.4.Lisaks on hagejal tekkinud võla sissenõudmise kulud, kuna hageja on saatnud kostjale teateid. Hageja nõuab kostjalt VÕS § 1131 lg 1 ja § 115 lg 1 alusel 40 eurot. Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2.1.Kostja selgituste kohaselt asutasid hageja ja kostja abikaasa CC ühise äritegevuse alustamiseks 19. detsembril 2014 osaühingu (laenusaaja), mille majandustegevust pidi korraldama ja arendama kostja. Hageja investeeris ühingusse raha ning selleks, et kostja ei varastaks ühingust raha, tegi hageja ettepaneku vormistada ühingu nimele laen, mida kostja käendab. Käenduslepingu eesmärk oli hoida kostjat hageja kontrolli all. Sisuliselt andis hageja laenu iseendale (oma kontrolli all olevale osaühingule). Osaühingu majandustegevus käivitus edukalt, kuid hageja otsustas viia majandustegevuse üle teise ühingusse (OÜ Truck Center International). Enne seda oli ühingul piisavalt vara, et täita laenulepingust tulenevaid kohustusi. Lisaks ostis hageja advokaadibüroo Laus & Partnerid advokaadi abikaasa kontrolli all oleva Diagonal Holdings OÜ nimele kostja abikaasale kuulunud osaluse. Pärast osaluse hageja kontrolli alla minekut kutsuti kostja laenusaaja juhatuse liikme kohalt tagasi. 4. detsembril 2015 määrati laenusaajale likvideerija Daniil Savitski, kes oli Advokaadibüroo Laus & Partnerid advokaat. Seejuures alustati likvideerimist enne kui saabus laenulepingu p 3.3 järgi esimese intressimakse tasumise tähtpäev (31. märts 2016). Samal ajal esindas hagejat suhetes laenusaajaga sama advokaadibüroo advokaat Raivo Laus, kes edastas nõudekirju samas büroos tegutsevale laenusaaja likvideerijale.
2.2.Kostja vastuväidete kohaselt laenu- ja käendusleping ei kehti, sest lepingud on digitaalselt allkirjastanud üksnes kostja (laenusaaja esindajana), kuid hageja allkirja ei ole lepingutel. Käenduslepingu p 3 järgi pidi käendusleping jõustuma selle omakäelisel allakirjutamisel poolte või nende esindajate poolt. Kostja ei ole lepinguid allkirjastanud. Kostja ID-kaart koos paroolidega oli advokaadibüroo Laus & Partnerid advokaadi Daniil Savitski käes.
2.3.Laenulepingu alusel ei ole laenusaajale raha üle antud ning laenusaaja majandusaasta aruandes kajastatud laenud ei ole antud hagi alusena nimetatud laenulepingu alusel. Hageja peab tõendama, et andis laenusaajale raha üle. Hageja ei ole tõendanud, et ta kandis vastavalt lepingule osa raha laenusaajale üle pangaülekandega. Hagis nimetatud 20. mai ja 10. juuni 2015. a ülekanded ei ole tehtud hagi aluseks oleva laenulepingu alusel. Ülekanded tegi Advokaadibüroo Laus & Partnerid (advokaadibüroo), mitte hageja, ja need on tehtud muu lepingu alusel. Ülekande selgitusse ei ole märgitud, et raha kanti üle hageja ja laenusaaja 1. jaanuari 2015. a laenulepingu alusel. Ka laenusaaja 2015. a majandusaasta aruande kohaselt on laenusaajal samade summadega laenukohustused advokaadibüroo, mitte hageja ees. Hageja väited ülekannete tegemise kohta on vastuolus laenulepingu p-s 2 kokkulepituga.
2-17-12364 Samuti ei ole hageja tõendanud, et ta andis laenusaajale 11 000 eurot üle sularahas. Kui laenusaajale anti üle sularaha, peab selle kohta olemas olema raamatupidamise dokument (kassa sissetuleku order). Laenusaaja majandusaasta aruande kohaselt laenusaajale hageja laenatud 30 380 eurot ja 11 000 eurot on laenatud teiste laenulepingute alusel, sest hagi aluseks oleva laenulepingu järgi anti laenu 70 000 eurot.
2.4.Laenuleping on tühine. Laenuleping on näilik, sest hageja üritab jätta mulje, et laenulepingu alusel on raha üle antud. Hageja ja tema abilised on vormistanud hulga dokumente, millel ei ole õiguslikku jõudu. Laenuleping on vastuolus heade kommetega. Kostja sõltus hagejast ja hageja kasutas seda ära. Hageja andis ise oma ühingule laenu ja nõuab selle tagastamist kostjalt. Menetluse edasine käik
3.Harju Maakohus jättis 19. märtsi 2018. a otsusega hagi rahuldamata, leides, et käenduslepingul ei ole õiguslikku jõudu, kuna hageja ei ole seda allkirjastanud. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda, kuid ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust.
4.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 17. augusti 2018. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohtu otsus ja põhjendused
5.Harju Maakohus jättis 27. augusti 2019. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitise 3157 eurot 50 senti koos kohustusega tasuda seadusjärgses määras viivist.
5.1.Maakohus tuvastas, et kohtule on esitatud järgmised lepingud: -
-
hageja ja Truck Center OÜ 1. jaanuari 2015. a laenuleping, mille p 1 järgi andis hageja laenusaajale 70 000 eurot laenu ning p-s 2 kinnitasid pooled, et lepingu sõlmimise hetkeks on laenuandja laenu tervikuna laenusaajale üle andnud, sh 59 000 eurot kandnud laenusaaja pangakontole ja 11 000 eurot andnud sularahas; hageja ja kostja 1. jaanuari 2015. a käendusleping, mille p 1.1 järgi tagas leping hageja ja Truck Center OÜ vahel 1. jaanuaril 2015 sõlmitud laenulepingut summaga 70 000 eurot. Käenduslepingu p-s 2 avaldas käendaja ja kinnitas lepingu sõlmimisega, et ta võtab lepingu alusel käenduskohustuse majandustegevuse raames, kuivõrd olles põhivõlgniku juhatuse liige ja põhivõlgniku tegelik kasusaav omanik (CCle kuuluva põhivõlgniku osa osas on tegelikuks kasusaajaks käendaja, mida ta kinnitab allkirjaga käesoleval lepingul), tagab käendaja lepingu alusel antava käendusega põhivõlgniku majandustegevuse arendamiseks sõlmitud laenulepingust tulenevaid kohustusi. Pooled avaldasid, et nad ei käsitle lepinguga antud käendust tarbijakäendusena võlaõigusseaduse tähenduses. Käenduslepingu p 2 järgi on käendaja vastutuse piirsummaks 35 000 eurot.
5.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole laenu- ega käendusleping tühine hageja allkirja puudumise tõttu. Kostja on kohtule esitatud 1. jaanuari 2015. a laenulepingu ja
1.jaanuari 2015. a käenduslepingu 29. aprillil 2015 kohustatud isikuna allkirjastanud. Lepingutel ei ole vormipuudusi, sest VÕS § 11 lg 4 järgi võib seaduses sätestada, et kirjalik leping loetakse sõlmituks ka siis, kui lepingudokumendile on alla kirjutanud üksnes kohustatud
2-17-12364 lepingupool, ning VÕS § 144 lg 1 järgi eeldatakse võlausaldaja nõustumust käenduslepingu sõlmimiseks.
5.3.Hageja nõue 35 000 euro saamiseks tuleb jätta rahuldamata, sest hageja ei ole tõendanud laenusaajale laenulepingu alusel raha üleandmist. Hageja ei ole tõendanud, et ta kandis laenusaajale 20. mail 2015 ja 10. juunil 2015 raha just
1.jaanuaril 2015. a sõlmitud laenulepingu täitmiseks. Kuigi hageja ja Raivo Laus Advokaadibüroo Laus & Partnerid juhatuse liikmena on andnud kinnituse, et need ülekanded tehti selle laenulepingu täitmiseks, ei ole see kooskõlas kohtule esitatuga. Laenulepingu järgi on laenusummad eelnevalt üle antud. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et raha on varem ülekantud. Ülekanded on tehtud selgitusega „laen“, kuid sellest ei nähtu, et tehtud maksed on seotud 1. jaanuaril 2015 sõlmitud laenulepinguga. Samuti ei kattu summade suurus laenulepingus märgituga. Ka hageja ja tema esindaja kirjavahetusest ei tulene, et nimetatud maksed olid seotud 1. jaanuaril 2015 sõlmitud laenulepinguga. Samuti ei ole hageja tõendanud, et ta andis laenusaajale sularahas 11 000 eurot. Hageja ei ole tõendanud sularaha 11 000 eurot laenusaajale andmist. Hageja ei ole esitanud kassa sissetuleku orderit, millest nähtuks sularaha sissemakse. Ka laenusaaja 2015. aasta majandusaasta aruande kohaselt on lühiajaliste laenudena kajastatud Advokaadibüroo Laus & Partnerid 10. juuni 2015. a laenuleping summaga 25 000 eurot ja 20. mai 2015. a laenuleping summaga 30 000 eurot. Hageja antud laenuna on kajastatud 31. detsembri 2014. a laenuleping summaga 30 380 eurot ja 28. aprilli 2015. a laenuleping summaga 11 000 eurot.
5.4.Kuna hageja põhinõue ei ole põhjendatud, ei ole põhjendatud ka viivise ja kahju hüvitamise nõue.
5.5.Menetluskulud jäävad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Apellatsioonkaebus
6.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada, või saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.
6.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt asus maakohus vääralt seisukohale, et hageja ei ole tõendanud laenuraha üleandmist. Maakohus hindas vääralt tõendeid ja asus seetõttu vääralt seisukohale, et 20. mai 2015. a ja 10. juuni 2015. a ülekandeid ei tehtud vaidlusaluse laenulepingu alusel, kuigi asjas on tõendatud, et laenuleping sõlmiti 29. aprillil 2015 (mitte 1. jaanuaril 2015) ning selle alusel on tehtud ülekanded selgitusega „laen“ ning hageja ja ülekanded teinud Raivo Laus kinnitasid, et need tehti selle laenulepingu alusel. Eksimuse tõttu jäi laenulepingus kinnitus raha eelneva ülekandmise kohta muutmata. Maakohus ei ole tuvastanud ega selgitanud, mille alusel tehti 20. mai 2015. a ja 10. juuni 2015. a ülekanded. Praeguses vaidluses ei ole esitatud ühtegi teist laenulepingut.
6.2.Maakohus asus ekslikult seisukohale, et hageja ei ole tõendanud sularaha 11 000 eurot andmist laenusaajale. Sularaha saamist kinnitab mh laenusaaja kinnitus laenulepingus, mida
2-17-12364 saab pidada VÕS § 95 tähenduses täitmise kviitungiks või VÕS § 30 tähenduses võlatunnistuseks. Maakohus jättis need hageja väited tähelepanuta. Kostja ei ole selgitanud, miks ta kinnitas raha saamist, kuigi ta seda tegelikult ei ole saanud. Õige ei ole jätta hagi rahuldamata põhjusel, et kostja, olles laenusaaja juhatuse liige, ei vormistanud kassa sissetuleku orderit.
6.3.Kohus tugines põhjendamatult laenusaaja majandusaasta aruannetele. Nõude kajastamisel majandusaasta aruandes, ei ole tähtsust. Hageja ei ole laenusaaja majandusaasta aruandeid koostanud, mistõttu ei saa ta vastutada nendes esinevate ebatäpsuste eest. Lisaks sellele nähtub majandusaasta aruandest 28. aprilli 2015. a kuupäevaga laen summaga 11 000 eurot. See kinnitab, et hageja ja laenusaaja sõlmisid laenulepingu 29. aprillil 2015.
6.4.Kuna kohus lahendas ebaõigesti põhinõude, lahendas ta ebaõigesti ka viivise ja kahju hüvitamise nõude. Vastustaja seisukoht
7.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi osaliselt rahuldada ja maakohtu otsus tühistada osas, millega maakohus jättis hagi 11 000 euro ja sellelt intressi ning viivise saamiseks rahuldamata. Ringkonnakohus saab teha asjas ise uue otsuse, millega rahuldab hagi selles osas. Maakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 I lause järgi muuta ka menetluskulude jaotust, samuti tühistada maakohtu otsus osas, millega maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitise.
9.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja peab tasuma käenduslepingu alusel hagejale laenusaaja laenulepingust tuleneva võla 35 000 euro ulatuses, alates hageja nõude kättesaamisest kuni nõude täitmiseni sellelt viivist ning hüvitama hagejale ka sissenõudmiskulud 40 euro ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul jättis maakohus ekslikult hagi täielikult rahuldamata põhjusel, et hageja ei ole tõendanud, et laenulepingu alusel laenatud raha on laenusaajale üleantud. Maakohus eksis seda tehes tõendite hindamise reeglite vastu ja juhindus väärast tõendamiskoormisest. Samuti ei ole maakohus tuvastanud kõiki vaidluse lahendamiseks olulisi asjaolusid ega ole otsust piisavalt põhjendanud. Ringkonnakohus saab need eksimused parandada.
10.Kuna maakohus on jätnud osad vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud tähelepanuta ning otsuses selgelt tuvastamata või tuvastanud ebatäpselt, tuvastab ringkonnakohus TsMS § 652 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1 järgi järgmised vaidluse lahendamisel tähtsad asjaolud: -
-
kostja oli alates 22. detsembrist 2014 kuni 4. detsembrini 2015 Truck Center OÜ juhatuse liige ning alates 4. detsembrist 2015 on osaühingule määratud likvideerija Daniil Savitski (I kd, tl 7–8); kostja ID-kaardiga on 29. aprillil 2015 digitaalselt allkirjastatud 1. jaanuari 2015. a kuupäeva kandev Truck Center OÜ ja hagejaga vaheline laenuleping, millega hageja andis Truck Center OÜ-le 70 000 eurot laenu (I kd, tl 5–6);
2-17-12364 -
-
-
-
-
kostja ID-kaardiga on 29. aprillil 2015 digitaalselt allkirjastatud 1. jaanuari 2015. a kuupäeva kandev käendusleping, millega kostja tagas 1. jaanuaril 2015 sõlmitud laenulepingut summaga 70 000 eurot vastutuse piirmääraga 35 000 eurot (I kd, tl 10– 11); Advokaadibüroo Laus & Partnerid kandis 20. mail 2015 Truck Center OÜ Swedbank AS-is asuvale pangakontole 30 000 eurot selgitusega „laen“ ning 10. juunil 2015 25 000 eurot selgitusega „laen“ (I kd, tl 9 ja 73–75); hageja lepinguline esindaja Raivo Laus koostas 15. aprillil, 15. juulil 2016 ja
15.oktoobril 2016 Truck Center OÜ-le nõudekirja laenulepingust tuleneva intressivõla tasumiseks ja 1. novembril 2016 lepingu ülesütlemise teate; Truck Center OÜ likvideerija Daniil Savitski on kirjade kättesaamist omakäeliselt allkirjaga kinnitanud, sh kinnitanud lepingu ülesütlemise teate saamist 1. novembril 2016 (I kd, tl 12–15 pöördel); hageja esindaja Raivo Laus koostas 7. detsembril 2016 kostjale nõudekirja 35 000 euro saamiseks (I kd, tl 16–16 pöördel), kostja saatis e-kirja teel 23. detsembril 2016 vastuse, milles keeldus võlga tunnistamast (I kd, tl 17–20); Truck Center OÜ 2015. a majandusaasta aruandes on märgitud lühiajaliste laenudena Advokaadibüroo Laus & Partnerid 10. juuni 2015. a laenulepingust tulenev laen 25 000 eurot ja 20. mai 2015. a laenulepingust tulenev laen 30 000 eurot ning hageja
28.aprilli 2015. a laenulepingust tulenev laen 11 000 eurot ja 31. detsembri 2014. a laenulepingust tulenev laen 30 380 eurot (I kd, tl 46 pöördel).
11.Kostja ei nõustu hagejale nimetatud summat tasuma esmalt seetõttu, et tema hinnangul ei ole pooled laenu- ega käenduslepingut kehtivalt sõlminud, sest lepingutel on üksnes kostja digitaalne allkiri, kuid hageja ei ole lepinguid digitaalselt allkirjastanud.
11.1.Kolleegiumi hinnangul asus maakohus põhjendatult seisukohale, et praegusel juhul ei ole laenu- ega käendusleping vormipuuduste tõttu tühised. Lepingu võib VÕS § 11 lg 1 järgi sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Üksnes juhul, kui vastavalt seadusele, lepingupoolte kokkuleppele või ühe poole taotlusele tuleb leping sõlmida teatud vormis, ei loeta lepingut VÕS § 11 lg 2 järgi sõlmituks enne, kui lepingule on antud ettenähtud vorm. Kuna seadusest ei tulene majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud laenulepingule kohustuslikku vormi ja laenusaaja kui kohustatud isiku nimel on kostja laenulepingu allkirjastanud ning hageja on kostja allkirjastatud lepingu kohtule esitanud ja tugineb sellele oma nõudes, on hageja kinnitanud, et ta on lepinguga nõustunud ning lepingu saab lugeda selles sätestatud tingimustel sõlmituks. Käenduslepingu puhul, kus käendajaks on füüsiline isik (tarbijakäendusleping VÕS § 143 tähenduses), peab käendaja avaldus, milles ta kohustub võtma endale käendusest tulenevad kohustused, olema VÕS § 144 lg 2 järgi kirjalikus vormis. Seejuures loetakse tehingu kirjaliku vormiga TsÜS § 80 lg 1 järgi võrdseks tehingu elektrooniline vorm. VÕS § 144 lg 1 järgi eeldatakse võlausaldaja nõustumust. Kuna kostja on käendajana käenduslepingu digitaalselt allkirjastanud ja asjas ei ole esitatud sellised asjaolusid ja tõendeid, mis kummutaksid eelduse, et hageja on käenduslepinguga nõustunud, vastab käendusleping seadusest tulenevale vorminõudele ja käendusleping on lepingus märgitud tingimustel sõlmitud. Seda järeldust ei muuda käenduslepingu p 3, mille järgi, pidi leping jõustuma selle omakäelisel allakirjutamisel. Nimetatud lepingupunktis on pooled küll kokku leppinud käenduslepingu kohustuslikus vormis
2-17-12364 erinevalt seadusest, kuid kuna kostja on allkirjastanud lepingu digitaalselt, mitte omakäeliselt, saab järeldada, et pooled ei ole pidanud kokkulepitud vorminõuet siduvaks.
11.2.Kostja esitas menetluses ka väite selle kohta, et tema ei ole lepinguid digitaalselt allkirjastanud, kõik dokumendid koostas Advokaadibüroo Laus & Partnerid advokaat Daniil Savitski ning kostja ID-kaart oli koos PIN-koodidega Daniil Savitski käes. Ringkonnakohus selgitab, et ID-kaarti ei või koos paroolidega anda teiste isikute kätte. Kui kostja seda tegi, siis on ta ise teadvalt lubanud kolmandal isikul enda nimel tegutseda ja tehinguid teha, mis annab alust järeldada, et kostja volitas TsÜS § 118 lg 1 tähenduses advokaati enda nimel tehinguid tegema. Ka Riigikohus on leidnud, et juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud, ning vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Näiteks võib isik tõendada, et talle väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt (vt Riigikohtu 16. detsembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-124450, p-d 22–23). Praegusel juhul on küll kostja väitnud, et ID-kaart ja PIN-koodid olid Daniil Savitski käes, kuid kostja ei ole oma väidet millegagi tõendanud, Samuti ei ole kostja väitnud ega tõendanud, et need olid sattunud Daniil Savitski kätte tema süüta ja tahte vastaselt. Mh juhib kolleegium tähelepanu sellele, et nii kostja kui ka advokaadi tegevus võib olla karistusseadustiku § 349 järgi kriminaalkorras karistatav, kui isikut tõendav tähtis dokument anti teise isiku kasutusse eesmärgiga omandada õigusi või vabaneda kohustustest.
12.Kostja arvates ei tule hagi rahuldada ka seetõttu, et hagi aluseks olevad tehingud on näilikud või vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühised. Samas ei ole kostja suutnud kohtule veenvalt ja arusaadavalt selgitada, milliste asjaolude tõttu saab laenu- ja käenduslepingut pidada näilikuks või heade kommete vastaseks, ega nimetatud asjaolusid tõendanud. Kuigi kostja leiab, et laenu- ja käendusleping on tühised, sest tegelikult nende alusel raha üle ei antud, ei ole kostja toonud esile asjaolusid, mis kinnitaksid lepingute näilikkust TsÜS § 89 tähenduses. Viidatud sätte järgi on näilik selline tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Kostja ei ole toonud esile, millist tehingut lepingute pooled tegelikult teha ja varjata soovisid või milleks ja kellele tuli jätta mulje laenu- ja käenduslepingu sõlmimisest. Selliste asjaolude kinnituseks ei ole kostja esitanud ka tõendeid. Samuti ei ole kostja toonud esile asjaolusid, mis kinnitaksid, et laenu- ja käendusleping võiksid olla heade kommetega vastuolus TsÜS § 86 tähenduses. Riigikohus on selgitanud, et heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks (vt nt Riigikohtu 10. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-12, p 11; 16. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-02, p 10). Asjaolus, et hageja andis laenu äriühingule, mille osanik ta oli, ei ole kolleegiumi hinnangul midagi taunimisväärset. Samuti on praktikas tavaline, et äriühingu juhatuse liige käendab äriühingu kohustusi. Kuigi kostja väidab, et kostja sõltus hagejast ja hageja kasutas teda ära, sh kõrvaldas kostja äriühingu juhtimisest, ei anna see alust arvata, et enne seda kostjaga sõlmitud käendusleping on heade kommetega vastuolus. Lisaks on kostja
2-17-12364 esitanud ka heade kommete vastasuse kohta üksnes paljasõnalised väited ega ole neid millegagi tõendanud. Eeltoodut arvestades ei ole kolleegiumil alust arvata, et hageja nõude aluseks olevad lepingud on näilikkuse või heade kommetega vastuolu tõttu tühised.
13.Kuna nii laenu- kui ka käendusleping kehtib, peab kostja käendajana täitma laenusaaja täitmata kohustused. Kostja keeldub laenulepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust käendajana täitmast mh seetõttu, et kostja väitel ei ole hageja laenulepingu alusel laenusaajale raha üle andnud, st ei ole täitnud laenu väljamaksmise kohustust. Samas kinnitasid lepingupooled laenulepingu p-s 2, et lepingu sõlmimise hetkeks on laenuandja laenu tervikuna laenusaajale üle andnud, sh 59 000 eurot laenusaaja pangakontole ja 11 000 eurot sularahas. Hageja väitel oli laenulepingu sõlmimise ajaks antud laenusaajale üle 11 000 eurot sularahas, kuid laenusaaja pangakontole ei olnud veel ülekannet, st ülejäänud laenuraha on kantud üle pärast laenulepingu sõlmimist.
13.1.Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus asjas esitatud tõendeid hinnates lõppjäreldusena põhjendatult seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et ta kandis vaidlusaluse laenulepingu alusel laenusaaja pangakontole laenulepingus märgitud laenusumma üle. Hageja on küll tõendanud, et hageja e-kirja teel antud korralduste alusel kandis Advokaadibüroo Laus & Partnerid laenusaajale 20. mail 2015 30 000 eurot ja 10. juunil 2015 25 000 eurot selgitusega „laen“, kuid e-kirjadest (I kd, tl 77–78) ega ülekannete selgitusest ei ole võimalik üheselt järeldada, millise laenulepingu alusel need ülekanded tehti. E-kirjades ega pangakonto väljavõttes ei ole ühtki viidet sellele, et need ülekanded tehti just 29. aprillil 2015 allkirjastatud 1. jaanuari 2015. a kuupäeva kandva laenulepingu alusel, mida kostja käendas, mitte mõne muu lepingu alusel. Nimetatud ülekandeid ei ole ka laenusaaja 2015. a majandusaasta aruandes selliselt kajastatud. Majandusaasta aruandes on neid peetud Advokaadibüroo Laus & Partnerid laenudeks ning viidatud 20. mai 2015. a ja 10. juuni 2015. a laenulepingule. Ka ülekannetega ülekantud summa (55 000 eurot) ei kattu summaga, mis tuli vaidlusaluse laenulepingu alusel pangaülekandega tasuda (59 000 eurot). Seega viitavad tõendid kogumis sellele, et ülekannete aluseks oli muu õigussuhe, mitte vaidlusalune laenuleping. Ei saa välistada, et hageja sõlmis laenusaajaga ka neil kuupäevadel laenulepingud, mille alusel palus advokaadibürool laenuraha üle kanda. Ainuke tõend, mis kinnitab maksete tegemist just selle laenulepingu alusel, on hageja ja Advokaadibüroo Laus & Partnerid juhatuse liikme Raivo Lausi kohtule esitamiseks koostatud kirjalik allkirjastatud kinnitus (I kd, tl 76). Selle tõendi kohta märgib kolleegium esmalt seda, et hageja kirjalikul kinnitusel ei ole kohtumenetluses tõenduslikku tähendust. Tõendiks saaks TsMS § 229 lg 2 järgi olla üksnes hageja vande all antud seletus, mitte kirjalik kinnitus. Samuti ei saa kolleegium advokaadibüroo juhatuse liikme kinnitusest koosmõjus teiste asjas esitatud tõenditega järeldada, et ülekanded tehti just vaidlusaluse laenulepingu alusel, sest see kinnitus ei ole teiste tõenditega kooskõlas. Ühtlasi ei ole kohtule teada, millise teabe alusel on advokaadibüroo juhatuse liige kinnitanud, et ülekanded tehti just vaidlusaluse laenulepingu alusel. Hageja e-kirjades, millega anti advokaadibüroole korraldus ülekannete tegemiseks, ei ole viidet vaidlusalusele laenulepingule. Seega võib kinnituse aluseks olla hageja enda hilisem selgitus advokaadibüroole. Kui advokaadibüroole oleks olnud algusest peale teada, millise lepingu alusel raha üle kantakse, oleks see ilmselt märgitud ka ülekannete selgitustesse. Eelnevat järeldust ei muuda ka asjaolu, et ülekanded tehti 1–2 kuu jooksul pärast seda, kui kostja allkirjastas laenulepingu laenusaaja nimel. Kuna kostja allkirjastas laenulepingu
2-17-12364
29.aprillil 2015, siis pidanuks laenulepingu p 2 järgi olema selleks ajaks ka laen laenusaajale ülekantud. Iseenesest võis laenulepingus sisalduda ekslik kinnitus ning laenuandja võis raha üle kanda ka pärast laenulepingu sõlmimist, sh 20. mail ja 10. juunil 2015, kuid asjas esitatud tõendid ei kinnita, et need ülekanded tehti just selle laenulepingu alusel. Ka asjaolu, et laenusaaja Swedbank AS-is asuva pangakonto jääk oli enne 20. maid 2015 0 eurot, ei kinnita kuidagi seda, et advokaadibüroo tehtud ülekanded olid tehtud vaidlusaluse laenulepingu alusel. Ülaltoodut arvestades järeldas maakohus õigesti, et hageja ei ole tõendanud, et 20. mai ja 10. juuni 2015. a ülekanded tehti vaidlusaluse laenulepingu täitmiseks. Seega ei ole hageja kostjale 55 000 eurot vaidlusaluse laenulepingu alusel üle kandnud.
13.2.Maakohus järeldas aga ekslikult, et hageja ei ole tõendanud ka 11 000 euro sularaha üleandmist laenusaajale. Seda järeldades jättis maakohus tähelepanuta asjaolu, et hageja väitel oli 11 000 eurot enne laenulepingu sõlmimist laenusaajale üle antud ning kostja kinnitas laenulepingut laenusaaja nimel allkirjastades 11 000 euro saamist sularahas. Iseenesest on õige kostja arusaam, et üldjuhul peab laenuandja TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama, et ta on laenusaajale laenuraha üle andnud. Tõendamiskoormis pöördub aga ümber juhul, kui laenusaaja on raha saamist lepingus kinnitanud. Riigikohus on asunud seisukohale, et lepingus sisalduvat kinnitust raha maksmise kohta saab pidada täitmise kviitungiks VÕS § 95 tähenduses ning olukorras, kus on antud täitmise kviitung, eeldatakse üldjuhul, et võlgnik on kohustuse täitnud, ning tõendamiskoormis selle tõendamiseks, et täitmist ei toimunud, läheb üle võlausaldajale (vt nt Riigikohtu 20. märtsi 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-61508, p 23,
21.septembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-16, p 28; 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 10). Seda arvestades ei ole õige maakohtu järeldus, et hageja ei ole tõendanud, et ta andis laenusaajale laenulepingu alusel üle 11 000 eurot. Kuna kostja ise kinnitas laenulepingut allkirjastades laenusaaja nimel 11 000 euro saamist ja hageja ei ole kohtumenetluses väitnud, et kinnitus oleks selles osas olnud ekslik, tõendab laenulepingu p-s 2 sisalduv kinnitus 11 000 euro üleandmist laenusaajale. Juhul, kui kostja leidis, et hoolimata lepingus antud kinnitusest, ei andnud hageja tegelikult laenusaajale sularahas 11 000 eurot, pidi kostja seda ka kohtumenetluses tõendama. Kostja ei ole aga seda teinud, hoolimata sellest, et maakohus selgitas seda kostjale juba siis, kui maakohus vaatas kohtuasja esimest korda läbi. Toimiku materjalidest nähtub, et maakohus selgitas esmalt pooltele 8. novembri 2017. a määruses, et hageja peab tõendama, et ta on laenulepingu alusel raha üle kandnud (I kd, tl 68–69). Hageja viitas 22. novembri 2017. a menetlusdokumendis sellele, et laenulepingu p-s 2 sisalduvat kinnitust tuleb pidada täitmise kviitungiks või võlatunnistuseks (I kd, tl 70–72). Pärast hageja esitatud seisukohta juhtis maakohus 15. veebruari 2018. a istungil tähelepanu sellele, et hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks laenulepingu sõlmimise päevaks kandnud laenusaaja pangakontole üle 59 000 eurot, kuid 11 000 euro osas on laenusaaja oma allkirjaga kinnitanud, et ta on selle summa sularahas kätte saanud (I kd, tl 89–91). Seega pidi kostja õigusteadmistega esindaja mõistma, et tõendamiskoormis on antud kinnituse tõttu pöördunud kostjale. Sellest hoolimata jäi kostja menetluses seisukohale, et hageja ei ole tõendamiskoormist täitnud, ega esitanud omapoolseid tõendeid ka asja teistkordsel läbivaatamisel maakohtus.
2-17-12364 Mh märgib kolleegium, et 11 000 euro laenuks andmist kinnitab ka laenusaaja 2015. a majandusaasta aruanne, milles on märgitud, et hageja on 28. aprillil 2015 andnud laenusaajale 11 000 eurot laenu. Arvestades seda, et kostja allkirjastas 1. jaanuari 2015. a kuupäeva kandva laenulepingu 29. aprillil 2015 ja kinnitas lepingus, et 11 000 eurot on sularaha enne lepingu sõlmimist sularahas üleantud, on tõendeid koosmõjus hinnates usutav, et hageja andis laenusaajale just vaidlusaluse laenulepingu alusel sularahas laenuks 11 000 eurot.
14.Kuna eeltoodu kohaselt on hageja tõendanud, et ta on laenulepingu alusel andnud laenusaajale 11 000 eurot, on hagejal õigus nõuda laenusaajalt laenulepingu erakorralise ülesütlemise tõttu VÕS § 399 lg 1 p 2 ja laenulepingu p 8 alusel antud laenu, s.o 11 000 euro kohest tagastamist. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid laenulepingu 1. novembril 2016 ülesütlemise kohta. Samuti on hagejal õigus nõuda laenusaajalt alates laenu väljamaksmisest kuni laenulepingu ülesütlemiseni VÕS § 397 ja laenulepingu p-de 3.1 ja 3.2 järgi tagastamata laenusummalt intressi 12% aastas. Arvestades seda, et kostja kinnitas laenusaaja nimel laenu saamist
29.aprillil 2015 ning hageja ütles laenulepingu laenusaajaga üles 1. novembril 2016, sh kinnitas laenusaaja esindaja samal päeval teate kättesaamist, on hagejal viivisekalkulaatori (www.viivisekalkulaator.ee) järgi õigus saada laenusaajalt intressi 1996 eurot 87 senti. Ka intressinõude kohta ei ole kostja esitanud vastuväiteid. Arvestades seda, et kostja vastutab käenduslepingu p 1.1. järgi laenusaaja ülalnimetatud kohustuste täitmise eest ning vastutab käenduslepingu p 1.3 ja 1.4 järgi laenusaajaga solidaarselt kõigi laenulepingust tulenevate kohustuste, sh nii põhi- kui ka kõrvalkohustuste täitmise eest, on hagejal õigus nõuda kostjalt nii laenulepingust tuleneva põhivõla 11 000 euro tagastamist kui ka intressivõla 1996 euro 87 sendi tasumist. Kui võlgnik on kohustust rikkunud võib võlausaldaja nõuda VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni viivist. VÕS § 113 lg 1 II lause järgi loetakse viivisemääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 8% aastas. Kuna kostja ei ole hoolimata vastava nõude saamisest 23. detsembril 2016 hageja nõuet täitnud, on hagejal õigus nõuda kostjalt alates nõude kättesaamisest kuni võla tasumiseni seaduses sätestatud määras viivist. Kostja ei ole viivise kohta vastuväiteid esitanud. Viivisekalkulaatori andmetel on kohtuotsuse tegemise aja seisuga põhivõlalt (11 000 eurot) sissenõutavaks muutunud viivis 3601 eurot 91 senti.
15.Lisaks ülaltoodule nõuab hageja kostjalt ka võla sissenõudmiskulude hüvitamist 40 euro ulatuses, tuginedes VÕS §-le 1131. Ringkonnakohus selgitab, et kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta VÕS § 1131 lg 1 järgi nõuda võlgnikult ka võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Selle sätte mõtteks on lihtsustada sissenõudmiskulude hüvitamist majandus- ja kutsetegevuses tegutsevalt isikult. Tarbijast võlgnikult ei saa VÕS § 1131 lg 4 järgi lihtsustatud korras sissenõudmiskulude hüvitamist nõuda. Tarbijalt saab võlausaldaja nõuda võla sissenõudmisega tekkinud kahju hüvitamist VÕS § 115 alusel. Selleks peab võlausaldaja tooma hagis esile ja tõendama kahjuhüvitise aluseks olevad asjaolud. Seejuures kehtivad tarbijalt sissenõudmiskulude hüvitamist nõudes VÕS §-s 1132 sätestatud piirangud. Kuigi praegusel juhul kinnitasid pooled käenduslepingu p-s 1.2, et kostja sõlmib käenduslepingu majandus- ja kutsetegevuse raames ning pooled ei käsita käendust
2-17-12364 tarbijakäendusena võlaõigusseaduse tähenduses, on kostja seadusest tulenevalt sõlminud käenduslepingu tarbijana. Käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik, on VÕS § 143 järgi tarbijakäendusleping, ning kokkulepe, millega kaldutakse käendaja kahjuks kõrvale võlaõigusseaduses käenduse kohta sätestatust, sh lepitakse kokku, et füüsilise isiku antud käendus ei ole tarbijakäendus, on VÕS § 142 lg 6 järgi tühine. Seega saab kostjat pidada tarbijaks. Hageja tõi hagis esile, et ta kandis kulusid kostjale vastamiseks ja mitmete teadete koostamiseks ning kui kostja oleks täitnud oma käenduslepingust tuleneva kohustuse või nõustunud kompromissi sõlmimisega, siis ei oleks hagejale sellist kahju tekkinud. Hageja esitatud tõenditest nähtub, et ta saatis kostjale 7. detsembril 2016 nõudekirja ja kostja keeldus
23.detsembri 2016 vastuses nõuet tunnistamast, millele järgnes hageja ja kostja e-kirjavahetus (I kd, tl 16–20). Hageja ei ole aga esitanud tõendeid selle kohta, et tal tekkis nimetatud kirjavahetuse tõttu kahju. Samuti ei oleks 40 euro suuruse sissenõudmiskulu hüvitamine ilmselt põhjendatud ka tarbijale seatud piirangute tõttu. Lepingu kehtivusajal võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt VÕS § 1132 lg 1 I ja II lause järgi võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot, seejuures on võlausaldajal õigus nõuda hüvitist ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Kuna kostjat saab pidada käendussuhtes tarbijaks ja hageja ei ole tõendanud kohtumenetluses seda, et tal tekkis võla sissenõudmise tõttu kahju, ei ole alust rahuldada hageja nõuet 40 euro saamiseks.
16.Ülaltoodud põhjendusi arvestades tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt ja teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja laenulepingust tuleneva võla 12 996 eurot 87 senti (põhivõlg 11 000 eurot + intressivõlg 1996 eurot 87 senti) ning käenduslepingust tuleneva kohtuse täitmisega viivitamise eest viivise.
17.Arvestades seda, et hageja nõudis hagis kostjalt 35 000 euro, viivise ja 40 euro suuruse võla sissenõudmiskulu hüvitamist, kuid ringkonnakohus rahuldab hageja põhinõude 12 996 euro 87 sendi (s.o 37%) ulatuses, tuleb hagi osalise rahuldamise tõttu kohtuasja menetluskuludest jätta TsMS § 163 lg 1 alusel 37% kostja kanda ja 63% hageja kanda. Lähtudes Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsuse nr 3-2-1-142-15 p-s 21 antud tõlgendusest ning TsMS § 177 lg-st 2, ei määra ringkonnakohus kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab asja lahendanud maakohus kindlaks mõistliku aja jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.